Uue aasta esimene kuu on siin juba tuure kogumas, aga mina ei ole blogile tuure sisse saanud. Põhjus ei ole sugugi minu laiskuses, vaid minu soovis uut aastat täiesti uutmoodi alustada. Ei, ma ei ole üks neist, kes lubab esimesel jaanuaril hoogsalt treeningsaali minna, ma tunnen end selleks liiga hästi, aga natuke sporti sisaldas see viivitus küll. Nimelt leidsin ma Hotelliveebi pakkumisi läbi käies ühe erilise pakkumise, mis mu tähelepanu köitis – Tiiker kodumajutuse talisupluse pakett (LINK). See tundus nii hullumeelne ja teistmoodi, et mul tekkis vastupandamatu soov see omal nahal järele proovida. Esimene aeg, mis mulle sobis, oligi alles sellel nädalal ja nii ma lõpuks Haapsallu jõudsingi, et uue aasta saabumist tähistada pea ees tundmatusse vette hüpates. Olgu see siis hea enne!
Kui ma Kertuga, kes on Tiiker kodumajutuse hing ja kirglik talisupleja, plaani paika panin, valdas mind täielik elevus, selline lapselik elevus, aga ka hirm. Me räägime siin ikkagi jaanuarikuust ja jääkülmast veest, akna taga lõõtsutab korralik torm. Ma tabasin end mõtetelt, et kas ma ikka julgen, kas ma saan hakkama, kas see ei ole liiga hirmus? Kertu küll süstis minusse nii palju positiivsust ja tahtejõudu, et mulle tundus, et ah muidugi teen ma selle ära, see on ju käkitegu, aga siis tulid sõbrad ja tuttavad oma juttudega. Eranditult kõik pidasid mind hulluks, pooled arvasid, et nüüd olen ma kindlasti mitmeks nädalaks haigusega ja isegi mu mees, kelle ema on aastaid talisuplusega tegelenud, küsis, et kas ma ei tahaks ümber mõelda. Olgu siis ka tõe huvides öeldud, et ma ei ole ei sportlik ega veel vähem talisportlik, külmavares ma ei ole, kuid külma vett ma ei armasta kohe kindlasti mitte. Aga mina ei tahtnud ümber mõelda. Vähemalt nii sisestasin ma endale õhtul romantilises ja armsas toas tuule käes laulvat valtsplekki kuulates.
Ja siis saabus hommik.
Hommikut alustasime me joogasse minekuga. See sobis mulle, ma mõtlesin, et püüan end talisupluseks õigesse meeleollu mediteerida, sest aknast välja vaadates paistis lumetorm ja ilm ei paistnud kõige sõbralikuma moega. Ma kahetsesin, et olin lubanud jääauku hüpata, see tundus ikkagi täiesti ületamatu. Hullumeelsus teiste sõnadega! Kes on need hullud, kes talvel vabatahtlikult külma vette hüppavad ja veel ilmaga kui hea peremees ei lase koeragi toast välja?
Kaks tundi hiljem olime me koos Kertu ja teiste talisuplejatega sadamas. Tuul puhus ja lumi tuiskas, teised naersid veel, et küll ma ikka valisin õige päeva oma esimeseks supluseks. Me saagisime ja kangutasime lahti jääaugu ning siis polnud muud kui riietuma minna.Või siis pigem riidest lahti võtta.
Nii ma ühel hetkel seisingi seal – jaanuarikuu tormis nelja kraadi külma käes vaid ujumisriietes, valmis hüppama tundmatusse kohta. Ja ma hüppasin! Kui ma suvel ei suuda ujuma minna enne kui merevesi on korralik „supp”, siis nüüd ei tundnud ma mingit külma. Ma ei mõelnud üldse, vaid lihtsalt astusin mööda redelit jääauku. Võti selles seisneski. Mina piirdusin paari ujumistõmbega seal samas koha peal, aga profimad ujusid vees lausa minuti. Ulme. Teate aga, mis on kõige naljakam? Mulle meeldis see täiega!
Kuid nüüd, olles selle omal nahal järele proovinud, saan ma neist aru, miks nad seda teevad. Peale suplust läksime me koos mõnusale hommikusöögile Müüriääre kohvikus. Ma olin kartnud, et ei saa peale suplust külma kontidest ära, kuid mu keha oli täiesti taastunud, vaid jalad surisesid veel natukene mõnusalt. Ma olin täis energiat ja positiivsust.
Muide hea energia ja positiivsus on kaks võtmesõna lisaks hubasusele kui rääkida nüüd ka Tiiker kodumajutusest. Majaomanik Kertu on nii täis jõudu, sära ja positiivset energiat, et see on lausa nakatav. Kui te tunnete, et olete argipäevadest või tööst väsinud ja stressis, siis minge Haapsallu, uskuge mind, te tunnete end peale väikest puhkust nagu uus inimene. Loomulikult ei pea te koos Kertuga minema talisuplema, kuid ma soovitan seda siiralt, see tunne, mis teid pärast valdab, on sõnaseletamatu. Eneseületus, mis paneb mõtlema, et kui ma sain hakkama sellega, saan ma hakkama ka kõige muuga. Peale jäist karastust ootab teid ka kuumaks köetud saun, ja mis saaks veel mõnusam olla keset talvekülma, saunast sooja saanuna keerad end pärast mõnusalt kerra diivanile pleedi sisse. Aurav kuum teetass käes. Täielik talveidüll.
Ma ei olnud varem üheski kodumajutuses ööbinud ja ma ei osanud sellest ka midagi arvata. Kertu ise oli minu saabudes küll kodust ära, kuid mind juhatas mu tuppa äärmiselt viisakas ja armas noor poiss – viienda põlvkonna esindaja, kes selles majas järjest elab. Te ju teate juba, kuidas ma armastan majasid, millel on lugu rääkida! Tiiker kodumajutusel on lugu rääkida. Väike vihje teile – kui te Kertuga juttu ajate, siis küsige temalt majaalbumit vaadata. Mulle meeldis selle ööbimiskoha juures see tunne, et ma ei ole keegi võõras umbisikulises hotellis, üks Haapsalu pere oli oma maja uksed ja hinge mulle avanud ning mind endale justkui külla kutsunud. Maja teisel korrusel, kus asub külaliste osa, on üks üheinimese ja üks kaheinimese tuba, ühine suur elutuba ja köök.
Mina olen hästi sotsiaalne inimene ja kujutasin ette, kuidas ma oleksin õhtul koos kellegi (esialgu) võõraga elutoas „Seenelkäiku” vaadanud. Eriti soovitan ma aga seda ööbimispaika kaaluda Haapsalu külastavatel lastega peredel, kes jäävad rohkemaks kui üheks päevaks. Koolivaheajaks näiteks. Haapsalus on ju piisavalt palju tegemist nii suurtele kui väikestele. Lisaks sellele, et teil on olemas oma köök, kus söögid teha ja end kodusena tunda, on vannitoas olemas ka pesumasin. Lastega vanemad, te ju teate, milline õnnistus see võib olla. Hambapasta oli ka olemas, ja jumal tänatud, sest mina suutsin oma hambapasta koju jätta.
Ma lahkusin Haapsalust täis uut energiat. Pühapäeval olen ma seal juba tagasi, sest mind kutsuti joogalaagrisse. Kes teab, võib olla lähme me ka talisuplema, tõenäosus selleks on täiesti olemas. Võib-olla saab minust lasua üks neist „hulludest”, kes regulaarselt talisuplema hakkab?