Kes see ikka enne jaanipäeva jaksaks pikka postitust lugeda, seepärast annamegi vaid väikese ülevaate Hotelliveebis leiduvatest väga soodsa hinnaga puhkusepakettidest. Juhul kui olete majutuse broneerimisega viimasele minutile jäänud, siis vaata ja tee broneering siit:bit.ly/jaanipäev
Mõnusat jaani kõigile!
Oslo südames, linna paraadtänaval asuv Grand hotell valiti 2013.aastal Euroopa parimaks hotelliks kategoorias “Luxury Suite Hotel”. 140 aasta vältel, mil hotell on avatud olnud, on “Grand” olnud kvaliteedi ja atmosfääri sünonüümiks, hotelli võib ilma liialdamata pidada maailmakuulsaks ning see on absoluutne esmavalik ööbimiseks nii riigipeadel kui filmitähtedel.
Mis teeb Grand hotelli nii eriliseks?
Norra kõige auväärsem hotell asub kui maamärk kindlalt keset Oslo paraadtänavat – Karl Johanil. Seda ümbritsevad rohelised pargid ja tänavakohvikud, hotelli vahetus läheduses asub nii Oslo ooperimaja, riigikogu ja kuningaloss. Kindlasti mängib hotelli populaarsusel olulist rolli asukoht. Grand hotellis on ka Norra kõige paremaks hinnatud sviidid, aastast 2013. on hotell tunnustatud ka Euroopa tasemel.
Kui hotelli tegevjuhilt Fredrikke Næss´ilt küsida, mis hotelli eriliseks teeb, vastab ta: “Nõudlikud kliendid kohustavad meid panustama. Kui meie juures ööbivad VIP-külalised üle kogu maailma, peame me tagama, et sviidid oleksid tipptasemel. Need peavad olema hästi varustatud, olema luksuslikud ja maitsekad, aga kõige rohkem eristab meid teistest hotellidest ehk see, et meie meeskond on laitmatu. Selliste külaliste puhul on äärmiselt oluline, et meeskond oleks hoolas ja korraliku koolituse saanud, see nõuab head planeerimist ja asjakohast kogemust. Me peame oskama kohanduda erinevate rahvuste, auastmete, vajaduste ja nõudmistega. Grand hotellil on küll 140 aastat kogemust, kuid selleks, et olla laitmatud peab iga töötaja iga päev südamest panustama.”
Grand hotell on VIP-külaliste esmavalik, kuid hotell peab väga oluliseks, et ka kõik teised hotellikülastajad tunnetaksid seda luksust, mugavust ja kvaliteeti, mida üks moodne tipphotell peab olema võimeline pakkuma.
Hotelli visioon on pakkuda kõikidele külalistele parimat teenindust ja kogemust, just nii nagu me võtaksime vastu kallist külalist oma kodus. Hotelli 292st toast 54 on sviidid, millest igal oma eripära. Katuseterrassilt, mis kuulub Christian Radich-sviidi juurde, on ainulaadne vaade pealinnale. Milleenumisviit on filmitähtede meelissviidiks. Tornisviit sobib romantilise meeleolu loomiseks.
Elegantsus ja kvaliteet või nostalgia ja ajalugu?
Grand hotell avas oma uksed 1874.aastal. See ei ole vaid elegantsus, luksus ja kvaliteet, mis Grand hotellis meeleolu loob, Karl Johansgate/Rosenkrantzgaten nurgal asuv hotell toetub oma ajaloole. Hotelli seinte vahel on tunda nostalgiat. Nostalgiat, mis on rohkem väärt kui üks kõik, milline turundus. Seda hoitakse siin hotellis au sees. 140 aasta jooksul on hotelli palju uuendatud, kuid vaid väliselt, sisemiselt sosistavad kõik seinad möödunud aegade ajaloost.
1886. aastal avati muljetavaldav söögisaal, kus elava muusika saatel sai õhtusööki nautida. 1894. avati Norra kõige uhkem vastuvõtusaal, mille avamisel oli teiste seas ka Henrik Ibsen. Kui Roald Amundsen oma õnnestunud lõunapooluse ekspeditsioonilt 1912.aastal Oslosse naases, peeti tema vastuvõtt just selles saalis.
Grand hotellis asuv Grand Cafe on aga tükike Norra ajalugu, millest ei saa kuidagi mööda vaadata kui tuleb juttu Norra kunstnikest ja kirjanikest. See on koht, kus kogunes kunstnikerühmitus Kristiania Bohem, kes soovis muuta vananenud ühiskonnasüsteeme, soorolle ja perestruktuuri. Nad proovisid oma elu seada “Üheksa käsu” järgi, millest esimene kõlas nii: “Sa pead oma elu ise kirjutama”. Sellest sai nende kui kunstnike lähtepunkt. Christian Krogh järgis seda käsku ja kirjutas ning maalis kuni viimase eluaastani. Samuti jäi ta kohvikule truuks ning temast sai Grand Cafe aukülaline. 1914. sai aukülaliseks nimetatud ka Henrikk Ibsen, kellele hotelli juhtkond kinkis karahvini ja kristallist veiniklaasi, mis alati ootasid teda laual.
Lisaks Henrik Ibsenile käisid selles kohvikus Knut Hamsun, Gustav Vigeland, Roald Amundsen ja rühmitusele nime andnud boheem Hans Jæger. Naistest oli kõige tuntum Othilia Lasson Engelhart, kes esindas niiöelda uusi naisi. Tema ja teised “uued naised” murdsid tabu, et kohvikus võivad käia vaid mehed, nad osalesid debattides, suitsetasid sigarette ja jõid pjoltereid (kokteil viskist ja soodaveest). Kristiaania boheemide üheksas käsk oli muideks, et “Sa pead endalt ise elu võtma”. Seda oleksid nad võinud teha pjolterite joomise teel, öeldi naljatades, sest kõige kangem boheem suutis korraga ära juua 24 sellist kokteili ning lisaks veel pool liitrit portveini, selleks, et uni tuleks…
Ka kunstnikud Munch, Krogh, Thaulow og Karsten, Werenskiold og Skredsvig käisid siin. Kõigi nende maalid on esindatud Rahvusgaleriis, kuigi tol ajal nimetati neid kui “forfærdelige Rabulister” – kohutavad agitaatorid ja tülitekitajad.
Kõige tuntum isik Grand Cafe ajaloos on aga siiski Henrik Ibsen. Teda võis lausa nimetada vaatamisväärsuseks, Grand Cafe oli ta teine kodu, kus ta oma kindlas tugitoolis, mis oli alati “Reserveeritud Dr. Ibsenile”, istus kella 12:30st 14ni ja 18st 19:30ni. Tema järgi oleksid Oslo elanikud võinud kellad õigeks sättida. Tema lõunad koosnesid kuklist, õllest ja dram’ist. Tihti käis sinna juurde ka üks pjolter.
Grand Cafe ja Grand hotelli ajaloost võikski rääkima jääda.
Kogu see ajalugu, värvikirevad persoonid, traditsioonid, elegantsus ja luksus kokku teevadki Grand hotellist Oslo peatänaval maailmakuulsa hotelli. 10.detsembril igal aastal alates 1901 antakse Oslos välja Nobeli rahupreemia. Otseloomulikult elavad laureaadid Grand hotellis ja bankett peetakse auväärses ajaloolises “Speilen” saalis.
Kui te satute Oslosse, vaadake Grand hotell oma silmaga üle, sellest on võimatu mööda minna ilma seda märkamata. Minge sisse ja võtke kohvikus üks pjolter! Või lubage endale Palmenis (klaasverandal, mis suviti oli Henrik Ibseni lemmikpaik) luksuslik paus Afternoon Tea’ga. (pakutakse E-R 11-17, L 12-17, hind 395 NOK inimesele, hind sisaldab klaasi glass Ruinart šampanjat).
Hotelli tubade hinnad algavad 1445 NOKist.
Fotod: Grand Hotel Oslo kodulehelt
Hotelliveebi valikust soovitame luksuslikuks puhkuseks mõisaromantikat. Näiteks muinasjutuline lühipuhkus Sagadi mõisas, romantika Kõue mõisas või nädalavahetus ajaloolisel Padisel.
Äpardusteta algus
Me kõik teame, et reisidel juhtub ikka äpardusi – lennud hilinevad, kohvrid ei jõua kohale, broneeringud ei ole kinnitatud, sihtkoha aadress on vale ja nii edasi ja edasi. Kõik need väikesed apsud kuuluvad reisimise juurde ja isegi kui juhtumise hetkel ei pruugi tegu olla naljakate seikadega, siis hiljem on need midagi sellist, mille üle koos lõbusalt nalja heita.
Kui mina oma perekonnaga reisile lähen, siis on teada, et üht või teist meiega ikka juhtub. Märtsi lõpus võtsin ma ema ja oma 1,5-aastase tütrega ette autoreisi Norrasse, Lillehammerisse. Kõik hoidsid hinge kinni ja mõtlesid, et mis siis seekord juhtub. Me valmistasime neile pettumuse, meie reis kulges viperusteta. Me ei eksinud kordagi ära, jõudsime õigeteks aegades sihtkohtadesse ja interneti teel broneeritud hotellituba oli tõeliselt meeldiv. 75 euro eest ootas meid ees piisavalt suur ja korralik twin-tuba koos kööginurga ja suure vannitoaga. Selliste odavate hotellipakkumiste miinuseks on tihti see, et vannituba ja wc on ühiskasutuses, pisikese lapsega reisides ei ole see kuigi mugav.
Ainsateks miinusteks olid suitsulõhn toas, kuigi tegu oli no-smoking-toaga, ja hommikusöögi puudumine. Samas ei saanud me kurta asukoha üle – 15 minutit jalutamist kesklinna ning huvitav kunstimuuseum (Munch-museet) vaid paari minuti kaugusel.
Me olime oma äpardusteta reisist ja heast hotellivalikust vaimustuses.
Ootamatu peatus
Tagasiteed Oslost Stockholmi alustasime me õhtul, tuju oli hea, laps magas rahulikult ning aeg läks lennates. “Vaid kolm tundi veel ja olemegi Stockholmis,” rõõmustasime me. Järgmisel hetkel turtsatas auto kahtlustäratavalt ning me tõmbasime auto kiiruga teetaskusse, et mitte keset kiirteed seisma jääda. See oli tark otsus, sest rohkem auto enam ei käivitunud. Meid ümbritses paks mets, väljas oli pime, ilm oli jahe ja hakkas lund sadama. Me mõtlesime hirmuga, et peame autosse ööbima jääma. Mida aeg edasi, seda rohkem puges külm kontidesse, me püüdsime vapralt seda mitte tähele panna ja mõtlesime, et peaasi, et lapsel külm ei hakkaks.
Kolm tundi hiljem (siis kui me plaanide järgi pidime juba Stockholmi jõudma) jõudsime me puksiirautos sõites 20 kilomeetri kaugusel asuvasse motelli. Tegu oli sellise tee-äärse motell/bensiinijaam/kohvik/kiirsöögikohaga, mis ilmselt ongi mõeldud väsinud autojuhtidele. 80 euro eest saime me kaheinimese toa keskpärases motellis, liigse luksusega see just ei hiilanud, ega ilmselt peagi, arvestades asukohta ja sihtrühma. Me olime õnnelikud, et ei pidanud ööd autos veetma ja ka see keskpärane toake tundus olevat maapealne paradiis. Motelli plussiks oli hinna sisse kuuluv rikkalik hommikusöök.
Vale pööre
Meie autoga olid lood üsna kehvad, lausa nii kehvad, et me pidime Eestist varuosadega appi kutsuma minu abikaasa. Me olime vahepeal küll ema ja tütrega tänu tuttavatele Stockholmi jõudnud, kuid paar päeva hiljem võtsime me mehe ja tütrega ette tagasi teekonna sellesse linna, kuhu olime sunnitud olnud auto maha jätma. 300 kilomeetrit Stockholmist. Kahjuks olime me naiivsed, lootes, et saame auto kohe samal päeval korda ja nii ei jäänud meil muud üle, kui jääda sellesse linnakesse ööbima.
Linna ainuke hotell jättis väljast üsna armsa mulje, ehk natuke küll ajahambast puretud, kuid siiski armas kahekordne telliskivimaja. Hotelli sisse astudes avanes meile teine pilt. Kõik lõhnas mustuse ja suitsu järgi, oli aru saada, et selles hotellis ei ole suurpuhastust aastakümneid tehtud, kardinad olid räpased ja lopendasid määrdunud akende ees. Hotellis valitses haudvaikus ja meie toani viis treppide ja koridoride labürint. Kas te olete näinud filmi “Vale pööre”? Veidike liialdades ütlen ma, et hotell tõi mulle kohe esimesena pähe selle õudusfilmi.
Trepikojas õnnestus meil kokku joosta pulstunud, habetunud ja totaalselt ebaadekvaatse meesisikuga, keda igal sajal juhul oleks pigem julgenud liigitada kodutuks kui hotellikülastajaks, meid tuppa juhatanud hotelli administraator, kes ei rääkinud ühtegi muud keelt peale hiina keele, kamandas ta oma tuppa ja naeratas meile vabandavalt. Meie võdistasime õlgu. Hiljem kui me poes süüa käisime ostmas, põrkasime me kokku ka kolme teise hotellielanikuga, kes teise korruse aknast prügikotte alla loopisid ja neid siis põõsastesse peitsid.
82 euro eest saime me toa tõelises kummituste hotellis. Tuba õnneks oli puhas ja isegi natuke hubane, kuid jääkülm, nii et magasime öösel kõik kolmekesi üksteise kaisus, et sooja saada. Ahjaa, radiaatori peal kuivas kellegi aluspesu, aga mis seal ikka nuriseda, ikka juhtub. Hommikusööki (singiviilud, päts saia, piima- ja mahlapakk ning kohvivärvi kuum vesi) sõime me haudvaikuses suures ja mahajäetud söögisaalis/restoraniosas.
Kusjuures nii palju kui me hotellis enne lahkumist ringi vaatasime, siis ilmselt oli kunagi tegu väga korraliku ja arvestades mööblit isegi natuke suursuguse hotelliga, mis lihtsalt ajapikku oli unarusse jäetud nii klientide kui omanike poolt. Ma ise loodan samuti siiralt, et ei pea selles hotellis enam kunagi ööbima.
Samal ajal Eestis
Üsna tavaline on, et me kritiseerime ja kirume Eesti hotelle, nende teenindust, toitu ja hindasid. Pean tunnistama, et ei ole ka ise patust puhas. Peale seda Norra-Rootsi reisi vaatan ma Eesti majutusasutustele hoopis teise pilguga. Jah, on paremaid ja halvemaid hotelle, on kehvemaid ja korralikemaid tubasid, hommikusööke ja lisateenuseid on igasuguseid, kuid väga suureks nurinaks ei ole põhjust. Eesti hotellide tase on väga hea, pakutavate pakettide hinnaja kvaliteedi suhe üldjuhul paigas ning kui vaadata kasvõi Hotelliveebi pakkumisi, siis võib leida ikka igasugu toredaid pakkumisi.
Mulle endale on hetkel silma jäänud sellised paketid:
–Valgete kevadööde romanss kahele Vihula mõisas, hind alates 65 eurot,
–Kahekesi Võrumaal, Kubija hotell-loodusspaa, hind alates 59 eurot,
– Majutuspakett Sagadi mõisas, hind alates 49 eurot.
Hotelliveeb teeb ülevaate Eesti-Läti piirist kiviviske kaugusel asuvast Dikļi Palace hotellist, kus saab nautida luksust, sõbralikku teenindust ja kaunist keskkonda.
4-tärni nõuetele vastav Dikļi Palace hotell asub vaid mõne tunni sõidu kaugusel Eesti suurimatest linnadest: Pärnust 135 km, Tartust 156 km, Tallinnast 263 km.
Viljandist teekonda alustades on sõit sama kiire kui piima järele minnes. Schengeni viisaruumi tõttu annab piiriületusest märku ainult suure toika otsas olev kaamera ja paar silti. Olemegi kaaslasega jõudnud välismaale!
Dikļi paleed pole raske leida, kui autos on kaart või GPS. Kohalikelt teed küsides võib pisut hätta jääda. Moekas noormees ei osanud ei inglise ei vene keelt, kuid sõna „hotell“ peale oskas käega viibata õiges suunas.
Kaunis allee viib läbi metallväravate suurde parki, mille trooniks on Dikļi loss. 1896. aastal Paul von Wolfi käsul ehitatud ja tänapäevani säilinud Dikļi neobarokkstiilis lossihoone pole ometi kompleksi vanim hoone. Selle kõrval asub viljaait, mis on ehitatud 18. sajandi lõpus hilise klassitsismi vorme järgides ning on vanem kui loss ise.
Auto pargime otse lossi kõrvale ja asume sisse registreerima. Lahke teenindajapoiss on varmas abistama kottide tassimisel, teine teenindaja jagab juhiseid eelseisva osas ja annab kirjaliku plaani, mis meid õhtul ja järgmisel päeval ootab.
Lift viib meid järgmisele korrusele (oluline lapsevankrite vedajatele ja ratastooliinimestele!) ja jõuame oma suure ukse taha, mida avav võti on viljaaida omale kohane. Ei mingit eurovärki, puhas klassika ja vana mõisastiil!
Tuba paneb kergelt isegi ahhetama – nii suur ja avar! Ruumi on siin isegi väiksemale seltskonnale. Toas on nikerdustega antiikmööbel, vaade mõisapargile ja killukesele tiigist. Lisaks lame-ekraaniga telekas mitmete kanalitega.
Jalutame ringi koridorides ja nendin, et sellises hoones annaks pidada väga uhkeid pulmi. Avarad saalid, lühtrid, kahhelahjud loovad erilise ja luksusliku hõngu.
Pärast lühikest sissesättimist on aeg siirduda massaaži. Salong on hämar ja kostab rahustav muusika, kallimaga lossiromantikat tehes saab nautida lausa duaalmassaaži. Kui seda plaani peaks varjutama laps, siis on administraatorid vägagi lahkelt nõus põnne valvama.
Massöör (muide, noormees!) laseb esmalt valida meelepärase õli ja asub keha kallal tööle.
Sõidupinged ja tööstress kaovad iga silituse ja mudimisega. Seansiga jääb eriliselt rahule kaaslane, kes oma sõnul pole Eestist nii hella hoolitsust veel saanud. „Naised võtavad nii tugevalt, aga siin oli tõesti hea!“.
Pärast protseduuri ootab juba soe taimetee ja vaikne lõõgastus. Seejärel siirdume suveterrassile keha kinnitama.
Endine viljaait peidab endas suurt saali, mille uste ees saab einestada päris õues varju all või klaasseinte taga. Etteruttavalt peab mainima, et mitmekäiguliseks õhtusöögiks tuleb kindlasti varuda aega, sest ooteaeg on väga pikk. NB! Õhtusöögiriietus on küll smart casual, millest ümbritsevad daamid kinni pidasid, kuid mehed jäid T-särgi-teksale truuks.
Valime eelroad (teenindus inglise ja vene keeles) ja jääme ootama. Umbes tunni möödudes maandub lauale mozarella-tomatisalat ja kaaslasele grillitud krevetid. Mõlemad viivad keele alla ja maitsevad imehästi!
Pearoaks valime grillitud lamba ja lambakebabi. Märkame klaasseinte taga askeldavaid kokapoisse, kes grillil liha pööravad ja maitsetaimede potikestest värsket rohelist kitkuvad.
Järgmise tunni möödudes on needki käes. Pika ooteaja peale on liha pisut jahtunud, kuid maitseb endiselt mõnusalt.
Teades, et magustoiduga läheb aega, jalutame
lossipargis ringi. Mõned pered mängivad söögikordade vahel lossist laenutatud kriketit või sulgpalli. Avastame pisikese mänguplatsi pere noorimatele liikmetele, otse suveterrassi kõrval. Suurem mänguplats asub väljaspool lossiaeda.
Magustoit on kogu õhtusöögi kroon ja soovitan kindlasti proovida järele kookospiima tarretist ja seedermänniseemnekooki. Karamellikreem on maiuste tõeliseks tipuks!
Kella 18st 21ni kestnud õhtusöök ongi sellega läbi ja siirdume oma magamistuppa puhkama. Uurisime keldrikorrusel asuva basseini ja saunakeskuse kohta, kuid see oli tol hetkel paraku renoveerimisel.
