Blog

Lõõgastav uus aasta

Tere, ilusat ja uut, krõbedalt alanud 2016.aastat!
Loodetavasti saatsite kõik vana aasta korraliku kärtsu ja mürtsuga ära ning uus aasta käib juba täie hooga. Vaid mina olen siin natukene hiljaks jäänud oma aasta alustamisega. Pea on uusi mõtteid täis, mida blogis kajastada ja kuidas, nii et ei oska, kust selle kõigega alustada.
Loodan jätkuvalt, et suudame teile blogi vahendusel tuua muhedat ja samas kasulikku lugemist.
Ma tahaksingi uut aastat alustada ühe minu enda jaoks väga rõõmustava uudisega. Eelmisel aastal viskasin ma õhku mõtte, et teistest, mõnevõrra, üksluisetest pakkumistest eristumiseks tasuks hotellidel natukene raamidest välja vaadata. Pakkuda midagi uut. Miks mitte näiteks lõõgastuspaketti väsinud vanematele (blogilugejate kommentaaridest tuli välja, et paljudele meeldiks selline pakkumine). Ja üllatus-üllatus, uuest aastast ongi Hotelliveebi keskkonnas üleval uus pakett nimega “Lapsevanema hingetõmbepaus” (vaata pakkumise sisu SIIT). Kas see ei ole mitte tore uudis?
Minu kogemusest Lavendel Spaa Hoteliga võite lugeda siit, aga andke meile teada kui olete uut paketti katsetamas käinud. Tore oleks teada, mida teie arvate.

Seniks soovin teile kõigile tegusat nädala jätku!

12. jaan. 2016
Juba reedel…

Juba sel reedel saab 2015. aasta läbi ning nagu ikka on aasta lõpus kombeks teha kokkuvõtteid. Eks ta selline natuke klišeelik tegevus on, aga kuidagi tore on sedasi üks aasta kokku võtta, vaadata tagasi tehtule ning mõelda, mida uuel aastal korda saata ja ära teha. Nii ka mina võtan vaikselt kokku 2015.aasta Hotelliveebi blogi.
2015. aastasse on mahtunud terve hulk huvitavaid hotellikülastusi, kogemusi, tutvusi hotellide töötajatega, selgunud on mõned lemmikud ning tehtud on ka mõningaid etteheiteid ning antud soovitusi. Nii külastajatele kui hotellidele. Mul on rõõm tõdeda, et vähemalt paar hotelli on võtnud nõuks katsetada uute pakettidega, millest loodetavasti saab juba uuel aastal teilegi blogi vahendusel teada anda. Mul on rõõm tõdeda, et suurem osa Eesti hotellidest pakub väga kvaliteetset teenust. Ma ei saa öelda, et ma oleksin veel paar aastat tagasi sama öelnud. Mul on rõõm, et mind ja mu väikest tütart, kes minuga tihti hotellireisidel kaasas on, on väga hästi vastu võetud. Jah, ka siis kui pole teatud, et tegu on nö kriitikuga, kes kohvitassi taga märkmeid teeb. Mul on rõõm tõdeda, et kõik 2015. aastal külastatud hotellid üllatasid mind lapsesõbralikkusega.

Mul on suur rõõm, et blogi on ka lugejate poolt toredasti vastu võetud. Loodetavasti on teil arvustusest ikka ka kasu olnud. Rääkige ikka julgesti kommentaarides kaasa, tore on kuulata ka teie kogemusi. Kui teil on jagada mõni tore (või ka mitte nii tore) lugu, siis andke endast samuti märku. Eriti oodatud on persoonilood. Teate te mõnd vahvat hotellitöötajat (administraatorist koristajatädini), kellest teistelgi oleks tore lugeda, andke julgesti teada. Tunnustame koos neid inimesi, kes meie puhkused meeldivaks ja meeldejäävaks teevad.

Aitäh teile kõigile toreda blogiaasta eest ja meeleolukat aastavahetust! Kui teil veel aastavahetuse plaanid tegemata, siis vaadake ka Hotelliveebi aastavahetuse pakette SIIT.

29. dets. 2015
Topelt ei kärise

Von Stalckelberg Hotell asuvast Zen Spa’st (siin) oleme me juba varemgi rääkinud, kuid kas pole mitte üks vanasõna, mis ütleb, et topelt ei kärise. Samuti on rõõm jagada ka teiste külastajate positiivseid kogemusi. Nii toome teieni blogija Aili kogemuse:

Kolmapäeval avanes mulle imeline võimalus külastada von Stackelberg Hotel Tallinn Zen Spa’d. Mõtlesin, et mis ma üksi seal ikka mõnulen ning mängin vahelduseks armastavat vanemat õde ja võtan ka õed endaga ühes. Mõeldud – tehtud. Ütlen ausalt, et ega ma just väga tihti (loe: mitte kunagi) nii uhketes kohtades käi. Eks ma olin ekstra selle puhul ka kontsaga saapad jalga pannud, et mitte liiga maakas välja näha (sest hallooo, ma ei ole enam Tallinna kodanik!).

Hotelli astudes tundsin end küll veidi kohmakalt, sest ütleme nii, et välja näeb see koht ikka päris uhke ja luksuslik. Tegin siis näo pähe, et “ah ma käin kogu aeg nii ilusates kohtades”. Vist läksid õnge ja jäid uskuma, sest meid juhatati vastuvõtust edasi spa’sse.

Zen Spa asub keldrikorrusel, kuhu viib esmapilgul päris käänuline rada. Kui käia nina püsti taeva poole, ega siis võiks jah ära eksida. Seintel on aga nii eesti kui inglise keelsed viidad, ehket lugejatel (mitte nagu konkreetselt TEIL lugejatel, vaid lugemist valdavatel inimestel) peaks siiski õnnestuma ka teelt eksimata õigesse kohta jõuda (välja arvatud mu õde ja vend kes spa’st lahkuda üritades, veidi ära eksisid).

Nii nad siis tegid näo, et “ah me kogu aeg käime niimoodi mõnulemas”.

Meie pakett nägi ette Jaapani basseini ja sauna külastust 1.5 tundi. Samal ajal kui mu õde ja vend juba sinna mõnulema jooksid, tutvustati mulle ülejäänud spa võimalusi. Von Stackelbergi hotelli Zen Spa näol on tegemist ühe väikese ja hubase kohaga. Võimalik on lisaks juba eelpool mainitud Jaapani basseinile ja saunale käia näo- ja kehahoolduses, eraldi on ka käte- ning jalgade hooldus ning mis spa see oleks, kui poleks massaaži ja kehahooldust?! Kõigi erinevate hoolduste kohta on võimalik lähemalt uurida Spa kodulehelt (link).

Meid ootas ees ikka kenasti kuiva põrandaga ruum… ma tegin pildi lihtsalt liiga hilja, kui mu õed olid juba kõik märjaks teinud sauna kooberdades.

Rääkides nüüd aga lähemalt Jaapani basseinist ja saunast, siis ütlen ausalt, et mul jäi sellest 1.5 tunnist väheks. Hää küll, ise ma valisin vahepeal piltide tegemise, aga meil oli seal lihtsalt nii mõnus, hea ja soe, et hea meelega oleks tunnikese veel kauem mõnulenud. Mida ma alguses ei teadnud, oli see, et basseini sai teha ka mullivanniks (või oleks õige öelda mullibasseiniks?) ja nii see meil “vahutas” pea terve aja. Surve oli ka selline parajalt tugev, et sain kannikatel olevat tselluliiti mõnuga väristada (vajalik info kindlasti).

Lisaks on võimalik tellida endale head-paremat süüa. Meie tegime valiku juustu- ja puuviljavaagna kasuks. Kuna ma olen üldse suur juustusõber, siis ega juustu ei ole taldrikul kunagi liiga palju. Oleks võinud rohkem olla 😀 Lisaks tellisime ka apelsinimahla mis oli minule taaskord üllatuseks värskelt pressitud ja nii hea. Iga senti väärt! Et siin igaks juhuks mainida, siis söögid ja joogid tellisin ikka oma raha eest. Kuigi saunas ootas meid ees juba suur kannutäis vett (kus oli vist tuhandest erinevast sordist marju sees…. mmmmmm), oleks ma enne mahla tellimist seda teadnud, oleks mul see hea apelsinimahl maitsmata jäänud.

Kokkuvõtteks nii palju, et me jäime kõik väga rahule selle käiguga. Kui tahaks hästi väga palju millegi kallal norida, siis oleks tooli/laua puudumine riietuskabiinis, aga linnuke oksal rääkis, et uuest aastast on neil seal (riietusruumis) väike uuenduskuur nagunii plaanis. Jaaa äkki siis saavad ka teised, minusugused laisad mugavad inimesed riideid vahetama minnes need lihtsalt toolile visata, mitte ei pea konksu otsa hakkama kõike panema.

Kui saabub mu elus kord mitte-koonri hetk, siis on see mu arust vääääga mõnus ja hubane koht kuhu näiteks mehega romantikat minna tegema. Väikesed veinid ja juustud ning mida sa veel elult ihkad? Aga võib-olla ma teen Allanile hetkel lihtsalt hint-hint, et ta mind sinna tagasi viiks 😀

Et Allani elu kergemaks teha, siis sobivad Hotelliveebis pakutavad paketid leiab ta SIIA klikkides.

Fotod ja tekst: Aili Alber

21. dets. 2015
Mombie*-puhkus

Ühel ilusal õhtupoolikul vaatas mu mees mulle otsa ja ütles:”Sa oled väsinud!”. Ma ei osanud seisukohta võtta ja minu esimene reaktsioon oli solvumine. „Mis mõttes sa mulle niimoodi ütled?” porisesin ma ja jätkasin edasi mehele sõnade suhu panemisega. “Sa tahad öelda, et ma olen kole” ja muud sarnased dramaqueen’ilkud väljendid. Minu mees ei saanud mu solvumisest aru. Tema mõte oli, et meie nõudlik kahe-aastame oli mind surmani ära kurnanud ning ta arvas, et ma vajaksin puhkust. Argipäevast ja kahe-aastasest.
Ma ei oleks kunagi uskunud, et minus on peidus kanaema, kes ei taha perest (väsimusest hoolimata) kaugele minna. Ma ei teagi miks, aga mul tekkis süümekas, et kuidas nüüd siis mina puhkama lähen. Ka sellele oli mu mees mõelnud. Välja valitud spaa asus nii öelda käe-jala juures, kuid samas siiski Tallinnast väljas. Viimsis. Mulle tuli varasemast ajast meelde, kui ma mehele naersin, et kes see loll Viimsisse spaase puhkama läheb, sest see on… noh… nii siinsamas, justkui kodus, et ei teki seda eemale mineku tunnet. Nüüd olin ma selle võimaluse eest tänulik. Nii lähedal, samas nii kaugel.
Äärmiselt reipal sammul lähenesin ma Viimsi keskuse asuvale Spa hotel Lavendel’isse. Tunni aja pärast oli mind ootamas Sothyse näohooldus. Viimati käisin ma näohoolduses kaks aastat tagasi, enne lapse sündi ja juba siis mainis kosmeetik, et minu vanuses (35) peaks ikka juba enda jaoks aega leidma. Teoorias olin ma enne lapse sündi ka seda meelt, et enda jaoks peab aega leidma, praktika oli aga kujunenud hoopis teistsuguseks. Ma olin mõtetega juba väikesel minipuhkusel, seepärast tõid mind karmi reaalsusena maa peale tagasi suured prügikonteinerid peaukse ees (muidugi ei olnud see tegelikult päris nii ning tegu oli samas majas asuva poe tagauksega, kuid mulle, kes ma lähenesin spaale nö valest küljest, oli see esmane mulje ning tibake ehmatav.)
Spaa-hotell on ehitatud vanasse staadionihoonesse. Olles veidike (retro)arhitektuuri-friik, siis minu jaoks oli see vaid plussiks. Astmed, sikk-sakk lagi, talad, veerandkuu-kujulised aknad. Mulle sümpatiseerivad sellised uute funktsioonidega vanad hooned. Need on looga ja iseloomuga.

Hotell on tilluke, 47 toaga. Superior-tube ega sviite siin pole, on vaid standardtoad ning nö peretoad kolme voodiga. Lisavoodeid klassikalises mõttes pole, kuid olemas on lahtikäivad tugitoolvoodid (mulle tuli kohe pubekaaeg meelde kui mul oma toas voodi asemel oli just sarnane tugitool-voodi. Ma ei mäletagi, miks ma sellise nõudmise tookord oma vanematele esitasin. Vist oli popp). Minu tuba oli ruumikas ja olemas oli kõik see, mis ühes korralikus hotellitoas olema peab. Välja arvatud föön, kuid seegi teadlikult, sest vana maja elektrisüsteemid ei kannataks välja kui rohkem kui kolmes toas korraga föönid undaks. Väga oli panustatud voodisse ja televiisorisse, mis oli mu meelest väga hästi läbi mõeldud “raha raiskamise samm”. Mina hindan hotellide juures väga voodi mugavust, samal ajal kui mu mehe jaoks on alati oluline televiisor ja selle suurus. Mina ei pane teinekord telekat toas tähelegi (ka siis kui see on suurem kui tuba ise), mehed aga seevastu… Minu oma jaoks vähemalt on telekas elu. Ka siis kui me seda puhkuse ajal isegi ei vaata, suur telekas toob mehelt alati plusspunktid. Miks? Ärge küsige!

Igatahes pakkisin ma oma väsinud lapsevanema kere lahti ja nautisin hotellitoas täielikku rahu ja vaikust. Kas pole veider, et vanemaks (st lapsevanemaks) saades on vaikus kõige ilusam heli? Ilmselt alateadlikult olin ma kodust kaasa haaranud Jaan Tätte raamatu nimega “Vaikuse hääl”. Kui te ei ole seda lugenud, siis siiralt soovitan.
Liiga palju ma vedeleda ei saanud, sest mu kõht nõudis enne näohooldust ka süüa. Ma jõudsin nibin-nabin sabast kinni lõunapakkumistel. Valikuks kreeka-salat (mis oleks vajanud tibake kastet) ja seljanka, kõrvale suussulav kohalik leib (vihje:ostke kaasa!). Komplekti hinnaks sain ma natuke üle kolme euro. Ideaalne lõunasöögipaik. Natuke jäi mulle arusaamatuks restorani punane ja must sisekujundus (minu maailmas seostub “lavendel” lillaka-roheka-halli-värvigammaga). Ma olin oma vaimusilmas eeldanud midagi, mis oleks meenutanud Peter Mayle “Elu Provance’is”. Ma ei ole ju ainus, kellele lavendel seostub Provance’iga? Samas sain ma aru, et restoranis opereerib usbeki restoran “Talleke ja pullike” ning see muutis musta ja punase kombinatsiooni palju arusaadavamaks. Õhtul tellisin ma endale tuppa pulliliha ja fetajuustuga pirukad. Need olid jumalikud! Mul hakkab siiamaani vaid pirukatele mõtlemisest suu vett jooksma. Menüü tundus nii huvitav ja mul on siiralt kahju, et köök tegelikult juba suletud oli kui mu tühi kõht end meelde tuletas.
Hüpates restoranist edasi konverentsiruumidele (kaks suurt ruumi, kus pidada nii konverentse, koosolekuid, sünnipäevasid, peiesid), siis ühes neist oli ka must tiibklaver. Väidetavalt olla see varem olnud , kus aegajalt õhtuti noorte muusikute poolt elavat taustamuusikat pakuti. Mul oli kahju, et klaver oli restoranist ära toodud ja elava muusika õhtutele lõpp tehtud. Ma esindan vaid enda isiklikku arvamust ning mingit statistilist tuge mu arvamusel taga pole, kuid minu arvates hindavad kliendid väga elavat muusikat restoranis. Kas ma eksin?
Näohoolduses ärkasin ma (vähemalt) kaks korda oma enda norskamise peale. Piinlik küll, kuid samas ilmselt saate te aru kui lõõgastav oli, et keegi tund aega mu väsinud nägu mudis. Ma tunnen, et viimase kahe aasta jooksul olen ma kümme aastat vanemaks jäänud, kuid vähemalt korraks tundsin ma, kuidas kosmeetik mudis mu näo paar aastat värskemaks. Nii mõnusalt ja värskelt (hoolimata vaid neljatunnisest ööunest eelmisel ööl) polnud ma end ammu tundnud. Ma olin tänulik. Ma ei teagi kummale rohkem, kas oma mehele, kes mu väsimust nägi, või kosmeetikule, kes mind beebikoomast korraks üles turgutas.

Lavendel Spa muutub alates kella kuuest “lastevabaks”. Olles kahe-aastase lapse ema, siis te võite ju aimata, et tegelikult lapsed mulle meeldivad, kuid samas ütlen ma käsi südamel, et ma hindan lapsevabu hetki. On hetked lastega ja lasteta.Paradiis, hüüdsin ma endale! Ja paradiis see tõesti oli. Pean ausalt tunnistama, et Lavendel Spa kodulehel ei tundunud spaa-osa mulle kuigi hubane, kuid ma eksisin. Ma eksisin väga. Ma ei armasta veekeskusi, suuri basseine ja muid atraktsioone. Ma tahan vaikust, paari basseini ja sauna ning toole, kus lõõgastuda. See spaa oli täiesti minu teetassike. Võib-olla te arvate, et minus räägib alkohoolik, kuid minu maailmas käib kosutav õlu või muu kihisev jook (prosecco) saunaskäigu juurde. Ja siin oli see võimalus olemas!
Ideaalne spaa, kus päeval näiteks lapsega aega veeta (uskumatu, et isegi lapsevabal puhkusel vaatan ma asjadele ka emapilguga), kus väsinud ema (mina!mina!mina!) saab rahulikult nautida saunamõnusid ja vaikust hea raamatu saatel, kus romantikud saavad koos aega mõnusalt aega veeta. Ma ei liialda kui ma ütlen, et see väike spaa keset Viimsit on minu viimase aja üks parimaid leide.

Mombie ei oleks saanud endale paremat minipuhkust tahta.Muidugi oli mul koju minnes süümekas, et mina olin küll aasta-paar nooremaks tagasi puhanud, kuid mees… Nüüd oleks vist hea naise kord mees spaasse puhkama saata? Aga kuhu? Millised on teie soovitused?
Lavendel Spaal soovitan ma silma peal hoida. Neil peaks varsti üsna huvitavaid pakkumisi just väsinud vanematele tulema. Et mu kiidulaul sellele pisikesele spaale usutavam kõlaks, siis ütlen ma, et muidugi oli ka asju, mis mulle nii väga ei meeldinud (dušikardinaid pole ma kunagi armastanud ja Moskva saiake hommikusöögilauas oli kõva), kuid sellest hoolimata olen ma sinna üsna pea tagasi minemas. Seekord koos abikaasaga. Näidake mulle üks Eesti mees, kellele ei avaldaks muljet saun, kus saab ka vihelda! Kohe kui me lapsehoidja leiame, teen ma uue broneeringu. Hotelliveebi valikust leiate Lavendel spaa paketid SIIT.

* mombie = mom + zombie ehk eesti keeles lihtsalt “väga väsinud vanem”

15. dets. 2015
Kui palju lasta end mõjutada kriitikast ja kommentaaridest?

Pean tunnistama, et kui ma valin ööbimiseks hotelli (eriti välismaal), siis enne broneeringu tegemist ma guugeldan ja loen läbi klientide poolt antud tagasiside. Ja otseloomulikult lasen ma end mõjutada. Kui keegi kirjutab, et tegu on “kohutava hotelliga”, siis juba olen ma selle hotelli kõrvale jätnud, kui keegi kirjutab, et tegu oli “maailma parima puhkusega”, tahan minagi maailma parimat puhkust ja kaalun sama hotelli valimist. Paar nädalat tagasi kui olin näinud kaht totaalselt erinevat blogipostitust ühest ja samast hotellist, jäin ma mõtlema, et võib-olla ei ole õige lasta end kriitikast ja kommentaaridest liiga palju mõjutada. Tuletame meelde kui mu abikaasa mulle ütles, et ma jumala eest ei läheks Shnelli hotelli, sest “issand jumal, see asub ju Balti jaamas!”. Minu kogemus osutus aga hoopis positiivseks. Samamoodi olen ma pidanud hoopis pettuma teiste külastajate poolt kiidusõnu saanud hotellis. Just selles samas, kus väidetavalt saab “maailma parima puhkuse” osaliseks. Mina ei saanud. Vihma sadas ja oli külm, me istusime hotellitoas ja tagatipuks läksime abikaasaga tülli ka. Otseloomulikult oli süüdi hotell. Ja kui ma tol hetkel oleks hotelli kohta andnud tagasisidet, siis oleks mind suure tõenäosusega häirinud iga pisiasi, mille peale ma muidu ei tulekski.
Ma unustasin need kaks postitust, kuid samas ei saanud ma neid endal päriselt mõtetest välja ka. Vestlus ühe turundusjuhiga, kes ütles, et kõigile ju ei saagi meeldida, tuletas mulle need postitused jälle meelde. Kui lubatud pole lemmikloomad, kirjutab keegi, et hotelli juhtkond vihkab loomi, kui reklaamida välja spaa, kuhu lapsed peale teatud kellaaega ei saa, on tegu lastevaenuliku hotelliga. Täpselt sama on sisekujunduse ja toiduga – see, mis meeldib ühele, ei meeldi teisele. Ühe Tallinna hotelli kohta lugesin ma tagasisidet, kus kõik eranditult kiitsid rikkalikku hommikusöögivalikut, mina aga hoopis pettusin. Ja toit ei olnud kusjuures maitsetu ning valik oli tõesti suur, lihtsalt mul oli täpselt tol hetkel võrdlusmoment kahe hotelliga ning see kiidetav hommikusöök jäi lihtsalt selles võrdluses nõrgaks.

Mind alati pahandab kui inimesed tausta või rohkem lisainfot teadmata jagavad sotsiaalmeedias kellegi teise postitusi. Ei ole üldse harv juhus kui mõni külastaja on end siniseks vihastanud, et pidi check-in’is järjekorras seisma, kuid ei mõtle selle peale, et võib juhtuda, et ta sattus oma tuppa registreerimisega nö tipphetkele. Siis tulebki natuke oodata. Aga inimene on pahur, postitab selle emotsionaalselt oma Facebook’i seinale ning teised hakkavad seda postitust jagama, et “kõik teaksid, millisest kohutava teenindusega hotellist eemale hoida”. Dramaatiliselt lisatakse “olge te kõik hoiatatud hotelli eest, kus klient ei ole väärt midagi”.
Ma ei taha sellega siin öelda, et igas kriitikas ei oleks ka kübeke tõtt, kuid kui nüüd tulla tagasi nende kahe blogipostituse juurde, siis esimese ehk selle kritiseeriva puhul jäi mulle arusaamatuks, mida inimene oma looga öelda tahab. Kusjuures kõige veidram oli, et tegu oli lugeja kirjaga, mis lihtsalt niisama oli blogisse üles riputatud. Milleks? Mul jäi sellest lugejakirjast nii halb maik suhu. Isegi mitte selle pärast, et see oleks mind mõjutanud hotelli valikul, vaid mind häiris selle külastaja suhtumine. Jah, natuke oli probleeme ja segadust, aga sellised probleemid lahendatakse hotellile otse tagasisidet andes. Mul on nii kurb, et Eesti hakkab vaikselt minema selles suunas, et kohe kui midagi ei meeldi, ~~saab~~ tuleb kohtusse pöörduda (või ajakirjandusse, mida ju mingil määral ka blogid on). Mind jäi häirima mõte, et see külastaja pöördus populaarse blogija poole mitte põhjusel, et “probleemist” teada anda, vaid lootuses saada hotelli poolt midagi tasuta.

Mul oli ääretult hea meel lugeda kui siis teine blogija kirjutas tollele lugejakirjale vastukirja. Ma tsiteerin tema blogist: “Loomulikult võin ma vinguda mingite mõttetute asjade üle, kuidas check inni ajaks tulles, on järjekord, või et hommikusöögi ajal on laudade alused purused, või et spaa vetsudes on nii õhuke vetsupaber, et märja käega seda võttes, “sulab” see näppude vahel ära, või et vannitoas on kraan nii väike ja ebamugav nagu väike noku… Siiski ma saan aru, et täiuslikku asja, mis on kõigi jaoks täiuslik, ei ole olemas. Saabumise ajal võibki olla järjekord jne. Ma käin spaas ikka sauna- ja basseinikompleksi pärast ja mingi saiapuru ja “väike noku” mind väga ei heiduta ja reklamatsiooni/ skandaali ei hakka sellepärast küll tegema.”
Mulle meeldis selle teise blogija suhtumine. Minu arvates peaksime me kõik oskama teha vahet asjadel, mis on kritiseerimist väärt, ja asjadel, mis ei muuda meie puhkust halvemaks, vähemalt mitte rohkem kui me ise laseme. Ma ei taha sellega sugugi öelda, et kõik ebameeldivused tuleb alla neelata ning kriitika pole lubatud (ma olen kasvanud teadmisega, et konstruktiivne kriitika on edasiviiv jõud), kuid ma soovitan mitte liigselt tähti närida. “Maailma parim puhkus” võib olla kasinate võimalustega hostelis ning “kõige hullem puhkus” luksuslikus sviidis.
Täiuslikku asja, mis on täiuslik kõigi jaoks, ei ole olemas.
Kui palju teie enne hotellide broneeringute tegemist tausta uurite ja kommentaare ning teiste tagasisidet loete? Kas te lasete end negatiivsest tagasisidest mõjutada valikute tegemisel? Ja kui palju ning milliste asjade üle teie hotellides ööbides kaebate?

7. dets. 2015
"Ära sa sinna küll mine!"

Kui ma viimane kord Tallinnas ööbimiseks Hotelliveeb.ee portaalist hotelli otsisin, jäi mul muude hotellide seas sõelale ka GO hotell Shnelli Balti jaamas. Millegi pärast tundus see mulle vägagi sobilik ööbimskoht, soodne pealekauba – kahese toa hind algas 49 eurost, kuid mu abikaasa oli hoopis teisel arvamusel. “Ära sa sinna küll mine!” hoiatas ta mind. Kui ma imestusest suured silmad tegin, et miks siis see hotell talle nii vastukarva on või et mis kogemused tal minu teadmata sealt on, ütles ta lihtsalt, et isver, no see on ju Balti jaam.
Ma ei tea, kas see oli naiselik jonn või midagi muud, kuid tema vastuseisust hoolimata sai tuba broneeritud just selles hotellis. Tõepoolest Balti jaamas. Balti jaam on minu jaoks vastuoluline koht. Balti jaama turg, kust igasugu vahvaid vintage asju leida võib, kust ma suvel iga nädal memmedelt lilli ostan, on üks mu lemmikkohti. Selline omanäoline, kirju läbilõige tallinlastest. Balti jaama ümbrus, tunnelid ja pargipingid, on aga mu jaoks üks hirmuäratav koht. Ma olen argpüks. Ühelt poolt ma armastan seda piirkonda, teiselt poolt kardan. Veider eks? Nüüd aga broneerisin ma toa Shnelli hotellis.

Hotellil pole Balti jaama nö pahupoolega mingit pistmist. Mind võttis vastu naeratav administraator. Ma olin lugenud kommentaare, et töötajad ei saa seal eesti keelest aru ja on ebaviisakad ning olin natukene selliseks vastuvõtuks valmis. Midagi sellist ei kohanud ma kusagil. Kõik oskasid eesti keelt, olid naeratavad ja viisakad. Samuti olin ma kuulnud, et seal ööbivad vaid vene rahvusest turistid (mitte et ma aru oleksin saanud, miks see peaks halb olema). Mina kuulsin soome, inglise, saksa, eesti ja vene keelt. Kusjuures vene keeles kõnelev perekond, kellega ma hommikusöögi ajal rääkima sattusin, oli nii tore, et ma võtsin kokku kõik oma keskkoolis õpitud vene keele oskused ja purssisin nendega rääkida. Tegin neist veel ka ühe foto, kuid ei osanud küsida, kas tohin seda ka blogis kasutada ja nii jääb see meeleolukas pilt koos nendega siin ka jagamata. Kuid kehvas vene keeles pursitud vestlusest jäi mulle hinge nii tohutult positiivne mulje.
Kui mul tänu külastajatele jäi hommikusöögist väga positiivne mulje, siis kahjuks pean ma ütlema, et positiivset muljet ei jäänud mulle hommikusöögi valikust. Ma ei tahaks üldse iriseda, kuid koorikuga kaetud puder ning vähene võileiva materjali valik ei jäta mulle teist võimalust. Ma soovitan hotellil tõesti hommikusöögi väljanägemisega vaeva näha. Kui muidu on hotell igati vinks-vonks, siis hommikusöögi pool meenutas mõnd low-budget hotelli hommikusööki. Ma loodan, et hotell ei pahanda. Kriitika on ikkagi ju edasiviiv jõud. Samas pean ma kiitma eraldi kohviku/lobby baari valikus olevat laimi-toorjuustukooki. See viis keele alla.
Toa kohta ei ole mul mitte midagi halba öelda. Täiesti neutraalne hotellituba, kus kõik vajalik olemas. Ma usun, et rohkem kui hotellitoa sisustus, huvitab teid hoopiski, kas Balti jaama lähedus siis ei seganud. Teate, ma ütlen ausalt, et mulle meeldis kohe eriti see raudteejaama ja rongide lähedus. See oli kuidagi nii kihvt. Öösel ei saanud rongide liiklus mind kuidagi häirida, seda lihtsalt põhjusel, et öösel ei sõitnud ühtegi rongi. Hommikul oli vaikselt kuulda valjuhääldist tulevat teadannet “Lugupeetud reisijad, Tallinn-Pääsküla rong väljub 10 minuti pärast neljandalt teelt”. Kuidagi selline suurlinnalik tunne tekkis. Mind ei seganud ja ega see valjuhääldi siis nüüd kõrva ka ei karjunud. Teisel pool asuvatest tubadest avaneb ilmselt imeilus vaade Toompeale.

Hommikul jälgisin ma kohvikruusi kõrval rongile tõttavaid inimesi ja nautisin kogu seda siginat-saginat. Veidi hiljem liikusin ma ise selle sigina-sagina sees. Valjuhääldist kostis meeldetuletus “Lugupeetud reisijad, Tallinn-Tartu rong väljub esimeselt teelt”, ninna tungis nii magus värskete saiakeste lõhn, ma sulandusin tööle ja rongidele tõttavate inimeste massi, tädikesed laotasid tekile müügiks toodud villaseid sokke. Ma läksin rongile. Balti jaam jäi minust maha positiivse pildiga. Hotelli lobby-baari jäi varahommikust õlut libistama keegi härrasmees. “Nii baltijaamalik,” muigasin ma omaette, kuigi sarnaseid varahommikuseid õllelisi võib leida igast teisest hotelli lobby-baarist. Vanalinnast ja Viimsist.

26. nov. 2015
Aken vaatega läände

Ma olen sündinud kaheksakümnedatel ja seetõttu olen ma (kuigi et lapsena) saanud osa ja kuulnud lugusid nõuka-aja kurioosumitest, mis aastal 2015 isegi uskumatud tunduvad. Ühel õhtul istusime ümber laua mina, mu üheksa aastat noorem õde, minust kümme aastat vanem sõbranna ja mu vanemad, telekast käis ENSV järjekordne osa, kus parasjagu kellegi sünnipäeva tähistati ning selleks, et laual oleks ka Sovetskoje tuli kasutada “Viru” hotellis töötavate tuttavate abi. Järgmisel hetkel oli igaühel meist rääkida mõni lugu tolleaegsest Tallinna pärlist – “Virust”. Välja arvatud minu õel, kes arvas, et me oleme need lood välja mõelnud.
22-korruseline Inturisti hotell kavandati “Eesti Energia” administratiivhoone ja platsil asunud autobussipeatuste ja dispetšeripunkti vahelisele alale. Hoone oli projekteeritud kahe korpusega, kumbki erisuguse karakteri ja suurusega. Madalam korpus kahekorruseline, mis moodustas aluse koone 22-korruselisele vertikaalsele osale. Esimene hotellikülaline registreeriti 24. aprillil 1972 ja hotelli kuulsamate külastajate hulka kuuluvad näiteks Venemaa kultusrežissöör Nikita Mihhalkov, maailma esimene naiskosmonaut Valentina Tereškova, USA filmitäht Elizabeth Taylor, ja lauljatar Alla Pugatšova.

Kas teie teadsite, et…
* Viru kaudu oli võimalik saada osa ka kõrgemast elukvaliteedist. Defitsiidist räsitud ühiskonnas oli Viru köök peaaegu ainus koht, kust oli võimalik eksootilisi puuvilju salaja koju viia. Virus töötava tuttava kaudu sai ka tavaline tallinlane hotelli teenuseid kasutada.
* Viru oli nagu väike vabariik omaette. Tänapäeval tundub veider, et hotellil oli kümme esindusautot, suurköök, suurpesula, oma hambaarst, rätsep ja kingsepp – isegi oma helistuudio. Põhjus oli lihtne: kuna turistide iseseisev ringiliikumine ja kohalikega tutvumine oli mittesoovitatav, taheti neile maja sees parimat pakkuda. Nii ei tekkinud keskmisele turistile vajadust hotellist lahkuda.
* Virusse ehitati ka KGB eli Nõukogude Liidu julgeolekuorgani luurekeskus, mille olemasolu oli suur kuid avalik saladus. Enne hotelli avamist töötasid KGB mehed seal kaks päeva ja seadistasid pealtkuulamisaparaate umbes 60 tuppa. Lisaks paigaldati pealtkuulamisseadmeid isegi taldrikutesse ja tuhatoosidesse, mis kahtlaseks peetud hotellikülastaja lauda vajadusel toimetati.
*Giidid ja reisijuhid pidid tegema KGB-le ülevaate iga Eestit külastanud turistigrupi kohta. Vajadusel kaunistati ülevaateid ja lisati neile “punast värvi”, nt turistide suurt huvi ja kiitvaid kommentaare Nõukogude Liidu kohta. Päris olukorrast giidid turistidele ei rääkinud, küll aga vihjasid osavalt ridade vahelt.
* Virus elavate turistide käest soetati lääne tooteid, mida Eestis müügil polnud. Need olid näiteks pastakad, õhukesed nailonsukkpüksid, sifoonsallid, teksad ning riided ja kilekotid, kus lääne kaubamärgid suurelt trükitud. Soome turistid smuugeldasid nõutud kaupa oma kohvrites ja müüsid Tallinnas maha. Tõestisündinud lugu räägib soomlasest, kes lasi kodumaal trükkida T-särke tekstiga “Eesti vabaks”. Viru lähistele jõudnud ja särgid kotist välja võtnud, selgus talle ruttu, millise menukaubaga oli tegu. Ohtlik tegevus, aga uute T-särkide omanikud olid olnud haruldaste kehakatete üle pisarsilmi õnnelikud. Smuugeldamine käis ka teises suunas. Eesti autorite kriitilisi, Eesti NSV tõelist olukorda kirjeldavaid tekste toodi Soome kasvõi paar lehte korraga. Hiljem avaldasid neid Eestit toetavad kirjastajad ja raadiojaamad üle terve ilma.
“Viru hotell on endiselt majakas. Maamärk, mis seisab Eesti, Soome ja Nõukogude Liidu teede ristumispunktis ja seda endiste aegade oreooli ei võta sellelt majalt ükski vägi,” ütleb Margit Kilumets, filmi “Viru. Vabaduse saatkond” autor. Vaata katkendit filmist siit.
Millised on teie mälestused “Viru” hotellist ja üldse nõuka-aja hotellidest? Kas teie esimesed Karhu tossud on ka pärit Viru ärikatelt?
Allikad: http://www.koulukino.fi/, https://et.wikipedia.org/wiki/Viru_hotell, SL Õhtuleht, Youtube.com

17. nov. 2015
Kas alasti hotellitoas olemise eest võib trahvi saada?

Stseen filmist “Home Alone 2” Foto: http://amplesalty.tumblr.com/

Kes meist ei teaks klassikalist jõulufimi “Üksinda kodus”, kus väikene Kevin kogemata ilma vanemateta New Yorki satub ning ilma suuremate probleemideta end luksushotelli sviiti sisse registreerib. Kui (väljamõeldud stsenaariumi järgi) New Yorgis on selline alaealise check-in hotelli lihtsamast lihtsam, siis Eestis see nii lihtsalt läbi ei läheks. Alaealiste majutamise suhtes on Eesti hotellid vägagi konkreetsed ning ranged. Hiljaaegu tekkis probleem ühel Soomes elaval emal, kes soovis kaks 16- ja 17-aastast tüdrukut saata Tallinnasse kontserdile ning neile ühes linna majutusasutuses ööbimise broneerida. Hotell keeldus resoluutselt. Sest tegu on alaealistega.
Kes on alaealine?
Nüüd tekib küsimus, kes on alaealine. See küsimus on huvitav, sest tänasel päeval räägime me ju näiteks sellest, kas ja kuidas anda 16-aastasele inimesele valimisõigus, kuidas neid kaasata ühiskonna otsustusprotsessidesse ja nii edasi. Lisaks kolivad noored tihti kodust välja juba seoses gümnaasiumiõpingutega ja elavad sellisel juhul tihti vanematest eraldi ja üksi juba enne täisikka jõudmist.
Mõni lapsevanem ei lubaks oma 18-aastasel üksinda hotellis ööbida, kuigi seaduse järgi on täielik teovõime 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel), teine vanem peab täiskasvanuks oma 16-aastast. Mõni 17-aastane on tunduvalt vastutustundlikum kui teine 25-aastane. Eesti hotellidelt antud teema kohta uurides selgub, et alaealine on 18-aastane (kaasa arvatud) ning ilma täiskasvanud järelvalveta neil hotellis üldjuhul ööbida pole võimalik.
Võib-olla olen ma naiivne, kuid ma olen arvamusel, et päris nii jäikasid piire ei peaks hotellis ööbimisele panema. Kujutage nüüd ette, et Eestis esineb Justin Bieber (vabandan kui teadmatusest mitte-popi näite tõin), teie elate välismaal ning teie teismeline tütar anub teid, et saaks kontserdile minna. “Ma pean kontserdile saama, muidu suren!” anub ta. Teil ei ole aga vähimatki soovi sellel kontserdil osaleda, teie vanemad elavad teises linnas ning ainus variant, et teie laps “surema ei peaks” on see, et te usaldate tema täiskasvanulikku poolt ning leiate talle ööbimiskoha mõnes Eesti majutusasutuses. On ju kurb kui saate igalt poolt eitava vastuse?
Ma julgen arvata, et iga selline juhtum tuleks läbi vaadata ükshaaval, sest esiteks ei usu ma, et alaealised hordide kaupa hotellidele tormi jooksevad ning ma olen üsna veendunud, et alla 16-aastased ei tunnegi väga huvi hotellis ööbimise vastu, ilma selleks tungiva põhjuseta ning lapsevanema teadmisel. Aga alkoholi- ja tubakatoodete kättesaadavus, ütlevad nüüd skeptikud. Keegi ei kontrolli, mida noored toas teevad? Täiesti normaalne on praktika, et juhul kui toas asub minibaar, siis see lukustatakse, toast tellimine keelatakse ning vanem tasub (ettemaksuga) ööbimise eest. On selge, et alaealise majutamisel peab hotell olema rangem ning sada protsenti kindel, et tegu ei ole “Üksinda kodus” stsenaariumiga, kuid jäigad reeglid ei ole põhjendatud, seda enam, et seadused ei keela alla 18-aastasel isikul hotellis ööbida.
Kaheksast hotellidest kuus vastas, et 16-17-aastased neil ilma järelvalveta ööbida ei saa, üks hotell lisas, et alaealiste majutamise reeglid laienevad ka 18-aastasele, vaid üks hotell oli nõus antud teemal kaasa arutlema.
“Kui alaealine peaks hotelli saabuma walk-in kliendina, siis ilma selleks volitatud isiku nõusolekuta me talle majutusteenust ei paku, kuid selliseid olukordi meil tegelikult olnud ei olegi. Julgen arvata, et ilmselt on hotellis ööbimine noorte jaoks siiski kallis, ” vastas selle hotelli turundusjuht, “alaealiste ööbimise kohta saab öelda niipalju, et eks neid ööbib ikka, enamasti koos vanemate või selleks volitatud vastutavate isikutega. Eraldi võiks välja tuua noorte sportlaste grupid, kes reisivad koos selleks volitatud saatjatega. Lisaks on alaealiste broneeringuid, mille teevad tõesti vanemad oma lastele hotelliga ühendust võttes ja nende broneeringutega tegeleme case-by-case, maksavad vanemad ja meil on nende kirjalikud nõusolekud selle kohta, et nende laps meie juurde ööbima tuleb.”
Kas hotellituba on avalik koht?
Nüüd me jõuame lastekaitseseaduse juurde, mille järgi “alla 16-aastasel alaealisel on keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikus kohas kell 23.00–6.00. 1. juunist kuni 31. augustini on alla 16-aastasel alaealisel keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikus kohas kell 24.00–5.00”. Selle kohta, kas hotellituba on avalik koht, lähevad ka arvamused lahku. Ühed on arvamusel, et hotellituba on osa hotellist ning kuna hotell on avalik koht, siis on seda ka numbrituba. Teised jällegi küsivad, et kui hotellitoale rakendub avaliku korra seadus, kas siis peaksime me alasti hotellitoas viibimise eest trahvi saama.

Stseen filmist “Home Alone”. Foto: Cineplex.com

Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu leheküljelt leiab, et valdkonda reguleerivad turismiseadus, alkoholi-ja tubakaseadus, autoriõiguse seadus ning muud õigusaktid ja regulatsioonid, küll aga ei ole seal ettekirjutusi 16-18-aastaste isikute majutamise kohta.
Tundub, et tegu on veidike piiripealse ning konkreetselt selgeks tegemata teemaga, kus kindlam on minna lihtsama vastupanuteed ning igal juhul “ei” öelda.

5. nov. 2015
Hüvasti kuulujutud ja tere, Viimsi Spa Atlantis H2O Aquapark!

Viimsi Atlantis H2O Aquaparki kohta on kirjutatud, sosistatud ja jagatud erinevaid jutte. Selleks, et aru saada, mis seal siis täpselt on ja toimub, otsustasin ise kohapeal ära käia. Kaasas kaksikõde, väikene tütar koos oma sõbrannaga – nii me nagu haneemad koos poegadega uksest sisse saabusime. Erinevad hoiatused, loetud kommentaarid ja ebamäärane müstikatunne kotis käterättidega kaasas.
Soe vastuvõtt on juba pool (südame)võitu
Esimene asi, mis kohe silma jäi, oli avarus, puhtus, värske lõhn ja mõnusalt valgusküllane atmosfäär. Tõesti, kui kogu parkla oli autosid täis, tekkis vaimusilmas kujutelm, et ees on ootamas ülerahvastatud basseinid koos kiljuvate lastehordide ja pragavate vanematega. Õnneks kadus see sisenedes kohe. Hubane õhkkond, kiired, naerusuised ja asjatundlikud teenindajad oli parim vastuvõtu viis, mida soovida. Rõõmsate naeratustega anti garderoobi sisenemiseks kaasa ka välisjalanõude jaoks mõeldud kilekotid. Ikka selleks, et sinna minnes jääksid põrandad puhtaks. Ja seda need tõepoolest olid. Lisaks sellele ja kaunile disainile oli kõikjal ka päriselt soe. Selline soesoe, mida olen kohanud väga vähestes kohtades. Samuti pole paljudes kohtades mõeldud väiksemate veepargi sõprade peale aga Viimsis olid tillukesed wc-potid just nende jaoks ootamas. Kui mõnele on ehk võõras ühised garderoobid (et kuidas see ikkagi täpselt välja näeb – mehed-naised koos), siis tegelikult on kõik väga hästi korraldatud ja piinlikustunnet ei peaks keegi tundma.
Meid ootas tõesti igas mõttes soe vastuvõtt.
Seiklus alaku!
Kasvava huviga läksime edasi, lastel silmad elevusest säramas, nagu avaneks kohe-kohe uks otse Paradiisi – ikkagi lainebassein, ringvooluga bassein, kuus erinevat liutoru ees ootamas! Me ei pidanud pettuma. Kõik, kes armastavad veetorusid, tuubidega sõitmist, adrenaliinitulva – tere tulemast, see koht on teile. Just see on Atlantis H2O kõige suurem trump ja konkurentsieelis. Eestis teist sellist lihtsalt pole. Suur pluss oli ka karestatud põrand, kus oleks võinud kasvõi paljajalu olla. Ja kloorilõhna puudumine! Torudemaailmast leidub igaühele midagi: rahulikematest nö. titekamatest – kiirete ja rajumateni. Keskuses on palju personali, kes atraktsioonide juures nii „valves“ olid kui ka pidevalt ringi käisid. Üks noormees vaatas väikeseid lapsi, kes tõenäoliselt “korra eemale“ olid läinud, sama kahtlustava pilguga nagu Köstrihärra uljaspead Tootsi „Kevade“ filmis, kutsus lõpuks kahtlusalused enda juurde ning toimetas „süüdlased“ ka otsiva näoga ehmunud näoga vanaema juurde. Memme tutakas vastu lastelaste peput, endal südamlik tänu silmis ning personalitöötaja sõbralik käega rehmamine käega „ah, mis nüüd!“, tegi endalgi kuidagi südame soojaks. Tundsin, et oleme siin tõesti hoitud ja heades kätes.
Kõigepealt kruiisime ringi veebasseinis, kus sõna otseses mõttes lasime end voolul kanda. Kastmine „vihmakardina“ all ning seejärel kehad soojaks mõnusas basseinis! Siis oli õige aeg proovida (kuri)kuulsaid veetorusid. Kuna nende kohta on kirjutatud erinevaid arvamusi, siis alustasime tagasihoidlikult „kõige rahulikumast“. Hurraaga mäest alla ja … meeldis.
Lapsevanemana soovitaksin ettevaatuse mõttes tegelikult torud ise esimesena ära proovida. Nii tekib ka parem arusaam, on see teie lapsele sobiv (või tasub selle kiire asjaga siiski mõnda aega oodata). Väga kihvt oli ka see, et osad kahesed tuubid olid ka põhjaga, nii et Limpa liutorust ja mustast torust sai just nendega alla sõita. Usun, et see on tõeline rõõm paljudele lastele.
Minu tütar, kelle tagumik sai kunagi Serena veepargis kriimustada, kartis sellest ajast peale kõiki tuube… Nüüd sai mure murtud kõigest mõne minutiga. Esimene proovikas ja edaspidi käisid lapsed treppidest üles-alla samasuguse kiirusega nagu hiired varasügises sahvris. Veel! Veel! Veel üks kord!
Üks nõuanne täiskasvanutele oleks ka: kuna osades torudes on hoog ikka kiire-kiire ja lõpp järsk, võib juhtuda, et alustades sõitu bikiinidega, võib üks osa bikiinidest lõpus asuda seal, kus see olema tegelikult ei peaks.
Olin tunnistajaks, kus pereemal olid „finishisse“ jõudes näiteks rinnahoidjad kaela ümber. Kui laps näpuga näitas ja heleda häälega üle keskuse hüüdis: „Emme, sul on tissid paljad!“, sai õhk mõneks minutiks äkitselt elektrit täis. Üks lapsevanem peitis oma poja silmad igaks juhuks kinni.
Trikoo oleks sellistes kohtades rohkem kindla peale minek.
Veekeskuskes on mitmeid eksponaate, mida uurida ja viise, kuidas lapsed saavad meelt lahutada: Vesikaru maailmaruum, Geisrite Väljak ja mängida saab ka Vesikaru Viktoriini.
Meie lemmik oli Veemäng ehk vees-olles-kaalu mõõtmine ja teada saamine, kui palju keha sisaldab vett. Rahvuste sõprus ei küsi nime ega staatust. Inimlik hoolimine on keel, mida mõistavad alati kõik. Koos soomlasest mammadega kupatasime põnnid vette ja kaalusime neid koos. Ja siis eraldi. Ja siis kõik jälle koos. Kuna elamus oli rõõmus ja naerust rõkkav, siis soovitasin ka neil endil see ära proovida. Üks neist tuli hetk hiljem kohmetuna välja: „No nyt riittä!“, silmis peegeldumas täielik rahulolu – vees ei kaalunud ta peaaegu midagi!
Jah, õnneks on tõesti vähe vaja.
Alati kulub meile ära üks tõeline mittemidagitegemine
Veekeskuses saab küll kõhtu kinnitada NomNom kohvikus, kuid näiteks saunad seal puuduvad. Hea uudis samas on see, et väikelaste lusti- ja mänguala koos pisikestele mõeldud basseiniga on tulemas juba selle aasta sees! Kuna Viimsi Atlantis H20 on hetkel peamiselt veekeskus, kust veetorudest hõisates alla sõita, siis mina soovitaksin juurde osta kindlasti ka nö. tavalise spaa- ja veekeskuse pileti. Seda just seepärast, et saaks proovida lisaks ka erinevaid saunamõnusid, spordihuvilised teha ujulas mõned kiiremad ringid ja beebidega emmed lastebasseinis sulistada.
Näiteks Hotelliveebist ostes on spaa- ja saunakeskuse kasutus juba paketis sees. Nii saab seiklusmaalt pageda otse mõnusate värvilahenduste ja hubase disainiga lahendatud sauna-mullivannide- ujulakompleksi, kus jääb tunne, et inimesed on kõik oma argimured koos välisriietega riietusruumi riputanud. Õdusamas ja rahulikus sauna-vee-kohviku-kompleksis saab nautida elu nagu kunagi kirjeldatud imelises Atlantises, kus inimesed olid alati lahked ja rõõmsad.

Aega jagus nii endale kui teistele ja kella ei vaadanud keegi. Maitsvad mojitod, lastele jätsikokteilid, snäkid, lõõgastav puhkepaus enne saunamõnude nautimist ja… minek!
Lõpetuseks
Viimsi Spa külastamine pole just odav rõõm, kuid see on koht, mille kohta on minu arust õigustatud ütlus: kui juba, siis juba. Nii mitmekülgset keskust, kus kõik on kompleksselt üheskoos (kino, hotell, 18+ Spa, erinevad ja mitmekülgsed söögikohad ning spaa-hoolitsused, mis silmade eest kirjuks võtavad), teist Eestis lihtsalt pole. Erinevaid pakette, kust igaüks endale sobiva peaks leidma, saab kombineerida nii hotellis kohapeal olles aga võib ka minna lihtsama vastupanu teed ja tehaomale sobiv broneering otse Hotelliveebist. Võtke kaasa vanavanemad, lapsed või tulge koos kallimaga – iga päev on parim päev ja elamustest seal juba puudust ei tule.
Kui meie sealt lahkusime, peksis vihm vastu nägu ja vihises tuul aga see ei lugenud. Ei lugenud kohe üldse. Südames oli soe ja hea tunne. Aeg möödub linnutiivul ja elamused, mis peegelduvad lähedaste õnnelikes nägudes, on see, mis jääb pikaks ajaks meelde. Ja on seda kõike väärt.
Me läheme sinna kindlasti veel.
Mirjam

2. nov. 2015
Kes see siis Annelinnas ööbib?

Ma olen päris arvestusväärse osa oma elust elanud Tartus Annelinnas. Selle maja ees, kus nüüd asub Starest hotell, olen ma sadu kordi bussi peale läinud ja bussi pealt maha tulnud. Näinud, kui selles majas tegutses lasteaed, siis pood, siis koolituskeskus, ma olen selles majas asuvas juuksuris lasknud lõigata oma esimese poisipea. Kui sellesse majja tekkis hotell, mõtlesin ma, et no jumala eest, kes see siis Annelinna ööbima tuleb. Nii olen ma mõelnud kõik need aastad, mis seal hotell on olnud. Ma ei ole leidnud ühtegi põhjust Annelinnas ööbimises, sest ma ju tean ja tunnen seda kanti. Annelinnas ei ole midagi vaadata ega ka teha. Õhtul majade vahel konnates võib ilmselt peksa saada, ütlen ma poolnaljatades. Vist. Sest vanasti igatahes võis.
Kui paar aastat tagasi mu kolleegid ööbimiseks just selle hotelli valisid, kirtsutasin ma nina ja otsustasin ööbida vanematekodus. Annelinn lihtsalt ei tundunud absoluutselt ahvatlev ööbimispaik. Ma ei tea, kas ma olin ehk isegi natukene pettunud, kui ma nende suust hiljem üldsegi nurinat ei kuulnud. Ei olnud nad pettunud asukohas, hotellis ega juhtunud nendega ka midagi “annelinnalikult koledat”. Sellest hoolimata jäin ma arvamusele, et pole mingit põhjust, miks mina kunagi seal ööbima peaks.
Ära iial ütle iial. Mõnda aega tagasi läks mul Tartus vaja ööbimiskohta. Soovitavalt väga soodsat. Ma guugeldasin läbi kõik pakkumised ja sõelale jäi Starest hotell Annelinnas. Täiesti vabatahtlikult broneerisin ma endale toa hotellis, kuhu ma olin lubanud mitte kunagi minna.

Oli see nii õudne kogemus nagu ma olin ette kujutanud?
Alustame siis sellest, et ma maksin ööbimise eest 40 eurot (ma ööbisin kaheinimesetoas) ja selle hinna eest oleks patt nuriseda. Hinna ja kvaliteedi suhe (jah, ma tean, et see kõlab nii klišeelikult kui veel saab) oli täiesti paigas. Olgugi et ma jään arvamusele, et hotell on kesklinnast veidike kaugel, võtsin ma linnamineku ette jalgsi. 35 minutit jalutuskäiku päikeselises sügispäevas oli muidugi ideaalne algus päevale, kuid ma pean ka tunnistama, et ma ei võtnud seda jalutuskäiku ette sugugi tervislikel kaalutlustel. Mul tuli vastupandamatu soov nö lapsepõlveradadel kõndida. Betoonmajade vahel. Esimese maja rõdu all kimusid kamp noori suitsu, suure tõenäosusega salaja. See viis mind mälestustes tagasi. Mitte et ma ise oleks salaja rõdu all suitsu kimunud. Meie mängisime trihvaad ja vaatasime oma peidupaigast rõdu alt, kuidas suured poisid “turnikatel” suitsu tõmbasid ja ägedad välja nägid. Hiljem, kui ma ise suuremaks sain, ei olnud need ägedad poisid sugugi enam nii ägedad, kuid see selleks, juba hakkan ma vaikselt teemast kõrvale kalduma. Ma tahan öelda, et hotelliümbrus ei ole ehk tõesti Tartu parim, sest noh…Annelinn. Kuid selles pole ka midagi traagilist ning samas kui soovite õhtul jalutama minna, siis Uus Ihaste metsatukad ning täiesti korralikud jalgrattateed/teerajad on kiviviske kaugusel.

Hommikusöök ja kohv jäid minu jaoks lahjaks. Nii maitselt kui valikult, aga ma pean käsi südamel ka ütlema, et olen selles suhtes natukene printsess herneteral. Kui ma õigesti aru sain, siis süüa hotellis õhtul ei saanud (võib olla oli see vaid sel õhtul nii, ma unustasin täpsustada), küll aga oli võimalus erinevatest Tartu toidukohtadest söögi tellimiseks. See väike lisateenus meeldis mulle. Mul oli isegi natuke kahju, et mul polnud aega õhtul seda teenust järele proovida.
Minu kõige suuremaks üllatuseks oli aga tuba. Täiesti korralik ja puhas tuba, kus kõik hädavajalik olemas. Ma ei tea kas põhjusel, et olles kogenud 1990-aastatel Annelinnas nii mõndagi alates prussakatest kuni sooja vee puudumiseni, oli ma ikka veel arvamusel, et see kõik on võimalik ka aastal 2015. Tobe ja rumal eelarvamus. Tegu oli igati hea ja mõistliku hinnaga variandiga ööbimiseks. Hotell ei pruugi küll olla minu esimese valik kui peaksin uuesti Tartus ööbimiskohta vajama, kuid samas pean ma tunnistama, et teinekord ei tasu kaks-kolm korda rohkem raha välja käia kui vaja on tõesti vaid ööbimiskohta. Teenindus oli hotellis väga meeldiv. Ja nad ei teadnud, et ma oma ööbimisest ka arvustuse kirjutan;)

Samas vaatasin, et ka nemad pakuvad perepakettides nii AHAA teadusekeskuse, AURA veepargi ning Jääajakeskuse pileteid, nii et tegelikult sobib hotell ka perepuhkuseks. Hotelliveebi pakettidega saate tutvuda klikates siia.

27. okt. 2015