Veebruari lõpust alates oleme me püüdnud välja selgitada Lõuna-Eesti kõige peresõbralikumat hotelli. Seekord jõudsime otsapidi Põlvamaale, kus meie ööbimiskohaks sai hotell Pesa. Ma ei saa sinna mitte midagi parata, aga ilma, et ma oleks seda hotelli näinud kangastus mulle kohe silme ette “Õnne 13” tuntud Morna City Grand Plaza. Kui me kohale jõudsime, siis ma pean tunnistama, et hotell vastas sellele kujutluspildile.
Aga alustame algusest.
Kulgemine Eesti kõige kaunimat asfaltteed pidi Maantemuuseumini
Morna City Grand Plaza
Ma ei ole Põlvas väga palju käinud, seepärast arvasin ma esimese hooga, et olen eksinud kui siltide järgi elumajade piirkonda sattusin. Millegi pärast arvasin ma, et hotell Pesa asub kesklinnas. Hiljem muidugi selgus, et asuski (vist), aga esimese hooga arvasin ma, et olen sattunud Põlva äärelinna.
Hotelli sisenedes tahtsin ma korraks hüüatada: “Tere tulemast üheksakümnendad”, sest just seda ajajärku hotell mulle esmapilgul meenutas. Edasi tuli jälle silme ette Morna City Grand Plaza. Kottide ja lapsega vana elumaja koridoris trepist üles ronides, laisk ja mugav inimene ootab ju igal pool lifti olemasolu, kujutasin ma ette, kuidas ma sarkastiliselt arvustust kirjutan. Ka tuppa jõudes püsis see tunne. Laps oli koridorist avastanud tillukese laste mängunurga ja ta jooksis kohemaid selle suunas, mina jäin tema kõrvale koridoripõrandale istuma ja tegin oma peas sarkastilisi märkmeid.
Te ootate minult ilmselt nüüd hävitavat hinnangut “Pesa” hotellile. Sissejuhatusest hoolimata pean ma teile pettumuse valmistama, ma jäin väga rahule. Olgu, alustame lõpust ja ma ütlen ausalt, et hotellis on asju, mida kritiseerida, kuid on ka palju positiivset, millele keskenduda. See on meie enda valik, kuidas me otsustame mõelda. Mina valisin positiivse mõtlemise.
Nagu ma ütlesin asub hotell vanas elumajas, seega ka hotelli peretuba meenutab tavalist kahetoalist korterit. Mulle tuli nostalgia peale kui ma nägin nahkvoodriga tepitud ust. Millegi pärast tekitas see mõnusa äratundmisrõõmu. Mulle tulid silme ette vanatädi küpsetatud lihapirukad. Kõik mõjus kuidagi kodusena. Nostalgilisena. Meenutas aega, mil ma elasin Tartus Annelinnas ja see tore aeg mu lapsepõlves. Kuna hotellituba on nagu korter, siis ma oleksin tahtnud, et seal oleks olemas olnud mõned kodused detailid. Neutraalsete valgete rätikute asemel vannitoas oleksin ma tahtnud leida triibulisi ja lillelisi rätikuid – just nagu vanasti. Teate ju küll, milliseid ma silmas pean. Ma oleks tahtnud laual näha lilli. Diivanil sinna “kogemata” unustatud kaisukaru, mõnd lohakalt sinna asetatud patja. Kappi avades oleks ma oodanud punase-valge täpilist serviisi. Pisiasjad. Tuba muidu näeb välja täpselt selline nagu hotelli kodulehel, ainuke erinevus neis pisiasjades, mis loovad hubase tunde. Ma soovitan need päriselt ka tuppa lisada.
Restoran, kus au sees kohalik tooraine
Eelarvamused on ühed koledad asjad ja nii eeldasin ma, et küllap sellises väikelinna hotellis kasutatakse toiduvalmistamiseks poolfabrikaate. Mul on oma eelarvamuse pärast häbi. Tegelikult kasutab “Pesa” hotelli restoran kohalikku toorainet, kui mulle õigesti meelde jäi, siis mitte kaugemalt kui 40 km raadiuses. Selline suhtumine avaldas muljet. Kusjuures hommikusöögilaual oli tõepoolest kirjas, kust tulid sink, munad, sai-leib, piim, juurviljad ja muu. Suurepärane suhtumine, ma olin nii positiivselt üllatunud, et unustasin täielikult need mõned etteheited, mis mul restoranile olid. Sisekujunduslikult. Samas, kes ütleb, et minu maitse on kõige parem ja ainuõige? Niisiis ei oleks mul tegelikult üldse õigust norida, aga esimese hooga ikka oleks natukene tahtnud.
Ära ei tohi ka unustada, et hotellide külastuste eesmärk on testida hotellide lastesõbralikkust. Plusspunktid kindlasti personalile. Lapsel lubati restorani tuua muidu fuajees olev kiikhobune, talle anti pliiatsid ja paberid ja teenindajad tegid kõik endast oleneva, et ka väike päkapikk end restoranis hästi tunneks.
Töötajad olid selles hotellis üldse väga meeldivad, sellised kodused ja omad. Administraator meenutas mulle “Õnne 13” Almat, heas mõttes, sellist toredat ja jutukat naisterahvast, kes sind on igal moel nõus aitama. Peaasi, et sa end hotellis hästi tunneks. Ja kui pikemalt lobisema jääda, siis ma usun, et lobiseks mõne kohaliku saladuse ka välja. Äärmiselt sümpaatne naisterahvas.
Plussid ja miinused – mis jäi kokkuvõttes peale?
Hotelli miinuseks on see, et ta on natuke kulunud ja vajaks värskendust. Ma ei pea silmas üldse midagi suurt, vaid just pisiasju (ülal mainitud lilled ja padjad), mis muudaks üldmuljet palju vähem üheksakümnendateks. Aga mu meelest on see ehe näide sellest, kuidas väikeste linnade hotellid peavad hakkama saama ja saavadki. Kuid mis saab neist siis kui hotellide käibemaks tõstetakse 25%?
Miinuseks oli ka see, et toas polnud veekeetjat. Peretoas peaks see olemas olema.
Minult ei uuritud, kas soovin lapsevoodit.
Plussidena tõstan ma esile restorani ja kohaliku tooraine kasutamise, töötajate ääretult sümpaatse suhtumise ja sõbralikkuse.
Mina ise ei ole avalike ujulate fänn, kuid otse hotellist pääseb kõrvalasuvasse ujulasse.
2008 aastast on hotellil rahvusvaheline keskonnamärgis Roheline Võti. Võtmesõnadeks “keskkonnasõbralikkus” ja “rohelisem elu”.
Peretoad asuvad maja otstes, kus on rahulikum.
Mänguasjanurk koridoris oli meeldiv üllatus. Kuigi ka siin ootaks natuke värskendust.
Hinna ja kvaliteedisuhe on väga kenasti paigas. Soovitan teil hetkel ära kasutada nende eripakkumist Hotelliveebis üleval olevat Pesa hotelli paketti “Puhkus perele Lõuna-Eestis kaks ööd peretoas ühe hinnaga“. Võtke üks nädalavahetus ja minge avastage Põlvamaad. Uskuge, et ei kahetse. Ka sõit Tallinnast ei ole sugugi nii pikk nagu algul tundub.
Kuigi hotell “Pesa” ehk ei oleks mu esimene eelistus perepuhkuseks, aga kuna see asub Põlvamaal ja mul on kindlasti plaanis siia uuesti uitama tulla üheks suviseks nädalavahetuseks, siis täiesti kindlalt julgen ma öelda, et ma ööbin just selles hotellis. Pesas. Ma sain aru, miks hotellil selline nimi on.
Lastesõbralikkuse eest igal juhul hotellile hindeks “5”.