Kuna minule jättis Värska Sanatooriumi külastamine positiivse mälestuse, otsustasin ma olla julge ja teha broneering ka sanatooriumis, mida ma ülevõlli huumoriga olin vanadekoduks kutsunud. Sanatooriumis “Laine” Haapsalus. Mehe jätsin seekord koju ning otsustasin sõbrannad kaasa kutsuda.
Viimati olin ma “Laines” käinud aastal 2001, kui mu vanaonu sinna ravivõimlemisse oli saadetud. Sanatoorium “Laine” jättis mulle tookord kustumatu mulje – seal oli busside viisi Soome ja Rootsi vanureid ning sealt ka põhjus, miks ma seda vanadekoduks kutsusin. Nüüd oli sanatooriumist saanud spaahotell. Kohale jõudes oli minu esimene mulje sama kui aastal 2001. Sanatoorium selle kõige otsesemas mõttes, ninna torkas kloorilõhn, meid võttis vastu natuke pahur administraator ning ma ootasin, kuna Ervin Abel ja Endel Pärn kusagilt välja hüppavad ning “Ma küsin, kus on sanatoorium?” kisama pistavad. Ma olin negatiivselt häälestatud ja väga suuri ootusi sellele puhkusele ei pannud.
Esimene positiivne üllatus oli tuba. Meil oli kahekohaline tuba, kuid kuna üks sõbranna oli liitunud viimasel hetkel, palusime talle tuppa lisavoodi tuua. See mahtus kenasti ära ja ruumi jäi liikumiseks ülegi. Toast avanes suurepärane vaade merele. Spaahotell “Laine” suurimaks plussiks minu arvates oligi asukoht. Hommikul läks mul uni väga vara ära (mitte vabatahtlikult olen ma harjunud kella viie-kuue paiku ärkama, kuid tundus ebainimlik toakaaslasi samal kellaajal äratada) ning ma otsustasin teha väikese jalutuskäigu mööda rannaäärt. Karge kevadhommik, vaikus, kerge udulooriga kaetud laht, ei ühtegi teist inimest peale minu – fantastiline energialaeng uude päeva.
Spaaosa ei ole teab mis suur, olemas on aurusaun, infrapunasaun ja leilisaun ning bassein. Meie külastamise hetkel olime me spaas ainsad külalised (olgugi, et hotell ise oli rahvast täis) ja seepärast pean ma ütlema, et spaa jättis väga meeldiva mulje, kuue tüdruku privaatne sauna-ja basseinipidu.
Kui kogu hotellikompleks on pisut nostalgiahõnguline ja minu jaoks jääb ehk hubasust pisut puudu, siis spaaosa kohta ma midagi halba ei ütle. Samas ma ei tea, kas teen hetkel “Lainele” liiga, kuid mulle tundub, et selle spaa kasuks teeb üldjoontes ikkagi valiku vanem klient, kes eelkätt on huvitatud ravipakettidest. Ja Haapsalu muda headusest oleme me kõik kuulnud.
Sel ajal kui teised sõbrannad ka järgmisel päeval end basseinis otsustasid värskendada, otsustasin mina testida ilusalongiteenuseid. Teenusega ei oleks ma rohkem rahule jääda saanud, väga meeldiv ja tore juuksur oli, kuid hind oli see, mis mind natuke ehmatas. Ma ei tea miks, aga ma olin millegi pärast arvanud, et Haapsalu-suguses väikeses linnakeses maksab juuksur tunduvalt vähem kui pealinnas. Ei maksnud vähem. Maksis täpselt nii palju kui Tallinnas. Aga jäin lõikusega väga rahule.
Üks naljakas seik ka. Ma ei ole kunagi varem näinud kokteilide nimekirjas “Viin Coca-Colaga”. “Laine” spaa lobby-baaris oli aga selline kokteil täiesti olemas. Ma uurisin baaridaamilt, miks selline kummaline kooslus. Selgus, et tegu oli klientide poolt ühe enim nõutud joogiga. Ma proovisin ka järele. Nojah.
Kui ma nüüd pean ausalt ütlema, kas ma läheksin tagasi, siis esimene valik “Laine” mul suure tõenäosusega ei oleks. Ma ei ütle mitte midagi halba, kuid ma tundsin, et “Laine” jaoks olen mina konkreetselt natuke noor. Oma vanaema, vanatädi ja vanemad tuttavad saadaksin ma aga “Lainesse” küll. Selles mõttes ongi mul ääretult hea meel, et Eestis on sanatooriumide ja spaade pakkumisi igale maitsele ning igale vanusgrupile.
“Laine” pakkumistega saate tutvuda SIIN
Puhkus vanadekodus?