Siis, kui ma esimest korda hotelli nähes ehmusin

Sel nädalal olin ma endale ööbimiseks valinud PK Ilmarine Hotelli Põhja puiesteel vägagi mitmel isiklikul põhjusel. Esiteks oli mul seal lähedal kohtumine ja mugav oli oma asjad hotelli visata, teiseks asub hotell paariminutlise jalutuskäigu kaugusel Balti jaamast (ma eelistan juba mõnda aega linna saamiseks elektrirongi autole), kolmandaks oli mul ootamatult kaasas ka laps, mistõttu väikesed vahemaad olid eriti olulised ja neljandaks kahetsesin ma natuke alati, et oma korterit Ilmarise kvartalisse ei soetanud. PK Ilmarine Hotel oli seega ideaalne variant. Piltidelt tundus ka ilus. Komandeeringu pakett (LINK) sobis samuti.

Kui ma siis Põhja puiestee maja nr 21B juurde jõudsin ehmusin ma. Sel aadressil asus vana ja väsinud ilmega maja, tundus lausa lagunenud ja maha jäetud, ma lootsin, et ma eksisin aadressiga, aga ei, kontrollisin aadressi meili pealt järele. Aga kuidas sinna sisse saada?  Uks sel majal tundus olevat selline,et seda pole aastaid avatud. Aga aadress oli õige. Oma suureks ehmatuseks nägin ma maja kõrval keldrikorrusele minevat käiku, kus oli kirjas “pääs hotelli”. Jumal hoidku, mõtlesin ma. Kas tõesti võib olla, et esimest korda mu hotellides ööbimise ajaloos on tegu sellise kohaga, kus ma ööbida ei taha? Isegi hullem kui “Vale pöörde” (LINK) hotell? Kuna ka värav, kust oleks võinud sisse saada, oli lukus, liikusime me edasi, et püüda hotellile läheneda teiselt poolt.
Tegelikult ei olnud lugu muidugi hoopiski nii hirmuäratav kui tundub, sest Ilmarise kvartali peasissepääs ja ka sissepääs hotelli asubki teisel pool, kui et  maja number tõesti on sel majal 21B, mis on hotelli aadress, siis korraks jäin ma mõttesse küll.
Aga nüüd siis hotelli juurde. On täiesti hämmastav, et mul ei olnud õrna aimugi, et Ilmarise kvartalis, millest ma olen mingil eluperioodil möödunud pea iga päev, on selline mõnus hotell peidus. Täiesti fantastilise asukohaga ja täiesti suurepärane hotell. Vanalinna piiril, mere ääres ning vaid mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel reisisadamast, raudteejaamast.



Mulle on alati eriliselt südamelähedased hotellid ja üldse hooned, mil mingi lugu rääkida ning mida uhkuse ja austusega eksponeeritakse. Varem asus hotelli hoones 1881. aastal ehitatud Friedrich Wiegland’i masinatehas, mis oli kord tuntud üle kogu Vene impeeriumi. 1920. aastal võttis ettevõte uueks nimeks Ilmarine, mis andis omakorda nime ka 1999. aastal samas hoones avatud hotellile. 2012 sai hotelli nimeks PK Ilmarine Hotel. Hotellis on 105 tuba, selle välimus ja interjöör meenutavad hoone tööstuslikku minevikku, pakkudes samal ajal diskreetset majutust ja erakordset mugavust.

Meie ööbisime kaheses standardtoas, mis oli üllatavalt ruumikas ja vaatega sisehoovi. Mööbel oli tubades ehk mõnevõrra kulunud, kuid hotellis olid väljas sildid, mis  palusid külastajatelt vabandust remonttöödest tulenevatest võimalikest ebameeldivustest. See annab mulle aluse arvata, et  ka tubade välimus saab värskenduse. Loomulikult on pisikesed kulumisjäljed riiulil või kirjutuslaual juba tegelikult norimine ja võib-olla isegi mitte mainimist väärt. Toa plussideks minu jaoks oli mahukas kapp esikus (mulle meeldib oma kotid ja kohvrid silma alt ära panna, et tekiks kodusem üldmulje) ja vannitoa dušikabiin. Viimane oli stiilne “klaaskapp”, mis välistas kogu vannitoa veega üle ujutamist.

Õhtul kui ma Wieglandi nime kandvast restoranist möödusin, nägin ma paljusid hotelli külalisi seal sülearvutites tööd tegemas. Kui ma oleksin lapseta olnud nii nagu mu komandeeringupakett ette nägi, siis oleks ka mina vist oma õhtupooliku restoranis tööd tehes veetnud. Tundus kuidagi nii hubane ja loogiline. Seekord piirdus minu restoranikülastus aga hommikusöögiga. Mu meelest on nii tore, et üheksal juhul kümnest on Eesti hotellide hommikusöögid sellised, mille kohta ei saa absoluutselt ühtegi halba sõna öelda. Nii jäin ma rahule hommikusöögivalikuga ka siin. Tegelikult olen ma hommikusöögi suhtes väheste soovidega  ja kui maitsev kohv ja krõbe peekon on valikus olemas, olen ma juba rahul. Minu tütar on aga alati erakordselt rahul kui hommikusöögilauas on ka koogi-ja puuviljavalik ning need olid täiesti olemas. Ma loodan, et keegi ei pahandanud, et me hommikusöögilauast ka paar küpsist tuppa kaasa “varastasime”. Mina ise annan aga plusspunktid “Külluse” mahla eest. Ma olen teada-tuntud Rõngu Mahla fänn ja seepärast tegi see väikene detail mu südame eriti soojaks.

Kui me olime koju jõudnud, sain ma hotelli müügijuhilt etteheitva kirja – miks ma ei öelnud broneerides, et olen koos lapsega, sest neil olevat kombeks lastele aegajalt kingitusi teha.  Ma ikka üldjuhul mainin kui laps kaasas on, puhtast viisakusest, kuid seekord toimus see tõesti nii ootamatult, et jäi mainimata. Hotelli müügijuht aga pakkus, et väikene külaline võiks siiski oma kingituse kätte saada, kasvõi posti teel. Titemamma minus sulas. Topeltplussid hotellile minu poolt.  Perepakett (LINK) oleks minu järgmine valik.