Ma olen juba varem mitu korda kirjutanud, et Eesti hotellide tase on minu arvates ääretult kõrge, vähemalt viimaste aastate jooksul olen mina tähele pannud tohutavat arengut, eelkätt teeninduse osas. Minu tööks on hotelle hinnata, ma ei taha öelda “arvustada”, sest tegelikult tundub mulle, et arvustus peaks oma olekult negatiivne, kritiseeriv ja vinguv olema, mina olen otsustanud selline mitte olla. Ma toon küll välja kitsaskohad, annan neist teada hotelli personalile, kuid tahaks siiski keskenduda plussidele.
Selle segase sissejuhatusega jõuan ma Villa Wessetini Pärnus. Ma ei tea Pärnust suurt midagi ning seetõttu olen ma selles linnas teel rannast kesklinna päris mitu korda ära eksinud, möödudes nii ka Villa Wessetist. Ma mäletan, et olin esimene kord seda tillukest hotelli nähes väga positiivselt üllatunud – mulle jäid meelde lilled restoranirõdul ja seest paistvad kristall-lühtrid. See mõjus nii romantilise ja hubasena, ometigi lubasin ma endale eelarvamust (nagu ikka) ja midagi erilist ma hotellist arvama ei hakanud. Lisaks sellele olin ma kuulnud nurinat restorani kohta.
Nii pean ma tunnistama, et eelmisel nädalal Pärnu poole sõites ma sellest külastusest suurt midagi ei oodanud. “Ah, lihtsalt üks paljudest ühesugustest tillukestest,” mõtlesin ma. Ja tuleme nüüd tagasi selle postituse alguse ning pealkirja juurde. Ma tean, et inimestele meeldivad intrigeerivad postitused ning seepärast ütlengi ma, et minu elu tehakse hotellides keeruliseks. Intriigi ma ilmselt teile pakkuda ei suudaks, isegi kui ma tahaks, kuid natukene oodatud kriitikat ikka, sest ma mõtlen, et võib-olla hakkavad omadussõnad nagu “armas”, “suurepärane” ja teised samasse kategooriasse kuuluvad väljendid väärtust kaotama. Sisimas lootsin ma, et Villa Wesset annab mulle võimaluse kriitikaks.
Algus oli oivaline. Meie tuba asus kolmandal korrusel. Ühes käes kohver ja teise käe otsas laps rippumas ronisime me trepist üles, ma avasin katusealuse toa ukse ning esmamulje oli tilluke ja pime, ma olin sõidust väsinud (lapsest ka) ja sõjakalt meelestatud, silmad otsisid veel asju, mida kritiseerida. Me liikusime tuppa edasi ning pime ning kitsas esmamulje asendus sellega, et minu käsutuses oli eraldi magamistoa-osaga deluxe tuba. Ma heitsin korraks voodisse ja rohkem poleks ma tõusta tahtnud. See oli nii mõnusalt mugav (viimati sattusin ma hotellivoodist samavõrd vaimustusse Tartus Londoni hotellis).
Kui nüüd siiski kritiseerida, siis mulle meenutas elutoa-osa tapeet punaseid jõulukuule (tegelikult olid need punased vaasid) ja ma leidsin end rohkem kui korra mõttelt, et miks siin toas on jõuluteemaline tapeet kui väljas on soojakraadide järgi südasuvi. See on ka kõik, mis mul ette heita on. Jah, natuke võib-olla vajaks lauad-kapid värskendamist, kuid vanasse villasse natuke kulunud välimus sobib. Minu ainus soovitus hotellidele üldiselt on see, et kui teil vähegi võimalik, üllatage külastajaid laual oleva värske lilleoksaga. See annaks nii palju juurde.
Peale kerget värskendamist liikusime me uuesti alla fuajeesse. Sõjakas meelestatus treppide vastu asendus hoopis heldimusega. Trepiastmed nagisesid nii armsalt, andes aimu maja ajaloost, stiilsete puitvõlvidega teise korruse koridori seinal vaatasid fotodelt vastu hotelli asutajad Elias ja Ida Wesset. “Vaata, Ida!” kordas mu sama nime kandev tütar rõõmsa kilkega. Mööda käänulisi koridore ja nagisevaid treppe kõndides tekkis mul korraks tunne, et olen sattunud teise sajandisse. 1928.aastasse, mil hotell rajati. Ja ajalugu ma jumaldan!
2007.aastal avatud hotellis on kokku 36 tuba, millest kaks on suuremad ja vanniga sisutatud deluxe toad, üks kolmeinimese ja 33 kahekohalist tuba. Väikse vihjena võin teile öelda, et kõik toad on erinevad, osad rõdudega, osad suuremad, osad väiksemad, mõni luksuslikum, parema vaatega. Ma soovitan teil enne broneerimist hotelli kodulehel eeltööd teha või oma soovidest teada anda, ma olen enam kui kindel, et võimaluse korral saate just selle toa, mida soovite.
Väikeses hotellis on olemas ka konverentsiruum. Kõlab uskumatult, kuid see on talvisel perioodil mahutatud sviiti. Ma nägin oma silmaga, väga hubane ja mõnus oli, mahutades lausa 50 inimest (teatristiilis), klassiruumi stiilis 36. Ma soovitan seda uurida, kui vajate intiimsemat kohta seminari pidamiseks ((http://wesset.ee/seminar/).
Kõige positiivsemalt jäid mulle Villa Wessetist meelde teenindus ja restoran. Restoranist kirjutan ma ka eraldi postituse, kuid luban teile, et mitte vaid a la carte menüü pole selles hotellis suurepärane, vaid ka hommikusöögivalik. Hästi läbimõeldud ja midagi kõigile. Vahuvein (mida ma kahjuks seekord endale lubada ei saanud) oli täpiks i peal.
Tegelikult võiks ka teenindusest eraldi postituse teha, sest see oli tõepoolest imeline. Mul oli kaasas (nagu ikka) 2,5aastane tütar, kes pudelis ka kinni ei püsiks. Samal ajal kui mina tutvusin hotelliga, hoidsid restorani töötajad tal silma peal, ma olen selle eest ääretult tänulik. Sama kordus ka hommikusöögi ajal. Ma ei tea, kas kõikidel selle hotelli töötajatel on lapsed, et nad kohe teavad, kuidas lastele läheneda ja nende usaldus võita, kuid ääretult lastesõbralik oli see hotell ning teenindus oma olemuselt küll.
Nagu ma postituse alguses mainisin ei tea ma Pärnust suurt midagi, kuid see ei tähenda, et ma ei saaks aru kui hea asukohaga hotell on. Mul oli tegelikult natukene soov kesklinna jalutada, et vaadata, kas Pärnus ka uusi poode silma hakkab, kuid ilusa ilma (ja lastenurga) tõttu veetsin ma liiga kaua aega hotelli restorani terrassil ja kesklinna asemel otsustasime me õhtul hoopis randa jalutada. Rand asub umbes paarisaja meetri kaugusel, kuhu saab läbi ilusa pargi. Meie sattusime oma teel ka mõnusale lastemänguväljakule, kust üks reisiline kohe kuidagi edasi ei tahtnud liikuda.
Meie oleme Pärnus endale uue lemmikööbimiskoha igal juhul leidnud. Villa Wesseti pakettidega saate tutvuda SIIN. Soovitan kindlasti järele vaadata, sest valikus on midagi kõigile, romantikutest kinosõpradele.
