Hotelliveebi blogi

Silt: ajalugu

Millistes paikades Eestis võib kohata kummitusi?

Kas sul on selleks aastaks juba Halloweeni plaanid tehtud? Kui veel mitte, siis üks võimalus on filmi vaatamise või kostüümipeo asemel hoopis ise kummitusi jahtima minna. Nimelt leiab Eestistki küllaldaselt lugusid, mis öösiti hästi magada ei lase.

Tallinna vanalinna kummitused

Rõsked kongid ja keskaegsed piinamisriistad — Tallinna vanalinn pole üksnes muinasjutuline vaatamisväärsus, vaid peidab endas ka nii mõnegi piinatud hinge. On lausa öeldud, et vanalinnas pole torni, milles ei elaks kummitus.

Üheks kõige kummitusterohkemaks kohaks Tallinnas on aga lühikese jala väravatorn, kus võib hea õnne kohal kohata nii musta munka, kummituslikku lõvi kui ka läbipaistvate purjedega viirastuslaeva.

Lühikese jala väravatorni saab uudistada ostes kas tervik või tornidepileti Kiek in de Köki kindlustustemuuseumi. Lühikese jala väravatornis ootab peale kummituste uudishimulikke ka näitus “Metapsüühiline Tallinn”, mis annab ülevaate 1930. aastatel tegutsenud Eesti Metapsüühilise Seltsi tegevusest. Selts koondas inimesi, kes tundsid huvi kõige üleloomuliku vastu, suhtlesid surnutega ja said sõnumeid teispoolsusest. Paranormaalsete nähtuste uurimine oli 1930. aastate Tallinnas moeasi, seanssidest meediumitega kirjutati ajalehtedes ning kummitustest tulvil Tallinnat kutsuti lausa Põhja-Euroopa okultistide peakorteriks.

Parim viis oma kummituslikule retkele Tallinna vanalinnas punkti panemiseks on lõpetada ekskursioon rõsketes keskkaegsetes bastionkäikudes. Suletud ruume pelgavad inimesed võiksid aga käikudest eemale hoida.

Patarei merekindlus ja kommunistlik terror

Allikas:EMI

Tere tulemast vanglasse! Lennusadama vahetus läheduses asub õõvastav vanglakompleks, mille tegevus peatati vaid napp 20 aastat tagasi. Siin rullub lahti Eesti ajaloo tumedam pool ning külastaja saab teada erinevaid fakte kommunismikuritegude kohta, sealhulgas detaile, mis jäävad veel mitmeteks päevadeks mälusoppidesse kummitama. Alusta oma ringkäiku KGB vanglast ning külata kindlasti ka haiglat. Kongid on jäetud samasse seisu, mis nad olid siis, kui viimased vangid lahkusid ning mahalaskmisruum ei jäta sind kindlasti ka unedes rahule.

Vangivalvurite seas on levinud ka kummituslood ühest habemega mehest, kes ei meenutanud ühtegi kinnipeetavat ning ei vastanud, kui teda hüüti. Mees kõndis eest ära, kui vangivalvurid teda taga ajasid, kuni lõpuks astus ta läbi seina.

Vanglaseintest õhkub õudust ning paljas mõte sellest, kuidas mahalastavaid sauna mineku ettekäändel hukkamisele viidi, paneb vere tarretama. Pole kahtlustki, et nende seinte vahel hõljub rohkem piinatud hingi, kui me kokku lugeda jõuame. Patarei vanglasse ja merekindlusesse pääseb vaid septembri lõpuni. Seega, õuduste otsijad, kiirustage.

Õõvastavad nähtused Palmse mõisas

Mõisad on põnevad vaatamisväärsused. Päevasel ajal tunduvad need arhitektuuripärlid nii helged ja ilusad, öösel aga tekitavad mõisapargi puude-põõsaste pikaks venitatud varjud õudusjudinaid ja pakuvad ainest nii mõnelegi kummitusloole.

Kes kummitustesse usub ja neid näha-kuulda soovib, sel tasub öö veeta Palmse mõisas. Nimelt kostub hotellitöötajate sõnul sealsetest ruumidest lapsenuttu ka siis, kui hotellis kindla peale ühtki last ei ööbi ning ööpimeduse varjus on sealsetes ruumides nähtud tulesid, mis süttivad ilma inimkäe abita ja uksi, mis avanevad iseenesest.

Hammustav nõid Kolga mõisas

Korda tegemata Kolga mõis Viru raba lähedal mõjub tontlikult isegi rõõmsameelses päikesevalguses sinitaeva taustal. Uhke arhitektuuriga hoone peidab endas aga sünget ajalugu. Nimelt lõi siin üks mõisahärra oma naisel kirvega pea maha. Väidetavalt ei kao veri selle toa põrandalt kunagi.

Teine lugu, mis mõisaga kaasas käib on aga lugu imeilusast punapäisest tüdrukust, kel olid kilavad, tuld helkivad silmad. Tegu pole aga mitte tavalise tüdrukuga vaid nõiaga, kes liigub läbi seinte või tuleb õue peal vastu ning ilmub tasa, märkamatult inimeste sekka.

Mehed peaksid Kolga mõisa külastades ettevaatlikud olema. Nimelt ei salli see nõid mehi ning hammustab neid. Hammustatu sureb aga täpselt aasta pärast ära. Nii on nii mõnigi mõisa endistest omanikest von Stenbockidest oma õnnetu otsa leidnud ning nõial on väidetavalt ohvreid ka mõisakülastajate hulgas.

Kui peale Kolga mõisa külastust on soov mõisakultuuriga veelgi rohkem tutvust teha, siis võib veeta öö Vihula mõisas, mis asub Kolgast 40 minutilise autosõidu kaugusel. Loodushuvilistel tasuks aga kindlasti minna uudistama Viru raba.

Mohni saare kummitus

Üksindus paneb tihti meie fantaasia tööle ning mis seal salata, inimtühjades kohtades on ka vaimud julgemad end ilmutama. Nii on ka Viinistu lähedal asuva Mohni saarevaht näinud nii mõndagi verdtarretavat. Nimelt liigub sealse majaka abihoonetes pikk hall mehekogu. Lisaks saarevahile on kummalist olendit näinud ka paadimees ja ehitajad.

Kui majakavaht oma uue tööga alustas olevat ta esialgu pidevalt õue jooksnud, sest tal oli tunne, et nägi silmanurgast kedagi tulemas. Õue jõudes polnud seal aga hingelistki.

Ajavärav Kaiu rabas

Ka meie sood ja rabad pole vaimuvabad. Eriti veidrad nähtused toimuvad Raplamaal Kaiu rabas. Nimelt on neil niisketel maalappidel tihtilugu nähtud tundmatuid lendavaid objekte ning inimesed on tunnetanud aja seisma jäämist. Näiteks seda, et lähed omast arust veerandtunniks rappa, kui aga tagasi jõuad on aeg lausa tunnikese võrra edasi liikunud.

Kaiut peetakse ka ufode maandumispaigaks. Küll on selle kohal nähtud lendamas pikergusi kettaid, küll nähtud pruuni naha ja punaste trussikutega meest kartulivagude vahel justkui rattaga sõitmas. Ratast mehel aga polnud.

Kaiu raba kui sellist kaardilt ei leia, sellise nimega kutsutakse soist ala Kaiu ja Mahtra vahel.

Ehk tead sinagi mõnd kohta, kus kummitab? Anna meile sellest teada!

22. sept. 2021
Siis kui mul oma kärsituse pärast piinlik oli

Nädalavahetusel oli mu vanaema 85. sünnipäev ja tundub, et hakkab juba tekkima omamoodi traditsioon sünnipäevi hotellides pidada. Seekord olime perega otsustanud õhtustada Antoniuse hotelli restoranis. Restoranist kirjutan ma eraldi postituse, sest kõige pealt tahan ma lihtsalt hotellist endast kirjutada. Ja natukene vastuvõtus olnud noormehe ees vabandada, et ma nii närviliselt kella tilistasin. “No aga ma pidin ju lapse ja kottidega lausa viis minutit ootama!” ajasin ma end sisimas keema ja olin peaaegu nähvamas kui noormees kusagilt välja tuli. “Ma väga vabandan, aga ma pidin ühe kliendi mure ära lahendama ja ei saanud kohe tulla,” vabandas ta. Mul hakkas piinlik. Ma ei suutnud viit minutit kannatada ja olin kärsitult kella kõlistanud nagu mingi diiva, kelle saabudes peab lahti olema rullitud punane vaip? Noormees vabandas veelkord, et tõesti, kliendi mure vajas lahendamist ja mul hakkas veel piinlikum. Miks ma olin end pidanud kellestki olulisemaks? Ühesõnaga. Minu suured kiidusõnad meid vastu võtnud noormehele, kes närviliste klientidega nii professionaalselt hakkama saab.

Antoniuse hotelli kohta olin ma eranditult vaid kiidusõnu kuulnud ja loomulikult tekkis mul siis huvi see hotell ka ise oma silmaga üle vaadata. Paar aastat tagasi ööbisid seal mu sugulased, kes olid samuti vaimustuses, et Tartus selline hotell on. Ma mõistsin nende vaimustust. Te ju teate, et kui mulle öelda “ajalugu”, siis ma olen juba müüdud. Nii juhtus ka Antoniuse hotelliga. Väärika ajalooga hoone, mida esmakordselt on mainitud juba 16. sajandi ürikutes, sai oma praeguse ehitusliku lahenduse 1811.a. Läbi aegade on siin tegutsenud kübarameistri töökoda, Liivimaa Aadlimõisade Krediidiselts, Püha Antoniuse Gild ja politseikontor. Hoone on arhitektuurimälestisena kaitse all ning seetõttu on hoole ja armastusega taastatud ajaloolisest interjöörist ja eksterjöörist nii palju kui võimalik. Vanimaks taastatud väärtuseks võib pidada keldris asuvaid 18.sajandist pärit ristvõlve. Mis mulle kohe silma hakkas oligi hool ja armastus, millega hotell on taastatud. Ei mingit odavat papist “antiiki”, vaid päris antiikmööbel, tubades on läbimõeldult ja hoolikalt sobitatud erilised värvilahendused, tapeedimustrid, seinamaalingud, kahhelkaminad-ahjud, samet- ja roosilise kangaga pehme mööbel ning ajastukohased aksessuaarid. Ma palusin endale teha ka majas väikese eksursiooni ja kuigi kõik toad on eriilmelised, siis on absoluutselt igas neis läbivad ühtsed detailid, mis moodustavad terves hotellis mõnusa terviku.

Meie tuba asus esimesel korrusel vaatega otse ülikoolile. Rohkem Tartus ja vanalinnas, keset ajalugu, ilmselt ööbida ei saakski. Mulle tuli lausa nostalgia peale, sest Tartu Ülikool on minu jaoks erilise tähendusega. Ma olen seal uksi kulutanud viis aastat, kuid juba 13 eluaastast teadsin ma, et see on see kool, kuhu mina õppima lähen. Mul oli vaja ka enne õhtusööki natuke tööd teha ja nii istutasin ma end pisikese lauakese taha, lükkasin aknalt eest kardinad ja nautisin vaadet Tartu Ülikoolile. Vaade Tartu sümbolile ja minu arvates ka Eesti ühele väärikaimale hoonele oli vapustav.

Kui veel rääkida töötegemisest, siis kindlasti oli suureks plussiks see, et hotellis oli võimalus tasuta printida. See on vähemalt minu jaoks näiteks komandeeringupakettide juures oluline. Mulle meeldib paberil joonlauaga järge ajada.

Õhtul kui ma uuesti tuppa tagasi tulin ja tööd tegin oli ülikool selga pannud öökuue ja säras tuledes, väljas oli pime ja vaikne.

Ma olin natukene kartnud, et esimene korrus, kesklinn ja laupäeva õhtu võivad tähendada lärmi, kuid öise vaikuse järele otsustades oleksin ma võinud öelda, et hotell asub kusagil kõrvatänavas. Hommikul rääkis mulle vastuvõtu administraator, et tegelikult ongi ülikooliesine tänav äärmiselt vaikne ja lisas, et 17.sajandil võis ülikooli ees aegajalt lärmi olla, sest seadus ei lubanud üliõpilastel tarbida alkoholi ja kui juhtus, et keegi linnas politseile purjutamisega vahele jäi, visatai ta ka kartsa ja heideti ülikoolist välja; kui aga tudengil õnnestus politsei eest põgeneda ülikooliesisele alale, oli see ülikooli siseasi, purjutanud tudeng visati küll kartsa, kuid ülikooli omasse ja kooliteed võis ka jätkata. Aasta 2017 laupäeva õhtul ei kuulnud mina igatahes kedagi ei politsei eest ära jooksmas ega isegi maja ees kõndimas ning uskuge mind, ma olen kerge unega. Ma kuulen asju. Väidetavalt olla majas ka oma kummitus, kes aegajalt pidavat majas ringi kolistama, kuid ka tema oli sel ööl kas sügavas unes või lausa linna peal. Koos Tartu vaimuga. Meie ei kohtunud temaga ei restoranis, toas ega ka kaminasaalis.

Õhtusöögist räägin ma eraldi ja nii jõuamegi me minu lemmikteemani. Hommikusöök! Ma julgeksin öelda, et mind on üsna raske hommikusöögiga üllatada, sest ma olen enda arvates juba söönud Eesti parimat hommikusööki, rääkimata siis veel sadadest väga headest ja headest hommikusöökidest, aga Antonius üllatas mind ja nüüd ütlen ma, et juba ainult hommikusöögi pärast tasub ööbimiseks see hotell valida. Atmosfäär, NÕUD, teenindus ja toit kokku 5+++ Pošeeritud munad hollandi kastmes ja värske kohv – midagi paremat on raske välja mõelda!

Järgmine kord kui ma siin ööbin (ma usun. et see saab olema üsna pea) tellin ma ka hommikusöögi voodisse ja tunnen end nagu kuninga kass. Selles hotellis on luksusega lihtne ära harjuda. Ma soovitan teil kindlasti Hotell Antoniust külastada, see on killuke kättesaadavat luksust argipäeva. Valentinipäev on saabumas – on täpselt õige aeg oma kaaslast ühe sellise puhkusega üllatada. Hotelliveebi kaudu saate seda teha SIIN

23. jaan. 2017
Elegantsus ja kvaliteet või nostalgia ja ajalugu

Oslo südames, linna paraadtänaval asuv Grand hotell valiti 2013.aastal Euroopa parimaks hotelliks kategoorias “Luxury Suite Hotel”. 140 aasta vältel, mil hotell on avatud olnud, on “Grand” olnud kvaliteedi ja atmosfääri sünonüümiks, hotelli võib ilma liialdamata pidada maailmakuulsaks ning see on absoluutne esmavalik ööbimiseks nii riigipeadel kui filmitähtedel.

Mis teeb Grand hotelli nii eriliseks?
Norra kõige auväärsem hotell asub kui maamärk kindlalt keset Oslo paraadtänavat – Karl Johanil. Seda ümbritsevad rohelised pargid ja tänavakohvikud, hotelli vahetus läheduses asub nii Oslo ooperimaja, riigikogu ja kuningaloss. Kindlasti mängib hotelli populaarsusel olulist rolli asukoht. Grand hotellis on ka Norra kõige paremaks hinnatud sviidid, aastast 2013. on hotell tunnustatud ka Euroopa tasemel.
Kui hotelli tegevjuhilt Fredrikke Næss´ilt küsida, mis hotelli eriliseks teeb, vastab ta: “Nõudlikud kliendid kohustavad meid panustama. Kui meie juures ööbivad VIP-külalised üle kogu maailma, peame me tagama, et sviidid oleksid tipptasemel. Need peavad olema hästi varustatud, olema luksuslikud ja maitsekad, aga kõige rohkem eristab meid teistest hotellidest ehk see, et meie meeskond on laitmatu. Selliste külaliste puhul on äärmiselt oluline, et meeskond oleks hoolas ja korraliku koolituse saanud, see nõuab head planeerimist ja asjakohast kogemust. Me peame oskama kohanduda erinevate rahvuste, auastmete, vajaduste ja nõudmistega. Grand hotellil on küll 140 aastat kogemust, kuid selleks, et olla laitmatud peab iga töötaja iga päev südamest panustama.”
Grand hotell on VIP-külaliste esmavalik, kuid hotell peab väga oluliseks, et ka kõik teised hotellikülastajad tunnetaksid seda luksust, mugavust ja kvaliteeti, mida üks moodne tipphotell peab olema võimeline pakkuma.
Hotelli visioon on pakkuda kõikidele külalistele parimat teenindust ja kogemust, just nii nagu me võtaksime vastu kallist külalist oma kodus. Hotelli 292st toast 54 on sviidid, millest igal oma eripära. Katuseterrassilt, mis kuulub Christian Radich-sviidi juurde, on ainulaadne vaade pealinnale. Milleenumisviit on filmitähtede meelissviidiks. Tornisviit sobib romantilise meeleolu loomiseks.

Elegantsus ja kvaliteet või nostalgia ja ajalugu?
Grand hotell avas oma uksed 1874.aastal. See ei ole vaid elegantsus, luksus ja kvaliteet, mis Grand hotellis meeleolu loob, Karl Johansgate/Rosenkrantzgaten nurgal asuv hotell toetub oma ajaloole. Hotelli seinte vahel on tunda nostalgiat. Nostalgiat, mis on rohkem väärt kui üks kõik, milline turundus. Seda hoitakse siin hotellis au sees. 140 aasta jooksul on hotelli palju uuendatud, kuid vaid väliselt, sisemiselt sosistavad kõik seinad möödunud aegade ajaloost.

1886. aastal avati muljetavaldav söögisaal, kus elava muusika saatel sai õhtusööki nautida. 1894. avati Norra kõige uhkem vastuvõtusaal, mille avamisel oli teiste seas ka Henrik Ibsen. Kui Roald Amundsen oma õnnestunud lõunapooluse ekspeditsioonilt 1912.aastal Oslosse naases, peeti tema vastuvõtt just selles saalis.
Grand hotellis asuv Grand Cafe on aga tükike Norra ajalugu, millest ei saa kuidagi mööda vaadata kui tuleb juttu Norra kunstnikest ja kirjanikest. See on koht, kus kogunes kunstnikerühmitus Kristiania Bohem, kes soovis muuta vananenud ühiskonnasüsteeme, soorolle ja perestruktuuri. Nad proovisid oma elu seada “Üheksa käsu” järgi, millest esimene kõlas nii: “Sa pead oma elu ise kirjutama”. Sellest sai nende kui kunstnike lähtepunkt. Christian Krogh järgis seda käsku ja kirjutas ning maalis kuni viimase eluaastani. Samuti jäi ta kohvikule truuks ning temast sai Grand Cafe aukülaline. 1914. sai aukülaliseks nimetatud ka Henrikk Ibsen, kellele hotelli juhtkond kinkis karahvini ja kristallist veiniklaasi, mis alati ootasid teda laual.
Lisaks Henrik Ibsenile käisid selles kohvikus Knut Hamsun, Gustav Vigeland, Roald Amundsen ja rühmitusele nime andnud boheem Hans Jæger. Naistest oli kõige tuntum Othilia Lasson Engelhart, kes esindas niiöelda uusi naisi. Tema ja teised “uued naised” murdsid tabu, et kohvikus võivad käia vaid mehed, nad osalesid debattides, suitsetasid sigarette ja jõid pjoltereid (kokteil viskist ja soodaveest). Kristiaania boheemide üheksas käsk oli muideks, et “Sa pead endalt ise elu võtma”. Seda oleksid nad võinud teha pjolterite joomise teel, öeldi naljatades, sest kõige kangem boheem suutis korraga ära juua 24 sellist kokteili ning lisaks veel pool liitrit portveini, selleks, et uni tuleks…
Ka kunstnikud Munch, Krogh, Thaulow og Karsten, Werenskiold og Skredsvig käisid siin. Kõigi nende maalid on esindatud Rahvusgaleriis, kuigi tol ajal nimetati neid kui “forfærdelige Rabulister” – kohutavad agitaatorid ja tülitekitajad.
Kõige tuntum isik Grand Cafe ajaloos on aga siiski Henrik Ibsen. Teda võis lausa nimetada vaatamisväärsuseks, Grand Cafe oli ta teine kodu, kus ta oma kindlas tugitoolis, mis oli alati “Reserveeritud Dr. Ibsenile”, istus kella 12:30st 14ni ja 18st 19:30ni. Tema järgi oleksid Oslo elanikud võinud kellad õigeks sättida. Tema lõunad koosnesid kuklist, õllest ja dram’ist. Tihti käis sinna juurde ka üks pjolter.
Grand Cafe ja Grand hotelli ajaloost võikski rääkima jääda.
Kogu see ajalugu, värvikirevad persoonid, traditsioonid, elegantsus ja luksus kokku teevadki Grand hotellist Oslo peatänaval maailmakuulsa hotelli. 10.detsembril igal aastal alates 1901 antakse Oslos välja Nobeli rahupreemia. Otseloomulikult elavad laureaadid Grand hotellis ja bankett peetakse auväärses ajaloolises “Speilen” saalis.
Kui te satute Oslosse, vaadake Grand hotell oma silmaga üle, sellest on võimatu mööda minna ilma seda märkamata. Minge sisse ja võtke kohvikus üks pjolter! Või lubage endale Palmenis (klaasverandal, mis suviti oli Henrik Ibseni lemmikpaik) luksuslik paus Afternoon Tea’ga. (pakutakse E-R 11-17, L 12-17, hind 395 NOK inimesele, hind sisaldab klaasi glass Ruinart šampanjat).
Hotelli tubade hinnad algavad 1445 NOKist.

Fotod: Grand Hotel Oslo kodulehelt

Hotelliveebi valikust soovitame luksuslikuks puhkuseks mõisaromantikat. Näiteks muinasjutuline lühipuhkus Sagadi mõisas, romantika Kõue mõisas või nädalavahetus ajaloolisel Padisel.

14. mai 2015