Kes meist ei teaks klassikalist jõulufimi “Üksinda kodus”, kus väikene Kevin kogemata ilma vanemateta New Yorki satub ning ilma suuremate probleemideta end luksushotelli sviiti sisse registreerib. Kui (väljamõeldud stsenaariumi järgi) New Yorgis on selline alaealise check-in hotelli lihtsamast lihtsam, siis Eestis see nii lihtsalt läbi ei läheks. Alaealiste majutamise suhtes on Eesti hotellid vägagi konkreetsed ning ranged. Hiljaaegu tekkis probleem ühel Soomes elaval emal, kes soovis kaks 16- ja 17-aastast tüdrukut saata Tallinnasse kontserdile ning neile ühes linna majutusasutuses ööbimise broneerida. Hotell keeldus resoluutselt. Sest tegu on alaealistega.
Kes on alaealine?
Nüüd tekib küsimus, kes on alaealine. See küsimus on huvitav, sest tänasel päeval räägime me ju näiteks sellest, kas ja kuidas anda 16-aastasele inimesele valimisõigus, kuidas neid kaasata ühiskonna otsustusprotsessidesse ja nii edasi. Lisaks kolivad noored tihti kodust välja juba seoses gümnaasiumiõpingutega ja elavad sellisel juhul tihti vanematest eraldi ja üksi juba enne täisikka jõudmist.
Mõni lapsevanem ei lubaks oma 18-aastasel üksinda hotellis ööbida, kuigi seaduse järgi on täielik teovõime 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel), teine vanem peab täiskasvanuks oma 16-aastast. Mõni 17-aastane on tunduvalt vastutustundlikum kui teine 25-aastane. Eesti hotellidelt antud teema kohta uurides selgub, et alaealine on 18-aastane (kaasa arvatud) ning ilma täiskasvanud järelvalveta neil hotellis üldjuhul ööbida pole võimalik.
Võib-olla olen ma naiivne, kuid ma olen arvamusel, et päris nii jäikasid piire ei peaks hotellis ööbimisele panema. Kujutage nüüd ette, et Eestis esineb Justin Bieber (vabandan kui teadmatusest mitte-popi näite tõin), teie elate välismaal ning teie teismeline tütar anub teid, et saaks kontserdile minna. “Ma pean kontserdile saama, muidu suren!” anub ta. Teil ei ole aga vähimatki soovi sellel kontserdil osaleda, teie vanemad elavad teises linnas ning ainus variant, et teie laps “surema ei peaks” on see, et te usaldate tema täiskasvanulikku poolt ning leiate talle ööbimiskoha mõnes Eesti majutusasutuses. On ju kurb kui saate igalt poolt eitava vastuse?
Ma julgen arvata, et iga selline juhtum tuleks läbi vaadata ükshaaval, sest esiteks ei usu ma, et alaealised hordide kaupa hotellidele tormi jooksevad ning ma olen üsna veendunud, et alla 16-aastased ei tunnegi väga huvi hotellis ööbimise vastu, ilma selleks tungiva põhjuseta ning lapsevanema teadmisel. Aga alkoholi- ja tubakatoodete kättesaadavus, ütlevad nüüd skeptikud. Keegi ei kontrolli, mida noored toas teevad? Täiesti normaalne on praktika, et juhul kui toas asub minibaar, siis see lukustatakse, toast tellimine keelatakse ning vanem tasub (ettemaksuga) ööbimise eest. On selge, et alaealise majutamisel peab hotell olema rangem ning sada protsenti kindel, et tegu ei ole “Üksinda kodus” stsenaariumiga, kuid jäigad reeglid ei ole põhjendatud, seda enam, et seadused ei keela alla 18-aastasel isikul hotellis ööbida.
Kaheksast hotellidest kuus vastas, et 16-17-aastased neil ilma järelvalveta ööbida ei saa, üks hotell lisas, et alaealiste majutamise reeglid laienevad ka 18-aastasele, vaid üks hotell oli nõus antud teemal kaasa arutlema.
“Kui alaealine peaks hotelli saabuma walk-in kliendina, siis ilma selleks volitatud isiku nõusolekuta me talle majutusteenust ei paku, kuid selliseid olukordi meil tegelikult olnud ei olegi. Julgen arvata, et ilmselt on hotellis ööbimine noorte jaoks siiski kallis, ” vastas selle hotelli turundusjuht, “alaealiste ööbimise kohta saab öelda niipalju, et eks neid ööbib ikka, enamasti koos vanemate või selleks volitatud vastutavate isikutega. Eraldi võiks välja tuua noorte sportlaste grupid, kes reisivad koos selleks volitatud saatjatega. Lisaks on alaealiste broneeringuid, mille teevad tõesti vanemad oma lastele hotelliga ühendust võttes ja nende broneeringutega tegeleme case-by-case, maksavad vanemad ja meil on nende kirjalikud nõusolekud selle kohta, et nende laps meie juurde ööbima tuleb.”
Kas hotellituba on avalik koht?
Nüüd me jõuame lastekaitseseaduse juurde, mille järgi “alla 16-aastasel alaealisel on keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikus kohas kell 23.00–6.00. 1. juunist kuni 31. augustini on alla 16-aastasel alaealisel keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikus kohas kell 24.00–5.00”. Selle kohta, kas hotellituba on avalik koht, lähevad ka arvamused lahku. Ühed on arvamusel, et hotellituba on osa hotellist ning kuna hotell on avalik koht, siis on seda ka numbrituba. Teised jällegi küsivad, et kui hotellitoale rakendub avaliku korra seadus, kas siis peaksime me alasti hotellitoas viibimise eest trahvi saama.
Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu leheküljelt leiab, et valdkonda reguleerivad turismiseadus, alkoholi-ja tubakaseadus, autoriõiguse seadus ning muud õigusaktid ja regulatsioonid, küll aga ei ole seal ettekirjutusi 16-18-aastaste isikute majutamise kohta.
Tundub, et tegu on veidike piiripealse ning konkreetselt selgeks tegemata teemaga, kus kindlam on minna lihtsama vastupanuteed ning igal juhul “ei” öelda.
Silt: eesti
-
Kas alasti hotellitoas olemise eest võib trahvi saada?
Stseen filmist “Home Alone 2” Foto: http://amplesalty.tumblr.com/ Stseen filmist “Home Alone”. Foto: Cineplex.com -
Wicca peakokk Angelica Udeküll saadab kõik metsa
Ühel kenal talvepäeval, milles on juba tunda saabuva kevade hõngu, istun ma autosse ja sõidan Laulasmaa spaasse. Seekord lõunastama ja kohtuma Wicca peakoka Angelica Udekülliga. Mul on vedanud, et minu Keila lähistel asuvast kodust mitte rohkem kui kümneminutilise autosõidu kaugusel asub restoran, mis juba mitmendat aastat järjest kuulub ka Eesti viiekümne parima restorani hulka.
Ma ei ole siin restoranis esimest korda. Hea toit toob meid perega siia ikka ja jälle tagasi. Juba ainuüksi mõte smooritud koprast paneb mul suu vett jooksma. Kell 11 tundub selliseks roavalikuks siiski liiga varajane kellaaeg. Ma sätin end istuma mugavatesse tugitoolidesse, mis justkui eraldavad hotelli söögisaali Wicca restoranist (mõeldes veel, et miks ma neid tugitoole varem näinud ei ole) ja asun uudistama lounge’i menüüd. Jõuan praetud kruupidega salatini. Otsustatud! Just selle roa ma võtan.
Kui Angelica ise lauda jõuab tundub mulle, et päike hakkas veel rohkem paistma, terve ruum täitus mõnusa positiivse auraga.”Noh, kuidas sulle tunduvad need tugitoolid siin?” uurib ta minult. Saan aru, et ma ei pea oma mõistuses ega mälus kahtlema, toolid on sinna just kolitud alumiselt korruselt. “KohWiccas käib hetkel remont,” lisab ta. Seepärast siis ka võimalus KohWicca menüüst salat tellida oli. Pean tunnistama, et see ajutine lounge sobib sinna suurepäraselt.
Minge metsa!
Olles Angelica tegemistega tänu ajakirjandusele ja televisoonile kursis, ei tule see mulle sugugi üllatusena, et menüü on koostatud looduse rütmidega kooskõlas. Ma ei üllatu eriti kui Angelica soovitab mul rõdult kiigata nende maitsetaimede peenart, mida ta ise nüüd kevade ootuses juba igapäevaselt hoolikamalt jälgib. Hellitavalt on teda muide kutsutud lillelapseks, seda just põhjusel, et kõigile on teada tema armastus värskete ürtide ja lillede vastu.
Me jõuame vaid korraks rääkida Wicca menüüst, sest juba järgmisel hetkel oleme me sujuvalt üle läinud hoopis teistsugustele teemadele – Hiina meditsiin, positiivsed emotsioonid loodusest, hetked iseendale.
Laulasmaa spaa on populaarne koht puhkamiseks ka sügis-talvisel perioodil, kuigi võiks ju arvata, et mida siin ikka talvel teha. “Kas kliendid ei kurda, et talvel on igav keset metsa?” uurin ma. Angelica vangutab pead: “Ma ütlen alati inimestele, kes siia satuvad, ärge jääge tuppa istuma. Minge võtke tunnike või paar iseendale. Jalutage rannas ja metsas. See emotsioon, mis te siit metsast saate, on hindamatu!” Angelica silmad lähevad särama ja mul tekib soov kohe oma asjad sinna paika jätta (salati olen ma vahepeal ära jõudnud süüa) ning metsaalust uurima minna. Angelica jutu järgi on see midagi müstilist.
“Meid ümbritseb tänapäeval nii tohutult palju müra, kui me ei märka võtta seda hetke iseendale, seda hetke vaikuses, looduse rütmis, siis tekibki läbipõlemine. Mul on tunne, et tänu sellisele positiivsele suhtumisele ta jõuabki nii palju.
“Kuidas sul õnnestub alati nii positiivne ja särav olla?” uurin ma. Angelica mõtleb korraks ja vastab siis tõsiselt: “Tead, ma olen õppinud negatiivsust mitte endale ligi laskma ja mul on tunne, et mida aeg edasi, seda paremini ma seda oskan. Ma mõistan, et kõigile ei saa meeldida, ei saa olla prostituut (ma luban, et panen postituse pealkirjaks “Angelica Udeküll ütleb, et ei ole prostituut”, et see paremini müüks). Tõsi, ei saa ka teha asja, mis ainult endale meeldiks, küll aga saab teha asju, mis ka teistele korda lähevad ja kui end väljendada just nii hästi kui oskad ehk et annad endast parima, siis rohkem polegi vaja. Vahet ei ole, mida teha, kui seda tehakse hingega, siis on see õige asi.”
Ei tahagi normaalne olla
Täiesti arusaamatu kiirusega oleme me tund aega lobisenud. Me lõpetame oma vestluse aruteluga normaalsuse üle. “Ma ei tahagi päris normaalne olla,” ütleb Angelica naerdes, tema silmadest paistab see säde, mis peaks paistma iga inimese silmist, kes oma tööd üle kõige armastab. Ma noogutan Angelica jutule kaasa ning me kallistame hüvastijätuks. Ma istun autosse, et tagasi koju sõita ja jään korraks mõtlema, et mis siis nüüd juhtus. Mul on tunne, et ma ei söönud lõunaks mitte taldrikutäit kruubisalatit, vaid taldrikutäie positiivset energiat. Ma keeran automaki valjemaks ja laulan Robbie Williamsiga kaasa. Kõvasti ja valesti. “Let me-e-eee enterntain you!”
Päikeseliste tervitustega
Eveliis
