V Spaahotelli ilmumist Tartusse oodati tõenäoliselt sama pikisilmi nagu me ootame jõule ja jaanipäeva. Mina kui Tartu tihe külaline ja endine tartlane, olin elevuses. Mulle meeldib Tartu, mulle meeldib, et see on hariduse- ja teaduselinn, mulle meeldivad siinsed “sallitallajate” öölokaalid, mulle meeldib Tartu juures palju asju, kuid ma ei ole kunagi mõistnud, miks siin pole üht korralikku spaad. Kui siis spaa lõpuks eelmise aasta detsembris avati, hakkasin ma siit ja sealt kuulma kiituse asemel hoopis kriitikat, see üllatas mind. Ligadi-logadi olla, lapsega pole seal midagi teha, põrandad on libedad, saunasid vähe, liiga vara avatud. Seega pean ma täiesti ausalt tunnistama, et ma ei oodanud sellest külaskäigust suurt midagi. Ma ei ole tegelikult üldse väga suur spaataja, selles mõttes, et mulle meeldivad väiksemad ja nö. intiimsemad boutique-spaad. Suured basseinid jätavad mind üldjuhul külmaks ja millegipärast olin ma endale nüüd loonud illusiooni, et V Spaahotelli just veekeskuse osa on lihtsalt üks suur bassein, kus midagi teha pole.
Jälle kord sain ma kinnitust, et eelarvamused on üks kole asi ja klišeena kõlavale vanasõnale, et oma silm on kuningas. V Spaahotell ruulib! Karavanituba, kus kesest kehva suusailma on võimalus põigata suvisele liivarannale (ei, see ei ole piltlik kujund, vaid teid ootabki Lõõgastusmaailmas ees päris liivarand), nö basseinibaar, kadakasaun ning soolamaailm said meie lemmikuteks, kanepiõliga kehahoolitsusest tahaksin ma lausa eraldi postituse kirjutada (ka see ei ole liialdus). Meie veetsime spaas umbes neli tundi ja mulle meeldis näha, kuidas spaa päeva jooksul oma nägu muutis – päikesepaiste asendus hämarusega ja näitas spaa mitmepalgelisust.Mina isiklikult soovitangi teil spaad külastada nii, et saate osa mõlemast näost. Nii aja- kui maailmataju kaob.
Aga alustame algusest. Hotellist. Mind ei üllata hotellide puhul enam suurt midagi, kõik on detailid ühel või teisel moel kipuvad korduma ja üldsegi mitte pahas mõttes, sest palju sa neid hotellitube siis ikka erinevaks teha saad, V Spaahotellil on see õnnestunud. Ja jällegi, piltidelt vaadates tundus mulle korraks, et võib olla on luksuse ihalusega mindud natuke liiga kaugele, et kulda ja erinevaid elemente on liiga palju ning et need võivad koormavalt mõjuda. Tegelikkus on aga see, et hästi palju on kasutatud puitu ja klaasi, mis mõjub üheaegselt nii mahedalt kui modernselt, sinna kõrvale erinevad luksuslikud detailid ja kokku ongi saadud midagi uudset.
Kindlasti on palju elevust pakkunud vannitubade klaasist sein, mida saab varjata vaid väljastpoolt ette tõmmatava kardinaga. Ma võin teile pea anda, et kui ma oleks seal toas olnud koos mehe ja lapsega, siis ühel või teisel hetkel oleks üks neist kardina eest ära tõmmanud nalja viluks. Pean samas ütlema, et ilmselt tekiks sama kiusatus ka mul. Nüüd olin ma lapsega kahekesi ja ta ei lubanud mul isegi kardinat ette tõmmata. Iseenesest mõjub see klaasist sein tõesti väga värskelt ja annab juurde nii ruumi kui valgust, duši all käies muutus vannituba toaga mõnusaks tervikuks ja päris omapärane tunne oli vaadata samal ajal läbi toaakna kardina paistvaid Tartu katuseid. Samas mulle ikkagi meeldiks, et mul oleks võimalus aken ka seestpoolt rulooga katta, lihtsalt igaks petteks.
Tuba oli ruumikas ja hästi läbimõeldud, mõnus mugav tugitool, mille mina töötegemiseks hõivasin, oli tegelikult lahtikäiv voodi. Ma olen hotellis lisavoodis maganud, ei saa öelda, et see oleks meeldiv kogemus olnud. Selles lisavoodis võiksin ma vabalt magada. Nüüd siis teate, et selles hotellis ei tasu lisavoodi ebamugavust karta. Toa puhul meeldisid mulle väikesed detailid. Complimentary vesi, kohv ja tee, triikimislaud ja triikraud – te ei kujuta ette, kui tihti ma olen kohvrist kortsu läinud riideid välja võttes mõelnud, et miks ometi ei võiks need kaks tarbeeset toas olemas olla ja väikese muige tõi mulle suule tuppa jäetud teade, kes toa korda seadsid meie jaoks ja kui meil peaks olema mõni väiksemgi presentsioon, siis andku me teada, sest nad tunnevad omanikke ja küll lahendus leitud saab. Ei, see ei olnud mingi ekstra personaalne kiri mulle, vaid selline humoorikas teade ootab toas igat külastajat.
Hotelli teisel korrusel paiknev V konverentsikeskus pakub äriklientidele konverentsi ja koolitusruume ning banketisaale, mis mahutavad ühtekokku kuni 700 inimest.
Kui jutt vaikselt töötajate peale sattus, siis mulle jäi eriliselt sümpaatselt silma see, kuidas vastuvõtu administraatorid uusi töötajaid välja koolitasid, nemad ei pannud ilmselt tähele, et ma neid silmanurgast jälgin, kuid seda oli meeldiv vaadata, kuidas töötajad tiimina töötasid. Muidugi tegi minu südame soojaks hotellipoolne vastutulek, et me võiksime check in’i teha varem kui kell kaks. Ma olen selle üle nii tänulik, sest väsinud kolme-aastane ei pruugi olla lillepidu, nii saime me kenasti lõunaune enne spaakülastust mugavas voodis ära teha. Järgmisel hommikul oli mul planeeritud üks kehahoolitsus ja ma lootsin natukene, et ehk saame me ka check out´iga venitada, kahjuks see enam võimalik ei olnud, sest hotell oli täiesti täis broneeritud. Tegu ei ole just väikese hotelliga – X tuba siiski ja selline täituvus on muljetavaldav. Kindlasti mängib rolli ka see, et tegu on uue ja huvitava hotelliga, kuid nüüd hotellis ka ise külastajana viibinud, siis ma saan sellest täituvusest aru.
Hotellis on olemas nii kohvik kui restoran, meie valisime õhtustamiseks restorani. Sõnu “õhtustama” ja “meie” on muidugi siinkohal natuke patt kasutada, sest peale mõnda ampsu oma lastemenüü roast avastas minu õnnetuseks laps kõige ägedama lastenurga, mida ma siiani näinud olin ja tema söömine jätkus mänguköögis. Ma ütlen hetkel õnnetuseks, aga tegelikult on see köök seal puhas õnnistus, te ei pea kartma, et lastega ei saa restorani tulla, et nad hakkavad ringi jooksma või et neil hakkab igav. Nad kaovad mängunurka ja te ei näegi neid. Mängunurk on tõepoolest lahe. Kõik mänguasjad on kvaliteetsed ja puidust ning lapsel kaob seal ajataju. Jällegi ühelt poolt nii õnn kui õnnetus. Kui tulla seltskonnaga õhtustama, siis on rõõm, et lapsel on restoranis midagi teha, sest ma ei ole näinud last, kes jaksaks mitu tundi laua taga istuda, kui aga oled üksi koos lapsega ja tahad ära minna, siis on vaja korralikku veenmisoskust, et laps oleks nõus mängunurgast lahkuma. Seda ei saa lapsele ette heita. Ma pean välja uurima, kust need mänguasjad pärit on, sest teate, isegi endal tui tahtmine selles köögis mängida.
Ka hommikusöök oli mõnus, kuid kui siis nüüd lõpuks ka natukene kriitikat, siis minu jaoks jäi see natukene liiga tavaliseks. Kõik oli küll olemas, kuid ma ootasin natukene rohkemat, eriti jäi minu jaoks puudu rohelise valikust. Sellele soovitaks ma hotellil tähelepanu pöörata, minusuguseid keskealisi, kes kaalu jälgivad, on aina rohkem. Muidugi sain ma kõhu täis ja toit maitses hästi, kuid kogu hotelli suursugususe juures jäi see natukene kahvatuks. Natukene.
Minu kogemus hotellipoolega V Spaahotellis oli kokkuvõttes nii hea, et tartlaste peale olen ma nüüd natuke kade. Fakt on aga see, et Tartu on end turismikaardile kinnitanud hoopis teisel tasemel kui siiani. Kes selles ise veenduda soovib, saab V Spaahotelli pakette näha ja broneerida läbi Hotelliveebi siit (LINK).
Spaast ja sealsetest hoolitsustest pikemalt juba järgmisel nädalal.
Ma olen juba varem mitu korda kirjutanud, et Eesti hotellide tase on minu arvates ääretult kõrge, vähemalt viimaste aastate jooksul olen mina tähele pannud tohutavat arengut, eelkätt teeninduse osas. Minu tööks on hotelle hinnata, ma ei taha öelda “arvustada”, sest tegelikult tundub mulle, et arvustus peaks oma olekult negatiivne, kritiseeriv ja vinguv olema, mina olen otsustanud selline mitte olla. Ma toon küll välja kitsaskohad, annan neist teada hotelli personalile, kuid tahaks siiski keskenduda plussidele.
