Silt: jõulud

  • Lugu sellest, kuidas ma metsast pärli leidsin

    Lugu sellest, kuidas ma metsast pärli leidsin

    Ma ei tea, miks see nii on, aga aasta lõpus läheb aeg nii kiiresti, et ootamatult ongi kätte jõudnud jõulueelne aeg. Enne kui on aeg teha kokkuvõtteid ja rääkida selle aasta lemmikutest, üllatajatest ja uutest tulijatest, tahaksin ma teiega jagada üht reisilugu. See meenutab natukene jõulujuttu ja kuigi tegu ei ole Eesti hotelliga, tahan ma teiega seda kogemust jagada.
    Mul oli vaja eelmisel nädalal leida soodne ööbimiskoht Oslo lähedal. Surfasin internetis ja korraga hüppas mulle ette selline koht nagu „Gjedsjø Gaard”. Pildid olid ilusad (udused, aga ilusad), keskmine hinne väga kõrge ja hind soodne. Pani natuke muretsema, et kas saab ikka nii olla, ent kõhutunnet usaldades tegin ma broneeringu ära.
    Päev venis pikaks ja ööbimiskohta hakkasin ma sõitma alles 9 paiku. Kitsal ja käänulisel ning pimedal külavaheteel sõites mõtlesin ma omaette, et see ikka meenutab liiga palju “Vale pööret”. Viimased kümme kilomeetrit olin ma ainus auto teel. GPS näitas, et ööbimiskoht läheneb. Ma olin põnevil. Maja, kuhu GPS mind juhatas oli imekaunis. Keset pimedat välja nagu väikene tuledesäras jõulumuna, valge, helge, vana talukoht. Kõrge raudväravaga. „Be aware of the dogs” seisis väraval silt. Millegi pärast hakkas mul silme ees jooksma „Ristiisa”. Helistasin kella. „Tere tulemast, tere tulemast, me oleme sind oodanud,” ütles hääl teisel pool. „Ole nii armas ja tee ise värav lahti, ära karda, koeri ei ole lahti.” Jällegi hakkasin ma korraga mõtlema „Valele pöördele”. Väga rumal minust muidugi.
    Õues ootas mind juba 70+ härrasmees, kes mind nagu ammu kadunud sugulast ootas ja veelkord tervitas, juhatas mind majja ja siit, mu daamid ja härrad, sisenesin ma muinasjutumaailma. Jälle kord. Ärge unustage, et mul on Norras oma muinasjutt – Satu. Tundus nii sürreaalne kasutada sama võrdlust, aga kõik järgnev oli nagu muinasjutt. Või enne. Või märk. Või kokkusattmus. Või…Jumala eest, kutsuge mind hulluks, aga reis iseendasse, oma mõtetesse ja unistustesse.
    Maja oli juba esimesest hetkest selline, millesse sa lihtsalt armud. Vana ja väärikas. Per Erik juhatas mind mu tuppa teisele korrusele ja kui ma olin oma imestamise lõpetanud, ütles ta, et neil pole traditsiooniline hotell ja veini nad kahjuks ei müü (mõtetelugeja? Ma olin just mõelnud, et issand kui hea oleks peale pikka päeva saada üks klaasike veini), kuid kõigile külalistele pakub ta allkorrusel hea meelega klaasi või paar veini. Tulgu ma vaid alla neile külla.

    IMG_3875.JPG

    Selle majutusasutuse eripära ja võlu seisnes nimelt selles, et Per Erik ja tema naine Mouchy (Ahhhh, milline võrratu nimi! Ja veelgi võrratum prantsuse aktsent!) elavad selles samas majas. Nad on avanud oma elutoauksed sõna otseses mõttes kõikidele külalistele. Ja see maja oli täis soojust ja elu. Selles oli midagi erilist. „Countryliving” ütlesid nemad ja kui ma alguses vaidlesin sellele iseloomustusele vastu, sest maakodu asemel on mu meelest tegu väiksemat sorti paleega, siis tegelikult ma hiljem mõistsin, mida nad selle väljendiga silmas pidasid. Nende kodu ja B&B on maalähedane, aga hoopis teistsugusel moel. See on täis ajalugu, antiiki, kunsti Van Eyjk (koolkonna) maalidest Versace diivaniteni, kuid kogu see luksus on maalähedane, hubane, kodune. Elutoas praksus kaminas tuli, kroonlühtri kristallid peegeldusid küünlavalges mõnusalt paksude kardinatega ääristatud akendel. Mind tulid tervitama kaks sõbralikku koera – üks ajas end püsti hinnaliselt diivanilt, teine (veelgi hinnalisemalt?) vaibalt. Me ei luba oma koeral tulla tuppa nõukaajast pärit vaibale, siin aga tundus tavaline, et koerad pikutavad Pärsia vaibal.
    TÄPSELT selline on minu unistuste maja!
    Söögitoa suure laua taga istusid küünlavalgel kolm poola keelt kõnelevat ja Jack Danielsi joovat noormeest. Ei, nad ei olnud mingid kalevipojad, kes oleks purjuspäi 18. sajandist pärit mööbli keskel lällanud nii nagu stereotüüp ette näeb, nad olid sõbralikud, viisakad ja meeldivad. Mouchy vabandas, et peab minema lapselast magama panema, kallistas kõiki laua taga istuvaid inimesi ja mul oli tunne nagu oleksin ma sattunud perekondlikule koosviibimisele. Võhivõõrana, aga ikkagi oodatuna. Peremees valas mulle klaasi veini. Ma ühinesin perekondliku koosviibimisega.

    IMG_3836.JPG

    Poola noormehed pidid hommikul vara ärkama ja lahkusid meie seltsist üsna pea, kell oli ka siiski juba palju üle kümne ja Per Erik hõikas neile järele, et hommikul täpselt kell seitse ootab neid petite hommikusöök. Etteruttavalt võin ma öelda, et petit ei ole sugugi see sõna, mida ma selle hommikusöögi jaoks kasutaksin. Kui juba jutt toidu peale läks, siis uskuge või mitte, omanikud valmistavad oma külalistele ka gurmee õhtusöögid. Hirveliha, põhjapõder, põder, tursk, lõhe…kõik omanike enda lemmikud, mida kirglikult ka oma külalisteke valmistatakse. Mina jõudsin kohale liiga hilja, kuid ma sain aimu, millist toitu selles majas pakutakse. See teeb silmad ette paljudele päris restoranidele.

    IMG_3893.JPG

    Mina jäin Per Erikuga veel juttu rääkima. Ja SEE oli midagi eriskummalist. Täpselt nagu oleks ta päriselt ka mu mõtteid lugenud. Autoga nende poole sõites mõtlesin ma minevikus juhtunud asjade peale, ma arutlesin enda ja oma olemuse üle, kes ma olen, mida ma tahan, millised on mu unistused ja paar tundi hiljem selles omamoodi maalähedases luksuslikus majakeses arutlesime me just nende samade teemade üle. Kui see pole nüüd mingi muinasjutt, siis kaotas see perekond aastaid tagasi terve varanduse, õigemini peteti see neilt välja, lisaks haigused, mis meespoolt pikalt haiglas hoidsid. „Aga see kõik muutis mind,” ütles ta. „Enne olin ma pealiskaudne, aga nüüd ma väärtustan ELU. See mis oli eile, oli eile. Pöörame uue lehe ja mõtleme homsele, sest homme on see, mis meid huvitama peab.” Jaa, ma tean, kõlab jälle imalalt, kuid mõnikord on need kõige imalamad ja mainstreamteadmised just need, mis kohale jõuavad. Mõtlema panevad. Annavad energiat ja positiivsust. Ma nägin neid inimesi selles majas esimest korda oma elus, kuid mulle jäi tunne nagu nad teaksid mind läbi ja lõhki, mina neid ka, aga nemad mind siiski rohkem.
    Kõik, mida ma tol päeval olin mõelnud, tuli meil selle põgusa pooleteise tunni jooksul jutuks. „Meie jaoks on kõige olulisem, et majas oleks elu, et siin oleks õige tunne, asjad on asjad, mille me oleme küll kindlustanud, kuid inimesed on need, kes on olulised. Elu on oluline. Elamine on oluline,” viskas Per Erik muretult õhku järgmise „klišee”. See õhtu poolteist tundi oli täis klišeesid, kuid nii mõtlemapanevaid, silmiavavaid. Ma pidin end paar korda näpistama, et olla kindel, et kogu see müstiline villa ja see vestlus ei ole minu fantaasia vili. Ei olnud. Per Erik rääkis oma tööst, mitte otse, kuid põnevate vihjete ja seikadena, ja ma leidsin end ikka ja jälle mõttelt, et mille paganaga see inimene siis tegelenud on kogu oma elu. Hiljem guugeldasin välja, et tegu oli muuhulgas Saint Lucia aukonsuli ja ärikonsultandiga.

    IMG_3807.JPG

    „Mis kell ma hommikusööki serveerin?” küsis Per Erik kui ma end magama sättisin. Ma kuulsin ju et ta teeb Poola poistele hommikusööki kella seitsmeks, nii et ma arvasin, et ajan end samaks ajaks ülesse. „Ei, ei, see ei tule kõne allagi, et sa nii vara ärkaks, sul oli pikk päev ja sul tuleb uus pikk päev, teeme sulle hommikusöögi kell pool üheksa,” keelas ta mind. Ega ma vastu ei puigelnud. Mul oli hea meel veeta selles majas veel nii palju aega kui võimalik. Oleks ma teadnud millises kohas ma ööbin, oleks ma paar viimast klienti kiiremini külastanud, ja ma tundsin korraks end halva emana, et Ida ei saanud minuga seal kaasas olla. Ta oleks seda kohta ja neid inimesi nii nautinud! Ehk on see märk, et me PEAME sinna uuesti tagasi minema?
    Hommikul ärkasin ma siiski üles kell seitse. Mul oli plaanis veidike tööd teha, sest oli ilmselge, et päeval mul selleks aega ei ole, liiga palju oli vaja korda saata (miks ma muidu vaid neli minutit enne laeva väljumist pileti ostsin), aga tegelikkus oli see, et ma veetsin kaks tundi lihtsalt heas seltskonnas FANTASTILIST hommikusööki süües ja aluspesust, ärist ja juhuste kokkulangemisest rääkides. Ma olin ikka veel lummatud sellest, et ma ööbimiseks sellise pärli olin leidnud pooljuhuslikult, ja natuke pahane, et ma seda päev varem ei olnud avastanud.
    Mul oli lausa kahju oma asju kokku pakkida ja lahkuda, ma oleksin nii väga tahtnud kauemaks jääda. „Meil oleks hea meel kui sa oleksid lihtsalt meie külaline olnud, meil on nii huvitav olnud,” ütles Per Erik kui ma lahkuma hakkasin. Ma ei saanud sellest lausest täpselt aru, alles siis kui ma lahkumisel hakkasin rahakotti otsima, et ööbimise eest maksta, kordas Mouchy, et sa ju olid meie külaline, sa ei pea maksma. Veidike kohmetult ja natuke hämmingus panin ma oma rahakoti ära. „Kui meie külalised lahkuvad õnnelikult, oleme meie õnnelikud,” lisas Per Erik.
    Väljas sadas paksu valget lund, Per Erik ja Mouchy lehvitasid mulle ukse pealt. „Pööra uus leht ja ära anna alla, sa saad sellega hakkama!” hõikas ta mulle järele. Ma lahkusin sellest muinasjutumajast täis enesekindlust ja energiat. Õhtul sain ma tööalaselt väga hea uudise.
     

  • Jõulud hotellis

    Jõulud hotellis

    Sel aastal tuli mul soov jõule kuidagi teistmoodi tähistada kui traditsioonilise koduse “süldilauaga”. Ma mõtlesin pikalt, mida perega koos teha, et oleks tore nii meil endil kui kolme-aastasel ja lõpuks otsustasin, et me veedame jõulud ühes toredas villas. Kas hotellis saab tähistada jõule, nii et oleks kodune ja hinges mõnus jõulutunne või on hotell siiski liiga isikupäratu valik? Minu valikuks osutus Kurgo Villa Hotell ja restoran Pärnus (LINK) ning pean ausalt tunnistama, et paremat valikut jõululiseks perepuhkuseks oleks olnud raske valida.
    Olgugi, et ilm meenutas rohkem kevadet, siis glögi, kingipakid ja küünlad tõid hinge jõulutunde. Võib olla ei ole me päris normaalne perekond, kuid talvisel ajal väljas pikniku pidada või glögi juua, on meie meelest üks äärmiselt tore kogemus. Pärast on mõnus tuppa sooja minna!
    Kurgo Villa 5
    Kurgo Villa 6
    Romantilise hõnguga hubane hotell koosneb kahest majast – Villamaja ja Hoovimaja, kokku on tube 27, Villamajas muuhulgas ka juuniorsviit ja peretuba. Meie ööbisime Villamaja standardtoas, mis üllatas mind oma ruumikuse poolest. Kui ma lähen hotelli niisama ööbima, siis ei oma toa suurus erilist tähtsust, kui aga hotell saab valitud mõneks erilisemaks sündmuseks, kus ka toas piisavalt palju aega veedetud saab, siis meeldib mulle kui mul on toas “hingamisruumi”.
    Plusspunktid hotellile pisikeste detailid eest. Ma olen seda pidevalt soovitanud, et võimalusel võiks hotellid panustada pisidetailidesse ja nii oli tehtud selles hotellis. Tuppa saabudes põles toas jõuluhõngulisel laual küünal ning selle kõrval personaalne tervitus väikese maiusega.  Sellised pisisasjad jäävad meelde!
    Kurgo Villa 8
    Kurgo Villa 14
    Kurgo Villa 16
    Jõululõuna- ja õhtusöögi pidasime me Kurgo villa kohvik-restoranis Piparmünt. Kas te teate, et minu viimase aja parimad toidukogemused on just nimelt Pärnust? Pole midagi imestada, et Piparmünt suutis meie maitsemeeli rõõmustada, sest restoran kuulub Eesti parimate restoranide TOP50 hulka ning peakokk Vladimir Upeniek pälvis muude saavutuste kõrval 2012. aastal Eesti Parima Koka tiitli. Toit viib Piparmündis ilma liialdamata keele alla. Lõunaks sõime me põletatud krevettide tartari trühvli-munakollase ja vähimajoneesiga ning kuumsuitsuparti puravikukreemi, forellimarja ja hapukapsa vinegretiga. Mõlemat julgen ma siiralt soovitada. Vähimajoneesi ja krevettide tartari maitsekooslus oli jumalik. Läila kirjeldus, ma tean, kuid täpselt nii ma iga suutäiega tundsin.
    Kurgo Villa 20
    Eraldi tahaksin ma veel kiita kohvikupoole interjööri. See on täpselt nii hubane, et te unustate ära, et olete hotellis. Restoranipool, kus me hiljem õhtustasime, oli kaetud veidike pidulikumalt, nii et tekkis küll ehtne jõulutunne. Mul on tunne, et kui teil on soov Piparmünti külastada, siis targem on laud broneerida, vähemalt laupäeva õhtul kui meie seal einestasime, vabu laudu mulle silma ei hakanud.
    Lõunastades arvasin ma, et toit enam paremaks minna ei saa, kuid ma eksisin. Gratineeritud avokaado koorese maapähkli ja tomatiga on üks paremaid roogasid, mida ma söönud olen. Kui te Piparmünti külastate, siis proovige seda kindlasti, see on midagi nii ootamatut ja head, et ainult mõte sellest toidust paneb mu süljenäärmed jälle tööle. Minu abikaasa valikuks oli jälle part, seekord bulguri ja umami kastmega. Tema jäi väga rahule, kuid minu jaoks oli part tibakene nõrk, ma ei oskagi täpselt öelda, mis puudu jäi, aga täitsa võimalik, et minu enda valiku maitse oli nii eriline ja mõnus, et part tundus lihtsalt igav.
    Kurgo Villa 21
    Kurgo Villa 23
    Sellest, et hotell on vägagi lapsesõbralik, andis märku see, et ringi jooksvate ja mänguasja kaste restorani kaasavedavatesse lastesse suhtuti äärmise sõbralikkusega. Kui me järgmisel hommikul hommikust sööma läksime, siis mulle tundus, et eranditult kõik pered olid Kurgo Villa Hotelli puhkama tulnud lastega. Hommikusöök oli mõnus ja rikkalikult kodune. Ma lihtsalt ka pean ära mainima selle, et kui hotelli hommikusöögilauas on muuhulgas ka sprotid, siis mina olen müüdud ja annan hommikusöögile maksimumpunktid.
    Meil oli ka veel plaan külastada Lottemaad, et perepuhkus oleks täiuslik, kuid me olime liiga kärsitud, et oodata, kuni see kell 12  avatakse. Aga võib-olla ongi parem. Nii on meil põhjust Pärnusse tagasi tulla.
    Kurgo Villa 7

    Fotod: Kristhel Vaht

    Soovin teile kõigile kauneid ja rahulikke jõule!