Ma ei tea isegi enam mitu aastat järjest me sõbrannadega iga kuu kokku saame, et koos midagi toredat teha. Viis-kuus aastat? Vahet ei olegi, see on lihtsalt selline tore traditsioon. Veebruaris oli minu kord sõbrannasid võõrustada või kuhugi välja kutsuda, aga mul ei olnud selleks aega. Kokku saime me alles eelmisel laupäeval ehk juba otsapidi märtsis ja naistepäeva eel. Mul tuli mõte, et miks mitte korraldada üks mõnus tüdrukute õhtu. Aga kus? Tartus ei ole mul sõbrannasid kuhugi kutsuda ja oma kodus võõrustamine tundus lihtsalt sel korral nii igav.
Minu valikuks sai Hotel London by Tartuhotels Tartu kesklinnas. Valik sai tehtud esiteks asukoha järgi – hotell asub Tartu vanalinnas. Raekoja plats, ülikool ja Toomemägi ning ka söögikohad on kohe käe-jala juures, nii et ilusa ilma puhul on lausa lust teha linnas väike jalutuskäik Toomemäele ning pärast leida einestamiseks just oma maitsele sobiv söögikoht. Muidugi ei saa etteruttavalt mainimata jätta ka hotell Londoni oma restorani Polpo, mis ka juba mitu aastat Eesti parimate restoranide hulka kuulub. Teiseks aga sviidi suuruse järgi – 67 m2 puhast luksust keset Tartu vanalinna, nii et mahtusime kõik kuuekesi kenasti ära. Ööbimiseks võtsime siiski ka veel ühe lisatoa. Sviit on moderne ja maitsekas, heledates toonides, suurepärase vaatega Rüütli tänavale ja samamoodi hubased on kakahekohalised toad. Kui kardate, et vanalinnas, öölokaalide tuiksoonel võib liiga lärmakas olla, siis kahekohalises toas, kus mina ööbisin, olid aknad sisehoovi poole ja ma magasin nagu kott. Nii et sõbrannad pidid tulema mind üles ajama, et ma hommikusööki maha ei magaks. Uskuge mind, ma olen tavaliselt enne kukke ja koitu üleval!
Hotell Londoniga on mul üldse eriline suhe. See oli üks esimesi hotelle, mida ma hotelle arvustades külastasin, mulle läks tookordne vastuvõtt nii südamesse, et olin natuke pahane, et mul pole põhjust Tartus rohkem hotellis ööbida. Elu tegi aga muudatused ja nii on mul aastate jooksul tulnud päris palju Tartus hotellides ööbida. Üheks minu valikuks on tihti olnud eelpooltoodud põhjustel just hotell London.
Ma olen tegelikult Tartu tüdruk ja kui mulle nooremana ei sümpatiseerinud Tartu unisus, siis nüüd olen ma seda aina rohkem hindama hakanud. Laupäeval oli väljas imeilus päikeseline ilm ja enne sõbrannade saabumist oli ainuõige teha linna peal üks väikene jalutuskäik. Ma jalutasin üles Toomemäele, kõndisin Ingli- ja Kuradisillal, möödusin Tähetornist, Püssirohukeldrist, toomkiriku varemetest, Kristjan Jaagust, Musumäest ja meenutasin. Nagu vanainimene. Toomemäel on palju käidud – hea tujuga, paha tujuga, ajaviitmiseks, romantikaks jalutamas, enne klubisse minekut napsitamiseks (ikkagi vaene üliõpilane ka oldud) ja ühest loengust teise üle Toomemäe joostud. Toomemägi on minu arvates üldse üks kaunimaid paiku. Kui te Tartut külastate, siis minge jalutage natuke vanalinnas, see avab teile Tartu hoopis teisest küljest. Romantiline ja armas.
Peale jalutuskäiku hakkas külm põski ja nälg kõhtu näpistama, nii et oli aeg tagasi tuppa suunduda. Polpost olin ma endale tellinud mõnusa baklažaaniroa ja klaasi tummist punast veini, viskasin end muretult diivanile ja nautisin “Tuulepealse maa” kordust. Kodune tunne oli. Mõnus ja hubane. Kardinate vahelt piilus tuppa soe päike, laudadel olid värsked tulbid ja appi kui klišeelikult see kõlab, aga mu südamesse tungis kevad. Ma tundsin, et kevad ei ole enam kaugel.
Naistepäeva tähistama te Londonisse enam ei jõua, aga ma soovitan teil ikka näiteks romantikalainel olles selle hotelli (Hotelliveebi pakkumistega saab tuttvuda SIIN) ja Polpo restorani poole vaadata. Isegi kui te ei plaani seal ööbida, siis praegu on neil mitmeid häid pakkumisi. Kui teile meeldib šampanja, siis need pakkumised on teile. Mul on mõned lemmikšampanjad – Charles Heidsiecki pakkumistes ei olnud, aga Ruinart ja Veuve Cliquot ootavad teid Polpos igatahes. Märtsikuu šampanjapakkumisega saate tutvuda restorani kodulehel.
Minule endale meeldib väga Polpo sisekujundus, lihtne ja helge ning mis peamine – hubane. Kas te teadsite, et seal asus vanasti Tartu üks popimaid õllekaid? Humala kuldajaks on ilmselt 1970-ndad aastad, aga lood ja legendid sellest paigast elavad edasi. Legendaarne õlletare on saanud väärika uue hingamise Polpo näol.
Sõbrannasid oodates panin sauna ka sooja. Võib-olla isegi mitte sellepärast, et mul kodus seda luksust ei ole või et külm natuke ikka näpistama hakkas, vaid sellepärast, et mulle lihtsalt meeldib hotellitoas end mugavasse hommikumantlisse kerida. Ma oleks seda kohe teinud, aga viisakas oli sõbrannad ikka ära oodata korralikes riietes.
Ma ei olnud sõbrannadega nii ammu kohtunud, et üks neist oli vahepeal lausa lapse saanud. Okei, nali, ma muidugi teadsin, et ta lapse sai, ent tillukest Adeelet nägin ma siiski esimest korda. Kui presidendi vastuvõtule ehk vastsündinuga minna ei sobiks, siis tüdrukute õhtusööki ei saa üks pisike printsess küll kuidagi segada.
Kuna te viimati sõbrannadega midagi koos tegite? Kui sellest on pikka aega möödas, siis ma nii soovitan sellist natuke teistmoodi tüdrukute õhtut – hea toit, hea vein, hea seltskond ja nalja nabani. Me lõkerdasime nagu teismelised ja naersime täiesti tobedate asjade üle. Olime lapsikud. Täiskasvanu- mode off ja lapsik-mode on. Aegajalt kulub marjaks ära.
Õde tõi mulle varajaseks sünnipäevakingiks ehted. Kinkis enda omad edasi. See oli temast nii paganama armas, sest ma olin aastaid neid talt ära proovinud moosida. Nii ootamatult tuletatigi mulle meelde, et juba sel nädalal saan ma 37-aastaseks ja vaikne laupäevaõhtu läks üle…tahaks nii öelda, et rajuks tähistamiseks, aga pean ütlema, et lihtsalt rahulikuks sünnipäeva tähistamiseks. Kell kümme me juba põõnasime nagu kotid.
Hommikul ärkasin nagu juba öeldud sõbranna uksele koputuse peale. Ma ei mäleta, kuna mind viimati kell üheksa üles AJADA tuli. Ma lahkun hotellidest harilikult hiljemalt üheksa paiku. Seekord lahkusin ma toast 12 minuti enne kahtteist. Lihtsalt nautisin veel tuba, vaikust, puhkust, aega iseendaga. Tartust sõitsin ära soe tunne ja kevad südames. Jaah, topeltklišee, naerge- naerge, aga mõnikord lihtsalt on selline tunne, et mitte midagi ei ärrita ja kõik teeb rahulolevaks.
Pühapäevane Tartu oli traditsiooniliselt unine. Inimtühi. Aga päikeseline.
