Sel nädalal olin ma endale ööbimiseks valinud PK Ilmarine Hotelli Põhja puiesteel vägagi mitmel isiklikul põhjusel. Esiteks oli mul seal lähedal kohtumine ja mugav oli oma asjad hotelli visata, teiseks asub hotell paariminutlise jalutuskäigu kaugusel Balti jaamast (ma eelistan juba mõnda aega linna saamiseks elektrirongi autole), kolmandaks oli mul ootamatult kaasas ka laps, mistõttu väikesed vahemaad olid eriti olulised ja neljandaks kahetsesin ma natuke alati, et oma korterit Ilmarise kvartalisse ei soetanud. PK Ilmarine Hotel oli seega ideaalne variant. Piltidelt tundus ka ilus. Komandeeringu pakett (LINK) sobis samuti.
Kui ma siis Põhja puiestee maja nr 21B juurde jõudsin ehmusin ma. Sel aadressil asus vana ja väsinud ilmega maja, tundus lausa lagunenud ja maha jäetud, ma lootsin, et ma eksisin aadressiga, aga ei, kontrollisin aadressi meili pealt järele. Aga kuidas sinna sisse saada? Uks sel majal tundus olevat selline,et seda pole aastaid avatud. Aga aadress oli õige. Oma suureks ehmatuseks nägin ma maja kõrval keldrikorrusele minevat käiku, kus oli kirjas “pääs hotelli”. Jumal hoidku, mõtlesin ma. Kas tõesti võib olla, et esimest korda mu hotellides ööbimise ajaloos on tegu sellise kohaga, kus ma ööbida ei taha? Isegi hullem kui “Vale pöörde” (LINK) hotell? Kuna ka värav, kust oleks võinud sisse saada, oli lukus, liikusime me edasi, et püüda hotellile läheneda teiselt poolt.
Tegelikult ei olnud lugu muidugi hoopiski nii hirmuäratav kui tundub, sest Ilmarise kvartali peasissepääs ja ka sissepääs hotelli asubki teisel pool, kui et maja number tõesti on sel majal 21B, mis on hotelli aadress, siis korraks jäin ma mõttesse küll.
Aga nüüd siis hotelli juurde. On täiesti hämmastav, et mul ei olnud õrna aimugi, et Ilmarise kvartalis, millest ma olen mingil eluperioodil möödunud pea iga päev, on selline mõnus hotell peidus. Täiesti fantastilise asukohaga ja täiesti suurepärane hotell. Vanalinna piiril, mere ääres ning vaid mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel reisisadamast, raudteejaamast.
Mulle on alati eriliselt südamelähedased hotellid ja üldse hooned, mil mingi lugu rääkida ning mida uhkuse ja austusega eksponeeritakse. Varem asus hotelli hoones 1881. aastal ehitatud Friedrich Wiegland’i masinatehas, mis oli kord tuntud üle kogu Vene impeeriumi. 1920. aastal võttis ettevõte uueks nimeks Ilmarine, mis andis omakorda nime ka 1999. aastal samas hoones avatud hotellile. 2012 sai hotelli nimeks PK Ilmarine Hotel. Hotellis on 105 tuba, selle välimus ja interjöör meenutavad hoone tööstuslikku minevikku, pakkudes samal ajal diskreetset majutust ja erakordset mugavust.
Meie ööbisime kaheses standardtoas, mis oli üllatavalt ruumikas ja vaatega sisehoovi. Mööbel oli tubades ehk mõnevõrra kulunud, kuid hotellis olid väljas sildid, mis palusid külastajatelt vabandust remonttöödest tulenevatest võimalikest ebameeldivustest. See annab mulle aluse arvata, et ka tubade välimus saab värskenduse. Loomulikult on pisikesed kulumisjäljed riiulil või kirjutuslaual juba tegelikult norimine ja võib-olla isegi mitte mainimist väärt. Toa plussideks minu jaoks oli mahukas kapp esikus (mulle meeldib oma kotid ja kohvrid silma alt ära panna, et tekiks kodusem üldmulje) ja vannitoa dušikabiin. Viimane oli stiilne “klaaskapp”, mis välistas kogu vannitoa veega üle ujutamist.
Õhtul kui ma Wieglandi nime kandvast restoranist möödusin, nägin ma paljusid hotelli külalisi seal sülearvutites tööd tegemas. Kui ma oleksin lapseta olnud nii nagu mu komandeeringupakett ette nägi, siis oleks ka mina vist oma õhtupooliku restoranis tööd tehes veetnud. Tundus kuidagi nii hubane ja loogiline. Seekord piirdus minu restoranikülastus aga hommikusöögiga. Mu meelest on nii tore, et üheksal juhul kümnest on Eesti hotellide hommikusöögid sellised, mille kohta ei saa absoluutselt ühtegi halba sõna öelda. Nii jäin ma rahule hommikusöögivalikuga ka siin. Tegelikult olen ma hommikusöögi suhtes väheste soovidega ja kui maitsev kohv ja krõbe peekon on valikus olemas, olen ma juba rahul. Minu tütar on aga alati erakordselt rahul kui hommikusöögilauas on ka koogi-ja puuviljavalik ning need olid täiesti olemas. Ma loodan, et keegi ei pahandanud, et me hommikusöögilauast ka paar küpsist tuppa kaasa “varastasime”. Mina ise annan aga plusspunktid “Külluse” mahla eest. Ma olen teada-tuntud Rõngu Mahla fänn ja seepärast tegi see väikene detail mu südame eriti soojaks.
Kui me olime koju jõudnud, sain ma hotelli müügijuhilt etteheitva kirja – miks ma ei öelnud broneerides, et olen koos lapsega, sest neil olevat kombeks lastele aegajalt kingitusi teha. Ma ikka üldjuhul mainin kui laps kaasas on, puhtast viisakusest, kuid seekord toimus see tõesti nii ootamatult, et jäi mainimata. Hotelli müügijuht aga pakkus, et väikene külaline võiks siiski oma kingituse kätte saada, kasvõi posti teel. Titemamma minus sulas. Topeltplussid hotellile minu poolt. Perepakett (LINK) oleks minu järgmine valik.
Silt: komandeering
-
Siis, kui ma esimest korda hotelli nähes ehmusin
-
Kes see siis Annelinnas ööbib?
Ma olen päris arvestusväärse osa oma elust elanud Tartus Annelinnas. Selle maja ees, kus nüüd asub Starest hotell, olen ma sadu kordi bussi peale läinud ja bussi pealt maha tulnud. Näinud, kui selles majas tegutses lasteaed, siis pood, siis koolituskeskus, ma olen selles majas asuvas juuksuris lasknud lõigata oma esimese poisipea. Kui sellesse majja tekkis hotell, mõtlesin ma, et no jumala eest, kes see siis Annelinna ööbima tuleb. Nii olen ma mõelnud kõik need aastad, mis seal hotell on olnud. Ma ei ole leidnud ühtegi põhjust Annelinnas ööbimises, sest ma ju tean ja tunnen seda kanti. Annelinnas ei ole midagi vaadata ega ka teha. Õhtul majade vahel konnates võib ilmselt peksa saada, ütlen ma poolnaljatades. Vist. Sest vanasti igatahes võis.
Kui paar aastat tagasi mu kolleegid ööbimiseks just selle hotelli valisid, kirtsutasin ma nina ja otsustasin ööbida vanematekodus. Annelinn lihtsalt ei tundunud absoluutselt ahvatlev ööbimispaik. Ma ei tea, kas ma olin ehk isegi natukene pettunud, kui ma nende suust hiljem üldsegi nurinat ei kuulnud. Ei olnud nad pettunud asukohas, hotellis ega juhtunud nendega ka midagi “annelinnalikult koledat”. Sellest hoolimata jäin ma arvamusele, et pole mingit põhjust, miks mina kunagi seal ööbima peaks.
Ära iial ütle iial. Mõnda aega tagasi läks mul Tartus vaja ööbimiskohta. Soovitavalt väga soodsat. Ma guugeldasin läbi kõik pakkumised ja sõelale jäi Starest hotell Annelinnas. Täiesti vabatahtlikult broneerisin ma endale toa hotellis, kuhu ma olin lubanud mitte kunagi minna.
Oli see nii õudne kogemus nagu ma olin ette kujutanud?
Alustame siis sellest, et ma maksin ööbimise eest 40 eurot (ma ööbisin kaheinimesetoas) ja selle hinna eest oleks patt nuriseda. Hinna ja kvaliteedi suhe (jah, ma tean, et see kõlab nii klišeelikult kui veel saab) oli täiesti paigas. Olgugi et ma jään arvamusele, et hotell on kesklinnast veidike kaugel, võtsin ma linnamineku ette jalgsi. 35 minutit jalutuskäiku päikeselises sügispäevas oli muidugi ideaalne algus päevale, kuid ma pean ka tunnistama, et ma ei võtnud seda jalutuskäiku ette sugugi tervislikel kaalutlustel. Mul tuli vastupandamatu soov nö lapsepõlveradadel kõndida. Betoonmajade vahel. Esimese maja rõdu all kimusid kamp noori suitsu, suure tõenäosusega salaja. See viis mind mälestustes tagasi. Mitte et ma ise oleks salaja rõdu all suitsu kimunud. Meie mängisime trihvaad ja vaatasime oma peidupaigast rõdu alt, kuidas suured poisid “turnikatel” suitsu tõmbasid ja ägedad välja nägid. Hiljem, kui ma ise suuremaks sain, ei olnud need ägedad poisid sugugi enam nii ägedad, kuid see selleks, juba hakkan ma vaikselt teemast kõrvale kalduma. Ma tahan öelda, et hotelliümbrus ei ole ehk tõesti Tartu parim, sest noh…Annelinn. Kuid selles pole ka midagi traagilist ning samas kui soovite õhtul jalutama minna, siis Uus Ihaste metsatukad ning täiesti korralikud jalgrattateed/teerajad on kiviviske kaugusel.
Hommikusöök ja kohv jäid minu jaoks lahjaks. Nii maitselt kui valikult, aga ma pean käsi südamel ka ütlema, et olen selles suhtes natukene printsess herneteral. Kui ma õigesti aru sain, siis süüa hotellis õhtul ei saanud (võib olla oli see vaid sel õhtul nii, ma unustasin täpsustada), küll aga oli võimalus erinevatest Tartu toidukohtadest söögi tellimiseks. See väike lisateenus meeldis mulle. Mul oli isegi natuke kahju, et mul polnud aega õhtul seda teenust järele proovida.
Minu kõige suuremaks üllatuseks oli aga tuba. Täiesti korralik ja puhas tuba, kus kõik hädavajalik olemas. Ma ei tea kas põhjusel, et olles kogenud 1990-aastatel Annelinnas nii mõndagi alates prussakatest kuni sooja vee puudumiseni, oli ma ikka veel arvamusel, et see kõik on võimalik ka aastal 2015. Tobe ja rumal eelarvamus. Tegu oli igati hea ja mõistliku hinnaga variandiga ööbimiseks. Hotell ei pruugi küll olla minu esimese valik kui peaksin uuesti Tartus ööbimiskohta vajama, kuid samas pean ma tunnistama, et teinekord ei tasu kaks-kolm korda rohkem raha välja käia kui vaja on tõesti vaid ööbimiskohta. Teenindus oli hotellis väga meeldiv. Ja nad ei teadnud, et ma oma ööbimisest ka arvustuse kirjutan;)
Samas vaatasin, et ka nemad pakuvad perepakettides nii AHAA teadusekeskuse, AURA veepargi ning Jääajakeskuse pileteid, nii et tegelikult sobib hotell ka perepuhkuseks. Hotelliveebi pakettidega saate tutvuda klikates siia.
