Mida teie ütleksite, kui teie auto ootamatult katki läheks ja te oleksite läbimärjana, väikese lapsega, tühja telefoniga ja katkise autoga tee peal? Vannuksite oma ebaõnne maa põhja? Minuga juhtus eile just nii, et peale loodusmatka Keila-Joa kandis läks mu auto ootamatult Laulasmaal katki. Me jäime tütrega tee peale. Õnneks olime me jõudnud Laulasmaale ning mul õnnestus kuidagi Laulasmaa spaa parklasse sõita. Ja ma olen nii õnnelik selle väikese viperuse pärast ning tänulik ootamatule spaapuhkusele. Ma tahtsin esimese hooga küsida, mis toimub, Laulasmaa? Kuidas kõik nii täiuslik on?
Kohe räägin, miks ma nii küsida tahtsin.
Laulasmaaga on mul selline armastan-vihkan suhe olnud aastaid. Alati on midagi, millega ma seal rahule ei jää, kuid ikka ja jälle lähen ma sinna tagasi. See on minu arvates Eesti ühe ilusama (kui mitte kõige ilusama) asukohaga spaahotell ning sinna kohe tõmbab tagasi. Isegi siis, kui mõne pisiasja kallal nokkida ja puhkus pole võib-olla just 100% täiuslik olnud.
Viimati käisin ma Laulasmaal kaks-kolm aastat tagasi. Olin küll kuulnud, et hotell oli vahepeal uuenduskuuri läbi teinud, aga ikka polnud aega olnud seda ise oma silmaga kaema minna. Nüüd sattusime me sundolukorda. Ma mõtlesin parklas istudes, et vaatan huvi pärast, mis toad maksavad ning üllatusin täielikult, et suvisel kõrghooajal maksis tuba kahele 69 eurot. Muidugi ei kõhelnud ma sekunditki ja broneerisin meile toa. Laulasmaa Spa hotelli pakette saate valida SIIT.
Tuba oli klassikaline standardtuba – ei midagi erilist, kuid ka mitte midagi ei jäänud puudu. Ma saan aru, et kuna hotell on läbimas uuenduskuuri, siis ilmselt jõuab järg varsti ka tubadeni. Samas on tubade suurimateks plussideks vaated – kas siis merele või mõnusalt kohisevale männimetsale.
Kuna me ei olnud oma puhkust ette planeerinud ning meil ei olnud kaasas ujumistrikoosid, otsustasime me külastada Wiccat. Wicca toidud on alati tasemel olnud, kuid seekord tundus menüü eriliselt ahvatlev. Ma ei osanud valida. Vahelduseks teistest hotellidest pakkus Wicca menüü nii palju huvitavaid maitsekombinatsioone – kurgispagetid, oblika ja kartulisupp, kuusevõrsed ja hirvecarpaccio. Kas te teate kui raske oli valida? Laulasmaa üks reklaamlause on, et toit kui kunstiteos. Seda see tõepoolest on! Lisaks sellele on kõik valmistatud kohalikust ja värskest toorainest. Tõeline maitsete paraad! Minu laps on väga kehva söömisega, kuid siin ta ilma liialdamata limpsis taldriku tühjaks. See ütleb toidu kohta ilmselgelt nii mõndagi.
Mulle on ka Wicca interjöör alati meeldinud, kuid uuenduskuuri läbiteinuna oli see lausa imeline. Nii värske, hele ja moodne, kuid samas mõnusalt hubane. Sama ei ole ma varem saanud öelda söögisaali kohta. See on kuidagi ajast ja arust tundunud, kuigi söök on seal kahtlemata üks Eesti parimaid. Ma tunnen hotellides alati puudust värske valikust. Laulasmaal on hommikusöögi laual alati olnud värske salat, idud, redised, kurgid, tomatid, greip ja muud puuviljad, samuti ei ole laual vaid tavaline nisujahust sai, vaid näiteks tõeliselt maitsev tatrakeeks. See oli ka seekord olemas. Aga siis interjöör. Käsi südamel ütlen ma teile, et Laulasmaa spaa hommikusöögisaal on peale värskenduskuuri Eesti spaadest parim. Kui siia lisada veel ka parim ja tervislikum hommikusöögivalik, siis tundub, et Laulasmaal pakutakse Eesti parimat hommikusöögikogemust.
Ilmselt ma kordan end, kui ütlen, et ei ole suurim spaataja, aga lapse nimel vean ma end ikka spaadesse. Ma püüdsin küll ära vingerdada, et lähme hommikul ja nii edasi, kuid jumal tänatud, et mu laps nii järjekindel on ja et abikaasa meile kodust trikood järele tõi. Oleks olnud maru kahju, kui me poleks veekeskusesse läinud.
Veekeskuse plussid lapsevanema seisukohalt:
– Basseine ei ole palju – lastebassein, paar mullivanni, 110 cm sügavune bassein, atraktsioonibassein ja ujumisrajad. Hmm, nüüd neid loetledes tundus, et neid on seal ikka omajagu, aga siiski on veekeskus nii palju väike, et lapsega seal aega veetes ei ole tal väga võimalust silma alt ära kaduda.
– Mõnusad lebotoolid, mis asuvad ka lastebasseini lähedal. Teate ju küll, et lapsed ei taha basseinist välja tulla, aga vanematel kipub tüdimus peale tulema.
– Atraktsioonibassein, sügavusega 120 cm, kus lapsega koos kas vastuvoolu või vooluga kaasa ujuda. Mina võtsin tütre endale selga. Uskuge mind, see pakkus nii palju lusti, et terve veekeskus kõlas kilgetest.
Ma olen kuulnud, et veekeskuses on teinekord liiga palju rahvast. Hotell oli rahvast täiesti täis, kuid veekeskuses küünarnukitunnet ei tekkinud. Rahvast oli, kuid mitte ebameeldivalt palju. Veekeskus on avatud 22-ni ja mida lähemale sulgemiseajale kell jõudis seda vaiksemaks veekeskuses jäi.
Laulasmaa spaahotelli suurim eelis aga teiste spaade ees on minu jaoks nende saunakompleks. Saunakompleksis ootab teid kuus erinevat sauna – sanaarium, käbisaun, aroomisaun, mereline aurusaun, soola-aurusaun ja puuküttega välisaun. Meie käisime läbi kõik saunad, välja arvatud puuküttega sauna. Mereline aurusaun ning käbisaun olid need kaks kohta, kust me väga lahkuda ei tahtnud. Peale seda veel mõnus 41-kraadise veega Jaapani bassein ning täiuslik lõõgastus on garanteeritud.
Laulasmaa on läbi teinud fantastilise uuenduskuuri, nii et mul on äärmiselt hea meel, et me olime sunnitud eile ootamatu spaapuhkuse tegema. Ma ei oleks muidu teadnudki, kui kihvtiks minu vana lemmik ja koduspaa tegelikult muutunud on. Minge vaadake ise järgi! Eriti soovitan ma Laulasmaad lastega peredele, sest lisaks veekeskusele räägivad selle spaa kasuks mänguväljakud, männimets, liivarand. Aktiivseks puhkuseks on loomulikult võimalik laenutada jalgrattaid.
Kui te lugesite sellest postitusest välja nagu oleks selle kirjutanud elevil väike laps, siis täpselt nii ma end seekord seal tundsingi. Kõik oli nii suurepärane, eraldi tahaksin ma kiita hotelli vastuvõtus tööl olnud naisterahvaid, et…et…Esimest korda elus ei leia ma mitte ühtegi asja, mida kritiseerida!
Silt: laulasmaa
-
Mis toimub, Laulasmaa?
-
Kui hing ihkab enamat, kas siis Laulasmaale?
Laulasmaa on teada kui koht, kus erinevad spaavõlud, magusvalus metsavaikus ja merekohin on ilmselged. Olen seal hotellis käinud läbi aastate väga mitmeid kordi. Suvel, kevadel, talvel ja sügisel. Üksi, lastega, seltskonnaga, tavamajutust kasutades, romantilist luksust valides. Seekordne kogemus üllatas mind aga niivõrd, et paratamatult tekkis soov haarata sulg ning seda jagada.
Tee teadlik valik ja kõik toimib
Külastasin seekord hotelli nädala sees (ja edaspidi seda ainult nädala sees teengi). See, mis mind ees ootas, oli tõeliselt hea avastus. Meeldiv emotsioon algas juba hotelli sisenedes. Esimest korda oli kõik täpselt nii nagu minu jaoks ühes täiuslikus hotellis olema peab: mõnusalt rahulik atmosfäär, puudusid järjekorrad, puudusid närvilised klientide hordid, keegi ei tõuganud, ei kisanud, keegi polnud ära kaotanud oma toakaarti või lapsi. Õhus oli hoopis zenilt leebe fluidum ning naeratavate, abivalmite administraatorite näod kinnitasid mu sisetunnet: kõik sujub.
Uuenenud saunakeskus… või kuhu ma sattusin?
Rääkides Laulasmaa uuenenud saunakeskusest, siis remont ja saunade valik on nüüdseks tõesti mõnusalt läbi mõeldud ja mitmekülgne. Minu enda lemmikuteks kujunesid aroomi-, soola- ja aurusaunad. Kui külastada aegajalt Jaapani vanni, vahepeal teha üks ujumisring, seejärel välisaun koos karge karastusega õuebasseinis, siis pole imestada, et hea muusika ja ägedate inimeste keskel kadus aeg nõiaväel. Vahepeal sauna, siis basseinist läbi ja … jälle Jaapani vanni – nii me seal istusime, näod naerul, näpud kortsus ja ise õnnelikud. Kihisevat šampust spaatoolidel mekkides puges vahepeal hinge kahtlus nagu oleksin laps, kes pani kogemata kokku kaks maha kukkunud oksaraagu, millest sai kaheharuline võlukepp, mis teeb kõike. Absoluutselt kõike! Ja hetkel olin soovidega veidi ülemeelikuks läinud ning sattunud aasta lahedamaile privaatpeole. Lihtne oli olla. Ehkki vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel kodunt, siis argipäev kadus. Nii kaugele, et seda justkui ei olnudki.
Üllatusi jagus veelgi
Kui on võimalus, siis ei suuda ma kunagi ära öelda ühest heast massaažist. Ka seekord polnud teistmoodi. Poputamise menüüsse kuulusid nii klassikaline massaaž, šokolaadimassaaž kui ka piimavann. Mina valisin endale esimese. Mitte et valikus oleks olnud midagi väga erakordset, kuid vene naisterahvas Niina on täiesti kindlasti Laulasmaa Spaa hotelli üks trumpkaartidest. Tema vaikne ja tagasihoidlik, kuid samas väga enesekindel olek mõjusid kohe usaldusväärselt. Rääkides ära oma aastaid kestnud seljahädadest, ta vaid noogutas. Tagantjärele mõeldes ei saanudki ma täpselt aru, mis seal toas juhtus. Kas see loeb, kui lapsekeeles öeldes tegi ta selja ja kaela lahti nagu valesti kokkupandud puzzle ning pani seejärel õigesti kokku? Võttes maha umbes 10-aastase raskusekoorma ja lisades justkui mänglevalt juurde tiivad lendamiseks…
Meeldis ka uuenenud allkohviku Kohwicca menüü. Hea alternatiiv a la carte restoran Wiccale ja ühtlasi meeldiv vaheldus buffet toitudele– seal said kõhu täis koduse ja lihtsama toidu näol nii väikesed jutsid kui nautida suurepäraseid maitseelamusi ka täiskasvanud (tõesti, paari päeva jooksul kogetus tundus ainuke vahe võrreldes restoraniga seisnevat vaid ajakulus ja hinnas).
Kokkuvõtteks
Nii nagu jõudis selgelt kohale arusaam, kuidas edaspidi vältida ülerahvastatust, väsinud ja närvilisi inimesi, kes kõik selleks üheks õhtuks hotelli lõõgastuma (tormama?) tulevad, et siis hommikul võidelda oma hommikukohvi ja singiviilu eest ning lahkudes kirjutada pretensioon selle kohta, kui kaua peab ootama, et saunas koht vabaneks – jõudis kohale ka see, et ehk just seepärast tulebki osata hinnata väärt hetki?
Mõnikord on juba nii, et millegi ilusa keskel hakkab korraga kahju sealsamas, sest tead, et veidi veel ja see kõik saabki läbi. Ka Laulasmaa puhul oli nii. Nagu alguses mainisin, olen Laulasmaal käinud korduvalt ning tean, et ei sattunud mingisse imehotelli. Ebameeldivaid hetki või asjaolusid tuleb ikka ette, see on ka normaalne. Lihtsalt seekordses külastuses juhtusid kõik head asjad kuidagi kokku. Seda juhtub elus harva ja kas selle märkamine ja rõõmustamine sealsamas polegi siis õnn? Igatahes võtsin lahkudes Laulasmaalt kaasa kogu hea energia ning kui oleks saanud, siis ka massöör Niina.
PS.Kui kedagi see koht huvitama hakkas, siis Hotelliveebis on tihti häid eripakkumisi ning Laulasmaa Spa hotelli sooduspakette saab näha ja broneerida siit.
-
Kuidas selle Laulasmaaga siis lood on?
Laulasmaa spaas olen ma käinud igal aastaajal – kõigil oma plussid ja miinused, ka kogemusi on mul sealt igasuguseid, nii positiivseid kui ka negatiivseid, ma olen jäänud teenindusega väga rahule, aga ma olen ka tahtnud väga nuriseda. Kui ma sel nädalal valisin hotelli, kuhu puhkama minna, olin ma mõneti kahe vahel. Kas Laulasmaa ikka on minu teetassike? Kuna hind oli soodne (“Kui hing ihkab enamat” pakett, majutusega kahele, maksis 58 eurot) siis otsustasin ma Laulasmaale uue võimaluse anda.
Eelnevast kogemusest teadsin ma, et rannaresidentsis ma ööbida ei soovi. Minu jaoks on seal toad liiga väikesed ja pimedad ning sobivad pigem inimestele, kes veedavad terve päeva rannas ning tulevad tuppa vaid magama. Mina tahtsin tuba merevaatega. Eelmisel aastal umbes samal ajal käisime me Laulasmaa spaas pulma-aastapäeva tähistamas ja mulle meeldis, et me saime oma toa rõdult nautida imelist merevaadet. Merevaates on midagi rahustavat ja hinge kosutavat.
Mõnus mererand ja imeline asukoht männimetsas on Laulasmaa kindel trump. Plussiks on ka see, et hotell asub linnast vaid lühikese autosõidu kaugusel, kuid juba Laulasmaa poole viivale metsateele keerates unustate te kõik argimured ning hakkate looduserütmis hingama, see on selline kummaline rahulolu, mis teid ühtäkki valdab. Kuigi oli imeline suvepäev, jõudsime me hotelli liiga hilja, et randa päevitama minna. Mina ise ei ole kõige suurem ujumisesõber, seega otsustasime me enne õhtusööki teha ühe pikema jalutuskäigu metsas. Ma mäletan, et kui kevadel käisin Wicca peakokal Angelica Udeküllil külas, soovitas ta seda teha. Nüüd ma mõistan, miks ja soovitan teil Laulasmaad külastades sama teha. Väikese korvikese võite ka kaasa haarata, sest metsa alt võib nii üht teist söödavat leida. Seentega ei ole ilmselt hotellis puhates suurt midagi teha, kuigi võiks ju proovida restorani kööki üllatada ja vaadata, mis nad selle peale kostavad, aga mõned marjad sobivad õhtusele piknikule mererannas kindlasti.
Võtke aeg maha. Kui ilm vähegi lubab, istuge õhtul mererannas ja nautige päikeseloojangut. Ma ei tea kui eetiline see on, aga meil oli ka vahuvein kaasas (oluline on pärast mitte taarat unustada kaasa võtta) ja kui teil on ümber võtta ka soe pleed, siis võiks sumedal augustikuu ööl lausa randa istuma jäädagi.
Laulasmaad külastades soovitan ma kindlasti õhtustada restoranis, Wicca menüü on suurepärane ning toit valmib kohalikust toorainest, muutub vastavalt hooajale ja pakub midagi kõigile. Kindlasti broneerige laud juba eelnevalt, sest vastasel juhul jääte te lihtsalt ukse taha. Nädalavahetuseti on restoranis ka elav muusika ning restoran on tõepoolest rahvast täis. Meie oleme varasemalt ka ukse taha jäänud ning pidanud leppima lobbybaaris einestamisega. Mitte et sealne toit oleks kehv, kuid on siiski lihtsam, mõeldud kiireks kehakinnitamiseks ning jääb kindlasti alla restorani enda menüüle.
Spaa oli meie viimasel külaskäigul nii ülerahvastatud, et me mahtusime vaid välibasseini ja ujumisbasseini. Seekord ei läinud meil tegelikult paremini. Spaas oli ka seekord väga palju rahvast. Teoreetiliselt peaks see ju olema hea märk, sest kui on palju rahvast, siis ilmselt on selleks ka mingi põhjus, minule aga liiga rahvarohked kohad ei meeldi ja seepärast lahkusime me spaast üsna kiiresti. Puuküttega saun, mida me ka eelmine kord tahtsime külastada, jäi seegi kord külastamata. Meil läks see lihtsalt meelest ja tuli meelde alles siis kui me parklast välja tagurdades seda puude vahel märkasime. Sellest oli küll tohutu kahju, sest puuküttega sauna ei saa tänapäeval enam liiga paljudes kohtades nautida.
Hommikusöök oli tasemel nagu see alati on olnud. Pannkoogid marjamoosiga viisid keele alla. Kohv oli samuti hea. Minu jaoks on kohv väga oluline, sest halb kohv võib hotellielamuse täitsa ära rikkuda. On küll pisiasi, kuid kas polegi nii, et pisiasjad moodustavad terviku?
Nagu ma mainisin siis broneerisin ma Laulasmaa paketi natuke kõheldes. Ma ei kõhelnud kordagi selles, et Laulasmaa kui koht on absoluutselt õige koht patareide laadimiseks, kuid eelnevad kogemused olid mu mõningase kõhkluse põhjuseks. Ma pean ausalt tunnistama, et kui meie pisike puhkus algas arusaamatusega hotelli vastuvõtus, kus administraator ei olnud ka kõige abivalmim, hakkasin ma kahetsema, et Laulasmaa kasuks otsustasin, kuid õnneks jäi see ainsaks (ma spaa rahvarohkuse jätan välja, sest see on puhtalt maitseasi, kas teile meeldib melu või mitte) miinuseks. Hommikul saime me kingituseks kaasa karbikese trühvleid, ma ei tea, kas see antakse kaasa kõigile külalistele või saime me selle vabanduseks natuke kohmaka alguse eest.
Mis ma siis nüüd ütlen, et kuidas selle Laulasmaaga siis lood on? Et olla üdini aus, siis iga kord leian ma midagi, mille kallal nuriseda, mida võiks paremaks teha või muuta, kuid kas fakt, et ma olen selles spaas puhkamas käinud viis korda üsna lühikese aja jooksul, ei räägi mitte enda eest. Ilmselgelt on Laulasmaas olemas see miski, mis mind sinna tagasi tõmbab. Ka siis kui ma ei ole iga kord 100% rahule jäänud.
Hotelliveebis pakutavate Laulasmaa pakettidega saate tutvuda SIIN. -
Wicca peakokk Angelica Udeküll saadab kõik metsa
Ühel kenal talvepäeval, milles on juba tunda saabuva kevade hõngu, istun ma autosse ja sõidan Laulasmaa spaasse. Seekord lõunastama ja kohtuma Wicca peakoka Angelica Udekülliga. Mul on vedanud, et minu Keila lähistel asuvast kodust mitte rohkem kui kümneminutilise autosõidu kaugusel asub restoran, mis juba mitmendat aastat järjest kuulub ka Eesti viiekümne parima restorani hulka.
Ma ei ole siin restoranis esimest korda. Hea toit toob meid perega siia ikka ja jälle tagasi. Juba ainuüksi mõte smooritud koprast paneb mul suu vett jooksma. Kell 11 tundub selliseks roavalikuks siiski liiga varajane kellaaeg. Ma sätin end istuma mugavatesse tugitoolidesse, mis justkui eraldavad hotelli söögisaali Wicca restoranist (mõeldes veel, et miks ma neid tugitoole varem näinud ei ole) ja asun uudistama lounge’i menüüd. Jõuan praetud kruupidega salatini. Otsustatud! Just selle roa ma võtan.
Kui Angelica ise lauda jõuab tundub mulle, et päike hakkas veel rohkem paistma, terve ruum täitus mõnusa positiivse auraga.”Noh, kuidas sulle tunduvad need tugitoolid siin?” uurib ta minult. Saan aru, et ma ei pea oma mõistuses ega mälus kahtlema, toolid on sinna just kolitud alumiselt korruselt. “KohWiccas käib hetkel remont,” lisab ta. Seepärast siis ka võimalus KohWicca menüüst salat tellida oli. Pean tunnistama, et see ajutine lounge sobib sinna suurepäraselt.
Minge metsa!
Olles Angelica tegemistega tänu ajakirjandusele ja televisoonile kursis, ei tule see mulle sugugi üllatusena, et menüü on koostatud looduse rütmidega kooskõlas. Ma ei üllatu eriti kui Angelica soovitab mul rõdult kiigata nende maitsetaimede peenart, mida ta ise nüüd kevade ootuses juba igapäevaselt hoolikamalt jälgib. Hellitavalt on teda muide kutsutud lillelapseks, seda just põhjusel, et kõigile on teada tema armastus värskete ürtide ja lillede vastu.
Me jõuame vaid korraks rääkida Wicca menüüst, sest juba järgmisel hetkel oleme me sujuvalt üle läinud hoopis teistsugustele teemadele – Hiina meditsiin, positiivsed emotsioonid loodusest, hetked iseendale.
Laulasmaa spaa on populaarne koht puhkamiseks ka sügis-talvisel perioodil, kuigi võiks ju arvata, et mida siin ikka talvel teha. “Kas kliendid ei kurda, et talvel on igav keset metsa?” uurin ma. Angelica vangutab pead: “Ma ütlen alati inimestele, kes siia satuvad, ärge jääge tuppa istuma. Minge võtke tunnike või paar iseendale. Jalutage rannas ja metsas. See emotsioon, mis te siit metsast saate, on hindamatu!” Angelica silmad lähevad särama ja mul tekib soov kohe oma asjad sinna paika jätta (salati olen ma vahepeal ära jõudnud süüa) ning metsaalust uurima minna. Angelica jutu järgi on see midagi müstilist.
“Meid ümbritseb tänapäeval nii tohutult palju müra, kui me ei märka võtta seda hetke iseendale, seda hetke vaikuses, looduse rütmis, siis tekibki läbipõlemine. Mul on tunne, et tänu sellisele positiivsele suhtumisele ta jõuabki nii palju.
“Kuidas sul õnnestub alati nii positiivne ja särav olla?” uurin ma. Angelica mõtleb korraks ja vastab siis tõsiselt: “Tead, ma olen õppinud negatiivsust mitte endale ligi laskma ja mul on tunne, et mida aeg edasi, seda paremini ma seda oskan. Ma mõistan, et kõigile ei saa meeldida, ei saa olla prostituut (ma luban, et panen postituse pealkirjaks “Angelica Udeküll ütleb, et ei ole prostituut”, et see paremini müüks). Tõsi, ei saa ka teha asja, mis ainult endale meeldiks, küll aga saab teha asju, mis ka teistele korda lähevad ja kui end väljendada just nii hästi kui oskad ehk et annad endast parima, siis rohkem polegi vaja. Vahet ei ole, mida teha, kui seda tehakse hingega, siis on see õige asi.”
Ei tahagi normaalne olla
Täiesti arusaamatu kiirusega oleme me tund aega lobisenud. Me lõpetame oma vestluse aruteluga normaalsuse üle. “Ma ei tahagi päris normaalne olla,” ütleb Angelica naerdes, tema silmadest paistab see säde, mis peaks paistma iga inimese silmist, kes oma tööd üle kõige armastab. Ma noogutan Angelica jutule kaasa ning me kallistame hüvastijätuks. Ma istun autosse, et tagasi koju sõita ja jään korraks mõtlema, et mis siis nüüd juhtus. Mul on tunne, et ma ei söönud lõunaks mitte taldrikutäit kruubisalatit, vaid taldrikutäie positiivset energiat. Ma keeran automaki valjemaks ja laulan Robbie Williamsiga kaasa. Kõvasti ja valesti. “Let me-e-eee enterntain you!”
Päikeseliste tervitustega
Eveliis
