Hotelliveebi blogi

Silt: persoon

  • Persoonilood: Kes siis Oskarit ei teaks?

    Persoonilood: Kes siis Oskarit ei teaks?

    Hiljuti külastatud Villa Wesseti suurepärane teenindus tuletas mulle meelde, et ma olen teile juba mõnda aega tahtnud tutvustada üht toredat administraatorit, kelle kohta ma kohe tahaks natuke naljatades “maskott” öelda, sest kõik, kes on kokku puutunud hotelliga CRU, on kokku puutunud ka selle maja hinge ja vaimuga.
    image
    Kui ma eelmise aasta septembris hotelli külastasin jäi meelde üks kommentaar Trip Advisoris – andke edasi kiidusõnad Oskarile. See tundus nii personaalne ja ma mõtlesin, et huvitav, kas ka minu tee ristub kiidetud Oskariga. Jah, ristus. Ma ei tea, kas hotell on Oskari nägu või Oskar hotelli nägu, kuid kokku nad igal juhul käivad.
    Selles, et teid hotellis võetakse vastu naeratusega, selles ei ole midagi eriskummalist, küll aga oli see maailma kõige sõbralikum naeratus, enne kui ma arugi sain, oli mu kohver viidud trepist üles tuppa, mu soovid täideti praktiliselt juba enne seda kui ma olin need välja öelnud. Minusse suhtuti nagu oleks ma ainus külastaja hotellis. Võib-olla tegi see naerusuine administraator seda sellepärast, et teadis, et ma kirjutan ööbimisest ka arvustuse? Ei, seda kindlasti mitte. Ma nägin kõrvalt, kuidas ta suhtles ka teiste külalistega. Selline sõbralikkus ja abivalmidus oli minu jaoks tõepoolest midagi nii erilist, et seda peab ise kogema, et saada aru, millest ma räägin.
    Niisiis – saage tuttavaks CRU hotelli “majavaimu” Oskariga. Allpool palusin tal lühidalt vastata mõnedele küsimustele.
    Kui lugeda külastajate tagasisidet hotellikohta, siis pea igas kommentaaris mainitakse ära sind. Millega sa külastajaid võlud? Mis on su saladus?
    Olen ka ise proovinud ära mõistatada seda fenomeni. Usun, et mu suhteliselt kergesti meeldejääv nimi, keskmisest valjem hääl ning fakt, et olen ainuke CRU meesadministraator mängivad mu nimeliselt väljatoomises suurt rolli, kuigi loodetavasti peitub peamine põhjus pigem pädevuses ja professionaalsuses.Enne hotellindusse sattumist töötasin 5 aastat erinevatel aktiivmüüki nõudvatel töödel, niiet julge pealehakkamine ja müügioskused suudavad ka kõige raskematele klientidele naeratuse näole tuua.
    Oled sa hotellindust/turismi õppinud? Ehk kes sa oled ja kust sa tuled?
    Olen elupõline tallinlane, sündinud Lasnamäel. Hotellinduse asemel õppisin infotehnoloogiat, kuid ühel ilusal päeval sain aru, et ma olen oluliselt osavam inimestega näost-näkku suhtluses, kui klaviatuuri klõbistades. Kindlasti andis tõuke turismi sukelduda mu esimene turismi(ja müügi-)alane töökoht – separiietes suveniirmüntide vermija/müüja.
    Kuidas sa sattusid CRU’sse?
    Ühel ilusal detsembrikuu päeval otsustasin kandideerida läbi ühe tööpakkumiste saidi administraatoriks. Saatsin oma CV paljudesse hotellidesse, ning järgmiseks hommikuks oli mul mailboxis kutse CRU’sse vestlusele.
    Üsna pea toimus ka vestlus, ning juba uksest sisse astudes olin rabatud. Mind võlus CRU interjöör, asukoht vanalinna südames ning töötajad, kes tundusid tõesti nautivat oma tööpäeva. Vestluselt lahkudes, teadsin, et tahan töötada just CRU’s.
    Kas sind võib pidada hotelli maskotiks? On see hea või halb, et oled omamoodi kuulus?
    Öeldes sõna “maskott” tulevad esimesena meelde kostüümides ringihüplevad näitlejad, kes meelitavad potentsiaalseid kliente oma asutusse sisse astuma. Ma loen end pigem inimeseks, kes tervitab hotellikülastajat kõige esimesena ning kellel on võimalus kliendile lõpus kõige viimasena “head aega” öelda.
    Kuulsuseks julgeks ma ennast lugeda aga alles siis, kui saaksin igal nädalal enda kohta Elu24 portaalist uudiseid lugeda.
    Milline on ideaalne hotellikülastaja ja vastupidi?
    Ideaalne hotellikülastaja saabub avatud meele ning hea tujuga.  Vastupidine hotellikülastaja on siiamaani minu jaoks linnalegendiks jäänud, olen arvamusel et tahtejõuga saab ka kõige raskema kliendi päeva veidike päikest tuua.
    Mis on CRU hotelli eelis teiste hotellide ees sinu arvates?
    Meie suhteliselt väikene tubade arv (15 tuba) annab meile võimaluse kliente väga personaalselt teenindada, ning süveneda kõigi vajadustesse. Me ei tegutse mitte kunagi konveiermeetodil. Loomulikult komplimenteerib meie suurepärast hotelli meie suurepärane samanimeline restoran, kus nagu ka hotelliski, töötavad oma ala entusiastid. Asukoht vanalinna südames annab meie külalistele suurepärase võimaluse alustada ekskursioonidega juba hotelliuksekst väljudes.

    13231168_1035026779867846_1490262831_n

    PS. Hotelliveebis on olemas ekslusiivne romantikapakett koos majutusega CRU hotellis. Sellega saab tutvuda SIIN (link). Luban, et Oskar võtab teid naeratades vastu!

  • Räpased toad ja ebaviisakad külastajad – ka see on osa toateenija tööst

    Räpased toad ja ebaviisakad külastajad – ka see on osa toateenija tööst

    Nagu lubatud toome teieni ka hotellitöötajate lugusid. Mõned neist saavad olema anonüümsed, teised nimega, mõned positiivsemad, teised negatiivsemad. Esimesena räägib oma tööst 26-aastane Mari (nimi muudetud), kes ühe konkreetses Tallinna hotellis toateenijana töötanud juba viis aastat.
    Töö plussid ja miinused
    Tööle asudes oli ta entusiasmi täis noor naine, kes lootus leida töö, kus ka edasi areneda, kuna selliste lubadustega ta tööle võeti, kuid aastate jooksul on plusside asemel kogunenud hoopis kuhjaga miinuseid.
    Kõige väsitavamaks peab Mari töörohkust ning meeletult rasket tööd. 8-9 tundi tööd jalgadel ning tihti pole võimalust isegi lõunapausiks, väikesest jalasirutamisest rääkimata. Tube,mida üks inimene peab jõudma ära koristada on palju, ja see kasvab tihti just nädalavahetuseti, kui tihti keegi töökaaslastest „haigeks jääb”. Ühel suvel oli probleemiks ka see, et konditsioneerid ei töötanud ning tubade koristamine oli seetõttu nagu saunas, Mari imestabki, et ta kokku ei kukkunud. Samal põhjusel vahetasid inimesed tube ning juurde tuli veel lisatööd. Tubade koristuse kontroll on karm ning iga väikseim nurgatagune vaadatakse kriitiliselt üle. Mari mõistab, et puhas tuba on oluline, kuid on aastatega õppinud igat kriitikat mitte naha vahele laskma. Kui aega ja inimesi vähe, siis ikka juhtub, et kusagil jääb mõni nurk kahe silma vahele, kuid ega sel vahet pole kui hästi sa koristad, ütleb ta, kes norida tahab, norib iga pisiasja kallal.
    Töö teeb raskeks ka ühtse tiimi puudumine, sest igaüks on vaid enda eest välja ning tihti püütakse leida moodus, kuidas räpasem tuba kolleegile jätta.
    Loomulikult on töös ka plusse. Plussiks saab pidada seda, et saab suhelda erinevate inimestega ja ka keeleoskust parandada. Marile näiteks meeldib, kui vahel mõni klient jutukam on ja niisama lobisema tuleb, see toob naeratuse näole. Vahetevahel juhtub ka seda, et tööpäeva lõpuks on tasku näiteks kümne euro võrra raskem.
    Kõige suurem pluss, mille tõttu ka Mari nii pikalt rasket tööd siiski teinud on, toredaid külastajad, kes vahest isegi kommikarbi/küpsiseid tuppa jätavad. Naeratuse toob natuke näole ka see, kui väike kiituskiri lauale jäetakse. Mõni klient isegi võtab omal toas voodipesu ise maha, ja see teeb meie tööd natuke lihtsamaks. On palju püsikliente, kes isegi nimepidi tervitavad ja küsivad, kuidas läheb. Isegi koridori peal öeldud kiitus mõjub positiivselt ja teeb tuju terveks päevaks heaks. “On üks püsiklient, kes alati kui meil ööbib annab tema tuba koristanud toateenijale stritsli, isegi sellisel juhul, kui ta mõnikord koristamist ei soovi, ” naerab Mari. Ning mõni jätab päevakoristuse eest padja peale euro või paar, heal juhul isegi viieeurose. Sellised inimesed tunduvad hindavat meie tööd.
    Rahvuste erinevused
    “Ausalt öeldes on ikka vahet märgata millised rahvused käivad,”  tunnistab Mari, “ma ei taha üldistada või halvustada, aga millegi pärast on juhtunud nii, et minu tubadesse sattunud külalistest on just venelased-asiaadid pigem räpakad.” Alles hiljuti olid Maril ühes toas  kliendid, kelle lahkudes põhimõtteliselt kõik pinnad ujusid ja olid igasuguseid toidujäänuseid täis. Laua all oli sein pooleldi punast veini täis pritsitud ja lastud väikestel lastel aknalauale sodida. Prügikasti olemasolu ka väga ei tunnistatud. Venelased näiteks ei tunne aega, nende viis minutit on pool tundi või 30 minutit kuskil tunnike. Vene rahvusest kliendid on  kõige agaramad igasuguste asjade üle kurtma/kaebama. Mari ei taha üldistada, sest otseloomulikult on  väga korralikke ja viisakaid vene kliente, kuid paraku kipub just selle rahvuse esindajate seas olema kõige rohkem ebameeldivamaid külastajaid. Vaid oma kogemusele toetudes ütlen, et nende järele on kõige rohkem koristada,” lisab Mari
    Sakslased on väga korralikud, toas asjad alati omal kohal ja kui ära lähevad, siis enamasti üks või kaks eurot jootraha jäetud. Ka jaapanlased jätavad üldjuhul jootraha. Soome kliendid on suures osas sellised, kes näiteks päevakoristusi ei taha.
    „Samas, nii väga keegi mind pahandanud ei ole, et tunneks kohe tahtmist kliendile midagi halvasti öelda,” ütleb Mari, „ja otseselt pole ka mulle endale halvasti öeldud.”
    Külastajate suhtumine
    Nagu ülal juba öeldud, on palju toredaid külastajaid, kes töö meeldivaks muudavad, aga on ka teisi. Hotelli külastajatega puutub Mari päris palju kokku. Suhtumist on igasugust. „Osad inimesed on kahjuks tõesti sellise suhtumisega, et see toateenija on kõige-kõige madalam inimene ja ta pole miskit väärt. Et jumala eest saaks selle toa võimalikult palju ära lagastada. Klient ju kuningas ning tema toa eest maksnud. Näiteks juhtub tihti ka seda, et oma kasutatud kondoome ei viitsita prügikasti visata, lebavad need kuskil voodi kõrval või padja all. Nii mõnigi nagu meelega läbustaks toas,” räägib Mari oma tööst.

     
    Töös ettetulevad naljakad seigad
    Maril endal ei ole nende aastatega liiga palju naljakaid või piinlikke seiku ette tulnud, küll aga tema kolleegil: „Näiteks kolleegil vaatas hiljuti kõrvaltoas üks soome härra  lahtise toauksega pornot. Vahepeal oli isegi tuli kustus. Kolleeg ei julgenud väga seal kõrvaltoas olla ja põgenes kaugemale tööd tegema.”
    „Üldse mitte pahatahtlikult, aga me ise natuke naerame nende inimeste üle, kes ei oska toauksi lahti teha, küll sikutavad neid väljapoole ja küll jätavad võtmekaardid ukselukku, oodates et uks ise lahti läheks,” jätkab Mari. Tuleb ka ette, et külastajad ei kuule kui uksele koputan ja kui siis tuppa sisenen, et tuba koristada, ehmuvad nad poolsurnuks kui võõrast inimest ühtäkki toas näevad. Hiljem ajab see muidugi naerma.
    Nagu öeldud on töös ka plusse, kuid tänaseks tunneb Mari, et kuna lubatud võimalust karjääriredelil tõusta ilmselt siiski tulemas ei ole, on töö end ammendanud ja tal on aeg edasi liikuda. 
    Millised on teie kogemused toateenindusega? Jagage meiega oma kogemusi kas toateenija või hotelli külastajana. Kõige kommenteerijate vahel loosime välja kaks vabapääset ööklubisse Venus.