Kas te teate, et ma olen oma elus vist vaid ühe korra Saaremaal suvel käinud. Täitsa veider kui sellele mõelda, aga mingil põhjusel olen ma Saaremaale alati ikka talvel sattunud. Tahtsin kirjutada, et ilmselt on põhjus selles, et just talvel tunnen ma, et hing ihkab spaasse ning mu lemmikspaad kipuvad Saaremaal asuma, kuid sain siis aru, et väljend “lemmikspaa” on ehk natukene devalveerunud. Mul ei ole vist enam lemmikspaad. Vanasti teadsin ma kindlalt öelda, mis selleks on, kuid kui ma täna peaksin vastama, milline on mu lemmikspaa, siis jääksin ma jänni. Ja mul on selle üle vaid hea meel, sest see tähendab vaid ühte – Eestimaa spaade tase on äärmiselt hea. Kas olete selle väitega nõus?
Niisiis selle lohiseva sissejuhatusega jõuan ma Arensburg Boutique Hotel ja Spa külastuseni, jätan lisamata sõnakõlksu, et tegu on ühe minu lemmikhotelliga ja alustan algusest. Me oleme Arensburgi külastanud päris mitmel korral. Kui ma õigesti mäletan, siis esimene kord ei olnud nimesse veel “boutique” ja “spa” jõudnud, aga vist juba käisid ehitustööd. Mul on sellest külastusest vaid kõige positiivsemad mälestused, see on olnud meie üks parimaid hotellikülastusi, kõik klappis ja sujus ja oli täpselt nii nagu pidi ning natuke paremgi veel. Teine kord oli pettumus, sest tuba kostis läbi ja meie tuba asus “valel poolel” ja ma ei jäänud põhimõtteliselt mitte millegagi rahule. Nüüd tagantjärgi julgen ma teile öelda, et tegelikult oli hotell täpselt samasugune mõlemal korral, erinevus oli vaid minu enda häälestatuses. Sellest, kuidas häälestatus ja meeleolu meie hinnanguid mõjutavad, olen ma juba varem ka blogis kirjutanud. Ja pean ka ausalt ütlema, et nii ebaaus kui see hotelli suhtes ka pole, siis hinnang, mis ma oleks hotellile nende kahe külastuse põhjal andnud, oleksid erinenud nagu öö ja päev.
Kolmas kord oli hotellist juba boutique hotell saanud. Ma pikemalt sellel külastusel ei peatu, sest laias laastus on see sarnane meie viimase, ehk neljanda Arensburg Boutique Hotel ja Spa külastusega, millest ma tahangi lähemalt rääkida. Tegelikult ma võtan oma sõnad tagasi ja ütlen ikka, et Arensburg on üks minu lemmikutest. Mulle on südamelähedased väikesed butiik-hotellid ja hubased spaad ning alati on suureks plussiks ajaloolised hooned. Kõlab uskumatult, et minust on saanud tõeline ajaloofänn, koolis ei kannatanud ma seda ainet silmaotsaski. Nüüd aga uurin ma pea alati ka maja lugu. Hotell Arensburg (endine Haeska koda) on ehitatud 18. sajandi lõpus. Omal ajal kuulus hoone juurde kivitaraga ümbritsetud park-aed, mille põhiosa kaotati seoses August Kitsbergi tänava rajamisega. 1921. aastal asus siin vastasutatud Saarte Ühispank. Nõukogude ajal asus majas kohtumaja. Milliseid lugusid võiks selle maja seinad rääkida?
Ja kohe kuidagi ei saa ma rääkimata jätta hotelli juurdeehitisest, mis ma kujutan ette alguses võis kompaktses ja romantilises linnasüdames mõjuda ulmelise kosmoselaevana ning linnapilti mittesobivana, kuid ma usun, et tänaseks on kõik hoonega ära harjunud. Minule endale meeldib see juurdeehitis meeletult, mulle meeldib kui osatakse uut ja vana oskuslikult üheks tervikuks sulandada. “Ulmeline kosmoselaev” on mu meelest nagu omaette vaatamisväärsus – ühtepidi sulandub see linna arhitektuuriga nii hästi kokku, teistpidi torkab aga oma tumeda ja kosmoselaevaliku välimusega silma. Absoluutselt vaimustav ehitis.
Tuppa astudes tuli mulle esimese hooga kohe meelde Juhan Liivi luuletus. “Must lagi on meie toal, ja meie ajal ka…” Aga nali naljaks, olgugi et sisekujunduses on palju tumedat, siis mõjuvad toad luksuslikult ning romantiliselt ja minule kui musta värvi suurele austajale on sisekujundus vägagi mokkamööda. Ma olen ka teistsuguseid arvamusi kuulnud, aga eks maitsed nagu me teame ongi erinevad. Miinuseks (kui seda saab nii nimetada?) toa juures oli see, et ma tundsin end natuke rääbakana kogu selle luksuse keskel. Meil mõlemil olid jalas tennised ja teksad, aga ma oleks end seal paremini tundnud printsessikleidikeses ja kingakestes, mehele oleks kohe ülikonna selga lükanud.
Üks põhjus, miks Arensburgi butiik-hotell on minu lemmikuid on see romantiline ja suursugune õhustik, ma limpsisin vahuveini (mis oleks küll juba võinud toas oodata) ja õhkasin, et elu on ikka ilus küll.
Keldrikorrusel asub väike spaaosa, see on tõepoolest väike ja kui naaberhotell Grand Rose spaaga võrrelda, siis ehk jääb tibake nadiks, kuid butiik-hotelli valides on see ju tegelikult ette teada, et grandioosset ujulat ja liuvälju ees ei oota. Ja ega siis spaa vaid basseinist koosne. Ainuke miinus selle hotelli puhul minu jaoks on, et saunad on meestele ja naistele eraldi. Mujal see võibolla mind nii ei häirikski, aga sellises väikeses ja intiimses keskkonnas kuidagi tundub see vale. Mulle. Kuna spaasse me kella kaasa ei võtnud, siis leppisime kokku, et saame veerand tunni pärast basseini juures kokku, kuid mina ei osanud absoluutselt aega hinnata ja nii sai see saunaskäik natuke kiirustades läbi tehtud. Ma oleks tahtnud natuke rohkem mõnuleda, aga peas tiksus kogu aeg mõte, et äkki teine juba ootab basseini ääres.
Et see postitus liiga pikaks ei läheks, siis Arensburgi restoranist kirjutaksin ma lausa eraldi postituse, kuna kahe sõnaga seda kokku võtta tundub kuidagi nadi. Selle postituse kokkuvõtteks tahan ma öelda, et Arensburg Boutique Hotel & Spa on ideaalne koht talviseks puhkuse-kiirabiks, hetkel on neil ka väga head pakkumised. Hmmm, aga võib-olla on koer siia maetud, et ma alati Saaremaale talvel satun? Väga heade pakkumiste tõttu. Hotelliveebis olevate pakettidega saate tutvuda SIIN.
Kolmest asjast on mul aga kahju. 1. Ma ei ole kunagi jõudnud spaahoolitsusteni (need tunduvad nii ahvatlevad). 2. Ma ei ole ööbinud sviidis (see tundub romantikute paradiisina) ja 3. Ma kustutasin ära kõik selle külastuse fotod (valetan, üks udune pilt siiski jäi). Mis siis ikka. See tähendab vaid ühte. Tuleb tagasi minna. Mul poleks midagi ka ühe suvise külastuse vastu. Ehk õnnestuks mul mehelt juubeliks üks romantiline nädalavahetus välja kaubelda;)
