Räpased toad ja ebaviisakad külastajad – ka see on osa toateenija tööst

Nagu lubatud toome teieni ka hotellitöötajate lugusid. Mõned neist saavad olema anonüümsed, teised nimega, mõned positiivsemad, teised negatiivsemad. Esimesena räägib oma tööst 26-aastane Mari (nimi muudetud), kes ühe konkreetses Tallinna hotellis toateenijana töötanud juba viis aastat.
Töö plussid ja miinused
Tööle asudes oli ta entusiasmi täis noor naine, kes lootus leida töö, kus ka edasi areneda, kuna selliste lubadustega ta tööle võeti, kuid aastate jooksul on plusside asemel kogunenud hoopis kuhjaga miinuseid.
Kõige väsitavamaks peab Mari töörohkust ning meeletult rasket tööd. 8-9 tundi tööd jalgadel ning tihti pole võimalust isegi lõunapausiks, väikesest jalasirutamisest rääkimata. Tube,mida üks inimene peab jõudma ära koristada on palju, ja see kasvab tihti just nädalavahetuseti, kui tihti keegi töökaaslastest „haigeks jääb”. Ühel suvel oli probleemiks ka see, et konditsioneerid ei töötanud ning tubade koristamine oli seetõttu nagu saunas, Mari imestabki, et ta kokku ei kukkunud. Samal põhjusel vahetasid inimesed tube ning juurde tuli veel lisatööd. Tubade koristuse kontroll on karm ning iga väikseim nurgatagune vaadatakse kriitiliselt üle. Mari mõistab, et puhas tuba on oluline, kuid on aastatega õppinud igat kriitikat mitte naha vahele laskma. Kui aega ja inimesi vähe, siis ikka juhtub, et kusagil jääb mõni nurk kahe silma vahele, kuid ega sel vahet pole kui hästi sa koristad, ütleb ta, kes norida tahab, norib iga pisiasja kallal.
Töö teeb raskeks ka ühtse tiimi puudumine, sest igaüks on vaid enda eest välja ning tihti püütakse leida moodus, kuidas räpasem tuba kolleegile jätta.
Loomulikult on töös ka plusse. Plussiks saab pidada seda, et saab suhelda erinevate inimestega ja ka keeleoskust parandada. Marile näiteks meeldib, kui vahel mõni klient jutukam on ja niisama lobisema tuleb, see toob naeratuse näole. Vahetevahel juhtub ka seda, et tööpäeva lõpuks on tasku näiteks kümne euro võrra raskem.
Kõige suurem pluss, mille tõttu ka Mari nii pikalt rasket tööd siiski teinud on, toredaid külastajad, kes vahest isegi kommikarbi/küpsiseid tuppa jätavad. Naeratuse toob natuke näole ka see, kui väike kiituskiri lauale jäetakse. Mõni klient isegi võtab omal toas voodipesu ise maha, ja see teeb meie tööd natuke lihtsamaks. On palju püsikliente, kes isegi nimepidi tervitavad ja küsivad, kuidas läheb. Isegi koridori peal öeldud kiitus mõjub positiivselt ja teeb tuju terveks päevaks heaks. “On üks püsiklient, kes alati kui meil ööbib annab tema tuba koristanud toateenijale stritsli, isegi sellisel juhul, kui ta mõnikord koristamist ei soovi, ” naerab Mari. Ning mõni jätab päevakoristuse eest padja peale euro või paar, heal juhul isegi viieeurose. Sellised inimesed tunduvad hindavat meie tööd.
Rahvuste erinevused
“Ausalt öeldes on ikka vahet märgata millised rahvused käivad,”  tunnistab Mari, “ma ei taha üldistada või halvustada, aga millegi pärast on juhtunud nii, et minu tubadesse sattunud külalistest on just venelased-asiaadid pigem räpakad.” Alles hiljuti olid Maril ühes toas  kliendid, kelle lahkudes põhimõtteliselt kõik pinnad ujusid ja olid igasuguseid toidujäänuseid täis. Laua all oli sein pooleldi punast veini täis pritsitud ja lastud väikestel lastel aknalauale sodida. Prügikasti olemasolu ka väga ei tunnistatud. Venelased näiteks ei tunne aega, nende viis minutit on pool tundi või 30 minutit kuskil tunnike. Vene rahvusest kliendid on  kõige agaramad igasuguste asjade üle kurtma/kaebama. Mari ei taha üldistada, sest otseloomulikult on  väga korralikke ja viisakaid vene kliente, kuid paraku kipub just selle rahvuse esindajate seas olema kõige rohkem ebameeldivamaid külastajaid. Vaid oma kogemusele toetudes ütlen, et nende järele on kõige rohkem koristada,” lisab Mari
Sakslased on väga korralikud, toas asjad alati omal kohal ja kui ära lähevad, siis enamasti üks või kaks eurot jootraha jäetud. Ka jaapanlased jätavad üldjuhul jootraha. Soome kliendid on suures osas sellised, kes näiteks päevakoristusi ei taha.
„Samas, nii väga keegi mind pahandanud ei ole, et tunneks kohe tahtmist kliendile midagi halvasti öelda,” ütleb Mari, „ja otseselt pole ka mulle endale halvasti öeldud.”
Külastajate suhtumine
Nagu ülal juba öeldud, on palju toredaid külastajaid, kes töö meeldivaks muudavad, aga on ka teisi. Hotelli külastajatega puutub Mari päris palju kokku. Suhtumist on igasugust. „Osad inimesed on kahjuks tõesti sellise suhtumisega, et see toateenija on kõige-kõige madalam inimene ja ta pole miskit väärt. Et jumala eest saaks selle toa võimalikult palju ära lagastada. Klient ju kuningas ning tema toa eest maksnud. Näiteks juhtub tihti ka seda, et oma kasutatud kondoome ei viitsita prügikasti visata, lebavad need kuskil voodi kõrval või padja all. Nii mõnigi nagu meelega läbustaks toas,” räägib Mari oma tööst.

 
Töös ettetulevad naljakad seigad
Maril endal ei ole nende aastatega liiga palju naljakaid või piinlikke seiku ette tulnud, küll aga tema kolleegil: „Näiteks kolleegil vaatas hiljuti kõrvaltoas üks soome härra  lahtise toauksega pornot. Vahepeal oli isegi tuli kustus. Kolleeg ei julgenud väga seal kõrvaltoas olla ja põgenes kaugemale tööd tegema.”
„Üldse mitte pahatahtlikult, aga me ise natuke naerame nende inimeste üle, kes ei oska toauksi lahti teha, küll sikutavad neid väljapoole ja küll jätavad võtmekaardid ukselukku, oodates et uks ise lahti läheks,” jätkab Mari. Tuleb ka ette, et külastajad ei kuule kui uksele koputan ja kui siis tuppa sisenen, et tuba koristada, ehmuvad nad poolsurnuks kui võõrast inimest ühtäkki toas näevad. Hiljem ajab see muidugi naerma.
Nagu öeldud on töös ka plusse, kuid tänaseks tunneb Mari, et kuna lubatud võimalust karjääriredelil tõusta ilmselt siiski tulemas ei ole, on töö end ammendanud ja tal on aeg edasi liikuda. 
Millised on teie kogemused toateenindusega? Jagage meiega oma kogemusi kas toateenija või hotelli külastajana. Kõige kommenteerijate vahel loosime välja kaks vabapääset ööklubisse Venus.