Autor: admin

5,51 kilomeetrit kultuuri

Laupäeval pidin ma ööbima Oru hotellis. Ma olin kesklinnas astumas bussi peale, et jõuda Oru hotelli ja kuigi ma vedasin enda järel ka tillukest reisikohvrit, leidsin ma end ühel hetkel mõttelt, et tahan hotelli jalutada. Mõeldud-tehtud.

Ma olen väga suur jalutaja. Alati kui ma satun mõnda uude linna võin ma tundide viisi jalutada, avastada uusi ja huvitavaid kohti, pildistada, kulgeda omas rütmis.

Miks mitte jalutada ka oma kodulinnas? Taastutvuda vaatamisväärsustega, võtta aeg maha ja lihtsalt nautida?

Allpool toon ma ära 10 põhjust, miks ma soovitan teil samasugune jalutuskäik ette võtta. Varuge aega ja soovitavalt liikuge ilma reisikohvrita.

1. Tallinna kesklinna suurlinnalik melu on omamoodi vaatamisväärsus. Kiirustavad inimesed, trammid, bussid, ummikutes seisvad autod, kõrghoonete klaasjad pinnad, moodne arhitektuur, omanäolised kohad. See kõik asendub ootamatult kui olete jõudnud mere äärde hoopis rahulikuma tempoga. See mõnus segu kiirest linnaelust ja omas tempos kulgevatest mere ääres jalutavatest paaridest mõjub kuidagi teraapiliselt.

2. Jalutuskäik piki mereranda. Kauguses paistavad reisilaevad, Viimsi poolsaar, linna poolt paistavad vanalinna tornid. Klassikaline kilukarbivaade avaneb uuest küljest, nagu fotoobjektiiviga lähemale suumituna. Tuul puhkub mere lainetama. Tekib soov kingad jalast võtta ja paljajalu liival jalutada. Suhteliselt kesklinnas on teil võimalik jalutada paljajalu mererannas!

3. Reisisadamas seisvad kruiisilaevad. Need kohe püüavad pilku. Te jääte neid silmitsema, võtate kotist kaamera ja püüate pildile jäädvustada nende laevade suurust võrreldes tavaliste reisilaevadega.

4. Skulptor A.Adamsoni ja arhitekt Nikolai Thamm noorema poolt valmistatud Russalka mälestussammas, mis pühendatud Venemaa keisririigi soomuslaeva Russalka hukkumisele.

Tallinna sadamast väljunud laev läks tormisel Soome lahel põhja 7. septembril 1893. Lisaks komandörile hukkus 11 ohvitseri ja 166 meremeest, nende nende hulgas kuus meest Eesti- ja Liivimaal. Ellujäänuid ei olnud. Uppunud Russalka leiti üles alles 110 aastat hiljem, Eesti Meremuuseumi käivitatud otsingutel 2003. aasta juulis. Laev oli vööripidi 30 meetri ulatuses põhjamudasse tunginud ja seisis peaaegu püstloodis 74 meetri sügavusel.

Võib juhtuda, et satute Russalka juures kokku pulmaliste seltskonnaga, sest paljudele (vene rahvusest) kuulub Russalka juures pildistamine pulmatavade hulka.

5. Kadrioru park, mis jaguneb mitmeks erinevaks osaks. Näiteks rahvapark.

1935-1940 peeti Eest Vabariigis pargi- ja kodukultuuri taasväärtustamist kui iseseisvuse, eneseväärikuse ja teadvustamise väljendamist riiklikult tähtsaks. Kavas oli Kadriorg ja seda ümbritsev ala tervikuna kujundada kauni haljastusega meelelahutuslike ürituste korraldamise piirkonnaks nn. rahvapargiks. Park kujundati erinevas eas ja mitmekesiste huvidega inimestele kasutamiseks, mis ongi rahvapargi olemuse esimene kriteerium. Kujundati Luigetiigi ümbrus vöökirjas peenra ja päikesekellaga, ehitati noortepark, vabaõhu kontserdiplats kõlakoja, purskkaevu ja kiviktaimlaga (praegu roosimägi) ja Apollo plats skulptuuriga.

6. Jaapani aed. Kadrioru pargi Jaapani aia puhul on tegemist tiigiaiaga, mille koosseisu kuulub ka teeaed. Jaapani aia kivide paigutus on inspireeritud Tallinna vanalinna katusemaastikust ja kujundus lähtub ühest sissepääsust. Tulevikus paigutatakse aeda väravad, teemaja, ootepaviljon, kaks silda väikesele tiigile, laternad, kätepesunõud jms detailid, mis kuuluvad Jaapani aeda.

7. Kadrioru loss. Katariina I-le pühendatud hilisbarokse Itaalia villatüübist lähtuva lossi kavandas 1718. a Itaalia arhitekt Nicola Michetti. Nurgakivi. Peale Peeter I surma jäi loss riigivalitsejate suveresidentsiks, olles Eestimaa kuberneri ülevaatuse all. 1921-1928 tegutses lossis Eesti Kunstimuuseum; 1929 muudeti loss riigivanema suveresidentsiks; 1946-1991 oli loss Eesti Kunstimuuseumi peahoone; 22. juulil 2000 avati lossis Kadrioru kunstimuuseumi vanemale Lääne-Euroopa ja Vene kunstile pühendatud Eesti Kunstimuuseumi filiaal.

8. Ülejäänud muuseumid ja vaatamisväärsused Kadrioru pargis. Köögimaja ehk Mikkeli muuseum, lastemuuseum Miia Milla Manda, vahimajad, lustla, Presidendi kantselei, Peeter I majamuuseum, A.Weizenbergi allee, päiksekell, jääkelder, suur hundikuristik, Hundikuristiku ojaga olete te tegelikult ka juba Oru hotelli jõudnud, kui ärge veel peatuge, on jäänud veel kaks vaatamisväärsust.

9. KUMU. Kumu on Eesti Kunstimuuseumi peahoone ning suurim ja esinduslikem näitusepaik Eestis. Muuseum avati 17. veebruaril 2006. Aastal 2008 võitis Kumu Euroopa aasta muuseumi tiitli.. Kumu tegevuses on väga olulisel kohal rahvusvaheline mõõde: pooled vahelduvatest näitustest (neljas näitusesaalis toimub aastas kokku 11–12 suuremat näituseprojekti) tegelevad eesti kunsti ja pooled rahvusvahelise kunstiajaloo ja kaasaegse kunstiga. Kumu on muide ka minu üks lemmikkohti Tallinnas.

10. Tallinna lauluväljak. Eesti rahva ühisteadvuses on kaks üldlaulupidudega seotud veendumust. Esimene ütleb, et 1869. aastal laulis nimetu maarahvas ennast euroopalikuks rahvaks ja teine, hilisema ajaga seotu, kinnitab, et eesti rahvas laulis ennast vabaks. 1988. aastal toimusid just siin nõukogude võimu lõpetamist nõudvad suurmeeleavaldused koos ühislaulmistega, millest võttis osa ligi kolmandik eestlastest.Arhitekt Alar Kotli projekteeritud laululava (1960) on nõukogude ajal püstitatud modernistlikest ehitistest üks silmapaistvamaid ning erandlikumaid just oma originaalse kaarekonstruktsiooni poolest. Iga viie aasta tagant toimuvad üldlaulupeod toovad kaare alla tuhandeid lauljaid. Suurimas ühendkooris on olnud ligi 25 000 lauljat.

Laululava kõrval paikneb 42 m kõrgune tuletorn, mille tipus on vaateplatvorm kauni vaatega kogu Tallinnale ning tuleurn, milles süüdatakse tuli laulupeo ajaks. Ma olen tõeline laulupidude fänn!

Foto võtsin internetist

Kas tundus pikk reis ja liiga palju (aja)lugu? Aga kas te usute, et kogu see jalutuskäik oli kõigest 5,51km pikk ja võttis minul aega 1 tund ja 11 minutit. Kuidas ma seda tean nii täpselt? Laisa pühapäevasportlasena ühendasin ma meeldiva kasulikuga, panin Endomondo tööle ning lisasin mõnusa jalutuskäigu tehtud trennide hulka. Kaks ühes :).

Teil soovitan ma aega võtta ja muuseumidesse ka sisse astuda, võtta kaasa piknikukorv või astuda sisse mõnda Kadrioru pargi kohvikusse. Uskuge mind sellest tuleb üks meeldejääv jalutuskäik!

Minu kogemusest “Oru” hotelliga olete te juba lugenud? . Selle hotelli majutuspaketiga Hotelliveebis saab tutvuda SIIN.

12. juuli 2016
Nagu teine kodu

Viimati Eestis olles valisin ma ööbimiseks “Oru” hotelli. Selle hotelliga on mul omajagu naljakas suhe. Ma olen selle hotelli parklas oodanud hotellis ööbinud külalisi väga mitmeid kordi, ma olen isegi hotelli restorani terrassil veini joonud, aga ma polnud selles hotellis kunagi sees käinud.
Ka seekord oli mu ööbimine küsimärgi all, sest hotell oli välja müüdud, kuid siiski õnnestus mul endale (ilmselt tänu tühistamisele?) saada enda käsutusse ruumikas peretuba. See oli iseenesest päris irooniline, et ma ööbisin just peretoas, sest ma olin perest eemal väikesel puhkusel. Aga nali naljaks. Tuba oli iseenesest mõeldud “klassikalisele” 2+2 perele, kuid kuna voodi oli nii suur, siis sinna mahub lisaks vanematele vabalt magama ka veel üks laps, nii et kui te otsite perepuhkuseks tuba, kuhu mahub ka suurema perega, siis “Oru” hotell on kindlasti üks sobiv valik. Ja toas on pimendavad kardinad! See meeldib mulle eriti kui ma tütrega koos hotellides viibin. Nii saab teda ära petta kauem magama;)
Veel üks pisiasi – ka lemmikloomad on hotellis teretulnud.

Ma olen aru saanud, et “Oru” hotell on väga populaarne eelkätt äriklientide hulgas, eriti naabrite lätlaste seas, kes autoga reisivad. Sellisel juhul on maja ees tasuta parkla suureks boonuseks. Tegelikult annavad head parkimisvõimalused hotellile ka minu silmis plusspunktid, seda väga lihtsal põhjusel – ma olen kohutavalt kehv parkija. Olgugi, et hotell on äriklientide seas populaarne, siis ei pea te kartma, et see on kuidagi külm või range. Vastupidi. Hotell on äärmiselt kodune – seda juba teenindusest alates. Eranditult kõik võtsid mind (ja teisi) vastu kui vana tuttavat. Näha oli ka. et hotellile on väga oluline klientide tagasiside ja rahulolu, sest administaator küsis minult lahkumisel äärmiselt viisakalt, kuidas ma rahule jäin ning uuris ka, kas mul on hotellile mingeid etteheiteid, soovitusi, kas oli midagi, mis ma sooviks, et teinekord oleks teisiti.
Mul ei olnud ühtegi etteheidet. Käsi südamel. Sest ma tundsin end nagu kodus. Üheks põhjuseks ka võib-olla koridoris olev raamaturiiul (mulle nii meeldib see uus trend!), kust ma ka oma lapsepõlve salalemmiku “Lolita” leidsin. Lapsena lugesin ma seda salaja, sest mulle tundus, et selles raamatus on midagi minu vanusele keelatut, ma kartsin, et ema ei luba mul seda lugeda. Ma ei tea, kas ta oleks ka seda teinud. Ma ei küsinud kunagi. Nüüd haarasin ma raamatu tuppa kaasa, et seda uuesti peale 20 aasta pikkust pausi sirvida. See meeldis mulle ikka. Kihvt raamat. Soovitan lugeda!

Ja kaldusingi teemast kõrvale. Tagasi hotelli juurde. Ma ei hakka tubasid ja erinevaid võimalusi (konverentsid, sünnipäevad, pulmad) pikemalt lahti seletama, sest hotell on täpselt selline nagu üks eeskujulik ***superior hotell olema peab. Ma tooksin eraldi plussina ära veel ilusalongi. Suuremates hotellides on see muidugi tavaline, kuid sellises tillukeses hotellis tuli see mulle tõepoolest (väga meeldiva) üllatusena. Mul oli isegi natuke kahju, et mul oli kesklinnas juuksuriaeg kinni pandud, palju mugavam oleks olnud külastada “kõrvaltoas” asuvat salongi, aga siit õppetund iseendale: vaata täpsemalt järele, milliseid teenuseid hotellis pakutakse.

Minu jaoks oli “Oru” hotell nii mõnusalt kodune, et ma julgen seda soovitada kõigile oma tuttavatele, kes tahavad väikest puhkust argipäevast. Olete nagu kodus, aga samas ikkagi hotellis ära. Hotelli suurepärasest asukohast kirjutan ma eraldi postituse. Nii palju näha ja teha.

Laias laastus ma ju tean ka, mida hotelli hommikusöök endast tähendab, kuid mulle on äärmiselt sümpaatsed just need hotellid, kus see standardvalik on presenteeritud kaunil moel. “Oru” hotellis oli kõik nii nagu mulle meeldib. Peekon oli krõbe, saiakesed värsked ja pehmed ning kohv maitsev. Natuke jälle teemast kõrvale kaldudes, siis ma ei olegi enam Eesti hotellides halba kohvi saanud viimase aasta jooksul. Kuidas teie kogemused on? Ma ei ole ju ainus, kes on märganud suurt hüpet selles valdkonnas?

Sellest, et hommikusöök oli tõesti maitsev ja kenasti välja pandud, andis tunnistust see, et üks sakslastest paar andis peale sööki oma kiidusõnad teenindajale edasi. Kasutades sõnu “hubane” ja “maitsev”. Peale hommiksuööki panin ma oma kohvri kokku ja astusin hotelliuksest välja, et bussiga linna sõita. Ma lihtsalt ei saanud taksot tellida, kui praktiliselt hotelli ukse ees on bussipeatus!

Ahjaa, Hotelliveebi keskkonnas on hetkel “Oru” hotelli ööbimispakett kahele al. 79 eurot, vaata lähemalt SIIT.

5. juuli 2016
Siis, kui kõik viltu kiskus

See on nüüd üks selline kogemus, millest ma võiksin kirjutada kaks täiesti erinevat postitust. Esimene neist kannaks pealkirja “Ma ei jäänud millegagi rahule”. Ma olin enne hotelli jõudmist saanud halbu uudiseid, ma sõitsin Viimsisse taksoga, mis maksis varanduse (märkus endale: vaata alati enne taksosse istumist hinnakirja!), jõudsin hotelli samaaegselt kahe Soome turismigrupiga ja ootasin check in’is pool tundi, minu broneeringut ei leitud, mu toas oli külm, ma ei saanud pubis söödud kala lõhna näppudelt, esineja tuli liiga hilja, ma ei julgenud üksinda 18+spaasse minna… Ühesõnaga kõik kiskus viltu.

Paha tujude emotsioonide ajel võiks ma kirjutada, et minu halvim hotellikogemus üle pika aja, aga mõtleme nüüd veidi. Kas see kriitika oleks hotelli suhtes aus? Ei oleks, eksju? Ma olen erinevate emotsioonide ajel antud tagasisidest ka varem kirjutanud (SIIN) ja sain seekord väga hästi aru neist, kes teinekord oma paha tuju nt hotellitöötaja peal välja elavad. Ma ei usu, et ma endast seekord vastuvõtu töötajatele väga hea mulje jätsin;)
Kui ma lõpuks oma hotellituppa jõudsin, aknast avanevat rahustavat vaadet männitukale vaatasin ja klaasikese valget veini endale lubasin, mõtlesin ma, et algame nüüd uuesti algusest. Jätame isikliku paha tuju kõvale ja vaatame hotelli uue, värske pilguga. Ja ma luban teile, et see siin pole nüüd mingi väljamõeldud müügijutt, vaid aus emotsioon.
Tuba oli korralik double-tuba, puhas ja ruumikas, kõik vajalik olemas. Kõige olulisem mugav suur voodi, kuhu pikali visata. Ma olin hommikul kella kaheksast saati reisinud ja hotelli jõudes unistasin ma kõige pealt sellest, et jalad seinale visata.

Aga ma tahaksin eraldi välja tuua KÕIGE positiivsema. Hotelli peauksest sisenemise asemel ründasin ma hoopis pubi ja porisedes püüdsin ma õiget ust üles leida, mulle tuli appi kõige suurema ja sõbralikuma naeratusega teenindaja, kes mind õigele teele juhatas ja hiljem pubisse tagasi kutsus. Minu jaoks on alati üks olulisemaid asju see, kuidas klienti vastu võetakse. Soe vastuvõtt on pool võitu.
Olgu öeldud, et mu tuju oli veel paha ja mõtlesin end vaid hotellituppa peita ülejäänud ajaks. Jumal tänatud, et tühi kõht mind siiski tagasi viis, sest sattusin pubisse just siis kui Koit Toome heliproovi tegi. Saate aru jah, Koit Toome! Lihtsalt niisama ühtäkki ühes pubis. Ma istusin oma toitu ootama ja nautisin heliproovi. Ma olin kindel, et hiljem tagasi ei jõua, sest minu jaoks algas esinemine liiga hilja, aga tegelikult ma siiski korraks leidsin põhjuse – taldrik tagastada- et ka paar lugu kontserdist kuulata. Kas pole lihtsalt fantastiline lisaväärtus hotellikülastajatele? Rahvas elas igatahes kontserdile täiega kaasa.

Edasi uurisin ma teenindajalt, mida kohe ja kiiresti kaasa tuppa saaks võtta menüüst. Ta pakkus välja just suitsuahjust tulnud lesta. Ma jumaldan värsket lesta, kuid kartsin, et kalalõhn jääb hotellituppa ja loobusin täidetud jalapenode kasuks. Korraks. Sest ma ju ütlesin, et ma jumaldan värsket lesta ja ahvatlus oli liiga suur. See pakiti mulle kenasti kaasa, kuid kas ma juba mainisin, et Koit Toome tegi parasjagu proovi, nii et ma otsustasin selle lesta sealsamas siiski ära süüa. Näppudega süües ja nägu kalaga koos, ei näinud ma ilmselt kõige naiselikum välja, kuid ausalt, suvel on raske leida midagi mõnusamat kui värskelt suitsutatud lest. Mõnusssss!
Veekeskusest ma eraldi kirjutama ei hakka, sest sellest on Mirjam teinud väga põhjaliku ülevaate SIIN, ma lisan lihtsalt omalt poolt, et siia tulen ma kindlasti kogu perega tagasi. Kui nüüd välja tuuagi see, mis minu arvates on Viimsi spaa kõige suurem pluss, siis selleks on mitmekülgsus. Nii mitmekülgset keskust, kus kõik on kompleksselt üheskoos (kino, hotell, 18+ Spa, erinevad ja mitmekülgsed söögikohad ning spaa-hoolitsused, mis silmade eest kirjuks võtavad), teist Eestis lihtsalt pole. Kui tahate terve perega lõõgastuda, nii et kõigile on midagi, siis Viimsi spaa on just see koht, kuhu puhkama tulla. PS! Kui lapsevanematel tekib soov mõneks tunniks vaid kahekesi aega veeta, siis hotelli kliendile pakutakse tasuta lastehoiuteenust lastele alates 3. eluaastast.
18+ Spa jäi seekord mul avastamata, sest ma ei tea, mis häbelikkus mind korraga valdas, aga üksinda ma sinna minna ei julenud. Jääbki avastamisrõõmu ka uueks korraks.
Sellest, et Viimsi spaa on hinnatud ja armastatud ööbimis- (ja vabaajaveetmis)asutus andis tunnistust see, et hotell oli täiesti välja müüdud, pubi rahvast täis ja kinno oli minemas arvestusväärne hulk inimesi. Ilmselt on loogiline küsimus, kas liiga kitsaks ei jäänud? Kas liiga palju rahvast ei seganud? Ei, absoluutselt mitte, sest maja on lihtsalt nii suur, et rahvas valgub kompleksi laiali. Saunakeskuses ei jäänud mulle korrakski muljet, et hotell on rahvast liiga täis.

Kõht täis, saunad proovitud, esinemine nähtud – rahulolevana vajusin ma unne ja magasin nagu kott hommikul lausa nii kaua, et pidin kiirustama, et hommikusöögile jõuda. Ma pole ammu nii hästi puhanud. Niisiis nagu aru saate, hoolimata esimesest negatiivsest muljest (mis tingitud ka mu enda pahast tujust) lahkusin ma hotellist väljapuhanu ja rahuolevana. Maja ees seisnud takso sõitis ära just sel hetkel kui ma uksest välja sain, ma otsustasin bussiga linna sõita, aga et oodata tuli 15 minutit (ka buss oli just ära läinud), alustasin ma vaikset jalutuskäiku linna poole. See oli teraapiline. Kui on ilus ilm ja teil on aega, siis jalutage! Viimsi on jalutuskäiku väärt. Ja Viimsi spaa on külaskäiku väärt!
Hotelliveebis saate Viimsi spaa pakkumistega tutvuda SIIA klikates.

28. juuni 2016
Eesti blogiauhinnad 2016

Juba teist aastat korraldatakse blogija Mari-Leen Albersi eestvedamisel Eesti Blogiauhindade gaalat. (Hotelliveebi) blogijana on minul äärmiselt hea meel, et sellist üritust korraldatakse. Hotelliveeb oma blogiga auhindadele ei kandideerinud, küll aga aitasime me blogijatel tänada korraldajat, kes samuti ise kandideerida ei saanud ning nii sai Mari-Leenile väikeseks preemiaks pakutud puhkus selle aasta lõpus avatavas V Spaas. Meie soovime omalt poolt talle ka edaspidiseks energiat ja jõudu uute ürituste korraldamiseks ning lennukaid ideid blogimiseks.

Foto: Marimell.eu

100-eurose kinkekaardiga sai Hotelliveebi poolt premeeritud ka Aasta üllataja, kelleks lugejad hääletasid Padjaklubi-Laura. Laurale ja tema tiimile samuti suured õnnesoovid võidu puhul lausa kolmes kategoorias! Keda antud üritus rohkem huvitab, siis põhjaliku ülevaate saate Marimell.eu blogist.

Foto: Marimell.eu

14. juuni 2016
Mul on üks saladus…

…ma tean, kus asub Pärnu parim toidukoht. Tahad ma jagan seda sinuga ka? Luba siis, et räägid teistele ka edasi. See on Villa Wesseti restoran! Võib-olla see ei tulegi teistele üllatusena, sest nagu ma hiljem teada sain, siis on tegu ühe vägagi hinnatud ja kiidetud restoraniga, aga mulle tuli see üllatusena. Ma ei tea Pärnust üldse kuigi palju.

Ma kohtusin Villa Wesseti peakoka Mart Kukkega ühel suviselt palaval maikuupäeval Villa Wesseti terrassil ja olin esimesest silmapilgust armunud. Ei, siiski mitte peakokka endasse, vaid täiuslikku kooslusesse, mille moodustasid särav ja oma tööd armastav peakokk, lastenurk, romantiline terass ja selgelt sõnastatud lühikene menüü.

Peakokk Mart Kukk

Me vestlesime Mardiga pikalt toitude, restoranide, menüüde teemal ja ma julgen öelda, et 23-aastaselt peakokana alustanud ning Inglismaal õppinud Mart on täpselt selline nagu üks peakokk olema peab. ” Toitu ei saa suhtuda nii, et ah, küll süüakse ära. Külastaja maksab toidu eest ja tahab oma raha eest parimat. Ma lähtun põhimõttest, et vaata toidule peale ja otsusta, kas oleksid valmis selle eest maksma,” selgitab ta oma lihtsat toidufilosoofiat. Mart rääkis lapsepõlvemaitsetest ja puhtast toorainest, mis selle maja restoranis olulisel kohal on, sellise kirega, et mul endal tuli soov kokaks õppima minna.
Aga hea küll, lähme edasi restorani juurde.

Wesseti restoran on jagatud kaheks osaks. Valgete linadega restoranipool ja väheke mitteametlikum terrassipool, kust päiksepaistelise ilmaga ei tahagi ära liikuda. Minuga täpselt nii juhtuski, et selle asemel, et ka Pärnut avastama minna, nautisin ma rõdul head seltskonda, veini ja toitu, milleni me veel jõuame. SUUREKS plussiks minu jaoks oli otseloomulikult restorani lastesõbralikkus. Ma valisin laua lastenurga kõrval ja nii olime nii mina kui mu tütar olukorraga rahul. Vihmase ilma jaoks kui väljas lastenurgas mängida ei saa, on restoranis olemas värviraamatud ja – pliiatsid (ainus soovitus restoranile – vaadake üle, et kõik pliiatsid teravad oleks;) ning erinevad mänguasjad, nii et ei pea sugugi kartma, et lapsega siia restorani tulla ei saaks.
Ma nägin ka restorani poolel kaetud pidulikku lauda ja luban teile, et kui te otsite Pärnus restorani, kus mõnd pidulikku sündmust tähistada, siis Villa Wesseti restoran on just see õige koht. Ma ei häbene grammivõrdki oma arvustust kui see peaks tulema vaid ülivõrdes ja parimaid positiivseid omadussõnu kasutades, sest käsi südamel, oli see mu viimase aja parim restoranikogemus. Võib-olla mängis siin ka rolli see, et niivõrd hea toit tuli mulle siiski üllatusena, aga vahet ei ole. Teenindus oli restoranis tähelepanelik ja kiire, last ei unustatud kordagi ära, teda koheldi nagu täiskasvanutega võrdset restoranikülastajat; õhkkond ja kõik, mis vajalik üheks suurepäraseks toidukogemuseks, omal kohal olemas.
Eelroogadest sõin mina kõrvitsakreemist, peekonist, suitsest leemest ja karulaugust valmistatud suppi. Nüüd andke mulle andeks, kui ma maitsete edasiandmisel kimpu jään, ma armastan head toitu ja tunnen hea tooraine ära, kuid ma ei ole toidukriitik. Ma jumaldan kreemsuppe ja ma armastan kõrvitsat, seega on üsna loogiline järeldus, et see oli üks täpselt minu ~~tassike teed~~ kausike suppi. Sametine ja mõnusalt rammus. Kahjuks nii rammus, et ma pidin pool alles jätma, sest vastasel juhul ei oleks mul kõhus pearoa jaoks lihtsalt ruumi olnud, aga kui ma veel hetkelgi selle supi peale mõtlen, hakkavad mul neelud käima.

Pearoogadest tundus kõige intrigeerivam “Seafilee ja kapsas” (seasisefilee, kapsakreem, sibul, kapsakrõps, kartul, tomatine kaste), sest olgem ausad tundub selline mehine roog ning ma ei suuda välja mõelda, kuidas seda restoranilikult serveerida. Mart soovitab mul (kui pardisõbral) valida “Part ja peet” (pardifilee, peedikreem, sibul, salatsigur, mannapärl, tomat, veinikaste), kus mu silm jääb pidama “mannapärlil”. Ma ei ole kunagi mannapärle söönud, see tundub huvitav. Mart naerab samal ajal, et tegelikult ei olegi mannapärli olemas, vaid tegu on pärl-kuskussiga, kuid kunagi hakkas ta menüüs just sõna “mannapärl” kasutama, mis ootamatult ka laiemas ringis kasutusse läks.
Kui praed lauda tulid, sõin ma juba silmadega. Värvikas ja ilus, kuid samal ajal lihtne. “Värv annab toidule alati särtsu,” lisab Mart ja me asusime sööma. Part oli maitsev ja mahlane ning peedikreem oivaline, kui nüüd natukene norida, siis mannapärlite asemel oleks ma midagi särtsakamat lisandiks soovinud. Mitte et ma oskaks öelda, mida.

Mardi enda “mehelik” seafilee kapsakreemiga on aga see toit, mida ma järgmisena proovida tahan. Te lihtsalt vaadake ise kui ahvatlev see taldrikul välja paistis!

Olemas on ka täiesti eraldi lastemenüü, milles olemas ka lastemenüü klassika “friikartulid” ja see paneb mind ju esimese hooga nina kirtsutama, kuid Mart selgitab, et restoran võib küll püüda “vaid kunsti” teha, kuid kui mingi osa kliente sellepärast tulemata jätavad, sest lapsele ei ole menüüs friikartuleid, siis seda ei saa endale restoran lubada. Kõik kliendid peavad end restoranis hästi tundma ja leidma endale midagi meelepärast. Menüü on Villa Wessetis konkreetne ja lühike, kuid sealt leiab tõesti midagi igaüks.
Kuna me hotellis ka ööbisime (LINK), siis otseloomulikult oli meil ka võimalus hommikusööki nautida. Et mitte minna ülevoolavalt kiitvaks, siis ma lõpetan selle postituse lihtsalt sõnadega “suurepärane algus päevale”. Ahjaa, vahuveini olemasolu pean ka ikka ära mainima. Mulle nii meeldib kui hotellides pakutakse vahuveini-hommikusööki (isegi kui seda nautida ei saa). See annab unisele hommikule ekstravungi:)

8. juuni 2016
Heaoluoaas keset liiklusummikut

Tallinna ummikuid teate? Muidugi teate. Mina olen kõige rohkem kokku puutunud igahommikuse ummikuga Toompuiestee/Paldiski maaantee ristmikul, täpselt seal, kus Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel asub. Ma olen seda hotelli lugematuid kordi autoroolis valgusfoori taga seistes analüüsinud ja arvustanud ning meenutanud neid vanu aegu kui meie esimesed väliskülalised selle hotelli endale peatuskohaks valisid, mulle tundus tookord hotell nii suursugune ja luksuslik. Aga kui tagasi tulla nende argihommikute ummikute juurde, siis sel hotellil on antud asukoha juures üks suur eelis. Café Mademoiselle! Ma tean inimesi, kes on otsustanud suurema liikluse mööda lasta just selles kohvikus värskeid saiakesi ja kohvi nautides. Ja see on igati õige otsus. Kohviku värsked saiakesed on…mmmm…suu hakkab vaid mõttest vett jooksma.

Spaad otsides pean ma tunnistama, et olen Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel’ist senini mööda vaadanud, kuid hiljuti oli mul vaja ööbimiskohta, mis oleks Balti jaama läheduses ja kus ka lapsel igav ei oleks. Kalev Spa Hotel oleks üks loogiline valik olnud, kuid kuna seal olin ma alles hiljuti käinud, siis tahtsin ma midagi muud. Sõelale jäigi Park Inn by Radisson Meriton. Ma võiksin jälle hakata pilduma neid juba klišeeks muutunud eelarvamusi, et suur ja isikupäratu, kuid ma jätan seekord selle vahele ja kirjutan lausa suurte tähtedega, et sellest hotellist MÖÖDA VAATAMINE ON OLNUD SUUR VIGA.

Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel ei ole sugugi isikupäratu, vaid just nagu omaette maailm Tallinna südames, heaoluoaas, kus olles teil pole õrna aimugi ummikutest, kiirustamisest. See on hotell, kus te puhkate. Mul oli tegelikult lausa kahju, et meie viibimine hotellis jäi üsna lühikeseks, sest 1) eraldi magamistoaga sviidis, kus me ööbisime, oli nii skandinaaviapäraselt hubane ja mõnus. Mahedad toonid, mugav mööbel (kiik-tugitooli pärast oli meil päris palju vaidlusi), 2) mõnus spaa ja wellness-osa 3) palju erinevaid toidukohti ja 4) oivaline vaade Toompealt paistvale riigikoguhoonele ja Aleksander Nevski katedraalile. Nagu ikka oli minuga kaasas ka 2,7-aastane tütar ja temalgi oli aknast nii palju uudistamist (põnev oli ilmselt püüda aru saada, kuidas kogu sein läbi paistab ja maja ees olevaid autosid uurida), nii et me saime abikaasaga rahus ja vaikuses lihtsalt olla. Ja seda ei juhtu kuigi tihti! Hiljem võtsime me ette väikese jalutuskäigu, meil oli vaja käia vaid Balti jaamas, kuid kuna ilm oli nii imeilus ja Toompea ning vanalinn tõesti vaid kiviviske kaugusel, tulime me tagasi väikese ringiga läbi vanalinna.
Kui nüüd rääkida natuke hotellist üldiselt, siis hotell koosneb kahest osast – nö “vanast Tallinna hotelli osast”, mis on sisustuselt klassikalisem ja uuemast poolest, kus toad Skandinaavia stiilist inspireeritud. Hotell ei ole “suur ja isikupäratu”, vaid stiilne ja kaasaegne. Tallinna külastajaid ootab ees 465 maitsekalt sisustatud tuba.

Tubades on minibaar, veekeedukann tee ja kohvi valmistamiseks ja õhukonditsioneer. Hotellis asuvad grillrestoran, traditsioonilist Vene kööki pakkuv à la carte restoran, maitsvaid kohapeal valmistatud kondiitritooteid serveeriv ülalmainitud kohvik ja kaks baari. Hotellis on vee- ja saunakeskus, wellness spaa ja spordiklubi. Spordiklubi kusjuures ei ole selline tavapärane “kaks masinat ja paar võimlemismatti”-tüüpi koht, vaid päris spordiklubi mõõtu, kuhu on treeningute oodatud kõik. Hotell pakub suurepäraseid võimalusi konverentside korraldamiseks – kokku on hotellis 14 konverentsiruumi (hotelli lõõgastus- ja spaapaketid on esindatud ka Hotelliveebis ja nendega saab tutvuda siin ).
Mis mulle endale hotelli juures hullupööra meeldis olid põrandakatted. Igal korrusel on põrandakate erinevast Eesti maakonnast – 3.korrus Kirbla, 4.korrus Hargla, 5.korrus Suure-Jaani, 6.korrus Nuustaku ja 7. korrus Ruhnu. Nii toa kui hotelli seintel on “maalid”, kus kenasti kirjas, miks vaipkatted just sellised on. Meie tulime Tallinna otse Oslo lennult ja võib-olla just need põrandakatted oligi see väike miski, mis hotelli nii õdusalt koduseks muutis. Mul oli kuidagi selline uhke tunne, et üks hotellikett nii vahval moel väliskülastajatele Eestit tutvustab. Selle lahenduse eest kümme punkti hotelli sisekujundajale!

Miks mulle oli oluline, et hotellis oleks midagi teha ka lapsel? Mul oli seekord selline kaval mõte tunniks ajaks mees ja laps omapäi jätta ning nautida näohooldust wellness-osas ning selleks, et nad kumbki ei mossitaks, tahtsin ma, et neil sel ajal ka midagi teha oleks. Nii palju kui ma aru sain, jäid nad spaa külastusega väga rahule. Mina oma näohooldusega jäin väga rahule. Wellness osa hotellis väärib mu meelest eraldi postitust, seepärast ma sellel ka pikemalt siin ei peatu.

Neile külastajatele, kellele rikkalik hommikusöök oluline on, julgen ma Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel’i soovitada, sest hommikusöögi valik on rikkalik. Ma ise olen harilikult puder või muna-peekon sööja, kuid seekord ei saanud ma vastu panna kiusatusele alustada hommikusööki saiakestega. Ka meie pere kõige väiksem liige nautis hommikusööki täiel rinnal. Ja te ju teate küll, mida toidu kohta öeldakse – lapsed on parimad kriitikud. Kui maitses, ju siis oli hea:)

30. mai 2016
Persoonilood: Kes siis Oskarit ei teaks?

Hiljuti külastatud Villa Wesseti suurepärane teenindus tuletas mulle meelde, et ma olen teile juba mõnda aega tahtnud tutvustada üht toredat administraatorit, kelle kohta ma kohe tahaks natuke naljatades “maskott” öelda, sest kõik, kes on kokku puutunud hotelliga CRU, on kokku puutunud ka selle maja hinge ja vaimuga.

Kui ma eelmise aasta septembris hotelli külastasin jäi meelde üks kommentaar Trip Advisoris – andke edasi kiidusõnad Oskarile. See tundus nii personaalne ja ma mõtlesin, et huvitav, kas ka minu tee ristub kiidetud Oskariga. Jah, ristus. Ma ei tea, kas hotell on Oskari nägu või Oskar hotelli nägu, kuid kokku nad igal juhul käivad.
Selles, et teid hotellis võetakse vastu naeratusega, selles ei ole midagi eriskummalist, küll aga oli see maailma kõige sõbralikum naeratus, enne kui ma arugi sain, oli mu kohver viidud trepist üles tuppa, mu soovid täideti praktiliselt juba enne seda kui ma olin need välja öelnud. Minusse suhtuti nagu oleks ma ainus külastaja hotellis. Võib-olla tegi see naerusuine administraator seda sellepärast, et teadis, et ma kirjutan ööbimisest ka arvustuse? Ei, seda kindlasti mitte. Ma nägin kõrvalt, kuidas ta suhtles ka teiste külalistega. Selline sõbralikkus ja abivalmidus oli minu jaoks tõepoolest midagi nii erilist, et seda peab ise kogema, et saada aru, millest ma räägin.
Niisiis – saage tuttavaks CRU hotelli “majavaimu” Oskariga. Allpool palusin tal lühidalt vastata mõnedele küsimustele.
Kui lugeda külastajate tagasisidet hotellikohta, siis pea igas kommentaaris mainitakse ära sind. Millega sa külastajaid võlud? Mis on su saladus?
Olen ka ise proovinud ära mõistatada seda fenomeni. Usun, et mu suhteliselt kergesti meeldejääv nimi, keskmisest valjem hääl ning fakt, et olen ainuke CRU meesadministraator mängivad mu nimeliselt väljatoomises suurt rolli, kuigi loodetavasti peitub peamine põhjus pigem pädevuses ja professionaalsuses.Enne hotellindusse sattumist töötasin 5 aastat erinevatel aktiivmüüki nõudvatel töödel, niiet julge pealehakkamine ja müügioskused suudavad ka kõige raskematele klientidele naeratuse näole tuua.
Oled sa hotellindust/turismi õppinud? Ehk kes sa oled ja kust sa tuled?
Olen elupõline tallinlane, sündinud Lasnamäel. Hotellinduse asemel õppisin infotehnoloogiat, kuid ühel ilusal päeval sain aru, et ma olen oluliselt osavam inimestega näost-näkku suhtluses, kui klaviatuuri klõbistades. Kindlasti andis tõuke turismi sukelduda mu esimene turismi(ja müügi-)alane töökoht – separiietes suveniirmüntide vermija/müüja.
Kuidas sa sattusid CRU’sse?
Ühel ilusal detsembrikuu päeval otsustasin kandideerida läbi ühe tööpakkumiste saidi administraatoriks. Saatsin oma CV paljudesse hotellidesse, ning järgmiseks hommikuks oli mul mailboxis kutse CRU’sse vestlusele.
Üsna pea toimus ka vestlus, ning juba uksest sisse astudes olin rabatud. Mind võlus CRU interjöör, asukoht vanalinna südames ning töötajad, kes tundusid tõesti nautivat oma tööpäeva. Vestluselt lahkudes, teadsin, et tahan töötada just CRU’s.
Kas sind võib pidada hotelli maskotiks? On see hea või halb, et oled omamoodi kuulus?
Öeldes sõna “maskott” tulevad esimesena meelde kostüümides ringihüplevad näitlejad, kes meelitavad potentsiaalseid kliente oma asutusse sisse astuma. Ma loen end pigem inimeseks, kes tervitab hotellikülastajat kõige esimesena ning kellel on võimalus kliendile lõpus kõige viimasena “head aega” öelda.
Kuulsuseks julgeks ma ennast lugeda aga alles siis, kui saaksin igal nädalal enda kohta Elu24 portaalist uudiseid lugeda.
Milline on ideaalne hotellikülastaja ja vastupidi?
Ideaalne hotellikülastaja saabub avatud meele ning hea tujuga. Vastupidine hotellikülastaja on siiamaani minu jaoks linnalegendiks jäänud, olen arvamusel et tahtejõuga saab ka kõige raskema kliendi päeva veidike päikest tuua.
Mis on CRU hotelli eelis teiste hotellide ees sinu arvates?
Meie suhteliselt väikene tubade arv (15 tuba) annab meile võimaluse kliente väga personaalselt teenindada, ning süveneda kõigi vajadustesse. Me ei tegutse mitte kunagi konveiermeetodil. Loomulikult komplimenteerib meie suurepärast hotelli meie suurepärane samanimeline restoran, kus nagu ka hotelliski, töötavad oma ala entusiastid. Asukoht vanalinna südames annab meie külalistele suurepärase võimaluse alustada ekskursioonidega juba hotelliuksekst väljudes.

PS. Hotelliveebis on olemas ekslusiivne romantikapakett koos majutusega CRU hotellis. Sellega saab tutvuda SIIN (link). Luban, et Oskar võtab teid naeratades vastu!

20. mai 2016
Siis, kui mu elu keeruliseks tehakse

Ma olen juba varem mitu korda kirjutanud, et Eesti hotellide tase on minu arvates ääretult kõrge, vähemalt viimaste aastate jooksul olen mina tähele pannud tohutavat arengut, eelkätt teeninduse osas. Minu tööks on hotelle hinnata, ma ei taha öelda “arvustada”, sest tegelikult tundub mulle, et arvustus peaks oma olekult negatiivne, kritiseeriv ja vinguv olema, mina olen otsustanud selline mitte olla. Ma toon küll välja kitsaskohad, annan neist teada hotelli personalile, kuid tahaks siiski keskenduda plussidele.

Selle segase sissejuhatusega jõuan ma Villa Wessetini Pärnus. Ma ei tea Pärnust suurt midagi ning seetõttu olen ma selles linnas teel rannast kesklinna päris mitu korda ära eksinud, möödudes nii ka Villa Wessetist. Ma mäletan, et olin esimene kord seda tillukest hotelli nähes väga positiivselt üllatunud – mulle jäid meelde lilled restoranirõdul ja seest paistvad kristall-lühtrid. See mõjus nii romantilise ja hubasena, ometigi lubasin ma endale eelarvamust (nagu ikka) ja midagi erilist ma hotellist arvama ei hakanud. Lisaks sellele olin ma kuulnud nurinat restorani kohta.

Nii pean ma tunnistama, et eelmisel nädalal Pärnu poole sõites ma sellest külastusest suurt midagi ei oodanud. “Ah, lihtsalt üks paljudest ühesugustest tillukestest,” mõtlesin ma. Ja tuleme nüüd tagasi selle postituse alguse ning pealkirja juurde. Ma tean, et inimestele meeldivad intrigeerivad postitused ning seepärast ütlengi ma, et minu elu tehakse hotellides keeruliseks. Intriigi ma ilmselt teile pakkuda ei suudaks, isegi kui ma tahaks, kuid natukene oodatud kriitikat ikka, sest ma mõtlen, et võib-olla hakkavad omadussõnad nagu “armas”, “suurepärane” ja teised samasse kategooriasse kuuluvad väljendid väärtust kaotama. Sisimas lootsin ma, et Villa Wesset annab mulle võimaluse kriitikaks.
Algus oli oivaline. Meie tuba asus kolmandal korrusel. Ühes käes kohver ja teise käe otsas laps rippumas ronisime me trepist üles, ma avasin katusealuse toa ukse ning esmamulje oli tilluke ja pime, ma olin sõidust väsinud (lapsest ka) ja sõjakalt meelestatud, silmad otsisid veel asju, mida kritiseerida. Me liikusime tuppa edasi ning pime ning kitsas esmamulje asendus sellega, et minu käsutuses oli eraldi magamistoa-osaga deluxe tuba. Ma heitsin korraks voodisse ja rohkem poleks ma tõusta tahtnud. See oli nii mõnusalt mugav (viimati sattusin ma hotellivoodist samavõrd vaimustusse Tartus Londoni hotellis).

Kui nüüd siiski kritiseerida, siis mulle meenutas elutoa-osa tapeet punaseid jõulukuule (tegelikult olid need punased vaasid) ja ma leidsin end rohkem kui korra mõttelt, et miks siin toas on jõuluteemaline tapeet kui väljas on soojakraadide järgi südasuvi. See on ka kõik, mis mul ette heita on. Jah, natuke võib-olla vajaks lauad-kapid värskendamist, kuid vanasse villasse natuke kulunud välimus sobib. Minu ainus soovitus hotellidele üldiselt on see, et kui teil vähegi võimalik, üllatage külastajaid laual oleva värske lilleoksaga. See annaks nii palju juurde.
Peale kerget värskendamist liikusime me uuesti alla fuajeesse. Sõjakas meelestatus treppide vastu asendus hoopis heldimusega. Trepiastmed nagisesid nii armsalt, andes aimu maja ajaloost, stiilsete puitvõlvidega teise korruse koridori seinal vaatasid fotodelt vastu hotelli asutajad Elias ja Ida Wesset. “Vaata, Ida!” kordas mu sama nime kandev tütar rõõmsa kilkega. Mööda käänulisi koridore ja nagisevaid treppe kõndides tekkis mul korraks tunne, et olen sattunud teise sajandisse. 1928.aastasse, mil hotell rajati. Ja ajalugu ma jumaldan!

2007.aastal avatud hotellis on kokku 36 tuba, millest kaks on suuremad ja vanniga sisutatud deluxe toad, üks kolmeinimese ja 33 kahekohalist tuba. Väikse vihjena võin teile öelda, et kõik toad on erinevad, osad rõdudega, osad suuremad, osad väiksemad, mõni luksuslikum, parema vaatega. Ma soovitan teil enne broneerimist hotelli kodulehel eeltööd teha või oma soovidest teada anda, ma olen enam kui kindel, et võimaluse korral saate just selle toa, mida soovite.

Väikeses hotellis on olemas ka konverentsiruum. Kõlab uskumatult, kuid see on talvisel perioodil mahutatud sviiti. Ma nägin oma silmaga, väga hubane ja mõnus oli, mahutades lausa 50 inimest (teatristiilis), klassiruumi stiilis 36. Ma soovitan seda uurida, kui vajate intiimsemat kohta seminari pidamiseks ((http://wesset.ee/seminar/).
Kõige positiivsemalt jäid mulle Villa Wessetist meelde teenindus ja restoran. Restoranist kirjutan ma ka eraldi postituse, kuid luban teile, et mitte vaid a la carte menüü pole selles hotellis suurepärane, vaid ka hommikusöögivalik. Hästi läbimõeldud ja midagi kõigile. Vahuvein (mida ma kahjuks seekord endale lubada ei saanud) oli täpiks i peal.

Tegelikult võiks ka teenindusest eraldi postituse teha, sest see oli tõepoolest imeline. Mul oli kaasas (nagu ikka) 2,5aastane tütar, kes pudelis ka kinni ei püsiks. Samal ajal kui mina tutvusin hotelliga, hoidsid restorani töötajad tal silma peal, ma olen selle eest ääretult tänulik. Sama kordus ka hommikusöögi ajal. Ma ei tea, kas kõikidel selle hotelli töötajatel on lapsed, et nad kohe teavad, kuidas lastele läheneda ja nende usaldus võita, kuid ääretult lastesõbralik oli see hotell ning teenindus oma olemuselt küll.

Nagu ma postituse alguses mainisin ei tea ma Pärnust suurt midagi, kuid see ei tähenda, et ma ei saaks aru kui hea asukohaga hotell on. Mul oli tegelikult natukene soov kesklinna jalutada, et vaadata, kas Pärnus ka uusi poode silma hakkab, kuid ilusa ilma (ja lastenurga) tõttu veetsin ma liiga kaua aega hotelli restorani terrassil ja kesklinna asemel otsustasime me õhtul hoopis randa jalutada. Rand asub umbes paarisaja meetri kaugusel, kuhu saab läbi ilusa pargi. Meie sattusime oma teel ka mõnusale lastemänguväljakule, kust üks reisiline kohe kuidagi edasi ei tahtnud liikuda.
Meie oleme Pärnus endale uue lemmikööbimiskoha igal juhul leidnud. Villa Wesseti pakettidega saate tutvuda SIIN. Soovitan kindlasti järele vaadata, sest valikus on midagi kõigile, romantikutest kinosõpradele.

16. mai 2016
Enne, kui Pariisi lähed, käi Nuustakul ära!

Mina tegin siiski risti vastupidi sellele tuntud kõnekäänule ja enne kui järgmisel nädalal suvesooja Pärnusse põrutan, tegin väikese vahepeatuse Stockholmis. Ma ei tea pea ühtegi eestlast, kes kasvõi kord aastas Rootsi kruiisile ei satuks, nii et võib-olla kulubki väikene hotellisoovitus ära.

Vaade Monteliusvägenilt

1770. aastast pärit tilluke Hellsten Malmgård hotell asub populaarses Södermalmi linnaosas, aadressil Brännkyrkavägen 110.
Minule seostub Södermalm eelkätt ägedate vintage ja second hand poodidega, kuid väidetavalt on ka ööelu just selles linnaosas kõikse kihvtim (meie reisiseltsilistest suurem osa külastas igal õhtul erinevaid Södermalmi pubisid-baare). Linnaosa kutsutakse hellitavalt Hipsterville’iks, mis annab üsna kenasti aimu selle iseloomust. Kuid Södermalm on külastamistväärt juba ainuüksi selle eripära ja ilu pärast. Seekord liikusime me ilma autota ja seepärast oli mulle lapsega koos reisides oluline, et punktist A punkti B saaks ilma liigse peavaluta. Tallinki reisisadamast saab hotelli otse metrooga, Zinkensdamm metroopeatus asub hotellist 150 m kaugusel. Asukoht Södermalmil ja metroojaama vahetus läheduses saigi otsustavaks.
Aga tagasi hotelli juurde. Nagu juba mainitud siis hotelli ajalugu ulatub päris kaugele tagasi ja hoone on varem olnud kuninganna Kristiina jahipalee. Hoones on ajalugu kenasti säilinud. Iga korruse koridoris võib leida erinevaid ajaloolisi esemeid, suured ja rasked rauduksed meenutavad kunagisi jahipalee aegu. Esimese korruse “lebola” sai nädalase peatuse jooksul meie vaieldamatuks lemmikkohaks. Muidugi oleksin ma eelistanud aega veeta päikesepaistel hubases ja romantilise sisehoovis latte’t rüübates, kuid ilmataat pakkus meile kahjuks rohkelt vihma. Seepärast oli mul hea meel, et selline mõnus puhkeruum olemas oli.

Tubades on nagisevad laudpõrandad, kaheteistkümnes toas on säilinud orginaalahjud, osad neist Gustafsbergi nime kandvad, mõned toad üllatavad luksuslike sammastega vooditega, kuid ka kõige tavalisem numbrituba üllatab orginaalse ja julge värvigamma ning mööblivalikuga. Meie kaheinimese tuba oli julgetes punastes toonides. Olgugi, et tuba asus praktiliselt kohe lifti kõrval ja mina olen ääretult erksa unega, siis ei seganud inimeste liikumine mu magamist sugugi.

Hotelli miinused? Kuna minu jaoks on tegu üsna kõrges hinnaklassis oleva hotelliga, siis hommikusöögist oleks ma veidike enamat oodanud. Hommikusööki ei saa sugugi laita, olemas oli kõik korralikuks hommikusöögiks vajalik, kuid siin hotellis oleksin ma oodanud väikest vau-efekti (midagi sellist nagu mind viimati üllatas Grand Hotel Viljandis). Hotelli peaukseni viiv munakivitee on küll ilus ja romantiline, kuid rasket kohvrit enda järel vedades veidikene ebameeldiv (jah, ma saan ise ka aru, et see siin on juba lihtsalt norimine).
Kokkuvõttes aga äärmiselt võluv hotell Stockholmi südames.

4. mai 2016
Puhkus vanadekodus?

Kuna minule jättis Värska Sanatooriumi külastamine positiivse mälestuse, otsustasin ma olla julge ja teha broneering ka sanatooriumis, mida ma ülevõlli huumoriga olin vanadekoduks kutsunud. Sanatooriumis “Laine” Haapsalus. Mehe jätsin seekord koju ning otsustasin sõbrannad kaasa kutsuda.
Viimati olin ma “Laines” käinud aastal 2001, kui mu vanaonu sinna ravivõimlemisse oli saadetud. Sanatoorium “Laine” jättis mulle tookord kustumatu mulje – seal oli busside viisi Soome ja Rootsi vanureid ning sealt ka põhjus, miks ma seda vanadekoduks kutsusin. Nüüd oli sanatooriumist saanud spaahotell. Kohale jõudes oli minu esimene mulje sama kui aastal 2001. Sanatoorium selle kõige otsesemas mõttes, ninna torkas kloorilõhn, meid võttis vastu natuke pahur administraator ning ma ootasin, kuna Ervin Abel ja Endel Pärn kusagilt välja hüppavad ning “Ma küsin, kus on sanatoorium?” kisama pistavad. Ma olin negatiivselt häälestatud ja väga suuri ootusi sellele puhkusele ei pannud.
Esimene positiivne üllatus oli tuba. Meil oli kahekohaline tuba, kuid kuna üks sõbranna oli liitunud viimasel hetkel, palusime talle tuppa lisavoodi tuua. See mahtus kenasti ära ja ruumi jäi liikumiseks ülegi. Toast avanes suurepärane vaade merele. Spaahotell “Laine” suurimaks plussiks minu arvates oligi asukoht. Hommikul läks mul uni väga vara ära (mitte vabatahtlikult olen ma harjunud kella viie-kuue paiku ärkama, kuid tundus ebainimlik toakaaslasi samal kellaajal äratada) ning ma otsustasin teha väikese jalutuskäigu mööda rannaäärt. Karge kevadhommik, vaikus, kerge udulooriga kaetud laht, ei ühtegi teist inimest peale minu – fantastiline energialaeng uude päeva.

Spaaosa ei ole teab mis suur, olemas on aurusaun, infrapunasaun ja leilisaun ning bassein. Meie külastamise hetkel olime me spaas ainsad külalised (olgugi, et hotell ise oli rahvast täis) ja seepärast pean ma ütlema, et spaa jättis väga meeldiva mulje, kuue tüdruku privaatne sauna-ja basseinipidu.

Kui kogu hotellikompleks on pisut nostalgiahõnguline ja minu jaoks jääb ehk hubasust pisut puudu, siis spaaosa kohta ma midagi halba ei ütle. Samas ma ei tea, kas teen hetkel “Lainele” liiga, kuid mulle tundub, et selle spaa kasuks teeb üldjoontes ikkagi valiku vanem klient, kes eelkätt on huvitatud ravipakettidest. Ja Haapsalu muda headusest oleme me kõik kuulnud.
Sel ajal kui teised sõbrannad ka järgmisel päeval end basseinis otsustasid värskendada, otsustasin mina testida ilusalongiteenuseid. Teenusega ei oleks ma rohkem rahule jääda saanud, väga meeldiv ja tore juuksur oli, kuid hind oli see, mis mind natuke ehmatas. Ma ei tea miks, aga ma olin millegi pärast arvanud, et Haapsalu-suguses väikeses linnakeses maksab juuksur tunduvalt vähem kui pealinnas. Ei maksnud vähem. Maksis täpselt nii palju kui Tallinnas. Aga jäin lõikusega väga rahule.
Üks naljakas seik ka. Ma ei ole kunagi varem näinud kokteilide nimekirjas “Viin Coca-Colaga”. “Laine” spaa lobby-baaris oli aga selline kokteil täiesti olemas. Ma uurisin baaridaamilt, miks selline kummaline kooslus. Selgus, et tegu oli klientide poolt ühe enim nõutud joogiga. Ma proovisin ka järele. Nojah.
Kui ma nüüd pean ausalt ütlema, kas ma läheksin tagasi, siis esimene valik “Laine” mul suure tõenäosusega ei oleks. Ma ei ütle mitte midagi halba, kuid ma tundsin, et “Laine” jaoks olen mina konkreetselt natuke noor. Oma vanaema, vanatädi ja vanemad tuttavad saadaksin ma aga “Lainesse” küll. Selles mõttes ongi mul ääretult hea meel, et Eestis on sanatooriumide ja spaade pakkumisi igale maitsele ning igale vanusgrupile.
“Laine” pakkumistega saate tutvuda SIIN

28. apr. 2016