Nagu te eelmisest postitusest võisite aimata, ei olnud ma Viljandiga väga sina peal. Ma julgen isegi väita, et ma polnudki Viljandis varem käinud – ma pean siis silmas päris linna külastust, mitte niisama läbi sõitmist. Anttila Kaubamajast olin ma küll varem läbi hüpanud, Statolist kabanossigi ostnud, kuid ma ei suutnud meenutada, et oleksin Viljandit külastanud. Võib-olla kunagi lapsena, aga ilmselgelt on mõnekümne aastaga üht-teist linnas muutunud.
Küll aga olin ma Viljandi kohta erinevaid nimetusi ja lugusid kuulnud – peksupealinn, sallitallajate paradiis, väljasuremise ohus, igav, mõttetu, sobib külastamiseks vaid Folgi ajal… Mina sattusin Viljandisse veebruari lõpus ja ma räägin sulatõtt, kui ütlen teile, et Viljandi võitis oma kohvikute, poekeste ja üldse õhustikuga mu südame. Ma ei jõudnud küll liiga palju kohti külastada, kuid see mulje, mis mulle Viljandist tänu sellele lühikesele päevale avanes, oli nii meeldiv. Nii et ostustasin teiegagi jagada, mida Viljandis teha, vaadata, külastada. Kui teil on omapoolseid soovitusi, siis jagage neid julgelt kommentaarides.
Ma lugesin, et nii mõnedki Viljandi inimesed ei ole rahul sellega, et Viljandist on saanud ka “kaltsukatepealinn” ja muretsevad sellepärast, et second-hand poed jätavad turistile linnast halva mulje ning eelistaks hubaseid butiike ning kohvikuid. Eks selles muidugi võib terake tõtt olla, kuid mina leian, et teemale tuleks laiemalt vaadata. Näiteks Stockholmis on second-hand poed vägagi populaarsed, asudes turistide trajektooril (nt Södermalmi linnaosas) ning mida linna külalistel lausa soovitatakse külastada.
Mu meelest on oluline oskus second hand poed atraktiivseks teha, need ei pea sugugi olema eemaletõukavad pimedad urkad nagu kunagi 1990-aastatel, vaid neile saab täitsa butiigi välimuse anda.
Samamoodi meeldivad mulle endalegi väga käsitööpoekesed ja hubased kohvikud, kuid arvestama peab ka sellega, et turiste ei ole linnas kogu aeg ning seepärast tuleb mõelda ka sellele, mida tarbib kohalik.
Mina sattusin kahte ülivahvasse second-hand poodi tänu sellele, et nad asusid samal tänaval, kus hotell ja esimesena tahaksingi ma teile neid soovitada. Ma ei mäleta nende nimesid, kuid asuvad mõlemad Lossi tänaval, Grand Hotel Viljandi läheduses – üks ühel pool teed ja teine teisel pool.
Kindlasti soovitan ma läbi astuda Bonifatiuse Gildi “Parimate Tegusate Tegijate Ilmlõpmata Väärt Tarviliste Asjade Kaubaks Tegemise Mõnus Koht” – nimelisest ostukojast.
Kauplus pakub väga erinevaid käsitööesemeid seppadelt, kudujatelt, ehtekunstnikelt, õmblejatelt, puidumeistritlet jne. Tegijad on vanuses 20-85. Seetõttu leiab sealt tooteid erinevatele vanuse ja huvigruppidele. Kaubavalikus on asjad-esemed, mis pakuvad silmailu ja on “natuke kiiksuga”. Mulle endale jäi eriti silma erivajadustega laste poolt tehtud toodetega riiul. Kui ma muidu naudin tegelikult seda, et müüjad ei tule kohe “ahistama”, siis seekord pean ma ütlema, et ost jäi tegemata, sest ma ei suutnud otsustada, mida osta ja oleksin soovinud natuke abi. Ma ei tahtnud ka müüjaid segada, sest nad olid arutlemas väga põnevatel Facebooki teemadel. Okei, eks ma oleks ikka oma peaga ka midagi otsustanud, kuid tegelikult otsisin ma üht konkreetset linnukujulist kingitust, mida mulle sellel riiulil ka silma ei jäänud, kuid asjad iseenesest olid riiulis väga kenad. Hoolimata minu natukene ebameeldivast kogemusest, soovitan ma teil seda poekest külastada. Juba maja iseenesest näeb nii kihvt välja ja käsitöökaupa oli tõepoolest igale maitsele.
Samas kõrval, Kauba tn 11, asub kohvik Fellin, mis ilmselt ei vaja pikemat tutvustust. Tegu on kohvik-restoraniga, mis on korraga nii koduselt lihtne kui meeliülendavalt pidulik. Kohviku menüü sisaldab põnevat ja inspireerivat kooslust eesti talunike kasvatatust ja maailma maitsetest. Kohviku peakokk Margo Paluoja soovib pakkuda võimalikult orgaanilist toitu, luues maitsekooslusi, mis ergutavad ja üllatavad kõiki meeli. Lisaks toiduelamustele pakub kohvik-restoran midagi ka hingele – korraldades erinevaid kultuuri- ja muusikasündmusi.
Ma kahjuks ise küll ei jõudnud külastada Rohelise Maja kohvik-poodi (LINK) , kuid tuttavate soovitustel julgen öelda, et see on üks selline koht, mida Viljandis olles külastama peab. Asub kohvik-pood Koidu tänaval ja on asupaiga leidnud vanas Viljandi Koidu tänava apteegis, mille Enn ja Kaari Onni koos laste ja sõpradega renoveerisid. Tegemist ei ole levinud mikstuuriga esoteerikast ja saksa kuivainetest, vaid päris-poega, kus valik suurem kui mõneski Tallinna või Tartu ökokaupluses ja kus enamuse sortimendist moodustavad värsked talukaubad Eesti talunikelt. Erilisena võib veel nimetada mahedaid kaalu-kuivaineid, mida mujalt saab osta vaid suurtes valmispakkides. Lisaks on samasse sisse seatud pagaritöökoda, mis pakub iga päev uusi hõrgutavaid mahetoorainest küpsetisi – kooke, pirukaid ja muidugi ka rukkileiba. Lõuna ajal saab proovida põnevaid suppe.
Kindlasti on Viljandil veel üht-teist turisti jaoks varuks, Ugala ja Lossimäed jäid ju lausa nimetamata, kuid ma loodan, et ka see ülevaade annab edasi killukese sellest, mida Viljandil pakkuda on. Äärmiselt sümpaatne ja kodune linn, kuhu mina nüüd küll kindlasti tagasi lähen. Siis tahaks ka teatrisse jõuda. Vt Hotelliveebi Ugala teatripakette SIIT.
Lapsevanemana soovitaksin ettevaatuse mõttes tegelikult torud ise esimesena ära proovida. Nii tekib ka parem arusaam, on see teie lapsele sobiv (või tasub selle kiire asjaga siiski mõnda aega oodata). Väga kihvt oli ka see, et osad kahesed tuubid olid ka põhjaga, nii et Limpa liutorust ja mustast torust sai just nendega alla sõita. Usun, et see on tõeline rõõm paljudele lastele.
Olin tunnistajaks, kus pereemal olid „finishisse“ jõudes näiteks rinnahoidjad kaela ümber. Kui laps näpuga näitas ja heleda häälega üle keskuse hüüdis: „Emme, sul on tissid paljad!“, sai õhk mõneks minutiks äkitselt elektrit täis. Üks lapsevanem peitis oma poja silmad igaks juhuks kinni.
