Pea alati viskan ma hotelli jõudes end korraks voodisse pikali. Lihtsalt lebasklen seal natukene ja nö testin, kas voodi on pehme või kõva, mugav või ebamugav. Korraks teemalt kõrvale kaldudes pean ma ütlema, et ma ei olegi vist oma elus üheski ebamugavas voodis maganud. On loomulikult olnud häid ja paremaid ning lausa suurepäraseid voodeid, kuid ma ei ole kunagi pidanud voodi pärast nurisema. Padjad on teine teema. Mulle ei meeldi õhukesed “liistakad”, sellised nagu laevakajutites on, et aru ei saa, kas magad padja või käteräti peal.
Aga tagasi selle juurde, millest ma seekord rääkida tahtsin. Kui ma hiljuti oma sõbrannaga ühes hotellitoas ööbisin ja samamoodi voodisse pikali viskasin, küsis ta minult, et kas ma ei tea, et päevatekke ei pesta ja me ju ei tea, kes seal peal samamoodi vedelenud on. Ta ajas mind püsti, võttis voodilt päevateki ja pani selle ära kappi. “Seda me rohkem ei kasuta!” ütles ta kindlameelselt. Mina jäin teda rumalalt vaatama, sest minul on komme hotellis viibides kogu aeg voodi korda teha, mitte piinliku täpsusega, sest sellel poleks mingit mõtet, kuid tekid tõmban sirgu ja päevateki peale. Selle peale pööritas mu sõbranna uuesti silmi. Kas ma siis ei tea, et nii teen ma koristajate elu raskemaks, et neil on palju lihtsam üles teha sassis voodit. Ma pean ausalt tunnistama oma ignorantsust, sest ma ei olnud selle peale kunagi mõelnud.
Sellest hotellikülastusest, kui tuppa sattusid elama kaks täiesti erinevat (mis sellest, et vaata et parimad sõbrannad) inimesest, sain ma aru, kui palju erinevaid inimesi, erinevate kiiksudega hotelle külastab. Mina teen voodi ära, lebasklen päevatekil, kõnnin toas paljajalu, ei kontrolli ei wc prill-laua alla (vannitoa puhtus on mu jaoks elementaarne, aga kui see näeb puhas välja, siis ma ei näe põhjust sügavamaks inspektsiooniks), ei puhasta üle kraanikaussi, ei käi märja lapiga üle teleripulti ja ukselinke. Minu sõbranna kamandas mind maha päevatekilt, pani toas jalga plätud ja tegi kõike seda eelnevast loetelust, mida mina ei tee. “Oled ikka friik,” ütlesin ma talle. Ta vastas, et teab seda ja rääkis lugusid oma tuttavatest (ja tuttavate tuttavatest), kes on veel hullemad.
Ega ma ei tea, võib-olla ta mõtles need lood ka välja, kuid kui ma hiljem ka guugeldasin “mida inimesed hotellitubades teevad”, siis erinevates foorumites tuli päris palju huvitavaid asju välja. Hallid varjundid ja muu sarnase “suletud uste taguse tegevuse” jätan ma kõvale, ma pean silmas selliseid süütuid kiikse, mis erinevatel külastajatel on. Näiteks ei kasuta osa külastajaid kunagi kappe, sest need tunduvad mustad ja mugavam ning julgem on kohvris asju hoida. Mõned teevad seda ka prussakate ja muude satikate hirmus ning hoiavad reisi vältel (nt soojamaareisil) oma kohvrit vannitoas. Märgade salvrätikute ukselinkide ja telekapultide puhastamine on täiesti tavaline, samuti valge paberiga põranda “inspekteerimine”, et näha, kas tasub käia palja jalu või peab kasutama plätusid. Osa külastajaid paneb telekapuldi lausa kilekoti sisse, et mitte võõraste bakteritega kokku puutuda. Minu rõõmuks ei ole ma sugugi ainuke voodi korda tegija. Selgus, et suur osa külastajatest teeb hotellis voodi ära, sest ei taha, et koristaja teda lohakaks või laisaks peaks.
Millised on teie hotellikiiksud? Jaga oma kiikse kommentaariumis ja osale Hotelliveebi 20-eurose kinkekaardi loosimises. Võitja selgub 31.augustil.
Hotellikülastajate kiiksud
Minu hotellituppa saabumise tavaprotseduur näeb välja nii: toa uksest sisse, kohvrid maha, vaatan kappi, vaatan voodi alla, kontrollin nurgad üle (ämblikud), vaatan vannitoa üle ja alles siis istun voodi peale ja mõtlen, et ma ei viitsi midagi lahti pakkida 😀
Asjad moda ma alati pean tegema on lahkudes koristajale raha jätmine, kasvõi paar eurot aga ma pean jätma…
Viskun samuti esimese asjana voodi keskele kohe, et testida voodi pehmust. Seejärel vaatan toas ja vannitoas ringi, et mis huvitavaid vidinaid on (konditsioneeri, fööni ja minibaari olemasolu jne). 🙂 Kiiksuks on see, et asjad ei jää kotti, vaid sätin asjad viimse asjani kenasti riiulitele, nii nagu koduski.
Mina ka hotellis reeglina paljajalu ei käi. Enamasti kuskil võõras kohas ei käi, kardan jalaseent. Hotellituppa jõudes vaatan ka alati kõik üle ja loen kõik toas olevad reeglid ja teenuste pakkumised läbi. Ehk siis mapp, mis toas on. Oma riideid ma ka enamasti lahti ei paki, ainult siis kui pikem külastus on, paarinädalane või nii. Päevasel ajal hotellist ära minnes peidan elektroonika ja muud väärtasjad silma alt ära.
Mul vist ei olegi kiikse? Päevateki võtan küll ära, aga mitte kohe, vaid vahetult enne magama minekut.
Üldiselt ma niisama hotellitoas ei passi ka, käingi magamas ja riideid vahetamas vmt
Keeran wc paberi rulli endale meeldivas suunas jooksma.
Mina olen hotellides harva ööbinud, aga kustumatu mälestus on hotellist Portugalis, kus me abikaasaga sättisime kaks üheinimesevoodit ilusti kaheinimesevoodiks, tekid-linad nii, et saaks loomulikul, harjunud moel ühe teki all magada … ja iga päev sättis koristaja kõik algasendisse, pani meie poolt kapist võetud lisatekid (sest me ei jätnud ööseks kütet tööle, see urises) korrektselt tagasi kappi, kuhu olime lahti pakkinud oma asjad jne. Vannituba seevastu ei koristanuid selle nädala jooksul keegi, tundus, et koristaja käiski ainult voodit üles tegemas. Vaat siis ma sain aru, et mul on vist kiiks – voodi olgu säetud nii, nagu meile sobib. Ja tegelikult oleks parem, kui koristaja üldse kogu minu hotellisviibimise ajal jooksul minu toas ei käiks.
Minu kiiks on ka see, et pakin alati kohvri hotellis täiesti lahti, riided kõik kappidesse, meigi- ja pesemisasjad sätin alati ilusti vannituppa jne. Kohvri teen täiesti tühjaks.
Mina otsin esimese asjana hotellitoast üles sussid ja võtan seejärel oma jalanõud jalast ära ja vahetan need susside vastu. Kui susse pole, siis kasutan kaasa võetud kingi (mulle meeldib hotellis sees jalutada kingades ja seega satuvad need ka alati kohvrisse). Seejärel avan kohvri ja panen rippumist vajavad riided riidepuudele ja kappi. Inspekteerin vannituba (millised pesuvahendid on (ehk kas peaksin kuskilt poest endale sobivamaid ostma minema), kuidas asjad sätitud on), seejärel katsetan voodi järgi.
Kui mõnel eelkõnelejal siin on olnud mure, et voodid lükati laiali, siis minul oli Budapestis väga tore kogemus, nähes et ma beebiga hotellituppa tulin lükkasid nad voodid kokku, sättisid tekid alla niimoodi, et vahekohta poleks ja tõid lisaks tekke-patju, et kindlasti puudust ei tuleks.
Mis puudutab hotellist lahkumist, siis mul on komme võõral maal jätta kinnises pakis Eesti kommi ja natuke raha koristajatele 🙂 Voodit ma väga korda üldiselt ei tee, viskan tekid enam-vähem sirgelt peale. “mitte segada” sildi võtan ära vaid siis, kui on tõsine vajadus koristamiseks, muul juhul on silt ukse küljes hotellisviibimise aja lõpuni.
Mina panen hotellituppa astudes esimese asjana kohvrid maha ja siis teen toale tiiru peale ja vaatan aknast välja. Selliseid kiikse, nagu Sa mainisid, mul ei ole.
Töötasin ise suvevaheaegadel hotellis vooditegijana ja oii kui tore oli, kui külastajad olid juba voodipesu patjadelt, tekkidelt ja voodist maha tõmmanud. Tegi kohe minu töö lihtsamaks 🙂 ja tõsi on ka see, et kordategemata voodit on kergem koristada ja päevatekke pannakse pessu siis, kui neil on plekk peal (niisama mitte). Minu kogemused siis. 🙂
Alati enne tuppa sisseseadmist tahan toast pilti teha. Kappe ei kasuta, kui just pole pikem reis, kuna kardan, et unustan sinna midagi.
Mina veendun voodi mugavuses, patjade pehmuses, voodilinade täielikus puhtuses ja öökappide tühjuses (olen leidnud tühja kondoomi paki ja nüüd iga kord mõtlen, et igas hotelli voodis on seksitud ja see on veidi eemaletõukav minu jaoks..). Vannitole teen väikese ülevaatuse, dušši alla minnes kardan seeni. Ja kui seinal on pildid, siis vaatan, kas seal on tolm võetud. Ja ka mina kuulun nende hulka, kes jätab toa lahkudes võimalikult viisakaks, voodi on alati tehtud – see on reegel!
Üldjuhul teen kiire ringkäigu toas. Vaatan, kus mis on, hüppan voodil paar korda ja pakin kohvri peaaegu lahti. Juukseharja hoian alati kohvris. Ei meeldi seda vannitoas kraanikausi äärel hoida vms kohas.