Kurgo Villa on selline koht, kuhu ma enne üle-eelmise aasta jõule sattunud ei olnud ja ausalt öeldes ei olnud see villa kunagi mu valikute seas kui Pärnusse ööbimist oli vaja. Olin kuulnud küll, et seal on oivalised toidud ja hea teenindus, aga millegipärast arvasin ma, et see on…kuidas nüüd öelda…motellilik ja ei kutsunud. Muidugi oli see viga nii arvata, sest no teate, kuidas saakski üks vana ja väärika ajalooga maja olla midagi muud kui luksuslik ent samas nii lihtsalt kodune. Polnud kahtlustki, et veedame seal veel mitmeid pühasid. Miks mitte teha Kurgo Villa külastusest iga-aastane jõulupuhkus?
Nii ma seda puhkust ka eelmisel aastal planeerima hakkasin. Pealkirjast aga saate ju aimu kuidas planeerimine välja tuli – Kurgo Villasse jõudsime kaks kuud pärast jõule. Aga polnud hullu. Romantikapakett talvises Pärnus kõlas sama, kui mitte veelgi, ahvatlevamalt. Lumisel ja külmal ent päikeseliselt säraval veebruaripäeval sõitsimegi me perega Kurgo Villa poole. Või ütleme siis nii, et me alustasime sõitu, enne kui olime koduväravast välja saanud, selgus, et mu abikaasa peab siiski maha jääma. Töö. Midagi polnud teha. Kas lükata romantikapakett edasi või minna tütrega kahekesi? Me läksime kahekesi.
Kui me oma seekordset tuba nägime, siis korraks olin ma kurb, et siiski vaid kahekesi lapsega otsustasin minna. Mitte et ma oleks maailma kõige romantilisem inimene, aga see tuba oli lihtsalt nii armsalt meid ootama sätitud, et ma tundsin piinlikkust. Piinlikkust, et olin tulnud üksinda, kui teised olid vaeva näinud ja oodanud külla abielupaari koos lapsega. Ma tundsin, et olen neid natuke petnud.
Aga kuidas ja miks olla kurb, kui oled siiski sattunud ühte kaunimasse tuppa? Ma olen näinud sadu ja sadu hotellitube, üks kenam kui teine, kuid see Kurgo Villa sviit oli nii helge ja ilus, et seal oleks patt olnud kurvastada. “Emme, me oleme täna printsessi toas!” hüüatas mu nelja-aastane printsess ja täpselt sel samal hetkel otsustasin ma, et romantikapaketist sai printsesside puhkus.
Kui toast rääkida, siis minu meelest siinkohal räägivad pildid enda eest rohkem kui tuhat sõna. Päeval kui päike läbi heledate kardinate tuba soojendas, oli see kõige helgem tuba, ent õhtul küünlavalgel võttis tuba hoopis teise ilme. Romantiliselt õdusa. Muidugi andis õdusale tundele kaasa ka suur baldahhiinvoodi. Ilma valetamata tundsime me end nagu oleksime me külastamas kellegi kodu Pärnus, mitte ei ööbiks hotellis. Selles pole muidugi ka midagi imestada, sest vana kaptenivilla on ajalugu täis. Kui külastate hotelli restorani, siis lugege ja vaadake seintel maja ja sealsete elanike lugu. Kui ma õhtul oma Facebooki lehel meie toast pilte jagasin, kirjutas mulle üks naisterahvas, et see oli tema lapsepõlve suvekodu, et ta mäletab siiani, kuidas paljajalu seal kasteheinas sai joostud. Meenutas mulle oma vanaema ja tädi lugusid ning rääkis, et ühel pildil istuvad president Pätsi süles tema vanaema ja tädi. See lugu muutis Kurgo Villa minu jaoks veelgi isiklikumaks. Mul tekkis selle kohaga eriline side. Ma kujutasin ka ette, kuidas me suvel tagasi tuleme ja paljajalu läbi kasteheina hommikusööki sööma jookseme.
Toa kohta tahaksin ma öelda veel nii palju, et mulle avaldas muljet kui armsalt oli lapsele valmis tehtud tema enda väikene lisavoodike. Plaanide muutuste tõttu magas tilluke printsess küll minuga koos printsesside voodis ja väikene lisavoodi jäi mänguasjadele. Muide, Kurgo Villa on vaieldamatult üks lastesõbralikemaid hotelle, kus ma käinud olen. Hotelli vastuvõtus on kastid mänguasjadega ja kellelgi ei ole selle vastu midagi kui sealt mõned kaisuloomad endale hotellituppa kaasa laenata.
Minul oli kaasas oma isiklik kaisuloom, kellega me natuke lapsikud koos olime. “Ma ei ole mingi mänguasi!” hüüdis tütar mulle kui teda kõvasti kaisutasin, “ma ei ole kaisukas!” Aga ma ei hoolinud sellest. Ma olin otsustanud aja maha võtta ja koos oma lapsega väikest nädalavahetuse puhkust nautida ning temaga koos lapsemeelne olla. “Ärge unustage oma lapsemeelsust ja lapselikku süütust, see on kõige olulisem asi” – nii kõlab ka üks minu lemmiktsitaate. See on hea moto, mille järgi oma elu seada;)
Paljajalu kasteheinas jooksmise jaoks oli ilm liiga külm, kuid ilm ei olnud meie jaoks liiga külm, et nautida päikeselist talveilma. Ja vaadake ometi seda kaunist ajaloolist villat! Minule tuli täiesti silme ette Kurgode perekonna elu. Ma kujutasin ette, kuidas nad villa terrassil hommikukohvi jõid, ajalehti lugesid ning merd imetlesid. Praegu on selle imeilusa sviidi ehk ainsaks miinuseks vaade staadionile, aga samas ma kujutasin ette, et see võib ka hoopis omaette elamus olla. Istud oma toatrepil, kardinad tuules lehvimas, käes klaasike mullijoogiga ning vaatad, kuidas poisid või tüdrukud annavad staadionil endast kõik, et võita kuldmedal. Õhtul kui villas tuled põlesid ja väljas oli juba pimedaks läinud, oli see majake nagu nukumaja. Täiuslik idüll!
Ilma kahtlusteta on Kurgo Villa suureks plussiks ja eelisteks paljude teiste ööbimiskohtade ees suurepärane restoran “Piparmünt”. Minu jaoks kuulub “Piparmünt” Pärnu restoranide topp kolme. Sealne köök on ühtepidi nii lihtne, aga kõik toidud on nagu omaette väikesed kunstiteosed taldrikul. Isegi lastemenüüs olev kanasupp paneb ahhetama. Mitte ainult võrratult maitselt, vaid serveeringult. Mulle meeldibki selle restorani juures eriliselt see, et lastemenüüs ei ole tehtud allahindlust. Toidud on mõnevõrra lihtsamad võrreldes tavamenüüga, ent nende väljapanek ja serveerimine…Õpetab minu arvates ka lastele toidukunsti hindama. Rohkem selliseid restorane palun.
See on kindlasti üks selline restoran, kus ennast saab hästi tunda nii lastega pere, sõbrannadega veinitades või olles abikaasaga romantilisel õhtusöögil. Teenindus on samuti oivaline. Samal ajal kui meie olime restoranis, oli kõrvalruumis suur peielaud, mis võttis suure osa teenindajate tähelepanust, kuid see ei tähendanud sugugi, et meid (ja teisi külastajaid) oleks unarusse jäetud. Uutele külastajatele anti kohe ka teada, et pearoogade ooteaeg on hetkel pikk ja soovitati toite eelroogade seast, et külastajad ei peaks pettuma ja kaua ootama.
Peale õhtusööki võtsime me endale tuppa kaasa vaagna suupistetega ja paar sinimustvalget kooki (appi KUI head need olid!), vaatasime multikaid, kuulasime, kuidas kusagil lasti rakette ja tundsime end kuidagi eriliselt. Selgitasin Idale, et homme on Eesti Vabariigi sünnipäev ja täna on eriline päev, sest just siin samas linnas loeti 100 aastat tagasi manifest kõigile Eestimaa rahvastele. “Mis see on?” küsis ta. “See on selline asi, et tänu sellele saame me homme Eesti 100. sünnipäeva pidada,” vastasin ma.
Hommikul ärkasime me vara ja liikusime tagasi Tallinna poole, et paraadile jõuda. Killuke minu südamest jäi Kurgo Villasse. Ma tean nüüd, kus me ühe suvise perepuhkuse koos veedame. Kui teie veel ei tea, kus mõnd mõnusat nädalavahetust veeta, siis vaadake Kurgo Villa pakkumisi siit!
Fotod: Kristhel Vaht