Äpardusteta algus
Me kõik teame, et reisidel juhtub ikka äpardusi – lennud hilinevad, kohvrid ei jõua kohale, broneeringud ei ole kinnitatud, sihtkoha aadress on vale ja nii edasi ja edasi. Kõik need väikesed apsud kuuluvad reisimise juurde ja isegi kui juhtumise hetkel ei pruugi tegu olla naljakate seikadega, siis hiljem on need midagi sellist, mille üle koos lõbusalt nalja heita.
Kui mina oma perekonnaga reisile lähen, siis on teada, et üht või teist meiega ikka juhtub. Märtsi lõpus võtsin ma ema ja oma 1,5-aastase tütrega ette autoreisi Norrasse, Lillehammerisse. Kõik hoidsid hinge kinni ja mõtlesid, et mis siis seekord juhtub. Me valmistasime neile pettumuse, meie reis kulges viperusteta. Me ei eksinud kordagi ära, jõudsime õigeteks aegades sihtkohtadesse ja interneti teel broneeritud hotellituba oli tõeliselt meeldiv. 75 euro eest ootas meid ees piisavalt suur ja korralik twin-tuba koos kööginurga ja suure vannitoaga. Selliste odavate hotellipakkumiste miinuseks on tihti see, et vannituba ja wc on ühiskasutuses, pisikese lapsega reisides ei ole see kuigi mugav.
Ainsateks miinusteks olid suitsulõhn toas, kuigi tegu oli no-smoking-toaga, ja hommikusöögi puudumine. Samas ei saanud me kurta asukoha üle – 15 minutit jalutamist kesklinna ning huvitav kunstimuuseum (Munch-museet) vaid paari minuti kaugusel.
Me olime oma äpardusteta reisist ja heast hotellivalikust vaimustuses.
Ootamatu peatus
Tagasiteed Oslost Stockholmi alustasime me õhtul, tuju oli hea, laps magas rahulikult ning aeg läks lennates. “Vaid kolm tundi veel ja olemegi Stockholmis,” rõõmustasime me. Järgmisel hetkel turtsatas auto kahtlustäratavalt ning me tõmbasime auto kiiruga teetaskusse, et mitte keset kiirteed seisma jääda. See oli tark otsus, sest rohkem auto enam ei käivitunud. Meid ümbritses paks mets, väljas oli pime, ilm oli jahe ja hakkas lund sadama. Me mõtlesime hirmuga, et peame autosse ööbima jääma. Mida aeg edasi, seda rohkem puges külm kontidesse, me püüdsime vapralt seda mitte tähele panna ja mõtlesime, et peaasi, et lapsel külm ei hakkaks.
Kolm tundi hiljem (siis kui me plaanide järgi pidime juba Stockholmi jõudma) jõudsime me puksiirautos sõites 20 kilomeetri kaugusel asuvasse motelli. Tegu oli sellise tee-äärse motell/bensiinijaam/kohvik/kiirsöögikohaga, mis ilmselt ongi mõeldud väsinud autojuhtidele. 80 euro eest saime me kaheinimese toa keskpärases motellis, liigse luksusega see just ei hiilanud, ega ilmselt peagi, arvestades asukohta ja sihtrühma. Me olime õnnelikud, et ei pidanud ööd autos veetma ja ka see keskpärane toake tundus olevat maapealne paradiis. Motelli plussiks oli hinna sisse kuuluv rikkalik hommikusöök.
Vale pööre
Meie autoga olid lood üsna kehvad, lausa nii kehvad, et me pidime Eestist varuosadega appi kutsuma minu abikaasa. Me olime vahepeal küll ema ja tütrega tänu tuttavatele Stockholmi jõudnud, kuid paar päeva hiljem võtsime me mehe ja tütrega ette tagasi teekonna sellesse linna, kuhu olime sunnitud olnud auto maha jätma. 300 kilomeetrit Stockholmist. Kahjuks olime me naiivsed, lootes, et saame auto kohe samal päeval korda ja nii ei jäänud meil muud üle, kui jääda sellesse linnakesse ööbima.
Linna ainuke hotell jättis väljast üsna armsa mulje, ehk natuke küll ajahambast puretud, kuid siiski armas kahekordne telliskivimaja. Hotelli sisse astudes avanes meile teine pilt. Kõik lõhnas mustuse ja suitsu järgi, oli aru saada, et selles hotellis ei ole suurpuhastust aastakümneid tehtud, kardinad olid räpased ja lopendasid määrdunud akende ees. Hotellis valitses haudvaikus ja meie toani viis treppide ja koridoride labürint. Kas te olete näinud filmi “Vale pööre”? Veidike liialdades ütlen ma, et hotell tõi mulle kohe esimesena pähe selle õudusfilmi.
Trepikojas õnnestus meil kokku joosta pulstunud, habetunud ja totaalselt ebaadekvaatse meesisikuga, keda igal sajal juhul oleks pigem julgenud liigitada kodutuks kui hotellikülastajaks, meid tuppa juhatanud hotelli administraator, kes ei rääkinud ühtegi muud keelt peale hiina keele, kamandas ta oma tuppa ja naeratas meile vabandavalt. Meie võdistasime õlgu. Hiljem kui me poes süüa käisime ostmas, põrkasime me kokku ka kolme teise hotellielanikuga, kes teise korruse aknast prügikotte alla loopisid ja neid siis põõsastesse peitsid.
82 euro eest saime me toa tõelises kummituste hotellis. Tuba õnneks oli puhas ja isegi natuke hubane, kuid jääkülm, nii et magasime öösel kõik kolmekesi üksteise kaisus, et sooja saada. Ahjaa, radiaatori peal kuivas kellegi aluspesu, aga mis seal ikka nuriseda, ikka juhtub. Hommikusööki (singiviilud, päts saia, piima- ja mahlapakk ning kohvivärvi kuum vesi) sõime me haudvaikuses suures ja mahajäetud söögisaalis/restoraniosas.
Kusjuures nii palju kui me hotellis enne lahkumist ringi vaatasime, siis ilmselt oli kunagi tegu väga korraliku ja arvestades mööblit isegi natuke suursuguse hotelliga, mis lihtsalt ajapikku oli unarusse jäetud nii klientide kui omanike poolt. Ma ise loodan samuti siiralt, et ei pea selles hotellis enam kunagi ööbima.
Samal ajal Eestis
Üsna tavaline on, et me kritiseerime ja kirume Eesti hotelle, nende teenindust, toitu ja hindasid. Pean tunnistama, et ei ole ka ise patust puhas. Peale seda Norra-Rootsi reisi vaatan ma Eesti majutusasutustele hoopis teise pilguga. Jah, on paremaid ja halvemaid hotelle, on kehvemaid ja korralikemaid tubasid, hommikusööke ja lisateenuseid on igasuguseid, kuid väga suureks nurinaks ei ole põhjust. Eesti hotellide tase on väga hea, pakutavate pakettide hinnaja kvaliteedi suhe üldjuhul paigas ning kui vaadata kasvõi Hotelliveebi pakkumisi, siis võib leida ikka igasugu toredaid pakkumisi.
Mulle endale on hetkel silma jäänud sellised paketid:
–Valgete kevadööde romanss kahele Vihula mõisas, hind alates 65 eurot,
–Kahekesi Võrumaal, Kubija hotell-loodusspaa, hind alates 59 eurot,
– Majutuspakett Sagadi mõisas, hind alates 49 eurot.
Korralikust peretoast vale pöördeni