Pea alati viskan ma hotelli jõudes end korraks voodisse pikali. Lihtsalt lebasklen seal natukene ja nö testin, kas voodi on pehme või kõva, mugav või ebamugav. Korraks teemalt kõrvale kaldudes pean ma ütlema, et ma ei olegi vist oma elus üheski ebamugavas voodis maganud. On loomulikult olnud häid ja paremaid ning lausa suurepäraseid voodeid, kuid ma ei ole kunagi pidanud voodi pärast nurisema. Padjad on teine teema. Mulle ei meeldi õhukesed “liistakad”, sellised nagu laevakajutites on, et aru ei saa, kas magad padja või käteräti peal.
Aga tagasi selle juurde, millest ma seekord rääkida tahtsin. Kui ma hiljuti oma sõbrannaga ühes hotellitoas ööbisin ja samamoodi voodisse pikali viskasin, küsis ta minult, et kas ma ei tea, et päevatekke ei pesta ja me ju ei tea, kes seal peal samamoodi vedelenud on. Ta ajas mind püsti, võttis voodilt päevateki ja pani selle ära kappi. “Seda me rohkem ei kasuta!” ütles ta kindlameelselt. Mina jäin teda rumalalt vaatama, sest minul on komme hotellis viibides kogu aeg voodi korda teha, mitte piinliku täpsusega, sest sellel poleks mingit mõtet, kuid tekid tõmban sirgu ja päevateki peale. Selle peale pööritas mu sõbranna uuesti silmi. Kas ma siis ei tea, et nii teen ma koristajate elu raskemaks, et neil on palju lihtsam üles teha sassis voodit. Ma pean ausalt tunnistama oma ignorantsust, sest ma ei olnud selle peale kunagi mõelnud.
Sellest hotellikülastusest, kui tuppa sattusid elama kaks täiesti erinevat (mis sellest, et vaata et parimad sõbrannad) inimesest, sain ma aru, kui palju erinevaid inimesi, erinevate kiiksudega hotelle külastab. Mina teen voodi ära, lebasklen päevatekil, kõnnin toas paljajalu, ei kontrolli ei wc prill-laua alla (vannitoa puhtus on mu jaoks elementaarne, aga kui see näeb puhas välja, siis ma ei näe põhjust sügavamaks inspektsiooniks), ei puhasta üle kraanikaussi, ei käi märja lapiga üle teleripulti ja ukselinke. Minu sõbranna kamandas mind maha päevatekilt, pani toas jalga plätud ja tegi kõike seda eelnevast loetelust, mida mina ei tee. “Oled ikka friik,” ütlesin ma talle. Ta vastas, et teab seda ja rääkis lugusid oma tuttavatest (ja tuttavate tuttavatest), kes on veel hullemad.
Ega ma ei tea, võib-olla ta mõtles need lood ka välja, kuid kui ma hiljem ka guugeldasin “mida inimesed hotellitubades teevad”, siis erinevates foorumites tuli päris palju huvitavaid asju välja. Hallid varjundid ja muu sarnase “suletud uste taguse tegevuse” jätan ma kõvale, ma pean silmas selliseid süütuid kiikse, mis erinevatel külastajatel on. Näiteks ei kasuta osa külastajaid kunagi kappe, sest need tunduvad mustad ja mugavam ning julgem on kohvris asju hoida. Mõned teevad seda ka prussakate ja muude satikate hirmus ning hoiavad reisi vältel (nt soojamaareisil) oma kohvrit vannitoas. Märgade salvrätikute ukselinkide ja telekapultide puhastamine on täiesti tavaline, samuti valge paberiga põranda “inspekteerimine”, et näha, kas tasub käia palja jalu või peab kasutama plätusid. Osa külastajaid paneb telekapuldi lausa kilekoti sisse, et mitte võõraste bakteritega kokku puutuda. Minu rõõmuks ei ole ma sugugi ainuke voodi korda tegija. Selgus, et suur osa külastajatest teeb hotellis voodi ära, sest ei taha, et koristaja teda lohakaks või laisaks peaks.
Millised on teie hotellikiiksud? Jaga oma kiikse kommentaariumis ja osale Hotelliveebi 20-eurose kinkekaardi loosimises. Võitja selgub 31.augustil.
Blog
-
Hotellikülastajate kiiksud
Magamistuba ühes minu lemmikhotellis Tallinnas. Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel -
Kuidas üllatada meest
Mu abikaasa on ilmselt aastate jooksul õppinud ridade vahelt lugema ja nii on ta mind ikka aegajalt mõne hotelli külastusega üllatanud. Üle pika aja mõtlesin ma, et võib-olla oleks vaid aus talle üks vastuüllatus teha. Tartus Hansahoovis esines paar nädalat tagasi C-jam ja Kristjan Kannuke ning kuna: 1) me olime sel ajal Tartus, 2) meil oli olemas lapsehoidja, 3) mulle meeldib C-jam ja 4) mul olid olemas kontserdi piletid, otsustasin oma mehe kohtingule vedada. Lisasin paketti veel Aleksandri hotelli, mis mugavalt asuv kohe Hansahoovi kõrval, ja olin ise rahul.
Ütleme aga nii, et meest ei olnud sugugi nii lihtne üllatada kui ma arvasin. Esiteks ei tahtnud ta üldse maalt linna tulla, teiseks nägi ta kusagil linnas kontserdi plakatit ja küsis mult, et miks peaks keegi Kristjan Kannukest kuulama minema (kontserdi lõppedes oli ta hoopis teisel arvamusel) ja kolmandaks küsis ta, miks me Annelinnas ööbime kui ma LÄBI Annelinna maalt kõige otsemat teed KESKLINNAS asuvasse hotelli sõitsin.
Ohjah, mõtlesin mina. Ei ole just lihtne üllatada inimest, kes end üllatada ei taha, kuid õnneks muutus kõik õige pea. Esiteks oli kontsert oivaline ja meeldis meile mõlemile ja teiseks oli valitud Aleksandri hotell väga meeldiv üllatus. Asukohana suvise kontserdi külastajana kõrval asuvas hoovis on paremat kohta raske soovida. Mulle meeldib, kui mul on võimalus kontserdi eel või ajal ka klaasike veini manustada, 90% ajast ei ole see aga võimalik, sest keegi peab alati autoroolis istuma. Aleksandri hotellis ööbides oli see “mure” kiirelt lahendatud. Hotellis tundus, et on ka mu mõtteid loetud, sest toas oli laual meid ootamas vahuvein. Nii tore üllatus! Ma ei oska öelda, kas selline üllatus ootab kõiki külastajaid või oli see väikene boonus minu üllatuspaketile, kuid mulle tegi see rõõmu (me veel jõuame korraks vahuveini juurde ka hiljem tagasi).
Aga siis hotellist ja mille poolest see mind üllatas. Tuba oli küll suviselt kuum (ilm lõi vist järjekordseid kuumarekordeid), kuid avatud aknad ja puhur aitasid sellest üle olla. Meie tuba oli avar ja mugav, akendega Hansahoovi poole. Mul oli natukene isegi kahju, et meil kontserdi piletid olemas olid, sest osa minust oleks tahtnud “vaese üliõpilase” paketti kogeda – istuda aknalaual, kuulata tasuta head muusikat ja aeg-ajalt klaase kokku lüüa. Kartma ei pea seda, et öösel mingi melu või möll magamist segaks. Toas oli täielik vaikus ja me magasime nagu notid. Padjad oleksid ainult võinud mugavamad ja suuremad olla.
Minu jaoks on alati väga oluline vannitoa puhtus ja plusspunkte annab alati ilus hommikusöök. Vannituba oli väga korralik ja kena, hommikusöögi kallal võiks ma natuke nuriseda, aga mulle meeldis sõbralik ja abivalmis teenindus, mistõttu ma tunneksin end ausalt öeldes halvasti. Ja teate, mul on üks salaarmastus lapsepõlvest. Sprotid võiga määritud röstsaial! Kuna üle saja aasta ma sellist võileiba endale siin lubada sain, siis annan ma puudujäägid andeks.
Ma pean natuke vabandama, et justkui hüppan edasi-tagasi ehk hommikusöögi juurest tagasi asukoha juurde, kuid kuna asukoht hotellil on tõesti vaid 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel kesklinnast, otsustasime me vabast õhtust maksimumi võtta ja linna jalutada, eesmärgiga kusagil üks kokteil juua. Jalutuskäik jäi vaid jalutuskäiguks, sest pangaautomaat sõi ära mu kaardi (ja raha), pööras meie plaani peapeale ja me pidime lihtsalt tagasi jalutama.
Tol hetkel kui me tagasi jõudsime oli mul tõesti hea meel, et meid toas vahuvein ootas. Ma ei taha kõlada nagu alkoholilemb, aga no lapsevaba õhtu ja puha.
Kokkuvõttes ütlen ma, et kuigi ma tean Eesti hotellide aina kõrgemat taset, olen ma ikka uusi kohti külastades esialgu skeptiline. Nii ka seekord. Ilmaasjata. Ei pea sugugi kartma, et taskukohase hinna eest ei saa piisavalt. Saab küll. Julgen lausa soovitada. Sümpaatne, korralik hotell oivalise asukohaga (seda viimast ma vist juba mainisin?). Hotellis asub muide ka väga korralik ilu ja tervisekeskus, nii et enne peole minekut saab end mugavalt ka kauniks sättida lasta või peale pidu end turgutada-hotellis ööbijatele teenused -10% soodsamad. Meie jäime väga rahule. Mees oli üllatunud, et ma teda üldse üllatasin sellise ootamatu vaba õhtuga.
Kui teil tekkis ka mõte oma meest/naist Aleksandri hotelli pakettidega üllatada, siis tutvuda saate Hotelliveebis pakutavate pakettidega siin. Ja mina kui paadunud Tartu fänn, soovitan teil Tartut iga kell külastada. Minu soovitusi linna peal ringi vaatamiseks leiate ühest varasemast postitusest siin.
-
Mis rõõmustab üht väsinud vanemat?
Eelmise aasta lõpus saatis mu abikaasa mind Lavendel Spaasse puhkama (LINK) ja ma sattusin sellest väikesest kohast vaimustusse. Ma hoian ikka silma peal ka teistel blogijatel ja mul on olnud hea meel näha, et väga paljud teisedki jagavad minu arvamust. Mis mind aga eriti rõõmsaks teeb on see, et kunagi kui pakkusin siinsamas blogis välja mõtte uueks puhkusepaketiks väsinud lapsevanematele, siis Lavendel Spa tegi sellise paketi ka teoks ning tundub, et see hakkab teiste pakkumiste seas silma.
Siinkohal tahaksin ma teiega jagada Maikeni kogemust väikesest “emme-puhkusest” – seekord küll mitte (veel) “väsinud lapsevanema paketist” – kuid lapsevanemana ma tean, milline luksus võib olla ka vaid kosutav uni. Eemal argipäevast!
Ma tegingi selle teoks, ma läksin puhkama! Mitte kaugele ega kauaks aga ma lihtsalt võtsin kätte ja magasin, ma ei mäletanudki enam kui imeline tunne see oli! Aga kõigest siis algusest…
Otsisin (igaksjuhuks) oma esimeseks minipuhkuseks üsna kodulähedast varianti, et vajadusel ikkagi olemas olla. Kaalusin nii hotelle/spaasid Tallinnas kui Viimsis ning hinna poolest kõige mõistlikum oli siiski Lavendel SPA. Sinna oli võimalik osta ka lapsevanema puhkepakett (vaata SIIT, kuid seekord ma tõesti ei tahtnud mingit mudimist ega kellaaja peale minekut ning seetõttu jäi mu valikuks hoopis selline pakkumine, mille hinnaks oli kaks ööd kahele 97€. Kuigi olin ühe öö seal üksinda, oli see siiski kõikidest pakutavatest soodsaim. Hotelliveebi kaudu oleksin veelgi soodsamalt saanud aga magasin õige aja maha ja selleks ajaks kui bronnimiseni jõudsin, neid kuupäevai enam ei saanud. Noh, mis seal ikka, maksin 10€ juurde siis… Järgmisena tahaksin ikka selle lapsevanema lõõgastuse ka ära proovida, jäi nagu väheke kipitama, et mida põnevat see teisiti oleks olnud 😀Ma lugesin Hotelliveebi tagasisidet ka ja pean ütlema, et minu tuba oli igati ilusti korras ja puhas. Ma jäin väga rahule.
Mul oli broneering teisipäevast neljapäeva lõunani, kaks ööd, kaks hommikusööki kahele. Kuna teisipäeval sain võimaluse osaleda Lingam Massaazi koolitusel ja peale seda siirdusin Villa Thaisse õhtustama, siis jõudsin hotelli umbes poole kümne paiku õhtul, mis tähendas seda, et mul oli energiat umbes niipalju, et jaksasin oma pambud autost tuppa tassida, duši võtta ja magama kooberdada. Ma lubasin enne ja pärast pilte siin ühele ja teisele, aga kuna koolitus tuli vahele ja ma ei tahtnud kedagi surnuks ehmatada siis pidin ennast veidike üles kloppima 😀
Ma magasin, MA MAGASIN! Kella poole kaheksani, siis ajas mind rindade pakitsus üles, sest nemad tegid ikka tööd, mis siis, et ma ennast üritasin veenda, et mommy mode on väljalülitatud… Nad olid ju harjunud, et terve öö peab varustama ja sellepärast oli mu olukord hommikuks üsna õnnetu.
Õnneks oli mul piisavalt oidu peas, et kaasa võtta kodust rinnapump, millega ma vajadusel oma olukorda veidi leevendada sain. Kui kellelegi nüüd jutt segane tundub, siis see emme-puhkus oli nagu veidi undercover tissitamisest loobumise puhkus ka, ning juba sellepärast sai kodule natuke lähem ööbimispaik võetud, et juhuks kui olukord on hullemast hull, saan kiiresti päästma tulla. Aga loomulikult olid mul valitud nii head lapsehoidjad, et ma magasin terve öö ja nemad said kõik ilusti hakkama!
Hommikul oli mu magatud padjakas selline:
Kolmapäev oli mul üle pika aja päev, mis oli üleni mulle! Ma sõin hotellis hommikust, ning läksin linna peale.
Mul oli kindel eesmärk käia läbi oma lemmik kaltsukad ja poed ning hiljem sõbrannaga kohvitada ja raamatut lugeda ning spaasse ka jõuda.Sõbrannaga pidimegi kokku saama sealsamas Lavendli Tallekeses ja Pullikeses. Panin ennast riidesse ja sättisin minekule.Kohv oli väga hea ja laavakook samuti. Piparmündijäätis oli mõnusalt “kange” ja pettuma ei pidanud 😉
Kui jutud jutustatud, plaanid peetud hakkasin SPA-sse minema. Spa on võrdlemisi väikene aga hubane. minu isiklik lemmik seal oli jaapani vann, milles vee temperatuur oli 41 kraadi. Sinna ma oleksingi võinud jääda! Lisaks oli seal 4 sauna:
*suitsusaun oli väga huvitava väljanägemisega, eriti selle püsikundega 😀
*tavaline aurusaun,
*auru ja soolasaun,
*lõõgastussaun, kus temperatuur on madalam, lava suurem ja saab lihtsalt olla ja nautida.
Mind jäi häirima vaid see, et saunade uksed käisid sellise kraksatusega kõik, et relaxing saunas väga sellist rahu-vaikus-relax olekut ei tekkinudki… Samas, eks see ole häälestamise küsimus, minul oli ilmselgelt sellega raskusi. Aga mis mulle väga meeldisid olid seina maalingud! Näiteks jaapani vanni juures oli väga ilus õites puukene. Kahjuks ma pilte ise ei teinud spa-s, sest algul ei julgenud küsida ja pärast unustasin telefoni tuppa… Ehk järgmisel korral 🙂Samal õhtul pidi ju ka abikaasa jõudma ning kuna tema saabumisaeg oli planeeritud pigem hiline, käisin läbi meie lemmik restoranist ja ostsin meile söögid kaasa. Scampi e spinaci ei ole mind veel kunagi alt vedanud – imeline! Käed püsti kellele veel maitseb!Õhtu poole jõudsin enne spa sulgemist kiiresti ühe jaapani vanni võtta ning siis abikaasaga õhtustada ja uni tuli taas magus… Ma sain üle “saja aasta” terve öö kaisutada! Neljapäev oligi juba viimane puhkuse poolik päev. Võtsime hommikusöögiks mõned võikud ja ma tutvustasin abikaasale ka spa-d ning peale seda oli check out.
Mul oli juba tekkinud igatsus laste järgi aga samas oleks veel tahtnud abikaasaga mõnuleda omaette. Ajasime linnapeal veidike asju ja võtsime suuna koju. Tegime koduteel liftis peeglipilti ka 😀
Ma loodan järgmisel korral, kui lapsevanematele mõeldud lõõgastuspaketti proovin, saan rohkem pilte teha ja siis ei ole enam ööuni mommy mode‘st häiritud ning magan veeeeeeeeel kauem! On millest unistada, eks!Koju jõudes klammerdus Pudi mu külge käte ja jalgadega nii kõvasti, et ma oleksin vabalt võinud oma käed lahti lasta ja ta oleks ikka mu küljes olnud. Purul oli issi üle ka hea meel aga Pudi keeldus igasugusest kontaktist teiste pereliikmetega, sobis vaid emme “opa”. Õnneks olid tublid abilised veel meiega ja hoolitsesid selle eest, et saaksime oma lapsi kaisutades kõhu ka täis.Fotod ja tekst blogist Roosad Stilettod. Lavendel Spa Hotel pakkumistega Hotelliveebi keskkonnas saate tutvuda SIIN -
5,51 kilomeetrit kultuuri
Laupäeval pidin ma ööbima Oru hotellis. Ma olin kesklinnas astumas bussi peale, et jõuda Oru hotelli ja kuigi ma vedasin enda järel ka tillukest reisikohvrit, leidsin ma end ühel hetkel mõttelt, et tahan hotelli jalutada. Mõeldud-tehtud.Ma olen väga suur jalutaja. Alati kui ma satun mõnda uude linna võin ma tundide viisi jalutada, avastada uusi ja huvitavaid kohti, pildistada, kulgeda omas rütmis.Miks mitte jalutada ka oma kodulinnas? Taastutvuda vaatamisväärsustega, võtta aeg maha ja lihtsalt nautida?
Allpool toon ma ära 10 põhjust, miks ma soovitan teil samasugune jalutuskäik ette võtta. Varuge aega ja soovitavalt liikuge ilma reisikohvrita.1. Tallinna kesklinna suurlinnalik melu on omamoodi vaatamisväärsus. Kiirustavad inimesed, trammid, bussid, ummikutes seisvad autod, kõrghoonete klaasjad pinnad, moodne arhitektuur, omanäolised kohad. See kõik asendub ootamatult kui olete jõudnud mere äärde hoopis rahulikuma tempoga. See mõnus segu kiirest linnaelust ja omas tempos kulgevatest mere ääres jalutavatest paaridest mõjub kuidagi teraapiliselt.
2. Jalutuskäik piki mereranda. Kauguses paistavad reisilaevad, Viimsi poolsaar, linna poolt paistavad vanalinna tornid. Klassikaline kilukarbivaade avaneb uuest küljest, nagu fotoobjektiiviga lähemale suumituna. Tuul puhkub mere lainetama. Tekib soov kingad jalast võtta ja paljajalu liival jalutada. Suhteliselt kesklinnas on teil võimalik jalutada paljajalu mererannas!
3. Reisisadamas seisvad kruiisilaevad. Need kohe püüavad pilku. Te jääte neid silmitsema, võtate kotist kaamera ja püüate pildile jäädvustada nende laevade suurust võrreldes tavaliste reisilaevadega.4. Skulptor A.Adamsoni ja arhitekt Nikolai Thamm noorema poolt valmistatud Russalka mälestussammas, mis pühendatud Venemaa keisririigi soomuslaeva Russalka hukkumisele.Tallinna sadamast väljunud laev läks tormisel Soome lahel põhja 7. septembril 1893. Lisaks komandörile hukkus 11 ohvitseri ja 166 meremeest, nende nende hulgas kuus meest Eesti- ja Liivimaal. Ellujäänuid ei olnud. Uppunud Russalka leiti üles alles 110 aastat hiljem, Eesti Meremuuseumi käivitatud otsingutel 2003. aasta juulis. Laev oli vööripidi 30 meetri ulatuses põhjamudasse tunginud ja seisis peaaegu püstloodis 74 meetri sügavusel.Võib juhtuda, et satute Russalka juures kokku pulmaliste seltskonnaga, sest paljudele (vene rahvusest) kuulub Russalka juures pildistamine pulmatavade hulka.
5. Kadrioru park, mis jaguneb mitmeks erinevaks osaks. Näiteks rahvapark.1935-1940 peeti Eest Vabariigis pargi- ja kodukultuuri taasväärtustamist kui iseseisvuse, eneseväärikuse ja teadvustamise väljendamist riiklikult tähtsaks. Kavas oli Kadriorg ja seda ümbritsev ala tervikuna kujundada kauni haljastusega meelelahutuslike ürituste korraldamise piirkonnaks nn. rahvapargiks. Park kujundati erinevas eas ja mitmekesiste huvidega inimestele kasutamiseks, mis ongi rahvapargi olemuse esimene kriteerium. Kujundati Luigetiigi ümbrus vöökirjas peenra ja päikesekellaga, ehitati noortepark, vabaõhu kontserdiplats kõlakoja, purskkaevu ja kiviktaimlaga (praegu roosimägi) ja Apollo plats skulptuuriga.
6. Jaapani aed. Kadrioru pargi Jaapani aia puhul on tegemist tiigiaiaga, mille koosseisu kuulub ka teeaed. Jaapani aia kivide paigutus on inspireeritud Tallinna vanalinna katusemaastikust ja kujundus lähtub ühest sissepääsust. Tulevikus paigutatakse aeda väravad, teemaja, ootepaviljon, kaks silda väikesele tiigile, laternad, kätepesunõud jms detailid, mis kuuluvad Jaapani aeda.
7. Kadrioru loss. Katariina I-le pühendatud hilisbarokse Itaalia villatüübist lähtuva lossi kavandas 1718. a Itaalia arhitekt Nicola Michetti. Nurgakivi. Peale Peeter I surma jäi loss riigivalitsejate suveresidentsiks, olles Eestimaa kuberneri ülevaatuse all. 1921-1928 tegutses lossis Eesti Kunstimuuseum; 1929 muudeti loss riigivanema suveresidentsiks; 1946-1991 oli loss Eesti Kunstimuuseumi peahoone; 22. juulil 2000 avati lossis Kadrioru kunstimuuseumi vanemale Lääne-Euroopa ja Vene kunstile pühendatud Eesti Kunstimuuseumi filiaal.
8. Ülejäänud muuseumid ja vaatamisväärsused Kadrioru pargis. Köögimaja ehk Mikkeli muuseum, lastemuuseum Miia Milla Manda, vahimajad, lustla, Presidendi kantselei, Peeter I majamuuseum, A.Weizenbergi allee, päiksekell, jääkelder, suur hundikuristik, Hundikuristiku ojaga olete te tegelikult ka juba Oru hotelli jõudnud, kui ärge veel peatuge, on jäänud veel kaks vaatamisväärsust.
9. KUMU. Kumu on Eesti Kunstimuuseumi peahoone ning suurim ja esinduslikem näitusepaik Eestis. Muuseum avati 17. veebruaril 2006. Aastal 2008 võitis Kumu Euroopa aasta muuseumi tiitli.. Kumu tegevuses on väga olulisel kohal rahvusvaheline mõõde: pooled vahelduvatest näitustest (neljas näitusesaalis toimub aastas kokku 11–12 suuremat näituseprojekti) tegelevad eesti kunsti ja pooled rahvusvahelise kunstiajaloo ja kaasaegse kunstiga. Kumu on muide ka minu üks lemmikkohti Tallinnas.
10. Tallinna lauluväljak. Eesti rahva ühisteadvuses on kaks üldlaulupidudega seotud veendumust. Esimene ütleb, et 1869. aastal laulis nimetu maarahvas ennast euroopalikuks rahvaks ja teine, hilisema ajaga seotu, kinnitab, et eesti rahvas laulis ennast vabaks. 1988. aastal toimusid just siin nõukogude võimu lõpetamist nõudvad suurmeeleavaldused koos ühislaulmistega, millest võttis osa ligi kolmandik eestlastest.Arhitekt Alar Kotli projekteeritud laululava (1960) on nõukogude ajal püstitatud modernistlikest ehitistest üks silmapaistvamaid ning erandlikumaid just oma originaalse kaarekonstruktsiooni poolest. Iga viie aasta tagant toimuvad üldlaulupeod toovad kaare alla tuhandeid lauljaid. Suurimas ühendkooris on olnud ligi 25 000 lauljat.Laululava kõrval paikneb 42 m kõrgune tuletorn, mille tipus on vaateplatvorm kauni vaatega kogu Tallinnale ning tuleurn, milles süüdatakse tuli laulupeo ajaks. Ma olen tõeline laulupidude fänn!
Foto võtsin internetist Kas tundus pikk reis ja liiga palju (aja)lugu? Aga kas te usute, et kogu see jalutuskäik oli kõigest 5,51km pikk ja võttis minul aega 1 tund ja 11 minutit. Kuidas ma seda tean nii täpselt? Laisa pühapäevasportlasena ühendasin ma meeldiva kasulikuga, panin Endomondo tööle ning lisasin mõnusa jalutuskäigu tehtud trennide hulka. Kaks ühes :).Teil soovitan ma aega võtta ja muuseumidesse ka sisse astuda, võtta kaasa piknikukorv või astuda sisse mõnda Kadrioru pargi kohvikusse. Uskuge mind sellest tuleb üks meeldejääv jalutuskäik!Minu kogemusest “Oru” hotelliga olete te juba lugenud? . Selle hotelli majutuspaketiga Hotelliveebis saab tutvuda SIIN. -
Nagu teine kodu
Viimati Eestis olles valisin ma ööbimiseks “Oru” hotelli. Selle hotelliga on mul omajagu naljakas suhe. Ma olen selle hotelli parklas oodanud hotellis ööbinud külalisi väga mitmeid kordi, ma olen isegi hotelli restorani terrassil veini joonud, aga ma polnud selles hotellis kunagi sees käinud.
Ka seekord oli mu ööbimine küsimärgi all, sest hotell oli välja müüdud, kuid siiski õnnestus mul endale (ilmselt tänu tühistamisele?) saada enda käsutusse ruumikas peretuba. See oli iseenesest päris irooniline, et ma ööbisin just peretoas, sest ma olin perest eemal väikesel puhkusel. Aga nali naljaks. Tuba oli iseenesest mõeldud “klassikalisele” 2+2 perele, kuid kuna voodi oli nii suur, siis sinna mahub lisaks vanematele vabalt magama ka veel üks laps, nii et kui te otsite perepuhkuseks tuba, kuhu mahub ka suurema perega, siis “Oru” hotell on kindlasti üks sobiv valik. Ja toas on pimendavad kardinad! See meeldib mulle eriti kui ma tütrega koos hotellides viibin. Nii saab teda ära petta kauem magama;)
Veel üks pisiasi – ka lemmikloomad on hotellis teretulnud.
Ma olen aru saanud, et “Oru” hotell on väga populaarne eelkätt äriklientide hulgas, eriti naabrite lätlaste seas, kes autoga reisivad. Sellisel juhul on maja ees tasuta parkla suureks boonuseks. Tegelikult annavad head parkimisvõimalused hotellile ka minu silmis plusspunktid, seda väga lihtsal põhjusel – ma olen kohutavalt kehv parkija. Olgugi, et hotell on äriklientide seas populaarne, siis ei pea te kartma, et see on kuidagi külm või range. Vastupidi. Hotell on äärmiselt kodune – seda juba teenindusest alates. Eranditult kõik võtsid mind (ja teisi) vastu kui vana tuttavat. Näha oli ka. et hotellile on väga oluline klientide tagasiside ja rahulolu, sest administaator küsis minult lahkumisel äärmiselt viisakalt, kuidas ma rahule jäin ning uuris ka, kas mul on hotellile mingeid etteheiteid, soovitusi, kas oli midagi, mis ma sooviks, et teinekord oleks teisiti.
Mul ei olnud ühtegi etteheidet. Käsi südamel. Sest ma tundsin end nagu kodus. Üheks põhjuseks ka võib-olla koridoris olev raamaturiiul (mulle nii meeldib see uus trend!), kust ma ka oma lapsepõlve salalemmiku “Lolita” leidsin. Lapsena lugesin ma seda salaja, sest mulle tundus, et selles raamatus on midagi minu vanusele keelatut, ma kartsin, et ema ei luba mul seda lugeda. Ma ei tea, kas ta oleks ka seda teinud. Ma ei küsinud kunagi. Nüüd haarasin ma raamatu tuppa kaasa, et seda uuesti peale 20 aasta pikkust pausi sirvida. See meeldis mulle ikka. Kihvt raamat. Soovitan lugeda!
Ja kaldusingi teemast kõrvale. Tagasi hotelli juurde. Ma ei hakka tubasid ja erinevaid võimalusi (konverentsid, sünnipäevad, pulmad) pikemalt lahti seletama, sest hotell on täpselt selline nagu üks eeskujulik ***superior hotell olema peab. Ma tooksin eraldi plussina ära veel ilusalongi. Suuremates hotellides on see muidugi tavaline, kuid sellises tillukeses hotellis tuli see mulle tõepoolest (väga meeldiva) üllatusena. Mul oli isegi natuke kahju, et mul oli kesklinnas juuksuriaeg kinni pandud, palju mugavam oleks olnud külastada “kõrvaltoas” asuvat salongi, aga siit õppetund iseendale: vaata täpsemalt järele, milliseid teenuseid hotellis pakutakse.
Minu jaoks oli “Oru” hotell nii mõnusalt kodune, et ma julgen seda soovitada kõigile oma tuttavatele, kes tahavad väikest puhkust argipäevast. Olete nagu kodus, aga samas ikkagi hotellis ära. Hotelli suurepärasest asukohast kirjutan ma eraldi postituse. Nii palju näha ja teha.
Laias laastus ma ju tean ka, mida hotelli hommikusöök endast tähendab, kuid mulle on äärmiselt sümpaatsed just need hotellid, kus see standardvalik on presenteeritud kaunil moel. “Oru” hotellis oli kõik nii nagu mulle meeldib. Peekon oli krõbe, saiakesed värsked ja pehmed ning kohv maitsev. Natuke jälle teemast kõrvale kaldudes, siis ma ei olegi enam Eesti hotellides halba kohvi saanud viimase aasta jooksul. Kuidas teie kogemused on? Ma ei ole ju ainus, kes on märganud suurt hüpet selles valdkonnas?
Sellest, et hommikusöök oli tõesti maitsev ja kenasti välja pandud, andis tunnistust see, et üks sakslastest paar andis peale sööki oma kiidusõnad teenindajale edasi. Kasutades sõnu “hubane” ja “maitsev”. Peale hommiksuööki panin ma oma kohvri kokku ja astusin hotelliuksest välja, et bussiga linna sõita. Ma lihtsalt ei saanud taksot tellida, kui praktiliselt hotelli ukse ees on bussipeatus!
Ahjaa, Hotelliveebi keskkonnas on hetkel “Oru” hotelli ööbimispakett kahele al. 79 eurot, vaata lähemalt SIIT.
-
Siis, kui kõik viltu kiskus
See on nüüd üks selline kogemus, millest ma võiksin kirjutada kaks täiesti erinevat postitust. Esimene neist kannaks pealkirja “Ma ei jäänud millegagi rahule”. Ma olin enne hotelli jõudmist saanud halbu uudiseid, ma sõitsin Viimsisse taksoga, mis maksis varanduse (märkus endale: vaata alati enne taksosse istumist hinnakirja!), jõudsin hotelli samaaegselt kahe Soome turismigrupiga ja ootasin check in’is pool tundi, minu broneeringut ei leitud, mu toas oli külm, ma ei saanud pubis söödud kala lõhna näppudelt, esineja tuli liiga hilja, ma ei julgenud üksinda 18+spaasse minna… Ühesõnaga kõik kiskus viltu.
Paha tujude emotsioonide ajel võiks ma kirjutada, et minu halvim hotellikogemus üle pika aja, aga mõtleme nüüd veidi. Kas see kriitika oleks hotelli suhtes aus? Ei oleks, eksju? Ma olen erinevate emotsioonide ajel antud tagasisidest ka varem kirjutanud (SIIN) ja sain seekord väga hästi aru neist, kes teinekord oma paha tuju nt hotellitöötaja peal välja elavad. Ma ei usu, et ma endast seekord vastuvõtu töötajatele väga hea mulje jätsin;)
Kui ma lõpuks oma hotellituppa jõudsin, aknast avanevat rahustavat vaadet männitukale vaatasin ja klaasikese valget veini endale lubasin, mõtlesin ma, et algame nüüd uuesti algusest. Jätame isikliku paha tuju kõvale ja vaatame hotelli uue, värske pilguga. Ja ma luban teile, et see siin pole nüüd mingi väljamõeldud müügijutt, vaid aus emotsioon.
Tuba oli korralik double-tuba, puhas ja ruumikas, kõik vajalik olemas. Kõige olulisem mugav suur voodi, kuhu pikali visata. Ma olin hommikul kella kaheksast saati reisinud ja hotelli jõudes unistasin ma kõige pealt sellest, et jalad seinale visata.
Aga ma tahaksin eraldi välja tuua KÕIGE positiivsema. Hotelli peauksest sisenemise asemel ründasin ma hoopis pubi ja porisedes püüdsin ma õiget ust üles leida, mulle tuli appi kõige suurema ja sõbralikuma naeratusega teenindaja, kes mind õigele teele juhatas ja hiljem pubisse tagasi kutsus. Minu jaoks on alati üks olulisemaid asju see, kuidas klienti vastu võetakse. Soe vastuvõtt on pool võitu.
Olgu öeldud, et mu tuju oli veel paha ja mõtlesin end vaid hotellituppa peita ülejäänud ajaks. Jumal tänatud, et tühi kõht mind siiski tagasi viis, sest sattusin pubisse just siis kui Koit Toome heliproovi tegi. Saate aru jah, Koit Toome! Lihtsalt niisama ühtäkki ühes pubis. Ma istusin oma toitu ootama ja nautisin heliproovi. Ma olin kindel, et hiljem tagasi ei jõua, sest minu jaoks algas esinemine liiga hilja, aga tegelikult ma siiski korraks leidsin põhjuse – taldrik tagastada- et ka paar lugu kontserdist kuulata. Kas pole lihtsalt fantastiline lisaväärtus hotellikülastajatele? Rahvas elas igatahes kontserdile täiega kaasa.Edasi uurisin ma teenindajalt, mida kohe ja kiiresti kaasa tuppa saaks võtta menüüst. Ta pakkus välja just suitsuahjust tulnud lesta. Ma jumaldan värsket lesta, kuid kartsin, et kalalõhn jääb hotellituppa ja loobusin täidetud jalapenode kasuks. Korraks. Sest ma ju ütlesin, et ma jumaldan värsket lesta ja ahvatlus oli liiga suur. See pakiti mulle kenasti kaasa, kuid kas ma juba mainisin, et Koit Toome tegi parasjagu proovi, nii et ma otsustasin selle lesta sealsamas siiski ära süüa. Näppudega süües ja nägu kalaga koos, ei näinud ma ilmselt kõige naiselikum välja, kuid ausalt, suvel on raske leida midagi mõnusamat kui värskelt suitsutatud lest. Mõnusssss!
Veekeskusest ma eraldi kirjutama ei hakka, sest sellest on Mirjam teinud väga põhjaliku ülevaate SIIN, ma lisan lihtsalt omalt poolt, et siia tulen ma kindlasti kogu perega tagasi. Kui nüüd välja tuuagi see, mis minu arvates on Viimsi spaa kõige suurem pluss, siis selleks on mitmekülgsus. Nii mitmekülgset keskust, kus kõik on kompleksselt üheskoos (kino, hotell, 18+ Spa, erinevad ja mitmekülgsed söögikohad ning spaa-hoolitsused, mis silmade eest kirjuks võtavad), teist Eestis lihtsalt pole. Kui tahate terve perega lõõgastuda, nii et kõigile on midagi, siis Viimsi spaa on just see koht, kuhu puhkama tulla. PS! Kui lapsevanematel tekib soov mõneks tunniks vaid kahekesi aega veeta, siis hotelli kliendile pakutakse tasuta lastehoiuteenust lastele alates 3. eluaastast.
18+ Spa jäi seekord mul avastamata, sest ma ei tea, mis häbelikkus mind korraga valdas, aga üksinda ma sinna minna ei julenud. Jääbki avastamisrõõmu ka uueks korraks.
Sellest, et Viimsi spaa on hinnatud ja armastatud ööbimis- (ja vabaajaveetmis)asutus andis tunnistust see, et hotell oli täiesti välja müüdud, pubi rahvast täis ja kinno oli minemas arvestusväärne hulk inimesi. Ilmselt on loogiline küsimus, kas liiga kitsaks ei jäänud? Kas liiga palju rahvast ei seganud? Ei, absoluutselt mitte, sest maja on lihtsalt nii suur, et rahvas valgub kompleksi laiali. Saunakeskuses ei jäänud mulle korrakski muljet, et hotell on rahvast liiga täis.
Kõht täis, saunad proovitud, esinemine nähtud – rahulolevana vajusin ma unne ja magasin nagu kott hommikul lausa nii kaua, et pidin kiirustama, et hommikusöögile jõuda. Ma pole ammu nii hästi puhanud. Niisiis nagu aru saate, hoolimata esimesest negatiivsest muljest (mis tingitud ka mu enda pahast tujust) lahkusin ma hotellist väljapuhanu ja rahuolevana. Maja ees seisnud takso sõitis ära just sel hetkel kui ma uksest välja sain, ma otsustasin bussiga linna sõita, aga et oodata tuli 15 minutit (ka buss oli just ära läinud), alustasin ma vaikset jalutuskäiku linna poole. See oli teraapiline. Kui on ilus ilm ja teil on aega, siis jalutage! Viimsi on jalutuskäiku väärt. Ja Viimsi spaa on külaskäiku väärt!
Hotelliveebis saate Viimsi spaa pakkumistega tutvuda SIIA klikates.
-
Eesti blogiauhinnad 2016
Juba teist aastat korraldatakse blogija Mari-Leen Albersi eestvedamisel Eesti Blogiauhindade gaalat. (Hotelliveebi) blogijana on minul äärmiselt hea meel, et sellist üritust korraldatakse. Hotelliveeb oma blogiga auhindadele ei kandideerinud, küll aga aitasime me blogijatel tänada korraldajat, kes samuti ise kandideerida ei saanud ning nii sai Mari-Leenile väikeseks preemiaks pakutud puhkus selle aasta lõpus avatavas V Spaas. Meie soovime omalt poolt talle ka edaspidiseks energiat ja jõudu uute ürituste korraldamiseks ning lennukaid ideid blogimiseks.
Foto: Marimell.eu 100-eurose kinkekaardiga sai Hotelliveebi poolt premeeritud ka Aasta üllataja, kelleks lugejad hääletasid Padjaklubi-Laura. Laurale ja tema tiimile samuti suured õnnesoovid võidu puhul lausa kolmes kategoorias! Keda antud üritus rohkem huvitab, siis põhjaliku ülevaate saate Marimell.eu blogist.
Foto: Marimell.eu -
Mul on üks saladus…
…ma tean, kus asub Pärnu parim toidukoht. Tahad ma jagan seda sinuga ka? Luba siis, et räägid teistele ka edasi. See on Villa Wesseti restoran! Võib-olla see ei tulegi teistele üllatusena, sest nagu ma hiljem teada sain, siis on tegu ühe vägagi hinnatud ja kiidetud restoraniga, aga mulle tuli see üllatusena. Ma ei tea Pärnust üldse kuigi palju.
Ma kohtusin Villa Wesseti peakoka Mart Kukkega ühel suviselt palaval maikuupäeval Villa Wesseti terrassil ja olin esimesest silmapilgust armunud. Ei, siiski mitte peakokka endasse, vaid täiuslikku kooslusesse, mille moodustasid särav ja oma tööd armastav peakokk, lastenurk, romantiline terass ja selgelt sõnastatud lühikene menüü.
Peakokk Mart Kukk
Me vestlesime Mardiga pikalt toitude, restoranide, menüüde teemal ja ma julgen öelda, et 23-aastaselt peakokana alustanud ning Inglismaal õppinud Mart on täpselt selline nagu üks peakokk olema peab. ” Toitu ei saa suhtuda nii, et ah, küll süüakse ära. Külastaja maksab toidu eest ja tahab oma raha eest parimat. Ma lähtun põhimõttest, et vaata toidule peale ja otsusta, kas oleksid valmis selle eest maksma,” selgitab ta oma lihtsat toidufilosoofiat. Mart rääkis lapsepõlvemaitsetest ja puhtast toorainest, mis selle maja restoranis olulisel kohal on, sellise kirega, et mul endal tuli soov kokaks õppima minna.
Aga hea küll, lähme edasi restorani juurde.
Wesseti restoran on jagatud kaheks osaks. Valgete linadega restoranipool ja väheke mitteametlikum terrassipool, kust päiksepaistelise ilmaga ei tahagi ära liikuda. Minuga täpselt nii juhtuski, et selle asemel, et ka Pärnut avastama minna, nautisin ma rõdul head seltskonda, veini ja toitu, milleni me veel jõuame. SUUREKS plussiks minu jaoks oli otseloomulikult restorani lastesõbralikkus. Ma valisin laua lastenurga kõrval ja nii olime nii mina kui mu tütar olukorraga rahul. Vihmase ilma jaoks kui väljas lastenurgas mängida ei saa, on restoranis olemas värviraamatud ja – pliiatsid (ainus soovitus restoranile – vaadake üle, et kõik pliiatsid teravad oleks;) ning erinevad mänguasjad, nii et ei pea sugugi kartma, et lapsega siia restorani tulla ei saaks.
Ma nägin ka restorani poolel kaetud pidulikku lauda ja luban teile, et kui te otsite Pärnus restorani, kus mõnd pidulikku sündmust tähistada, siis Villa Wesseti restoran on just see õige koht. Ma ei häbene grammivõrdki oma arvustust kui see peaks tulema vaid ülivõrdes ja parimaid positiivseid omadussõnu kasutades, sest käsi südamel, oli see mu viimase aja parim restoranikogemus. Võib-olla mängis siin ka rolli see, et niivõrd hea toit tuli mulle siiski üllatusena, aga vahet ei ole. Teenindus oli restoranis tähelepanelik ja kiire, last ei unustatud kordagi ära, teda koheldi nagu täiskasvanutega võrdset restoranikülastajat; õhkkond ja kõik, mis vajalik üheks suurepäraseks toidukogemuseks, omal kohal olemas.
Eelroogadest sõin mina kõrvitsakreemist, peekonist, suitsest leemest ja karulaugust valmistatud suppi. Nüüd andke mulle andeks, kui ma maitsete edasiandmisel kimpu jään, ma armastan head toitu ja tunnen hea tooraine ära, kuid ma ei ole toidukriitik. Ma jumaldan kreemsuppe ja ma armastan kõrvitsat, seega on üsna loogiline järeldus, et see oli üks täpselt minutassike teedkausike suppi. Sametine ja mõnusalt rammus. Kahjuks nii rammus, et ma pidin pool alles jätma, sest vastasel juhul ei oleks mul kõhus pearoa jaoks lihtsalt ruumi olnud, aga kui ma veel hetkelgi selle supi peale mõtlen, hakkavad mul neelud käima.
Pearoogadest tundus kõige intrigeerivam “Seafilee ja kapsas” (seasisefilee, kapsakreem, sibul, kapsakrõps, kartul, tomatine kaste), sest olgem ausad tundub selline mehine roog ning ma ei suuda välja mõelda, kuidas seda restoranilikult serveerida. Mart soovitab mul (kui pardisõbral) valida “Part ja peet” (pardifilee, peedikreem, sibul, salatsigur, mannapärl, tomat, veinikaste), kus mu silm jääb pidama “mannapärlil”. Ma ei ole kunagi mannapärle söönud, see tundub huvitav. Mart naerab samal ajal, et tegelikult ei olegi mannapärli olemas, vaid tegu on pärl-kuskussiga, kuid kunagi hakkas ta menüüs just sõna “mannapärl” kasutama, mis ootamatult ka laiemas ringis kasutusse läks.
Kui praed lauda tulid, sõin ma juba silmadega. Värvikas ja ilus, kuid samal ajal lihtne. “Värv annab toidule alati särtsu,” lisab Mart ja me asusime sööma. Part oli maitsev ja mahlane ning peedikreem oivaline, kui nüüd natukene norida, siis mannapärlite asemel oleks ma midagi särtsakamat lisandiks soovinud. Mitte et ma oskaks öelda, mida.
Mardi enda “mehelik” seafilee kapsakreemiga on aga see toit, mida ma järgmisena proovida tahan. Te lihtsalt vaadake ise kui ahvatlev see taldrikul välja paistis!
Olemas on ka täiesti eraldi lastemenüü, milles olemas ka lastemenüü klassika “friikartulid” ja see paneb mind ju esimese hooga nina kirtsutama, kuid Mart selgitab, et restoran võib küll püüda “vaid kunsti” teha, kuid kui mingi osa kliente sellepärast tulemata jätavad, sest lapsele ei ole menüüs friikartuleid, siis seda ei saa endale restoran lubada. Kõik kliendid peavad end restoranis hästi tundma ja leidma endale midagi meelepärast. Menüü on Villa Wessetis konkreetne ja lühike, kuid sealt leiab tõesti midagi igaüks.
Kuna me hotellis ka ööbisime (LINK), siis otseloomulikult oli meil ka võimalus hommikusööki nautida. Et mitte minna ülevoolavalt kiitvaks, siis ma lõpetan selle postituse lihtsalt sõnadega “suurepärane algus päevale”. Ahjaa, vahuveini olemasolu pean ka ikka ära mainima. Mulle nii meeldib kui hotellides pakutakse vahuveini-hommikusööki (isegi kui seda nautida ei saa). See annab unisele hommikule ekstravungi:)
-
Heaoluoaas keset liiklusummikut
Tallinna ummikuid teate? Muidugi teate. Mina olen kõige rohkem kokku puutunud igahommikuse ummikuga Toompuiestee/Paldiski maaantee ristmikul, täpselt seal, kus Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel asub. Ma olen seda hotelli lugematuid kordi autoroolis valgusfoori taga seistes analüüsinud ja arvustanud ning meenutanud neid vanu aegu kui meie esimesed väliskülalised selle hotelli endale peatuskohaks valisid, mulle tundus tookord hotell nii suursugune ja luksuslik. Aga kui tagasi tulla nende argihommikute ummikute juurde, siis sel hotellil on antud asukoha juures üks suur eelis. Café Mademoiselle! Ma tean inimesi, kes on otsustanud suurema liikluse mööda lasta just selles kohvikus värskeid saiakesi ja kohvi nautides. Ja see on igati õige otsus. Kohviku värsked saiakesed on…mmmm…suu hakkab vaid mõttest vett jooksma.
Spaad otsides pean ma tunnistama, et olen Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel’ist senini mööda vaadanud, kuid hiljuti oli mul vaja ööbimiskohta, mis oleks Balti jaama läheduses ja kus ka lapsel igav ei oleks. Kalev Spa Hotel oleks üks loogiline valik olnud, kuid kuna seal olin ma alles hiljuti käinud, siis tahtsin ma midagi muud. Sõelale jäigi Park Inn by Radisson Meriton. Ma võiksin jälle hakata pilduma neid juba klišeeks muutunud eelarvamusi, et suur ja isikupäratu, kuid ma jätan seekord selle vahele ja kirjutan lausa suurte tähtedega, et sellest hotellist MÖÖDA VAATAMINE ON OLNUD SUUR VIGA.
Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel ei ole sugugi isikupäratu, vaid just nagu omaette maailm Tallinna südames, heaoluoaas, kus olles teil pole õrna aimugi ummikutest, kiirustamisest. See on hotell, kus te puhkate. Mul oli tegelikult lausa kahju, et meie viibimine hotellis jäi üsna lühikeseks, sest 1) eraldi magamistoaga sviidis, kus me ööbisime, oli nii skandinaaviapäraselt hubane ja mõnus. Mahedad toonid, mugav mööbel (kiik-tugitooli pärast oli meil päris palju vaidlusi), 2) mõnus spaa ja wellness-osa 3) palju erinevaid toidukohti ja 4) oivaline vaade Toompealt paistvale riigikoguhoonele ja Aleksander Nevski katedraalile. Nagu ikka oli minuga kaasas ka 2,7-aastane tütar ja temalgi oli aknast nii palju uudistamist (põnev oli ilmselt püüda aru saada, kuidas kogu sein läbi paistab ja maja ees olevaid autosid uurida), nii et me saime abikaasaga rahus ja vaikuses lihtsalt olla. Ja seda ei juhtu kuigi tihti! Hiljem võtsime me ette väikese jalutuskäigu, meil oli vaja käia vaid Balti jaamas, kuid kuna ilm oli nii imeilus ja Toompea ning vanalinn tõesti vaid kiviviske kaugusel, tulime me tagasi väikese ringiga läbi vanalinna.
Kui nüüd rääkida natuke hotellist üldiselt, siis hotell koosneb kahest osast – nö “vanast Tallinna hotelli osast”, mis on sisustuselt klassikalisem ja uuemast poolest, kus toad Skandinaavia stiilist inspireeritud. Hotell ei ole “suur ja isikupäratu”, vaid stiilne ja kaasaegne. Tallinna külastajaid ootab ees 465 maitsekalt sisustatud tuba.
Tubades on minibaar, veekeedukann tee ja kohvi valmistamiseks ja õhukonditsioneer. Hotellis asuvad grillrestoran, traditsioonilist Vene kööki pakkuv à la carte restoran, maitsvaid kohapeal valmistatud kondiitritooteid serveeriv ülalmainitud kohvik ja kaks baari. Hotellis on vee- ja saunakeskus, wellness spaa ja spordiklubi. Spordiklubi kusjuures ei ole selline tavapärane “kaks masinat ja paar võimlemismatti”-tüüpi koht, vaid päris spordiklubi mõõtu, kuhu on treeningute oodatud kõik. Hotell pakub suurepäraseid võimalusi konverentside korraldamiseks – kokku on hotellis 14 konverentsiruumi (hotelli lõõgastus- ja spaapaketid on esindatud ka Hotelliveebis ja nendega saab tutvuda siin ).
Mis mulle endale hotelli juures hullupööra meeldis olid põrandakatted. Igal korrusel on põrandakate erinevast Eesti maakonnast – 3.korrus Kirbla, 4.korrus Hargla, 5.korrus Suure-Jaani, 6.korrus Nuustaku ja 7. korrus Ruhnu. Nii toa kui hotelli seintel on “maalid”, kus kenasti kirjas, miks vaipkatted just sellised on. Meie tulime Tallinna otse Oslo lennult ja võib-olla just need põrandakatted oligi see väike miski, mis hotelli nii õdusalt koduseks muutis. Mul oli kuidagi selline uhke tunne, et üks hotellikett nii vahval moel väliskülastajatele Eestit tutvustab. Selle lahenduse eest kümme punkti hotelli sisekujundajale!
Miks mulle oli oluline, et hotellis oleks midagi teha ka lapsel? Mul oli seekord selline kaval mõte tunniks ajaks mees ja laps omapäi jätta ning nautida näohooldust wellness-osas ning selleks, et nad kumbki ei mossitaks, tahtsin ma, et neil sel ajal ka midagi teha oleks. Nii palju kui ma aru sain, jäid nad spaa külastusega väga rahule. Mina oma näohooldusega jäin väga rahule. Wellness osa hotellis väärib mu meelest eraldi postitust, seepärast ma sellel ka pikemalt siin ei peatu.
Neile külastajatele, kellele rikkalik hommikusöök oluline on, julgen ma Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel’i soovitada, sest hommikusöögi valik on rikkalik. Ma ise olen harilikult puder või muna-peekon sööja, kuid seekord ei saanud ma vastu panna kiusatusele alustada hommikusööki saiakestega. Ka meie pere kõige väiksem liige nautis hommikusööki täiel rinnal. Ja te ju teate küll, mida toidu kohta öeldakse – lapsed on parimad kriitikud. Kui maitses, ju siis oli hea:)
-
Persoonilood: Kes siis Oskarit ei teaks?
Hiljuti külastatud Villa Wesseti suurepärane teenindus tuletas mulle meelde, et ma olen teile juba mõnda aega tahtnud tutvustada üht toredat administraatorit, kelle kohta ma kohe tahaks natuke naljatades “maskott” öelda, sest kõik, kes on kokku puutunud hotelliga CRU, on kokku puutunud ka selle maja hinge ja vaimuga.
Kui ma eelmise aasta septembris hotelli külastasin jäi meelde üks kommentaar Trip Advisoris – andke edasi kiidusõnad Oskarile. See tundus nii personaalne ja ma mõtlesin, et huvitav, kas ka minu tee ristub kiidetud Oskariga. Jah, ristus. Ma ei tea, kas hotell on Oskari nägu või Oskar hotelli nägu, kuid kokku nad igal juhul käivad.
Selles, et teid hotellis võetakse vastu naeratusega, selles ei ole midagi eriskummalist, küll aga oli see maailma kõige sõbralikum naeratus, enne kui ma arugi sain, oli mu kohver viidud trepist üles tuppa, mu soovid täideti praktiliselt juba enne seda kui ma olin need välja öelnud. Minusse suhtuti nagu oleks ma ainus külastaja hotellis. Võib-olla tegi see naerusuine administraator seda sellepärast, et teadis, et ma kirjutan ööbimisest ka arvustuse? Ei, seda kindlasti mitte. Ma nägin kõrvalt, kuidas ta suhtles ka teiste külalistega. Selline sõbralikkus ja abivalmidus oli minu jaoks tõepoolest midagi nii erilist, et seda peab ise kogema, et saada aru, millest ma räägin.
Niisiis – saage tuttavaks CRU hotelli “majavaimu” Oskariga. Allpool palusin tal lühidalt vastata mõnedele küsimustele.
Kui lugeda külastajate tagasisidet hotellikohta, siis pea igas kommentaaris mainitakse ära sind. Millega sa külastajaid võlud? Mis on su saladus?
Olen ka ise proovinud ära mõistatada seda fenomeni. Usun, et mu suhteliselt kergesti meeldejääv nimi, keskmisest valjem hääl ning fakt, et olen ainuke CRU meesadministraator mängivad mu nimeliselt väljatoomises suurt rolli, kuigi loodetavasti peitub peamine põhjus pigem pädevuses ja professionaalsuses.Enne hotellindusse sattumist töötasin 5 aastat erinevatel aktiivmüüki nõudvatel töödel, niiet julge pealehakkamine ja müügioskused suudavad ka kõige raskematele klientidele naeratuse näole tuua.
Oled sa hotellindust/turismi õppinud? Ehk kes sa oled ja kust sa tuled?
Olen elupõline tallinlane, sündinud Lasnamäel. Hotellinduse asemel õppisin infotehnoloogiat, kuid ühel ilusal päeval sain aru, et ma olen oluliselt osavam inimestega näost-näkku suhtluses, kui klaviatuuri klõbistades. Kindlasti andis tõuke turismi sukelduda mu esimene turismi(ja müügi-)alane töökoht – separiietes suveniirmüntide vermija/müüja.
Kuidas sa sattusid CRU’sse?
Ühel ilusal detsembrikuu päeval otsustasin kandideerida läbi ühe tööpakkumiste saidi administraatoriks. Saatsin oma CV paljudesse hotellidesse, ning järgmiseks hommikuks oli mul mailboxis kutse CRU’sse vestlusele.
Üsna pea toimus ka vestlus, ning juba uksest sisse astudes olin rabatud. Mind võlus CRU interjöör, asukoht vanalinna südames ning töötajad, kes tundusid tõesti nautivat oma tööpäeva. Vestluselt lahkudes, teadsin, et tahan töötada just CRU’s.
Kas sind võib pidada hotelli maskotiks? On see hea või halb, et oled omamoodi kuulus?
Öeldes sõna “maskott” tulevad esimesena meelde kostüümides ringihüplevad näitlejad, kes meelitavad potentsiaalseid kliente oma asutusse sisse astuma. Ma loen end pigem inimeseks, kes tervitab hotellikülastajat kõige esimesena ning kellel on võimalus kliendile lõpus kõige viimasena “head aega” öelda.
Kuulsuseks julgeks ma ennast lugeda aga alles siis, kui saaksin igal nädalal enda kohta Elu24 portaalist uudiseid lugeda.
Milline on ideaalne hotellikülastaja ja vastupidi?
Ideaalne hotellikülastaja saabub avatud meele ning hea tujuga. Vastupidine hotellikülastaja on siiamaani minu jaoks linnalegendiks jäänud, olen arvamusel et tahtejõuga saab ka kõige raskema kliendi päeva veidike päikest tuua.
Mis on CRU hotelli eelis teiste hotellide ees sinu arvates?
Meie suhteliselt väikene tubade arv (15 tuba) annab meile võimaluse kliente väga personaalselt teenindada, ning süveneda kõigi vajadustesse. Me ei tegutse mitte kunagi konveiermeetodil. Loomulikult komplimenteerib meie suurepärast hotelli meie suurepärane samanimeline restoran, kus nagu ka hotelliski, töötavad oma ala entusiastid. Asukoht vanalinna südames annab meie külalistele suurepärase võimaluse alustada ekskursioonidega juba hotelliuksekst väljudes.
PS. Hotelliveebis on olemas ekslusiivne romantikapakett koos majutusega CRU hotellis. Sellega saab tutvuda SIIN (link). Luban, et Oskar võtab teid naeratades vastu!
