Blog

Kas Viljandis on midagi teha ka?

Nagu te eelmisest postitusest võisite aimata, ei olnud ma Viljandiga väga sina peal. Ma julgen isegi väita, et ma polnudki Viljandis varem käinud – ma pean siis silmas päris linna külastust, mitte niisama läbi sõitmist. Anttila Kaubamajast olin ma küll varem läbi hüpanud, Statolist kabanossigi ostnud, kuid ma ei suutnud meenutada, et oleksin Viljandit külastanud. Võib-olla kunagi lapsena, aga ilmselgelt on mõnekümne aastaga üht-teist linnas muutunud.
Küll aga olin ma Viljandi kohta erinevaid nimetusi ja lugusid kuulnud – peksupealinn, sallitallajate paradiis, väljasuremise ohus, igav, mõttetu, sobib külastamiseks vaid Folgi ajal… Mina sattusin Viljandisse veebruari lõpus ja ma räägin sulatõtt, kui ütlen teile, et Viljandi võitis oma kohvikute, poekeste ja üldse õhustikuga mu südame. Ma ei jõudnud küll liiga palju kohti külastada, kuid see mulje, mis mulle Viljandist tänu sellele lühikesele päevale avanes, oli nii meeldiv. Nii et ostustasin teiegagi jagada, mida Viljandis teha, vaadata, külastada. Kui teil on omapoolseid soovitusi, siis jagage neid julgelt kommentaarides.

Pealaest jalatallani Viljandi second-hand. Uue garderoobi maksumus 25 eurot.

Ma lugesin, et nii mõnedki Viljandi inimesed ei ole rahul sellega, et Viljandist on saanud ka “kaltsukatepealinn” ja muretsevad sellepärast, et second-hand poed jätavad turistile linnast halva mulje ning eelistaks hubaseid butiike ning kohvikuid. Eks selles muidugi võib terake tõtt olla, kuid mina leian, et teemale tuleks laiemalt vaadata. Näiteks Stockholmis on second-hand poed vägagi populaarsed, asudes turistide trajektooril (nt Södermalmi linnaosas) ning mida linna külalistel lausa soovitatakse külastada.
Mu meelest on oluline oskus second hand poed atraktiivseks teha, need ei pea sugugi olema eemaletõukavad pimedad urkad nagu kunagi 1990-aastatel, vaid neile saab täitsa butiigi välimuse anda.
Samamoodi meeldivad mulle endalegi väga käsitööpoekesed ja hubased kohvikud, kuid arvestama peab ka sellega, et turiste ei ole linnas kogu aeg ning seepärast tuleb mõelda ka sellele, mida tarbib kohalik.
Mina sattusin kahte ülivahvasse second-hand poodi tänu sellele, et nad asusid samal tänaval, kus hotell ja esimesena tahaksingi ma teile neid soovitada. Ma ei mäleta nende nimesid, kuid asuvad mõlemad Lossi tänaval, Grand Hotel Viljandi läheduses – üks ühel pool teed ja teine teisel pool.
Kindlasti soovitan ma läbi astuda Bonifatiuse Gildi “Parimate Tegusate Tegijate Ilmlõpmata Väärt Tarviliste Asjade Kaubaks Tegemise Mõnus Koht” – nimelisest ostukojast.
Kauplus pakub väga erinevaid käsitööesemeid seppadelt, kudujatelt, ehtekunstnikelt, õmblejatelt, puidumeistritlet jne. Tegijad on vanuses 20-85. Seetõttu leiab sealt tooteid erinevatele vanuse ja huvigruppidele. Kaubavalikus on asjad-esemed, mis pakuvad silmailu ja on “natuke kiiksuga”. Mulle endale jäi eriti silma erivajadustega laste poolt tehtud toodetega riiul. Kui ma muidu naudin tegelikult seda, et müüjad ei tule kohe “ahistama”, siis seekord pean ma ütlema, et ost jäi tegemata, sest ma ei suutnud otsustada, mida osta ja oleksin soovinud natuke abi. Ma ei tahtnud ka müüjaid segada, sest nad olid arutlemas väga põnevatel Facebooki teemadel. Okei, eks ma oleks ikka oma peaga ka midagi otsustanud, kuid tegelikult otsisin ma üht konkreetset linnukujulist kingitust, mida mulle sellel riiulil ka silma ei jäänud, kuid asjad iseenesest olid riiulis väga kenad. Hoolimata minu natukene ebameeldivast kogemusest, soovitan ma teil seda poekest külastada. Juba maja iseenesest näeb nii kihvt välja ja käsitöökaupa oli tõepoolest igale maitsele.

Foto Bonifatiuse Gildi kodulehelt

Samas kõrval, Kauba tn 11, asub kohvik Fellin, mis ilmselt ei vaja pikemat tutvustust. Tegu on kohvik-restoraniga, mis on korraga nii koduselt lihtne kui meeliülendavalt pidulik. Kohviku menüü sisaldab põnevat ja inspireerivat kooslust eesti talunike kasvatatust ja maailma maitsetest. Kohviku peakokk Margo Paluoja soovib pakkuda võimalikult orgaanilist toitu, luues maitsekooslusi, mis ergutavad ja üllatavad kõiki meeli. Lisaks toiduelamustele pakub kohvik-restoran midagi ka hingele – korraldades erinevaid kultuuri- ja muusikasündmusi.

Foto Kohvik Fellin kodulehelt

Ma kahjuks ise küll ei jõudnud külastada Rohelise Maja kohvik-poodi (LINK) , kuid tuttavate soovitustel julgen öelda, et see on üks selline koht, mida Viljandis olles külastama peab. Asub kohvik-pood Koidu tänaval ja on asupaiga leidnud vanas Viljandi Koidu tänava apteegis, mille Enn ja Kaari Onni koos laste ja sõpradega renoveerisid. Tegemist ei ole levinud mikstuuriga esoteerikast ja saksa kuivainetest, vaid päris-poega, kus valik suurem kui mõneski Tallinna või Tartu ökokaupluses ja kus enamuse sortimendist moodustavad värsked talukaubad Eesti talunikelt. Erilisena võib veel nimetada mahedaid kaalu-kuivaineid, mida mujalt saab osta vaid suurtes valmispakkides. Lisaks on samasse sisse seatud pagaritöökoda, mis pakub iga päev uusi hõrgutavaid mahetoorainest küpsetisi – kooke, pirukaid ja muidugi ka rukkileiba. Lõuna ajal saab proovida põnevaid suppe.

Roheline Maja. Foto kodulehelt

Kindlasti on Viljandil veel üht-teist turisti jaoks varuks, Ugala ja Lossimäed jäid ju lausa nimetamata, kuid ma loodan, et ka see ülevaade annab edasi killukese sellest, mida Viljandil pakkuda on. Äärmiselt sümpaatne ja kodune linn, kuhu mina nüüd küll kindlasti tagasi lähen. Siis tahaks ka teatrisse jõuda. Vt Hotelliveebi Ugala teatripakette SIIT.

25. märts 2016
Kui hing ihkab enamat, kas siis Laulasmaale?

Laulasmaa on teada kui koht, kus erinevad spaavõlud, magusvalus metsavaikus ja merekohin on ilmselged. Olen seal hotellis käinud läbi aastate väga mitmeid kordi. Suvel, kevadel, talvel ja sügisel. Üksi, lastega, seltskonnaga, tavamajutust kasutades, romantilist luksust valides. Seekordne kogemus üllatas mind aga niivõrd, et paratamatult tekkis soov haarata sulg ning seda jagada.
Tee teadlik valik ja kõik toimib
Külastasin seekord hotelli nädala sees (ja edaspidi seda ainult nädala sees teengi). See, mis mind ees ootas, oli tõeliselt hea avastus. Meeldiv emotsioon algas juba hotelli sisenedes. Esimest korda oli kõik täpselt nii nagu minu jaoks ühes täiuslikus hotellis olema peab: mõnusalt rahulik atmosfäär, puudusid järjekorrad, puudusid närvilised klientide hordid, keegi ei tõuganud, ei kisanud, keegi polnud ära kaotanud oma toakaarti või lapsi. Õhus oli hoopis zenilt leebe fluidum ning naeratavate, abivalmite administraatorite näod kinnitasid mu sisetunnet: kõik sujub.
Uuenenud saunakeskus… või kuhu ma sattusin?
Rääkides Laulasmaa uuenenud saunakeskusest, siis remont ja saunade valik on nüüdseks tõesti mõnusalt läbi mõeldud ja mitmekülgne. Minu enda lemmikuteks kujunesid aroomi-, soola- ja aurusaunad. Kui külastada aegajalt Jaapani vanni, vahepeal teha üks ujumisring, seejärel välisaun koos karge karastusega õuebasseinis, siis pole imestada, et hea muusika ja ägedate inimeste keskel kadus aeg nõiaväel. Vahepeal sauna, siis basseinist läbi ja … jälle Jaapani vanni – nii me seal istusime, näod naerul, näpud kortsus ja ise õnnelikud. Kihisevat šampust spaatoolidel mekkides puges vahepeal hinge kahtlus nagu oleksin laps, kes pani kogemata kokku kaks maha kukkunud oksaraagu, millest sai kaheharuline võlukepp, mis teeb kõike. Absoluutselt kõike! Ja hetkel olin soovidega veidi ülemeelikuks läinud ning sattunud aasta lahedamaile privaatpeole. Lihtne oli olla. Ehkki vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel kodunt, siis argipäev kadus. Nii kaugele, et seda justkui ei olnudki.
Üllatusi jagus veelgi
Kui on võimalus, siis ei suuda ma kunagi ära öelda ühest heast massaažist. Ka seekord polnud teistmoodi. Poputamise menüüsse kuulusid nii klassikaline massaaž, šokolaadimassaaž kui ka piimavann. Mina valisin endale esimese. Mitte et valikus oleks olnud midagi väga erakordset, kuid vene naisterahvas Niina on täiesti kindlasti Laulasmaa Spaa hotelli üks trumpkaartidest. Tema vaikne ja tagasihoidlik, kuid samas väga enesekindel olek mõjusid kohe usaldusväärselt. Rääkides ära oma aastaid kestnud seljahädadest, ta vaid noogutas. Tagantjärele mõeldes ei saanudki ma täpselt aru, mis seal toas juhtus. Kas see loeb, kui lapsekeeles öeldes tegi ta selja ja kaela lahti nagu valesti kokkupandud puzzle ning pani seejärel õigesti kokku? Võttes maha umbes 10-aastase raskusekoorma ja lisades justkui mänglevalt juurde tiivad lendamiseks…
Meeldis ka uuenenud allkohviku Kohwicca menüü. Hea alternatiiv a la carte restoran Wiccale ja ühtlasi meeldiv vaheldus buffet toitudele– seal said kõhu täis koduse ja lihtsama toidu näol nii väikesed jutsid kui nautida suurepäraseid maitseelamusi ka täiskasvanud (tõesti, paari päeva jooksul kogetus tundus ainuke vahe võrreldes restoraniga seisnevat vaid ajakulus ja hinnas).
Kokkuvõtteks
Nii nagu jõudis selgelt kohale arusaam, kuidas edaspidi vältida ülerahvastatust, väsinud ja närvilisi inimesi, kes kõik selleks üheks õhtuks hotelli lõõgastuma (tormama?) tulevad, et siis hommikul võidelda oma hommikukohvi ja singiviilu eest ning lahkudes kirjutada pretensioon selle kohta, kui kaua peab ootama, et saunas koht vabaneks – jõudis kohale ka see, et ehk just seepärast tulebki osata hinnata väärt hetki?
Mõnikord on juba nii, et millegi ilusa keskel hakkab korraga kahju sealsamas, sest tead, et veidi veel ja see kõik saabki läbi. Ka Laulasmaa puhul oli nii. Nagu alguses mainisin, olen Laulasmaal käinud korduvalt ning tean, et ei sattunud mingisse imehotelli. Ebameeldivaid hetki või asjaolusid tuleb ikka ette, see on ka normaalne. Lihtsalt seekordses külastuses juhtusid kõik head asjad kuidagi kokku. Seda juhtub elus harva ja kas selle märkamine ja rõõmustamine sealsamas polegi siis õnn? Igatahes võtsin lahkudes Laulasmaalt kaasa kogu hea energia ning kui oleks saanud, siis ka massöör Niina.
PS.Kui kedagi see koht huvitama hakkas, siis Hotelliveebis on tihti häid eripakkumisi ning Laulasmaa Spa hotelli sooduspakette saab näha ja broneerida siit.

15. märts 2016
Viljandi võitis mu südame!

Mul on päris pikalt olnud üks unistus – ööbida Grand Hotel’is. Tõsi, ma olen pidanud silmas Oslos Karl Johanil asuvat hotelli ning ma ei saa öelda, et Viljandi oleks mu mõtetes kuidagi selle unistusega seostunud. Juhtus aga nii, et mul tekkis võimalus lapsest puhata (viimati sain ma endale hingetõmbepausi lubada detsembris Lavendel spaas) ning ma hakkasin otsima ööbimiskohta puhkuseks. Kriteeriumid: Lõuna-Eesti, rahulik ja mugav. Mulle jäi silma Grand Hotel. Viljandis.
Mulle meeldis hotelli tutvustus – “Sind ootab ees hubane majutus luksuslikus ja ajaloohõngulises neljatärni nõuetele vastavas hotellis” ja hind ühele alates 46 eurost. Ma ei eita, et luksus on see sõna, mis paneb mul silmad särama (kellel ei paneks?) ja ajaloohuvilisena tundus 1938.aastal valminud Viljandi elegantseim hoone, mis sai nimeks Esimene Viljandi Esinduslokaal olevat just õige koht. Lisaks veel Grand Hotel ka. Nagu unistuse täitumine, eks?
Aga Viljandi? Mulle tuli kohe meelde, et ega see Viljandi maine kiita pole, “peksupealinna” tiitel ei kõlanud ju kuigi ahvatlevalt. Kas lasta end sellest tiitlist häirida ja valida mõni teine ööbimiskoht? Kui te olete seda blogi mõnda aega jälginud, siis te teate, et ma kipun mõnikord ikka kahtlema ja ei suuda otsustada, millises hotellis ööbida, mu enda jaoks on see juba naljakas. Esiteks tean ma, et Eesti hotellide tase on niikuinii kõrge ning naljalt väga halba hotelli sattuda ei ole võimalik ja teiseks, milleks sellised rumalad eelarvamused. Eriti kuna kogemused on tõestanud, et need on olnud tõepoolest rumalad.
Niisiis jõudsin ma Viljandisse. Kui ma hotelli lobbysse sisse astusin, olin ma kindel, et kohe kohe näen ma kusagil Hercule Poirot ja Hastingsit mõnd juhtumit arutamas. Selle hotelli elegantsus, maitsekus, klassikaline väärikus lõid mind heas mõttes jalust ning mulle tunduski, et olen sattunud mõnda teise ajastusse. 1930-aastate lõppu. Poirot ja Hastings jäid mul siiski kohtamata. Ju nad olid juba lahkunud.

Grand Hotel Viljandi lobby

Edasi läks kõik veel paremaks. Korruste kaupa erinevate värvilahendustega koridore ilmestavad Viljandi kunstnike maalid ja fotod ning möödunud sajandi alguse teatrikunstniku Erte kavandite alusel loodud vaibad. Kõik äärmiselt maitsekas. Art Deco stiilis kujundatud hotellituba oli tõepoolest luksuslik. Nii nagu tutvustus lubas. Ja kui juba ühele inimesele mõeldud numbrituba oli puhas nauding ööbimiseks, siis mida veel sviitidelt oodata (neid on hotellis kuus).

Vaade presidendisviiti

Tundsin end toas nii hästi, et ma polekski sealt välja minna tahtnud ja juba järgmisel hetkel sain ma selgeks, et soovidega tuleb ettevaatlik olla. Need kipuvadki täide minema. Kõige pealt ju ööbimine Grand Hotelis (ma ei olnud oma unistuses täpsustanud, millist ma silmas pean) ja siis soov toas viibida. Ootamatult sain ma kiire tööülesande, mis kindlasti järgmiseks päevaks valmis pidi olema ning nii ma lukustasingi end kirjutuslaua taha tööle. Puhkusereisist oli ootamatult saanud tööreis. Kuid ausalt öeldes pean ma ka tunnistama, et kui töötingimused on sellised, siis ega ma ei kurtnud.
Kui ma aga järgmisel hommikul hotelli restorani hommikusööki läksin sööma, oli mul küll korraks nii paganama kahju, et olin maha maganud võimaluse eelmisel õhtul restorani külastada. Mul oli kindel plaan kuni restorani avamiseni kell kuus tööd teha ning siis end meeldiva õhtusöögiga premeerida, kuid kui ma järgmisel hetkel kella vaatasin, oli see juba üheksa ning see tundus õhtustamiseks liiga hiline aeg. Hommikusöögi järgi otsustades jäin ma millestki väga oivalisest ilma. Mitte et see mind enam üllatanud oleks, kuid restoran nägi samuti välja äärmiselt stiilipuhas ja maitsekas. Jälle otsisin ma korraks silmadega Hercule Poirot’d. Ma ei tea, miks mulle selle hotelliga kohe see tegelaskuju silme ette tuli, aga ausõna, see hotell kiirgas sellist ajastutruud luksust, mida ma olen nautinud ühes oma lemmikseriaalis, kus peategelaseks see kuulus detektiiv.

Grand Hotel Viljandi restoran

Ja hommikusöök! Viimati olin ma hommikusöögist nii vaimustuses Cru hotelli külastades. Nüüd julgen ma teile öelda. et minu arvates pakutakse Eesti parimat hommiksuööki Viljandis Grand Hotel’is. Ma saan aru, et sõna “luksuslik” võib natuke oma väärtust kaotada, kui seda ühes postituses nii palju kasutada. Kuid mul ei ole paremat sõna seda hommikusöögikogemust kirjeldamaks. Ma ei räägi isegi sellest, et valikus oli sushi ja värske šokolaadikook, vaid sellest, et isegi praemuna oli täiuslik. Kuldkollane, parasjagu “jooksev”, ümar – moodustades röstsaial sulava või ning peekoniga täiusliku kombinatsiooni. Kas pole imeline, et midagi nii lihtsat ja justkui tavapärast saab pakkuda midagi nii meeliülendavat? Võtan riski, et keegi kingib mulle sünonüümide sõnastiku varsti, kuid ka teeninduse kohta ei oska ma kasutada paremat sõna kui “luksuslik”. Sobiks ka “professionaalne”, “abivalmis”, “sõbralik”. Märkamatu, kuid alati kohal. Näiteks ei näinud ma enda lähedal ühtegi inimest, kuid enne kui ma jõudsin kummarduda, et tõsta üles laualt kukkunud lusikas, oli laual uus lusikas ootamas.

Luksuslik hommikusöök

No ja muljed Viljandist? Mina ei tea, võib-olla kusagil võibki ka peksa saada (aga millises linnas ei võiks?), kuid mina ütlen teile käsi südamel, et Viljandi on hurmav, armas väike unine linnake. Lossimägedesse jalutama ma tänu tööle ei jõudnud, kuid selle eest avastasin ma kesklinnas oivalised second hand poekesed. Mina panin end 30 euro eest pealaest jalatallani uutesse rõivastesse. Viljandi võitis mu südame! Kuna te viimati Viljandis käisite? Kui sellest on mõnda aega möödas juba, siis minge vaadake see linn üle! Ma võin teile ka suurepärast hotelli (LINK) soovitada 😉

10. märts 2016
Mida pakutakse 12 euro eest?

Ootamatult oli mul vaja ette võtta reis Eesti, mis tähendas seda, et kõige soodsamad lennupiletid olid kõige ebasobivamate kohalejõudmise aegadega. Meie lennuk pidi maanduma Tallinnas kell üheksa, meie Eesti koju oleks lennujaamast veel 45 minutit autosõitu, selleks hetkeks oleksin ma oma kahe-aastase tütrega liikvel olnud juba üheksa tundi. Rongid-bussid sellisel kellaajal enam ei liigu, taksosõidu eest ei olnud ma nõus maksma, seda enam, et hommikul oli mul uuesti vaja Tallinnas olla. Nii hakkasingi ma otsima soodsat ööbimisvarianti Tallinna kesklinnas. Ainsaks kriteeriumiks peale soodsa hinna ka soodne asukoht.
Kõige soodsama hinna sain ma Center Hotelist, kus ööbimise hinnad algasid 12 eurost (sellisel juhul on vannituba ühiskasutuses). See tundus mulle natukene liiga ekstreemne ning ma broneerisin tavalise standardtoa.

Hotellide suhtes olen ma ennegi olnud skeptiline või suhtunud teatava eelarvamusega, kuid seekord pean tunnistama, et olin natuke isegi hirmul. Hotelli külastajate tagasiside oli üsna negatiivne. Ma ootasin hirmuga, mis meid siis ees ootab. Hotellile oli ette heidetud ka puudulikku eesti keele oskust, kuid meid võttis vastu tagasihoidlik ja sõbralik administraator, kelle keeleoskusele ma midagi ette heita ei osanud. Väga sümpaatne teenindaja. Kusjuures, enne kui ma unustan, siis järgmisel hommikul üllatas mind koridoris naerataval näol ringi kõndiv koristaja. Mingil põhjusel kipuvad vanemas eas koristajad soodamate hindadega hotellides olema kurjemapoolsed. Pisiasi, aga mina olin meeldivalt üllatunud.
Tuba. Kuidas oli siis tuba? Tuba oli tagasihoidlik, kuid ei midagi kohutavat nagu oleks võinud soodsast hinnast eeldada. Olgu, et täiesti aus olla, siis mind häirisid kulunud ilmega roosad päevatekid ja ma soovitaks võimaluse korral hotellil need välja vahetada, et toale lihtsal moel anda värskem ja kaasaegsem väljanägemine, kuid magamist need tekid meil ei seganud. Võib-olla oli asi selles, et meie toa aknad olid tagahoovi poole, igal juhul magasime me nagu notid. Hommikusöögilauas kuulsin püsiklientidelt, et mõned neist kurtsid Narva maantee poolt algavad varajast liiklusmüra, nii et kui olete kehvema unega, siis ma soovitan teil paluda tuba tagahoovi poole. Mind ennast ei oleks suure tõenäosusega liiklusmüra häirinud, sest ma olen elanud kesklinnas ja ärganud koos linnaga ning teiseks on mu tütar niikuinii enne kukke ja koitu üleval.
Ühesõnaga tuba oli tagasihoidlik, kuid vastas ootustele, mis mul tegelikult oli selle hinnaklassi hotellile (hotelliinfot vaata siit)

Pilt hotelli kodulehelt. Kui pildilt eemaldada roosid ja asendada valged voodikatted roosadega, siis täpselt selline tuba oligi

Hommikusöök ei olnud just muljetavaldav, kuid jällegi, mina sain oma hommikuse võileiva söödud ja ei nurisenud. Lapse jaoks olid olemas hommikuhelbed jogurtiga ning ka tema ei jäänud söögita. Kohviga oli hoopis teine lugu. Kui ma ööbimise ja söögi suhtes eriti pirtsakas pole, siis kohvi suhtes olen ma üsna valiv. Halb hommikukohv teeb mind pahuraks. Ma olin nibin-nabin jätmas kohvi joomata, sest ma eeldasin, et midagi head oodata ei ole. Märge iseendale: ära eelda! Kohv oli suurepärane. Ma jõin lausa kolm tassi.
Kellele siis sobib Center Hotel? See on sobiv hinnatundlikumale kliendile, kes vajab lihtsat kuid hea asukohaga ööbimiskohta (nii nagu meie seda olime) või siis komandeeringus/koolitustele tulevate inimestele (nii nagu olid need hommikusöögisaalis olnud daamid, kes hotelli juba mitmendat korda kasutavad). Muidugi võiks pirtsutada ja nina kirtsutada, kuid ma ütlen teile ausalt, et see oleks ebaaus. Kui hind algab 12 eurost tuba, siis erilist luksust oodata ei saa. Kui ma nüüd mõtlen, siis sarnaseid hotelle olen ma ööbimiseks broneerinud Itaalias ja Saksamaal, olles hinnatundlik turist, kelle jaoks oluline on puhas tuba ning ööbimiselt kokkuhoitud raha arvelt muuseumide ja vaatamisväärsuste külastamine. Center Hotel ei ole minu esimene valik, kui me räägime Tallinna hotellidest, kuid ma julgen öelda, et sarnases olukorras, kus hiliselt lennult tulles vajan soodsat ööbimiskohta, on tõenäosus olemas, et ma ööbin selles hotellis uuesti.

1. märts 2016
Oh õudust, blogija!

“Tere, kirjutan Teile blogist…” – nii olen ma alustanud kümneid ja kümneid meile, kuid pole kunagi mõelnud sellele, millise reaktsiooni see meili saajas võib tekitada. Üks kord sain ma aga vastuse, kus kirjasaaja vastas, et tal on ääretult hea meel saada vahelduseks ka üks asjalik meil. Esimese hooga olin ma muidugi lihtsalt meelitatud, kuid kui ma siis selle hotelli turundusjuhiga kohtusin, selgitas ta oma vastuse tagamaid täpsemalt. Ta selgitas, et nädala jooksul leiab ta oma meilboksist hulganisti kirju blogijatelt, kes nii öelda koostööd soovivad teha. “Koostööd”, kus tasuta ööbimise ja protseduuride eest blogija omakorda siis arvustuse kirjutab. “Paljud neist ei vaevu isegi oma blogi kirjeldama, vaid kirjutavad lihtsalt, et reklaamivad oma blogis meie hotelli kui siin tasuta ööbida saavad,” rääkis ta ja lisas, et kui siis blogi vaatama minna, on seal tihti vaid paar üksikut postitust, kus küsitakse nõu, millest kirjutada.
Ma pean ausalt tunnistama, et kuigi ma tean, et blogireklaam on Eestis aina rohkem tavalisemaks muutunud, siis ei osanud ma aimata, et erinevate hotellide turundus-ja müügijuhid selliseid kirju lademetena saavad, millegi pärast arvasin ma, et reklaamisoovijad võtavad blogijatega ise ühendust. Ma ei osanud aimatagi, et ka minu meilid võivad kellelgi panna karjatama: “Oh õudust, jälle üks blogija!”. See tekitas minus huvi ja ma uurisin veel mõnelt müügijuhilt, kuidas on nende kokkupuude blogijatega. Vastused olid mulle ausalt öeldes jahmatavad. Selgus, et sarnaste koostööpakkumiste tulv on meeletu. Suurem osa olla siiski küll vähemalt viisakaid, kuid on ka nii öelda ähvardavama alatooniga meile, kus keeldumise puhul lubatakse halvasti kirjutada.
“Kõige veidram on minu jaoks aga see, kui kirjutatakse, et olge valmis ka kriitikaks,” rääkis üks turundusjuht. “Kui me oleme otsustanud blogijaga koostööd teha, siis minu arvates on blogija koostöö mõttest valesti aru saanud, kui ütleb, et tal on õigus ka meid kritiseerida, sest nii öelda tasutud reklaamtekst peaks olema kasumlik mõlemile poolele. Teine tunnistab, et nad on otsustanud blogijatega mitte väga koostööd teha, sest kui pärast lugeda arvustust, et “tuba oli ilus ja vannituba puhas”, siis tunnevad nad end pettetult. “On selge, et koostöö on tähendanud vaid soovi saada hotelli poolt tasuta ööbimist, ” ütleb ta, “ning kuna blogijal puuduvad tegelikult kogemused hotellide ja spaade külastamisel, siis ongi tulemuseks mittemidagiütlev reklaam.”
Nüüd tekib teil kindlasti küsimus, et kui usutavad on siin blogis ilmunud arvustused. Kui pole kriitikat ja rahulolematust, siis kas võib järeldada, et tegu on kinnimakstud reklaamiga, mida tõena võtta ei saa. Ma olen ka varem öelnud, et täiuslikku asja, mis sobiks kõigile, ei ole olemas. Muidugi on hotelle,mis mulle meeldivad rohkem ja hotelle, mis meeldivad vähem, kuid nii nagu ka “Kui palju lasta end mõjutada kriitikast ja kommentaaridest?” artiklis (LINK) öeldud sai, siis ma olen aja jooksul õppinud tegema vahet asjadel, mis on väärt kritiseermist ja mis mitte. Seega ütlen ma käsi südamel, et siin blogis kirjuatud arvamused on kõik täiesti ausad ja loodetavasti ka kasulikud.

Mida teie sellest teemast arvate? Kõigi vastanute vahel loosime järgmisel reedel välja ööklubi “Sugar”, “Cafe Amigo” või “Venus” vabapääsme kahele.

25. veebr. 2016
Põgenemine paradiisi

Mulle tundus õige mõte jagada teiega oma paariaastatagust külastust Tervise Paradiisi, mis sai alguse ühest (nüüd juba) naljakast vahejuhtumist. Kaks aastat tagasi olime Pärnus puhkamiseks Tervise Paradiisi vahetus läheduses üürinud mõnusa korteri. Minu tütar oli tookord veel alla aasta. Ühel ilusal hilisõhtul kui me juba magama olime heitnud, muutus meie idülliline elu ühtäkki action-filmiks. Lühidalt öeldes läksid maja ees tülli mees ja naine, naine põgenes meie elutuppa ja mees hakkas teda hullunult taga ajama, karjumine ja asjade pildumine ning tundmatud inimesed meie hoovis (toas?) ei tundunud kuidagi turvalisena. Nii haarasin ma voodist lärmi peale nutma hakanud lapse, suure käekoti ja põgenesin koos lapsega üle aia ronides “Tervise Paradiisi” (kui tahate pikemalt lugeda, siis võite seda teha siin)
Tegu oli tipphooajaga ning tuba maksis tol korral üüratud 135 eurot öö. Ma olin just varem öelnud, et kindlasti avaneb hotelli rõdult fantastiline vaade rannale, juba varem kui ma arvata oleksin osanud, sain ma selle järele vaadata. Niisiis olime me ootamatult sattunud ööbima “Tervise Paradiisi”, mul oli rahast tookord küll natuke kahju, kuid etteruttavalt ütlen, et see ootamatu juhtum, muutis minu eelarvamust hotelli suhtes. Mu lastega sugulased-tuttavad külastavad igal aastal just seda hotelli mitmeid kordi ja kiidavad seda alati taevani. Mina olen alati skeptiline olnud, sest see on tundunud nii umbisikuline, liiga suur ja kuidagi kõle ning külm. Ma ei teagi, miks. Ilmselt suuruse tõttu. Seepärast ei olnud mina kunagi isegi kaalunud seal ööbimist ega ka veekeskuse külastamist.

Aga alustame siis algusest. Kui ma seal siis keset ööd õnnetult seisin ja ei suutnud otsustada, kas käia välja üsna kopsakas summa hotellis, mis mulle ei meeldi, või minna tagasi üürikorterisse, kus ma enda turvaliselt ei oleks tundnud. Ma otsustasin esimese kasuks. Mind vastu võtnud administraator oli äärmiselt abivalmis ja sõbralik, keset ööd organiseeris ta mulle kõik lapse jaoks vajalikud asjad, mis ma põgenedes maha olin unustanud, ja näitas meile kätte toa. Meie tuba asus kõrgel, ma ei mäleta enam korrust, kuid ma mäletan, et ma lootsin, et laps jääb kohe magama, et ma saaksin natuke rõdul istuda ja vaadet nautida. Oli imeilus soe ja selge suveöö, laps jäi magama ja mina istusin rõdu põrandal ning lubasin endale ühe punase veini. Vaade oli imeline!
Tuba oli mõnusalt avar, see üllatas mind. Millegi pärast olin ma oodanud tillukest kompkut. Samamoodi üllatusin ma mõni aeg hiljem Kalev Spa Hotel tubade suuruses. Tervise Paradiisi toas ei olnud küll mitte midagi erilist, kuid oma suuruses ja ilmselt tänu vaatele, mõjus see luksuslikult. Väikese pisiasjana jäi mulle meelde vannitoas olev “vanity kit”, mis sisaldas iluprotseduurideks vajalikke tarvikuid – vatitikkudest küüneviilini. See on väike asi, kuid minu jaoks annab see hotellile alati plusspunktid. Nagu ka hinna sisse kuuluvad sussid ja hommikumantlid. Olgugi, et hommikul ei olnud selleks erilist vajadust, nautisin ma mõnda aega hommikumantlisse mähitult laiast ja mugavast voodist telekat. (Ja seda, et laps magas. Hiljem naersime, et ju talle sobib kallites hotellitubades pakutav uni paremini).

Hommikusöök oli järgmine üllatus. Mul oli korraks isegi natuke piinlik, sest mulle tundus, et ma pean kõike proovida saama. Valik oli nii rikkalik. Nii ma muudkui ahmisin toitu oma taldrikule juurde ja juurde. Klaasi vahuveini lubasin ka endale. Kusjuures jällegi, mitte et ma seda võimalust iga kord kasutaks, kuid mulle meeldivad hotellid, mis shampanja/vahuveini-hommikusööki pakuvad. Igal muul juhul (loe: enne külastust) oleksin ma öelnud, et vahuvein ja hommikusöök Tervise Paradiisis ei sobi omavahel kokku, kuid söön oma sõnu ja ütlen, et sobis küll.Väga hästi sobis. Ma imestan siiani, kuidas mul õnnestus oma tütart nii kaua laua ääres “kinni hoida” – ta on püsimatu loomuga, kuid tol korral lasi ta mul terve tunni hommiksööki nautida. Kas ei öelda mitte, et kui laps jääb rahule, siis on tegu väärt toiduga?
Mul oli siiralt kahju, et meil jäi veekeskus järele proovimata, kuid mu ema oli mulle juba vähemalt viis korda helistanud, et me tagasi korterisse tuleks. Ta tahtis linna peale minna. Mul oli kahju hotellist juba lahkuda. See oli osutunud üheks lõõgastavamaks minipuhkuseks üldse. Ja täpselt nii lihtsalt sain mina eelarvamusest lahti! Äärmiselt tore hotell sõbraliku teenindusega. Ma loodan, et me sel aastal leiame aega külastada ka veekeskust. Kui juba hotell jättis nii positiivse mulje, siis mul on tunne, et sama rahule jääksime me ka veekeskusega.

Millised on teie muljed veekeskusest? Ja ärge unustage järgi vaatamast praegu Hotelliveebi keskkonnas pakutavast paketist “Peata aeg Paradiisis! Puhkus kahele Pärnus!” alates 65 euro/öö (LINK)

16. veebr. 2016
Ulmeline kosmoselaev või romantikute paradiis?

Kas te teate, et ma olen oma elus vist vaid ühe korra Saaremaal suvel käinud. Täitsa veider kui sellele mõelda, aga mingil põhjusel olen ma Saaremaale alati ikka talvel sattunud. Tahtsin kirjutada, et ilmselt on põhjus selles, et just talvel tunnen ma, et hing ihkab spaasse ning mu lemmikspaad kipuvad Saaremaal asuma, kuid sain siis aru, et väljend “lemmikspaa” on ehk natukene devalveerunud. Mul ei ole vist enam lemmikspaad. Vanasti teadsin ma kindlalt öelda, mis selleks on, kuid kui ma täna peaksin vastama, milline on mu lemmikspaa, siis jääksin ma jänni. Ja mul on selle üle vaid hea meel, sest see tähendab vaid ühte – Eestimaa spaade tase on äärmiselt hea. Kas olete selle väitega nõus?

Niisiis selle lohiseva sissejuhatusega jõuan ma Arensburg Boutique Hotel ja Spa külastuseni, jätan lisamata sõnakõlksu, et tegu on ühe minu lemmikhotelliga ja alustan algusest. Me oleme Arensburgi külastanud päris mitmel korral. Kui ma õigesti mäletan, siis esimene kord ei olnud nimesse veel “boutique” ja “spa” jõudnud, aga vist juba käisid ehitustööd. Mul on sellest külastusest vaid kõige positiivsemad mälestused, see on olnud meie üks parimaid hotellikülastusi, kõik klappis ja sujus ja oli täpselt nii nagu pidi ning natuke paremgi veel. Teine kord oli pettumus, sest tuba kostis läbi ja meie tuba asus “valel poolel” ja ma ei jäänud põhimõtteliselt mitte millegagi rahule. Nüüd tagantjärgi julgen ma teile öelda, et tegelikult oli hotell täpselt samasugune mõlemal korral, erinevus oli vaid minu enda häälestatuses. Sellest, kuidas häälestatus ja meeleolu meie hinnanguid mõjutavad, olen ma juba varem ka blogis kirjutanud. Ja pean ka ausalt ütlema, et nii ebaaus kui see hotelli suhtes ka pole, siis hinnang, mis ma oleks hotellile nende kahe külastuse põhjal andnud, oleksid erinenud nagu öö ja päev.
Kolmas kord oli hotellist juba boutique hotell saanud. Ma pikemalt sellel külastusel ei peatu, sest laias laastus on see sarnane meie viimase, ehk neljanda Arensburg Boutique Hotel ja Spa külastusega, millest ma tahangi lähemalt rääkida. Tegelikult ma võtan oma sõnad tagasi ja ütlen ikka, et Arensburg on üks minu lemmikutest. Mulle on südamelähedased väikesed butiik-hotellid ja hubased spaad ning alati on suureks plussiks ajaloolised hooned. Kõlab uskumatult, et minust on saanud tõeline ajaloofänn, koolis ei kannatanud ma seda ainet silmaotsaski. Nüüd aga uurin ma pea alati ka maja lugu. Hotell Arensburg (endine Haeska koda) on ehitatud 18. sajandi lõpus. Omal ajal kuulus hoone juurde kivitaraga ümbritsetud park-aed, mille põhiosa kaotati seoses August Kitsbergi tänava rajamisega. 1921. aastal asus siin vastasutatud Saarte Ühispank. Nõukogude ajal asus majas kohtumaja. Milliseid lugusid võiks selle maja seinad rääkida?
Ja kohe kuidagi ei saa ma rääkimata jätta hotelli juurdeehitisest, mis ma kujutan ette alguses võis kompaktses ja romantilises linnasüdames mõjuda ulmelise kosmoselaevana ning linnapilti mittesobivana, kuid ma usun, et tänaseks on kõik hoonega ära harjunud. Minule endale meeldib see juurdeehitis meeletult, mulle meeldib kui osatakse uut ja vana oskuslikult üheks tervikuks sulandada. “Ulmeline kosmoselaev” on mu meelest nagu omaette vaatamisväärsus – ühtepidi sulandub see linna arhitektuuriga nii hästi kokku, teistpidi torkab aga oma tumeda ja kosmoselaevaliku välimusega silma. Absoluutselt vaimustav ehitis.

Tuppa astudes tuli mulle esimese hooga kohe meelde Juhan Liivi luuletus. “Must lagi on meie toal, ja meie ajal ka…” Aga nali naljaks, olgugi et sisekujunduses on palju tumedat, siis mõjuvad toad luksuslikult ning romantiliselt ja minule kui musta värvi suurele austajale on sisekujundus vägagi mokkamööda. Ma olen ka teistsuguseid arvamusi kuulnud, aga eks maitsed nagu me teame ongi erinevad. Miinuseks (kui seda saab nii nimetada?) toa juures oli see, et ma tundsin end natuke rääbakana kogu selle luksuse keskel. Meil mõlemil olid jalas tennised ja teksad, aga ma oleks end seal paremini tundnud printsessikleidikeses ja kingakestes, mehele oleks kohe ülikonna selga lükanud.

Üks põhjus, miks Arensburgi butiik-hotell on minu lemmikuid on see romantiline ja suursugune õhustik, ma limpsisin vahuveini (mis oleks küll juba võinud toas oodata) ja õhkasin, et elu on ikka ilus küll.

Keldrikorrusel asub väike spaaosa, see on tõepoolest väike ja kui naaberhotell Grand Rose spaaga võrrelda, siis ehk jääb tibake nadiks, kuid butiik-hotelli valides on see ju tegelikult ette teada, et grandioosset ujulat ja liuvälju ees ei oota. Ja ega siis spaa vaid basseinist koosne. Ainuke miinus selle hotelli puhul minu jaoks on, et saunad on meestele ja naistele eraldi. Mujal see võibolla mind nii ei häirikski, aga sellises väikeses ja intiimses keskkonnas kuidagi tundub see vale. Mulle. Kuna spaasse me kella kaasa ei võtnud, siis leppisime kokku, et saame veerand tunni pärast basseini juures kokku, kuid mina ei osanud absoluutselt aega hinnata ja nii sai see saunaskäik natuke kiirustades läbi tehtud. Ma oleks tahtnud natuke rohkem mõnuleda, aga peas tiksus kogu aeg mõte, et äkki teine juba ootab basseini ääres.
Et see postitus liiga pikaks ei läheks, siis Arensburgi restoranist kirjutaksin ma lausa eraldi postituse, kuna kahe sõnaga seda kokku võtta tundub kuidagi nadi. Selle postituse kokkuvõtteks tahan ma öelda, et Arensburg Boutique Hotel & Spa on ideaalne koht talviseks puhkuse-kiirabiks, hetkel on neil ka väga head pakkumised. Hmmm, aga võib-olla on koer siia maetud, et ma alati Saaremaale talvel satun? Väga heade pakkumiste tõttu. Hotelliveebis olevate pakettidega saate tutvuda SIIN.
Kolmest asjast on mul aga kahju. 1. Ma ei ole kunagi jõudnud spaahoolitsusteni (need tunduvad nii ahvatlevad). 2. Ma ei ole ööbinud sviidis (see tundub romantikute paradiisina) ja 3. Ma kustutasin ära kõik selle külastuse fotod (valetan, üks udune pilt siiski jäi). Mis siis ikka. See tähendab vaid ühte. Tuleb tagasi minna. Mul poleks midagi ka ühe suvise külastuse vastu. Ehk õnnestuks mul mehelt juubeliks üks romantiline nädalavahetus välja kaubelda;)

4. veebr. 2016
Kui teha on nii palju, et minipuhkus tundub kõige õigema mõttena

Nii nagu lubatud jätkame erinevate blogijate arvustuste jagamist, sest nii nagu eelmine lugu tõestas on täpselt nii, et nii palju kui ka inimesi, on ka arvamusi. Seekord toome teieni Liisi ( http://mesiliis.com) kogemuse Noorus Spaaga Narva- Jõesuus:

Oeeeh. Mul oleks tegelikult praegu vaja lugeda viit Juridica artiklit ja vastata nende põhjal Euroopa Liidu õiguse küsimustele. aga ma üldse ei leia seda motivatsiooni. Ma tean, et mul vaja see hommikuks valmis saada, sest tähtaeg on sel ajal, kui ma Soomes, aga blogimine tundub palju parema ideena 😀 Vähemalt tegin täna ära organisatsioonikultuuri hindamise ja sain juba tagasisideks, et väga hea ning põhjalik töö. Asi seegi!
Millest ma aga blogida tahtsin, on Noorus Spa. Nimelt kinkis Märt meile mõlemile jõuludeks pisikese minipuhkuse. Esmaspäeval pakkisime kotid ning asusime Narva-Jõesuu poole teele. Et see teekond nii pikk pidi olema.. Aga mis seal ikka, laulsime raadiole kaasa ning jutustasime ja juba olimegi kohal.
Mul on alati kuskile minnes mingi haige kartus, et äkki pole broneering läbi läinud või sada häda, et meid saadetakse ukselt tagasi. Noh, sõnusin vist ära, sest retseptsioonileti taga olev neiu tegi mu nime peale ainult suuri silmi. Kuigi kinnituskirjas oli, et kaasa tuleb võtta ainult dokument, oli siiski vaja ka igasuguseid broneeringunumbreid. Väike viperus, aga oma toa teisel korrusel me saime.

Tuba oli küll selline väiksemapoolne, aga väga hubane ja mõnus. Sussid olid tasuta (!) ning rõdult oli lumi ka lükatud 😀 Kunagi käisime Otepääl spaas, kus oli enamvähem sama suur tuba, aga Nooruse oma oli kõvasti mugavam. Vannituba oli näiteks imeline! Ja meile avanes ilus vaade merele. Või noh, oleks avanenud, kui meri-rand-õueala ühtlaselt valge lume all poleks olnud 😀
Ärge laske end pildil olevast lumehunnikust eksitada- see on tehtud järgmisel päeval, kui öö otsa oli lund sadanud:

Kuna me läksime ainult üheks ööks, mõtlesime spaa-hoolitsused kiirelt koha peal valida. Juhtus aga nii, et vee- ja saunakeskus röövis lõviosa meie ajast, et me mujale ei tahtnudki minna. Hiljem küll mõtlesin, et oleks ju võinud paar massaažikest teha, aga eks see jääb järgmiseks korraks. Et konkreetselt spaa kohta ei saa ma kahjuks praegu midagi öelda.
Veekeskuses oli (lisaks siis tavalistele ujumisbasseinidele) kaks suuremat basseini, millest ühes olid erineva survega veeojad, kiire vooluga ringike ja muliseva vee nurk. Lisaks kuumavee bassein ja kolm eraldi mullivanni. See vees ligunemine, kuumast veest külma ja tagasi hüppamine ja lihtsalt hulpimine oli niiiiiiiiii mõnus ja lõõgastav. Seda enam, et kohati oli veekeskus pisut hämaram (ja armsate puidust sildadega).
Saunadest ärme räägigi. Erinevate kraadidega tavalised Soome saunad, aroomi-aurusaun, lihtsalt aurusaun, soolasaun.. See viimane oli ikka ülim. Hõõrusid end jämeda soolaga kokku, surusid varbad soolahunnikusse nagu rannas liiva sisse ja siis lihtsalt.. tundsid, kuidas kõik pinged kaovad. Polnud massaaže vajagi.
Minu jaoks suurim hitt oli siiski välibassein. Tükk aega kahtlesin, kas minna või mitte, sest ma vana külmavares, aga tegin ära! Sealsamas kõrval oli ka “jääauk” veel külmema veega. Märt loomulikult jooksis kohe sinna, aga mina otsustasin, et ainuüksi väljas ujumine on mu jaoks piisav ekstreemsus.

Seda kuni järgmise päevani, mil pärast hommikusööki veel korra veekeskusest läbi põikasime. Väljas sadas nii kutsuvalt laia lund ja kui Märt kinnitas, et pärast jääauku on välibasseini vesi lausa kuum, siis ma pidin ju ka proovima. Polnud üldse nii jäine, kui ma arvasin, aga varbaid näpistas küll. Ja noh, Märdil oli õigus ka- vesi tundus pärast tõesti kuum 😀

Aa, ja mina mõtlesin, et mina teen palju pilte ning olen see loll, kes telefoniga basseini ronib.. aga jumala eest 😀 Õhtul tuli veekeskusesse üks paar, kellel oli kaasas tavaline pisike digikas. Muidu oleks suva olnud, muidugi, las inimesed teevad pilte, ilus koht.. kui nad oleks seda kiirelt teinud. Naisel oli pikem fotosessioon, kui Eesti Tippmodelli osalejatel. Ikka ühtpidi ja teistpidi. Kõik ikka basseinide äärtel, nii et teised inimesed pidid reaalselt ootama, kuni nad oma pildistamised lõpetavad, et vette saaks. Kui naine poseerimise lõpetas, oli loomulikult mehe kord 😀 Seda oli lihtsalt nii naljakas kõrvalt vaadata, kuidas üks ääre peal 15 minutit aeles, teine ustavalt pilte klõpsis ning muud külastajad ootasid viisakalt kõrval, kuni nad lõpetavad 😀
Õhtul käisime söömas Nooruse pubis, kus mina tellisin pepperoni vorstikesed seene ja valge veini kastmega, Märt võttis veiselihast burgeri. Alguses kahtlesime küll, et tuleme nii kaugele burksi sööma, aga see, mis (stiilselt vana ajalehepaberi sisse mässituna) toodi, olii-me-li-ne. Veiselihast kotlet oli mahlane ja suussulav, lihtsalt vau. Lisaks vahel olnud lisandid, kastmed ja isegi kukkel andis kokku midagi väga maitsvat! Kuigi ka minu vorstikesed olid head, oli selle roa tipuks siiski seene-valge veini kaste, mida ka teenindaja soovitas. Ma pole ausalt varem nii head kastet saanud!

Pärast sööki oli kell alles pool kaheksa, otsustasime, et käime korra toast läbi ja siis lähme bowlingut mängima…juhtus aga nii, et pool üheksa me mõlemad juba magasime 😀 Ma pole pikka aega nii sügavalt ja hästi maganud. Padi oli ideaalselt pehme ning kogu see sauna- ja veemõnude nautimine võttis keha päris läbi.
Hommikusöök oli maitsev ning mitmekesine. Sealt sai vist kõike- alates erineva valmidusastmega keedumunadest, lõpetades marineeritud seente ja kalaga 😀 Istusime kohe akna alla, kust avanes vaade (taaskord lumisele) merele, nautisime kohvi ja head sööki.
Mis mulle väga selle hotellipoole juures meeldis, oli see, kui luksuslik ja vaikne kõik oli. Vahel oli selline tunne, nagu oleks päris üksi seal. Teenindajad tegid end märgatavaks alles siis, kui küsiv ilme näole ilmus. Üldse oli seal kuidagi rahulik õhkkond, mis on ideaalne kaaslane lõõgastavaks ajaks.

Olgu, veel üheks suureks miinuseks on see, et Narva-Jõesuu on niiiiii kaugel 🙁 Sinna võib-olla niisama kiirele puhkusele enam ei sõidakski, aga mul on tunne, et oma aastapäeva võiks küll seal tsuti pikemalt veeta..ja siis juba koos spaa-protseduuridega 🙂
Meile Märdiga igastahes väga meeldis!
****
Mina omalt poolt pean tunnistama, et mul tekkis vastupandamatu soov kohe Noorus Spa poole kihutada. Kui teil tekkis sama tunne, siis praegu soovitaks ma vaadata Hotelliveeb.ee keskkonnas olevat 2-öist ööbimispaketti perele hinnaga 185 eurot. Lähemalt saate pakkumise sisuga tutvuda SIIN.

1. veebr. 2016
Nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi

Mõnikord kui ma loen kommentaare hotellide ja spaade kohta, saan ma aru, et maitsed, ootused ning arvamused on väga erinevad. Kui üks külastaja leiab, et hotelli restoran annab välja “kesise söökla mõõtmed”, siis teine kiidab koduseid toite, kui üks külastaja nuriseb värvigamma üle, siis teisele mõjub see lõõgastavalt. Arvamusi on seinast seina. Selleks, et siinse blogi arvustused ei läheks liiga ühekülgseks ning oleks vaheldust, püüame me sel aastal teieni tuua ka teiste blogijate arvustusi. Ja pealegi on blogijate postitused muutumas aina kaalukamaks kohaks, kust külastajad uute toodete/teenuste/hotellide/restoranide kohta!

Allpool saate blogija Virge (www.bubbleandberries.blogspot.com.ee) muljeid Viiking Spaa külastusest lugeda.

Sellel nädalavahetusel külastasime Pärnus olevat Viiking spaad. Tänavu ma ootuseid suureks ei kruttinud, sest tavaliselt kui ma oma lootusi hakkan liiga üles kruttima, siis on kokkuvõtteks üks pettunud Virge ja muud midagi. Oma teed alustasime umbes kell 12 Tapalt. Enne seda käisime veel Rakveres mulle ujumisriideid ostmas. Kuidagi kiiresti läks see pea kahe tunnine sõit. Kohale jõudsime kell 13.49. Mida ma kõige rohkem kahetsen, on see, et ma ei teinud eriti pildimaterjali. Ei viitsinud lihtsalt, laiskus sai minust võitu.

Parkimiskohta oli üpris raske leida ja ausalt öeldes me ei leidnudki seda õiget. Ma isegi ei kommenteeri seda. Me jõudsime kohale 10 minutit enne õiget aega ja parkimist ei olnudki kusagilt võtta. Sõitsime kolm minutit ümber spaad ringi lootuses, et leiame vähemalt normaalse parkimiskoha. Lõpuks ei jäänudki meil muud üle kui oma auto poolenisti kõnniteele (kus oli palju teisigi autosid) parkida ja poolenisti teele jätta, sest kohti lihtsalt polnud. Minu arvates võiksid spaad ükskord arvestama hakata sellega, et 50 parkimiskohta ei aja asja ära.

Tuba asus neljandal (D) korrusel ja maja ehitus oli kuidagi nii segane. Piisavalt segane, et aru saada seda, et minust erilist orienteerujat oodata pole. Kui lähme metsa, siis minuga jäätegi sinna. Kui ma lõpuks oma toa üles leidsin ja sisse astusin, siis tuli peale suur rahu tunne. Telekas oli normaalne, kujundus oli normaalne, vannituba normaalne. Toas oli aga natukene jahe minu jaoks, külmavares nagu ma olen.

Toas oli veel suur tugitool kus oli mõnus vedeleda. Lisaks oli toal rõdu aga mida sa selle rõduga ikka peale hakkad kui ilma õiget pole. Muidugi käisin korra rõdul aga kaua seal ei kannatanud olla, sest vihm ja tuul olid niivõrd julmad ja ega vaade polnud ka eriti väärt. Mis sa ikka sellest tänavast vaatad. Aknad olid aga mõnusad suured mis mulle väga meeldis ning tuba ise oli üpris hubane (lillades toonides). Ega ma algul eriti ei istunudki toas, ajasin kohe endale ujumisriided ja hommikumantli selga ning lippasin spaasse.

Lifte oli üksteise kõrval kaks ja meie astusime sinna lifti kus oli kaks number 1 korrust. Algul ma mõtlesin küll, et mis mõttes aga siis ma jõudsin enda arvates geniaalsele ideele, et spaa on hoopis teisel korruse. Mu kaaslane muidugi kahtles selles aga ta ei hakanud minu ‘geniaalset’ ideed maha tegema ja otsustas parema meelega vaikida. Jõudsime teisele korrusele ja voilaa, pole seal mingit spaad. Peitsin oma häbist pakatavaid silmi natukene ja vajutasin number ühte, uks avaneb ja vastu vaatavad leti tagant klienditeenindajad, no see ei ole õige. Vajutasin teist number ühte ja uste avanedes vahib vastu pilkane pimedus ja pesumopid, no mis siis ikka, see teine number üks oli ikkagi õige. Silmad veel rohkem häbi täis, astun liftist välja ja küsin kuidas ma nüüd spaasse saan. Otse minu ees oligi spaa uks. Nüüdseks on silmad nii häbi täis, et enam polegi midagi häbeneda.

Riietusruum oli naistel ja meestel ühine. Minu jaoks oli see harjumatu ja eks ma mõtlesin seal endamisi, et kuidas nii. Kuidas ma nüüd nagu siin niimoodi siis riideid vahetama peaksin. Seina ääres on olemas riietuskabiinid, seega kartma ei pea midagi.

Spaa osa oli aga väga äge. Seal oli palju erinevaid saunu ning bassein ise oli päris suur ning erinevate atraktsioonidega kuigi ma ei tea kas neid saaks niipidi sõnastada aga paremat sõnastust ma hetkel ei tea. Nagu ma mainisin oli bassein üpris suur, seal olid mitmed ‘joad’ ja erinevad nurgatagused kus sai privaatsemalt veemõnusid nautida, näiteks vee all oli surve ja see oli masseeriva toimega (aitab tsellut vähendada :D). Lisaks oli seal üpris mitu mullivanni, mitte kogu spaa peale üks. Seal oli neid kokku vist kolm või neli. Kujundust ei hakka ma üldse kommenteerimagi, kujundus oli väga äge.

Lisaks oli seal selline tsipa kitsam koht ehitatud mis oli nagu jõgi, väike vool viis sind endaga kaasa. Saunu oli päris mitu erinevat. Näiteks oli seal iglusaun aga mina seal ei käinud, sest see asus katusel ja ma oleksin kohe haigeks jäänud kui ma oleksin tuult kasvõi natukenegi saanud. Mina käisin tavalises saunas, oli täiesti tavaline teine. Lisaks külastasin soola-aurusauna, seal ma istusin natukene üle viie minuti, kõik kohad olid soola täis ja ausalt öeldes ei meeldinud see spetsiifiline soola lõhn. Siis külastasin veel aroomi-aurusauna ja olgem ausad, minu jaoks pole olemas mitte midagi hullemat kui just seesama saun. Ma mõtlesin, et mul kukuvad silmad peast ära, sest see aroom oli minu silmade jaoks kuidagi liiast. Silmad hakkasid kipitama ja lahti hoida ei suutnudki. Pidasin seal umbes kaks minutit vastu. Sealt ma leidsin endale aga ühe suure-suure lemmiku, nimelt Jaapani vanni. See on lihtsalt nii mõnus, vesi on seal 40C ja sisse istudes tekib selline tunne, et nahk koorub maha aga see on nii hea tunne. Veri hakkab jalgades ringi käima ja üleüldse on see nii mõnus tunne kuidas kuum vesi naha imelikult valusaks teeb. Lisaks erinevatele saunadele ja mullivannidele leidusid spaas veel mitu erinevat dušši kus sai end enne pesemist või basseini minemist ära veega loputada.

Õhtusöök ja hommikusöök olid väikese valikuga. Samas toidud maitsesid hästi. Supp oli eriti hea, kuna seljanka on mu üks suurimatest lemmikutest, siis ma oskan hinnata kas tegu on hästi tehtud või mitte nii hästi tehtud supiga. Aga sealne seljanka oli küll väga hea, piisavalt vürtsikas ja tummine.

Õhtul hilja käisime jalutamas jõe ääres. Oleksin tahtnud tegelikult linna avastada aga aega eriti ei olnud ja ilm oli ka kole, vihma sadas tihedalt ja tuul oli väga suur. Isegi jõgi oli üle kallaste. Uni oli hea, sest voodi oli piisavalt mugav (loe: pehme) ja padjad olid ka normaalsed, ei olnud liiga kõrged ega madalad. Kui keegi küsiks kas ma läheksin sinna veel tagasi, siis kindlasti läheksin.

Millised on teie kogemused? Meie soovitame teile hetkel Viiking Spaa Hotelli talvenaudingute paketti, millega saate tutvuda SIIN

21. jaan. 2016
Raamidest välja

Umbes kuu aega tagasi olin ma Tallinnas olukorras, kus mul kahel hommikul oli vaja paariks tunniks oma kohvrist vabaneda. Minu üllatuseks ei olnud Tallinna kesklinnas (sealhulgas ka Balti jaamas) pakihoiu võimalust ning ma pidin loominguliselt asjale lähenema. Ma pöördusin oma murega hotellide poole. Kaks hotelli võtsid mu palve vastu naerunäoga, ma vabandasin, et pole küll hotelli klient, kuid häda ajab härja kaevu ning nad võtsid sõbralikult mu kohvrikese hoiule. Kaks teist hotelli vastasid aga jäigalt, et selline teenus on vaid hotelli külastajatele. Okei, ega ma ei ütlegi, et hotell peaks pakihoiuteenust pakkuma, sest võib-olla tülitab neid sama küsimusega päevas tuhandeid “hädalisi”, kuid mul on vähemalt ühega neist hotellidest juba varasem negatiivsemapoolne kogemus. Ka tookord sain ma oma küsimustele vastuseks “ei” ja põhjenduseks, et pole lubatud või ette nähtud.
See seik pani mind mõtlema. See pani mind mõtlema, et võib-olla ei peaks hotellid nii jäigad olema, nii reeglites ja raamides kinni. Mina seda hotelli, kus ma olen kaks korda saanud negatiivse teeninduse osaliseks (kusjuures ma pean siin kohal ütlema, et hotelli enda kohta ei ole mul ühtegi halba sõna öelda), oma tuttavatele ei soovita. Ma soovitan pigem mõnd teist hotelli, kus ehk teenus ise pole kõige kõigem, kuid teenindus seevastu laitmatu. Kuidas teiega lood on? Kui ma nädal peale seda kohvrimuret Tallinnas kogesin Norras, Rørose-nimelises linnakeses nädal hiljem täiesti ekstraklassi teenindust (isegi Oskar jääb vist napilt teisele kohale), hakkasin ma “raamides kinni olemisele” veidike rohkem mõtlema. Ma hakkasin mõtlema, et kas Eesti hotellid pole liialt ühenäolised. Ühed ja samad reeglid, tavad, pakkumised, toad…Üsna ühesugused?
Ma ei taha tegelikult kritiseerida Eesti hotellide taset. Mu meelest on lausa imetlusväärne kui palju suurepäraseid ööbimiskohti meil (ka soodsa raha eest) leidub. Teenindus ja pakutav on suuremas jaos hotellidest vägagi tasemel ning nuriseda saab tihti vaid pisiasjade kallal, mis ka kipub olema pigem maitse ja eelistuste küsimus. Aga mulle ei torganud korraga pähe ühtegi hotelli, mis väga kindlal ja omal moel teistest erineks või silma paistaks. Kas meil leidub omanäolisi, nö nišihotelle? Muidugi on eraldi küsimus, kas neile jaguks ka külastajaid ning kas selliseid hotelle üldse vaja on.
Seesama Rørose hotell, mida ma juba korraks mainisin, on edukas näide julgest pealehakkamisest ühe seesuguse nišihotelliga alustamisest. Ma tahan oma kogemust ka teiega jagada. Ja kes teab võib-olla saab keegi sellest loost innustust.
Minu Rørose nädalavahetuse tipphetkeks oli ööbimine Solheim Pensjonat’is. Tegu on 1939.aastast pärit pansionaadiga, millele asutajaks, tüdrukute esiemaks nagu omanikud teda hellitavalt kutsuvad, oli Oline Høsøien. Uued omanikud on viis käsitöölisest sõbrannad, kes otsustasid vanale pansionaadile uuesti elu sisse puhuda, kuid mitte ajalugu hävitades, vaid seda alles hoides. Nii ongi maja täis väärtuslikku kraami, mõned lausa maja ehitamisaastast 1939.aastast.
Meid võttis uksel vastu Saara ning esimesest hetkest oli mul tunne, et ma olen sattunud külla Norra vanaemale. Mitte et ma täpselt teaks, milline Norra vanaema kodu olla võiks, samuti ei meenuta Saara kuidagi vanaema, vaid sõbralikku naabritüdrukut (kes võtab meid vastu, sest vanaema on reisil). Enne kui me linnaga tutvuma läksime tutvustas Saara mulle teisi tubasid. Ma olin vaimustuses. Kõigepealt teise korruse vannitoast, kust avaneb vaade Rorose kirikule, siis khuuli narivoodiga peretoast, siis väikest toakesest, kus öökapilaual lebab meestele mõeldud “Vi Menn” ajakiri (ma isegi ei teadnud, et selliseid “Anne & Stiil” tüüpi ajakirjad meestele kunagi ilmunud on) ja lõpuks 1950-aastatest pärist retrotapeediga kaheinimesetoast. See viimane on nii lahe, nii ajastutruu, nii ehe! Ja kõik need detailid igas toas.

Ma võiksin pilte ja emotsioone jagama jäädagi. Väljastpoolt vaadatuna ei oskaks arvatagi, et selles tavalises pruunis kahekordses elumajas on peidus tõeline (ajaloo)pärl. Meie ööbisime pansionaadi korter-toas ja kui me õhtul küünlavalgel lapsega mängisime, siis mul oli korraks tõepoolest tunne, et me oleme ajas tagasi läinud. Ma tundsin, et me olime nagu perekond mõnest 1950-aasta filmist või raamatust. Interjöör ja eranditult kõik detailid, ka mänguasjad, olid nii ajastutruud.

Hotelli omanikud, kes kõik hotellis ka tegevad on, rääkisid, et ega nad päris kindlad ei olnud, kuidas hotell vastu võetakse, sest tegu on siiski piisavalt omanäolise ja erilise ööbimiskohaga ja küllalt on siiski inimesi, kes eelistavad alati standardset hotellituba, kuid nende sisetunne ütles, et nad peavad selle ära tegema. Nende sisetunne ei valetanud. Kolme tegutsemisaasta jooksul on Solheim Pensjonat’ist saanud tõeliselt hinnatud ööbimispaik. Nii norrakate kui välismaa külaliste seas. Sõna heast teenindusest ja teistsugusest kogemusest on levinud.
Vot selline teistsugune ööbimiskogemus. Mida teie arvate? Kas te eelistaksite ööbimist pigem klassikalises hotellitoas või oleksite te avatud ka sarnastele nišihotellidele? Kui Eestis selline hotell oleks, kas teist saaks sellise hotelli külastaja?
Kõik fotod on võetud Solheim Pensjonat Facebook kodulehelt.

19. jaan. 2016