Blog

Nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi

Mõnikord kui ma loen kommentaare hotellide ja spaade kohta, saan ma aru, et maitsed, ootused ning arvamused on väga erinevad. Kui üks külastaja leiab, et hotelli restoran annab välja “kesise söökla mõõtmed”, siis teine kiidab koduseid toite, kui üks külastaja nuriseb värvigamma üle, siis teisele mõjub see lõõgastavalt. Arvamusi on seinast seina. Selleks, et siinse blogi arvustused ei läheks liiga ühekülgseks ning oleks vaheldust, püüame me sel aastal teieni tuua ka teiste blogijate arvustusi. Ja pealegi on blogijate postitused muutumas aina kaalukamaks kohaks, kust külastajad uute toodete/teenuste/hotellide/restoranide kohta!

Allpool saate blogija Virge (www.bubbleandberries.blogspot.com.ee) muljeid Viiking Spaa külastusest lugeda.

Sellel nädalavahetusel külastasime Pärnus olevat Viiking spaad. Tänavu ma ootuseid suureks ei kruttinud, sest tavaliselt kui ma oma lootusi hakkan liiga üles kruttima, siis on kokkuvõtteks üks pettunud Virge ja muud midagi. Oma teed alustasime umbes kell 12 Tapalt. Enne seda käisime veel Rakveres mulle ujumisriideid ostmas. Kuidagi kiiresti läks see pea kahe tunnine sõit. Kohale jõudsime kell 13.49. Mida ma kõige rohkem kahetsen, on see, et ma ei teinud eriti pildimaterjali. Ei viitsinud lihtsalt, laiskus sai minust võitu.

Parkimiskohta oli üpris raske leida ja ausalt öeldes me ei leidnudki seda õiget. Ma isegi ei kommenteeri seda. Me jõudsime kohale 10 minutit enne õiget aega ja parkimist ei olnudki kusagilt võtta. Sõitsime kolm minutit ümber spaad ringi lootuses, et leiame vähemalt normaalse parkimiskoha. Lõpuks ei jäänudki meil muud üle kui oma auto poolenisti kõnniteele (kus oli palju teisigi autosid) parkida ja poolenisti teele jätta, sest kohti lihtsalt polnud. Minu arvates võiksid spaad ükskord arvestama hakata sellega, et 50 parkimiskohta ei aja asja ära.

Tuba asus neljandal (D) korrusel ja maja ehitus oli kuidagi nii segane. Piisavalt segane, et aru saada seda, et minust erilist orienteerujat oodata pole. Kui lähme metsa, siis minuga jäätegi sinna. Kui ma lõpuks oma toa üles leidsin ja sisse astusin, siis tuli peale suur rahu tunne. Telekas oli normaalne, kujundus oli normaalne, vannituba normaalne. Toas oli aga natukene jahe minu jaoks, külmavares nagu ma olen.

Toas oli veel suur tugitool kus oli mõnus vedeleda. Lisaks oli toal rõdu aga mida sa selle rõduga ikka peale hakkad kui ilma õiget pole. Muidugi käisin korra rõdul aga kaua seal ei kannatanud olla, sest vihm ja tuul olid niivõrd julmad ja ega vaade polnud ka eriti väärt. Mis sa ikka sellest tänavast vaatad. Aknad olid aga mõnusad suured mis mulle väga meeldis ning tuba ise oli üpris hubane (lillades toonides). Ega ma algul eriti ei istunudki toas, ajasin kohe endale ujumisriided ja hommikumantli selga ning lippasin spaasse.

Lifte oli üksteise kõrval kaks ja meie astusime sinna lifti kus oli kaks number 1 korrust. Algul ma mõtlesin küll, et mis mõttes aga siis ma jõudsin enda arvates geniaalsele ideele, et spaa on hoopis teisel korruse. Mu kaaslane muidugi kahtles selles aga ta ei hakanud minu ‘geniaalset’ ideed maha tegema ja otsustas parema meelega vaikida. Jõudsime teisele korrusele ja voilaa, pole seal mingit spaad. Peitsin oma häbist pakatavaid silmi natukene ja vajutasin number ühte, uks avaneb ja vastu vaatavad leti tagant klienditeenindajad, no see ei ole õige. Vajutasin teist number ühte ja uste avanedes vahib vastu pilkane pimedus ja pesumopid, no mis siis ikka, see teine number üks oli ikkagi õige. Silmad veel rohkem häbi täis, astun liftist välja ja küsin kuidas ma nüüd spaasse saan. Otse minu ees oligi spaa uks. Nüüdseks on silmad nii häbi täis, et enam polegi midagi häbeneda.

Riietusruum oli naistel ja meestel ühine. Minu jaoks oli see harjumatu ja eks ma mõtlesin seal endamisi, et kuidas nii. Kuidas ma nüüd nagu siin niimoodi siis riideid vahetama peaksin. Seina ääres on olemas riietuskabiinid, seega kartma ei pea midagi.

Spaa osa oli aga väga äge. Seal oli palju erinevaid saunu ning bassein ise oli päris suur ning erinevate atraktsioonidega kuigi ma ei tea kas neid saaks niipidi sõnastada aga paremat sõnastust ma hetkel ei tea. Nagu ma mainisin oli bassein üpris suur, seal olid mitmed ‘joad’ ja erinevad nurgatagused kus sai privaatsemalt veemõnusid nautida, näiteks vee all oli surve ja see oli masseeriva toimega (aitab tsellut vähendada :D). Lisaks oli seal üpris mitu mullivanni, mitte kogu spaa peale üks. Seal oli neid kokku vist kolm või neli. Kujundust ei hakka ma üldse kommenteerimagi, kujundus oli väga äge.

Lisaks oli seal selline tsipa kitsam koht ehitatud mis oli nagu jõgi, väike vool viis sind endaga kaasa. Saunu oli päris mitu erinevat. Näiteks oli seal iglusaun aga mina seal ei käinud, sest see asus katusel ja ma oleksin kohe haigeks jäänud kui ma oleksin tuult kasvõi natukenegi saanud. Mina käisin tavalises saunas, oli täiesti tavaline teine. Lisaks külastasin soola-aurusauna, seal ma istusin natukene üle viie minuti, kõik kohad olid soola täis ja ausalt öeldes ei meeldinud see spetsiifiline soola lõhn. Siis külastasin veel aroomi-aurusauna ja olgem ausad, minu jaoks pole olemas mitte midagi hullemat kui just seesama saun. Ma mõtlesin, et mul kukuvad silmad peast ära, sest see aroom oli minu silmade jaoks kuidagi liiast. Silmad hakkasid kipitama ja lahti hoida ei suutnudki. Pidasin seal umbes kaks minutit vastu. Sealt ma leidsin endale aga ühe suure-suure lemmiku, nimelt Jaapani vanni. See on lihtsalt nii mõnus, vesi on seal 40C ja sisse istudes tekib selline tunne, et nahk koorub maha aga see on nii hea tunne. Veri hakkab jalgades ringi käima ja üleüldse on see nii mõnus tunne kuidas kuum vesi naha imelikult valusaks teeb. Lisaks erinevatele saunadele ja mullivannidele leidusid spaas veel mitu erinevat dušši kus sai end enne pesemist või basseini minemist ära veega loputada.

Õhtusöök ja hommikusöök olid väikese valikuga. Samas toidud maitsesid hästi. Supp oli eriti hea, kuna seljanka on mu üks suurimatest lemmikutest, siis ma oskan hinnata kas tegu on hästi tehtud või mitte nii hästi tehtud supiga. Aga sealne seljanka oli küll väga hea, piisavalt vürtsikas ja tummine.

Õhtul hilja käisime jalutamas jõe ääres. Oleksin tahtnud tegelikult linna avastada aga aega eriti ei olnud ja ilm oli ka kole, vihma sadas tihedalt ja tuul oli väga suur. Isegi jõgi oli üle kallaste. Uni oli hea, sest voodi oli piisavalt mugav (loe: pehme) ja padjad olid ka normaalsed, ei olnud liiga kõrged ega madalad. Kui keegi küsiks kas ma läheksin sinna veel tagasi, siis kindlasti läheksin.

Millised on teie kogemused? Meie soovitame teile hetkel Viiking Spaa Hotelli talvenaudingute paketti, millega saate tutvuda SIIN

21. jaan. 2016
Raamidest välja

Umbes kuu aega tagasi olin ma Tallinnas olukorras, kus mul kahel hommikul oli vaja paariks tunniks oma kohvrist vabaneda. Minu üllatuseks ei olnud Tallinna kesklinnas (sealhulgas ka Balti jaamas) pakihoiu võimalust ning ma pidin loominguliselt asjale lähenema. Ma pöördusin oma murega hotellide poole. Kaks hotelli võtsid mu palve vastu naerunäoga, ma vabandasin, et pole küll hotelli klient, kuid häda ajab härja kaevu ning nad võtsid sõbralikult mu kohvrikese hoiule. Kaks teist hotelli vastasid aga jäigalt, et selline teenus on vaid hotelli külastajatele. Okei, ega ma ei ütlegi, et hotell peaks pakihoiuteenust pakkuma, sest võib-olla tülitab neid sama küsimusega päevas tuhandeid “hädalisi”, kuid mul on vähemalt ühega neist hotellidest juba varasem negatiivsemapoolne kogemus. Ka tookord sain ma oma küsimustele vastuseks “ei” ja põhjenduseks, et pole lubatud või ette nähtud.
See seik pani mind mõtlema. See pani mind mõtlema, et võib-olla ei peaks hotellid nii jäigad olema, nii reeglites ja raamides kinni. Mina seda hotelli, kus ma olen kaks korda saanud negatiivse teeninduse osaliseks (kusjuures ma pean siin kohal ütlema, et hotelli enda kohta ei ole mul ühtegi halba sõna öelda), oma tuttavatele ei soovita. Ma soovitan pigem mõnd teist hotelli, kus ehk teenus ise pole kõige kõigem, kuid teenindus seevastu laitmatu. Kuidas teiega lood on? Kui ma nädal peale seda kohvrimuret Tallinnas kogesin Norras, Rørose-nimelises linnakeses nädal hiljem täiesti ekstraklassi teenindust (isegi Oskar jääb vist napilt teisele kohale), hakkasin ma “raamides kinni olemisele” veidike rohkem mõtlema. Ma hakkasin mõtlema, et kas Eesti hotellid pole liialt ühenäolised. Ühed ja samad reeglid, tavad, pakkumised, toad…Üsna ühesugused?
Ma ei taha tegelikult kritiseerida Eesti hotellide taset. Mu meelest on lausa imetlusväärne kui palju suurepäraseid ööbimiskohti meil (ka soodsa raha eest) leidub. Teenindus ja pakutav on suuremas jaos hotellidest vägagi tasemel ning nuriseda saab tihti vaid pisiasjade kallal, mis ka kipub olema pigem maitse ja eelistuste küsimus. Aga mulle ei torganud korraga pähe ühtegi hotelli, mis väga kindlal ja omal moel teistest erineks või silma paistaks. Kas meil leidub omanäolisi, nö nišihotelle? Muidugi on eraldi küsimus, kas neile jaguks ka külastajaid ning kas selliseid hotelle üldse vaja on.
Seesama Rørose hotell, mida ma juba korraks mainisin, on edukas näide julgest pealehakkamisest ühe seesuguse nišihotelliga alustamisest. Ma tahan oma kogemust ka teiega jagada. Ja kes teab võib-olla saab keegi sellest loost innustust.
Minu Rørose nädalavahetuse tipphetkeks oli ööbimine Solheim Pensjonat’is. Tegu on 1939.aastast pärit pansionaadiga, millele asutajaks, tüdrukute esiemaks nagu omanikud teda hellitavalt kutsuvad, oli Oline Høsøien. Uued omanikud on viis käsitöölisest sõbrannad, kes otsustasid vanale pansionaadile uuesti elu sisse puhuda, kuid mitte ajalugu hävitades, vaid seda alles hoides. Nii ongi maja täis väärtuslikku kraami, mõned lausa maja ehitamisaastast 1939.aastast.
Meid võttis uksel vastu Saara ning esimesest hetkest oli mul tunne, et ma olen sattunud külla Norra vanaemale. Mitte et ma täpselt teaks, milline Norra vanaema kodu olla võiks, samuti ei meenuta Saara kuidagi vanaema, vaid sõbralikku naabritüdrukut (kes võtab meid vastu, sest vanaema on reisil). Enne kui me linnaga tutvuma läksime tutvustas Saara mulle teisi tubasid. Ma olin vaimustuses. Kõigepealt teise korruse vannitoast, kust avaneb vaade Rorose kirikule, siis khuuli narivoodiga peretoast, siis väikest toakesest, kus öökapilaual lebab meestele mõeldud “Vi Menn” ajakiri (ma isegi ei teadnud, et selliseid “Anne & Stiil” tüüpi ajakirjad meestele kunagi ilmunud on) ja lõpuks 1950-aastatest pärist retrotapeediga kaheinimesetoast. See viimane on nii lahe, nii ajastutruu, nii ehe! Ja kõik need detailid igas toas.

Ma võiksin pilte ja emotsioone jagama jäädagi. Väljastpoolt vaadatuna ei oskaks arvatagi, et selles tavalises pruunis kahekordses elumajas on peidus tõeline (ajaloo)pärl. Meie ööbisime pansionaadi korter-toas ja kui me õhtul küünlavalgel lapsega mängisime, siis mul oli korraks tõepoolest tunne, et me oleme ajas tagasi läinud. Ma tundsin, et me olime nagu perekond mõnest 1950-aasta filmist või raamatust. Interjöör ja eranditult kõik detailid, ka mänguasjad, olid nii ajastutruud.

Hotelli omanikud, kes kõik hotellis ka tegevad on, rääkisid, et ega nad päris kindlad ei olnud, kuidas hotell vastu võetakse, sest tegu on siiski piisavalt omanäolise ja erilise ööbimiskohaga ja küllalt on siiski inimesi, kes eelistavad alati standardset hotellituba, kuid nende sisetunne ütles, et nad peavad selle ära tegema. Nende sisetunne ei valetanud. Kolme tegutsemisaasta jooksul on Solheim Pensjonat’ist saanud tõeliselt hinnatud ööbimispaik. Nii norrakate kui välismaa külaliste seas. Sõna heast teenindusest ja teistsugusest kogemusest on levinud.
Vot selline teistsugune ööbimiskogemus. Mida teie arvate? Kas te eelistaksite ööbimist pigem klassikalises hotellitoas või oleksite te avatud ka sarnastele nišihotellidele? Kui Eestis selline hotell oleks, kas teist saaks sellise hotelli külastaja?
Kõik fotod on võetud Solheim Pensjonat Facebook kodulehelt.

19. jaan. 2016
Lõõgastav uus aasta

Tere, ilusat ja uut, krõbedalt alanud 2016.aastat!
Loodetavasti saatsite kõik vana aasta korraliku kärtsu ja mürtsuga ära ning uus aasta käib juba täie hooga. Vaid mina olen siin natukene hiljaks jäänud oma aasta alustamisega. Pea on uusi mõtteid täis, mida blogis kajastada ja kuidas, nii et ei oska, kust selle kõigega alustada.
Loodan jätkuvalt, et suudame teile blogi vahendusel tuua muhedat ja samas kasulikku lugemist.
Ma tahaksingi uut aastat alustada ühe minu enda jaoks väga rõõmustava uudisega. Eelmisel aastal viskasin ma õhku mõtte, et teistest, mõnevõrra, üksluisetest pakkumistest eristumiseks tasuks hotellidel natukene raamidest välja vaadata. Pakkuda midagi uut. Miks mitte näiteks lõõgastuspaketti väsinud vanematele (blogilugejate kommentaaridest tuli välja, et paljudele meeldiks selline pakkumine). Ja üllatus-üllatus, uuest aastast ongi Hotelliveebi keskkonnas üleval uus pakett nimega “Lapsevanema hingetõmbepaus” (vaata pakkumise sisu SIIT). Kas see ei ole mitte tore uudis?
Minu kogemusest Lavendel Spaa Hoteliga võite lugeda siit, aga andke meile teada kui olete uut paketti katsetamas käinud. Tore oleks teada, mida teie arvate.

Seniks soovin teile kõigile tegusat nädala jätku!

12. jaan. 2016
Juba reedel…

Juba sel reedel saab 2015. aasta läbi ning nagu ikka on aasta lõpus kombeks teha kokkuvõtteid. Eks ta selline natuke klišeelik tegevus on, aga kuidagi tore on sedasi üks aasta kokku võtta, vaadata tagasi tehtule ning mõelda, mida uuel aastal korda saata ja ära teha. Nii ka mina võtan vaikselt kokku 2015.aasta Hotelliveebi blogi.
2015. aastasse on mahtunud terve hulk huvitavaid hotellikülastusi, kogemusi, tutvusi hotellide töötajatega, selgunud on mõned lemmikud ning tehtud on ka mõningaid etteheiteid ning antud soovitusi. Nii külastajatele kui hotellidele. Mul on rõõm tõdeda, et vähemalt paar hotelli on võtnud nõuks katsetada uute pakettidega, millest loodetavasti saab juba uuel aastal teilegi blogi vahendusel teada anda. Mul on rõõm tõdeda, et suurem osa Eesti hotellidest pakub väga kvaliteetset teenust. Ma ei saa öelda, et ma oleksin veel paar aastat tagasi sama öelnud. Mul on rõõm, et mind ja mu väikest tütart, kes minuga tihti hotellireisidel kaasas on, on väga hästi vastu võetud. Jah, ka siis kui pole teatud, et tegu on nö kriitikuga, kes kohvitassi taga märkmeid teeb. Mul on rõõm tõdeda, et kõik 2015. aastal külastatud hotellid üllatasid mind lapsesõbralikkusega.

Mul on suur rõõm, et blogi on ka lugejate poolt toredasti vastu võetud. Loodetavasti on teil arvustusest ikka ka kasu olnud. Rääkige ikka julgesti kommentaarides kaasa, tore on kuulata ka teie kogemusi. Kui teil on jagada mõni tore (või ka mitte nii tore) lugu, siis andke endast samuti märku. Eriti oodatud on persoonilood. Teate te mõnd vahvat hotellitöötajat (administraatorist koristajatädini), kellest teistelgi oleks tore lugeda, andke julgesti teada. Tunnustame koos neid inimesi, kes meie puhkused meeldivaks ja meeldejäävaks teevad.

Aitäh teile kõigile toreda blogiaasta eest ja meeleolukat aastavahetust! Kui teil veel aastavahetuse plaanid tegemata, siis vaadake ka Hotelliveebi aastavahetuse pakette SIIT.

29. dets. 2015
Topelt ei kärise

Von Stalckelberg Hotell asuvast Zen Spa’st (siin) oleme me juba varemgi rääkinud, kuid kas pole mitte üks vanasõna, mis ütleb, et topelt ei kärise. Samuti on rõõm jagada ka teiste külastajate positiivseid kogemusi. Nii toome teieni blogija Aili kogemuse:

Kolmapäeval avanes mulle imeline võimalus külastada von Stackelberg Hotel Tallinn Zen Spa’d. Mõtlesin, et mis ma üksi seal ikka mõnulen ning mängin vahelduseks armastavat vanemat õde ja võtan ka õed endaga ühes. Mõeldud – tehtud. Ütlen ausalt, et ega ma just väga tihti (loe: mitte kunagi) nii uhketes kohtades käi. Eks ma olin ekstra selle puhul ka kontsaga saapad jalga pannud, et mitte liiga maakas välja näha (sest hallooo, ma ei ole enam Tallinna kodanik!).

Hotelli astudes tundsin end küll veidi kohmakalt, sest ütleme nii, et välja näeb see koht ikka päris uhke ja luksuslik. Tegin siis näo pähe, et “ah ma käin kogu aeg nii ilusates kohtades”. Vist läksid õnge ja jäid uskuma, sest meid juhatati vastuvõtust edasi spa’sse.

Zen Spa asub keldrikorrusel, kuhu viib esmapilgul päris käänuline rada. Kui käia nina püsti taeva poole, ega siis võiks jah ära eksida. Seintel on aga nii eesti kui inglise keelsed viidad, ehket lugejatel (mitte nagu konkreetselt TEIL lugejatel, vaid lugemist valdavatel inimestel) peaks siiski õnnestuma ka teelt eksimata õigesse kohta jõuda (välja arvatud mu õde ja vend kes spa’st lahkuda üritades, veidi ära eksisid).

Nii nad siis tegid näo, et “ah me kogu aeg käime niimoodi mõnulemas”.

Meie pakett nägi ette Jaapani basseini ja sauna külastust 1.5 tundi. Samal ajal kui mu õde ja vend juba sinna mõnulema jooksid, tutvustati mulle ülejäänud spa võimalusi. Von Stackelbergi hotelli Zen Spa näol on tegemist ühe väikese ja hubase kohaga. Võimalik on lisaks juba eelpool mainitud Jaapani basseinile ja saunale käia näo- ja kehahoolduses, eraldi on ka käte- ning jalgade hooldus ning mis spa see oleks, kui poleks massaaži ja kehahooldust?! Kõigi erinevate hoolduste kohta on võimalik lähemalt uurida Spa kodulehelt (link).

Meid ootas ees ikka kenasti kuiva põrandaga ruum… ma tegin pildi lihtsalt liiga hilja, kui mu õed olid juba kõik märjaks teinud sauna kooberdades.

Rääkides nüüd aga lähemalt Jaapani basseinist ja saunast, siis ütlen ausalt, et mul jäi sellest 1.5 tunnist väheks. Hää küll, ise ma valisin vahepeal piltide tegemise, aga meil oli seal lihtsalt nii mõnus, hea ja soe, et hea meelega oleks tunnikese veel kauem mõnulenud. Mida ma alguses ei teadnud, oli see, et basseini sai teha ka mullivanniks (või oleks õige öelda mullibasseiniks?) ja nii see meil “vahutas” pea terve aja. Surve oli ka selline parajalt tugev, et sain kannikatel olevat tselluliiti mõnuga väristada (vajalik info kindlasti).

Lisaks on võimalik tellida endale head-paremat süüa. Meie tegime valiku juustu- ja puuviljavaagna kasuks. Kuna ma olen üldse suur juustusõber, siis ega juustu ei ole taldrikul kunagi liiga palju. Oleks võinud rohkem olla 😀 Lisaks tellisime ka apelsinimahla mis oli minule taaskord üllatuseks värskelt pressitud ja nii hea. Iga senti väärt! Et siin igaks juhuks mainida, siis söögid ja joogid tellisin ikka oma raha eest. Kuigi saunas ootas meid ees juba suur kannutäis vett (kus oli vist tuhandest erinevast sordist marju sees…. mmmmmm), oleks ma enne mahla tellimist seda teadnud, oleks mul see hea apelsinimahl maitsmata jäänud.

Kokkuvõtteks nii palju, et me jäime kõik väga rahule selle käiguga. Kui tahaks hästi väga palju millegi kallal norida, siis oleks tooli/laua puudumine riietuskabiinis, aga linnuke oksal rääkis, et uuest aastast on neil seal (riietusruumis) väike uuenduskuur nagunii plaanis. Jaaa äkki siis saavad ka teised, minusugused laisad mugavad inimesed riideid vahetama minnes need lihtsalt toolile visata, mitte ei pea konksu otsa hakkama kõike panema.

Kui saabub mu elus kord mitte-koonri hetk, siis on see mu arust vääääga mõnus ja hubane koht kuhu näiteks mehega romantikat minna tegema. Väikesed veinid ja juustud ning mida sa veel elult ihkad? Aga võib-olla ma teen Allanile hetkel lihtsalt hint-hint, et ta mind sinna tagasi viiks 😀

Et Allani elu kergemaks teha, siis sobivad Hotelliveebis pakutavad paketid leiab ta SIIA klikkides.

Fotod ja tekst: Aili Alber

21. dets. 2015
Mombie*-puhkus

Ühel ilusal õhtupoolikul vaatas mu mees mulle otsa ja ütles:”Sa oled väsinud!”. Ma ei osanud seisukohta võtta ja minu esimene reaktsioon oli solvumine. „Mis mõttes sa mulle niimoodi ütled?” porisesin ma ja jätkasin edasi mehele sõnade suhu panemisega. “Sa tahad öelda, et ma olen kole” ja muud sarnased dramaqueen’ilkud väljendid. Minu mees ei saanud mu solvumisest aru. Tema mõte oli, et meie nõudlik kahe-aastame oli mind surmani ära kurnanud ning ta arvas, et ma vajaksin puhkust. Argipäevast ja kahe-aastasest.
Ma ei oleks kunagi uskunud, et minus on peidus kanaema, kes ei taha perest (väsimusest hoolimata) kaugele minna. Ma ei teagi miks, aga mul tekkis süümekas, et kuidas nüüd siis mina puhkama lähen. Ka sellele oli mu mees mõelnud. Välja valitud spaa asus nii öelda käe-jala juures, kuid samas siiski Tallinnast väljas. Viimsis. Mulle tuli varasemast ajast meelde, kui ma mehele naersin, et kes see loll Viimsisse spaase puhkama läheb, sest see on… noh… nii siinsamas, justkui kodus, et ei teki seda eemale mineku tunnet. Nüüd olin ma selle võimaluse eest tänulik. Nii lähedal, samas nii kaugel.
Äärmiselt reipal sammul lähenesin ma Viimsi keskuse asuvale Spa hotel Lavendel’isse. Tunni aja pärast oli mind ootamas Sothyse näohooldus. Viimati käisin ma näohoolduses kaks aastat tagasi, enne lapse sündi ja juba siis mainis kosmeetik, et minu vanuses (35) peaks ikka juba enda jaoks aega leidma. Teoorias olin ma enne lapse sündi ka seda meelt, et enda jaoks peab aega leidma, praktika oli aga kujunenud hoopis teistsuguseks. Ma olin mõtetega juba väikesel minipuhkusel, seepärast tõid mind karmi reaalsusena maa peale tagasi suured prügikonteinerid peaukse ees (muidugi ei olnud see tegelikult päris nii ning tegu oli samas majas asuva poe tagauksega, kuid mulle, kes ma lähenesin spaale nö valest küljest, oli see esmane mulje ning tibake ehmatav.)
Spaa-hotell on ehitatud vanasse staadionihoonesse. Olles veidike (retro)arhitektuuri-friik, siis minu jaoks oli see vaid plussiks. Astmed, sikk-sakk lagi, talad, veerandkuu-kujulised aknad. Mulle sümpatiseerivad sellised uute funktsioonidega vanad hooned. Need on looga ja iseloomuga.

Hotell on tilluke, 47 toaga. Superior-tube ega sviite siin pole, on vaid standardtoad ning nö peretoad kolme voodiga. Lisavoodeid klassikalises mõttes pole, kuid olemas on lahtikäivad tugitoolvoodid (mulle tuli kohe pubekaaeg meelde kui mul oma toas voodi asemel oli just sarnane tugitool-voodi. Ma ei mäletagi, miks ma sellise nõudmise tookord oma vanematele esitasin. Vist oli popp). Minu tuba oli ruumikas ja olemas oli kõik see, mis ühes korralikus hotellitoas olema peab. Välja arvatud föön, kuid seegi teadlikult, sest vana maja elektrisüsteemid ei kannataks välja kui rohkem kui kolmes toas korraga föönid undaks. Väga oli panustatud voodisse ja televiisorisse, mis oli mu meelest väga hästi läbi mõeldud “raha raiskamise samm”. Mina hindan hotellide juures väga voodi mugavust, samal ajal kui mu mehe jaoks on alati oluline televiisor ja selle suurus. Mina ei pane teinekord telekat toas tähelegi (ka siis kui see on suurem kui tuba ise), mehed aga seevastu… Minu oma jaoks vähemalt on telekas elu. Ka siis kui me seda puhkuse ajal isegi ei vaata, suur telekas toob mehelt alati plusspunktid. Miks? Ärge küsige!

Igatahes pakkisin ma oma väsinud lapsevanema kere lahti ja nautisin hotellitoas täielikku rahu ja vaikust. Kas pole veider, et vanemaks (st lapsevanemaks) saades on vaikus kõige ilusam heli? Ilmselt alateadlikult olin ma kodust kaasa haaranud Jaan Tätte raamatu nimega “Vaikuse hääl”. Kui te ei ole seda lugenud, siis siiralt soovitan.
Liiga palju ma vedeleda ei saanud, sest mu kõht nõudis enne näohooldust ka süüa. Ma jõudsin nibin-nabin sabast kinni lõunapakkumistel. Valikuks kreeka-salat (mis oleks vajanud tibake kastet) ja seljanka, kõrvale suussulav kohalik leib (vihje:ostke kaasa!). Komplekti hinnaks sain ma natuke üle kolme euro. Ideaalne lõunasöögipaik. Natuke jäi mulle arusaamatuks restorani punane ja must sisekujundus (minu maailmas seostub “lavendel” lillaka-roheka-halli-värvigammaga). Ma olin oma vaimusilmas eeldanud midagi, mis oleks meenutanud Peter Mayle “Elu Provance’is”. Ma ei ole ju ainus, kellele lavendel seostub Provance’iga? Samas sain ma aru, et restoranis opereerib usbeki restoran “Talleke ja pullike” ning see muutis musta ja punase kombinatsiooni palju arusaadavamaks. Õhtul tellisin ma endale tuppa pulliliha ja fetajuustuga pirukad. Need olid jumalikud! Mul hakkab siiamaani vaid pirukatele mõtlemisest suu vett jooksma. Menüü tundus nii huvitav ja mul on siiralt kahju, et köök tegelikult juba suletud oli kui mu tühi kõht end meelde tuletas.
Hüpates restoranist edasi konverentsiruumidele (kaks suurt ruumi, kus pidada nii konverentse, koosolekuid, sünnipäevasid, peiesid), siis ühes neist oli ka must tiibklaver. Väidetavalt olla see varem olnud , kus aegajalt õhtuti noorte muusikute poolt elavat taustamuusikat pakuti. Mul oli kahju, et klaver oli restoranist ära toodud ja elava muusika õhtutele lõpp tehtud. Ma esindan vaid enda isiklikku arvamust ning mingit statistilist tuge mu arvamusel taga pole, kuid minu arvates hindavad kliendid väga elavat muusikat restoranis. Kas ma eksin?
Näohoolduses ärkasin ma (vähemalt) kaks korda oma enda norskamise peale. Piinlik küll, kuid samas ilmselt saate te aru kui lõõgastav oli, et keegi tund aega mu väsinud nägu mudis. Ma tunnen, et viimase kahe aasta jooksul olen ma kümme aastat vanemaks jäänud, kuid vähemalt korraks tundsin ma, kuidas kosmeetik mudis mu näo paar aastat värskemaks. Nii mõnusalt ja värskelt (hoolimata vaid neljatunnisest ööunest eelmisel ööl) polnud ma end ammu tundnud. Ma olin tänulik. Ma ei teagi kummale rohkem, kas oma mehele, kes mu väsimust nägi, või kosmeetikule, kes mind beebikoomast korraks üles turgutas.

Lavendel Spa muutub alates kella kuuest “lastevabaks”. Olles kahe-aastase lapse ema, siis te võite ju aimata, et tegelikult lapsed mulle meeldivad, kuid samas ütlen ma käsi südamel, et ma hindan lapsevabu hetki. On hetked lastega ja lasteta.Paradiis, hüüdsin ma endale! Ja paradiis see tõesti oli. Pean ausalt tunnistama, et Lavendel Spa kodulehel ei tundunud spaa-osa mulle kuigi hubane, kuid ma eksisin. Ma eksisin väga. Ma ei armasta veekeskusi, suuri basseine ja muid atraktsioone. Ma tahan vaikust, paari basseini ja sauna ning toole, kus lõõgastuda. See spaa oli täiesti minu teetassike. Võib-olla te arvate, et minus räägib alkohoolik, kuid minu maailmas käib kosutav õlu või muu kihisev jook (prosecco) saunaskäigu juurde. Ja siin oli see võimalus olemas!
Ideaalne spaa, kus päeval näiteks lapsega aega veeta (uskumatu, et isegi lapsevabal puhkusel vaatan ma asjadele ka emapilguga), kus väsinud ema (mina!mina!mina!) saab rahulikult nautida saunamõnusid ja vaikust hea raamatu saatel, kus romantikud saavad koos aega mõnusalt aega veeta. Ma ei liialda kui ma ütlen, et see väike spaa keset Viimsit on minu viimase aja üks parimaid leide.

Mombie ei oleks saanud endale paremat minipuhkust tahta.Muidugi oli mul koju minnes süümekas, et mina olin küll aasta-paar nooremaks tagasi puhanud, kuid mees… Nüüd oleks vist hea naise kord mees spaasse puhkama saata? Aga kuhu? Millised on teie soovitused?
Lavendel Spaal soovitan ma silma peal hoida. Neil peaks varsti üsna huvitavaid pakkumisi just väsinud vanematele tulema. Et mu kiidulaul sellele pisikesele spaale usutavam kõlaks, siis ütlen ma, et muidugi oli ka asju, mis mulle nii väga ei meeldinud (dušikardinaid pole ma kunagi armastanud ja Moskva saiake hommikusöögilauas oli kõva), kuid sellest hoolimata olen ma sinna üsna pea tagasi minemas. Seekord koos abikaasaga. Näidake mulle üks Eesti mees, kellele ei avaldaks muljet saun, kus saab ka vihelda! Kohe kui me lapsehoidja leiame, teen ma uue broneeringu. Hotelliveebi valikust leiate Lavendel spaa paketid SIIT.

* mombie = mom + zombie ehk eesti keeles lihtsalt “väga väsinud vanem”

15. dets. 2015
Kui palju lasta end mõjutada kriitikast ja kommentaaridest?

Pean tunnistama, et kui ma valin ööbimiseks hotelli (eriti välismaal), siis enne broneeringu tegemist ma guugeldan ja loen läbi klientide poolt antud tagasiside. Ja otseloomulikult lasen ma end mõjutada. Kui keegi kirjutab, et tegu on “kohutava hotelliga”, siis juba olen ma selle hotelli kõrvale jätnud, kui keegi kirjutab, et tegu oli “maailma parima puhkusega”, tahan minagi maailma parimat puhkust ja kaalun sama hotelli valimist. Paar nädalat tagasi kui olin näinud kaht totaalselt erinevat blogipostitust ühest ja samast hotellist, jäin ma mõtlema, et võib-olla ei ole õige lasta end kriitikast ja kommentaaridest liiga palju mõjutada. Tuletame meelde kui mu abikaasa mulle ütles, et ma jumala eest ei läheks Shnelli hotelli, sest “issand jumal, see asub ju Balti jaamas!”. Minu kogemus osutus aga hoopis positiivseks. Samamoodi olen ma pidanud hoopis pettuma teiste külastajate poolt kiidusõnu saanud hotellis. Just selles samas, kus väidetavalt saab “maailma parima puhkuse” osaliseks. Mina ei saanud. Vihma sadas ja oli külm, me istusime hotellitoas ja tagatipuks läksime abikaasaga tülli ka. Otseloomulikult oli süüdi hotell. Ja kui ma tol hetkel oleks hotelli kohta andnud tagasisidet, siis oleks mind suure tõenäosusega häirinud iga pisiasi, mille peale ma muidu ei tulekski.
Ma unustasin need kaks postitust, kuid samas ei saanud ma neid endal päriselt mõtetest välja ka. Vestlus ühe turundusjuhiga, kes ütles, et kõigile ju ei saagi meeldida, tuletas mulle need postitused jälle meelde. Kui lubatud pole lemmikloomad, kirjutab keegi, et hotelli juhtkond vihkab loomi, kui reklaamida välja spaa, kuhu lapsed peale teatud kellaaega ei saa, on tegu lastevaenuliku hotelliga. Täpselt sama on sisekujunduse ja toiduga – see, mis meeldib ühele, ei meeldi teisele. Ühe Tallinna hotelli kohta lugesin ma tagasisidet, kus kõik eranditult kiitsid rikkalikku hommikusöögivalikut, mina aga hoopis pettusin. Ja toit ei olnud kusjuures maitsetu ning valik oli tõesti suur, lihtsalt mul oli täpselt tol hetkel võrdlusmoment kahe hotelliga ning see kiidetav hommikusöök jäi lihtsalt selles võrdluses nõrgaks.

Mind alati pahandab kui inimesed tausta või rohkem lisainfot teadmata jagavad sotsiaalmeedias kellegi teise postitusi. Ei ole üldse harv juhus kui mõni külastaja on end siniseks vihastanud, et pidi check-in’is järjekorras seisma, kuid ei mõtle selle peale, et võib juhtuda, et ta sattus oma tuppa registreerimisega nö tipphetkele. Siis tulebki natuke oodata. Aga inimene on pahur, postitab selle emotsionaalselt oma Facebook’i seinale ning teised hakkavad seda postitust jagama, et “kõik teaksid, millisest kohutava teenindusega hotellist eemale hoida”. Dramaatiliselt lisatakse “olge te kõik hoiatatud hotelli eest, kus klient ei ole väärt midagi”.
Ma ei taha sellega siin öelda, et igas kriitikas ei oleks ka kübeke tõtt, kuid kui nüüd tulla tagasi nende kahe blogipostituse juurde, siis esimese ehk selle kritiseeriva puhul jäi mulle arusaamatuks, mida inimene oma looga öelda tahab. Kusjuures kõige veidram oli, et tegu oli lugeja kirjaga, mis lihtsalt niisama oli blogisse üles riputatud. Milleks? Mul jäi sellest lugejakirjast nii halb maik suhu. Isegi mitte selle pärast, et see oleks mind mõjutanud hotelli valikul, vaid mind häiris selle külastaja suhtumine. Jah, natuke oli probleeme ja segadust, aga sellised probleemid lahendatakse hotellile otse tagasisidet andes. Mul on nii kurb, et Eesti hakkab vaikselt minema selles suunas, et kohe kui midagi ei meeldi, ~~saab~~ tuleb kohtusse pöörduda (või ajakirjandusse, mida ju mingil määral ka blogid on). Mind jäi häirima mõte, et see külastaja pöördus populaarse blogija poole mitte põhjusel, et “probleemist” teada anda, vaid lootuses saada hotelli poolt midagi tasuta.

Mul oli ääretult hea meel lugeda kui siis teine blogija kirjutas tollele lugejakirjale vastukirja. Ma tsiteerin tema blogist: “Loomulikult võin ma vinguda mingite mõttetute asjade üle, kuidas check inni ajaks tulles, on järjekord, või et hommikusöögi ajal on laudade alused purused, või et spaa vetsudes on nii õhuke vetsupaber, et märja käega seda võttes, “sulab” see näppude vahel ära, või et vannitoas on kraan nii väike ja ebamugav nagu väike noku… Siiski ma saan aru, et täiuslikku asja, mis on kõigi jaoks täiuslik, ei ole olemas. Saabumise ajal võibki olla järjekord jne. Ma käin spaas ikka sauna- ja basseinikompleksi pärast ja mingi saiapuru ja “väike noku” mind väga ei heiduta ja reklamatsiooni/ skandaali ei hakka sellepärast küll tegema.”
Mulle meeldis selle teise blogija suhtumine. Minu arvates peaksime me kõik oskama teha vahet asjadel, mis on kritiseerimist väärt, ja asjadel, mis ei muuda meie puhkust halvemaks, vähemalt mitte rohkem kui me ise laseme. Ma ei taha sellega sugugi öelda, et kõik ebameeldivused tuleb alla neelata ning kriitika pole lubatud (ma olen kasvanud teadmisega, et konstruktiivne kriitika on edasiviiv jõud), kuid ma soovitan mitte liigselt tähti närida. “Maailma parim puhkus” võib olla kasinate võimalustega hostelis ning “kõige hullem puhkus” luksuslikus sviidis.
Täiuslikku asja, mis on täiuslik kõigi jaoks, ei ole olemas.
Kui palju teie enne hotellide broneeringute tegemist tausta uurite ja kommentaare ning teiste tagasisidet loete? Kas te lasete end negatiivsest tagasisidest mõjutada valikute tegemisel? Ja kui palju ning milliste asjade üle teie hotellides ööbides kaebate?

7. dets. 2015
"Ära sa sinna küll mine!"

Kui ma viimane kord Tallinnas ööbimiseks Hotelliveeb.ee portaalist hotelli otsisin, jäi mul muude hotellide seas sõelale ka GO hotell Shnelli Balti jaamas. Millegi pärast tundus see mulle vägagi sobilik ööbimskoht, soodne pealekauba – kahese toa hind algas 49 eurost, kuid mu abikaasa oli hoopis teisel arvamusel. “Ära sa sinna küll mine!” hoiatas ta mind. Kui ma imestusest suured silmad tegin, et miks siis see hotell talle nii vastukarva on või et mis kogemused tal minu teadmata sealt on, ütles ta lihtsalt, et isver, no see on ju Balti jaam.
Ma ei tea, kas see oli naiselik jonn või midagi muud, kuid tema vastuseisust hoolimata sai tuba broneeritud just selles hotellis. Tõepoolest Balti jaamas. Balti jaam on minu jaoks vastuoluline koht. Balti jaama turg, kust igasugu vahvaid vintage asju leida võib, kust ma suvel iga nädal memmedelt lilli ostan, on üks mu lemmikkohti. Selline omanäoline, kirju läbilõige tallinlastest. Balti jaama ümbrus, tunnelid ja pargipingid, on aga mu jaoks üks hirmuäratav koht. Ma olen argpüks. Ühelt poolt ma armastan seda piirkonda, teiselt poolt kardan. Veider eks? Nüüd aga broneerisin ma toa Shnelli hotellis.

Hotellil pole Balti jaama nö pahupoolega mingit pistmist. Mind võttis vastu naeratav administraator. Ma olin lugenud kommentaare, et töötajad ei saa seal eesti keelest aru ja on ebaviisakad ning olin natukene selliseks vastuvõtuks valmis. Midagi sellist ei kohanud ma kusagil. Kõik oskasid eesti keelt, olid naeratavad ja viisakad. Samuti olin ma kuulnud, et seal ööbivad vaid vene rahvusest turistid (mitte et ma aru oleksin saanud, miks see peaks halb olema). Mina kuulsin soome, inglise, saksa, eesti ja vene keelt. Kusjuures vene keeles kõnelev perekond, kellega ma hommikusöögi ajal rääkima sattusin, oli nii tore, et ma võtsin kokku kõik oma keskkoolis õpitud vene keele oskused ja purssisin nendega rääkida. Tegin neist veel ka ühe foto, kuid ei osanud küsida, kas tohin seda ka blogis kasutada ja nii jääb see meeleolukas pilt koos nendega siin ka jagamata. Kuid kehvas vene keeles pursitud vestlusest jäi mulle hinge nii tohutult positiivne mulje.
Kui mul tänu külastajatele jäi hommikusöögist väga positiivne mulje, siis kahjuks pean ma ütlema, et positiivset muljet ei jäänud mulle hommikusöögi valikust. Ma ei tahaks üldse iriseda, kuid koorikuga kaetud puder ning vähene võileiva materjali valik ei jäta mulle teist võimalust. Ma soovitan hotellil tõesti hommikusöögi väljanägemisega vaeva näha. Kui muidu on hotell igati vinks-vonks, siis hommikusöögi pool meenutas mõnd low-budget hotelli hommikusööki. Ma loodan, et hotell ei pahanda. Kriitika on ikkagi ju edasiviiv jõud. Samas pean ma kiitma eraldi kohviku/lobby baari valikus olevat laimi-toorjuustukooki. See viis keele alla.
Toa kohta ei ole mul mitte midagi halba öelda. Täiesti neutraalne hotellituba, kus kõik vajalik olemas. Ma usun, et rohkem kui hotellitoa sisustus, huvitab teid hoopiski, kas Balti jaama lähedus siis ei seganud. Teate, ma ütlen ausalt, et mulle meeldis kohe eriti see raudteejaama ja rongide lähedus. See oli kuidagi nii kihvt. Öösel ei saanud rongide liiklus mind kuidagi häirida, seda lihtsalt põhjusel, et öösel ei sõitnud ühtegi rongi. Hommikul oli vaikselt kuulda valjuhääldist tulevat teadannet “Lugupeetud reisijad, Tallinn-Pääsküla rong väljub 10 minuti pärast neljandalt teelt”. Kuidagi selline suurlinnalik tunne tekkis. Mind ei seganud ja ega see valjuhääldi siis nüüd kõrva ka ei karjunud. Teisel pool asuvatest tubadest avaneb ilmselt imeilus vaade Toompeale.

Hommikul jälgisin ma kohvikruusi kõrval rongile tõttavaid inimesi ja nautisin kogu seda siginat-saginat. Veidi hiljem liikusin ma ise selle sigina-sagina sees. Valjuhääldist kostis meeldetuletus “Lugupeetud reisijad, Tallinn-Tartu rong väljub esimeselt teelt”, ninna tungis nii magus värskete saiakeste lõhn, ma sulandusin tööle ja rongidele tõttavate inimeste massi, tädikesed laotasid tekile müügiks toodud villaseid sokke. Ma läksin rongile. Balti jaam jäi minust maha positiivse pildiga. Hotelli lobby-baari jäi varahommikust õlut libistama keegi härrasmees. “Nii baltijaamalik,” muigasin ma omaette, kuigi sarnaseid varahommikuseid õllelisi võib leida igast teisest hotelli lobby-baarist. Vanalinnast ja Viimsist.

26. nov. 2015
Aken vaatega läände

Ma olen sündinud kaheksakümnedatel ja seetõttu olen ma (kuigi et lapsena) saanud osa ja kuulnud lugusid nõuka-aja kurioosumitest, mis aastal 2015 isegi uskumatud tunduvad. Ühel õhtul istusime ümber laua mina, mu üheksa aastat noorem õde, minust kümme aastat vanem sõbranna ja mu vanemad, telekast käis ENSV järjekordne osa, kus parasjagu kellegi sünnipäeva tähistati ning selleks, et laual oleks ka Sovetskoje tuli kasutada “Viru” hotellis töötavate tuttavate abi. Järgmisel hetkel oli igaühel meist rääkida mõni lugu tolleaegsest Tallinna pärlist – “Virust”. Välja arvatud minu õel, kes arvas, et me oleme need lood välja mõelnud.
22-korruseline Inturisti hotell kavandati “Eesti Energia” administratiivhoone ja platsil asunud autobussipeatuste ja dispetšeripunkti vahelisele alale. Hoone oli projekteeritud kahe korpusega, kumbki erisuguse karakteri ja suurusega. Madalam korpus kahekorruseline, mis moodustas aluse koone 22-korruselisele vertikaalsele osale. Esimene hotellikülaline registreeriti 24. aprillil 1972 ja hotelli kuulsamate külastajate hulka kuuluvad näiteks Venemaa kultusrežissöör Nikita Mihhalkov, maailma esimene naiskosmonaut Valentina Tereškova, USA filmitäht Elizabeth Taylor, ja lauljatar Alla Pugatšova.

Kas teie teadsite, et…
* Viru kaudu oli võimalik saada osa ka kõrgemast elukvaliteedist. Defitsiidist räsitud ühiskonnas oli Viru köök peaaegu ainus koht, kust oli võimalik eksootilisi puuvilju salaja koju viia. Virus töötava tuttava kaudu sai ka tavaline tallinlane hotelli teenuseid kasutada.
* Viru oli nagu väike vabariik omaette. Tänapäeval tundub veider, et hotellil oli kümme esindusautot, suurköök, suurpesula, oma hambaarst, rätsep ja kingsepp – isegi oma helistuudio. Põhjus oli lihtne: kuna turistide iseseisev ringiliikumine ja kohalikega tutvumine oli mittesoovitatav, taheti neile maja sees parimat pakkuda. Nii ei tekkinud keskmisele turistile vajadust hotellist lahkuda.
* Virusse ehitati ka KGB eli Nõukogude Liidu julgeolekuorgani luurekeskus, mille olemasolu oli suur kuid avalik saladus. Enne hotelli avamist töötasid KGB mehed seal kaks päeva ja seadistasid pealtkuulamisaparaate umbes 60 tuppa. Lisaks paigaldati pealtkuulamisseadmeid isegi taldrikutesse ja tuhatoosidesse, mis kahtlaseks peetud hotellikülastaja lauda vajadusel toimetati.
*Giidid ja reisijuhid pidid tegema KGB-le ülevaate iga Eestit külastanud turistigrupi kohta. Vajadusel kaunistati ülevaateid ja lisati neile “punast värvi”, nt turistide suurt huvi ja kiitvaid kommentaare Nõukogude Liidu kohta. Päris olukorrast giidid turistidele ei rääkinud, küll aga vihjasid osavalt ridade vahelt.
* Virus elavate turistide käest soetati lääne tooteid, mida Eestis müügil polnud. Need olid näiteks pastakad, õhukesed nailonsukkpüksid, sifoonsallid, teksad ning riided ja kilekotid, kus lääne kaubamärgid suurelt trükitud. Soome turistid smuugeldasid nõutud kaupa oma kohvrites ja müüsid Tallinnas maha. Tõestisündinud lugu räägib soomlasest, kes lasi kodumaal trükkida T-särke tekstiga “Eesti vabaks”. Viru lähistele jõudnud ja särgid kotist välja võtnud, selgus talle ruttu, millise menukaubaga oli tegu. Ohtlik tegevus, aga uute T-särkide omanikud olid olnud haruldaste kehakatete üle pisarsilmi õnnelikud. Smuugeldamine käis ka teises suunas. Eesti autorite kriitilisi, Eesti NSV tõelist olukorda kirjeldavaid tekste toodi Soome kasvõi paar lehte korraga. Hiljem avaldasid neid Eestit toetavad kirjastajad ja raadiojaamad üle terve ilma.
“Viru hotell on endiselt majakas. Maamärk, mis seisab Eesti, Soome ja Nõukogude Liidu teede ristumispunktis ja seda endiste aegade oreooli ei võta sellelt majalt ükski vägi,” ütleb Margit Kilumets, filmi “Viru. Vabaduse saatkond” autor. Vaata katkendit filmist siit.
Millised on teie mälestused “Viru” hotellist ja üldse nõuka-aja hotellidest? Kas teie esimesed Karhu tossud on ka pärit Viru ärikatelt?
Allikad: http://www.koulukino.fi/, https://et.wikipedia.org/wiki/Viru_hotell, SL Õhtuleht, Youtube.com

17. nov. 2015
Kas alasti hotellitoas olemise eest võib trahvi saada?

Stseen filmist “Home Alone 2” Foto: http://amplesalty.tumblr.com/

Kes meist ei teaks klassikalist jõulufimi “Üksinda kodus”, kus väikene Kevin kogemata ilma vanemateta New Yorki satub ning ilma suuremate probleemideta end luksushotelli sviiti sisse registreerib. Kui (väljamõeldud stsenaariumi järgi) New Yorgis on selline alaealise check-in hotelli lihtsamast lihtsam, siis Eestis see nii lihtsalt läbi ei läheks. Alaealiste majutamise suhtes on Eesti hotellid vägagi konkreetsed ning ranged. Hiljaaegu tekkis probleem ühel Soomes elaval emal, kes soovis kaks 16- ja 17-aastast tüdrukut saata Tallinnasse kontserdile ning neile ühes linna majutusasutuses ööbimise broneerida. Hotell keeldus resoluutselt. Sest tegu on alaealistega.
Kes on alaealine?
Nüüd tekib küsimus, kes on alaealine. See küsimus on huvitav, sest tänasel päeval räägime me ju näiteks sellest, kas ja kuidas anda 16-aastasele inimesele valimisõigus, kuidas neid kaasata ühiskonna otsustusprotsessidesse ja nii edasi. Lisaks kolivad noored tihti kodust välja juba seoses gümnaasiumiõpingutega ja elavad sellisel juhul tihti vanematest eraldi ja üksi juba enne täisikka jõudmist.
Mõni lapsevanem ei lubaks oma 18-aastasel üksinda hotellis ööbida, kuigi seaduse järgi on täielik teovõime 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel), teine vanem peab täiskasvanuks oma 16-aastast. Mõni 17-aastane on tunduvalt vastutustundlikum kui teine 25-aastane. Eesti hotellidelt antud teema kohta uurides selgub, et alaealine on 18-aastane (kaasa arvatud) ning ilma täiskasvanud järelvalveta neil hotellis üldjuhul ööbida pole võimalik.
Võib-olla olen ma naiivne, kuid ma olen arvamusel, et päris nii jäikasid piire ei peaks hotellis ööbimisele panema. Kujutage nüüd ette, et Eestis esineb Justin Bieber (vabandan kui teadmatusest mitte-popi näite tõin), teie elate välismaal ning teie teismeline tütar anub teid, et saaks kontserdile minna. “Ma pean kontserdile saama, muidu suren!” anub ta. Teil ei ole aga vähimatki soovi sellel kontserdil osaleda, teie vanemad elavad teises linnas ning ainus variant, et teie laps “surema ei peaks” on see, et te usaldate tema täiskasvanulikku poolt ning leiate talle ööbimiskoha mõnes Eesti majutusasutuses. On ju kurb kui saate igalt poolt eitava vastuse?
Ma julgen arvata, et iga selline juhtum tuleks läbi vaadata ükshaaval, sest esiteks ei usu ma, et alaealised hordide kaupa hotellidele tormi jooksevad ning ma olen üsna veendunud, et alla 16-aastased ei tunnegi väga huvi hotellis ööbimise vastu, ilma selleks tungiva põhjuseta ning lapsevanema teadmisel. Aga alkoholi- ja tubakatoodete kättesaadavus, ütlevad nüüd skeptikud. Keegi ei kontrolli, mida noored toas teevad? Täiesti normaalne on praktika, et juhul kui toas asub minibaar, siis see lukustatakse, toast tellimine keelatakse ning vanem tasub (ettemaksuga) ööbimise eest. On selge, et alaealise majutamisel peab hotell olema rangem ning sada protsenti kindel, et tegu ei ole “Üksinda kodus” stsenaariumiga, kuid jäigad reeglid ei ole põhjendatud, seda enam, et seadused ei keela alla 18-aastasel isikul hotellis ööbida.
Kaheksast hotellidest kuus vastas, et 16-17-aastased neil ilma järelvalveta ööbida ei saa, üks hotell lisas, et alaealiste majutamise reeglid laienevad ka 18-aastasele, vaid üks hotell oli nõus antud teemal kaasa arutlema.
“Kui alaealine peaks hotelli saabuma walk-in kliendina, siis ilma selleks volitatud isiku nõusolekuta me talle majutusteenust ei paku, kuid selliseid olukordi meil tegelikult olnud ei olegi. Julgen arvata, et ilmselt on hotellis ööbimine noorte jaoks siiski kallis, ” vastas selle hotelli turundusjuht, “alaealiste ööbimise kohta saab öelda niipalju, et eks neid ööbib ikka, enamasti koos vanemate või selleks volitatud vastutavate isikutega. Eraldi võiks välja tuua noorte sportlaste grupid, kes reisivad koos selleks volitatud saatjatega. Lisaks on alaealiste broneeringuid, mille teevad tõesti vanemad oma lastele hotelliga ühendust võttes ja nende broneeringutega tegeleme case-by-case, maksavad vanemad ja meil on nende kirjalikud nõusolekud selle kohta, et nende laps meie juurde ööbima tuleb.”
Kas hotellituba on avalik koht?
Nüüd me jõuame lastekaitseseaduse juurde, mille järgi “alla 16-aastasel alaealisel on keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikus kohas kell 23.00–6.00. 1. juunist kuni 31. augustini on alla 16-aastasel alaealisel keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikus kohas kell 24.00–5.00”. Selle kohta, kas hotellituba on avalik koht, lähevad ka arvamused lahku. Ühed on arvamusel, et hotellituba on osa hotellist ning kuna hotell on avalik koht, siis on seda ka numbrituba. Teised jällegi küsivad, et kui hotellitoale rakendub avaliku korra seadus, kas siis peaksime me alasti hotellitoas viibimise eest trahvi saama.

Stseen filmist “Home Alone”. Foto: Cineplex.com

Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu leheküljelt leiab, et valdkonda reguleerivad turismiseadus, alkoholi-ja tubakaseadus, autoriõiguse seadus ning muud õigusaktid ja regulatsioonid, küll aga ei ole seal ettekirjutusi 16-18-aastaste isikute majutamise kohta.
Tundub, et tegu on veidike piiripealse ning konkreetselt selgeks tegemata teemaga, kus kindlam on minna lihtsama vastupanuteed ning igal juhul “ei” öelda.

5. nov. 2015