Mul on päris pikalt olnud üks unistus – ööbida Grand Hotel’is. Tõsi, ma olen pidanud silmas Oslos Karl Johanil asuvat hotelli ning ma ei saa öelda, et Viljandi oleks mu mõtetes kuidagi selle unistusega seostunud. Juhtus aga nii, et mul tekkis võimalus lapsest puhata (viimati sain ma endale hingetõmbepausi lubada detsembris Lavendel spaas) ning ma hakkasin otsima ööbimiskohta puhkuseks. Kriteeriumid: Lõuna-Eesti, rahulik ja mugav. Mulle jäi silma Grand Hotel. Viljandis.
Mulle meeldis hotelli tutvustus – “Sind ootab ees hubane majutus luksuslikus ja ajaloohõngulises neljatärni nõuetele vastavas hotellis” ja hind ühele alates 46 eurost. Ma ei eita, et luksus on see sõna, mis paneb mul silmad särama (kellel ei paneks?) ja ajaloohuvilisena tundus 1938.aastal valminud Viljandi elegantseim hoone, mis sai nimeks Esimene Viljandi Esinduslokaal olevat just õige koht. Lisaks veel Grand Hotel ka. Nagu unistuse täitumine, eks?
Aga Viljandi? Mulle tuli kohe meelde, et ega see Viljandi maine kiita pole, “peksupealinna” tiitel ei kõlanud ju kuigi ahvatlevalt. Kas lasta end sellest tiitlist häirida ja valida mõni teine ööbimiskoht? Kui te olete seda blogi mõnda aega jälginud, siis te teate, et ma kipun mõnikord ikka kahtlema ja ei suuda otsustada, millises hotellis ööbida, mu enda jaoks on see juba naljakas. Esiteks tean ma, et Eesti hotellide tase on niikuinii kõrge ning naljalt väga halba hotelli sattuda ei ole võimalik ja teiseks, milleks sellised rumalad eelarvamused. Eriti kuna kogemused on tõestanud, et need on olnud tõepoolest rumalad.
Niisiis jõudsin ma Viljandisse. Kui ma hotelli lobbysse sisse astusin, olin ma kindel, et kohe kohe näen ma kusagil Hercule Poirot ja Hastingsit mõnd juhtumit arutamas. Selle hotelli elegantsus, maitsekus, klassikaline väärikus lõid mind heas mõttes jalust ning mulle tunduski, et olen sattunud mõnda teise ajastusse. 1930-aastate lõppu. Poirot ja Hastings jäid mul siiski kohtamata. Ju nad olid juba lahkunud.
Edasi läks kõik veel paremaks. Korruste kaupa erinevate värvilahendustega koridore ilmestavad Viljandi kunstnike maalid ja fotod ning möödunud sajandi alguse teatrikunstniku Erte kavandite alusel loodud vaibad. Kõik äärmiselt maitsekas. Art Deco stiilis kujundatud hotellituba oli tõepoolest luksuslik. Nii nagu tutvustus lubas. Ja kui juba ühele inimesele mõeldud numbrituba oli puhas nauding ööbimiseks, siis mida veel sviitidelt oodata (neid on hotellis kuus).
Tundsin end toas nii hästi, et ma polekski sealt välja minna tahtnud ja juba järgmisel hetkel sain ma selgeks, et soovidega tuleb ettevaatlik olla. Need kipuvadki täide minema. Kõige pealt ju ööbimine Grand Hotelis (ma ei olnud oma unistuses täpsustanud, millist ma silmas pean) ja siis soov toas viibida. Ootamatult sain ma kiire tööülesande, mis kindlasti järgmiseks päevaks valmis pidi olema ning nii ma lukustasingi end kirjutuslaua taha tööle. Puhkusereisist oli ootamatult saanud tööreis. Kuid ausalt öeldes pean ma ka tunnistama, et kui töötingimused on sellised, siis ega ma ei kurtnud.
Kui ma aga järgmisel hommikul hotelli restorani hommikusööki läksin sööma, oli mul küll korraks nii paganama kahju, et olin maha maganud võimaluse eelmisel õhtul restorani külastada. Mul oli kindel plaan kuni restorani avamiseni kell kuus tööd teha ning siis end meeldiva õhtusöögiga premeerida, kuid kui ma järgmisel hetkel kella vaatasin, oli see juba üheksa ning see tundus õhtustamiseks liiga hiline aeg. Hommikusöögi järgi otsustades jäin ma millestki väga oivalisest ilma. Mitte et see mind enam üllatanud oleks, kuid restoran nägi samuti välja äärmiselt stiilipuhas ja maitsekas. Jälle otsisin ma korraks silmadega Hercule Poirot’d. Ma ei tea, miks mulle selle hotelliga kohe see tegelaskuju silme ette tuli, aga ausõna, see hotell kiirgas sellist ajastutruud luksust, mida ma olen nautinud ühes oma lemmikseriaalis, kus peategelaseks see kuulus detektiiv.
Ja hommikusöök! Viimati olin ma hommikusöögist nii vaimustuses Cru hotelli külastades. Nüüd julgen ma teile öelda. et minu arvates pakutakse Eesti parimat hommiksuööki Viljandis Grand Hotel’is. Ma saan aru, et sõna “luksuslik” võib natuke oma väärtust kaotada, kui seda ühes postituses nii palju kasutada. Kuid mul ei ole paremat sõna seda hommikusöögikogemust kirjeldamaks. Ma ei räägi isegi sellest, et valikus oli sushi ja värske šokolaadikook, vaid sellest, et isegi praemuna oli täiuslik. Kuldkollane, parasjagu “jooksev”, ümar – moodustades röstsaial sulava või ning peekoniga täiusliku kombinatsiooni. Kas pole imeline, et midagi nii lihtsat ja justkui tavapärast saab pakkuda midagi nii meeliülendavat? Võtan riski, et keegi kingib mulle sünonüümide sõnastiku varsti, kuid ka teeninduse kohta ei oska ma kasutada paremat sõna kui “luksuslik”. Sobiks ka “professionaalne”, “abivalmis”, “sõbralik”. Märkamatu, kuid alati kohal. Näiteks ei näinud ma enda lähedal ühtegi inimest, kuid enne kui ma jõudsin kummarduda, et tõsta üles laualt kukkunud lusikas, oli laual uus lusikas ootamas.
No ja muljed Viljandist? Mina ei tea, võib-olla kusagil võibki ka peksa saada (aga millises linnas ei võiks?), kuid mina ütlen teile käsi südamel, et Viljandi on hurmav, armas väike unine linnake. Lossimägedesse jalutama ma tänu tööle ei jõudnud, kuid selle eest avastasin ma kesklinnas oivalised second hand poekesed. Mina panin end 30 euro eest pealaest jalatallani uutesse rõivastesse. Viljandi võitis mu südame! Kuna te viimati Viljandis käisite? Kui sellest on mõnda aega möödas juba, siis minge vaadake see linn üle! Ma võin teile ka suurepärast hotelli (LINK) soovitada 😉