Kunagi kui ma olin saanud 20-aastaseks tundsin ma, et pean saama Tartust ära pealinna, muidu suren. Suurlinna tuled olid palju ahvatlevamad kui igav ja turvaline Tartu. Üleolevalt sai öeldud, et ” see on nii nõme linn, siin pole mitte midagi teha” ja tegelikult võib-olla laias laastus nii oligi. Sarnase suhtumisega olen ma üsna pikalt ringi käinud ning kuulnud väga paljudelt sarnaseid arvamusi Tartu kohta. Et pole seal midagi teha ja kuhugi minna ning üldse on Tartu selline linn, mis kohe kuidagi ei kutsu külastama.
Ma olen Tartust ära olnud peaaegu viisteist aastat, kuid mida aeg edasi, seda lähedamaks olen ma Tartuga saanud. Iga kord kui ma ületan Tartu linna piiri valdab mind kummaline rahulolu. Ma olen Tartut uuesti avastanud ning alateadlikult on mu hääles kõlamas uhkusenoot kui ma tutvustan teistele Tartu Ülikooli ja selle ajalugu, laulupidude traditsiooni algust, Toomemäge. Ma vean inimesi ühesuguse uhkusetundega jalutama nii Supilinna kui Annelinna. Annelinnas möödusid mu teismelise aastad. Mulle tulevad silme ette mängitud peitused ja trihvaad. Te ei tea, mis trihvaa on? Võib-olla te tunnete seda „uka-uka” nime all? „Too too tool sealt!” ütlen ma põhja-eestlasele ning üritan selgeks teha „selle” ja „tolle” erinevust. „Pürst” ja „putsu” ja„rõivistu” on minu sõnavaras tavapärased sõnad ning reedavad mu Lõuna-Eesti päritolu.
“Tartus on Mänguasjamuuseum, AHHAA keskus, Aura veekeskus, uuenenud Loodusmuuseum,” olen ma kõigile Tartut igavaks pidanud inimestele soovitanud kohti, mida külastada. Alati ikka perekeskseid tegevusi, öölokaalid ja pubid-klubid on jäänud mainimata, sest ma olen alati arvanud, et Tartu ööelu tähendab vaid “Maasikas” ja “Atlantis” ööklubisid, kus mina end väga hästi ei tunne. Mu täditütar võttis mu seekordsel Tartu külastusel endale pühaks eesmärgiks tutvustada Tartu ööelust seda poolt, mida ta hellitavalt nimetas “sallitallajate paradiisiks”. Kuna ma ise sattusin Tartu sellest avastamata küljest vaimustusse, siis seekord ma tahangi neid kohti ka teile tutvustada.
Õhtut alustasime me mitte-väga-sallitallajalikus kokteilibaaris Meat Market Cocktail Bar. Seda et Meat Market liharestoran Tartu veidike üheülbaliste toidukohtade seas äärmiselt positiivselt silma jääb ja maitsemeeli hellitab, teadsin ma juba ammusest ajast, kuid eelmisel aastal avatud kokteilibaari ei olnud ma veel jõudnud. Nüüd soovin ma, et mul oleks iga kord Tartus viibides võimalus sealt läbi astuda.
Vähe sellest, et sisekujundus ja live DJ (tol õhtul esines veel keegi saksofonil, mis oli ilma liialdamata ülišeff!) suutsid mind juba jalust rabada, võttis pakutavate kokteilide valik silme eest kirjuks. Unise Tartu asemel olin ma sattunud nagu teise maailma. Meat Market kokteilibaaris käis totaalne suurlinlik melu. Mul oli isegi natuke kahju edasi liikuda, kuid mu sugulane ütles, et öö on lühike ja Tartul veel palju näidata, nii me peale üht suurepärast Tom Collinsit Meat Marketist lahkusime.
Rüütli tänav on täis erinevale maitsele mõeldud öölokaale. Meie astusime sisse J.R.Schramm’i Kelleri nime kandvasse õllekeldrisse. Siit algas meie ringkäik nö “sallitallajate paradiisis”. Mind lõi oimetuks mulle ninna tungiv õllelõhn, mulle tulid lapsepõlvest meelde üks õllesaal, kust me aegajalt (palgapäeval) tädiga onu käisime otsimas(nagu paljud teised naised). Tugev õllelõhn ei paistnud sugugi heidutavat sealset klientuuri, kes meeleolukat reede õhtut nautisid. Ma mõistan, et see on kindlasti õllesõprade lemmikkoht. Mulle on meelde jäänud, et seal pakutakse üle 150 erineva õllesordi. Ma ei ole kõige suurem õllesõber, kuid ma tahaksin seda kohta kindlasti uuesti külastada. Mõnel mitte nii populaarsel õhtul. Reede õhtul oli selles õllesaalis vaba lauda võimatu märgata.
Vein ja Vine on üks minu lemmikuid Tartus. See on koht, kus igaüks võib ilma peenutsemata omale meelepärase veini valida, sõpradega mõnusalt juttu puhuda, koht, kus aeg jääb seisma. Ja kuigi sageli istekohti napib, tundub see lokaal olevat kummist. Tundub et no nüüd küll enam ei mahu, aga ikka leitakse kusagilt veel tool või kaks ning seltskond aina suureneb.
“Kas sa oled edasijõudnute leveliks valmis?” küsis mu sugulane kui me ka Küütri tänava selja taha jätsime ning liikusime edasi Vallikraavi tänaval asuvasse kultuuribaari Naiivi. Loomulikult ei olnud ma sellisest kohast midagi kuulnud. Koht oli tilluke kui tikutoos, rahvast palju, kuid mitte nii, et seal oleks olnud ebamugav olla. Mõnus oli. Mulle jäid ürituste alt meelde “Naiivi mälumäng” ja “Tartu muusikaviktoriin”. Kõlasid nii huvitavalt. Kui neljapäeval Tartusse satute, siis minge astuge läbi. Muusikaviktoriin toimub igal neljapäeval.
Me ei peatunud siin kauaks, sest ees ootas viimane, minu giidi sõnul, kõige veidram ja omanäolisem koht Tartus – Arhiiv. Kui ma oleks püüdnud seda kohta üksinda leida, siis ma oleks ilmselt alla andnud. Ma ei oleks osanud aimata, et Ülikooli raamatukogu kõrval ühes kõrvalises tagahoovis on peidus öölokaal, kus kõige kihvtimaid pidusid peetakse. Esinejate nimekiri oli muljetavaldav. See oli üks selline koht, kuhu ma skandinavistika tudengina oleksin kursakaaslastega tihti sattunud, kuid pean tunnistama, et ka ontlike koduperenaistena oli seal ääretult meeleolukas. Kui selle salajase tagahoovi üles leiate (vihjeks Tartu Kirjanduse Maja kelder), siis ma soovitan läbi astuda.
Meil jäid küll veel läbi käimata Genialistide klubi, Aparaat ja Skatetown rulluisukeskus (saate aru, seal toimuvad rulluisudiskod!), kuid see väikene giidiga tuur Tartu ööelus jättis mulle Tartust hoopis mitmekülgsema, kirevama ja ägedama mulje kui ma olin osanud oodata. Unisest provintsilinnast oli asi kaugel. Kirsiks tordil linna kompaktsus. Kui me tiiruga olime tagasi kesklinna “Vanemuise” ette jõudnud, paistsid sealt juba “Dorpat” hotelli tuled. Mul oli pehme voodini jäänud kõndida vaid mõned minutid.
Mina kutsun teid üles Tartut (taas)avastama. Ka ööbimiskohti jagub igale maitsele (vaata pakkumisi SIIT).