Silt: arvustus

Siis, kui ma esimest korda hotelli nähes ehmusin

Sel nädalal olin ma endale ööbimiseks valinud PK Ilmarine Hotelli Põhja puiesteel vägagi mitmel isiklikul põhjusel. Esiteks oli mul seal lähedal kohtumine ja mugav oli oma asjad hotelli visata, teiseks asub hotell paariminutlise jalutuskäigu kaugusel Balti jaamast (ma eelistan juba mõnda aega linna saamiseks elektrirongi autole), kolmandaks oli mul ootamatult kaasas ka laps, mistõttu väikesed vahemaad olid eriti olulised ja neljandaks kahetsesin ma natuke alati, et oma korterit Ilmarise kvartalisse ei soetanud. PK Ilmarine Hotel oli seega ideaalne variant. Piltidelt tundus ka ilus. Komandeeringu pakett (LINK) sobis samuti.

Kui ma siis Põhja puiestee maja nr 21B juurde jõudsin ehmusin ma. Sel aadressil asus vana ja väsinud ilmega maja, tundus lausa lagunenud ja maha jäetud, ma lootsin, et ma eksisin aadressiga, aga ei, kontrollisin aadressi meili pealt järele. Aga kuidas sinna sisse saada? Uks sel majal tundus olevat selline,et seda pole aastaid avatud. Aga aadress oli õige. Oma suureks ehmatuseks nägin ma maja kõrval keldrikorrusele minevat käiku, kus oli kirjas “pääs hotelli”. Jumal hoidku, mõtlesin ma. Kas tõesti võib olla, et esimest korda mu hotellides ööbimise ajaloos on tegu sellise kohaga, kus ma ööbida ei taha? Isegi hullem kui “Vale pöörde” (LINK) hotell? Kuna ka värav, kust oleks võinud sisse saada, oli lukus, liikusime me edasi, et püüda hotellile läheneda teiselt poolt.
Tegelikult ei olnud lugu muidugi hoopiski nii hirmuäratav kui tundub, sest Ilmarise kvartali peasissepääs ja ka sissepääs hotelli asubki teisel pool, kui et maja number tõesti on sel majal 21B, mis on hotelli aadress, siis korraks jäin ma mõttesse küll.
Aga nüüd siis hotelli juurde. On täiesti hämmastav, et mul ei olnud õrna aimugi, et Ilmarise kvartalis, millest ma olen mingil eluperioodil möödunud pea iga päev, on selline mõnus hotell peidus. Täiesti fantastilise asukohaga ja täiesti suurepärane hotell. Vanalinna piiril, mere ääres ning vaid mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel reisisadamast, raudteejaamast.

Mulle on alati eriliselt südamelähedased hotellid ja üldse hooned, mil mingi lugu rääkida ning mida uhkuse ja austusega eksponeeritakse. Varem asus hotelli hoones 1881. aastal ehitatud Friedrich Wiegland’i masinatehas, mis oli kord tuntud üle kogu Vene impeeriumi. 1920. aastal võttis ettevõte uueks nimeks Ilmarine, mis andis omakorda nime ka 1999. aastal samas hoones avatud hotellile. 2012 sai hotelli nimeks PK Ilmarine Hotel. Hotellis on 105 tuba, selle välimus ja interjöör meenutavad hoone tööstuslikku minevikku, pakkudes samal ajal diskreetset majutust ja erakordset mugavust.

Meie ööbisime kaheses standardtoas, mis oli üllatavalt ruumikas ja vaatega sisehoovi. Mööbel oli tubades ehk mõnevõrra kulunud, kuid hotellis olid väljas sildid, mis palusid külastajatelt vabandust remonttöödest tulenevatest võimalikest ebameeldivustest. See annab mulle aluse arvata, et ka tubade välimus saab värskenduse. Loomulikult on pisikesed kulumisjäljed riiulil või kirjutuslaual juba tegelikult norimine ja võib-olla isegi mitte mainimist väärt. Toa plussideks minu jaoks oli mahukas kapp esikus (mulle meeldib oma kotid ja kohvrid silma alt ära panna, et tekiks kodusem üldmulje) ja vannitoa dušikabiin. Viimane oli stiilne “klaaskapp”, mis välistas kogu vannitoa veega üle ujutamist.

Õhtul kui ma Wieglandi nime kandvast restoranist möödusin, nägin ma paljusid hotelli külalisi seal sülearvutites tööd tegemas. Kui ma oleksin lapseta olnud nii nagu mu komandeeringupakett ette nägi, siis oleks ka mina vist oma õhtupooliku restoranis tööd tehes veetnud. Tundus kuidagi nii hubane ja loogiline. Seekord piirdus minu restoranikülastus aga hommikusöögiga. Mu meelest on nii tore, et üheksal juhul kümnest on Eesti hotellide hommikusöögid sellised, mille kohta ei saa absoluutselt ühtegi halba sõna öelda. Nii jäin ma rahule hommikusöögivalikuga ka siin. Tegelikult olen ma hommikusöögi suhtes väheste soovidega ja kui maitsev kohv ja krõbe peekon on valikus olemas, olen ma juba rahul. Minu tütar on aga alati erakordselt rahul kui hommikusöögilauas on ka koogi-ja puuviljavalik ning need olid täiesti olemas. Ma loodan, et keegi ei pahandanud, et me hommikusöögilauast ka paar küpsist tuppa kaasa “varastasime”. Mina ise annan aga plusspunktid “Külluse” mahla eest. Ma olen teada-tuntud Rõngu Mahla fänn ja seepärast tegi see väikene detail mu südame eriti soojaks.

Kui me olime koju jõudnud, sain ma hotelli müügijuhilt etteheitva kirja – miks ma ei öelnud broneerides, et olen koos lapsega, sest neil olevat kombeks lastele aegajalt kingitusi teha. Ma ikka üldjuhul mainin kui laps kaasas on, puhtast viisakusest, kuid seekord toimus see tõesti nii ootamatult, et jäi mainimata. Hotelli müügijuht aga pakkus, et väikene külaline võiks siiski oma kingituse kätte saada, kasvõi posti teel. Titemamma minus sulas. Topeltplussid hotellile minu poolt. Perepakett (LINK) oleks minu järgmine valik.

3. okt. 2016
Suur ja isikupäratu?

Ma olen Tartust pärit, mis tähendab omakorda, et Tartus ei ole mul hotellides liiga tihti ööbida tulnud. Ühelt poolt pluss – mis saaks veel olla parem kui hommikusöögiks vanaema küpsetatud pannkoogid, teiselt poolt miinus – tahaks ju teada, milline on kodulinna hotellide tase. Eks ma olen varemgi öelnud, et tuleb oma soovidega ettevaatlik olla ja nii ongi läinud, et viimaste aastate jooksul on mul Tartus viibides tulnud hotellides ööbida.
Seekord oli mul suurepärane võimalus puhata Dorpat hotellis Tartu südames. Ma olin just saanud valmis ühe kiireloomulise projektiga ning väikene lõõgastus kulus igati ära. Väikelapse emana võtan ma avasüli vastu kõik võimalused veidike auru välja lasta, mis minu puhul ei tähenda sugugi öö läbi pidutsemist, vaid rahu ja vaikuse nautimist. Hea raamatu ja hea veini seltsis. Ja see väikene puhkus Dorpatis oli tõeline virgutus hingele. Raamatut ma küll lugeda ei saanud, sest minu hotellitoast avanev vaade linnale oli ise nagu üks suur raamat. Tipptunni ajal üle silla vuravad autod; turu ja autobussi läheduses sagivad inimesed, kaugemal paistmas kesklinna siluett, vaade jõele, Jaani kirik…

“Aga teiselt poolt avaneb ju nõme vaade turule!” hüüatas mu sugulane, kes korraks mu hotellitoast läbi hüppas. Ma vaidlesin vastu. Mul oli õnnestunud piiluda ka hotelli sviiti, kust avanes vaade nii jõele ja kesklinnale ning “Atlantise” ööklubile, kui Annelinnale ja sinnaviivatele sildadele ning otseloomulikult ka turule. Hotelli müügijuht rääkis mulle, et inimesed on turule avanevast vaatest vaimustuses. See on midagi eksootilist ja teistsugust. Suvel täis lillemüüjaid ja värve, talvel külma lihtsalt sigimist ja sagimist, pealegi ei näe avatud turg sugugi kole välja. Vastupidi – see on korras ja seal keeb elu. Turg lähedus annab külastajatele võimalusele linnaga ühes rütmis ärgata. Ühest inimesest saab kaks, kahest kolm… Müüjad, ostjad, niisama bussi ootavad inimesed, ja ka “turuvarblased”. Kui te Dorpatis ööbite ja teil vähegi võimalik on, siis mina soovitan broneerida sviit. Vähe sellest, et tuba on väga hästi läbimõeldud planeeringuga, on sealt avanev vaade omaette väärtus.
Ma mäletan kunagi oli populaarne Tartus käia Estiko maja (Dorpati kõrval) katusekorruse saunas, saun ja bassein olid nagu ikka, aga seal käidi ka pigem vaate pärast. Võib olla on see saun ikka alles, ma ei tea, igatahes teate te nüüd, et parim vaade Tartule avaneb teile Dorpatist. Vabandan, et ma sellest nii pikalt peatun, aga uskuge mind, see on lummav! Kui ma hilisõhtul peale teatrikülastust tagasi hotelli jõudsin, istusin ma veel tunnikese akna ääres ja lihtsalt “lugesin” linna.

Teate ju küll, mida ma kipun suurtest hotellidest rääkima? Et nad kõik on ühesugused ja isikupäratud. Eks selles muidugi on killuke tõtt ka sees, aga ma pean ka tunnistama, et suuremaid hotelle isikupäratuks kutsuda ei ole aus. Tegelikult on igal hotellil ikkagi täiesti oma nägu olemas. Pisikesed detailid, mida ehk esimese hooga ei pane tähelegi, aga mis lõppkokkuvõttes on olulise tähtusega üldmulje jätmisel. Iseenesest- mõistetav on see, et Tartu ühe populaarsema hotelli toad on puhtad ja värsked, toas oli olemas kapselkohvimasin, hommikumantel ja sussid. Toad, mitte vaid sviidid, on ruumikad ja väga meeldiva neutraalse sisekujundusega, mis annab aknast paistval Tartul muuta iga tuba ainulaadseks. Ja toa numbrid mitte ustel, vaid põrandal. Müügijuht naeris sellest mulle rääkides, et nii mõnigi klient on tulnud tagasi alla vastuvõttu ja öelnud, et ei leia tuba, sest neil puuduvad numbrid. Ka ma ise jäin paar korda harjumuspäraselt numbreid otsima ukselt. Väike vahva vimka hotelli poolt.

Hotellis asub ka konverentsikeskus, mille kohta mina võin vaid kiidusõnu öelda, sest minu kooli kokkutulekud on just selles konverentsikeskuses toimunud ja ma ei ole kunagi kuulnud, et keegi poleks rahule jäänud. Võib-olla ma eksin, aga ma ise ei oskaks ka ühtegi teist konverentsikeskust Tartus ka soovitada.
Samuti on hotellil olemas spaa, pakkudes laias valikus erinevaid massaaže, spaa-kehahoolduseid ja iluhoolduseid. Terviseprobleemide korral aitavad taastusraviarstid, nahaarst, kaaniraviarst, füsioterapeudid jt. spetsialistid. Tervise taastamise ja lõõgastumise võimalusele lisaks ootavad ees kosmeetik, maniküür ja pediküür. Lisaks üksikprotseduuridele saab nautida mitmekülgseid, spetsiaalselt kliendi soovidele vastavaid hoolduste pakette. Kuna minu lõõgastuspakett sisaldus juba teatrikülastust ja väikest õhtust ringkäiku Tartus, siis spaasse ma ei jõunud (välja arvata kosmeetiku juurde, kes mu kulmud korda tegi), aga eranditult kõik tartlased, kes kuulsid, et ma Dorpatis ööbisin, olid pettunud kui kuulsid, et ma polnud Dorpati soolakambrit külastanud. Kui ma hiljem kodulehelt pilte vaatasin, siis oli mul endal ka kahju. Aga seekord ei jõudnud, järelikult on põhjust tagasi minna.

Te olete kindlasti saanud juba aru, et asukoht on hotellil oivaline. Täpselt nii see ongi. Mina tulin Tartusse bussiga, Dorpat hotell asub kohe bussijaama kõrval; “Väiksesse Vanemuisesse”, kuhu ma õhtul läksin, oli kümme minutit jalutamist; päeval kui mul oli tund aega vaba aega, jõudsin ma põigata Raekoja platsile, et kokku saada õega, käia läbi Kaubamajast, et parandada saapad, joosta turule, et osta lilled; peale väikest õhtust tiiru linna peal, oli ka kodutee lühike (ööklubi paistab ju kohe aknast, aga piisavas kauguses, et olla tuledesäras kaunis vaatepilt, mitte häiriv ja lärmakas). Kõik asus sõna otseses mõttes nagu peo peal.

Tartu on minu jaoks kodune ja hubane linn, kuid Dorpatis oli midagi suurlinnalikku. Seniks kuni teie broneerite endale toa Dorpatis SIIN, panen mina kokku järgmise artikli soovitustest, mida Tartus ette võtta. Ma ei mäletanud, et Tartul nii palju pakkuda on.

31. märts 2016
Oh õudust, blogija!

“Tere, kirjutan Teile blogist…” – nii olen ma alustanud kümneid ja kümneid meile, kuid pole kunagi mõelnud sellele, millise reaktsiooni see meili saajas võib tekitada. Üks kord sain ma aga vastuse, kus kirjasaaja vastas, et tal on ääretult hea meel saada vahelduseks ka üks asjalik meil. Esimese hooga olin ma muidugi lihtsalt meelitatud, kuid kui ma siis selle hotelli turundusjuhiga kohtusin, selgitas ta oma vastuse tagamaid täpsemalt. Ta selgitas, et nädala jooksul leiab ta oma meilboksist hulganisti kirju blogijatelt, kes nii öelda koostööd soovivad teha. “Koostööd”, kus tasuta ööbimise ja protseduuride eest blogija omakorda siis arvustuse kirjutab. “Paljud neist ei vaevu isegi oma blogi kirjeldama, vaid kirjutavad lihtsalt, et reklaamivad oma blogis meie hotelli kui siin tasuta ööbida saavad,” rääkis ta ja lisas, et kui siis blogi vaatama minna, on seal tihti vaid paar üksikut postitust, kus küsitakse nõu, millest kirjutada.
Ma pean ausalt tunnistama, et kuigi ma tean, et blogireklaam on Eestis aina rohkem tavalisemaks muutunud, siis ei osanud ma aimata, et erinevate hotellide turundus-ja müügijuhid selliseid kirju lademetena saavad, millegi pärast arvasin ma, et reklaamisoovijad võtavad blogijatega ise ühendust. Ma ei osanud aimatagi, et ka minu meilid võivad kellelgi panna karjatama: “Oh õudust, jälle üks blogija!”. See tekitas minus huvi ja ma uurisin veel mõnelt müügijuhilt, kuidas on nende kokkupuude blogijatega. Vastused olid mulle ausalt öeldes jahmatavad. Selgus, et sarnaste koostööpakkumiste tulv on meeletu. Suurem osa olla siiski küll vähemalt viisakaid, kuid on ka nii öelda ähvardavama alatooniga meile, kus keeldumise puhul lubatakse halvasti kirjutada.
“Kõige veidram on minu jaoks aga see, kui kirjutatakse, et olge valmis ka kriitikaks,” rääkis üks turundusjuht. “Kui me oleme otsustanud blogijaga koostööd teha, siis minu arvates on blogija koostöö mõttest valesti aru saanud, kui ütleb, et tal on õigus ka meid kritiseerida, sest nii öelda tasutud reklaamtekst peaks olema kasumlik mõlemile poolele. Teine tunnistab, et nad on otsustanud blogijatega mitte väga koostööd teha, sest kui pärast lugeda arvustust, et “tuba oli ilus ja vannituba puhas”, siis tunnevad nad end pettetult. “On selge, et koostöö on tähendanud vaid soovi saada hotelli poolt tasuta ööbimist, ” ütleb ta, “ning kuna blogijal puuduvad tegelikult kogemused hotellide ja spaade külastamisel, siis ongi tulemuseks mittemidagiütlev reklaam.”
Nüüd tekib teil kindlasti küsimus, et kui usutavad on siin blogis ilmunud arvustused. Kui pole kriitikat ja rahulolematust, siis kas võib järeldada, et tegu on kinnimakstud reklaamiga, mida tõena võtta ei saa. Ma olen ka varem öelnud, et täiuslikku asja, mis sobiks kõigile, ei ole olemas. Muidugi on hotelle,mis mulle meeldivad rohkem ja hotelle, mis meeldivad vähem, kuid nii nagu ka “Kui palju lasta end mõjutada kriitikast ja kommentaaridest?” artiklis (LINK) öeldud sai, siis ma olen aja jooksul õppinud tegema vahet asjadel, mis on väärt kritiseermist ja mis mitte. Seega ütlen ma käsi südamel, et siin blogis kirjuatud arvamused on kõik täiesti ausad ja loodetavasti ka kasulikud.

Mida teie sellest teemast arvate? Kõigi vastanute vahel loosime järgmisel reedel välja ööklubi “Sugar”, “Cafe Amigo” või “Venus” vabapääsme kahele.

25. veebr. 2016
Kui teha on nii palju, et minipuhkus tundub kõige õigema mõttena

Nii nagu lubatud jätkame erinevate blogijate arvustuste jagamist, sest nii nagu eelmine lugu tõestas on täpselt nii, et nii palju kui ka inimesi, on ka arvamusi. Seekord toome teieni Liisi ( http://mesiliis.com) kogemuse Noorus Spaaga Narva- Jõesuus:

Oeeeh. Mul oleks tegelikult praegu vaja lugeda viit Juridica artiklit ja vastata nende põhjal Euroopa Liidu õiguse küsimustele. aga ma üldse ei leia seda motivatsiooni. Ma tean, et mul vaja see hommikuks valmis saada, sest tähtaeg on sel ajal, kui ma Soomes, aga blogimine tundub palju parema ideena 😀 Vähemalt tegin täna ära organisatsioonikultuuri hindamise ja sain juba tagasisideks, et väga hea ning põhjalik töö. Asi seegi!
Millest ma aga blogida tahtsin, on Noorus Spa. Nimelt kinkis Märt meile mõlemile jõuludeks pisikese minipuhkuse. Esmaspäeval pakkisime kotid ning asusime Narva-Jõesuu poole teele. Et see teekond nii pikk pidi olema.. Aga mis seal ikka, laulsime raadiole kaasa ning jutustasime ja juba olimegi kohal.
Mul on alati kuskile minnes mingi haige kartus, et äkki pole broneering läbi läinud või sada häda, et meid saadetakse ukselt tagasi. Noh, sõnusin vist ära, sest retseptsioonileti taga olev neiu tegi mu nime peale ainult suuri silmi. Kuigi kinnituskirjas oli, et kaasa tuleb võtta ainult dokument, oli siiski vaja ka igasuguseid broneeringunumbreid. Väike viperus, aga oma toa teisel korrusel me saime.

Tuba oli küll selline väiksemapoolne, aga väga hubane ja mõnus. Sussid olid tasuta (!) ning rõdult oli lumi ka lükatud 😀 Kunagi käisime Otepääl spaas, kus oli enamvähem sama suur tuba, aga Nooruse oma oli kõvasti mugavam. Vannituba oli näiteks imeline! Ja meile avanes ilus vaade merele. Või noh, oleks avanenud, kui meri-rand-õueala ühtlaselt valge lume all poleks olnud 😀
Ärge laske end pildil olevast lumehunnikust eksitada- see on tehtud järgmisel päeval, kui öö otsa oli lund sadanud:

Kuna me läksime ainult üheks ööks, mõtlesime spaa-hoolitsused kiirelt koha peal valida. Juhtus aga nii, et vee- ja saunakeskus röövis lõviosa meie ajast, et me mujale ei tahtnudki minna. Hiljem küll mõtlesin, et oleks ju võinud paar massaažikest teha, aga eks see jääb järgmiseks korraks. Et konkreetselt spaa kohta ei saa ma kahjuks praegu midagi öelda.
Veekeskuses oli (lisaks siis tavalistele ujumisbasseinidele) kaks suuremat basseini, millest ühes olid erineva survega veeojad, kiire vooluga ringike ja muliseva vee nurk. Lisaks kuumavee bassein ja kolm eraldi mullivanni. See vees ligunemine, kuumast veest külma ja tagasi hüppamine ja lihtsalt hulpimine oli niiiiiiiiii mõnus ja lõõgastav. Seda enam, et kohati oli veekeskus pisut hämaram (ja armsate puidust sildadega).
Saunadest ärme räägigi. Erinevate kraadidega tavalised Soome saunad, aroomi-aurusaun, lihtsalt aurusaun, soolasaun.. See viimane oli ikka ülim. Hõõrusid end jämeda soolaga kokku, surusid varbad soolahunnikusse nagu rannas liiva sisse ja siis lihtsalt.. tundsid, kuidas kõik pinged kaovad. Polnud massaaže vajagi.
Minu jaoks suurim hitt oli siiski välibassein. Tükk aega kahtlesin, kas minna või mitte, sest ma vana külmavares, aga tegin ära! Sealsamas kõrval oli ka “jääauk” veel külmema veega. Märt loomulikult jooksis kohe sinna, aga mina otsustasin, et ainuüksi väljas ujumine on mu jaoks piisav ekstreemsus.

Seda kuni järgmise päevani, mil pärast hommikusööki veel korra veekeskusest läbi põikasime. Väljas sadas nii kutsuvalt laia lund ja kui Märt kinnitas, et pärast jääauku on välibasseini vesi lausa kuum, siis ma pidin ju ka proovima. Polnud üldse nii jäine, kui ma arvasin, aga varbaid näpistas küll. Ja noh, Märdil oli õigus ka- vesi tundus pärast tõesti kuum 😀

Aa, ja mina mõtlesin, et mina teen palju pilte ning olen see loll, kes telefoniga basseini ronib.. aga jumala eest 😀 Õhtul tuli veekeskusesse üks paar, kellel oli kaasas tavaline pisike digikas. Muidu oleks suva olnud, muidugi, las inimesed teevad pilte, ilus koht.. kui nad oleks seda kiirelt teinud. Naisel oli pikem fotosessioon, kui Eesti Tippmodelli osalejatel. Ikka ühtpidi ja teistpidi. Kõik ikka basseinide äärtel, nii et teised inimesed pidid reaalselt ootama, kuni nad oma pildistamised lõpetavad, et vette saaks. Kui naine poseerimise lõpetas, oli loomulikult mehe kord 😀 Seda oli lihtsalt nii naljakas kõrvalt vaadata, kuidas üks ääre peal 15 minutit aeles, teine ustavalt pilte klõpsis ning muud külastajad ootasid viisakalt kõrval, kuni nad lõpetavad 😀
Õhtul käisime söömas Nooruse pubis, kus mina tellisin pepperoni vorstikesed seene ja valge veini kastmega, Märt võttis veiselihast burgeri. Alguses kahtlesime küll, et tuleme nii kaugele burksi sööma, aga see, mis (stiilselt vana ajalehepaberi sisse mässituna) toodi, olii-me-li-ne. Veiselihast kotlet oli mahlane ja suussulav, lihtsalt vau. Lisaks vahel olnud lisandid, kastmed ja isegi kukkel andis kokku midagi väga maitsvat! Kuigi ka minu vorstikesed olid head, oli selle roa tipuks siiski seene-valge veini kaste, mida ka teenindaja soovitas. Ma pole ausalt varem nii head kastet saanud!

Pärast sööki oli kell alles pool kaheksa, otsustasime, et käime korra toast läbi ja siis lähme bowlingut mängima…juhtus aga nii, et pool üheksa me mõlemad juba magasime 😀 Ma pole pikka aega nii sügavalt ja hästi maganud. Padi oli ideaalselt pehme ning kogu see sauna- ja veemõnude nautimine võttis keha päris läbi.
Hommikusöök oli maitsev ning mitmekesine. Sealt sai vist kõike- alates erineva valmidusastmega keedumunadest, lõpetades marineeritud seente ja kalaga 😀 Istusime kohe akna alla, kust avanes vaade (taaskord lumisele) merele, nautisime kohvi ja head sööki.
Mis mulle väga selle hotellipoole juures meeldis, oli see, kui luksuslik ja vaikne kõik oli. Vahel oli selline tunne, nagu oleks päris üksi seal. Teenindajad tegid end märgatavaks alles siis, kui küsiv ilme näole ilmus. Üldse oli seal kuidagi rahulik õhkkond, mis on ideaalne kaaslane lõõgastavaks ajaks.

Olgu, veel üheks suureks miinuseks on see, et Narva-Jõesuu on niiiiii kaugel 🙁 Sinna võib-olla niisama kiirele puhkusele enam ei sõidakski, aga mul on tunne, et oma aastapäeva võiks küll seal tsuti pikemalt veeta..ja siis juba koos spaa-protseduuridega 🙂
Meile Märdiga igastahes väga meeldis!
****
Mina omalt poolt pean tunnistama, et mul tekkis vastupandamatu soov kohe Noorus Spa poole kihutada. Kui teil tekkis sama tunne, siis praegu soovitaks ma vaadata Hotelliveeb.ee keskkonnas olevat 2-öist ööbimispaketti perele hinnaga 185 eurot. Lähemalt saate pakkumise sisuga tutvuda SIIN.

1. veebr. 2016
Nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi

Mõnikord kui ma loen kommentaare hotellide ja spaade kohta, saan ma aru, et maitsed, ootused ning arvamused on väga erinevad. Kui üks külastaja leiab, et hotelli restoran annab välja “kesise söökla mõõtmed”, siis teine kiidab koduseid toite, kui üks külastaja nuriseb värvigamma üle, siis teisele mõjub see lõõgastavalt. Arvamusi on seinast seina. Selleks, et siinse blogi arvustused ei läheks liiga ühekülgseks ning oleks vaheldust, püüame me sel aastal teieni tuua ka teiste blogijate arvustusi. Ja pealegi on blogijate postitused muutumas aina kaalukamaks kohaks, kust külastajad uute toodete/teenuste/hotellide/restoranide kohta!

Allpool saate blogija Virge (www.bubbleandberries.blogspot.com.ee) muljeid Viiking Spaa külastusest lugeda.

Sellel nädalavahetusel külastasime Pärnus olevat Viiking spaad. Tänavu ma ootuseid suureks ei kruttinud, sest tavaliselt kui ma oma lootusi hakkan liiga üles kruttima, siis on kokkuvõtteks üks pettunud Virge ja muud midagi. Oma teed alustasime umbes kell 12 Tapalt. Enne seda käisime veel Rakveres mulle ujumisriideid ostmas. Kuidagi kiiresti läks see pea kahe tunnine sõit. Kohale jõudsime kell 13.49. Mida ma kõige rohkem kahetsen, on see, et ma ei teinud eriti pildimaterjali. Ei viitsinud lihtsalt, laiskus sai minust võitu.

Parkimiskohta oli üpris raske leida ja ausalt öeldes me ei leidnudki seda õiget. Ma isegi ei kommenteeri seda. Me jõudsime kohale 10 minutit enne õiget aega ja parkimist ei olnudki kusagilt võtta. Sõitsime kolm minutit ümber spaad ringi lootuses, et leiame vähemalt normaalse parkimiskoha. Lõpuks ei jäänudki meil muud üle kui oma auto poolenisti kõnniteele (kus oli palju teisigi autosid) parkida ja poolenisti teele jätta, sest kohti lihtsalt polnud. Minu arvates võiksid spaad ükskord arvestama hakata sellega, et 50 parkimiskohta ei aja asja ära.

Tuba asus neljandal (D) korrusel ja maja ehitus oli kuidagi nii segane. Piisavalt segane, et aru saada seda, et minust erilist orienteerujat oodata pole. Kui lähme metsa, siis minuga jäätegi sinna. Kui ma lõpuks oma toa üles leidsin ja sisse astusin, siis tuli peale suur rahu tunne. Telekas oli normaalne, kujundus oli normaalne, vannituba normaalne. Toas oli aga natukene jahe minu jaoks, külmavares nagu ma olen.

Toas oli veel suur tugitool kus oli mõnus vedeleda. Lisaks oli toal rõdu aga mida sa selle rõduga ikka peale hakkad kui ilma õiget pole. Muidugi käisin korra rõdul aga kaua seal ei kannatanud olla, sest vihm ja tuul olid niivõrd julmad ja ega vaade polnud ka eriti väärt. Mis sa ikka sellest tänavast vaatad. Aknad olid aga mõnusad suured mis mulle väga meeldis ning tuba ise oli üpris hubane (lillades toonides). Ega ma algul eriti ei istunudki toas, ajasin kohe endale ujumisriided ja hommikumantli selga ning lippasin spaasse.

Lifte oli üksteise kõrval kaks ja meie astusime sinna lifti kus oli kaks number 1 korrust. Algul ma mõtlesin küll, et mis mõttes aga siis ma jõudsin enda arvates geniaalsele ideele, et spaa on hoopis teisel korruse. Mu kaaslane muidugi kahtles selles aga ta ei hakanud minu ‘geniaalset’ ideed maha tegema ja otsustas parema meelega vaikida. Jõudsime teisele korrusele ja voilaa, pole seal mingit spaad. Peitsin oma häbist pakatavaid silmi natukene ja vajutasin number ühte, uks avaneb ja vastu vaatavad leti tagant klienditeenindajad, no see ei ole õige. Vajutasin teist number ühte ja uste avanedes vahib vastu pilkane pimedus ja pesumopid, no mis siis ikka, see teine number üks oli ikkagi õige. Silmad veel rohkem häbi täis, astun liftist välja ja küsin kuidas ma nüüd spaasse saan. Otse minu ees oligi spaa uks. Nüüdseks on silmad nii häbi täis, et enam polegi midagi häbeneda.

Riietusruum oli naistel ja meestel ühine. Minu jaoks oli see harjumatu ja eks ma mõtlesin seal endamisi, et kuidas nii. Kuidas ma nüüd nagu siin niimoodi siis riideid vahetama peaksin. Seina ääres on olemas riietuskabiinid, seega kartma ei pea midagi.

Spaa osa oli aga väga äge. Seal oli palju erinevaid saunu ning bassein ise oli päris suur ning erinevate atraktsioonidega kuigi ma ei tea kas neid saaks niipidi sõnastada aga paremat sõnastust ma hetkel ei tea. Nagu ma mainisin oli bassein üpris suur, seal olid mitmed ‘joad’ ja erinevad nurgatagused kus sai privaatsemalt veemõnusid nautida, näiteks vee all oli surve ja see oli masseeriva toimega (aitab tsellut vähendada :D). Lisaks oli seal üpris mitu mullivanni, mitte kogu spaa peale üks. Seal oli neid kokku vist kolm või neli. Kujundust ei hakka ma üldse kommenteerimagi, kujundus oli väga äge.

Lisaks oli seal selline tsipa kitsam koht ehitatud mis oli nagu jõgi, väike vool viis sind endaga kaasa. Saunu oli päris mitu erinevat. Näiteks oli seal iglusaun aga mina seal ei käinud, sest see asus katusel ja ma oleksin kohe haigeks jäänud kui ma oleksin tuult kasvõi natukenegi saanud. Mina käisin tavalises saunas, oli täiesti tavaline teine. Lisaks külastasin soola-aurusauna, seal ma istusin natukene üle viie minuti, kõik kohad olid soola täis ja ausalt öeldes ei meeldinud see spetsiifiline soola lõhn. Siis külastasin veel aroomi-aurusauna ja olgem ausad, minu jaoks pole olemas mitte midagi hullemat kui just seesama saun. Ma mõtlesin, et mul kukuvad silmad peast ära, sest see aroom oli minu silmade jaoks kuidagi liiast. Silmad hakkasid kipitama ja lahti hoida ei suutnudki. Pidasin seal umbes kaks minutit vastu. Sealt ma leidsin endale aga ühe suure-suure lemmiku, nimelt Jaapani vanni. See on lihtsalt nii mõnus, vesi on seal 40C ja sisse istudes tekib selline tunne, et nahk koorub maha aga see on nii hea tunne. Veri hakkab jalgades ringi käima ja üleüldse on see nii mõnus tunne kuidas kuum vesi naha imelikult valusaks teeb. Lisaks erinevatele saunadele ja mullivannidele leidusid spaas veel mitu erinevat dušši kus sai end enne pesemist või basseini minemist ära veega loputada.

Õhtusöök ja hommikusöök olid väikese valikuga. Samas toidud maitsesid hästi. Supp oli eriti hea, kuna seljanka on mu üks suurimatest lemmikutest, siis ma oskan hinnata kas tegu on hästi tehtud või mitte nii hästi tehtud supiga. Aga sealne seljanka oli küll väga hea, piisavalt vürtsikas ja tummine.

Õhtul hilja käisime jalutamas jõe ääres. Oleksin tahtnud tegelikult linna avastada aga aega eriti ei olnud ja ilm oli ka kole, vihma sadas tihedalt ja tuul oli väga suur. Isegi jõgi oli üle kallaste. Uni oli hea, sest voodi oli piisavalt mugav (loe: pehme) ja padjad olid ka normaalsed, ei olnud liiga kõrged ega madalad. Kui keegi küsiks kas ma läheksin sinna veel tagasi, siis kindlasti läheksin.

Millised on teie kogemused? Meie soovitame teile hetkel Viiking Spaa Hotelli talvenaudingute paketti, millega saate tutvuda SIIN

21. jaan. 2016
"Ära sa sinna küll mine!"

Kui ma viimane kord Tallinnas ööbimiseks Hotelliveeb.ee portaalist hotelli otsisin, jäi mul muude hotellide seas sõelale ka GO hotell Shnelli Balti jaamas. Millegi pärast tundus see mulle vägagi sobilik ööbimskoht, soodne pealekauba – kahese toa hind algas 49 eurost, kuid mu abikaasa oli hoopis teisel arvamusel. “Ära sa sinna küll mine!” hoiatas ta mind. Kui ma imestusest suured silmad tegin, et miks siis see hotell talle nii vastukarva on või et mis kogemused tal minu teadmata sealt on, ütles ta lihtsalt, et isver, no see on ju Balti jaam.
Ma ei tea, kas see oli naiselik jonn või midagi muud, kuid tema vastuseisust hoolimata sai tuba broneeritud just selles hotellis. Tõepoolest Balti jaamas. Balti jaam on minu jaoks vastuoluline koht. Balti jaama turg, kust igasugu vahvaid vintage asju leida võib, kust ma suvel iga nädal memmedelt lilli ostan, on üks mu lemmikkohti. Selline omanäoline, kirju läbilõige tallinlastest. Balti jaama ümbrus, tunnelid ja pargipingid, on aga mu jaoks üks hirmuäratav koht. Ma olen argpüks. Ühelt poolt ma armastan seda piirkonda, teiselt poolt kardan. Veider eks? Nüüd aga broneerisin ma toa Shnelli hotellis.

Hotellil pole Balti jaama nö pahupoolega mingit pistmist. Mind võttis vastu naeratav administraator. Ma olin lugenud kommentaare, et töötajad ei saa seal eesti keelest aru ja on ebaviisakad ning olin natukene selliseks vastuvõtuks valmis. Midagi sellist ei kohanud ma kusagil. Kõik oskasid eesti keelt, olid naeratavad ja viisakad. Samuti olin ma kuulnud, et seal ööbivad vaid vene rahvusest turistid (mitte et ma aru oleksin saanud, miks see peaks halb olema). Mina kuulsin soome, inglise, saksa, eesti ja vene keelt. Kusjuures vene keeles kõnelev perekond, kellega ma hommikusöögi ajal rääkima sattusin, oli nii tore, et ma võtsin kokku kõik oma keskkoolis õpitud vene keele oskused ja purssisin nendega rääkida. Tegin neist veel ka ühe foto, kuid ei osanud küsida, kas tohin seda ka blogis kasutada ja nii jääb see meeleolukas pilt koos nendega siin ka jagamata. Kuid kehvas vene keeles pursitud vestlusest jäi mulle hinge nii tohutult positiivne mulje.
Kui mul tänu külastajatele jäi hommikusöögist väga positiivne mulje, siis kahjuks pean ma ütlema, et positiivset muljet ei jäänud mulle hommikusöögi valikust. Ma ei tahaks üldse iriseda, kuid koorikuga kaetud puder ning vähene võileiva materjali valik ei jäta mulle teist võimalust. Ma soovitan hotellil tõesti hommikusöögi väljanägemisega vaeva näha. Kui muidu on hotell igati vinks-vonks, siis hommikusöögi pool meenutas mõnd low-budget hotelli hommikusööki. Ma loodan, et hotell ei pahanda. Kriitika on ikkagi ju edasiviiv jõud. Samas pean ma kiitma eraldi kohviku/lobby baari valikus olevat laimi-toorjuustukooki. See viis keele alla.
Toa kohta ei ole mul mitte midagi halba öelda. Täiesti neutraalne hotellituba, kus kõik vajalik olemas. Ma usun, et rohkem kui hotellitoa sisustus, huvitab teid hoopiski, kas Balti jaama lähedus siis ei seganud. Teate, ma ütlen ausalt, et mulle meeldis kohe eriti see raudteejaama ja rongide lähedus. See oli kuidagi nii kihvt. Öösel ei saanud rongide liiklus mind kuidagi häirida, seda lihtsalt põhjusel, et öösel ei sõitnud ühtegi rongi. Hommikul oli vaikselt kuulda valjuhääldist tulevat teadannet “Lugupeetud reisijad, Tallinn-Pääsküla rong väljub 10 minuti pärast neljandalt teelt”. Kuidagi selline suurlinnalik tunne tekkis. Mind ei seganud ja ega see valjuhääldi siis nüüd kõrva ka ei karjunud. Teisel pool asuvatest tubadest avaneb ilmselt imeilus vaade Toompeale.

Hommikul jälgisin ma kohvikruusi kõrval rongile tõttavaid inimesi ja nautisin kogu seda siginat-saginat. Veidi hiljem liikusin ma ise selle sigina-sagina sees. Valjuhääldist kostis meeldetuletus “Lugupeetud reisijad, Tallinn-Tartu rong väljub esimeselt teelt”, ninna tungis nii magus värskete saiakeste lõhn, ma sulandusin tööle ja rongidele tõttavate inimeste massi, tädikesed laotasid tekile müügiks toodud villaseid sokke. Ma läksin rongile. Balti jaam jäi minust maha positiivse pildiga. Hotelli lobby-baari jäi varahommikust õlut libistama keegi härrasmees. “Nii baltijaamalik,” muigasin ma omaette, kuigi sarnaseid varahommikuseid õllelisi võib leida igast teisest hotelli lobby-baarist. Vanalinnast ja Viimsist.

26. nov. 2015
Hüvasti kuulujutud ja tere, Viimsi Spa Atlantis H2O Aquapark!

Viimsi Atlantis H2O Aquaparki kohta on kirjutatud, sosistatud ja jagatud erinevaid jutte. Selleks, et aru saada, mis seal siis täpselt on ja toimub, otsustasin ise kohapeal ära käia. Kaasas kaksikõde, väikene tütar koos oma sõbrannaga – nii me nagu haneemad koos poegadega uksest sisse saabusime. Erinevad hoiatused, loetud kommentaarid ja ebamäärane müstikatunne kotis käterättidega kaasas.
Soe vastuvõtt on juba pool (südame)võitu
Esimene asi, mis kohe silma jäi, oli avarus, puhtus, värske lõhn ja mõnusalt valgusküllane atmosfäär. Tõesti, kui kogu parkla oli autosid täis, tekkis vaimusilmas kujutelm, et ees on ootamas ülerahvastatud basseinid koos kiljuvate lastehordide ja pragavate vanematega. Õnneks kadus see sisenedes kohe. Hubane õhkkond, kiired, naerusuised ja asjatundlikud teenindajad oli parim vastuvõtu viis, mida soovida. Rõõmsate naeratustega anti garderoobi sisenemiseks kaasa ka välisjalanõude jaoks mõeldud kilekotid. Ikka selleks, et sinna minnes jääksid põrandad puhtaks. Ja seda need tõepoolest olid. Lisaks sellele ja kaunile disainile oli kõikjal ka päriselt soe. Selline soesoe, mida olen kohanud väga vähestes kohtades. Samuti pole paljudes kohtades mõeldud väiksemate veepargi sõprade peale aga Viimsis olid tillukesed wc-potid just nende jaoks ootamas. Kui mõnele on ehk võõras ühised garderoobid (et kuidas see ikkagi täpselt välja näeb – mehed-naised koos), siis tegelikult on kõik väga hästi korraldatud ja piinlikustunnet ei peaks keegi tundma.
Meid ootas tõesti igas mõttes soe vastuvõtt.
Seiklus alaku!
Kasvava huviga läksime edasi, lastel silmad elevusest säramas, nagu avaneks kohe-kohe uks otse Paradiisi – ikkagi lainebassein, ringvooluga bassein, kuus erinevat liutoru ees ootamas! Me ei pidanud pettuma. Kõik, kes armastavad veetorusid, tuubidega sõitmist, adrenaliinitulva – tere tulemast, see koht on teile. Just see on Atlantis H2O kõige suurem trump ja konkurentsieelis. Eestis teist sellist lihtsalt pole. Suur pluss oli ka karestatud põrand, kus oleks võinud kasvõi paljajalu olla. Ja kloorilõhna puudumine! Torudemaailmast leidub igaühele midagi: rahulikematest nö. titekamatest – kiirete ja rajumateni. Keskuses on palju personali, kes atraktsioonide juures nii „valves“ olid kui ka pidevalt ringi käisid. Üks noormees vaatas väikeseid lapsi, kes tõenäoliselt “korra eemale“ olid läinud, sama kahtlustava pilguga nagu Köstrihärra uljaspead Tootsi „Kevade“ filmis, kutsus lõpuks kahtlusalused enda juurde ning toimetas „süüdlased“ ka otsiva näoga ehmunud näoga vanaema juurde. Memme tutakas vastu lastelaste peput, endal südamlik tänu silmis ning personalitöötaja sõbralik käega rehmamine käega „ah, mis nüüd!“, tegi endalgi kuidagi südame soojaks. Tundsin, et oleme siin tõesti hoitud ja heades kätes.
Kõigepealt kruiisime ringi veebasseinis, kus sõna otseses mõttes lasime end voolul kanda. Kastmine „vihmakardina“ all ning seejärel kehad soojaks mõnusas basseinis! Siis oli õige aeg proovida (kuri)kuulsaid veetorusid. Kuna nende kohta on kirjutatud erinevaid arvamusi, siis alustasime tagasihoidlikult „kõige rahulikumast“. Hurraaga mäest alla ja … meeldis.
Lapsevanemana soovitaksin ettevaatuse mõttes tegelikult torud ise esimesena ära proovida. Nii tekib ka parem arusaam, on see teie lapsele sobiv (või tasub selle kiire asjaga siiski mõnda aega oodata). Väga kihvt oli ka see, et osad kahesed tuubid olid ka põhjaga, nii et Limpa liutorust ja mustast torust sai just nendega alla sõita. Usun, et see on tõeline rõõm paljudele lastele.
Minu tütar, kelle tagumik sai kunagi Serena veepargis kriimustada, kartis sellest ajast peale kõiki tuube… Nüüd sai mure murtud kõigest mõne minutiga. Esimene proovikas ja edaspidi käisid lapsed treppidest üles-alla samasuguse kiirusega nagu hiired varasügises sahvris. Veel! Veel! Veel üks kord!
Üks nõuanne täiskasvanutele oleks ka: kuna osades torudes on hoog ikka kiire-kiire ja lõpp järsk, võib juhtuda, et alustades sõitu bikiinidega, võib üks osa bikiinidest lõpus asuda seal, kus see olema tegelikult ei peaks.
Olin tunnistajaks, kus pereemal olid „finishisse“ jõudes näiteks rinnahoidjad kaela ümber. Kui laps näpuga näitas ja heleda häälega üle keskuse hüüdis: „Emme, sul on tissid paljad!“, sai õhk mõneks minutiks äkitselt elektrit täis. Üks lapsevanem peitis oma poja silmad igaks juhuks kinni.
Trikoo oleks sellistes kohtades rohkem kindla peale minek.
Veekeskuskes on mitmeid eksponaate, mida uurida ja viise, kuidas lapsed saavad meelt lahutada: Vesikaru maailmaruum, Geisrite Väljak ja mängida saab ka Vesikaru Viktoriini.
Meie lemmik oli Veemäng ehk vees-olles-kaalu mõõtmine ja teada saamine, kui palju keha sisaldab vett. Rahvuste sõprus ei küsi nime ega staatust. Inimlik hoolimine on keel, mida mõistavad alati kõik. Koos soomlasest mammadega kupatasime põnnid vette ja kaalusime neid koos. Ja siis eraldi. Ja siis kõik jälle koos. Kuna elamus oli rõõmus ja naerust rõkkav, siis soovitasin ka neil endil see ära proovida. Üks neist tuli hetk hiljem kohmetuna välja: „No nyt riittä!“, silmis peegeldumas täielik rahulolu – vees ei kaalunud ta peaaegu midagi!
Jah, õnneks on tõesti vähe vaja.
Alati kulub meile ära üks tõeline mittemidagitegemine
Veekeskuses saab küll kõhtu kinnitada NomNom kohvikus, kuid näiteks saunad seal puuduvad. Hea uudis samas on see, et väikelaste lusti- ja mänguala koos pisikestele mõeldud basseiniga on tulemas juba selle aasta sees! Kuna Viimsi Atlantis H20 on hetkel peamiselt veekeskus, kust veetorudest hõisates alla sõita, siis mina soovitaksin juurde osta kindlasti ka nö. tavalise spaa- ja veekeskuse pileti. Seda just seepärast, et saaks proovida lisaks ka erinevaid saunamõnusid, spordihuvilised teha ujulas mõned kiiremad ringid ja beebidega emmed lastebasseinis sulistada.
Näiteks Hotelliveebist ostes on spaa- ja saunakeskuse kasutus juba paketis sees. Nii saab seiklusmaalt pageda otse mõnusate värvilahenduste ja hubase disainiga lahendatud sauna-mullivannide- ujulakompleksi, kus jääb tunne, et inimesed on kõik oma argimured koos välisriietega riietusruumi riputanud. Õdusamas ja rahulikus sauna-vee-kohviku-kompleksis saab nautida elu nagu kunagi kirjeldatud imelises Atlantises, kus inimesed olid alati lahked ja rõõmsad.

Aega jagus nii endale kui teistele ja kella ei vaadanud keegi. Maitsvad mojitod, lastele jätsikokteilid, snäkid, lõõgastav puhkepaus enne saunamõnude nautimist ja… minek!
Lõpetuseks
Viimsi Spa külastamine pole just odav rõõm, kuid see on koht, mille kohta on minu arust õigustatud ütlus: kui juba, siis juba. Nii mitmekülgset keskust, kus kõik on kompleksselt üheskoos (kino, hotell, 18+ Spa, erinevad ja mitmekülgsed söögikohad ning spaa-hoolitsused, mis silmade eest kirjuks võtavad), teist Eestis lihtsalt pole. Erinevaid pakette, kust igaüks endale sobiva peaks leidma, saab kombineerida nii hotellis kohapeal olles aga võib ka minna lihtsama vastupanu teed ja tehaomale sobiv broneering otse Hotelliveebist. Võtke kaasa vanavanemad, lapsed või tulge koos kallimaga – iga päev on parim päev ja elamustest seal juba puudust ei tule.
Kui meie sealt lahkusime, peksis vihm vastu nägu ja vihises tuul aga see ei lugenud. Ei lugenud kohe üldse. Südames oli soe ja hea tunne. Aeg möödub linnutiivul ja elamused, mis peegelduvad lähedaste õnnelikes nägudes, on see, mis jääb pikaks ajaks meelde. Ja on seda kõike väärt.
Me läheme sinna kindlasti veel.
Mirjam

2. nov. 2015
Kes see siis Annelinnas ööbib?

Ma olen päris arvestusväärse osa oma elust elanud Tartus Annelinnas. Selle maja ees, kus nüüd asub Starest hotell, olen ma sadu kordi bussi peale läinud ja bussi pealt maha tulnud. Näinud, kui selles majas tegutses lasteaed, siis pood, siis koolituskeskus, ma olen selles majas asuvas juuksuris lasknud lõigata oma esimese poisipea. Kui sellesse majja tekkis hotell, mõtlesin ma, et no jumala eest, kes see siis Annelinna ööbima tuleb. Nii olen ma mõelnud kõik need aastad, mis seal hotell on olnud. Ma ei ole leidnud ühtegi põhjust Annelinnas ööbimises, sest ma ju tean ja tunnen seda kanti. Annelinnas ei ole midagi vaadata ega ka teha. Õhtul majade vahel konnates võib ilmselt peksa saada, ütlen ma poolnaljatades. Vist. Sest vanasti igatahes võis.
Kui paar aastat tagasi mu kolleegid ööbimiseks just selle hotelli valisid, kirtsutasin ma nina ja otsustasin ööbida vanematekodus. Annelinn lihtsalt ei tundunud absoluutselt ahvatlev ööbimispaik. Ma ei tea, kas ma olin ehk isegi natukene pettunud, kui ma nende suust hiljem üldsegi nurinat ei kuulnud. Ei olnud nad pettunud asukohas, hotellis ega juhtunud nendega ka midagi “annelinnalikult koledat”. Sellest hoolimata jäin ma arvamusele, et pole mingit põhjust, miks mina kunagi seal ööbima peaks.
Ära iial ütle iial. Mõnda aega tagasi läks mul Tartus vaja ööbimiskohta. Soovitavalt väga soodsat. Ma guugeldasin läbi kõik pakkumised ja sõelale jäi Starest hotell Annelinnas. Täiesti vabatahtlikult broneerisin ma endale toa hotellis, kuhu ma olin lubanud mitte kunagi minna.

Oli see nii õudne kogemus nagu ma olin ette kujutanud?
Alustame siis sellest, et ma maksin ööbimise eest 40 eurot (ma ööbisin kaheinimesetoas) ja selle hinna eest oleks patt nuriseda. Hinna ja kvaliteedi suhe (jah, ma tean, et see kõlab nii klišeelikult kui veel saab) oli täiesti paigas. Olgugi et ma jään arvamusele, et hotell on kesklinnast veidike kaugel, võtsin ma linnamineku ette jalgsi. 35 minutit jalutuskäiku päikeselises sügispäevas oli muidugi ideaalne algus päevale, kuid ma pean ka tunnistama, et ma ei võtnud seda jalutuskäiku ette sugugi tervislikel kaalutlustel. Mul tuli vastupandamatu soov nö lapsepõlveradadel kõndida. Betoonmajade vahel. Esimese maja rõdu all kimusid kamp noori suitsu, suure tõenäosusega salaja. See viis mind mälestustes tagasi. Mitte et ma ise oleks salaja rõdu all suitsu kimunud. Meie mängisime trihvaad ja vaatasime oma peidupaigast rõdu alt, kuidas suured poisid “turnikatel” suitsu tõmbasid ja ägedad välja nägid. Hiljem, kui ma ise suuremaks sain, ei olnud need ägedad poisid sugugi enam nii ägedad, kuid see selleks, juba hakkan ma vaikselt teemast kõrvale kalduma. Ma tahan öelda, et hotelliümbrus ei ole ehk tõesti Tartu parim, sest noh…Annelinn. Kuid selles pole ka midagi traagilist ning samas kui soovite õhtul jalutama minna, siis Uus Ihaste metsatukad ning täiesti korralikud jalgrattateed/teerajad on kiviviske kaugusel.

Hommikusöök ja kohv jäid minu jaoks lahjaks. Nii maitselt kui valikult, aga ma pean käsi südamel ka ütlema, et olen selles suhtes natukene printsess herneteral. Kui ma õigesti aru sain, siis süüa hotellis õhtul ei saanud (võib olla oli see vaid sel õhtul nii, ma unustasin täpsustada), küll aga oli võimalus erinevatest Tartu toidukohtadest söögi tellimiseks. See väike lisateenus meeldis mulle. Mul oli isegi natuke kahju, et mul polnud aega õhtul seda teenust järele proovida.
Minu kõige suuremaks üllatuseks oli aga tuba. Täiesti korralik ja puhas tuba, kus kõik hädavajalik olemas. Ma ei tea kas põhjusel, et olles kogenud 1990-aastatel Annelinnas nii mõndagi alates prussakatest kuni sooja vee puudumiseni, oli ma ikka veel arvamusel, et see kõik on võimalik ka aastal 2015. Tobe ja rumal eelarvamus. Tegu oli igati hea ja mõistliku hinnaga variandiga ööbimiseks. Hotell ei pruugi küll olla minu esimese valik kui peaksin uuesti Tartus ööbimiskohta vajama, kuid samas pean ma tunnistama, et teinekord ei tasu kaks-kolm korda rohkem raha välja käia kui vaja on tõesti vaid ööbimiskohta. Teenindus oli hotellis väga meeldiv. Ja nad ei teadnud, et ma oma ööbimisest ka arvustuse kirjutan;)

Samas vaatasin, et ka nemad pakuvad perepakettides nii AHAA teadusekeskuse, AURA veepargi ning Jääajakeskuse pileteid, nii et tegelikult sobib hotell ka perepuhkuseks. Hotelliveebi pakettidega saate tutvuda klikates siia.

27. okt. 2015
Ei mingit hookus-pookust

Ma satun tihti juttu puhuma Skandinaaviast pärit inimestega, kes hea meelega oma Eesti muljeid jagavad. Jätame selle kõrvale, et aegajalt kipuvad nad rääkima, kui kaunis on meie pealinn Riia, sest kui võrrelda umbes kümne aasta taguse ajaga, siis on turist Eesti suhtes palju teadlikumaks muutunud ja teab sedagi, et Eesti ja Tallinna vanalinna vahele ei saa võrdusmärki panna. Kuid siiski… Kui nad külastavad Tallinna, kiputakse neid alati vaid ühtedesse ja samadesse restoranidesse sööma viima. Pärast ütlevad paljud isegi, et noh restoran oli ju täitsa kihvt, aga toiduelamus jättis soovida.
Restoranimaailmaga veidike lähemalt seotud olnud inimesena saan ma aru, et turismifirmad valivad koostööpartneriks need restoranid, kes neile toetust maksavad ning kellega on sõlmitud koostöölepinguid, kuid minu meelest on see kurb. Ja kummaline. Mitmel põhjusel. Meil on olemas erinevad head Eesti toitu ja restorane propageerivad organisatsioonid, keda ilmselt ka riik toetab, kuid millega nad siis tegelevad, et turistid Eestis ikka ja jälle vaid käputäit turistirestorani külastavad? Teistest ei ole nad midagi kuulnud, neile soovitatakse alati ühte ja seda sama. Samuti on palju räägitud ka sellest, kuidas me tahaks, et Eesti oleks toiduturisimi sihtkoht. Potentsiaal on ju olemas. Restorane, mille võiks mõne maailmaklassi restoraniga ühele pulgale panna, on mitmeid. Pealinnas ja pealinnast väljapool, kuid neid ei tehta turismifirmade ja riigi poolt nähtavaks. Ja nii ma mõtlengi teinekord, et tahaks ju kuulda, kuidas Eestit külastanud inimene rõõmsalt hüüatab, et oi, kus see või teine Tallinna (või Eesti) restoran jättis unustamatu kogemuse.

Minu viimase aja meeldejäävaim hotelli- ja restoranikogemus Tallinnas

Varasuvel rääkisin ma ühe Rootsi toidukriitikuga, kes Tallinnast rääkides hakkas vaimustunult ühest vanalinna restoranist rääkima. Restoranist nimega CRU. Ma ei olnud tol hetkel seda restorani ise külastanud, kuid loomulikult teadsin ma selle restoraniga kaasas käivat sõnapaari Dmitri Haljukov ja Bocuse D’or, samuti teadsin ma, et Haljukovi olümpiaesinemisega oli seotud Rootsi tippkokk Jonas Lundgren. Ma muigasin omaette ja mõtlesin, et eks ta natuke ehtrootslasliku uhkusega seda restorani kiitis. Meie jutuajamine piirdus tema ovatsioonide ja minu noogutamisega. Ma ei osanud kaasa rääkida. Hilisügisel külastasin ma seda restorani ka ise, kuna ööbisin CRU hotellis.

CRU peakokk Dmitri Haljukov

Suure elevuse ja ootusega istusin ma õhtul restorani hoovi ja juba sellest hetkest enne kui ma olin veel menüügagi tutvunud, sai sellest minu lemmikrestoran. Ma teadsin, et ma ei pea pettuma. Nüüd viimasel ajal on palju olnud juttu sellest, kui usutav on blogija arvustus kui hotell või restoran teab, et külastust ka kusagil kajastatakse, sest ehk pööratakse siis blogijale/arvustajale rohkem tähelepanu kui tavakülastajale. Jah, eks see ju ka võib nii olla mingil määral, kuid teate vähemalt selle restorani ja hotelli puhul julgen ma käsi südamel öelda, et erikohtlemist mulle ja mu tütrele osaks ei saanud. Nii nagu suheldi meiega, suheldi ka iga teise restoranikülastajaga. Tagahoovis oli kuulda nii eesti, saksa kui rootsi keelt ning ei jäänud kahtlustki, et kõik olid ühtemoodi oodatud.

Restorani hubane sisehoov

Kui lugeda ka Tripadvisori kommentaare, siis saate kindlad olla, et minu edasine kiidujutt on täpselt samasugused vahetud ja siirad emotsioonid, mis on tingitud maitsenaudingute,õhustiku ja teeninduse “kombost”. CRU restoran on pärl keset vanalinna, mitte sugugi “turistikas” koos kolmejuustupastaga, ei mingit hookuspookust ega ka liigset peenutsemist, mida ma mingil põhjusel natuke kartsin. Kui te veel pole seda restorani külastanud, siis tehke seda. Ärge kartke, et ka hinnad teid jalust maha niidavad, nii nagu seda tihti juhtub teistes vanalinna “kiidetud” restoranides, hinnad on täiesti mõistlikud. Ei saa kasutada sõna “taskukohased”, kuid vanalinna mõistes absoluutselt mõistlikud. Toitu osatakse siin restoranis tõesti hästi ja maitsvalt teha.

Tooraine on väga värske ja kvaliteetne. Võimalusel kodumaine, näiteks köögiviljad ja ürdid on Eesti taludes kasvatatud. Lauale saabunud leib-sai liigagi maitsvad. Ei taha ju enne päris roogade saabumist kõhtu täis süüa, aga oht on suur. Menüü on isuäratav. Toitude nimetused on menüüs meeldivalt lühikesed ja lihtsad, mind hirmutavad menüüd, kus kõik on kas viimsni lahti kirjeldatud või liigpeente nimedega. Teenindajad teadsid toite suurepäraselt ning selgitasid suurima hea meelega ning nii osavalt, et juba ainult toidust rääkides hakkas suu vett jooksma.

Minu kahe-aastane tütar sõi Gangnam Style nime kandvat eelrooga ehk lõhe Aasia stiilis (hind 10 eurot). Ja kuigi pean tunnistama, et ma ei olnud sugugi päris kindel tema reaktsioonis, siis sõi ta seda väga isukalt. Minu õnneks on ta väikese söömisega, nii et mul õnnestus vähemalt veerand tema toidust ehk eelroast ära süüa ja see oli imemaitsev. Ei mingeid keerulisi maitseüllatusi ega liigset kunsti taldrikul, lihtsalt puhas rõõm maitsetest. Mina sõin pearooga – Nordstream ehk lillkapsas ja siig (17 eurot). Ja samamoodi ütlen ma siin, et ei mingit hookuspookust, lihtsad ja hästi kokkusobivad toorained, mis suus sulasid.
Mis mulle selle restorani juures eriti meeldib, on see, kuidas nad teadlikult turundavad end erinevalt sise-ja väliskülastajale. Nagu ma isegi eelmises lõigus ütlesin, teadsin ma CRUd ilma seda külastamatagi, ma teadsin, et see peab olema hea toiduga restoran, sest ilmselgelt kokkade olümpial häid tulemusi saanud peakokk peab andekas olema. Eestlaste seas on CRU teatud ja tuntud ning hinnatud. Välisturistile CRU restorani aga eraldi ei reklaamitagi, see tuleb hotellis ööbivatele külalistele meeldiva boonusena, et hotelli restoran Eesti tippude hulka kuulub.
Samuti meeldis mulle restorani suhtumine väikestesse klientidesse. Lapsed on küll teretulnud, kuid neid ei oota siin ees ei lastemenüü ega nö erikohtlemine. Ka laps on lihtsalt üks külastajatest, kes endale sobiva toidu peab leidma restorani menüüs pakutava hulgast. Loomulikult on lapsele võimalik paluda pool praest või ühel või teisel moel natuke lapsesõbralikumaks teha, kuid üldiselt on restoran võtnud hoiaku, et lapsi tuleb harjutada erinevate maitsetega, mitte vaid lõbusate vinkude ja kartulipaatidega.
CRU köögis ei ole toimetamas vaid mainekas peakokk, samuti on siia kööki mahtunud mitmed tunnustatud noorkokad. Üldiselt öeldakse, et mitu kokka head suppi ei keeda ning teades et peakokad kipuvad teinekord ka keerukad persoonid olema, on rõõm läbi toidu ja teeninduse tõdeda, et selles restoranis tundub kõik omavahel kenasti harmoneeruma. Maitsed, inimsuhted, eesmärgid. Tulemuseks absoluutselt maailmaklassi restoran.

CRU restoran

Kui lõpetuseks veel rääkida hommikusöögist selles restoranis, siis vaieldamatult on see olnud üks parimaid, mida mina oma elus kogenud olen. Värskest toorainest ja esteetiliselt nii kaunilt lauale sätitud. Suurte ketihotellide hommikusöögibuffeed jäävad kauuuuuuugele maha ja kahvatuvad. See on hommikusöök, millest paljud hotellid võiks õppust võtta. Valik ei olnud teab mis suur, kuid kõige olulisem oli see mõnus emotsioon, millega läbi hommikusöögi päeva alustada, hommikusöögi laud on lihtsalt imekaunis. Ja kõik on värskemast värskem. Vahuveini saab ka;)

Hommikusöögivalik

Olles siin viimasel ajal veidike romantikalainel olnud, siis CRU restoran oma sisehooviga on nüüd küll üks selline koht, kus kõik lihtsalt õhkab romantika järele. Lopsakad lilled, tillukesed lauad, kõik ümbritsetud masiivsetest vanalinna müüridest. Nagu polekski Tallinnas, vaid kusagil Itaalia väikelinnas. Siiralt soovitan teil tutvuda hotelli pakkumistega (LINK) ning lugeda ka, millise mulje jättis see tilluke hotell suure nimega restorani varjus Tallinna vanalinna tuiksoonel -viru tänaval.

Vaade romantilisele sisehoovile

12. okt. 2015
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest…

Nii alustaks oma postitust Agu Sihvka. Aga nii võin oma arvustust alustada ka mina. Niisiis, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et mulle ei meeldi eriti suured hotellid ja veekeskused. Mulle tunduvad need isikupäratud ja steriilsed, mõni meenutab lausa haiglat, ometigi olen ma nii mõnigi kord ka sellistes hotellides väga positiivselt üllatunud olnud. Kuigi ajendatud eelmisest postitusest, siis romantikapaketiks ma keset linna asuvat suurt spaa- ja veekeskusega hotelli ei valiks. Ma ütlesin ka muidugi, et romantika on meie endi, mitte koha teha, kuid te ju nõustute minuga, et on asju ja kohti, mis on sobivamad. Ma ei teagi, miks ma nüüd jälle romantikast rääkima hakkasin. Mis meelel, see keelel?

Igatahes. Kalev Spa Hotell ja Veekeskuse poole oma samme seades olin ma valmistunud selleks, et hotell on suunatud Soome klientidele. Ma ei tea, millest tingituna see mõte esimesena mu pähe tuli, võib-olla oli põhjuseks asukoht sadama lähedal ja vanalinnas? Ja ma ei eksinud. Hotelli sisenedes kuulsin ma esimese asjana soome keelt, mulle jäid silma soomekeelsed sildid ning eripakkumised. Ma olin natuke pettunud mornis administraatoris, kes tundus töötavat kuidagi kui automaatrežiimil. Morn tere, siin on toavõti, siin veekeskuse garderoobi võti, hommikusööki serveeritakse sellest kellast selle kellani…Ei mingit sõbralikku naeratust. Minu tuju läks ka natuke halvemaks. Küll aga ei lasknud leigest vastuvõtust end häirida mu kaheaastane tütar. Tema märkas suurt lastemängutuba, mille ukse ees oli kinnipandav turvavärav. Halleluuja, hüüatasin ma mõttes ning suundusin suurima hea meelega temaga sinna kaasa, isegi enne kui me olime kohvri tuppa viinud. Mu tütar on väga aktiivne, mis omakorda tähendab seda, et niisama istumiseks ja hingetõmbepausiks väga aega ei ole. Me läksime mängutuppa, ma sulgesin turvavärava, mu tütar suundus Legode poole, mina istusin kott-toolile ning sukeldusin eeskujuliku emana Instagrami ja Facebook’i. Ma teadsin, et vähemalt korraks on mu laps ühe koha peal kinni, ega saa ei end ega teisi vigastada, midagi katki teha/maha kiskuda/ümber ajada. Suuuuuuured plusspunktid hotellile ruumika ja turvalise lastetoa eest! Kohatu naljana ütlen ma ka, et kui keegi veel oleks mulle ühe Pina Colada serveerinud, oleks see olnud tükike taevast maa peal.

Lõpuks tuppa jõudes olin ma tõeliselt üllatunud sellest kui ruumikas oli kaheinimese tuba, tõeliselt mõnus. Mitte nii nagu teinekord kipub olema, et tuba on sama suur kui voodi, kohver mahub vaevu tuppa ja kõrvuti seismiseks pole ruumi. Kalev Spa Hotelli tuba oli tõesti väga meeldiv üllatus, lisaks veel toaaknast avanev vaade vanalinnale. Toas ega vannitoas ei olnud midagi luksuslikku, kuid kõik see ja rohkemgi veel, mida ma ootasin ja eeldasin, oli toas olemas. Kuna tegu on spaahotelliga, siis toas olid olemas ka hommikumantlid. Minu jaoks ei ole midagi mõnusamat kui võimalus hotellis end hommikumantli sisse keerata ning voodis laiselda. Voodis laisklemisest 2-aastase lapsega ei tulnud midagi välja. Ja pealegi olid mõlemil kõhud tühjad.

Me suundusime hotelli restorani. Restorani asukoht 3.korrusel kohe tubade vastas jäi mulle veidike arusaamatuks. Olgugi, et restoran oli kena ja teenindus laitmatu, ma alati tahan eraldi tänada teenindajaid, kes lastega klientidesse sõbralikult suhtuvad, kuigi tahes tahtmata tekitavad sellised külalised teenindajale lisatööd, jäi siin hubasusest natuke puudu. Ma ei teagi täpselt, mis. Võib-olla see sama asukoht. Vaade vanalinnale oleks olnud kordi mõnusam kui vaade veekeskusele. Ma ei kujuta hästi ette, et nautides küünlavalguses õhtusööki, tahaksin ma, et taustaks oleks veetorudest alla liuglevad inimesed. Andke mulle andeks, et jälle romantikat mainin. Just nagu oleks see ainus põhjus hotelli külastuseks.

Kui nüüd minna edasi ka toidulainel, siis hommikusööki serveeriti sama restorani teisel korrusel. Ikka vaatega veekeskusele. Hommikusöök oli rikkalik, kohv väga mõnus kange ja minu jaoks olid kõige meeldivamaks üllatuseks soojad Karjala pirukad. Karjala pirukad, munavõi ja mõnus kange kohv ning midagi muud polegi vaja. Mina jäin rahule. Väga rahule. Kuid ma ei saa kuidagi jätta mainimata, et veidike kuivanud ja närtsinud välimusega munapuder rikkus natukene head üldmuljet kogu valikust. Natuke teemast kõrvale kaldudes, siis minu soovitus kõikidele hotellidele on panustada toidu väljapanekusse. Toidu valik ei pea olema meeletult lai, kuid ilus väljapanek tekitab nii mõnusa positiivse emotsiooni, millega uuele päevale vastu minna. Aga veelkord, hommikusöögi valik oli rikkalik, suure tõenäosusega leidis igaüks oma.

Nüüd siis aga veekeskusest. Veekeskuse osa on muljetavaldav. Kalev Spa veekeskuse eelkäijaks on 60ndatel ehitatud Kalevi Ujula. Omas ajas silmapaistva 50-meetrise basseiniga ujulakompleksi projekteeris toonane tipparhitekt Uno Tölpus 1950ndatel aastatel. Ujula valmis 1965. aastal ja siin toimus mitmeid rahvusvahelisi ujumisvõistlusi. 2005. aastal alustati ujula ümberehitustöödega moodsaks puhke- ja vabaajakeskuseks, mis avati 2006. aasta hakul. Ümberehitatud ujula on jäänud Eesti ujujate peamiseks treeningkohaks tänaseni. 50-meetrise basseiniga ujulast sai Põhja-Eesti suurim veekeskus koos meelierutavate atraktsioonidega, lõdvestavate saunade- ja veealust massaaži pakkuvate basseinidega.

Ma olen siit-sealt kuulnud nurinat, et ujumisbassein on ülerahvastatud, sest pooled rajad on ujumiskoolide poolt broneeritud. Ma ei tea, ma ei osanud seda täheldada, ujulas oli küll väga palju rahvast, kuid mulle ei jäänud kuidagi muljet ülerahvastatusest. Mitte et ma väga palju oleksin lastebasseinist üldse välja saanud, sest otseloomulikult oli see koht, kus minu kaheaastane soovis aega veeta. Ma kiikasin küll saunade ja mullivannide poole, kuid mullivannist soovis mu tütar karjudes kohe välja tulla, ma ei tea, kas talle jäi mulje, et temast hakatakse suppi keetma, aga sinna see mullivannis mulistamine jäi. Saunamõnusid ei ole ta ka veel enda jaoks avastanud. Mul oli sellest siiralt kahju.

Veekeskust tasub külastada kogu perega, sest kuigi lastebassein 35kraadise veega, mis minusuguse külmavarese jaoks on täpselt paras, on imevahva, on veekeskuses veel (kuid kui ma õigesti kokku lugesin) 12 erinevat basseini/mullivanni, mida ju ka tahaks katsetada. Liutorud ja saunad veel lisaks. Kui minna perega, siis saab jaotada, kes parasagu mullivannis mulistab ning kes lastebasseinis hullab. Seda luban ma aga küll, et tegevust jagub tervele perele, suurtele ja väikestele ning kogu päevaks. Mu meelest on ka päris vahva, et veekeskuse kohvikus saab laste sünnipäevasid pidada. Kui mu tütar natuke suuremaks saab, siis mulle küll meeldiks üks selline sünnipäev pidada. Veider, eksju? Kui ma postituse alguses ütlesin, et mulle ei meeldi veekeskused. Ega ei meeldigi, aga kui perre tekib laps, siis hakkad paljudele asjadele teise pilguga vaatama. Jällegi teemast kõrvale kaldudes, siis ma ei olnud kunagi varem mõistnud ka teletupsusid, nüüd leian ma, et need on igavesti vahvad tegelased. Ja kui lapsele meeldib, siis meeldib ka vanematele. Täpselt sama on veekeskusega. Minule avaldas Kalev Spa veekeskus vägagi muljet.

Spaahoolitused jäid mul kahjuks küll järele katsetamata, kuid mulle tundus, et valik erinevatest hoolitsustest on väga mitmekülgne ning olgugi, et ma jään arvamusele. et hotell on natukene rohkem Soome kliendile suunatud, siis hinnad ei olnud sugugi “soomestatud”. Mulle endale oleks väga huvi pakkunud Kalahari hoolitsused. Sajandeid saladuses hoitud Aafrika kõrbe iluretseptide järgi valmistatud Kalahari Spa tooted võimaldavad kogeda looduse aarete luksust. Nahka uuendavad, puhastavad ja niisutavad komponendid on saadud seal kasvavatest eksootilistest puudest ja taimedest, nagu baobabiõli, Kalahari melon, marula vili jne. Ehk järgmine kord.

Mis ma siis lõpetuseks ütlen? Lemmikhotelli Kalev Spa Hotellist mulle ei saanud, abikaasaga kahekesi puhkamiseks ei oleks see ka minu esimene valik, kuid…l astega peredele on Kalev Spa ilmselt suurepärane valik, mida ma julgen soovitada. Esiteks siis veekeskuse pärast ja teiseks on olemas erinevad peretoad. Peretuba, kus lisaks suurele voodile on olemas ka narivoodi ning kõrvuti asetsevad toad, mida saab muuta suuremale perele sobivaks peretoaks. Kalev SpaHotelli pakette saab broneerida ka läbi Hotelliveebi SIIN.

Veekeskuse regulaarsed külastajad saavad meist terve perega aga kindlasti.

28. sept. 2015