Hotelliveebi blogi

Silt: hotell

  • "Ära sa sinna küll mine!"

    "Ära sa sinna küll mine!"

    Kui ma viimane kord Tallinnas ööbimiseks Hotelliveeb.ee portaalist hotelli otsisin, jäi mul muude hotellide seas sõelale ka GO hotell Shnelli Balti jaamas. Millegi pärast tundus see mulle vägagi sobilik ööbimskoht, soodne pealekauba – kahese toa hind algas 49 eurost, kuid mu abikaasa oli hoopis teisel arvamusel. “Ära sa sinna küll mine!” hoiatas ta mind. Kui ma imestusest suured silmad tegin, et miks siis see hotell talle nii vastukarva on või  et mis kogemused tal minu teadmata sealt on, ütles ta lihtsalt, et isver, no see on ju Balti jaam.
    Ma ei tea, kas see oli naiselik jonn või midagi muud, kuid tema vastuseisust hoolimata sai tuba broneeritud just selles hotellis. Tõepoolest Balti jaamas. Balti jaam on minu jaoks vastuoluline koht. Balti jaama turg, kust igasugu vahvaid vintage asju leida võib, kust ma suvel iga nädal memmedelt lilli ostan, on üks mu lemmikkohti. Selline omanäoline, kirju läbilõige tallinlastest. Balti jaama ümbrus, tunnelid ja pargipingid, on aga mu jaoks üks hirmuäratav koht. Ma olen argpüks. Ühelt poolt ma armastan seda piirkonda, teiselt poolt kardan. Veider eks? Nüüd aga broneerisin ma toa Shnelli hotellis.

    IMG_8353[2]

    Hotellil pole Balti jaama nö pahupoolega mingit pistmist. Mind võttis vastu naeratav administraator. Ma olin lugenud kommentaare, et töötajad ei saa seal eesti keelest aru ja on ebaviisakad ning olin natukene selliseks vastuvõtuks valmis. Midagi sellist ei kohanud ma kusagil. Kõik oskasid eesti keelt, olid naeratavad ja viisakad. Samuti olin ma kuulnud, et seal ööbivad vaid vene rahvusest turistid (mitte et ma aru oleksin saanud, miks see peaks halb olema). Mina kuulsin soome, inglise, saksa, eesti ja vene keelt. Kusjuures vene keeles kõnelev perekond, kellega ma hommikusöögi ajal rääkima sattusin, oli nii tore, et ma võtsin kokku kõik oma keskkoolis õpitud vene keele oskused ja purssisin nendega rääkida. Tegin neist veel ka ühe foto, kuid ei osanud küsida, kas tohin seda ka blogis kasutada ja nii jääb see meeleolukas pilt koos nendega siin ka jagamata. Kuid kehvas vene keeles pursitud vestlusest jäi mulle hinge nii tohutult positiivne mulje.IMG_8342[1]
    Kui mul tänu külastajatele jäi hommikusöögist väga positiivne mulje, siis kahjuks pean ma ütlema, et positiivset muljet ei jäänud mulle hommikusöögi valikust. Ma ei tahaks üldse iriseda, kuid koorikuga kaetud puder ning vähene võileiva materjali valik ei jäta mulle teist võimalust. Ma soovitan hotellil tõesti hommikusöögi väljanägemisega vaeva näha. Kui muidu on hotell igati vinks-vonks, siis hommikusöögi pool meenutas mõnd low-budget hotelli hommikusööki.  Ma loodan, et hotell ei pahanda. Kriitika on ikkagi ju edasiviiv jõud. Samas pean ma kiitma eraldi kohviku/lobby baari valikus olevat laimi-toorjuustukooki. See viis keele alla.
    Toa kohta ei ole mul mitte midagi halba öelda. Täiesti neutraalne hotellituba, kus kõik vajalik olemas. Ma usun, et rohkem kui hotellitoa sisustus, huvitab teid hoopiski, kas Balti jaama lähedus siis ei seganud. Teate, ma ütlen ausalt, et mulle meeldis kohe eriti see raudteejaama ja rongide lähedus. See oli kuidagi nii kihvt. Öösel ei saanud rongide liiklus mind kuidagi häirida, seda lihtsalt põhjusel, et öösel ei sõitnud ühtegi rongi. Hommikul oli vaikselt kuulda valjuhääldist tulevat teadannet “Lugupeetud reisijad, Tallinn-Pääsküla rong väljub 10 minuti pärast neljandalt teelt”. Kuidagi selline suurlinnalik tunne tekkis. Mind ei seganud ja ega see valjuhääldi siis nüüd kõrva ka ei karjunud. Teisel pool asuvatest tubadest avaneb ilmselt imeilus vaade Toompeale.
    16083818
    Hommikul jälgisin ma kohvikruusi kõrval rongile tõttavaid inimesi ja nautisin kogu seda siginat-saginat. Veidi hiljem liikusin ma ise selle sigina-sagina sees. Valjuhääldist kostis meeldetuletus “Lugupeetud reisijad, Tallinn-Tartu rong väljub esimeselt teelt”, ninna tungis nii magus värskete saiakeste lõhn, ma sulandusin tööle ja rongidele tõttavate inimeste massi, tädikesed laotasid tekile müügiks toodud villaseid sokke. Ma läksin rongile. Balti jaam jäi minust maha positiivse pildiga. Hotelli lobby-baari jäi varahommikust õlut libistama keegi härrasmees. “Nii baltijaamalik,” muigasin ma omaette, kuigi sarnaseid varahommikuseid õllelisi võib leida igast teisest hotelli lobby-baarist. Vanalinnast ja Viimsist.

  • Aken vaatega läände

    Aken vaatega läände

    Ma olen sündinud kaheksakümnedatel ja seetõttu olen ma (kuigi et lapsena) saanud osa ja kuulnud lugusid nõuka-aja kurioosumitest, mis aastal 2015 isegi uskumatud tunduvad. Ühel õhtul istusime ümber laua mina, mu üheksa aastat noorem õde, minust kümme aastat vanem sõbranna ja mu vanemad, telekast käis ENSV järjekordne osa, kus parasjagu kellegi sünnipäeva tähistati ning selleks, et laual oleks ka Sovetskoje tuli kasutada “Viru” hotellis töötavate tuttavate abi. Järgmisel hetkel oli igaühel meist rääkida mõni lugu tolleaegsest Tallinna pärlist – “Virust”. Välja arvatud minu õel, kes arvas, et me oleme need lood välja mõelnud.
    22-korruseline Inturisti hotell kavandati “Eesti Energia” administratiivhoone ja platsil asunud autobussipeatuste ja dispetšeripunkti vahelisele alale. Hoone oli projekteeritud kahe korpusega, kumbki erisuguse karakteri ja suurusega. Madalam korpus kahekorruseline, mis moodustas aluse koone 22-korruselisele vertikaalsele osale. Esimene hotellikülaline registreeriti 24. aprillil 1972 ja hotelli kuulsamate külastajate hulka kuuluvad näiteks Venemaa kultusrežissöör Nikita Mihhalkov, maailma esimene naiskosmonaut Valentina Tereškova, USA filmitäht Elizabeth Taylor,  ja lauljatar Alla Pugatšova.
    maxresdefault
    Kas teie teadsite, et…
    * Viru kaudu oli võimalik saada osa ka kõrgemast elukvaliteedist. Defitsiidist räsitud ühiskonnas oli Viru köök peaaegu ainus koht, kust oli võimalik eksootilisi puuvilju salaja koju viia. Virus töötava tuttava kaudu sai ka tavaline tallinlane hotelli teenuseid kasutada.
    * Viru oli nagu väike vabariik omaette. Tänapäeval tundub veider, et hotellil oli kümme esindusautot, suurköök, suurpesula, oma hambaarst, rätsep ja kingsepp – isegi oma helistuudio. Põhjus oli lihtne: kuna turistide iseseisev ringiliikumine ja kohalikega tutvumine oli mittesoovitatav, taheti neile maja sees parimat pakkuda. Nii ei tekkinud keskmisele turistile vajadust hotellist lahkuda.
    * Virusse ehitati ka KGB eli Nõukogude Liidu julgeolekuorgani luurekeskus, mille olemasolu oli suur kuid avalik saladus. Enne hotelli avamist töötasid KGB mehed seal kaks päeva ja seadistasid pealtkuulamisaparaate umbes 60 tuppa. Lisaks paigaldati pealtkuulamisseadmeid isegi taldrikutesse ja tuhatoosidesse, mis kahtlaseks peetud hotellikülastaja lauda vajadusel toimetati.
    *Giidid ja reisijuhid pidid tegema KGB-le ülevaate iga Eestit külastanud turistigrupi kohta. Vajadusel kaunistati ülevaateid ja lisati neile “punast värvi”, nt turistide suurt huvi ja kiitvaid kommentaare Nõukogude Liidu kohta. Päris olukorrast giidid turistidele ei rääkinud, küll aga vihjasid osavalt ridade vahelt.
    * Virus elavate turistide käest soetati lääne tooteid, mida Eestis müügil polnud. Need olid näiteks pastakad, õhukesed nailonsukkpüksid, sifoonsallid, teksad ning riided ja kilekotid, kus lääne kaubamärgid suurelt trükitud. Soome turistid smuugeldasid nõutud kaupa oma kohvrites ja müüsid Tallinnas maha. Tõestisündinud lugu räägib soomlasest, kes lasi kodumaal trükkida T-särke tekstiga “Eesti vabaks”. Viru lähistele jõudnud ja särgid kotist välja võtnud, selgus talle ruttu, millise menukaubaga oli tegu. Ohtlik tegevus, aga uute T-särkide omanikud olid olnud haruldaste kehakatete üle pisarsilmi õnnelikud. Smuugeldamine käis ka teises suunas. Eesti autorite kriitilisi, Eesti NSV tõelist olukorda kirjeldavaid tekste toodi Soome kasvõi paar lehte korraga. Hiljem avaldasid neid Eestit toetavad kirjastajad ja raadiojaamad üle terve ilma.
    “Viru hotell on endiselt majakas. Maamärk, mis seisab Eesti, Soome ja Nõukogude Liidu teede ristumispunktis ja seda endiste aegade oreooli ei võta sellelt majalt ükski vägi,” ütleb Margit Kilumets, filmi “Viru. Vabaduse saatkond” autor. Vaata katkendit filmist siit.
    Millised on teie mälestused “Viru” hotellist ja üldse nõuka-aja hotellidest?  Kas teie esimesed Karhu tossud on ka pärit Viru ärikatelt?
    Allikad: http://www.koulukino.fi/, https://et.wikipedia.org/wiki/Viru_hotell, SL Õhtuleht, Youtube.com

  • Kas alasti hotellitoas olemise eest võib trahvi saada?

    Kas alasti hotellitoas olemise eest võib trahvi saada?

    38e567374495
    Stseen filmist “Home Alone 2” Foto: http://amplesalty.tumblr.com/

    Kes meist ei teaks klassikalist jõulufimi “Üksinda kodus”, kus väikene Kevin kogemata ilma vanemateta New Yorki satub ning ilma suuremate probleemideta end luksushotelli sviiti sisse registreerib.  Kui (väljamõeldud stsenaariumi järgi) New Yorgis on selline alaealise check-in hotelli lihtsamast lihtsam, siis Eestis see nii lihtsalt läbi ei läheks. Alaealiste majutamise suhtes on Eesti hotellid vägagi konkreetsed ning ranged.  Hiljaaegu tekkis probleem ühel Soomes elaval emal, kes soovis kaks 16- ja 17-aastast tüdrukut saata Tallinnasse kontserdile ning neile ühes linna majutusasutuses  ööbimise broneerida. Hotell keeldus resoluutselt. Sest tegu on alaealistega.
    Kes on alaealine? 
    Nüüd tekib küsimus, kes on alaealine.  See küsimus on huvitav, sest  tänasel päeval räägime me ju näiteks sellest, kas ja kuidas anda 16-aastasele inimesele valimisõigus, kuidas neid kaasata ühiskonna otsustusprotsessidesse ja nii edasi. Lisaks kolivad noored tihti kodust välja juba seoses gümnaasiumiõpingutega ja elavad sellisel juhul tihti vanematest eraldi ja üksi juba enne täisikka jõudmist.
    Mõni lapsevanem ei lubaks oma 18-aastasel üksinda hotellis ööbida, kuigi seaduse järgi on täielik teovõime  18-aastaseks saanud isikul (täisealisel), teine vanem peab täiskasvanuks oma 16-aastast. Mõni 17-aastane on tunduvalt vastutustundlikum kui teine 25-aastane. Eesti hotellidelt antud teema kohta uurides selgub, et alaealine on 18-aastane (kaasa arvatud) ning ilma täiskasvanud järelvalveta neil hotellis üldjuhul ööbida pole võimalik.
    Võib-olla olen ma naiivne, kuid ma olen arvamusel, et päris nii jäikasid piire ei peaks hotellis ööbimisele panema. Kujutage nüüd ette, et Eestis esineb Justin Bieber (vabandan kui teadmatusest mitte-popi näite tõin), teie elate välismaal ning teie teismeline tütar anub teid, et saaks kontserdile minna. “Ma pean kontserdile saama, muidu suren!” anub ta. Teil ei ole aga vähimatki soovi sellel kontserdil osaleda, teie vanemad elavad teises linnas ning ainus variant, et teie laps “surema ei peaks” on see, et te usaldate tema täiskasvanulikku poolt ning leiate talle ööbimiskoha mõnes Eesti majutusasutuses. On ju kurb kui saate igalt poolt eitava vastuse?
    Ma julgen arvata, et iga selline juhtum tuleks läbi vaadata ükshaaval, sest esiteks ei usu ma, et alaealised hordide kaupa hotellidele tormi jooksevad ning ma olen üsna veendunud, et alla 16-aastased ei tunnegi väga huvi hotellis ööbimise vastu, ilma selleks tungiva põhjuseta ning lapsevanema teadmisel.  Aga alkoholi- ja tubakatoodete kättesaadavus, ütlevad nüüd skeptikud. Keegi ei kontrolli, mida noored toas teevad? Täiesti normaalne on praktika, et juhul kui toas asub minibaar, siis see lukustatakse, toast tellimine keelatakse ning vanem tasub (ettemaksuga) ööbimise eest. On selge, et alaealise majutamisel peab hotell olema rangem ning sada protsenti kindel, et tegu ei ole “Üksinda kodus” stsenaariumiga, kuid jäigad reeglid ei ole põhjendatud, seda enam, et seadused ei keela alla 18-aastasel isikul hotellis ööbida.
    Kaheksast hotellidest kuus vastas, et 16-17-aastased neil ilma järelvalveta ööbida ei saa, üks hotell lisas, et alaealiste majutamise reeglid laienevad ka 18-aastasele, vaid üks hotell oli nõus antud teemal kaasa arutlema.
    “Kui alaealine peaks hotelli saabuma walk-in kliendina, siis ilma selleks volitatud isiku nõusolekuta me talle majutusteenust ei paku, kuid selliseid olukordi meil tegelikult olnud ei olegi. Julgen arvata, et ilmselt on hotellis ööbimine noorte jaoks siiski kallis, ” vastas selle hotelli turundusjuht, “alaealiste ööbimise kohta saab öelda niipalju, et eks neid ööbib ikka, enamasti koos vanemate või selleks volitatud vastutavate isikutega.  Eraldi võiks välja tuua noorte sportlaste grupid, kes reisivad koos selleks volitatud saatjatega. Lisaks on alaealiste broneeringuid, mille teevad tõesti vanemad oma lastele hotelliga ühendust võttes ja nende broneeringutega tegeleme case-by-case, maksavad vanemad ja meil on nende kirjalikud nõusolekud selle kohta, et nende laps meie juurde ööbima tuleb.”
    Kas hotellituba on avalik koht? 
    Nüüd me jõuame lastekaitseseaduse juurde, mille järgi “alla 16-aastasel alaealisel on keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikus kohas kell 23.00–6.00. 1. juunist kuni 31. augustini on alla 16-aastasel alaealisel keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikus kohas kell 24.00–5.00”.  Selle kohta, kas hotellituba on avalik koht, lähevad ka arvamused lahku. Ühed on arvamusel, et hotellituba on osa hotellist ning kuna hotell on avalik koht, siis on seda ka numbrituba. Teised jällegi küsivad, et kui hotellitoale rakendub avaliku korra seadus, kas siis peaksime me alasti hotellitoas viibimise eest trahvi saama.
    Home Alone house for sale! 7
    Stseen filmist “Home Alone”. Foto: Cineplex.com

    Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu leheküljelt leiab, et valdkonda reguleerivad turismiseadus, alkoholi-ja tubakaseadus, autoriõiguse seadus ning muud õigusaktid ja regulatsioonid, küll aga ei ole seal ettekirjutusi 16-18-aastaste isikute majutamise kohta.
    Tundub, et tegu on veidike piiripealse ning konkreetselt selgeks tegemata teemaga, kus kindlam on minna lihtsama vastupanuteed ning igal juhul “ei” öelda.

  • Hüvasti kuulujutud ja tere, Viimsi Spa Atlantis H2O Aquapark!

    Hüvasti kuulujutud ja tere, Viimsi Spa Atlantis H2O Aquapark!

    Viimsi Atlantis H2O Aquaparki kohta on kirjutatud, sosistatud ja jagatud erinevaid jutte. Selleks, et aru saada, mis seal siis täpselt on ja toimub, otsustasin ise kohapeal ära käia. Kaasas kaksikõde, väikene tütar koos oma sõbrannaga – nii me nagu haneemad koos poegadega uksest sisse saabusime. Erinevad hoiatused, loetud kommentaarid ja ebamäärane müstikatunne kotis käterättidega kaasas.
    Soe vastuvõtt on juba pool (südame)võituviimsi
    Esimene asi, mis kohe silma jäi, oli avarus, puhtus, värske lõhn ja mõnusalt valgusküllane atmosfäär. Tõesti, kui kogu parkla oli autosid täis, tekkis vaimusilmas kujutelm,  et ees on ootamas ülerahvastatud basseinid koos kiljuvate lastehordide ja pragavate vanematega. Õnneks kadus see sisenedes kohe. Hubane õhkkond, kiired, naerusuised ja asjatundlikud teenindajad oli parim vastuvõtu viis, mida soovida. Rõõmsate naeratustega anti garderoobi sisenemiseks kaasa ka välisjalanõude jaoks mõeldud kilekotid. Ikka selleks, et sinna minnes jääksid põrandad puhtaks. Ja seda need tõepoolest olid. Lisaks sellele ja kaunile disainile oli kõikjal ka päriselt soe. Selline soesoe, mida olen kohanud  väga vähestes kohtades. Samuti pole paljudes kohtades mõeldud  väiksemate veepargi sõprade peale aga Viimsis olid tillukesed wc-potid just nende jaoks ootamas. Kui mõnele on ehk võõras ühised garderoobid (et kuidas see ikkagi täpselt välja näeb – mehed-naised koos), siis tegelikult on kõik väga hästi korraldatud  ja piinlikustunnet ei peaks keegi tundma.
    Meid ootas tõesti igas mõttes soe vastuvõtt.
    Seiklus alaku!
    Kasvava huviga läksime edasi, lastel silmad elevusest säramas, nagu avaneks kohe-kohe uks otse Paradiisi – ikkagi lainebassein, ringvooluga bassein, kuus erinevat liutoru ees ootamas! Me ei pidanud pettuma. Kõik, kes armastavad veetorusid, tuubidega sõitmist, adrenaliinitulva – tere tulemast, see koht on teile. Just see on Atlantis H2O kõige suurem trump ja konkurentsieelis. Eestis teist sellist lihtsalt pole. Suur pluss oli ka karestatud põrand, kus oleks võinud kasvõi paljajalu olla. Ja kloorilõhna puudumine! Torudemaailmast leidub igaühele midagi: rahulikematest nö. titekamatest – kiirete ja rajumateni. Keskuses on palju personali, kes atraktsioonide juures  nii „valves“ olid  kui ka pidevalt ringi käisid. Üks noormees vaatas väikeseid lapsi, kes tõenäoliselt  “korra eemale“ olid läinud, sama kahtlustava pilguga nagu Köstrihärra  uljaspead Tootsi „Kevade“ filmis, kutsus lõpuks kahtlusalused enda juurde ning toimetas „süüdlased“  ka otsiva näoga ehmunud näoga vanaema juurde. Memme tutakas vastu lastelaste peput, endal südamlik tänu silmis ning personalitöötaja sõbralik käega rehmamine käega „ah, mis nüüd!“, tegi endalgi kuidagi südame soojaks. Tundsin, et oleme siin tõesti hoitud ja heades kätes.
    Kõigepealt kruiisime ringi veebasseinis, kus sõna otseses mõttes lasime end voolul kanda. Kastmine „vihmakardina“ all ning seejärel kehad soojaks mõnusas basseinis! Siis oli õige aeg proovida (kuri)kuulsaid veetorusid.  Kuna nende kohta on kirjutatud erinevaid arvamusi, siis alustasime tagasihoidlikult „kõige rahulikumast“.  Hurraaga mäest alla ja … meeldis.
    5Lapsevanemana soovitaksin ettevaatuse mõttes tegelikult torud ise esimesena ära proovida. Nii tekib ka parem arusaam, on see teie lapsele sobiv (või tasub selle kiire asjaga siiski mõnda aega oodata). Väga kihvt oli ka see, et osad kahesed tuubid olid ka põhjaga, nii et Limpa liutorust ja mustast torust sai just nendega alla sõita. Usun, et see on tõeline rõõm paljudele lastele.
    Minu tütar, kelle tagumik sai kunagi Serena veepargis kriimustada, kartis sellest ajast peale kõiki tuube… Nüüd sai mure murtud kõigest mõne minutiga. Esimene proovikas ja edaspidi käisid lapsed treppidest üles-alla samasuguse  kiirusega nagu hiired varasügises sahvris. Veel! Veel! Veel üks kord!
    Üks nõuanne täiskasvanutele oleks ka: kuna osades torudes on hoog ikka kiire-kiire ja lõpp järsk, võib juhtuda, et alustades sõitu bikiinidega, võib üks osa bikiinidest lõpus asuda seal, kus see olema tegelikult ei peaks.
    2Olin tunnistajaks, kus pereemal olid „finishisse“ jõudes näiteks rinnahoidjad  kaela ümber. Kui laps näpuga näitas ja heleda häälega üle keskuse hüüdis: „Emme, sul on tissid paljad!“, sai õhk mõneks minutiks äkitselt elektrit täis. Üks lapsevanem peitis oma poja silmad igaks juhuks kinni.
    Trikoo oleks sellistes kohtades rohkem kindla peale minek.
    Veekeskuskes on mitmeid eksponaate, mida uurida ja viise, kuidas lapsed saavad meelt lahutada: Vesikaru maailmaruum, Geisrite Väljak ja mängida saab ka Vesikaru Viktoriini.
    Meie lemmik oli Veemäng ehk vees-olles-kaalu mõõtmine ja teada saamine, kui palju keha sisaldab vett. Rahvuste sõprus ei küsi nime ega staatust. Inimlik hoolimine on keel, mida mõistavad alati kõik. Koos soomlasest mammadega kupatasime põnnid vette ja kaalusime neid koos. Ja siis eraldi. Ja siis kõik jälle koos. Kuna elamus oli rõõmus ja naerust rõkkav, siis soovitasin ka neil endil see ära proovida. Üks neist tuli hetk hiljem kohmetuna välja: „No nyt riittä!“, silmis peegeldumas täielik rahulolu – vees ei kaalunud ta peaaegu midagi!
    Jah, õnneks on tõesti vähe vaja.
    Alati kulub meile ära üks tõeline mittemidagitegemine
    Veekeskuses saab küll kõhtu kinnitada NomNom kohvikus, kuid näiteks saunad seal puuduvad. Hea uudis samas on see, et väikelaste lusti- ja mänguala koos pisikestele mõeldud basseiniga on tulemas juba selle aasta sees! Kuna Viimsi Atlantis H20 on hetkel peamiselt veekeskus, kust veetorudest hõisates alla sõita, siis mina soovitaksin juurde osta kindlasti ka nö. tavalise spaa- ja veekeskuse pileti. Seda just seepärast, et saaks proovida lisaks ka erinevaid saunamõnusid, spordihuvilised  teha ujulas mõned kiiremad ringid ja beebidega emmed lastebasseinis sulistada.
    Viimsi-SPA-saunakeskus-12-1280x768Näiteks Hotelliveebist ostes on spaa- ja saunakeskuse kasutus juba paketis sees. Nii saab seiklusmaalt pageda otse mõnusate värvilahenduste ja hubase disainiga lahendatud sauna-mullivannide- ujulakompleksi,  kus jääb tunne, et inimesed on kõik oma argimured koos välisriietega riietusruumi riputanud. Õdusamas ja rahulikus sauna-vee-kohviku-kompleksis saab nautida elu nagu kunagi kirjeldatud imelises Atlantises, kus inimesed olid alati lahked ja rõõmsad.
    6
    Aega jagus nii endale kui teistele ja kella ei vaadanud keegi. Maitsvad mojitod, lastele jätsikokteilid, snäkid, lõõgastav puhkepaus enne saunamõnude nautimist ja… minek!
    Lõpetuseks
    Viimsi Spa külastamine pole just odav rõõm, kuid see on koht, mille kohta on minu arust õigustatud ütlus: kui juba, siis juba. Nii mitmekülgset keskust, kus kõik on kompleksselt üheskoos (kino, hotell, 18+ Spa, erinevad ja mitmekülgsed söögikohad ning spaa-hoolitsused, mis silmade eest kirjuks võtavad), teist Eestis lihtsalt pole. Erinevaid pakette, kust igaüks endale sobiva peaks leidma, saab kombineerida nii hotellis kohapeal olles aga võib ka minna lihtsama vastupanu teed ja tehaomale sobiv broneering otse Hotelliveebist. Võtke kaasa vanavanemad, lapsed või tulge koos kallimaga – iga päev on parim päev ja elamustest seal juba puudust ei tule.
    Kui meie sealt lahkusime, peksis vihm vastu nägu ja vihises tuul aga see ei lugenud. Ei lugenud kohe üldse. Südames oli soe ja hea tunne. Aeg möödub linnutiivul ja elamused, mis peegelduvad lähedaste õnnelikes nägudes, on see, mis jääb pikaks ajaks meelde. Ja on seda kõike väärt.
    Me läheme sinna kindlasti veel.
    Mirjam
     
     
     

  • Kes see siis Annelinnas ööbib?

    Kes see siis Annelinnas ööbib?

    Ma olen päris arvestusväärse osa oma elust elanud Tartus Annelinnas. Selle maja ees, kus nüüd asub Starest hotell, olen ma sadu kordi bussi peale läinud ja bussi pealt maha tulnud. Näinud, kui selles majas tegutses lasteaed, siis pood, siis koolituskeskus, ma olen selles majas asuvas juuksuris lasknud lõigata oma esimese poisipea. Kui sellesse majja tekkis hotell, mõtlesin ma, et no jumala eest, kes see siis Annelinna ööbima tuleb. Nii olen ma mõelnud kõik need aastad, mis seal hotell on olnud. Ma ei ole leidnud ühtegi põhjust Annelinnas ööbimises, sest ma ju tean ja tunnen seda kanti. Annelinnas ei ole midagi vaadata ega ka teha. Õhtul majade vahel konnates võib ilmselt peksa saada, ütlen ma poolnaljatades. Vist. Sest vanasti igatahes võis.
    Kui paar aastat tagasi mu kolleegid ööbimiseks just selle hotelli valisid, kirtsutasin ma nina ja otsustasin ööbida vanematekodus. Annelinn lihtsalt ei tundunud absoluutselt ahvatlev ööbimispaik. Ma ei tea, kas ma olin ehk isegi natukene pettunud, kui ma nende suust hiljem üldsegi nurinat ei kuulnud. Ei olnud nad pettunud asukohas, hotellis ega juhtunud nendega ka midagi “annelinnalikult koledat”. Sellest hoolimata jäin ma arvamusele, et pole mingit põhjust,  miks mina kunagi seal ööbima peaks.
    Ära iial ütle iial. Mõnda aega tagasi läks mul Tartus vaja ööbimiskohta. Soovitavalt väga soodsat. Ma guugeldasin läbi kõik pakkumised ja sõelale jäi Starest hotell Annelinnas. Täiesti vabatahtlikult broneerisin ma endale toa hotellis, kuhu ma olin lubanud mitte kunagi minna.

    23951309

    Oli see nii õudne kogemus nagu ma olin ette kujutanud?
    Alustame siis sellest, et ma maksin ööbimise eest 40 eurot  (ma ööbisin kaheinimesetoas) ja selle hinna eest oleks patt nuriseda. Hinna ja kvaliteedi suhe (jah, ma tean, et see kõlab nii klišeelikult kui veel saab) oli täiesti paigas. Olgugi et ma jään arvamusele, et hotell on kesklinnast veidike kaugel, võtsin ma linnamineku ette jalgsi. 35 minutit jalutuskäiku päikeselises sügispäevas oli muidugi ideaalne algus päevale, kuid ma pean ka tunnistama, et ma ei võtnud seda jalutuskäiku ette sugugi tervislikel kaalutlustel. Mul tuli vastupandamatu soov nö lapsepõlveradadel kõndida. Betoonmajade vahel. Esimese maja rõdu all kimusid kamp noori suitsu, suure tõenäosusega salaja. See viis mind mälestustes tagasi. Mitte et ma ise oleks salaja rõdu all suitsu kimunud. Meie mängisime trihvaad ja vaatasime oma peidupaigast rõdu alt, kuidas suured poisid “turnikatel” suitsu tõmbasid ja ägedad välja nägid. Hiljem, kui ma ise suuremaks sain, ei olnud need  ägedad poisid sugugi enam nii ägedad, kuid see selleks, juba hakkan ma vaikselt teemast kõrvale kalduma. Ma tahan öelda, et hotelliümbrus ei ole ehk tõesti Tartu parim, sest noh…Annelinn. Kuid selles pole ka midagi traagilist ning samas kui soovite õhtul jalutama minna, siis Uus Ihaste metsatukad ning täiesti korralikud jalgrattateed/teerajad on kiviviske kaugusel.

    31_big

    DSC_0465

    Hommikusöök ja kohv jäid minu jaoks lahjaks. Nii maitselt kui valikult, aga ma pean käsi südamel ka ütlema, et olen selles suhtes natukene printsess herneteral. Kui ma õigesti aru sain, siis süüa hotellis õhtul ei saanud (võib olla oli see vaid sel õhtul nii, ma unustasin täpsustada), küll aga oli võimalus erinevatest Tartu toidukohtadest söögi tellimiseks. See väike lisateenus meeldis mulle. Mul oli isegi natuke kahju, et mul polnud aega õhtul seda teenust järele proovida.
    Minu kõige suuremaks üllatuseks oli aga tuba. Täiesti korralik ja puhas tuba, kus kõik hädavajalik olemas. Ma ei tea kas põhjusel, et   olles kogenud 1990-aastatel Annelinnas nii mõndagi alates prussakatest kuni sooja vee puudumiseni, oli ma ikka veel arvamusel, et see kõik on võimalik ka aastal 2015. Tobe ja rumal eelarvamus. Tegu oli igati  hea ja mõistliku hinnaga variandiga ööbimiseks. Hotell ei pruugi küll olla minu esimese valik kui peaksin uuesti Tartus ööbimiskohta vajama, kuid samas pean ma tunnistama, et teinekord ei tasu kaks-kolm korda rohkem raha välja käia kui vaja on tõesti vaid ööbimiskohta. Teenindus oli hotellis väga meeldiv. Ja nad ei teadnud, et ma oma ööbimisest ka arvustuse kirjutan;)

    26948017

    Samas vaatasin, et ka nemad pakuvad perepakettides nii AHAA teadusekeskuse, AURA veepargi ning Jääajakeskuse pileteid, nii et tegelikult sobib hotell ka perepuhkuseks. Hotelliveebi pakettidega saate tutvuda klikates siia.
     
     
     

  • Ei mingit hookus-pookust

    Ei mingit hookus-pookust

    Ma satun tihti juttu puhuma Skandinaaviast pärit inimestega, kes hea meelega oma Eesti muljeid jagavad. Jätame selle kõrvale, et aegajalt kipuvad nad rääkima, kui kaunis on meie pealinn Riia, sest kui võrrelda umbes kümne aasta taguse ajaga, siis on turist Eesti suhtes palju teadlikumaks muutunud ja teab sedagi, et Eesti ja Tallinna vanalinna vahele ei saa võrdusmärki panna. Kuid siiski… Kui nad külastavad Tallinna, kiputakse neid alati vaid ühtedesse ja samadesse restoranidesse sööma viima. Pärast ütlevad paljud isegi, et noh restoran oli ju täitsa kihvt, aga toiduelamus jättis soovida.
    Restoranimaailmaga veidike lähemalt seotud olnud inimesena saan ma aru, et turismifirmad valivad koostööpartneriks need restoranid, kes neile toetust maksavad ning kellega on sõlmitud koostöölepinguid, kuid minu meelest on see kurb. Ja kummaline. Mitmel põhjusel. Meil on olemas erinevad head Eesti toitu ja restorane propageerivad organisatsioonid, keda ilmselt ka riik toetab, kuid millega nad siis tegelevad, et turistid Eestis ikka ja jälle vaid käputäit turistirestorani külastavad? Teistest ei ole nad midagi kuulnud, neile soovitatakse alati ühte ja seda sama. Samuti on palju räägitud ka sellest, kuidas me tahaks, et Eesti oleks toiduturisimi sihtkoht. Potentsiaal on ju olemas. Restorane, mille võiks mõne maailmaklassi restoraniga ühele pulgale panna, on mitmeid. Pealinnas ja pealinnast väljapool, kuid neid ei tehta turismifirmade ja riigi poolt nähtavaks. Ja nii ma mõtlengi teinekord, et tahaks ju kuulda, kuidas Eestit külastanud inimene rõõmsalt hüüatab, et oi, kus see või teine Tallinna (või Eesti) restoran jättis unustamatu kogemuse.

    Minu viimase aja meeldejäävaim hotelli- ja restoranikogemus Tallinnas

    Varasuvel rääkisin ma ühe Rootsi toidukriitikuga, kes Tallinnast rääkides hakkas vaimustunult ühest vanalinna restoranist rääkima. Restoranist nimega CRU. Ma ei olnud tol hetkel seda restorani ise külastanud, kuid loomulikult teadsin ma selle restoraniga kaasas käivat sõnapaari Dmitri Haljukov ja Bocuse D’or, samuti teadsin ma, et Haljukovi olümpiaesinemisega oli seotud Rootsi tippkokk Jonas Lundgren. Ma muigasin omaette ja mõtlesin, et eks ta natuke ehtrootslasliku uhkusega seda restorani kiitis. Meie jutuajamine piirdus tema ovatsioonide ja minu noogutamisega. Ma ei osanud kaasa rääkida. Hilisügisel külastasin ma seda restorani ka ise, kuna ööbisin CRU hotellis.
    cru-23
    CRU peakokk Dmitri Haljukov

    Suure elevuse ja ootusega istusin ma õhtul restorani hoovi ja juba sellest hetkest enne kui ma olin veel menüügagi tutvunud, sai sellest minu lemmikrestoran. Ma teadsin, et ma ei pea pettuma. Nüüd viimasel ajal on palju olnud juttu sellest, kui usutav on blogija arvustus kui hotell või restoran teab, et külastust ka kusagil kajastatakse, sest ehk pööratakse siis blogijale/arvustajale rohkem tähelepanu kui tavakülastajale. Jah, eks see ju ka võib nii olla mingil määral, kuid teate vähemalt selle restorani ja hotelli puhul julgen ma käsi südamel öelda, et erikohtlemist mulle ja mu tütrele osaks ei saanud. Nii nagu suheldi meiega, suheldi ka iga teise restoranikülastajaga. Tagahoovis oli  kuulda nii eesti, saksa kui rootsi keelt ning ei jäänud kahtlustki, et kõik olid ühtemoodi oodatud.
    img-2642
    Restorani hubane sisehoov

    Kui lugeda ka Tripadvisori kommentaare, siis saate kindlad olla, et minu edasine kiidujutt on täpselt samasugused vahetud ja siirad emotsioonid, mis on tingitud maitsenaudingute,õhustiku ja teeninduse “kombost”. CRU restoran on pärl keset vanalinna, mitte sugugi “turistikas” koos kolmejuustupastaga, ei mingit hookuspookust ega ka liigset peenutsemist, mida ma mingil põhjusel natuke kartsin. Kui te veel pole seda restorani külastanud, siis tehke seda. Ärge kartke, et ka hinnad teid jalust maha niidavad, nii nagu seda tihti juhtub teistes vanalinna “kiidetud” restoranides, hinnad on täiesti mõistlikud. Ei saa kasutada sõna “taskukohased”, kuid vanalinna mõistes absoluutselt mõistlikud. Toitu osatakse siin restoranis tõesti hästi ja maitsvalt teha.

     Tooraine on väga värske ja kvaliteetne. Võimalusel kodumaine, näiteks köögiviljad ja ürdid on Eesti taludes kasvatatud. Lauale saabunud leib-sai  liigagi  maitsvad. Ei taha ju enne päris roogade saabumist kõhtu täis süüa, aga oht on suur. Menüü on isuäratav. Toitude nimetused on menüüs meeldivalt lühikesed ja lihtsad, mind hirmutavad menüüd, kus kõik on kas viimsni lahti kirjeldatud või liigpeente nimedega. Teenindajad teadsid toite suurepäraselt ning selgitasid suurima hea meelega ning nii osavalt, et juba ainult toidust rääkides hakkas suu vett jooksma.
    IMG_6645

    Minu kahe-aastane tütar sõi Gangnam Style nime kandvat eelrooga ehk lõhe Aasia stiilis (hind 10 eurot). Ja kuigi pean tunnistama, et ma ei olnud sugugi päris kindel tema reaktsioonis, siis sõi ta seda väga isukalt. Minu õnneks on ta väikese söömisega, nii et mul õnnestus vähemalt veerand tema toidust  ehk eelroast ära süüa ja see oli imemaitsev. Ei mingeid keerulisi maitseüllatusi ega liigset kunsti taldrikul, lihtsalt puhas rõõm maitsetest. Mina sõin pearooga – Nordstream ehk lillkapsas ja siig (17 eurot). Ja samamoodi ütlen ma siin, et ei mingit hookuspookust, lihtsad ja hästi kokkusobivad toorained, mis suus sulasid.
    Mis mulle selle restorani juures eriti meeldib, on see, kuidas nad teadlikult turundavad end erinevalt sise-ja väliskülastajale. Nagu ma isegi eelmises lõigus ütlesin, teadsin ma CRUd ilma seda külastamatagi, ma teadsin, et see peab olema hea toiduga restoran, sest ilmselgelt kokkade olümpial häid tulemusi saanud peakokk peab andekas olema. Eestlaste seas on CRU teatud ja tuntud ning hinnatud. Välisturistile CRU restorani aga eraldi ei reklaamitagi, see tuleb hotellis ööbivatele külalistele meeldiva boonusena, et hotelli restoran  Eesti tippude hulka kuulub.
    Samuti meeldis mulle restorani suhtumine väikestesse klientidesse. Lapsed on küll teretulnud, kuid neid ei oota siin ees ei lastemenüü ega nö erikohtlemine. Ka laps on lihtsalt üks külastajatest, kes endale sobiva toidu peab leidma restorani menüüs pakutava hulgast. Loomulikult on lapsele võimalik paluda pool praest või ühel või teisel moel natuke lapsesõbralikumaks teha, kuid üldiselt on restoran võtnud hoiaku, et lapsi tuleb harjutada erinevate maitsetega, mitte vaid lõbusate vinkude ja kartulipaatidega.
    CRU köögis ei ole toimetamas vaid mainekas peakokk, samuti on siia kööki mahtunud mitmed tunnustatud noorkokad. Üldiselt öeldakse, et mitu kokka head suppi ei keeda ning teades et peakokad kipuvad teinekord ka keerukad persoonid olema, on rõõm läbi toidu ja teeninduse tõdeda, et selles restoranis tundub kõik omavahel kenasti harmoneeruma. Maitsed, inimsuhted, eesmärgid. Tulemuseks absoluutselt maailmaklassi restoran.

    img-9854
    CRU restoran

    Kui lõpetuseks veel rääkida hommikusöögist selles restoranis, siis vaieldamatult on see olnud üks parimaid, mida mina oma elus kogenud olen. Värskest toorainest ja esteetiliselt nii kaunilt lauale sätitud. Suurte ketihotellide hommikusöögibuffeed jäävad kauuuuuuugele maha ja kahvatuvad. See on hommikusöök, millest paljud hotellid võiks õppust võtta. Valik ei olnud teab mis suur, kuid kõige olulisem oli see mõnus emotsioon, millega läbi hommikusöögi päeva alustada, hommikusöögi laud on lihtsalt imekaunis. Ja kõik on värskemast värskem. Vahuveini saab ka;)
    cru-breakfast-5
    Hommikusöögivalik

    Olles siin viimasel ajal veidike romantikalainel olnud, siis CRU restoran oma sisehooviga on nüüd küll üks selline koht, kus kõik lihtsalt õhkab romantika järele. Lopsakad lilled, tillukesed lauad, kõik ümbritsetud masiivsetest vanalinna müüridest. Nagu polekski Tallinnas, vaid kusagil Itaalia väikelinnas. Siiralt soovitan teil tutvuda hotelli pakkumistega (LINK) ning lugeda ka, millise mulje jättis see tilluke hotell suure nimega restorani varjus Tallinna vanalinna tuiksoonel -viru tänaval.

    img-2627
    Vaade romantilisele sisehoovile

     

  • Milleks oma reisiga eputada?

    Milleks oma reisiga eputada?

    Eelmisel nädalal käisin ma puhkamas Norra kauneimas rahvuspargis. Rondane rahvuspark, mis avati 1962.aastal ja laiendati 2003.aastal, on 960km2 laiune piirkond Hedmarki ja Opplandi maakonnas. Kõrgemad mäetipud ulatuvad siin 2000 meetrit merepinnast. “Sa vaata neid kaugeid kõrgeid tippe seal eemal,” ütlesin ma oma abikaasale kui me aina kõrgemate mägede vahel sõitsime. Kui me lõpuks kuus kilomeetrit mööda käänulist teed mööda mägesid ülespoole sõitsime, et jõuda oma ööbimiskohta, saime me ühel hetkel aru, et me olimegi jõudnud “ühe selle kaugeloleva mäe tippu”.

    IMG_8086

     Milleks oma Norra reisiga nüüd eputada, mõtlete te ehk nüüd, sest kui suur on tõenäosus, et keegi just sel hetkel siin otsib ööbimiskohta Oslost vähemalt neljatunnise autosõidu kaugusel. Aga teate, ärge kunagi öelge kunagi. Võib-olla just talvepuhkust planeerides nuputate te, kuhu minna ja teile meenub see postitus ning ööbimissoovitus Høvringe Fjellstues. Lihtne on valida vanade heade klassikaliste suusakuurortite vahel, teadmata, et mitte kuigi kaugel peidab end mägedes tõeline pärl.  Jätke see hotellinimi igaks juhuks meelde.

    IMG_8053

    Norra looduse ilus ei kahtle vist keegi, mina olen oma elust varsti pea poole Norraga seotud olnud ning ka Rondanet varem külastanud, kuid ometigi võtsid mind  vaated ahhetama. Selles on midagi müstilist. Kõrged lumega kaetud mäetipud, orgu kaduv päike, matkajaid argsi silmanurgast jälgivad lambad, hoolimata päikesepaistest puhuv vilu tuul ja paar soojakraadi üle nulli. Teil tekib vastupandamatu soov matkama minna. Kaugel paistev mäetipp ei tundu enam sugugi kõrge, vaid “siinsamas” ja nii lauge. Hiljem heidate te pilgu puude proportsioonidele ja saate aru, kui kauge see mäetipp siiski on.  Kuna mu abikaasa oli linnainimesena unustanud kaasa võtta sooja jope, sest ta ei olnud mõelnud kui kõrgele mägedesse me tegelikult läheme ja millised on sealsed ilmastikuolud (kui Oslos oli samal hetkel 16 kraadi sooja, siis mägedes oli kõigest 5 kraadi, mis tundus kordi külmemana vilu tuule tõttu,  leppisime me me lühikese jalutuskäiguga mööda “tavalist  kõnniteed”.
    Järgmisel hommikul ärgates olin mina hakkamist täis, pakkisin end kenasti riidesse ja kui oli aeg jalga tõmmata saapad, avastasin ma, et olin need maha unustanud. Nüüd oli minu abikaasa kord naerda. Kuid ma ei andnud alla. Olgugi, et väljas oli vaid 3,2 soojakraadi sikutasin ma varba otsa lapse põlvikud, jalga ainukeste jalanõudena kaasasolnud baleriina-tüüpi kingakesed ning asusin vapralt hommikusele jalutuskäigule kesest imekaunist loodust. Tõsi, selliste jalanõudega siiski kuigi kaugele ei jõua ning minu matk jäi vaid paarikilomeetriseks  (varbad hakkasid külmast siniseks minema), kuid ka sellest  lühikesest jalutuskäigust jääb kustumatu mälestus.

    IMG_0144-01

    IMG_05541-1024x5751

    Keset kogu seda maalilist loodust asub ka imearmas Høvringe hotell. Selle hotelli ajalugu ulatub aastasse 1800, kui pererahvas farmipidamise kõrvalt ka turiste majutas, ajapikku muutus see aga üha enam turismikeskuseks ning 1935.aastast asubki siin hotell. Täna hoolitsevad hotellikülaliste eest perekonna kolmas ja neljas generatsioon – ema Marit ja poeg Tormod.  Hotelli sisse astudes jääbki mulje, et olete kellelegi külla tulnud. Absoluutselt igal sammul on näha ajalooga vanu asju, uhkelt näitab majaperenaine Marit näiteks tooli, mille tema vanavanaisa on teinud. Eemal paistavad ehtnorralikud kapid, kummutid, lauad, nipsasjakesed, vaibad. Natukene jääb mulje, et olete sattunud muuseumi. Aga see ei ole selline halb tunne, asjad ei ole kaetud tolmuga või piiratud “mitte puutuda” siltidega.

    IMG_7985

    Kaheinimese tuba on mõnusalt avar ning aknast avaneb vaade hingemattev. Minu arvates nii ehtnorraliku sisustusega kui veel saab. Puit, puit ja veelkord puit. Ma ei saa öelda, et ma väga sellise stiili ausataja oleksin, kuid ühes Norra mägihotellis ei kujutaks ma mitte midagi muud ette. Sobib sinna valatult ja tekitab koduse tunde.

    Rom-26-650x400

    Kindlasti tuleb ära proovida ka õhtusöök. Ka see oli nii ehtnorralik kui veel vähegi võimalik. Gratineeritud kartulid, tallefilee ja pruun kaste. Ma olen oma elu jooksul päris palju teinud nalja norralaste pruuni kastme armastuse üle, kuid see maitsekombinatsioon siin oli nii mõnusalt kodune, et ma julgesin olla ebaviisakas ning kraapisin saiatükiga kokku veel viimasedki taldrikule jäänud kastmejäätmed. Eelroaks täiuslikult roosa lõhe ning magustoiduks rikkalik šokolaadikook tegid kõhule pai.  Samamoodi on selles hotellis imemaitsev ja väga rikkalik hommikusöök. Eriliselt armas oli mu meelest see, et kõik hotellikülalised said endale matkale minekuks kaasa pakkida lõunasöögi ning täita termosed kuuma kohvi või teega.

    IMG_8021

    Tegu ei ole peene mitmetärnihotelliga, kuid nad ei püüagi seda olla. Hotell on kodune, mõnus ja hubane. Ja kas ma vaadet ning ümbrust juba mainisin. Kui te pole ka matkainimesed, siis sellises ümbruskonnas on romantika juba õhku kirjutatud;)

    IMG_7964

    Loomulikult ei pea romantiliseks ajaveetmiseks sõitma Norrasse, mis esimese hooga ei pruugi ka kõige taskukohasem mõte olla. Eestis leidub samuti palju hea hinna ja kvaliteedisuhtega (romantilise õhustikuga) hotelle, mis mind aeg-ajalt ikka imestama panevad ning on väärt külastamist.

    Nädalavahetus on lähenemas, miks mitte broneerida tuba Märjamaal asuvas Ruunawere Postimõisa hotellis. Ööbimine kahetoalises kamina ja saunadega sviidis kahele maksab hetkel 69 eurot. Paketi infot vaadake lähemalt siit: Ruunawere romantikapakett.

  • Turistilõks Viru tänaval

    Turistilõks Viru tänaval

    Oleme ausad, ükskõik kui palju me ka ei hindaks Tallinna vanalinna, siis paratamatult on sealsetel hotellidel ja restoranidel ning poodidel veidike turistilõksu maitse küljes. Kuna te viimati einestasite Viru tänaval? Või ööbisite? Mina pean tunnistama ausalt, et kui ma valin puhkuseks hotelle, siis Tallinna vanalinn on mu valikus üks viimaseid, Viru tänav peletab mind isegi eemale. Ma tean, et see on tegelikult rumal eelarvamus, sest mitte väga ammu aega tagasi külastasin ma üht vanalinna hotelli ja ei näe mingit põhjust sinna mitte tagasiminekuks, kuid siiski… Viru tänavale mina eestlasena ööbima ei tahaks tulla. Cru hotell aga just Viru tänaval asub.
    Cru nimega seostub mul kohe restoran, mida ilmselt tänu Dmitri Haljukovi nimele teavad kõik natukenegi söögist huvituvad inimesed Eestis. Et olemas on ka samanimeline hotell, tuli mulle uudisena. Ma kergitasin skeptiliselt kulmu ja mõtlesin, et selge, kuhu tüüritakse. Restoran on tuntud, teeme juurde ka samanimelise hotelli, mainime ära ajaloolise tausta ja ümbruse ning ongi edu valem olemas. Jah, olgugi, et ma armastan Tallinna vanalinna, siis jään ma arvamusele, et see kubiseb ühest turistilõksust teise järel. Cru hotell kaasa arvatud.
    Veidike üleolevalt vajutasingi ma eelmisel nädalal Cru hotelli uksekella ning olin valmistunud astuma sisse järjekordsesse vanalinna turistilõksu.

    IMG_6591

    Nüüd aga see, mida ma kogesin alates sellest kui mulle avati uks, paneb mind tahtma end tutistada üleoleva eelarvamuse eest. Alustame algusest. Ma julgen öelda, et hotell oleks võinud romantilise fassaadi taga olla ka tõeline osmik, kuid ma ei oleks seda pahaks pannud, sest nii nagu mind ja mu kaheaastast tütart võttis vastu selle hotelli administraator, see on midagi enneolematut. Ma olen oma 34 eluaasta jooksul nii mõneski hotellis ööbinud, ma pean isegi tunnistama, et ma võin olla raske klient, kuid sellist kohtlemist nagu ma kohtasin Cru hotellis, ei ole ma varem mitte kusagil kohanud. Teate ju küll, kuidas meile meeldib öelda, et “mind koheldi kui kuninga kassi”, aga kui te ei ole kogenud seda, kuidas teid koheldakse Cru hotellis, siis te ei tea, mis tunne on lõpuks tõesti nagu kuninga kass olla. Ma võiksin siin arvustuse lõpetada. Cru hotell oli esimese viie minutiga jõudnud minu lemmikhotellide esikolmikusse, kui mitte esikohale. Ma vabandan juba ette ära, et selles postituses keskendun ma ehk liiga palju teenindusele, kuid teenindus selles hotellis (ja restoranis, millest ma lähiajal teen ka eraldi postituse) on midagi fenomenaalset.

    corridor-4

    Ma olin enne hotelli külastust ka hotelli guugeldanud. Mulle jäi meelde üks kommentaar Trip Advisoris – andke edasi kiidusõnad Oskarile. See tundus nii personaalne ja ma mõtlesin, et huvitav, kas ka minu tee ristub kiidetud Oskariga. Jah, ristus. Ma ei tea, kas hotell on Oskari nägu või Oskar hotelli nägu, kuid üks on kindel -Oskar on selle maja vaim ja hing. Selles, et teid hotellis võetakse vastu naeratusega, selles ei ole midagi eriskummalist, küll aga oli see maailma kõige sõbralikum naeratus, enne kui ma arugi sain, oli mu kohver viidud trepist üles tuppa, mu soovid täideti praktiliselt juba enne seda kui ma olin need välja öelnud. Absoluutselt ja eranditult suhtusid kõik hotelli töötajad alates koristajast kuni hotelli juhatajani minusse nagu oleks ma ainus külastaja hotellis. Võib-olla tegid nad seda sellepärast, et nad teadsid, et ma kirjutan ööbimisest ka arvustuse? Ei, seda kindlasti mitte. Ma nägin kõrvalt, kuidas suhtuti ka kõikidesse teistesse hotellis peatunud külalistesse. Selline sõbralikkus ja abivalmidus oli minu jaoks tõepoolest midagi nii erilist, et seda peab ise kogema, et saada aru, millest ma räägin.

    photo

    Kolm aastat tagasi avatud hotell asub vanas kaupmehe majas, mida esmakordselt on mainitud juba aastal 1370 kui praeguse maja asemel oli puidust maja. Praegune maja on raamatute järgi pärit 15.sajandi algusest ning on ajaloo jooksul kõige vähem kannatada saanud maja Tallinnas. Kui te jalutate mööda selle hotelli kitsaid ja pikki, siia-sinnapoole keeravaid koridore, siis te tunnete kohe maja ajaloolist hõngu. Pole üldse keeruline ette kujutada seal küünlavalgel ringi kõndinud teenijannasid.  Lisaks romantilisele ja ajaloolisele interjöörile jõuate te ühel hetkel ka tagahoovi, kus saab nautida hotelli restorani hõrgutisi.

    IMG_6608

     Mind pani imestama restorani mõistlik hinnatase. Vanalinnast oleks ma midagi muud oodanud. Eelroog – Gangnam Style ehk lõhe Aasia stiilis maksis kümme eurot, pearoog – Nordstream ehk lillkapsas ja siig 17 eurot, magustoiduni ma küll ei jõudnud, kuid intrigeeriva nimega (Suveks saledaks) bežeekook maksis kuus eurot, klaas punast veini alates viiest eurost. Hotellikülalised saavad ka -10% soodustust.

    IMG_6640

    Meie ööbisime double deluxe toas, kus avanes vaade nii Viru tänavale kui tagahoovile. Vanalinnas ööbides tuleb arvestada võimaliku tänavalt kuuldava lärmiga, kuid ma ei tea, kas meil lihtsalt vedas või oli lihtsalt voodi nii mugav, et mind, kes ma olen väga erksa unega, ei seganud ükski tänavalt tulev heli. Hommikusöögil uuris Oskar külastajatelt, kuidas nad magasid, kas nad on välja puhanud ning ega ometi võimalik lärm kedagi ei seganud.
    Ma soovitan teilgi CRUs ööbides valida tuba number kolm. Ekstraboonuseks selles toas on vann, mis annab välja mõne pisema hotelli basseini mõõtmed. Ma pean ka ausalt tunnistama, et mul oli kohutav kiusatus seinalt kaasa haarata kadakamarja dušigeel. See lõhnas lihtsalt jumalikult ja jättis naha nii siidiseks. Need pisiasjad selles pisikeses 15 toaga boutique-hotellis…

    room-3-double-deluxe

    room-7-double-standard-2

     Pakettidest on valida gourmet -, kultuuri-, romantika- ja spaapakettide vahel. Mina ise soovitaksin kultuuripaketti koos vanalinna ekskursiooniga, sest üks asi on kaunis vanalinnas niisama ringi vaadata, kuid hoopis midagi muud on kui keegi juurde ka hoonete ajalugu tutvustab. See on vägagi huvitav. Muidugi ei oleks mul mitte midagi ka romantikapaketi vastu (vaata lähemalt Hotelliveebi pakkumist siit).

    131109-621s

     Ja lõpetuseks pani täpi i-le hommikusöök. Selle kirjeldamiseks sobib üks sõna – jumalik! Igas suutäies on tunda kvaliteetset ja värsket toorainet, kõik on serveeritud nii kaunilt, et suuremate ketihotellide hommikusöögid jäävad kaugele kaugele maha. Kui nuriseda, siis kohv oli natuke untsu läinud ja oli liiga lahja. Igatahes oli mul kahju, et kõht nii kiiresti täis sai, sest ma oleks tahtnud veel ja veel süüa, nii maitsvat hommikusööki ei saa iga päev.

    breakfast-cru-fresh-juices

    cru-breakfast-5

     Lahkudes pakkus Oskar meile abivalmilt, et viib meie kohvri autoni, sest kui nüüd tõesti leida ka ainus miinus kogu hotelli juures, siis selleks on parkimine. Enne kui ma jõudsin öelda, et ei ole tarvis, et küll me hakkama saame, oli ta juba laia naeratuse saatel kohvri haaranud ja liikus reipalt välisukse poole. Ma ei oleks veel tahtnud lahkuda. See oli ilma liialdamata üks minu parimaid hotellikogemusi. Ei mingit turistilõksu nagu Viru tänavalt võiks eeldada.
     

  • Kuidas selle Laulasmaaga siis lood on?

    Kuidas selle Laulasmaaga siis lood on?

    Laulasmaa spaas olen ma käinud igal aastaajal – kõigil oma plussid ja miinused, ka kogemusi on mul sealt igasuguseid, nii positiivseid kui ka negatiivseid, ma olen jäänud teenindusega väga rahule, aga ma olen ka tahtnud väga nuriseda. Kui ma sel nädalal valisin hotelli, kuhu puhkama minna, olin ma mõneti kahe vahel. Kas Laulasmaa ikka on minu teetassike?  Kuna hind oli soodne (“Kui hing ihkab enamat” pakett, majutusega kahele, maksis 58 eurot) siis otsustasin ma Laulasmaale uue võimaluse anda.
    Eelnevast kogemusest teadsin ma, et rannaresidentsis ma ööbida ei soovi. Minu jaoks on seal toad liiga väikesed ja pimedad ning sobivad pigem inimestele, kes veedavad terve päeva rannas ning tulevad tuppa vaid magama. Mina tahtsin tuba merevaatega. Eelmisel aastal umbes samal ajal käisime me Laulasmaa spaas pulma-aastapäeva tähistamas ja mulle meeldis, et me saime oma toa rõdult nautida imelist merevaadet. Merevaates on midagi rahustavat ja hinge kosutavat.
    AGFLk5Sw1T6EvSWG2xG9SvFRH8N_ahf85VaUsL0fbpE
    Mõnus mererand ja imeline asukoht männimetsas on Laulasmaa kindel trump. Plussiks on ka see, et hotell asub linnast vaid lühikese autosõidu kaugusel, kuid juba Laulasmaa poole viivale metsateele keerates unustate te kõik argimured ning hakkate looduserütmis hingama, see on selline kummaline rahulolu, mis teid ühtäkki valdab.  Kuigi oli imeline suvepäev, jõudsime me hotelli liiga hilja, et randa päevitama minna. Mina ise ei ole kõige suurem ujumisesõber, seega otsustasime me enne õhtusööki teha ühe pikema jalutuskäigu metsas. Ma mäletan, et kui kevadel käisin Wicca peakokal Angelica Udeküllil külas, soovitas ta seda teha. Nüüd ma mõistan, miks ja soovitan teil Laulasmaad külastades sama teha. Väikese korvikese võite ka kaasa haarata, sest metsa alt võib nii üht teist söödavat leida. Seentega ei ole ilmselt hotellis puhates suurt midagi teha, kuigi võiks ju proovida restorani kööki üllatada ja vaadata, mis nad selle peale kostavad, aga mõned marjad sobivad õhtusele piknikule mererannas kindlasti.
    Võtke aeg maha. Kui ilm vähegi lubab, istuge õhtul mererannas ja nautige päikeseloojangut. Ma ei tea kui eetiline see on, aga meil oli ka vahuvein kaasas (oluline on pärast mitte taarat unustada kaasa võtta) ja kui teil on ümber võtta ka soe pleed, siis võiks sumedal augustikuu ööl lausa randa istuma jäädagi.
    tDxpunDIin2gx83NnI0MFIdPycKU4pKVqcWXczZWe0g
    Laulasmaad külastades soovitan ma kindlasti õhtustada restoranis, Wicca menüü on suurepärane ning toit valmib kohalikust toorainest, muutub vastavalt hooajale  ja pakub midagi kõigile. Kindlasti broneerige laud  juba eelnevalt, sest vastasel juhul jääte te lihtsalt ukse taha. Nädalavahetuseti on restoranis ka elav muusika ning restoran on tõepoolest rahvast täis. Meie oleme varasemalt ka ukse taha jäänud ning pidanud leppima lobbybaaris einestamisega. Mitte et sealne toit oleks kehv, kuid on siiski lihtsam, mõeldud kiireks kehakinnitamiseks ning jääb kindlasti alla restorani enda menüüle.
    IaYu1VPi2AvsbkQSk6EOrSgc2tqI0_i-pO0ebT17Oc4
    Spaa oli meie viimasel külaskäigul nii ülerahvastatud, et  me mahtusime vaid välibasseini ja ujumisbasseini. Seekord ei läinud meil tegelikult paremini. Spaas oli ka seekord väga palju rahvast. Teoreetiliselt peaks see ju olema hea märk, sest kui on palju rahvast, siis ilmselt on selleks ka mingi põhjus, minule aga liiga rahvarohked kohad ei meeldi ja seepärast lahkusime me spaast üsna kiiresti.  Puuküttega saun, mida me ka eelmine kord tahtsime külastada, jäi seegi kord külastamata. Meil läks see lihtsalt meelest ja tuli meelde alles siis kui me parklast välja tagurdades seda puude vahel märkasime. Sellest oli küll tohutu kahju, sest puuküttega sauna ei saa tänapäeval enam liiga paljudes kohtades nautida.
    XqeWI7zHyJtFReh2aRTIELS2brcGagnonxTMITaGCcE
    Hommikusöök oli tasemel nagu see alati on olnud. Pannkoogid marjamoosiga viisid keele alla. Kohv oli samuti hea. Minu jaoks on kohv väga oluline, sest halb kohv võib hotellielamuse täitsa ära rikkuda. On küll pisiasi, kuid kas polegi nii, et pisiasjad moodustavad terviku?
    Nagu ma mainisin siis broneerisin ma Laulasmaa paketi natuke kõheldes. Ma ei kõhelnud kordagi selles, et Laulasmaa kui koht on absoluutselt õige koht patareide laadimiseks, kuid eelnevad kogemused olid mu mõningase kõhkluse põhjuseks. Ma pean ausalt tunnistama, et kui meie pisike puhkus algas arusaamatusega hotelli vastuvõtus, kus administraator ei olnud ka kõige abivalmim, hakkasin ma kahetsema, et Laulasmaa kasuks otsustasin, kuid õnneks jäi see ainsaks (ma spaa rahvarohkuse jätan välja, sest see on puhtalt maitseasi, kas teile meeldib melu või mitte) miinuseks. Hommikul saime me kingituseks kaasa karbikese trühvleid, ma ei tea, kas see antakse kaasa kõigile külalistele või saime me selle vabanduseks natuke kohmaka alguse eest.
    Mis ma siis nüüd ütlen, et kuidas selle Laulasmaaga siis lood on? Et olla üdini aus, siis iga kord leian ma midagi, mille kallal nuriseda, mida võiks paremaks teha või muuta, kuid kas fakt, et ma olen selles spaas puhkamas käinud viis korda üsna lühikese aja jooksul, ei räägi mitte enda eest. Ilmselgelt on Laulasmaas olemas see miski, mis mind sinna tagasi tõmbab. Ka siis kui ma ei ole iga kord 100% rahule jäänud.
    fTuLeHzsUYq5Wp5lYdvVl-Q_rtsRWClyHFVVX2C_cGs
    Hotelliveebis pakutavate Laulasmaa pakettidega saate tutvuda SIIN.

  • Milline on siis Lõuna-Eesti kõige peresõbralikum hotell?

    Milline on siis Lõuna-Eesti kõige peresõbralikum hotell?

     
    Veebruarist alates oleme me püüdnud välja selgitada Lõuna-Eesti kõige peresõbralikumat hotelli. Milline hotell saab endale selle toreda tiitli? Mille põhjal?  Kas see võiks olla Pühajärve Spa ja Puhkekeskus , mis sai ka kõige rohkem hääli küsitlusele vastajatelt (25%)? Või hoopis Hotell Pesa Põlvas?
    IMG_3064
    Seda projekti alustades olin ma kindel, et ei ole midagi lihtsamat kui külastada hotelle, anda neile punktid ja panna kokku paremusjärjestus. Nüüd pean ma aga tunnistama, et see on üks raskemaid ülesandeid, mis mul olnud on. Igal hotellil olid olemas oma tugevad ja nõrgad küljed. Kuna mina testisin hotelle beebiga, siis otsustasin lapsesõbralikkuse üle siiski rohkem mina, aga mulle tundus, et ka mu tütar jäi igas hotellis rahule. Igatahes magas ta igal pool tunduvalt paremini kui kodus. Ei tea, kas sellest võiks teha järelduse, et talle meeldib reisida?
    Aga asume siis asja juurde.
    Ma ütlen teile ausalt, et ma keeldun paremusjärjestust kirja panemast, see ei oleks sugugi aus, sest maitsed ja ootused ning huvid on erinevad, küll aga ütlen ma, milline on minu subjektiivne arvamus. Esimesena sai külastatud hotell Londonit Tartus (arvustust loe siit: London. Mitte ainult Inglismaal.). Ma olin väga meeldivalt üllatunud, sest kui ma nüüd päris aus olen, siis hotell London ei seostu mul kohe hotelliga, mille ma valiksin perepuhkuseks. See ei ole tegelikult jällegi aus, sest perepaketi hinnas on AHHAA teaduskeskuse või AURA veekeskuse piletid, mistõttu ei saa öelda, et lastega peredel ei oleks selles hotellis midagi teha.  Meie küll loobusime teadusekeskuse ja veekeskuse külastusest, kuid see ei tähenda, et meil igav oleks olnud. Esiteks asub hotell Tartu vanalinnas ja kõik vaatamisväärsused on käe-jala juures. Tartu on ju imeilus linn, väärt külastamist. Teiseks tehti meie viibimine hotellis nii mugavaks, et me tundsime end nii teretulnud kui veel vähegi võimalik. Ja just teeninduse tõttu ütlengi ma, et minu jaoks oli selle projekti kõige peresõbralikum hotell just London.
    Elutuba

     GMP Clubhotelli eeliseks teiste hotellide ees on võrratu asukoht (arvustust võite lugeda siit: GMP Clubhotel eelis). Väga suureks plussiks oli minu jaoks see, et hotelli juhataja on siin hotellis 24/7 olemas ja võtab kõiki külalisi vastu nagu läheks talle isiklikult külla. Selline personaalne lähenemine muudab hotellikogemuse nii mõnusaks, et te unustate, et ööbite hotellis. Kui me nüüd uuesti peaksime perepuhkuseks hotelli valima, siis minu eelistus oleks kindlasti GMP Clubhotel. Põhjus? Nad pakuvad vajadusel ka lapsehoidjateenust.
    photo 3
     
    Hotell Pesa ei jää mul samuti uuesti külastamata (arvustust võite lugeda siit: Postitee ja Grand Morna City Plaza) Hotelli sisenedes tegin ma oma peas küll sarkastilisi märkusi stiilis “teretulemast aastasse üheksakümmend”, kuid üsna pea hakkas mul selle pärast piinlik. Hotelli peretoad olid ruumikad, koridoris asus lastenurk, kui veel ka mängunurga mänguasjade valikut saaks natuke paremaks. Ja Põlvamaal juba lastega igav ei hakka. Postitee, Maantemuuseum, Taevakoda. Tegevust jagub kõigile ja igas vanuses.
    pesa
    Ma mõistan, miks lastega hotellikülastajad Pühajärve Spa ja Puhkekeskust kiidavad (arvustust loe siit: Kaks suurt, üks keskmine ja kaks väikest). Asukoht on loomulikult üks asi, kellele ei meeldiks Otepää? Kuid olulisem on ilmselt juba see, et kui üldjuhul kipuvad peretoad mahutama nö klassikalise peremudeli (2 täiskasvanut + 2 last), siis Pühajärvel on mõeldud ka suurematele peredele.
    pj
     
    Bernhard Spa Hotel Otepääl rõõmustab külastajaid Veeilma puhkeala ja basseinidega, kõige rohkem lõbu pakuvad aga aktiivsed tegevused.  Tugevusena saab välja tuua ka restorani. Kas ei vasta tõele, et kui juba lapsele toit maitseb, siis saab kindel olla, et tegu oli imemaitsva roaga? (arvustust loe siit: Bernhard Spaa arvustus numbrites).
    IMG_3090
    Tartus asuv Raadimõisa pakub rahulikku puhkust (arvustust võite lugeda siit: Linnas, kuid siiski linnast väljas). Loomulikult kuuluvad perepakettide hinna sisse AHAA, AURA või Jääajakeskuse perepiletid, kuid kõige mõnusam selle hotelli juures on see, et olgugi et asute Tartu linnas (ja kesklinnast vaid väikese jalutuskäigu või rattasõidu kaugusel), siis te tunnete end nagu maal. Ärge Raadipargi külastust unustage!
    23
     
    Kui ma inimestelt küsisin, millist hotelli nemad lastega puhates eelistavad, siis väga palju sain ma vastuseks Kubija Loodusspaa. See ei pane mind imestama, sest Kubija on ka minu enda üks lemmikuid. Lastega seal samuti igav ei hakka (http://www.kubija.ee/et/voru-ja-haanja-info/lastega-louna-eestis). Arvustust Kubija kohta saate lugeda augustikuu lõpus. Samuti ka arvustust StarEst hotelli kohta Tartus Annelinnas. Endise annelinlasena ootan ma väga selle hotelli külastust, see tuleb justkui väike tagasivaade lapsepõlve.
    Ma loodan, et te ei ole pettunud, et hotellid ei ole pandud paremusjärjestusse, kuid tõepoolest seda oli pea võimatu teha, sest mulle tundub, et lastega puhates koheldakse külastajaid igas Eestimaa ööbimispaigas nagu kuninga kasse. Loomulikult saab igas hotellis välja tuua ka miinused, kuid minu arvates ei ole see antud kontekstis oluline. Pigem peaksime me rõõmustama, et Eesti hotellide tase nii tugev on ning lastega külalised on igal pool teretulnud.
    Kõigi Hotelliveebis pakutavate perepakettidega saate tutvuda siin: http://www.hotelliveeb.ee/et/pakettide-nimekiri/koik-sihtkohad/perepaketid
    PS: Mulle endale meeldivad nii väga erinevad edetabelid ja kuna ma seekord edetabeli koostamisel läbi kukkusin, siis sügisel on üks edetabel siiski valmimas. Milline täpsemalt, sellest juba üsna varsti. Hoidke blogil pilk peal!