“Emme, kuna me sinna lossi tagasi läheme?” küsis mu tol hetkel veel viimaseid nädalaid kolme-aastane tütar, kui mu arvutis Kõue mõisa pilti nägi. Viimati käisime me seal tema kolmandat sünnipäeva tähistama (LINK) ja mul on tunne, et see külastus jäi pisikesele printsessile vägagi eredalt hinge. Aga miks mitte teha Kõue Mõisas sünnipäeva tähistamisest traditsioon, mõtlesin ma endamisi, vastasin tütrele, et küll me kunagi läheme ja asusin järgmisel hetkel tegema neljandaks sünnipäevaks uut broneeringut Kõue Mõisa.
“Tore kui Kõue Mõisas sünnipäeva tähistamisest saaks iga-aastane traditsioon,” olin ma aasta tagasi kirjutanud ja see kinnitas mu arvamust selle kohta, et oma soovidega tuleb osata ringi käia, neil on kombeks täide minna. Uue mõisasünnipäeva vastu, et kiirete ja oluliste tööde kõrvalt leida aega ka perel koosolemiseks, ei olnud mul absoluutselt mitte midagi. Te võite ka vaid ette kujutada kui elevusse läks väike printsess saades teada, et tema sünnipäevaks lähemegi uuesti “sinna ilusasse lossi”.
Eesti üks vanimaid mõisaid, mille omanik Mary Jordan on erakordsel viisil ellu äratatud, nii et igas pisemaski detailis on näha kui läbimõeldult ja hingest maja taastatud on saanud, on vaieldamatult minu (ja tundub, et kogu meie pere) lemmik puhkuse sihtkoht Eestis. Seekord oli mõisa sõites äärmiselt ilus sügisilm, mis muutis ka meie mõisas viibimise eriliselt päikeseliseks. Päike peegeldas sisse toa mõlemast aknast, nii et end peegli ees valmis sättides, paitasid meid päikese ja klaasi koosmängus väikesed vikerkaared. “See on nii ilus tuba!” ütles mu tütar ja nõudis, et ma talle printsessi kleidi selga paneks. Loomulikult. Vähem ei olekski “lossis” elades sobilik.
Kõue Mõisa fenomen minu enda jaoks seisneb lisaks luksuslikule ja äärmiselt huvitavale sisekujundusele ning romantilisele aurale selles, et töötajad suhtuvad sinusse nii nagu oleks me ammused tuttavad või lausa maja püsielanikud, ma ei tea, kuidas nad sellise tunde suudavad tekitada, kuid ausalt üheski teises hotellis ei ole me end nii koduselt tundnud. Mina tegin üleval raamatukogutoas tööd, samal ajal jooksis minu tütar mööda mõisa ringi, tutvus iga nurgatagusega ning rääkis tädidega juttu. Tädid olid nii lapsesõbralikud, et õhtul kui kätte oli jõudnud meie sünnipäeva pikniku aeg, lubati lapsel ka köögis kaasas käia ning sünnipäeva peoks vajalikud taldrikud ja noad-kahvlid ise tuppa tuua. See tundub nii väikene asi, aga väikestest asjadest peitubki võlujõud. Ja kokku saab suur ning meeldejääv hotellikülastus kohta, kust alati on raskusi lahkumisega ning kuhu alati tahad tagasi minna.
Meie oleme Kõue Mõisa valinud kohaks, kus tähistada meile kõigile olulist päeva. Lapse sünnipäeva. Ja nagu te aru saate, siis iga pisikese printsessi jaoks on see unistuste koht. Eelmisel aastal veetsime me suurema osa pidulikust õhtusöögist restorani põrandal mängides ning sellest tingituna otsustasime me sel aastal sünnipäeva tähistada piknikuga. Selleks ei ole sugugi vaja sooja suve. Piisab hubasest ruumist, mõnest tekist ja vaibast ning patjadest ning veidike teistmoodi sünnipäeva laud ongi olemas. Jällegi nii lihtne, aga sama meeldejääv. “Kutsusime” kõik mõisas leiduvad kaisukarud ja nukud ka peole ning pidasime ühe vahva peo maha. Hotelli plussiks on minu jaoks ka see, et seal ei ole tubades televiisorit, nii ei ole kellelgi kiusatust veeta aega koos helendava ekraaniga. Sõna “kvaliteetaeg” saab Kõue Mõisas selle õige tähenduse. Seega veelkord ideaalne koht, kus end argimürast välja lülitada.
Juba teist aastat järjest on mõisa restorani kokad meid üllatanud sünnipäevatordiga ja te ei oska isegi ette kujutada, kui suure naeratuse küünalde ja vulkaaniga kaunistatud tort lapse näole tõi. Ma ei oska seda ka sõnadega edasi anda, aga ma nägin seda rõõmu. Ja just ehedad emotsioonid, rõõm ning ühised mälestused ongi põhjus, miks me suurte kinkide asemel olema valinud sellised sünnipäevade tähistamised. See on palju rohkem väärt kui mõni ese. Kümne aasta pärast vaatame kõik koos perekonnaalbumit ning oleme tänulikud, et siinsamas, kodust mitte kaugel on peidus täiuslik paradiis. Muinasjutuloss. Kus meil on rõõm end nii koduselt tunda, et jääbki tunne, et oleme mõisa põliselanikud. Killuke kättesaadavat luksust argipäeva!
Ma ei tea, kas ma isegi pean seda mainima, aga kui iga väike tüdruk selles mõisas muutub koheselt printsessiks, siis teate, ka iga meeleheitel koduperenaine leiab endast üles kadunud kuninganna, sest see mõis lihtsalt mõjub niimoodi. Tahad kohe end kuidagi eriliselt tunda, paned selga kaunimad riided, kammid juuksed soengusse ning paned näkku make-up´i, mida sa muidu juba aastaid ei kanna. Ma tean, millest ma räägin.
Otseloomulikult on ka mõisa hommikusöök puhkuse üks kõrghetki. Mina olen hommikusöökide suhtes väga valiv, see tähendab, et mul on tegelikult lihtsad soovid, aga need toidud peavad olema hästi valmistatud. Kõlab ehk veidralt, aga seekord sõin ma kõige paremat kaerahelbeputru. Jah, ka nii lihtne asi võib oluline olla. Soojadest croissantidest, värskest mahlast, mahlasest peekonist ja kreemjast munapudrust ei hakka ma eraldi rääkimagi. Need olid täiuslikud nagu ikka.
Mõisast lahkumine on alati raske. Nagu läheks kodust ära. Aga uuesti tagasiminek on seda kiirem. Juba enne kui mõisaväravatest välja sõitsime, mõtlesime me, kuna uuesti tagasi minna. Kas kahekesi või kolmekesi, vahet ei ole. Romantiline on minipuhkus kindlasti. Hotelliveebis pakutava Kõue Mõisa romantikapaketiga saate tutvuda SIIN.
