Nädalavahetusel oli mu vanaema 85. sünnipäev ja tundub, et hakkab juba tekkima omamoodi traditsioon sünnipäevi hotellides pidada. Seekord olime perega otsustanud õhtustada Antoniuse hotelli restoranis. Restoranist kirjutan ma eraldi postituse, sest kõige pealt tahan ma lihtsalt hotellist endast kirjutada. Ja natukene vastuvõtus olnud noormehe ees vabandada, et ma nii närviliselt kella tilistasin. “No aga ma pidin ju lapse ja kottidega lausa viis minutit ootama!” ajasin ma end sisimas keema ja olin peaaegu nähvamas kui noormees kusagilt välja tuli. “Ma väga vabandan, aga ma pidin ühe kliendi mure ära lahendama ja ei saanud kohe tulla,” vabandas ta. Mul hakkas piinlik. Ma ei suutnud viit minutit kannatada ja olin kärsitult kella kõlistanud nagu mingi diiva, kelle saabudes peab lahti olema rullitud punane vaip? Noormees vabandas veelkord, et tõesti, kliendi mure vajas lahendamist ja mul hakkas veel piinlikum. Miks ma olin end pidanud kellestki olulisemaks? Ühesõnaga. Minu suured kiidusõnad meid vastu võtnud noormehele, kes närviliste klientidega nii professionaalselt hakkama saab.
Antoniuse hotelli kohta olin ma eranditult vaid kiidusõnu kuulnud ja loomulikult tekkis mul siis huvi see hotell ka ise oma silmaga üle vaadata. Paar aastat tagasi ööbisid seal mu sugulased, kes olid samuti vaimustuses, et Tartus selline hotell on. Ma mõistsin nende vaimustust. Te ju teate, et kui mulle öelda “ajalugu”, siis ma olen juba müüdud. Nii juhtus ka Antoniuse hotelliga. Väärika ajalooga hoone, mida esmakordselt on mainitud juba 16. sajandi ürikutes, sai oma praeguse ehitusliku lahenduse 1811.a. Läbi aegade on siin tegutsenud kübarameistri töökoda, Liivimaa Aadlimõisade Krediidiselts, Püha Antoniuse Gild ja politseikontor. Hoone on arhitektuurimälestisena kaitse all ning seetõttu on hoole ja armastusega taastatud ajaloolisest interjöörist ja eksterjöörist nii palju kui võimalik. Vanimaks taastatud väärtuseks võib pidada keldris asuvaid 18.sajandist pärit ristvõlve. Mis mulle kohe silma hakkas oligi hool ja armastus, millega hotell on taastatud. Ei mingit odavat papist “antiiki”, vaid päris antiikmööbel, tubades on läbimõeldult ja hoolikalt sobitatud erilised värvilahendused, tapeedimustrid, seinamaalingud, kahhelkaminad-ahjud, samet- ja roosilise kangaga pehme mööbel ning ajastukohased aksessuaarid. Ma palusin endale teha ka majas väikese eksursiooni ja kuigi kõik toad on eriilmelised, siis on absoluutselt igas neis läbivad ühtsed detailid, mis moodustavad terves hotellis mõnusa terviku.
Meie tuba asus esimesel korrusel vaatega otse ülikoolile. Rohkem Tartus ja vanalinnas, keset ajalugu, ilmselt ööbida ei saakski. Mulle tuli lausa nostalgia peale, sest Tartu Ülikool on minu jaoks erilise tähendusega. Ma olen seal uksi kulutanud viis aastat, kuid juba 13 eluaastast teadsin ma, et see on see kool, kuhu mina õppima lähen. Mul oli vaja ka enne õhtusööki natuke tööd teha ja nii istutasin ma end pisikese lauakese taha, lükkasin aknalt eest kardinad ja nautisin vaadet Tartu Ülikoolile. Vaade Tartu sümbolile ja minu arvates ka Eesti ühele väärikaimale hoonele oli vapustav.
Kui veel rääkida töötegemisest, siis kindlasti oli suureks plussiks see, et hotellis oli võimalus tasuta printida. See on vähemalt minu jaoks näiteks komandeeringupakettide juures oluline. Mulle meeldib paberil joonlauaga järge ajada.
Õhtul kui ma uuesti tuppa tagasi tulin ja tööd tegin oli ülikool selga pannud öökuue ja säras tuledes, väljas oli pime ja vaikne.
Ma olin natukene kartnud, et esimene korrus, kesklinn ja laupäeva õhtu võivad tähendada lärmi, kuid öise vaikuse järele otsustades oleksin ma võinud öelda, et hotell asub kusagil kõrvatänavas. Hommikul rääkis mulle vastuvõtu administraator, et tegelikult ongi ülikooliesine tänav äärmiselt vaikne ja lisas, et 17.sajandil võis ülikooli ees aegajalt lärmi olla, sest seadus ei lubanud üliõpilastel tarbida alkoholi ja kui juhtus, et keegi linnas politseile purjutamisega vahele jäi, visatai ta ka kartsa ja heideti ülikoolist välja; kui aga tudengil õnnestus politsei eest põgeneda ülikooliesisele alale, oli see ülikooli siseasi, purjutanud tudeng visati küll kartsa, kuid ülikooli omasse ja kooliteed võis ka jätkata. Aasta 2017 laupäeva õhtul ei kuulnud mina igatahes kedagi ei politsei eest ära jooksmas ega isegi maja ees kõndimas ning uskuge mind, ma olen kerge unega. Ma kuulen asju. Väidetavalt olla majas ka oma kummitus, kes aegajalt pidavat majas ringi kolistama, kuid ka tema oli sel ööl kas sügavas unes või lausa linna peal. Koos Tartu vaimuga. Meie ei kohtunud temaga ei restoranis, toas ega ka kaminasaalis.
Õhtusöögist räägin ma eraldi ja nii jõuamegi me minu lemmikteemani. Hommikusöök! Ma julgeksin öelda, et mind on üsna raske hommikusöögiga üllatada, sest ma olen enda arvates juba söönud Eesti parimat hommikusööki, rääkimata siis veel sadadest väga headest ja headest hommikusöökidest, aga Antonius üllatas mind ja nüüd ütlen ma, et juba ainult hommikusöögi pärast tasub ööbimiseks see hotell valida. Atmosfäär, NÕUD, teenindus ja toit kokku 5+++ Pošeeritud munad hollandi kastmes ja värske kohv – midagi paremat on raske välja mõelda!
Järgmine kord kui ma siin ööbin (ma usun. et see saab olema üsna pea) tellin ma ka hommikusöögi voodisse ja tunnen end nagu kuninga kass. Selles hotellis on luksusega lihtne ära harjuda. Ma soovitan teil kindlasti Hotell Antoniust külastada, see on killuke kättesaadavat luksust argipäeva. Valentinipäev on saabumas – on täpselt õige aeg oma kaaslast ühe sellise puhkusega üllatada. Hotelliveebi kaudu saate seda teha SIIN
