Ma satun tihti juttu puhuma Skandinaaviast pärit inimestega, kes hea meelega oma Eesti muljeid jagavad. Jätame selle kõrvale, et aegajalt kipuvad nad rääkima, kui kaunis on meie pealinn Riia, sest kui võrrelda umbes kümne aasta taguse ajaga, siis on turist Eesti suhtes palju teadlikumaks muutunud ja teab sedagi, et Eesti ja Tallinna vanalinna vahele ei saa võrdusmärki panna. Kuid siiski… Kui nad külastavad Tallinna, kiputakse neid alati vaid ühtedesse ja samadesse restoranidesse sööma viima. Pärast ütlevad paljud isegi, et noh restoran oli ju täitsa kihvt, aga toiduelamus jättis soovida.
Restoranimaailmaga veidike lähemalt seotud olnud inimesena saan ma aru, et turismifirmad valivad koostööpartneriks need restoranid, kes neile toetust maksavad ning kellega on sõlmitud koostöölepinguid, kuid minu meelest on see kurb. Ja kummaline. Mitmel põhjusel. Meil on olemas erinevad head Eesti toitu ja restorane propageerivad organisatsioonid, keda ilmselt ka riik toetab, kuid millega nad siis tegelevad, et turistid Eestis ikka ja jälle vaid käputäit turistirestorani külastavad? Teistest ei ole nad midagi kuulnud, neile soovitatakse alati ühte ja seda sama. Samuti on palju räägitud ka sellest, kuidas me tahaks, et Eesti oleks toiduturisimi sihtkoht. Potentsiaal on ju olemas. Restorane, mille võiks mõne maailmaklassi restoraniga ühele pulgale panna, on mitmeid. Pealinnas ja pealinnast väljapool, kuid neid ei tehta turismifirmade ja riigi poolt nähtavaks. Ja nii ma mõtlengi teinekord, et tahaks ju kuulda, kuidas Eestit külastanud inimene rõõmsalt hüüatab, et oi, kus see või teine Tallinna (või Eesti) restoran jättis unustamatu kogemuse.
Varasuvel rääkisin ma ühe Rootsi toidukriitikuga, kes Tallinnast rääkides hakkas vaimustunult ühest vanalinna restoranist rääkima. Restoranist nimega CRU. Ma ei olnud tol hetkel seda restorani ise külastanud, kuid loomulikult teadsin ma selle restoraniga kaasas käivat sõnapaari Dmitri Haljukov ja Bocuse D’or, samuti teadsin ma, et Haljukovi olümpiaesinemisega oli seotud Rootsi tippkokk Jonas Lundgren. Ma muigasin omaette ja mõtlesin, et eks ta natuke ehtrootslasliku uhkusega seda restorani kiitis. Meie jutuajamine piirdus tema ovatsioonide ja minu noogutamisega. Ma ei osanud kaasa rääkida. Hilisügisel külastasin ma seda restorani ka ise, kuna ööbisin CRU hotellis.
Suure elevuse ja ootusega istusin ma õhtul restorani hoovi ja juba sellest hetkest enne kui ma olin veel menüügagi tutvunud, sai sellest minu lemmikrestoran. Ma teadsin, et ma ei pea pettuma. Nüüd viimasel ajal on palju olnud juttu sellest, kui usutav on blogija arvustus kui hotell või restoran teab, et külastust ka kusagil kajastatakse, sest ehk pööratakse siis blogijale/arvustajale rohkem tähelepanu kui tavakülastajale. Jah, eks see ju ka võib nii olla mingil määral, kuid teate vähemalt selle restorani ja hotelli puhul julgen ma käsi südamel öelda, et erikohtlemist mulle ja mu tütrele osaks ei saanud. Nii nagu suheldi meiega, suheldi ka iga teise restoranikülastajaga. Tagahoovis oli kuulda nii eesti, saksa kui rootsi keelt ning ei jäänud kahtlustki, et kõik olid ühtemoodi oodatud.
Kui lugeda ka Tripadvisori kommentaare, siis saate kindlad olla, et minu edasine kiidujutt on täpselt samasugused vahetud ja siirad emotsioonid, mis on tingitud maitsenaudingute,õhustiku ja teeninduse “kombost”. CRU restoran on pärl keset vanalinna, mitte sugugi “turistikas” koos kolmejuustupastaga, ei mingit hookuspookust ega ka liigset peenutsemist, mida ma mingil põhjusel natuke kartsin. Kui te veel pole seda restorani külastanud, siis tehke seda. Ärge kartke, et ka hinnad teid jalust maha niidavad, nii nagu seda tihti juhtub teistes vanalinna “kiidetud” restoranides, hinnad on täiesti mõistlikud. Ei saa kasutada sõna “taskukohased”, kuid vanalinna mõistes absoluutselt mõistlikud. Toitu osatakse siin restoranis tõesti hästi ja maitsvalt teha.
Minu kahe-aastane tütar sõi Gangnam Style nime kandvat eelrooga ehk lõhe Aasia stiilis (hind 10 eurot). Ja kuigi pean tunnistama, et ma ei olnud sugugi päris kindel tema reaktsioonis, siis sõi ta seda väga isukalt. Minu õnneks on ta väikese söömisega, nii et mul õnnestus vähemalt veerand tema toidust ehk eelroast ära süüa ja see oli imemaitsev. Ei mingeid keerulisi maitseüllatusi ega liigset kunsti taldrikul, lihtsalt puhas rõõm maitsetest. Mina sõin pearooga – Nordstream ehk lillkapsas ja siig (17 eurot). Ja samamoodi ütlen ma siin, et ei mingit hookuspookust, lihtsad ja hästi kokkusobivad toorained, mis suus sulasid.
Mis mulle selle restorani juures eriti meeldib, on see, kuidas nad teadlikult turundavad end erinevalt sise-ja väliskülastajale. Nagu ma isegi eelmises lõigus ütlesin, teadsin ma CRUd ilma seda külastamatagi, ma teadsin, et see peab olema hea toiduga restoran, sest ilmselgelt kokkade olümpial häid tulemusi saanud peakokk peab andekas olema. Eestlaste seas on CRU teatud ja tuntud ning hinnatud. Välisturistile CRU restorani aga eraldi ei reklaamitagi, see tuleb hotellis ööbivatele külalistele meeldiva boonusena, et hotelli restoran Eesti tippude hulka kuulub.
Samuti meeldis mulle restorani suhtumine väikestesse klientidesse. Lapsed on küll teretulnud, kuid neid ei oota siin ees ei lastemenüü ega nö erikohtlemine. Ka laps on lihtsalt üks külastajatest, kes endale sobiva toidu peab leidma restorani menüüs pakutava hulgast. Loomulikult on lapsele võimalik paluda pool praest või ühel või teisel moel natuke lapsesõbralikumaks teha, kuid üldiselt on restoran võtnud hoiaku, et lapsi tuleb harjutada erinevate maitsetega, mitte vaid lõbusate vinkude ja kartulipaatidega.
CRU köögis ei ole toimetamas vaid mainekas peakokk, samuti on siia kööki mahtunud mitmed tunnustatud noorkokad. Üldiselt öeldakse, et mitu kokka head suppi ei keeda ning teades et peakokad kipuvad teinekord ka keerukad persoonid olema, on rõõm läbi toidu ja teeninduse tõdeda, et selles restoranis tundub kõik omavahel kenasti harmoneeruma. Maitsed, inimsuhted, eesmärgid. Tulemuseks absoluutselt maailmaklassi restoran.
Kui lõpetuseks veel rääkida hommikusöögist selles restoranis, siis vaieldamatult on see olnud üks parimaid, mida mina oma elus kogenud olen. Värskest toorainest ja esteetiliselt nii kaunilt lauale sätitud. Suurte ketihotellide hommikusöögibuffeed jäävad kauuuuuuugele maha ja kahvatuvad. See on hommikusöök, millest paljud hotellid võiks õppust võtta. Valik ei olnud teab mis suur, kuid kõige olulisem oli see mõnus emotsioon, millega läbi hommikusöögi päeva alustada, hommikusöögi laud on lihtsalt imekaunis. Ja kõik on värskemast värskem. Vahuveini saab ka;)
Olles siin viimasel ajal veidike romantikalainel olnud, siis CRU restoran oma sisehooviga on nüüd küll üks selline koht, kus kõik lihtsalt õhkab romantika järele. Lopsakad lilled, tillukesed lauad, kõik ümbritsetud masiivsetest vanalinna müüridest. Nagu polekski Tallinnas, vaid kusagil Itaalia väikelinnas. Siiralt soovitan teil tutvuda hotelli pakkumistega (LINK) ning lugeda ka, millise mulje jättis see tilluke hotell suure nimega restorani varjus Tallinna vanalinna tuiksoonel -viru tänaval.
