Oleme ausad, ükskõik kui palju me ka ei hindaks Tallinna vanalinna, siis paratamatult on sealsetel hotellidel ja restoranidel ning poodidel veidike turistilõksu maitse küljes. Kuna te viimati einestasite Viru tänaval? Või ööbisite? Mina pean tunnistama ausalt, et kui ma valin puhkuseks hotelle, siis Tallinna vanalinn on mu valikus üks viimaseid, Viru tänav peletab mind isegi eemale. Ma tean, et see on tegelikult rumal eelarvamus, sest mitte väga ammu aega tagasi külastasin ma üht vanalinna hotelli ja ei näe mingit põhjust sinna mitte tagasiminekuks, kuid siiski… Viru tänavale mina eestlasena ööbima ei tahaks tulla. Cru hotell aga just Viru tänaval asub.
Cru nimega seostub mul kohe restoran, mida ilmselt tänu Dmitri Haljukovi nimele teavad kõik natukenegi söögist huvituvad inimesed Eestis. Et olemas on ka samanimeline hotell, tuli mulle uudisena. Ma kergitasin skeptiliselt kulmu ja mõtlesin, et selge, kuhu tüüritakse. Restoran on tuntud, teeme juurde ka samanimelise hotelli, mainime ära ajaloolise tausta ja ümbruse ning ongi edu valem olemas. Jah, olgugi, et ma armastan Tallinna vanalinna, siis jään ma arvamusele, et see kubiseb ühest turistilõksust teise järel. Cru hotell kaasa arvatud.
Veidike üleolevalt vajutasingi ma eelmisel nädalal Cru hotelli uksekella ning olin valmistunud astuma sisse järjekordsesse vanalinna turistilõksu.
Nüüd aga see, mida ma kogesin alates sellest kui mulle avati uks, paneb mind tahtma end tutistada üleoleva eelarvamuse eest. Alustame algusest. Ma julgen öelda, et hotell oleks võinud romantilise fassaadi taga olla ka tõeline osmik, kuid ma ei oleks seda pahaks pannud, sest nii nagu mind ja mu kaheaastast tütart võttis vastu selle hotelli administraator, see on midagi enneolematut. Ma olen oma 34 eluaasta jooksul nii mõneski hotellis ööbinud, ma pean isegi tunnistama, et ma võin olla raske klient, kuid sellist kohtlemist nagu ma kohtasin Cru hotellis, ei ole ma varem mitte kusagil kohanud. Teate ju küll, kuidas meile meeldib öelda, et “mind koheldi kui kuninga kassi”, aga kui te ei ole kogenud seda, kuidas teid koheldakse Cru hotellis, siis te ei tea, mis tunne on lõpuks tõesti nagu kuninga kass olla. Ma võiksin siin arvustuse lõpetada. Cru hotell oli esimese viie minutiga jõudnud minu lemmikhotellide esikolmikusse, kui mitte esikohale. Ma vabandan juba ette ära, et selles postituses keskendun ma ehk liiga palju teenindusele, kuid teenindus selles hotellis (ja restoranis, millest ma lähiajal teen ka eraldi postituse) on midagi fenomenaalset.
Ma olin enne hotelli külastust ka hotelli guugeldanud. Mulle jäi meelde üks kommentaar Trip Advisoris – andke edasi kiidusõnad Oskarile. See tundus nii personaalne ja ma mõtlesin, et huvitav, kas ka minu tee ristub kiidetud Oskariga. Jah, ristus. Ma ei tea, kas hotell on Oskari nägu või Oskar hotelli nägu, kuid üks on kindel -Oskar on selle maja vaim ja hing. Selles, et teid hotellis võetakse vastu naeratusega, selles ei ole midagi eriskummalist, küll aga oli see maailma kõige sõbralikum naeratus, enne kui ma arugi sain, oli mu kohver viidud trepist üles tuppa, mu soovid täideti praktiliselt juba enne seda kui ma olin need välja öelnud. Absoluutselt ja eranditult suhtusid kõik hotelli töötajad alates koristajast kuni hotelli juhatajani minusse nagu oleks ma ainus külastaja hotellis. Võib-olla tegid nad seda sellepärast, et nad teadsid, et ma kirjutan ööbimisest ka arvustuse? Ei, seda kindlasti mitte. Ma nägin kõrvalt, kuidas suhtuti ka kõikidesse teistesse hotellis peatunud külalistesse. Selline sõbralikkus ja abivalmidus oli minu jaoks tõepoolest midagi nii erilist, et seda peab ise kogema, et saada aru, millest ma räägin.
Kolm aastat tagasi avatud hotell asub vanas kaupmehe majas, mida esmakordselt on mainitud juba aastal 1370 kui praeguse maja asemel oli puidust maja. Praegune maja on raamatute järgi pärit 15.sajandi algusest ning on ajaloo jooksul kõige vähem kannatada saanud maja Tallinnas. Kui te jalutate mööda selle hotelli kitsaid ja pikki, siia-sinnapoole keeravaid koridore, siis te tunnete kohe maja ajaloolist hõngu. Pole üldse keeruline ette kujutada seal küünlavalgel ringi kõndinud teenijannasid. Lisaks romantilisele ja ajaloolisele interjöörile jõuate te ühel hetkel ka tagahoovi, kus saab nautida hotelli restorani hõrgutisi.
Mind pani imestama restorani mõistlik hinnatase. Vanalinnast oleks ma midagi muud oodanud. Eelroog – Gangnam Style ehk lõhe Aasia stiilis maksis kümme eurot, pearoog – Nordstream ehk lillkapsas ja siig 17 eurot, magustoiduni ma küll ei jõudnud, kuid intrigeeriva nimega (Suveks saledaks) bežeekook maksis kuus eurot, klaas punast veini alates viiest eurost. Hotellikülalised saavad ka -10% soodustust.
Meie ööbisime double deluxe toas, kus avanes vaade nii Viru tänavale kui tagahoovile. Vanalinnas ööbides tuleb arvestada võimaliku tänavalt kuuldava lärmiga, kuid ma ei tea, kas meil lihtsalt vedas või oli lihtsalt voodi nii mugav, et mind, kes ma olen väga erksa unega, ei seganud ükski tänavalt tulev heli. Hommikusöögil uuris Oskar külastajatelt, kuidas nad magasid, kas nad on välja puhanud ning ega ometi võimalik lärm kedagi ei seganud.
Ma soovitan teilgi CRUs ööbides valida tuba number kolm. Ekstraboonuseks selles toas on vann, mis annab välja mõne pisema hotelli basseini mõõtmed. Ma pean ka ausalt tunnistama, et mul oli kohutav kiusatus seinalt kaasa haarata kadakamarja dušigeel. See lõhnas lihtsalt jumalikult ja jättis naha nii siidiseks. Need pisiasjad selles pisikeses 15 toaga boutique-hotellis…
Pakettidest on valida gourmet -, kultuuri-, romantika- ja spaapakettide vahel. Mina ise soovitaksin kultuuripaketti koos vanalinna ekskursiooniga, sest üks asi on kaunis vanalinnas niisama ringi vaadata, kuid hoopis midagi muud on kui keegi juurde ka hoonete ajalugu tutvustab. See on vägagi huvitav. Muidugi ei oleks mul mitte midagi ka romantikapaketi vastu (vaata lähemalt Hotelliveebi pakkumist siit).
Ja lõpetuseks pani täpi i-le hommikusöök. Selle kirjeldamiseks sobib üks sõna – jumalik! Igas suutäies on tunda kvaliteetset ja värsket toorainet, kõik on serveeritud nii kaunilt, et suuremate ketihotellide hommikusöögid jäävad kaugele kaugele maha. Kui nuriseda, siis kohv oli natuke untsu läinud ja oli liiga lahja. Igatahes oli mul kahju, et kõht nii kiiresti täis sai, sest ma oleks tahtnud veel ja veel süüa, nii maitsvat hommikusööki ei saa iga päev.
Lahkudes pakkus Oskar meile abivalmilt, et viib meie kohvri autoni, sest kui nüüd tõesti leida ka ainus miinus kogu hotelli juures, siis selleks on parkimine. Enne kui ma jõudsin öelda, et ei ole tarvis, et küll me hakkama saame, oli ta juba laia naeratuse saatel kohvri haaranud ja liikus reipalt välisukse poole. Ma ei oleks veel tahtnud lahkuda. See oli ilma liialdamata üks minu parimaid hotellikogemusi. Ei mingit turistilõksu nagu Viru tänavalt võiks eeldada.
