Kevadine puhkus Tartus
Hotelliveeb pakub lõõgastuspakette igale maitsele ja sihtgrupile. Nii perepuhkuseks kui üksinda lõõgastumiseks, teatrielamusteks ja restoranides toiduelamuste saamiseks. Paljude hotellide restoranid kuuluvad ka Eesti parimate restoranide hulka. Kui otsustate näiteks lõõgastumiseks valida ülikoolilinna Tartu, siis Tartu kesklinnas ootab teid hotell London, kus asub ka Tartu üks parim restoran Polpo. Praegu on õige aeg valida “Kevadine puhkus kahele”, et nautida seda, kuidas kevad Tartus tärkab.
Õllerestoranist Polponi
Restoran Polpo ja Hotell London maja ajalugu ulatub 16. sajandi teise poolde. Selle aja jooksul on maja tundnud nii Tartu tütarlastekooli hella kätt, maani mahapõlemist kui ka õllevabriku maiku. Teenides 20. sajandi alguses mõnda aega kohvik-veinibaari kliente, sai sajandi lõpu poole majast õllerestoran, mis muutus meelispaigaks paljudele.
Arvestades pikka ning teguderohket ajalugu üritab Polpo restoran Tartus hoida ajaloo hõngu lisades sellele „lihtsuses peitub võlu“ tänapäevast tooni. Restoran Polpo ammutab inspiratsiooni Eesti traditsioonist ja Lõuna-Euroopa temperamendist.
Tartu parimad söögikohad ja restoranid – Restoran Polpo eesmärgiks on alati olla nende nimistus!
Uus menüü
Aprillist tuleb Polpo välja uue menüüga ja sellepärast palusime Polpo toitlustusjuhil Maris Jõksil uusi roogi iseloomustada ning pakkuda omalt poolt välja kolmekäigulise õhtusöögi soovitus restorani külastajatele.
Eelroog: Lõuna-Eesti veise duo (Veisefilee tartar / veisefilee carpaccio / võis röstitud sai / estragon)
Kvaliteetne tooraine on Polpo kokkade jaoks väga oluline ja antud eelroog peegeldab just seda. Nii tartar kui ka carpaccio on restoranis kohapeal valmistatud Otepäält pärinevast veise sisefileest. Tartari maitsestamisel on kasutatud klassikalisi koostisosasid nagu kapparid, marineeritud kurk, anšoovis, punane sibul ning vutimuna. Carpaccio aga on maitsestatud tagasihoidlikumalt, et just kvaliteetse liha maitse ja tekstuur saaksid särada. Lõuna-Eesti veise duo sobib ka sõbraga jagamiseks.
Pearoog: Lammas a la Provence (Orsotto / punaveinikaste / ürdid)
Kuna Polpos armastatakse kohalikku toorainet, siis pärineb pearoa kangelane Hiiumaalt. Kodumaist lambaliha on koos köögiviljadega pikka aega hautatud ning seetõttu on liha pehme ja suussulav. Lisanditeks serveeritud odratangust valmistatud orsotto ja punaveinikaste täiendavad lamba maitset suurepäraselt.
Dessert: Polpo Pavlova
Klassikalisele Pavlovale on peakokk Ave jääger uue vormi ja sisu andnud ning maiusest on kujunenud klientide lemmik. Mascarpone-kreemi täidise, kirsikastme ja hooajaliste marjadega serveeritud magustoidule lisab omapära laimikoore mõrusus.
Lisaks on Polpos täienenud ka joogikaart ja seda nii veinide kui ka kangema alkoholi valikus. Šampanjasõpradele peaks see erilist rõõmu valmistama, kuna Polpos saab nüüd klaasiga tellida kahte erinevat šampanjat ning loomulikult vahuveini ka.
Polposse tasub sammud seada ka 9.aprillil kui toimub Austriõhtu. Lisainfot ürituse kohta leiate Polpo kodulehelt: http://polpo.ee/
Miks mitte lubada endale üks luksuslik puhkus ajaloolises keskkonnas? Kõikide Hotelliveebis pakutavate hotell Londoni pakettidega saate tutvuda siin. Hotell Londoni kohta loe lisa ka: http://blog.hotelliveeb.ee/blogi/london-mitte-ainult-inglismaal/
Silt: restoran
-
Teguderohke ajalooga Polpo Tartu südames
-
Wicca peakokk Angelica Udeküll saadab kõik metsa
Ühel kenal talvepäeval, milles on juba tunda saabuva kevade hõngu, istun ma autosse ja sõidan Laulasmaa spaasse. Seekord lõunastama ja kohtuma Wicca peakoka Angelica Udekülliga. Mul on vedanud, et minu Keila lähistel asuvast kodust mitte rohkem kui kümneminutilise autosõidu kaugusel asub restoran, mis juba mitmendat aastat järjest kuulub ka Eesti viiekümne parima restorani hulka.
Ma ei ole siin restoranis esimest korda. Hea toit toob meid perega siia ikka ja jälle tagasi. Juba ainuüksi mõte smooritud koprast paneb mul suu vett jooksma. Kell 11 tundub selliseks roavalikuks siiski liiga varajane kellaaeg. Ma sätin end istuma mugavatesse tugitoolidesse, mis justkui eraldavad hotelli söögisaali Wicca restoranist (mõeldes veel, et miks ma neid tugitoole varem näinud ei ole) ja asun uudistama lounge’i menüüd. Jõuan praetud kruupidega salatini. Otsustatud! Just selle roa ma võtan.
Kui Angelica ise lauda jõuab tundub mulle, et päike hakkas veel rohkem paistma, terve ruum täitus mõnusa positiivse auraga.”Noh, kuidas sulle tunduvad need tugitoolid siin?” uurib ta minult. Saan aru, et ma ei pea oma mõistuses ega mälus kahtlema, toolid on sinna just kolitud alumiselt korruselt. “KohWiccas käib hetkel remont,” lisab ta. Seepärast siis ka võimalus KohWicca menüüst salat tellida oli. Pean tunnistama, et see ajutine lounge sobib sinna suurepäraselt.
Minge metsa!
Olles Angelica tegemistega tänu ajakirjandusele ja televisoonile kursis, ei tule see mulle sugugi üllatusena, et menüü on koostatud looduse rütmidega kooskõlas. Ma ei üllatu eriti kui Angelica soovitab mul rõdult kiigata nende maitsetaimede peenart, mida ta ise nüüd kevade ootuses juba igapäevaselt hoolikamalt jälgib. Hellitavalt on teda muide kutsutud lillelapseks, seda just põhjusel, et kõigile on teada tema armastus värskete ürtide ja lillede vastu.
Me jõuame vaid korraks rääkida Wicca menüüst, sest juba järgmisel hetkel oleme me sujuvalt üle läinud hoopis teistsugustele teemadele – Hiina meditsiin, positiivsed emotsioonid loodusest, hetked iseendale.
Laulasmaa spaa on populaarne koht puhkamiseks ka sügis-talvisel perioodil, kuigi võiks ju arvata, et mida siin ikka talvel teha. “Kas kliendid ei kurda, et talvel on igav keset metsa?” uurin ma. Angelica vangutab pead: “Ma ütlen alati inimestele, kes siia satuvad, ärge jääge tuppa istuma. Minge võtke tunnike või paar iseendale. Jalutage rannas ja metsas. See emotsioon, mis te siit metsast saate, on hindamatu!” Angelica silmad lähevad särama ja mul tekib soov kohe oma asjad sinna paika jätta (salati olen ma vahepeal ära jõudnud süüa) ning metsaalust uurima minna. Angelica jutu järgi on see midagi müstilist.
“Meid ümbritseb tänapäeval nii tohutult palju müra, kui me ei märka võtta seda hetke iseendale, seda hetke vaikuses, looduse rütmis, siis tekibki läbipõlemine. Mul on tunne, et tänu sellisele positiivsele suhtumisele ta jõuabki nii palju.
“Kuidas sul õnnestub alati nii positiivne ja särav olla?” uurin ma. Angelica mõtleb korraks ja vastab siis tõsiselt: “Tead, ma olen õppinud negatiivsust mitte endale ligi laskma ja mul on tunne, et mida aeg edasi, seda paremini ma seda oskan. Ma mõistan, et kõigile ei saa meeldida, ei saa olla prostituut (ma luban, et panen postituse pealkirjaks “Angelica Udeküll ütleb, et ei ole prostituut”, et see paremini müüks). Tõsi, ei saa ka teha asja, mis ainult endale meeldiks, küll aga saab teha asju, mis ka teistele korda lähevad ja kui end väljendada just nii hästi kui oskad ehk et annad endast parima, siis rohkem polegi vaja. Vahet ei ole, mida teha, kui seda tehakse hingega, siis on see õige asi.”
Ei tahagi normaalne olla
Täiesti arusaamatu kiirusega oleme me tund aega lobisenud. Me lõpetame oma vestluse aruteluga normaalsuse üle. “Ma ei tahagi päris normaalne olla,” ütleb Angelica naerdes, tema silmadest paistab see säde, mis peaks paistma iga inimese silmist, kes oma tööd üle kõige armastab. Ma noogutan Angelica jutule kaasa ning me kallistame hüvastijätuks. Ma istun autosse, et tagasi koju sõita ja jään korraks mõtlema, et mis siis nüüd juhtus. Mul on tunne, et ma ei söönud lõunaks mitte taldrikutäit kruubisalatit, vaid taldrikutäie positiivset energiat. Ma keeran automaki valjemaks ja laulan Robbie Williamsiga kaasa. Kõvasti ja valesti. “Let me-e-eee enterntain you!”
Päikeseliste tervitustega
Eveliis
