Silt: romantika

Ulmeline kosmoselaev või romantikute paradiis?

Kas te teate, et ma olen oma elus vist vaid ühe korra Saaremaal suvel käinud. Täitsa veider kui sellele mõelda, aga mingil põhjusel olen ma Saaremaale alati ikka talvel sattunud. Tahtsin kirjutada, et ilmselt on põhjus selles, et just talvel tunnen ma, et hing ihkab spaasse ning mu lemmikspaad kipuvad Saaremaal asuma, kuid sain siis aru, et väljend “lemmikspaa” on ehk natukene devalveerunud. Mul ei ole vist enam lemmikspaad. Vanasti teadsin ma kindlalt öelda, mis selleks on, kuid kui ma täna peaksin vastama, milline on mu lemmikspaa, siis jääksin ma jänni. Ja mul on selle üle vaid hea meel, sest see tähendab vaid ühte – Eestimaa spaade tase on äärmiselt hea. Kas olete selle väitega nõus?

Niisiis selle lohiseva sissejuhatusega jõuan ma Arensburg Boutique Hotel ja Spa külastuseni, jätan lisamata sõnakõlksu, et tegu on ühe minu lemmikhotelliga ja alustan algusest. Me oleme Arensburgi külastanud päris mitmel korral. Kui ma õigesti mäletan, siis esimene kord ei olnud nimesse veel “boutique” ja “spa” jõudnud, aga vist juba käisid ehitustööd. Mul on sellest külastusest vaid kõige positiivsemad mälestused, see on olnud meie üks parimaid hotellikülastusi, kõik klappis ja sujus ja oli täpselt nii nagu pidi ning natuke paremgi veel. Teine kord oli pettumus, sest tuba kostis läbi ja meie tuba asus “valel poolel” ja ma ei jäänud põhimõtteliselt mitte millegagi rahule. Nüüd tagantjärgi julgen ma teile öelda, et tegelikult oli hotell täpselt samasugune mõlemal korral, erinevus oli vaid minu enda häälestatuses. Sellest, kuidas häälestatus ja meeleolu meie hinnanguid mõjutavad, olen ma juba varem ka blogis kirjutanud. Ja pean ka ausalt ütlema, et nii ebaaus kui see hotelli suhtes ka pole, siis hinnang, mis ma oleks hotellile nende kahe külastuse põhjal andnud, oleksid erinenud nagu öö ja päev.
Kolmas kord oli hotellist juba boutique hotell saanud. Ma pikemalt sellel külastusel ei peatu, sest laias laastus on see sarnane meie viimase, ehk neljanda Arensburg Boutique Hotel ja Spa külastusega, millest ma tahangi lähemalt rääkida. Tegelikult ma võtan oma sõnad tagasi ja ütlen ikka, et Arensburg on üks minu lemmikutest. Mulle on südamelähedased väikesed butiik-hotellid ja hubased spaad ning alati on suureks plussiks ajaloolised hooned. Kõlab uskumatult, et minust on saanud tõeline ajaloofänn, koolis ei kannatanud ma seda ainet silmaotsaski. Nüüd aga uurin ma pea alati ka maja lugu. Hotell Arensburg (endine Haeska koda) on ehitatud 18. sajandi lõpus. Omal ajal kuulus hoone juurde kivitaraga ümbritsetud park-aed, mille põhiosa kaotati seoses August Kitsbergi tänava rajamisega. 1921. aastal asus siin vastasutatud Saarte Ühispank. Nõukogude ajal asus majas kohtumaja. Milliseid lugusid võiks selle maja seinad rääkida?
Ja kohe kuidagi ei saa ma rääkimata jätta hotelli juurdeehitisest, mis ma kujutan ette alguses võis kompaktses ja romantilises linnasüdames mõjuda ulmelise kosmoselaevana ning linnapilti mittesobivana, kuid ma usun, et tänaseks on kõik hoonega ära harjunud. Minule endale meeldib see juurdeehitis meeletult, mulle meeldib kui osatakse uut ja vana oskuslikult üheks tervikuks sulandada. “Ulmeline kosmoselaev” on mu meelest nagu omaette vaatamisväärsus – ühtepidi sulandub see linna arhitektuuriga nii hästi kokku, teistpidi torkab aga oma tumeda ja kosmoselaevaliku välimusega silma. Absoluutselt vaimustav ehitis.

Tuppa astudes tuli mulle esimese hooga kohe meelde Juhan Liivi luuletus. “Must lagi on meie toal, ja meie ajal ka…” Aga nali naljaks, olgugi et sisekujunduses on palju tumedat, siis mõjuvad toad luksuslikult ning romantiliselt ja minule kui musta värvi suurele austajale on sisekujundus vägagi mokkamööda. Ma olen ka teistsuguseid arvamusi kuulnud, aga eks maitsed nagu me teame ongi erinevad. Miinuseks (kui seda saab nii nimetada?) toa juures oli see, et ma tundsin end natuke rääbakana kogu selle luksuse keskel. Meil mõlemil olid jalas tennised ja teksad, aga ma oleks end seal paremini tundnud printsessikleidikeses ja kingakestes, mehele oleks kohe ülikonna selga lükanud.

Üks põhjus, miks Arensburgi butiik-hotell on minu lemmikuid on see romantiline ja suursugune õhustik, ma limpsisin vahuveini (mis oleks küll juba võinud toas oodata) ja õhkasin, et elu on ikka ilus küll.

Keldrikorrusel asub väike spaaosa, see on tõepoolest väike ja kui naaberhotell Grand Rose spaaga võrrelda, siis ehk jääb tibake nadiks, kuid butiik-hotelli valides on see ju tegelikult ette teada, et grandioosset ujulat ja liuvälju ees ei oota. Ja ega siis spaa vaid basseinist koosne. Ainuke miinus selle hotelli puhul minu jaoks on, et saunad on meestele ja naistele eraldi. Mujal see võibolla mind nii ei häirikski, aga sellises väikeses ja intiimses keskkonnas kuidagi tundub see vale. Mulle. Kuna spaasse me kella kaasa ei võtnud, siis leppisime kokku, et saame veerand tunni pärast basseini juures kokku, kuid mina ei osanud absoluutselt aega hinnata ja nii sai see saunaskäik natuke kiirustades läbi tehtud. Ma oleks tahtnud natuke rohkem mõnuleda, aga peas tiksus kogu aeg mõte, et äkki teine juba ootab basseini ääres.
Et see postitus liiga pikaks ei läheks, siis Arensburgi restoranist kirjutaksin ma lausa eraldi postituse, kuna kahe sõnaga seda kokku võtta tundub kuidagi nadi. Selle postituse kokkuvõtteks tahan ma öelda, et Arensburg Boutique Hotel & Spa on ideaalne koht talviseks puhkuse-kiirabiks, hetkel on neil ka väga head pakkumised. Hmmm, aga võib-olla on koer siia maetud, et ma alati Saaremaale talvel satun? Väga heade pakkumiste tõttu. Hotelliveebis olevate pakettidega saate tutvuda SIIN.
Kolmest asjast on mul aga kahju. 1. Ma ei ole kunagi jõudnud spaahoolitsusteni (need tunduvad nii ahvatlevad). 2. Ma ei ole ööbinud sviidis (see tundub romantikute paradiisina) ja 3. Ma kustutasin ära kõik selle külastuse fotod (valetan, üks udune pilt siiski jäi). Mis siis ikka. See tähendab vaid ühte. Tuleb tagasi minna. Mul poleks midagi ka ühe suvise külastuse vastu. Ehk õnnestuks mul mehelt juubeliks üks romantiline nädalavahetus välja kaubelda;)

4. veebr. 2016
Kas Sina võitsid Villa Wesseti romantikapaketi?

Kätte on jõudnud see hetk, kus loosime välja selle õnneliku, kes saab koos kaaslasega nautida lühipuhkust Pärnus Villa Wessetis (LINK)

PALJU ÕNNE, JANE ALMERS! Mõnusat romantilist lühipuhkust! Võitjaga võtame ise ühendust.

Kõikidele kommenteerijatele tahaksin ma aga öelda suur tänu oma arvamust avaldamast. Väga palju oli toredaid mõtteid ja ideid, jääme nüüd ootama värvikaid ning meeldejäävaid romantikapakettide pakkumisi meie hotellidelt.

12. okt. 2015
Mis on, kui olles koos, meil õnnetunde loob: romantika, romantika

Ma olen viimasel ajal palju mõelnud romantika peale. Mis on romantika? Mida me oma partnerilt ootama kui jutuks tuleb romantiline õhtu või nädalavahetus? Mida me eeldame hotellide pakutavatest romantikapakettidest? Kas romantika on täpselt üks ja see sama kõigile?
Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama endast. Ma olen hinges lootusetu romantik. Kui ma olin tunduvalt noorem, ehk siis ajas tuleb tagasi kerida nii umbes 15 aastat, tahtsin ma võimalikult romantiline olla. Niisiis tuli ka ette, et ma võtsin kätte mõne naisteajakirja ja ajasin näpuga järge “10 moodust, kuidas oma partnerit romantilise õhtuga üllatada” – artiklites. Ütlen ausalt, üheksal juhul kümnest lõppesid need piknikud elutoapõrandal, tähistaeva vaatamised fiaskoga. Need ei toiminud absoluutselt nii nagu tark ajakiri lubas. Pigem oleks tasunud proovida end alasti sushilauaks katta, nii nagu “Seks ja linnas” kunagi Samantha tegi. Kuigi, kui ma nüüd järele mõtlen, siis feilis vist ka tema üritus. Ühesõnaga, mida vanemaks ma sain, seda küünilisemaks muutusin ma selliste klišeelike romantiliste žestide suhtes.
Ei, ärge saage minust valesti aru. Ma ei ole pettunud või kibestunud vanem (?) naine, kellele ei meeldiks romantika. Ma ju ütlesin, et olen hinges lootusetu romantik. Ma kipun pigem olema seda meelt, et romantika on seotud hetke ja kohaga, romantikat ei saa vägisi tekitada. Loomulikult saab romantilisele meeleolule ja õhustikule kaasa aidata, kuid ma rõhutaksingi sõnapaari “kaasa aidata”. Kõik muu on meie endi teha.

Fotod: Pinterest

Ehk siis teisisõnu mulle meeldiks väga kui mu abikaasa mind millegi sellisega üllataks, aga kui taustaks käiks F1 või me mõlemad oleks pahas tujus ja mossitaks, siis ei oleks sellest suurt mingit tolku, et nii palju vaeva on nähtud. Saate aru, kuhu ma tüürin? Minu arvates on romantika jaoks oluline hetk. Abieluettepanek McDonaldsis burgerit süües võib olla sama romantiline kui ühele põlvele langemine Eiffeli torni taustal. Viimane lihtsalt näeb kordi uhkem välja sotsiaalmeedias.
Ja selle pika sissejuhatusega jõuangi ma selleni, millest rääkida tahtsin, või pigem tahtsin ma seekord natukene kritiseerida. Esiteks inimesi, kes alati hotellide romantikapakette kritiseerivad. “Vaid vahuvein ja puuviljad?” kuulen ma aegajalt kellegi nördimust. “Ei midagi erilist, ei mingit üllatust,” loen ma kommentaare. “Oleks oodanud rohkem mängulisust,” öeldi mulle (Meriton Old Town “viiekümne halli varjundi” paketi kohta). Mulle tuleb kananahk peale kui ma mõtlen, et meid oleks kuhugi keldrisse lukustatud või keegi oleks meid voodi külge aheldanud või… Ma tahaksin neile kritiseerijatele öelda, et see, mis on romantiline ühe jaoks, ei ole seda sugugi teise jaoks. Näiteks filmidest tuntud valgel hobusel rannal ratsutamine tekitaks minus kabuhirmu, ma kardan hobuseid. Küll aga on olemas default elemendid – vahuvein, küünlad, puuviljad, lilled. Seepärast ka 99% romantikapakettidest sellist valikut sisaldab. Nagu ma ütlesin, kõik muu on meie endi teha. Ärge oodake, et romantikapaketi tellides teid ees muinasjutu stsenaarium ootab. Teie ise teete muinasjutu! Kindlasti mängib rolli ka see, millise hotelli te valite. Ei saa eeldada, et suur spaahotell on sama romantiline kui väike butiikhotell.

Ekesparre Butiikhotell Kuressaares

Teiseks tahaksin ma ka kritiseerida hotelle. Kui te olete lubanud, et toas ootab saabumisel vahuvein ja puuviljavaagen või maiustused, siis palun kontrollige, et see nii ka oleks. See on nii ebaprofessionaalne kui te need 30 minuti hiljem või veel hullem kliendi meeldetuletuse peale kohale toote. Ärge tooge paketi tutvustuses eraldi välja lilli ja/või küünlaid. Üllatage oma külalisi, las need ootavad juba toas ees. Kui teil vähegi võimalik, siis ideaalis võiks tuppa saabudes ka küünlad juba põleda. Ma saan aru, et suured hotellid ei saa seda endale lubada, kuid pisemad butiikhotellid, mõtlemisainet teile.
Ärge pakkuge kõige odavamat vahuveini, mille poeriiulilt saab kätte kahe euroga ning puuviljavaagen olgu siis ka puuviljavaagen. Kui seal on vaid viinamarjad, siis nii ka kirjutage. Ja püüdke palun natukene “kastist väljapoole” mõelda. Piiramatu ujula kasutamine, tasuta wifi, rikkalik hommikusöök kuuluvad ka standardpaketi juurde – need ei tekita mälestusi ega seostu kuidagi romantikaga. Proovige oma kliente üllatada, pakkuge neile elamusi ja mälestusi, mis jäävad meelde seoses teie hotelliga.
“Kallis, mäletad kui me käisime sel kontserdil ja ööbisime seal hotellis, see oli nii kaunis õhtu!” – see on ilmselt just see reklaam, mida te soovite, et teie klient oma tuttavatele edasi räägiks.

Foto: Pinterest

Minu hetkelemmikud Hotelliveebi romantikapakettide hulgast on:

1. Sügisene piknik mererannas (LINK)

2. Mänguline kirg kahele (LINK)

3. Kaheks ööks eemale ülejäänud maailmast (LINK)

Villa Wesseti romantikapakett

Mida teie ootate romantikapakettidelt? Millised on teie kõige meeldejäävamad kogemused? Jagage oma mõtteid. Kõikide kommenteerijate vahel läheb loosi lühipuhkus Villa Wessetis (LINK). Võitja teeme teatavaks 12.10.

21. sept. 2015
Turistilõks Viru tänaval

Oleme ausad, ükskõik kui palju me ka ei hindaks Tallinna vanalinna, siis paratamatult on sealsetel hotellidel ja restoranidel ning poodidel veidike turistilõksu maitse küljes. Kuna te viimati einestasite Viru tänaval? Või ööbisite? Mina pean tunnistama ausalt, et kui ma valin puhkuseks hotelle, siis Tallinna vanalinn on mu valikus üks viimaseid, Viru tänav peletab mind isegi eemale. Ma tean, et see on tegelikult rumal eelarvamus, sest mitte väga ammu aega tagasi külastasin ma üht vanalinna hotelli ja ei näe mingit põhjust sinna mitte tagasiminekuks, kuid siiski… Viru tänavale mina eestlasena ööbima ei tahaks tulla. Cru hotell aga just Viru tänaval asub.
Cru nimega seostub mul kohe restoran, mida ilmselt tänu Dmitri Haljukovi nimele teavad kõik natukenegi söögist huvituvad inimesed Eestis. Et olemas on ka samanimeline hotell, tuli mulle uudisena. Ma kergitasin skeptiliselt kulmu ja mõtlesin, et selge, kuhu tüüritakse. Restoran on tuntud, teeme juurde ka samanimelise hotelli, mainime ära ajaloolise tausta ja ümbruse ning ongi edu valem olemas. Jah, olgugi, et ma armastan Tallinna vanalinna, siis jään ma arvamusele, et see kubiseb ühest turistilõksust teise järel. Cru hotell kaasa arvatud.
Veidike üleolevalt vajutasingi ma eelmisel nädalal Cru hotelli uksekella ning olin valmistunud astuma sisse järjekordsesse vanalinna turistilõksu.

Nüüd aga see, mida ma kogesin alates sellest kui mulle avati uks, paneb mind tahtma end tutistada üleoleva eelarvamuse eest. Alustame algusest. Ma julgen öelda, et hotell oleks võinud romantilise fassaadi taga olla ka tõeline osmik, kuid ma ei oleks seda pahaks pannud, sest nii nagu mind ja mu kaheaastast tütart võttis vastu selle hotelli administraator, see on midagi enneolematut. Ma olen oma 34 eluaasta jooksul nii mõneski hotellis ööbinud, ma pean isegi tunnistama, et ma võin olla raske klient, kuid sellist kohtlemist nagu ma kohtasin Cru hotellis, ei ole ma varem mitte kusagil kohanud. Teate ju küll, kuidas meile meeldib öelda, et “mind koheldi kui kuninga kassi”, aga kui te ei ole kogenud seda, kuidas teid koheldakse Cru hotellis, siis te ei tea, mis tunne on lõpuks tõesti nagu kuninga kass olla. Ma võiksin siin arvustuse lõpetada. Cru hotell oli esimese viie minutiga jõudnud minu lemmikhotellide esikolmikusse, kui mitte esikohale. Ma vabandan juba ette ära, et selles postituses keskendun ma ehk liiga palju teenindusele, kuid teenindus selles hotellis (ja restoranis, millest ma lähiajal teen ka eraldi postituse) on midagi fenomenaalset.

Ma olin enne hotelli külastust ka hotelli guugeldanud. Mulle jäi meelde üks kommentaar Trip Advisoris – andke edasi kiidusõnad Oskarile. See tundus nii personaalne ja ma mõtlesin, et huvitav, kas ka minu tee ristub kiidetud Oskariga. Jah, ristus. Ma ei tea, kas hotell on Oskari nägu või Oskar hotelli nägu, kuid üks on kindel -Oskar on selle maja vaim ja hing. Selles, et teid hotellis võetakse vastu naeratusega, selles ei ole midagi eriskummalist, küll aga oli see maailma kõige sõbralikum naeratus, enne kui ma arugi sain, oli mu kohver viidud trepist üles tuppa, mu soovid täideti praktiliselt juba enne seda kui ma olin need välja öelnud. Absoluutselt ja eranditult suhtusid kõik hotelli töötajad alates koristajast kuni hotelli juhatajani minusse nagu oleks ma ainus külastaja hotellis. Võib-olla tegid nad seda sellepärast, et nad teadsid, et ma kirjutan ööbimisest ka arvustuse? Ei, seda kindlasti mitte. Ma nägin kõrvalt, kuidas suhtuti ka kõikidesse teistesse hotellis peatunud külalistesse. Selline sõbralikkus ja abivalmidus oli minu jaoks tõepoolest midagi nii erilist, et seda peab ise kogema, et saada aru, millest ma räägin.

Kolm aastat tagasi avatud hotell asub vanas kaupmehe majas, mida esmakordselt on mainitud juba aastal 1370 kui praeguse maja asemel oli puidust maja. Praegune maja on raamatute järgi pärit 15.sajandi algusest ning on ajaloo jooksul kõige vähem kannatada saanud maja Tallinnas. Kui te jalutate mööda selle hotelli kitsaid ja pikki, siia-sinnapoole keeravaid koridore, siis te tunnete kohe maja ajaloolist hõngu. Pole üldse keeruline ette kujutada seal küünlavalgel ringi kõndinud teenijannasid. Lisaks romantilisele ja ajaloolisele interjöörile jõuate te ühel hetkel ka tagahoovi, kus saab nautida hotelli restorani hõrgutisi.

Mind pani imestama restorani mõistlik hinnatase. Vanalinnast oleks ma midagi muud oodanud. Eelroog – Gangnam Style ehk lõhe Aasia stiilis maksis kümme eurot, pearoog – Nordstream ehk lillkapsas ja siig 17 eurot, magustoiduni ma küll ei jõudnud, kuid intrigeeriva nimega (Suveks saledaks) bežeekook maksis kuus eurot, klaas punast veini alates viiest eurost. Hotellikülalised saavad ka -10% soodustust.

Meie ööbisime double deluxe toas, kus avanes vaade nii Viru tänavale kui tagahoovile. Vanalinnas ööbides tuleb arvestada võimaliku tänavalt kuuldava lärmiga, kuid ma ei tea, kas meil lihtsalt vedas või oli lihtsalt voodi nii mugav, et mind, kes ma olen väga erksa unega, ei seganud ükski tänavalt tulev heli. Hommikusöögil uuris Oskar külastajatelt, kuidas nad magasid, kas nad on välja puhanud ning ega ometi võimalik lärm kedagi ei seganud.
Ma soovitan teilgi CRUs ööbides valida tuba number kolm. Ekstraboonuseks selles toas on vann, mis annab välja mõne pisema hotelli basseini mõõtmed. Ma pean ka ausalt tunnistama, et mul oli kohutav kiusatus seinalt kaasa haarata kadakamarja dušigeel. See lõhnas lihtsalt jumalikult ja jättis naha nii siidiseks. Need pisiasjad selles pisikeses 15 toaga boutique-hotellis…

Pakettidest on valida gourmet -, kultuuri-, romantika- ja spaapakettide vahel. Mina ise soovitaksin kultuuripaketti koos vanalinna ekskursiooniga, sest üks asi on kaunis vanalinnas niisama ringi vaadata, kuid hoopis midagi muud on kui keegi juurde ka hoonete ajalugu tutvustab. See on vägagi huvitav. Muidugi ei oleks mul mitte midagi ka romantikapaketi vastu (vaata lähemalt Hotelliveebi pakkumist siit).

Ja lõpetuseks pani täpi i-le hommikusöök. Selle kirjeldamiseks sobib üks sõna – jumalik! Igas suutäies on tunda kvaliteetset ja värsket toorainet, kõik on serveeritud nii kaunilt, et suuremate ketihotellide hommikusöögid jäävad kaugele kaugele maha. Kui nuriseda, siis kohv oli natuke untsu läinud ja oli liiga lahja. Igatahes oli mul kahju, et kõht nii kiiresti täis sai, sest ma oleks tahtnud veel ja veel süüa, nii maitsvat hommikusööki ei saa iga päev.

Lahkudes pakkus Oskar meile abivalmilt, et viib meie kohvri autoni, sest kui nüüd tõesti leida ka ainus miinus kogu hotelli juures, siis selleks on parkimine. Enne kui ma jõudsin öelda, et ei ole tarvis, et küll me hakkama saame, oli ta juba laia naeratuse saatel kohvri haaranud ja liikus reipalt välisukse poole. Ma ei oleks veel tahtnud lahkuda. See oli ilma liialdamata üks minu parimaid hotellikogemusi. Ei mingit turistilõksu nagu Viru tänavalt võiks eeldada.

7. sept. 2015
Eriline rõõmutunne Saaremaalt

Grand Rose on (kui mu mälu mind ei peta) esimene spaa, mida ma külastasin. Me olime abikaasaga värskelt abiellunud ning janunesime romantika järele, Grand Rose tundus olevat iseenesestmõistetav valik. Ja me ei pidanud pettuma. Tänaseks päevaks olen ma muidugi spaadega tunduvalt rohkem kursis ja tean, mida ma soovin ja mis mulle ei meeldi, kuid Grand Rose on tollest esimesest külaskäigust aastal 2007 jäänud minu üheks lemmikuks. Ma olen spaa kodulehel oleva tutvustusega nõus: roosiõitel on saladuslik seletamatu toime, neid vaadates tekib inimestel eriline rõõmutunne ja süda hakkab kiiremini põksuma. Täpselt sama võib öelda Grand Rose spaa kohta. Seal viibides tekib eriline rõõmutunne.

Luksuslik valik
Sellest, et tegu on luksusliku ja stiilse spaaga, saate te aimu juba uksest sisse astudes kui satute fuajeesse. Ma mäletan, et tol esimesel korral liikusime me edasi üsna arglikult, sest kuigi mu hing ihkaski just killukese luksuse järele, tundsin ma end selles peenes fuajees ebamugavalt. Õnneks läks see kiiresti üle, sest juba naeratas meile laialt administraator, kes võttis meid vastu nagu oleksime ainsad külastajad (olgugi et hotell oli rahvast täis). Meeldiv teenindus on üks märksõna, mis mul koheselt Grand Rose spaaga seostub. Alustades administaatorist ja lõpetades kelnerist hubases ja mõnusas restoranis. Kõigest aga järgemööda.
Ma ei ole Grand Rose’is küll deluxe toas ega sviidis ööbinud, kuid juba tavatuba avaldab muljet. Tihti juhtub nii, et esialgu on toad ilusad, helged ja puhtad, kuid mida aastad edasi, seda nukramaks nad muutuvad. Grand Rose’i kohta seda öelda ei saa. Heledad toad on peaaegu sama kenad kui esimesel aastal. Mahedad toonid ja hele puit toimivad koos kenasti, kangad ja valgustid ning detalid lisavad luksust ning annavad toale oma näo. Kusjuures mitte ükski tuba selles spaa-hotellis ei ole ühesugune.

Esimese hooga pakub palju nalja kindlasti vannitoas olev suur klaasaken. Õnneks käib sellele muidugi kardin ette, kuid uskuge mind esimese hooga suudate te selle akna kulul nalja heita ja siis avastate, et see on tegelikult väga mõnus sisekujunduselement. Ainsa miinusena võib (mõnede) tubade puhul välja tuua asukoha – meile on sattunud tuba vaatega parkimisplatsile ja ei ole kuigi meeldiv kui inimesed akna tagant mööda traavivad. Muidugi saab kenasti tumeda kardina ette tõmmata, kuid ilusal suveõhtul tekitab see natuke koopa tunde. See on ka üks väheseid etteheiteid, mis ma üldse sellele spaa-hotelli aadressil suudan välja tuua.

Parim spaa- ja saunakeskus
Rosaarium spaa- ja saunakeskus on siiani minu lemmik. Seda paaril väga lihtsal põhjusel. Esiteks meeldis mulle sealne intiimne õhkkond, mahe valgus ja mõnusad lamamistoolid, kus peale sauna ja/või hoolitsusi mõnusalt kokteili rüübata. Ja teiseks, mis minu jaoks on väga oluline, kui ma olen spaatamas koos mehega, et saunasid saab koos nautida. Mul on veel mitu lemmikspaad, kuid nende suureks miinuseks on minu jaoks eraldi saunad. Sauna minnes ei ole ju kella käe peal ja nii ei suuda ma kunagi saunasid täielikult nautida, sest ma ei suuda tajuda aega. Tihti on nii, et ma ootan pikalt üksinda nukralt basseini ääres, sest olen kiirustades välja tulnud, või siis on mu kaaslane juba murest murtud, et kas midagi on juhtunud,sest olen sauna liiga kauaks jäänud. Grand Rose’is jääb see mure olemata ja seepärast ongi tegu minu lemmik spaakeskusega. Kui tulla koos lõõgastuma, siis seda õnnestub teha nö täie raha eest.

Hoolitsustest julgen ma kindlasti soovitada duaalmassaaži. See eriline rõõmutunne, mis võiks Grand Rose’i hüüdlauseks ollagi, muutub peale massaaži veelgi suuremaks.
Romantiline keldrirestoran
Ma olen restorani suunas kuulnud ka kriitikat, et istud kusagil pimedas keldris, ilma akendeta, kuid mina ei saa selle kriitikaga absoluutselt nõustuda. Minu arvates on selline restoran iga romantiku unistus. Võlvkaared, kiviseinad, sopilised ruumid, mis pakuvad intiimsust ja hubasust, küünlad – mida sa hing veel oskad tahta. Peale hea seltskonna ja hea teeninduse. Hea seltskond on enda teha ja hea teenindus on garanteeritud. Proovige Saaremaa lihaveise sisefileed kartuli-kukeseene woki ja punaveini kastmega – viib keele alla! Magustoiduvalik oli minu jaoks veidike liiga igav, kuid peale eelrooga ja pearooga mul tegelikult magustoidu jaoks ruumi ei olnudki. Lastemenüüsid vaadates kirtsutan ma alati natuke nina kui näen valikus “vinkusid ja friikaid”, ma saan väga hästi aru, et tegu on sellise “klassikaga”, mis 95% lastele meeldib, kuid sellises mõnusas ja luksuslikus restoranis ei kujuta ma tegelikult kuidagi ette, et ma lapsele viinereid telliks. Viinerid ja friikartulid peaks minu arvates jääma kiirtoidukohtade menüüdesse. Mulle meeldiks kui kokad oleksid lastemenüüde väljatöötamisel loomingulisemad ja julgemad.

Suveterrassi ei ole mul kahjuks õnnestunud Grand Rose’is nautida, me oleme alati sinna sattunud liiga jahedal ajal, kuid seda piltidelt vaadates tekkis küll tahtmine jälle suund Saaremaa poole võtta. Hotellveebis leiab mitmeid Grand Rose spaapakette, kuid minu valik langes sel korral aga “Tema ja Temake” paketile.

28. juuni 2015