Silt: sünnipäev

10 imeilusat kohta, kus nautida päikeseloojangut

Kas plaanid erilist kohtingut? Soovid armsamale esimest korda öelda, et armastad teda või paluda kaaslase kätt? Ehk otsid huvitavat ideed, kuidas tähistada 15 pulma-aastapäeva? Võib-olla aga tahaksid hea sõbra või sõbrannaga lihtsalt midagi meeldejäävat korraldada, tähistada sünnipäeva või kordaminekut?

Loomulikult võib kõike seda teha kenas restoranis, kuid kuni ilmad veel lubavad, saad oma sõpra või sõbrannat üllatada kena päikeseloojangukohtinguga. Jälgige koos imelist värvidemängu taevas ja imestage, miks te seda rohkem ei tee. Loojub ju päike iga päev ning igal selgel päeval on ka kena loodusnähtus hästi vaadeldav

Päikese loojumise vaatamine pudeli veini või hea toiduga on miski, mida on hea hiljem meenutada. Selline kohting või kokkusaamine on meeldejääv ja eriline ning selle annab mugavaks teha ka siis, kui ilm on pisut jahedam. Pange lihtsalt rohkem riideid selga ning pakkige kaasa tekk või suur sall. Ärge unustage ka kella vaadata. Päike loojub augusti lõpus poole üheksa ajal.

Järgnevalt loetleme üles vaid mõned kaunid kohad päikeseloojangu nautimiseks.

Tabasalu loodusrada

Paki kaasa pudel veini või termos teed, haara kaenlasse piknikutekk ning võta suund Tallinna külje alla Tabasalusse. Tabasalu looduseõpperada on 3,5 km pikk ja kulgeb nii üleval pankrannikul kui ka all rannas. Selle läbimine nõuab veidike ronimist, kuid kui teil on soov piknikule minna on ideaalsemat kohta raske leida. Laotage piknikulina suurele murule või sättige end istuma varjulisele pingile. Unustage päevamured ning nautige kaunist merevaadet.

Panga pank

Kui olete Saaremaal võiks päikeseloojangu nautimiseks võtta ette sõidu Panga pangale. Siingi võite alguses läbida loodusraja, laskuda mööda köit kivisele rannale ning siis otsustada, kas soovite päikese loojumist vaadata ülalt pangalt või laotada piknikuteki alla kivisele rannale.

Pärnu muul

Pärnu muul on imeline paik päikeseloojangu nautimiseks. Muuli lõpus oleval betoonist platvormil istudes tekib tunne nagu oleksid sattunud otse muumitrollide raamatusse või maailma äärele. See on mereromantika oma täies hiilguses. Istuge ja nautige ümberringi laiuvat merd, valgeid purjekaid ning punakasroosat loojuvat päikest. Legendi järgi jäävad paarid, kes muuli otsas suudlevad, igaveseks kokku.

Jalutuskäik muulil tähendab kivilt kivile hüppamist, nii et pange jalga mugavad jalanõud ning võtke kaasa nii vähe asju kui võimalik. Kui te parasjagu jalutada ei soovi või tahaksite siiski kaasa võtta rohkem söögipoolist võite jääda muulini viivale puust laudteele. Jõe äärde rajatud pinkidel on samuti kena piknikku pidada.

Romantiline baar

Kui mõte pikast jalutuskäigust pole teie teema, siis leidub Pärnus nii mõnigi katusekohvik, kust kena merevaadet nautida. Üheks selliseks kohaks on näiteks Romantiline baar Tervise Paradiisi kõige ülemisel korrusel. Sättige oma külaskäik päikeseloojangu ajale ning istuge väliterassile. Teile avaneb suurepärane vaade Pärnu rannale. Eriti maagiline on hetk, kui kogu taevas roosaks tõmbub. Raske on ette kujutada midagi, mis oleks veel romantilisem.

Patkuli vaateplatvorm

Tallinna vanalinngi pakub erilisi elamusi. On täiesti eriline tunne, kui vanalinna käänulistel tänavatel ekseldes jõuate ootamatult imeliste vaadetega vaateplatvormile. Avanev vaade on tõeliselt muinasjutuline: vanalinna punased katused, tornid ja müürid on kõik kenasti näha. Ära unusta fotoaparaati kaasa pakkimast ning vali päikseloojangu nautimiseks tuulevaikne päev. Imeline paik koos sõbraga öötundideni jutustamiseks.

Pirogov

Kui oled Tartus, siis pole päikeseloojangu nautimiseks paremat kohta kui Pirogov. Pirogovi park jääb kohe raekoja taha ning on tudengite seas populaarne kogunemiskoht, kuna see on ainuke avalik koht linnas, kus on lubatud tarvitada alkoholi. Et nautida päikeseloojangut roni mööda treppe üles. Üleval on pingid, kust avaneb kena vaade Tartule. Tee paar pilti, võta istet, aja juttu ning rüüpa oma lemmikjooki.

Rummu karjäär

Kui vaid mõni aeg tagasi oli Rummu karjäär kole industriaalmaastik, siis nüüd on sellest sinise veega karjäärist ehitatud omanäoline rand. Vanad kaevandusehooned annavad ümbrusele erilise ilme, sinine vesi tekitab tunde, et oled troopilisel rannal ning mägi, mille otsa saad ronida, näeb välja nagu vulkaan. Päikeseloojangu vaatamine sellises atmosfääris tekitab tõeliselt ulmelise efekti. Roni tuhamäe otsa või jää alla randa, su elu kõige erilisem päikeseloojang on garanteeritud.

Pakri poolsaar

Mis oleks veel romantilisem kui viia kaaslane piknikule pankrannikule? Pakri poolsaarele sõitmiseks pole isegi autot tarvis. Rongiga saab Balti jaamast Paldiskisse umbes tunni ajaga. Edasi on juba igaühe enda otsustada, kas võtta ette matk majakani või otsida piknikupaik linnale lähemal. Kuna Paldiskist tuletornini on üle 4 kilomeetri, leiate kindlasti täitsa omaette koha, kus päikese vette vajumist nautida. Võtke kaasa piknikutekk, midagi süüa ja juua ning laske õhtul omasoodu kulgeda.

Pühajärv

Pühajärvele avanevad kaunid vaated nii hommikul, õhtul kui keskpäeval. Loojak järve ääres on aga kahtlemata üks maagilisemaid momente Eesti suves ning miks mitte võtta see üheks tegevuseks, mille võiks veel viimaste ilusate päevade jooksul ette võtta? Järve ääres on mitmed RMK lõkkekohad, kus näljasemad saavad ka grillida ning peale päikese loojumist on hea tuld teha. Peale ilusat õhtut võib pugeda telki või ööbida Pühajärve Spas.

Lemme rand

Lemme rand tähendab lõputuna venivat liivariba, mõnusaid mände ning loomulikult avarat vett. Leia kaaslasega sobiva suurusega kivi, haara kaasa termos teed või pudel veini ning jälgi värvide mängu sel Pärnust vaid lühikese auto- või bussisõidu kaugusel asuvas rannas. Ööseks võid põrutada tagasi suvepealinna või jääda Lemme mändide alla telkima.

23. aug. 2021
Kolm ühes: naistepäev, õhtusöök, sünnipäev

Ma ei tea isegi enam mitu aastat järjest me sõbrannadega iga kuu kokku saame, et koos midagi toredat teha. Viis-kuus aastat? Vahet ei olegi, see on lihtsalt selline tore traditsioon. Veebruaris oli minu kord sõbrannasid võõrustada või kuhugi välja kutsuda, aga mul ei olnud selleks aega. Kokku saime me alles eelmisel laupäeval ehk juba otsapidi märtsis ja naistepäeva eel. Mul tuli mõte, et miks mitte korraldada üks mõnus tüdrukute õhtu. Aga kus? Tartus ei ole mul sõbrannasid kuhugi kutsuda ja oma kodus võõrustamine tundus lihtsalt sel korral nii igav.
Minu valikuks sai Hotel London by Tartuhotels Tartu kesklinnas. Valik sai tehtud esiteks asukoha järgi – hotell asub Tartu vanalinnas. Raekoja plats, ülikool ja Toomemägi ning ka söögikohad on kohe käe-jala juures, nii et ilusa ilma puhul on lausa lust teha linnas väike jalutuskäik Toomemäele ning pärast leida einestamiseks just oma maitsele sobiv söögikoht. Muidugi ei saa etteruttavalt mainimata jätta ka hotell Londoni oma restorani Polpo, mis ka juba mitu aastat Eesti parimate restoranide hulka kuulub. Teiseks aga sviidi suuruse järgi – 67 m² puhast luksust keset Tartu vanalinna, nii et mahtusime kõik kuuekesi kenasti ära. Ööbimiseks võtsime siiski ka veel ühe lisatoa. Sviit on moderne ja maitsekas, heledates toonides, suurepärase vaatega Rüütli tänavale ja samamoodi hubased on kakahekohalised toad. Kui kardate, et vanalinnas, öölokaalide tuiksoonel võib liiga lärmakas olla, siis kahekohalises toas, kus mina ööbisin, olid aknad sisehoovi poole ja ma magasin nagu kott. Nii et sõbrannad pidid tulema mind üles ajama, et ma hommikusööki maha ei magaks. Uskuge mind, ma olen tavaliselt enne kukke ja koitu üleval!
Hotell Londoniga on mul üldse eriline suhe. See oli üks esimesi hotelle, mida ma hotelle arvustades külastasin, mulle läks tookordne vastuvõtt nii südamesse, et olin natuke pahane, et mul pole põhjust Tartus rohkem hotellis ööbida. Elu tegi aga muudatused ja nii on mul aastate jooksul tulnud päris palju Tartus hotellides ööbida. Üheks minu valikuks on tihti olnud eelpooltoodud põhjustel just hotell London.
Ma olen tegelikult Tartu tüdruk ja kui mulle nooremana ei sümpatiseerinud Tartu unisus, siis nüüd olen ma seda aina rohkem hindama hakanud. Laupäeval oli väljas imeilus päikeseline ilm ja enne sõbrannade saabumist oli ainuõige teha linna peal üks väikene jalutuskäik. Ma jalutasin üles Toomemäele, kõndisin Ingli- ja Kuradisillal, möödusin Tähetornist, Püssirohukeldrist, toomkiriku varemetest, Kristjan Jaagust, Musumäest ja meenutasin. Nagu vanainimene. Toomemäel on palju käidud – hea tujuga, paha tujuga, ajaviitmiseks, romantikaks jalutamas, enne klubisse minekut napsitamiseks (ikkagi vaene üliõpilane ka oldud) ja ühest loengust teise üle Toomemäe joostud. Toomemägi on minu arvates üldse üks kaunimaid paiku. Kui te Tartut külastate, siis minge jalutage natuke vanalinnas, see avab teile Tartu hoopis teisest küljest. Romantiline ja armas.

Peale jalutuskäiku hakkas külm põski ja nälg kõhtu näpistama, nii et oli aeg tagasi tuppa suunduda. Polpost olin ma endale tellinud mõnusa baklažaaniroa ja klaasi tummist punast veini, viskasin end muretult diivanile ja nautisin “Tuulepealse maa” kordust. Kodune tunne oli. Mõnus ja hubane. Kardinate vahelt piilus tuppa soe päike, laudadel olid värsked tulbid ja appi kui klišeelikult see kõlab, aga mu südamesse tungis kevad. Ma tundsin, et kevad ei ole enam kaugel.

Naistepäeva tähistama te Londonisse enam ei jõua, aga ma soovitan teil ikka näiteks romantikalainel olles selle hotelli (Hotelliveebi pakkumistega saab tuttvuda SIIN) ja Polpo restorani poole vaadata. Isegi kui te ei plaani seal ööbida, siis praegu on neil mitmeid häid pakkumisi. Kui teile meeldib šampanja, siis need pakkumised on teile. Mul on mõned lemmikšampanjad – Charles Heidsiecki pakkumistes ei olnud, aga Ruinart ja Veuve Cliquot ootavad teid Polpos igatahes. Märtsikuu šampanjapakkumisega saate tutvuda restorani kodulehel.
Minule endale meeldib väga Polpo sisekujundus, lihtne ja helge ning mis peamine – hubane. Kas te teadsite, et seal asus vanasti Tartu üks popimaid õllekaid? Humala kuldajaks on ilmselt 1970-ndad aastad, aga lood ja legendid sellest paigast elavad edasi. Legendaarne õlletare on saanud väärika uue hingamise Polpo näol.

Sõbrannasid oodates panin sauna ka sooja. Võib-olla isegi mitte sellepärast, et mul kodus seda luksust ei ole või et külm natuke ikka näpistama hakkas, vaid sellepärast, et mulle lihtsalt meeldib hotellitoas end mugavasse hommikumantlisse kerida. Ma oleks seda kohe teinud, aga viisakas oli sõbrannad ikka ära oodata korralikes riietes.
Ma ei olnud sõbrannadega nii ammu kohtunud, et üks neist oli vahepeal lausa lapse saanud. Okei, nali, ma muidugi teadsin, et ta lapse sai, ent tillukest Adeelet nägin ma siiski esimest korda. Kui presidendi vastuvõtule ehk vastsündinuga minna ei sobiks, siis tüdrukute õhtusööki ei saa üks pisike printsess küll kuidagi segada.
Kuna te viimati sõbrannadega midagi koos tegite? Kui sellest on pikka aega möödas, siis ma nii soovitan sellist natuke teistmoodi tüdrukute õhtut – hea toit, hea vein, hea seltskond ja nalja nabani. Me lõkerdasime nagu teismelised ja naersime täiesti tobedate asjade üle. Olime lapsikud. Täiskasvanu- mode off ja lapsik-mode on. Aegajalt kulub marjaks ära.

Õde tõi mulle varajaseks sünnipäevakingiks ehted. Kinkis enda omad edasi. See oli temast nii paganama armas, sest ma olin aastaid neid talt ära proovinud moosida. Nii ootamatult tuletatigi mulle meelde, et juba sel nädalal saan ma 37-aastaseks ja vaikne laupäevaõhtu läks üle…tahaks nii öelda, et rajuks tähistamiseks, aga pean ütlema, et lihtsalt rahulikuks sünnipäeva tähistamiseks. Kell kümme me juba põõnasime nagu kotid.
Hommikul ärkasin nagu juba öeldud sõbranna uksele koputuse peale. Ma ei mäleta, kuna mind viimati kell üheksa üles AJADA tuli. Ma lahkun hotellidest harilikult hiljemalt üheksa paiku. Seekord lahkusin ma toast 12 minuti enne kahtteist. Lihtsalt nautisin veel tuba, vaikust, puhkust, aega iseendaga. Tartust sõitsin ära soe tunne ja kevad südames. Jaah, topeltklišee, naerge- naerge, aga mõnikord lihtsalt on selline tunne, et mitte midagi ei ärrita ja kõik teeb rahulolevaks.
Pühapäevane Tartu oli traditsiooniliselt unine. Inimtühi. Aga päikeseline.

12. märts 2018
Emme, kuna me uuesti lossi läheme?

“Emme, kuna me sinna lossi tagasi läheme?” küsis mu tol hetkel veel viimaseid nädalaid kolme-aastane tütar, kui mu arvutis Kõue mõisa pilti nägi. Viimati käisime me seal tema kolmandat sünnipäeva tähistama (LINK) ja mul on tunne, et see külastus jäi pisikesele printsessile vägagi eredalt hinge. Aga miks mitte teha Kõue Mõisas sünnipäeva tähistamisest traditsioon, mõtlesin ma endamisi, vastasin tütrele, et küll me kunagi läheme ja asusin järgmisel hetkel tegema neljandaks sünnipäevaks uut broneeringut Kõue Mõisa.
“Tore kui Kõue Mõisas sünnipäeva tähistamisest saaks iga-aastane traditsioon,” olin ma aasta tagasi kirjutanud ja see kinnitas mu arvamust selle kohta, et oma soovidega tuleb osata ringi käia, neil on kombeks täide minna. Uue mõisasünnipäeva vastu, et kiirete ja oluliste tööde kõrvalt leida aega ka perel koosolemiseks, ei olnud mul absoluutselt mitte midagi. Te võite ka vaid ette kujutada kui elevusse läks väike printsess saades teada, et tema sünnipäevaks lähemegi uuesti “sinna ilusasse lossi”.

Eesti üks vanimaid mõisaid, mille omanik Mary Jordan on erakordsel viisil ellu äratatud, nii et igas pisemaski detailis on näha kui läbimõeldult ja hingest maja taastatud on saanud, on vaieldamatult minu (ja tundub, et kogu meie pere) lemmik puhkuse sihtkoht Eestis. Seekord oli mõisa sõites äärmiselt ilus sügisilm, mis muutis ka meie mõisas viibimise eriliselt päikeseliseks. Päike peegeldas sisse toa mõlemast aknast, nii et end peegli ees valmis sättides, paitasid meid päikese ja klaasi koosmängus väikesed vikerkaared. “See on nii ilus tuba!” ütles mu tütar ja nõudis, et ma talle printsessi kleidi selga paneks. Loomulikult. Vähem ei olekski “lossis” elades sobilik.
Kõue Mõisa fenomen minu enda jaoks seisneb lisaks luksuslikule ja äärmiselt huvitavale sisekujundusele ning romantilisele aurale selles, et töötajad suhtuvad sinusse nii nagu oleks me ammused tuttavad või lausa maja püsielanikud, ma ei tea, kuidas nad sellise tunde suudavad tekitada, kuid ausalt üheski teises hotellis ei ole me end nii koduselt tundnud. Mina tegin üleval raamatukogutoas tööd, samal ajal jooksis minu tütar mööda mõisa ringi, tutvus iga nurgatagusega ning rääkis tädidega juttu. Tädid olid nii lapsesõbralikud, et õhtul kui kätte oli jõudnud meie sünnipäeva pikniku aeg, lubati lapsel ka köögis kaasas käia ning sünnipäeva peoks vajalikud taldrikud ja noad-kahvlid ise tuppa tuua. See tundub nii väikene asi, aga väikestest asjadest peitubki võlujõud. Ja kokku saab suur ning meeldejääv hotellikülastus kohta, kust alati on raskusi lahkumisega ning kuhu alati tahad tagasi minna.

Meie oleme Kõue Mõisa valinud kohaks, kus tähistada meile kõigile olulist päeva. Lapse sünnipäeva. Ja nagu te aru saate, siis iga pisikese printsessi jaoks on see unistuste koht. Eelmisel aastal veetsime me suurema osa pidulikust õhtusöögist restorani põrandal mängides ning sellest tingituna otsustasime me sel aastal sünnipäeva tähistada piknikuga. Selleks ei ole sugugi vaja sooja suve. Piisab hubasest ruumist, mõnest tekist ja vaibast ning patjadest ning veidike teistmoodi sünnipäeva laud ongi olemas. Jällegi nii lihtne, aga sama meeldejääv. “Kutsusime” kõik mõisas leiduvad kaisukarud ja nukud ka peole ning pidasime ühe vahva peo maha. Hotelli plussiks on minu jaoks ka see, et seal ei ole tubades televiisorit, nii ei ole kellelgi kiusatust veeta aega koos helendava ekraaniga. Sõna “kvaliteetaeg” saab Kõue Mõisas selle õige tähenduse. Seega veelkord ideaalne koht, kus end argimürast välja lülitada.

Juba teist aastat järjest on mõisa restorani kokad meid üllatanud sünnipäevatordiga ja te ei oska isegi ette kujutada, kui suure naeratuse küünalde ja vulkaaniga kaunistatud tort lapse näole tõi. Ma ei oska seda ka sõnadega edasi anda, aga ma nägin seda rõõmu. Ja just ehedad emotsioonid, rõõm ning ühised mälestused ongi põhjus, miks me suurte kinkide asemel olema valinud sellised sünnipäevade tähistamised. See on palju rohkem väärt kui mõni ese. Kümne aasta pärast vaatame kõik koos perekonnaalbumit ning oleme tänulikud, et siinsamas, kodust mitte kaugel on peidus täiuslik paradiis. Muinasjutuloss. Kus meil on rõõm end nii koduselt tunda, et jääbki tunne, et oleme mõisa põliselanikud. Killuke kättesaadavat luksust argipäeva!

Ma ei tea, kas ma isegi pean seda mainima, aga kui iga väike tüdruk selles mõisas muutub koheselt printsessiks, siis teate, ka iga meeleheitel koduperenaine leiab endast üles kadunud kuninganna, sest see mõis lihtsalt mõjub niimoodi. Tahad kohe end kuidagi eriliselt tunda, paned selga kaunimad riided, kammid juuksed soengusse ning paned näkku make-up´i, mida sa muidu juba aastaid ei kanna. Ma tean, millest ma räägin.

Otseloomulikult on ka mõisa hommikusöök puhkuse üks kõrghetki. Mina olen hommikusöökide suhtes väga valiv, see tähendab, et mul on tegelikult lihtsad soovid, aga need toidud peavad olema hästi valmistatud. Kõlab ehk veidralt, aga seekord sõin ma kõige paremat kaerahelbeputru. Jah, ka nii lihtne asi võib oluline olla. Soojadest croissantidest, värskest mahlast, mahlasest peekonist ja kreemjast munapudrust ei hakka ma eraldi rääkimagi. Need olid täiuslikud nagu ikka.

Mõisast lahkumine on alati raske. Nagu läheks kodust ära. Aga uuesti tagasiminek on seda kiirem. Juba enne kui mõisaväravatest välja sõitsime, mõtlesime me, kuna uuesti tagasi minna. Kas kahekesi või kolmekesi, vahet ei ole. Romantiline on minipuhkus kindlasti. Hotelliveebis pakutava Kõue Mõisa romantikapaketiga saate tutvuda SIIN.

30. okt. 2017
Mõisapuhkus lapsega – kas romantika surm?

Mõisapuhkusega seostub enamikul meist ikka romantiline puhkus, meie aga läksime sinna terve perega ehk siis kaasas oli meil ka meie kolme-aastane tütar. Kui te nüüd mõtlete, et see peab ju küll romantika surm olema, siis meie avastasime seekordse külastuse käigus hoopis teistsuguse romantika. Õdusa pereromantika. Ma ei tea, kas selline asi termin tegelikult ka olemas on, kuid täpselt nii me tundsime. Meie külastuse mõte oligi tegelikult kolmekesi koos aega veeta, et niimoodi tähistada tütre sünnipäeva. Võib ju arvata, et kolme-aastane ei hinda veel seesugust sünnipäeva, kuid mina arvan, et olulised on ühised mälestused ning iga väiksem ja suurem tüdruk tahab kasvõi korra elus end printsessina tunda. Kõue mõis sobib selliseks printsessi-elamuseks lausa ideaalselt, sest tegu on justkui fantaasialossiga, kus avastamist jätkub igal sammul ja vahepeal oleks tunne nagu oleks sattunud kuhugi teise sajandisse või lausa muinasjuturaamatusse, lisaks veel natukene peidetud ja müstiline asukoht, keset metsa.

Ma olen nüüd natukene kahevahel, kui palju ja mida teile Kõue mõisast rääkida. Ühtepidi tahaksin ma lasta rääkida piltidel, mis teadupärast annavad edasi tuhat sõna, kuid teisalt ei tahaks ma teilt ära võtta avastamisrõõmu ning püüaks säilitada salapära. Teil on ju kindlasti mingi pilt vaimusilmas, milline võiks üks mõisahotell välja näha, kuid ma usun, et Kõue mõis lööb teid pahviks. Selle koha maagia, kus ühtseks tervikuks on sulandunud ajalugu, arhitektuur ja loodus, poeb teile sügavale sügavale hinge. Ka hinna osas on võimalik näiteks Hotelliveebist just endale sobiv pakett leida ning igal juhul end teretulnud ja luksuslikult tunda (LINK). Kõue mõis on üks Eesti vanimaid mõisaid ning on väga tugevalt seotud selle maa ajalooga. Mõisa on esmakordselt mainitud 1241. aastal Taani hindamisraamatus. Mõisa paksud ja korrapäratud seinad annavad alust arvata, et algselt võis see olla keskaegne vasallkindlus. Härrastemaja on ehitatud mitmes järgus, pillav ornamentika lisati barokiajastul. Mõisa rikkaliku ajaloopaatina on erakordsel viisil ellu äratanud filmilooja, kunstnik ja aktivist Mary Jordan. Igas toas ja pisemaski detailis on näha isiklikku puudutust ja äärmist läbimõtlemist, et siin tunneks end hästi igaüks, peatudes hotellis kas ühe ööpäeva või terve nädala.
Mina tean täpselt, kus me järgmise aasta augustis on 10. pulma-aastapäeva peame. Ma näitan teile paari põhjust.

Kõue mõisas on kokku 19 külalistetuba, mille nimed on inspireeritud mõisa kunagise omaniku Otto von Kotzebue eluloost ja maailmarännakutest. Mõisa kümme luksuslikumat tuba (sviidid, Deluxe ja Superior toad) asuvad peahoones ning ülejäänud üheksa Superior tuba kaasajastatud tall-tõllakuuris.Peamaja ajaloohõngulisi külalistetube iseloomustavad eksklusiivne antiikmööbel, uhked kangad, tube täiustavad hoolikalt valitud kunstiteosed ning raamatud. Tall-tõllakuuris asuvatel Superior tubadel on igaühel ruumikas klaasveranda vaatega mõisapargile. Tall-tõllakuur on renoveeritud modersemas stiilis, kuid siiski on säilitatud vanu originaaldetaile ja puittalade konstruktsioone.

Ma võiksin siin lõpetada, sest mulle tundub, et pildid on juba edasi andnud rohkem kui ma sõnadega suudaksin, kuid ma ei taha veel lõpetada. Ma tahan teile veel rääkida teenindusest. Me külastasime seda hotelli esmakordselt, kuid juba sellest hetkest kui me uksest sisse astusime, jäi mulle mulje nagu oleksime me siin varem käinud. See soojus ja sõbralikkus, mis meid selles majas ootas, oli imetlusväärne. Kui me varahommikul juba enne hommikusööki maja peal ringi jalutasime, küsiti mult, kas ma sooviksin kohvi. Mitte kordagi ei unustatud ära väikest külalist. Ka siis kui mina ise kippusin unustama, et talle juua tellida, küsiti meie tütrelt, mida tema sooviks. Iga töötaja, kellega me kohtusime, naeratas meile, just täpselt nii nagu me oleksime selle hotelli püsikliendid. Kuna meie külastuse eesmärk oli ju mõisaõhtusöök ühele toiduhuvilisele tüdrukutirtsule, siis õnnestus meil külastada ka kööki ja saada tuttavaks kokaga. Mõisarestorani menüü vajaks lausa omaette postitust. Metstuvi, foie gras, sea kõhuäär – kõik need ja teised road paitasid meie kõhtu, nii et riskides jälle kõlada klišeelikult, oleksin ma tahtnud nurru lüüa. Kui aga lapsele, kes on suur Elsa ja Anna fänn, toodi lauale spetsiaalset tema jaoks koostatud Elsa menüü ning hiljem suur šokolaaditort üllatusena tulid mul pisarad silma. Selles hotellis on kõik viimse detailini läbi mõeldud.

Enne kui ma lõpetan näitan ma teile veel, mida ma pean silmas, kui ma räägin detailidest. Ma ei pea siinkohal silmas hommikumantleid ja toasusse, mis toas olemas olid, või muid sarnaseid asju. Ma pean silmas detaile, mis toovad teieni lood maailmarännakutest, ajaloolistest sündmustest, detaile, mis teevadki Kõue mõisast Kõue mõisa. Selle nii erilise, omanäolise ja imelise butiikhotelli Tallinna lähistel.

Fotod: Kõue mõis

10. nov. 2016