Silt: tallinn

Käime katuseid mööda

Ma ei saa öelda, et ma oleksin kõige romantilisem inimene, kuid ometigi janunen ka mina aegajalt luksuse ja romantika järele. Nagu me kõik, kas pole nii? Ja nii sattusin ma romantikapaketi otsingutel Barons hotelli pakkumiste peale.
See hotell on mulle ammune tuttav, 2004. aastal töötasin ma vanalinnas ja liikusin iga päev sellest hotellist mööda. See jättis alati nii suursuguse ja majesteetliku mulje, tundus luksuslik ja kättesaamatu, aga ma unistasin ikka, et küll tuleb see päev kui ma seal ööbin. 12 aastat hiljem astusin ma Barons hotelli 1932.aastal valminud pöörduksest sisse ja ma tõdesin, et ei olnud eksinud. Hotell oli täpselt nii majesteetlik nagu ma arvanud olin. Ütlen kohe ka ära, et kui te ei armasta vana aja hõngu, siis see hotell ei ole teile, see on aga tõeline pärl ajaloo armastajatele.
Mulle tundus, et selle maja igal trepiastmel, seinal oli oma lugu rääkida. 1911.aastal siin asunud Vene kommertspangast, majas elanud pangatöötajate ja tavaliste inimeste korteritest, aga ka väikestest hävingutest. 70-ndatel aastatel tassisid poisikesed 4. ja 5. korruse elanikele mõeldud väikese lifti maast laeni pappkaste täis ning süütasid need põlema, lift sõitis keldrisse. Kuna suits tõusis liftišahti kaudu pööningule, ronisid tuletõrjujad kogu oma varustusega esmalt sinna. Nende askelduste tõttu kaotatud aja tulemusena hävis väike lift.

1977-78. aastail hakati 4. ja 5. korruse elanikke mujale asustama. Kolimise käigus selgus, et üks endine pensionärist pangatöötaja oli oma toas tammepuust parkettpõranda laevade värvimiseks kasutatava punase kruntvärviga üle värvinud. Samuti üritas tolleaegse ministrite nõukogu esimehe esimese asetäitja poeg remonttööde ajal 4. korruselt kahte juugendstiilis kaminat oma koju „hoiule“ viia. Õnneks tal see ei õnnestunud ja kaminad on siiani tubades olemas. Pealesõjaaegsel perioodil olid tammepuust peatrepi käsipuud kellegi käsul musta ahjulakiga kaetud, tänaseks on need oma originaalkujul taastatud.
Vältimaks selliseid juhtumeid, on hoone ja enamus selle sisustusest tänapäeval muinsuskaitse all.

Meie ööbisime viiendal korrusel asuvas Barons sviidis. Kui te tahate Tallinna vanalinna näha hoopis teise pilguga, siis see on ilmselt ainuõige hotellituba. Ma ei ööbinud hotellis esimest korda, kuid ometigi tekkis mul selline tunne, selline lapsik elevus, midagi sõnaseletamatut. Ma kõndisin ühest toast teise, imetlesin vanalinna tornidele avanevat vaadet vannitoast, elutoast, magamistoast ja siis jälle uuesti otsast peale. Mul oli tunne nagu ma käiksin katuseid mööda, suhtleksin Vana Toomasega. Ma kujutasin vaimusilmas ette, et on aasta 1911, tuba ja õhustik selles hotellis lasi mu fantaasial lennata. Ma tean, et see kõlab tobedalt, kuid mul ei ole isegi häbi tunnistada, et sellest sviidist lapselikku elevusse sattusin.
Hotellis on 33 tuba, väike konverentsiruum Talking Heads, sigariruum ning saun (nii leili- kui aurusaun). Maja sviidid on kas saunade või mullivannidega ning mõnes toas on võimalik vannis mõnuledes nautida vaadet vanalinnale. Ainulaadne on ka sigariruumi ja konverentsiruumi eraldav seifiuks – sellist näiteks Eesti Panga hoones pole.

Minu abikaasa suureks rõõmuks ööbisime meie sviidis, kus oli saun. Samuti oli vannitoas olemas kõik vajalik selleks kui midagi tualett-tarvetest maha ununes. Kusjuures ka kõrvatropid. Sest asub ju hotell ikkagi vanalinna tuiksoonel, pubide ja restoranide vahetus läheduses, kuid kõrvatroppe minul (kes ma olen väga kerge unega) igatahes küll vaja ei läinud.

Hotellis asub ka juugendstiilis restoran Margarita ja lobby-baar. Mõlemad mugavad kohtumispaik, kus pakutakse heatujulise teeninduse ja naeratuse saatel kas maitsvat ärilõunat või a la carte menüüst valitud gurmeeõhtusööki, kohvi, kokteile, erinevaid veini- ja viskisorte, sigareid ning suupisteid. Lobby-baari sisustab hea taustamuusika ja rahulik, sajanditagune juugendstiilis interjöör.
Heatujuline naeratav teenindus on kindlasti selle hotelli märksõnadeks. Enne kui ma suutsin märgata oli mulle avatud liftiuksed, naeratuse ja komplimentide saatel toodi tuppa vahuvein, hommikusöögilauas tundus laud end lausa ise koristavat, lahkudes ja mõnusa small talki saatel juhatas portjee meid parklasse, avas meile väravad ja seda kõike ikka naeratades. Seda, et ma oma kohvrit ise ei pidanud tassima, ei pea ma vist isegi mainima.
Mina ja mu abikaasa lahkusime hotellist värskete ja väljapuhanutena, laetud täis positiivset energiat ning romantikat. Kui te olete romantikapaketi otsingutel, siis minu soovitus on kindlasti vaadata üle Barons hotelli pakkumised SIIT. Sellest hotellist kohe õhkub romantikat. Isegi kui te ei ole hingelt kõige romantilisemad, vaid olete selline keskmine abielupaar nagu meie, siis siin hotellis muutub kõik. Minu sõna selle peale!

13. okt. 2016
Siis, kui ma esimest korda hotelli nähes ehmusin

Sel nädalal olin ma endale ööbimiseks valinud PK Ilmarine Hotelli Põhja puiesteel vägagi mitmel isiklikul põhjusel. Esiteks oli mul seal lähedal kohtumine ja mugav oli oma asjad hotelli visata, teiseks asub hotell paariminutlise jalutuskäigu kaugusel Balti jaamast (ma eelistan juba mõnda aega linna saamiseks elektrirongi autole), kolmandaks oli mul ootamatult kaasas ka laps, mistõttu väikesed vahemaad olid eriti olulised ja neljandaks kahetsesin ma natuke alati, et oma korterit Ilmarise kvartalisse ei soetanud. PK Ilmarine Hotel oli seega ideaalne variant. Piltidelt tundus ka ilus. Komandeeringu pakett (LINK) sobis samuti.

Kui ma siis Põhja puiestee maja nr 21B juurde jõudsin ehmusin ma. Sel aadressil asus vana ja väsinud ilmega maja, tundus lausa lagunenud ja maha jäetud, ma lootsin, et ma eksisin aadressiga, aga ei, kontrollisin aadressi meili pealt järele. Aga kuidas sinna sisse saada? Uks sel majal tundus olevat selline,et seda pole aastaid avatud. Aga aadress oli õige. Oma suureks ehmatuseks nägin ma maja kõrval keldrikorrusele minevat käiku, kus oli kirjas “pääs hotelli”. Jumal hoidku, mõtlesin ma. Kas tõesti võib olla, et esimest korda mu hotellides ööbimise ajaloos on tegu sellise kohaga, kus ma ööbida ei taha? Isegi hullem kui “Vale pöörde” (LINK) hotell? Kuna ka värav, kust oleks võinud sisse saada, oli lukus, liikusime me edasi, et püüda hotellile läheneda teiselt poolt.
Tegelikult ei olnud lugu muidugi hoopiski nii hirmuäratav kui tundub, sest Ilmarise kvartali peasissepääs ja ka sissepääs hotelli asubki teisel pool, kui et maja number tõesti on sel majal 21B, mis on hotelli aadress, siis korraks jäin ma mõttesse küll.
Aga nüüd siis hotelli juurde. On täiesti hämmastav, et mul ei olnud õrna aimugi, et Ilmarise kvartalis, millest ma olen mingil eluperioodil möödunud pea iga päev, on selline mõnus hotell peidus. Täiesti fantastilise asukohaga ja täiesti suurepärane hotell. Vanalinna piiril, mere ääres ning vaid mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel reisisadamast, raudteejaamast.

Mulle on alati eriliselt südamelähedased hotellid ja üldse hooned, mil mingi lugu rääkida ning mida uhkuse ja austusega eksponeeritakse. Varem asus hotelli hoones 1881. aastal ehitatud Friedrich Wiegland’i masinatehas, mis oli kord tuntud üle kogu Vene impeeriumi. 1920. aastal võttis ettevõte uueks nimeks Ilmarine, mis andis omakorda nime ka 1999. aastal samas hoones avatud hotellile. 2012 sai hotelli nimeks PK Ilmarine Hotel. Hotellis on 105 tuba, selle välimus ja interjöör meenutavad hoone tööstuslikku minevikku, pakkudes samal ajal diskreetset majutust ja erakordset mugavust.

Meie ööbisime kaheses standardtoas, mis oli üllatavalt ruumikas ja vaatega sisehoovi. Mööbel oli tubades ehk mõnevõrra kulunud, kuid hotellis olid väljas sildid, mis palusid külastajatelt vabandust remonttöödest tulenevatest võimalikest ebameeldivustest. See annab mulle aluse arvata, et ka tubade välimus saab värskenduse. Loomulikult on pisikesed kulumisjäljed riiulil või kirjutuslaual juba tegelikult norimine ja võib-olla isegi mitte mainimist väärt. Toa plussideks minu jaoks oli mahukas kapp esikus (mulle meeldib oma kotid ja kohvrid silma alt ära panna, et tekiks kodusem üldmulje) ja vannitoa dušikabiin. Viimane oli stiilne “klaaskapp”, mis välistas kogu vannitoa veega üle ujutamist.

Õhtul kui ma Wieglandi nime kandvast restoranist möödusin, nägin ma paljusid hotelli külalisi seal sülearvutites tööd tegemas. Kui ma oleksin lapseta olnud nii nagu mu komandeeringupakett ette nägi, siis oleks ka mina vist oma õhtupooliku restoranis tööd tehes veetnud. Tundus kuidagi nii hubane ja loogiline. Seekord piirdus minu restoranikülastus aga hommikusöögiga. Mu meelest on nii tore, et üheksal juhul kümnest on Eesti hotellide hommikusöögid sellised, mille kohta ei saa absoluutselt ühtegi halba sõna öelda. Nii jäin ma rahule hommikusöögivalikuga ka siin. Tegelikult olen ma hommikusöögi suhtes väheste soovidega ja kui maitsev kohv ja krõbe peekon on valikus olemas, olen ma juba rahul. Minu tütar on aga alati erakordselt rahul kui hommikusöögilauas on ka koogi-ja puuviljavalik ning need olid täiesti olemas. Ma loodan, et keegi ei pahandanud, et me hommikusöögilauast ka paar küpsist tuppa kaasa “varastasime”. Mina ise annan aga plusspunktid “Külluse” mahla eest. Ma olen teada-tuntud Rõngu Mahla fänn ja seepärast tegi see väikene detail mu südame eriti soojaks.

Kui me olime koju jõudnud, sain ma hotelli müügijuhilt etteheitva kirja – miks ma ei öelnud broneerides, et olen koos lapsega, sest neil olevat kombeks lastele aegajalt kingitusi teha. Ma ikka üldjuhul mainin kui laps kaasas on, puhtast viisakusest, kuid seekord toimus see tõesti nii ootamatult, et jäi mainimata. Hotelli müügijuht aga pakkus, et väikene külaline võiks siiski oma kingituse kätte saada, kasvõi posti teel. Titemamma minus sulas. Topeltplussid hotellile minu poolt. Perepakett (LINK) oleks minu järgmine valik.

3. okt. 2016
Lugu sellest, kuidas ma oma mehele valetasin

Ma alustan tihti lugusid sõnadega “selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama…”. See on üks nendest lugudest.
Kõik sai alguse sellest, et ühel suvepäeval valisime me ööbimiseks Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel’i (saate sellest lugeda SIIT) ja veelgi enam sellest, et mul õnnestus “vana hea mombie’na” saada natuke aega iseendale sealses spaas, lubades endale Anesi 45-minutilise kosutava intensiivhoolduse. Ma pean ausalt tunnistama, et peale emaks saamist olen ma oma näo natukene unarusse jätnud, sest spaaprotseduurid ei ole enam esimene asi, mille peale ma mõtlen ja kui siia lisada magamatus ja armastus päikese vastu, siis tegelikult minu 35+ näonahk karjub selliste hoolitsuste järele. Hinnaks on hoolitsusel 52 eurot ja nii nagu ikka, siis peale protseduuri tundsin ma tõepoolest end värskema ja “ülesklopituna”.
Mul on päris palju nõrkusi, kuid üks neist on sellised väikesed vaiksed hetked spaades, kus keegi sinu näonahka mudib, nii et mõnus rammestus peale tuleb ja mõnikord ma piinlikult oma norsatuse peale üles pean ärkama. Teate seda tunnet?

No igatahes.
Tookord jäi minul spaas käimata, kuid mul jäi see natuke hinge kripeldama. Mulle tundus, et mulle meeldiks see spaa. Ühel päeval kui ma jälle Meritonist möödusin ja mul piisavalt aega oli, mõtlesin ma, et mis seal siis ikka, ma lähen külastan selle spaa ära. Ma olin küll teel raamatukokku, kuid spaa tundus ahvatlevam. Ja pealegi, uskuge või mitte, mul oli kotis õe trikoo, sest ta oli selle minu poole unustanud ja ma pidin selle Cargosse panema. Veider kokkusattumus ja ilmselge märk sellest, et ma pidin spaasse minema. Ausalt, ma ei valeta!
Spaa mulle meeldis. See oli piisavalt suur, SOE ja peaaegu inimtühi. See viimane meeldis mulle veel eriti, sest mu jaoks on kõige hullemad kogemused alati seotud ülerahvastatud saunade-basseinidega. Aegajalt ikka juhtub, et satun spaasse samaaegselt mõne grupiga. Suure basseini vesi oli mu jaoks natuke liiga külm, kuid ma ei ole ka väga suur basseinitaja, pigem veedan ma natuke aega mullivannis (see oli siin mõnus!), käin läbi saunad (aroomisaun oli päriselt aroomisaun!) ja lebasklen lamamistoolidel. Nii ka seekord – ma ostsin kaasa paar ajakirja ja lihtsalt nautisin (veidike süümepiinu tundes) oma aega. Tõeliselt mõnus oli. Ma päris ausalt soovitan selle hotelli wellness osa läbi proovida. Nii hotelli külalisena kui lihtsalt niisama tänavalt sisse astudes. Nii nagu mina tegin 😉
Vee- ja saunakeskuses on kokku neli erinevat sauna, kaks basseini, kaks mullivanni ja kontrastjalavannid. Keskus on avatud 9:00-21:00 ja ühe korra hind täiskasvanule alates 8,00 eurot.
Peale saunatamist ja lebotamist lubasin (veel natuke rohkem süümepiinu tundes) Mademoiselle kohvikus paar saiakest ja suure tassi piimakohvi ning mõtlesin veel sammud raamatukogu poole seada. Korraga aga tundsin ma kehas nii mõnusat rammestust, et mingist töötegemisest ei olnud enam juttugi. Ma vedasin end autosse ja sõitsin koju. Kodus valetasin (süümepiinu tundes) abikaasale, et olin raamatukogus oma töö peaaegu valmis saanud ja kirusin end natukene (ÜLDSE MITTE süümepiinu tundes), et olin heaolu tööle valinud ning pidin homme uuesti linna minema.Lubasin endale, et ei sõida vähemalt Meritonist mööda. Et ahvatlust ei tekiks;) See võib nüüd vabalt uuesti tekkida, aga ma ei tahaks rohkem enam abikaasale valetada. Pigem peame me koos perega uuesti seda hotelli külastama. Toad nagu ma juba tean on minu teetassike, samuti ka oivaline hommikusöök.
Hotelli ööbimispakettidega saate tutvuda SIIN kui teil ka tekkis nüüd soov üks väike lühipuhkus keset linna asuvas heaoluoaasis veeta.

12. sept. 2016
5,51 kilomeetrit kultuuri

Laupäeval pidin ma ööbima Oru hotellis. Ma olin kesklinnas astumas bussi peale, et jõuda Oru hotelli ja kuigi ma vedasin enda järel ka tillukest reisikohvrit, leidsin ma end ühel hetkel mõttelt, et tahan hotelli jalutada. Mõeldud-tehtud.

Ma olen väga suur jalutaja. Alati kui ma satun mõnda uude linna võin ma tundide viisi jalutada, avastada uusi ja huvitavaid kohti, pildistada, kulgeda omas rütmis.

Miks mitte jalutada ka oma kodulinnas? Taastutvuda vaatamisväärsustega, võtta aeg maha ja lihtsalt nautida?

Allpool toon ma ära 10 põhjust, miks ma soovitan teil samasugune jalutuskäik ette võtta. Varuge aega ja soovitavalt liikuge ilma reisikohvrita.

1. Tallinna kesklinna suurlinnalik melu on omamoodi vaatamisväärsus. Kiirustavad inimesed, trammid, bussid, ummikutes seisvad autod, kõrghoonete klaasjad pinnad, moodne arhitektuur, omanäolised kohad. See kõik asendub ootamatult kui olete jõudnud mere äärde hoopis rahulikuma tempoga. See mõnus segu kiirest linnaelust ja omas tempos kulgevatest mere ääres jalutavatest paaridest mõjub kuidagi teraapiliselt.

2. Jalutuskäik piki mereranda. Kauguses paistavad reisilaevad, Viimsi poolsaar, linna poolt paistavad vanalinna tornid. Klassikaline kilukarbivaade avaneb uuest küljest, nagu fotoobjektiiviga lähemale suumituna. Tuul puhkub mere lainetama. Tekib soov kingad jalast võtta ja paljajalu liival jalutada. Suhteliselt kesklinnas on teil võimalik jalutada paljajalu mererannas!

3. Reisisadamas seisvad kruiisilaevad. Need kohe püüavad pilku. Te jääte neid silmitsema, võtate kotist kaamera ja püüate pildile jäädvustada nende laevade suurust võrreldes tavaliste reisilaevadega.

4. Skulptor A.Adamsoni ja arhitekt Nikolai Thamm noorema poolt valmistatud Russalka mälestussammas, mis pühendatud Venemaa keisririigi soomuslaeva Russalka hukkumisele.

Tallinna sadamast väljunud laev läks tormisel Soome lahel põhja 7. septembril 1893. Lisaks komandörile hukkus 11 ohvitseri ja 166 meremeest, nende nende hulgas kuus meest Eesti- ja Liivimaal. Ellujäänuid ei olnud. Uppunud Russalka leiti üles alles 110 aastat hiljem, Eesti Meremuuseumi käivitatud otsingutel 2003. aasta juulis. Laev oli vööripidi 30 meetri ulatuses põhjamudasse tunginud ja seisis peaaegu püstloodis 74 meetri sügavusel.

Võib juhtuda, et satute Russalka juures kokku pulmaliste seltskonnaga, sest paljudele (vene rahvusest) kuulub Russalka juures pildistamine pulmatavade hulka.

5. Kadrioru park, mis jaguneb mitmeks erinevaks osaks. Näiteks rahvapark.

1935-1940 peeti Eest Vabariigis pargi- ja kodukultuuri taasväärtustamist kui iseseisvuse, eneseväärikuse ja teadvustamise väljendamist riiklikult tähtsaks. Kavas oli Kadriorg ja seda ümbritsev ala tervikuna kujundada kauni haljastusega meelelahutuslike ürituste korraldamise piirkonnaks nn. rahvapargiks. Park kujundati erinevas eas ja mitmekesiste huvidega inimestele kasutamiseks, mis ongi rahvapargi olemuse esimene kriteerium. Kujundati Luigetiigi ümbrus vöökirjas peenra ja päikesekellaga, ehitati noortepark, vabaõhu kontserdiplats kõlakoja, purskkaevu ja kiviktaimlaga (praegu roosimägi) ja Apollo plats skulptuuriga.

6. Jaapani aed. Kadrioru pargi Jaapani aia puhul on tegemist tiigiaiaga, mille koosseisu kuulub ka teeaed. Jaapani aia kivide paigutus on inspireeritud Tallinna vanalinna katusemaastikust ja kujundus lähtub ühest sissepääsust. Tulevikus paigutatakse aeda väravad, teemaja, ootepaviljon, kaks silda väikesele tiigile, laternad, kätepesunõud jms detailid, mis kuuluvad Jaapani aeda.

7. Kadrioru loss. Katariina I-le pühendatud hilisbarokse Itaalia villatüübist lähtuva lossi kavandas 1718. a Itaalia arhitekt Nicola Michetti. Nurgakivi. Peale Peeter I surma jäi loss riigivalitsejate suveresidentsiks, olles Eestimaa kuberneri ülevaatuse all. 1921-1928 tegutses lossis Eesti Kunstimuuseum; 1929 muudeti loss riigivanema suveresidentsiks; 1946-1991 oli loss Eesti Kunstimuuseumi peahoone; 22. juulil 2000 avati lossis Kadrioru kunstimuuseumi vanemale Lääne-Euroopa ja Vene kunstile pühendatud Eesti Kunstimuuseumi filiaal.

8. Ülejäänud muuseumid ja vaatamisväärsused Kadrioru pargis. Köögimaja ehk Mikkeli muuseum, lastemuuseum Miia Milla Manda, vahimajad, lustla, Presidendi kantselei, Peeter I majamuuseum, A.Weizenbergi allee, päiksekell, jääkelder, suur hundikuristik, Hundikuristiku ojaga olete te tegelikult ka juba Oru hotelli jõudnud, kui ärge veel peatuge, on jäänud veel kaks vaatamisväärsust.

9. KUMU. Kumu on Eesti Kunstimuuseumi peahoone ning suurim ja esinduslikem näitusepaik Eestis. Muuseum avati 17. veebruaril 2006. Aastal 2008 võitis Kumu Euroopa aasta muuseumi tiitli.. Kumu tegevuses on väga olulisel kohal rahvusvaheline mõõde: pooled vahelduvatest näitustest (neljas näitusesaalis toimub aastas kokku 11–12 suuremat näituseprojekti) tegelevad eesti kunsti ja pooled rahvusvahelise kunstiajaloo ja kaasaegse kunstiga. Kumu on muide ka minu üks lemmikkohti Tallinnas.

10. Tallinna lauluväljak. Eesti rahva ühisteadvuses on kaks üldlaulupidudega seotud veendumust. Esimene ütleb, et 1869. aastal laulis nimetu maarahvas ennast euroopalikuks rahvaks ja teine, hilisema ajaga seotu, kinnitab, et eesti rahvas laulis ennast vabaks. 1988. aastal toimusid just siin nõukogude võimu lõpetamist nõudvad suurmeeleavaldused koos ühislaulmistega, millest võttis osa ligi kolmandik eestlastest.Arhitekt Alar Kotli projekteeritud laululava (1960) on nõukogude ajal püstitatud modernistlikest ehitistest üks silmapaistvamaid ning erandlikumaid just oma originaalse kaarekonstruktsiooni poolest. Iga viie aasta tagant toimuvad üldlaulupeod toovad kaare alla tuhandeid lauljaid. Suurimas ühendkooris on olnud ligi 25 000 lauljat.

Laululava kõrval paikneb 42 m kõrgune tuletorn, mille tipus on vaateplatvorm kauni vaatega kogu Tallinnale ning tuleurn, milles süüdatakse tuli laulupeo ajaks. Ma olen tõeline laulupidude fänn!

Foto võtsin internetist

Kas tundus pikk reis ja liiga palju (aja)lugu? Aga kas te usute, et kogu see jalutuskäik oli kõigest 5,51km pikk ja võttis minul aega 1 tund ja 11 minutit. Kuidas ma seda tean nii täpselt? Laisa pühapäevasportlasena ühendasin ma meeldiva kasulikuga, panin Endomondo tööle ning lisasin mõnusa jalutuskäigu tehtud trennide hulka. Kaks ühes :).

Teil soovitan ma aega võtta ja muuseumidesse ka sisse astuda, võtta kaasa piknikukorv või astuda sisse mõnda Kadrioru pargi kohvikusse. Uskuge mind sellest tuleb üks meeldejääv jalutuskäik!

Minu kogemusest “Oru” hotelliga olete te juba lugenud? . Selle hotelli majutuspaketiga Hotelliveebis saab tutvuda SIIN.

12. juuli 2016
Nagu teine kodu

Viimati Eestis olles valisin ma ööbimiseks “Oru” hotelli. Selle hotelliga on mul omajagu naljakas suhe. Ma olen selle hotelli parklas oodanud hotellis ööbinud külalisi väga mitmeid kordi, ma olen isegi hotelli restorani terrassil veini joonud, aga ma polnud selles hotellis kunagi sees käinud.
Ka seekord oli mu ööbimine küsimärgi all, sest hotell oli välja müüdud, kuid siiski õnnestus mul endale (ilmselt tänu tühistamisele?) saada enda käsutusse ruumikas peretuba. See oli iseenesest päris irooniline, et ma ööbisin just peretoas, sest ma olin perest eemal väikesel puhkusel. Aga nali naljaks. Tuba oli iseenesest mõeldud “klassikalisele” 2+2 perele, kuid kuna voodi oli nii suur, siis sinna mahub lisaks vanematele vabalt magama ka veel üks laps, nii et kui te otsite perepuhkuseks tuba, kuhu mahub ka suurema perega, siis “Oru” hotell on kindlasti üks sobiv valik. Ja toas on pimendavad kardinad! See meeldib mulle eriti kui ma tütrega koos hotellides viibin. Nii saab teda ära petta kauem magama;)
Veel üks pisiasi – ka lemmikloomad on hotellis teretulnud.

Ma olen aru saanud, et “Oru” hotell on väga populaarne eelkätt äriklientide hulgas, eriti naabrite lätlaste seas, kes autoga reisivad. Sellisel juhul on maja ees tasuta parkla suureks boonuseks. Tegelikult annavad head parkimisvõimalused hotellile ka minu silmis plusspunktid, seda väga lihtsal põhjusel – ma olen kohutavalt kehv parkija. Olgugi, et hotell on äriklientide seas populaarne, siis ei pea te kartma, et see on kuidagi külm või range. Vastupidi. Hotell on äärmiselt kodune – seda juba teenindusest alates. Eranditult kõik võtsid mind (ja teisi) vastu kui vana tuttavat. Näha oli ka. et hotellile on väga oluline klientide tagasiside ja rahulolu, sest administaator küsis minult lahkumisel äärmiselt viisakalt, kuidas ma rahule jäin ning uuris ka, kas mul on hotellile mingeid etteheiteid, soovitusi, kas oli midagi, mis ma sooviks, et teinekord oleks teisiti.
Mul ei olnud ühtegi etteheidet. Käsi südamel. Sest ma tundsin end nagu kodus. Üheks põhjuseks ka võib-olla koridoris olev raamaturiiul (mulle nii meeldib see uus trend!), kust ma ka oma lapsepõlve salalemmiku “Lolita” leidsin. Lapsena lugesin ma seda salaja, sest mulle tundus, et selles raamatus on midagi minu vanusele keelatut, ma kartsin, et ema ei luba mul seda lugeda. Ma ei tea, kas ta oleks ka seda teinud. Ma ei küsinud kunagi. Nüüd haarasin ma raamatu tuppa kaasa, et seda uuesti peale 20 aasta pikkust pausi sirvida. See meeldis mulle ikka. Kihvt raamat. Soovitan lugeda!

Ja kaldusingi teemast kõrvale. Tagasi hotelli juurde. Ma ei hakka tubasid ja erinevaid võimalusi (konverentsid, sünnipäevad, pulmad) pikemalt lahti seletama, sest hotell on täpselt selline nagu üks eeskujulik ***superior hotell olema peab. Ma tooksin eraldi plussina ära veel ilusalongi. Suuremates hotellides on see muidugi tavaline, kuid sellises tillukeses hotellis tuli see mulle tõepoolest (väga meeldiva) üllatusena. Mul oli isegi natuke kahju, et mul oli kesklinnas juuksuriaeg kinni pandud, palju mugavam oleks olnud külastada “kõrvaltoas” asuvat salongi, aga siit õppetund iseendale: vaata täpsemalt järele, milliseid teenuseid hotellis pakutakse.

Minu jaoks oli “Oru” hotell nii mõnusalt kodune, et ma julgen seda soovitada kõigile oma tuttavatele, kes tahavad väikest puhkust argipäevast. Olete nagu kodus, aga samas ikkagi hotellis ära. Hotelli suurepärasest asukohast kirjutan ma eraldi postituse. Nii palju näha ja teha.

Laias laastus ma ju tean ka, mida hotelli hommikusöök endast tähendab, kuid mulle on äärmiselt sümpaatsed just need hotellid, kus see standardvalik on presenteeritud kaunil moel. “Oru” hotellis oli kõik nii nagu mulle meeldib. Peekon oli krõbe, saiakesed värsked ja pehmed ning kohv maitsev. Natuke jälle teemast kõrvale kaldudes, siis ma ei olegi enam Eesti hotellides halba kohvi saanud viimase aasta jooksul. Kuidas teie kogemused on? Ma ei ole ju ainus, kes on märganud suurt hüpet selles valdkonnas?

Sellest, et hommikusöök oli tõesti maitsev ja kenasti välja pandud, andis tunnistust see, et üks sakslastest paar andis peale sööki oma kiidusõnad teenindajale edasi. Kasutades sõnu “hubane” ja “maitsev”. Peale hommiksuööki panin ma oma kohvri kokku ja astusin hotelliuksest välja, et bussiga linna sõita. Ma lihtsalt ei saanud taksot tellida, kui praktiliselt hotelli ukse ees on bussipeatus!

Ahjaa, Hotelliveebi keskkonnas on hetkel “Oru” hotelli ööbimispakett kahele al. 79 eurot, vaata lähemalt SIIT.

5. juuli 2016
Heaoluoaas keset liiklusummikut

Tallinna ummikuid teate? Muidugi teate. Mina olen kõige rohkem kokku puutunud igahommikuse ummikuga Toompuiestee/Paldiski maaantee ristmikul, täpselt seal, kus Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel asub. Ma olen seda hotelli lugematuid kordi autoroolis valgusfoori taga seistes analüüsinud ja arvustanud ning meenutanud neid vanu aegu kui meie esimesed väliskülalised selle hotelli endale peatuskohaks valisid, mulle tundus tookord hotell nii suursugune ja luksuslik. Aga kui tagasi tulla nende argihommikute ummikute juurde, siis sel hotellil on antud asukoha juures üks suur eelis. Café Mademoiselle! Ma tean inimesi, kes on otsustanud suurema liikluse mööda lasta just selles kohvikus värskeid saiakesi ja kohvi nautides. Ja see on igati õige otsus. Kohviku värsked saiakesed on…mmmm…suu hakkab vaid mõttest vett jooksma.

Spaad otsides pean ma tunnistama, et olen Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel’ist senini mööda vaadanud, kuid hiljuti oli mul vaja ööbimiskohta, mis oleks Balti jaama läheduses ja kus ka lapsel igav ei oleks. Kalev Spa Hotel oleks üks loogiline valik olnud, kuid kuna seal olin ma alles hiljuti käinud, siis tahtsin ma midagi muud. Sõelale jäigi Park Inn by Radisson Meriton. Ma võiksin jälle hakata pilduma neid juba klišeeks muutunud eelarvamusi, et suur ja isikupäratu, kuid ma jätan seekord selle vahele ja kirjutan lausa suurte tähtedega, et sellest hotellist MÖÖDA VAATAMINE ON OLNUD SUUR VIGA.

Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel ei ole sugugi isikupäratu, vaid just nagu omaette maailm Tallinna südames, heaoluoaas, kus olles teil pole õrna aimugi ummikutest, kiirustamisest. See on hotell, kus te puhkate. Mul oli tegelikult lausa kahju, et meie viibimine hotellis jäi üsna lühikeseks, sest 1) eraldi magamistoaga sviidis, kus me ööbisime, oli nii skandinaaviapäraselt hubane ja mõnus. Mahedad toonid, mugav mööbel (kiik-tugitooli pärast oli meil päris palju vaidlusi), 2) mõnus spaa ja wellness-osa 3) palju erinevaid toidukohti ja 4) oivaline vaade Toompealt paistvale riigikoguhoonele ja Aleksander Nevski katedraalile. Nagu ikka oli minuga kaasas ka 2,7-aastane tütar ja temalgi oli aknast nii palju uudistamist (põnev oli ilmselt püüda aru saada, kuidas kogu sein läbi paistab ja maja ees olevaid autosid uurida), nii et me saime abikaasaga rahus ja vaikuses lihtsalt olla. Ja seda ei juhtu kuigi tihti! Hiljem võtsime me ette väikese jalutuskäigu, meil oli vaja käia vaid Balti jaamas, kuid kuna ilm oli nii imeilus ja Toompea ning vanalinn tõesti vaid kiviviske kaugusel, tulime me tagasi väikese ringiga läbi vanalinna.
Kui nüüd rääkida natuke hotellist üldiselt, siis hotell koosneb kahest osast – nö “vanast Tallinna hotelli osast”, mis on sisustuselt klassikalisem ja uuemast poolest, kus toad Skandinaavia stiilist inspireeritud. Hotell ei ole “suur ja isikupäratu”, vaid stiilne ja kaasaegne. Tallinna külastajaid ootab ees 465 maitsekalt sisustatud tuba.

Tubades on minibaar, veekeedukann tee ja kohvi valmistamiseks ja õhukonditsioneer. Hotellis asuvad grillrestoran, traditsioonilist Vene kööki pakkuv à la carte restoran, maitsvaid kohapeal valmistatud kondiitritooteid serveeriv ülalmainitud kohvik ja kaks baari. Hotellis on vee- ja saunakeskus, wellness spaa ja spordiklubi. Spordiklubi kusjuures ei ole selline tavapärane “kaks masinat ja paar võimlemismatti”-tüüpi koht, vaid päris spordiklubi mõõtu, kuhu on treeningute oodatud kõik. Hotell pakub suurepäraseid võimalusi konverentside korraldamiseks – kokku on hotellis 14 konverentsiruumi (hotelli lõõgastus- ja spaapaketid on esindatud ka Hotelliveebis ja nendega saab tutvuda siin ).
Mis mulle endale hotelli juures hullupööra meeldis olid põrandakatted. Igal korrusel on põrandakate erinevast Eesti maakonnast – 3.korrus Kirbla, 4.korrus Hargla, 5.korrus Suure-Jaani, 6.korrus Nuustaku ja 7. korrus Ruhnu. Nii toa kui hotelli seintel on “maalid”, kus kenasti kirjas, miks vaipkatted just sellised on. Meie tulime Tallinna otse Oslo lennult ja võib-olla just need põrandakatted oligi see väike miski, mis hotelli nii õdusalt koduseks muutis. Mul oli kuidagi selline uhke tunne, et üks hotellikett nii vahval moel väliskülastajatele Eestit tutvustab. Selle lahenduse eest kümme punkti hotelli sisekujundajale!

Miks mulle oli oluline, et hotellis oleks midagi teha ka lapsel? Mul oli seekord selline kaval mõte tunniks ajaks mees ja laps omapäi jätta ning nautida näohooldust wellness-osas ning selleks, et nad kumbki ei mossitaks, tahtsin ma, et neil sel ajal ka midagi teha oleks. Nii palju kui ma aru sain, jäid nad spaa külastusega väga rahule. Mina oma näohooldusega jäin väga rahule. Wellness osa hotellis väärib mu meelest eraldi postitust, seepärast ma sellel ka pikemalt siin ei peatu.

Neile külastajatele, kellele rikkalik hommikusöök oluline on, julgen ma Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel’i soovitada, sest hommikusöögi valik on rikkalik. Ma ise olen harilikult puder või muna-peekon sööja, kuid seekord ei saanud ma vastu panna kiusatusele alustada hommikusööki saiakestega. Ka meie pere kõige väiksem liige nautis hommikusööki täiel rinnal. Ja te ju teate küll, mida toidu kohta öeldakse – lapsed on parimad kriitikud. Kui maitses, ju siis oli hea:)

30. mai 2016
Mida pakutakse 12 euro eest?

Ootamatult oli mul vaja ette võtta reis Eesti, mis tähendas seda, et kõige soodsamad lennupiletid olid kõige ebasobivamate kohalejõudmise aegadega. Meie lennuk pidi maanduma Tallinnas kell üheksa, meie Eesti koju oleks lennujaamast veel 45 minutit autosõitu, selleks hetkeks oleksin ma oma kahe-aastase tütrega liikvel olnud juba üheksa tundi. Rongid-bussid sellisel kellaajal enam ei liigu, taksosõidu eest ei olnud ma nõus maksma, seda enam, et hommikul oli mul uuesti vaja Tallinnas olla. Nii hakkasingi ma otsima soodsat ööbimisvarianti Tallinna kesklinnas. Ainsaks kriteeriumiks peale soodsa hinna ka soodne asukoht.
Kõige soodsama hinna sain ma Center Hotelist, kus ööbimise hinnad algasid 12 eurost (sellisel juhul on vannituba ühiskasutuses). See tundus mulle natukene liiga ekstreemne ning ma broneerisin tavalise standardtoa.

Hotellide suhtes olen ma ennegi olnud skeptiline või suhtunud teatava eelarvamusega, kuid seekord pean tunnistama, et olin natuke isegi hirmul. Hotelli külastajate tagasiside oli üsna negatiivne. Ma ootasin hirmuga, mis meid siis ees ootab. Hotellile oli ette heidetud ka puudulikku eesti keele oskust, kuid meid võttis vastu tagasihoidlik ja sõbralik administraator, kelle keeleoskusele ma midagi ette heita ei osanud. Väga sümpaatne teenindaja. Kusjuures, enne kui ma unustan, siis järgmisel hommikul üllatas mind koridoris naerataval näol ringi kõndiv koristaja. Mingil põhjusel kipuvad vanemas eas koristajad soodamate hindadega hotellides olema kurjemapoolsed. Pisiasi, aga mina olin meeldivalt üllatunud.
Tuba. Kuidas oli siis tuba? Tuba oli tagasihoidlik, kuid ei midagi kohutavat nagu oleks võinud soodsast hinnast eeldada. Olgu, et täiesti aus olla, siis mind häirisid kulunud ilmega roosad päevatekid ja ma soovitaks võimaluse korral hotellil need välja vahetada, et toale lihtsal moel anda värskem ja kaasaegsem väljanägemine, kuid magamist need tekid meil ei seganud. Võib-olla oli asi selles, et meie toa aknad olid tagahoovi poole, igal juhul magasime me nagu notid. Hommikusöögilauas kuulsin püsiklientidelt, et mõned neist kurtsid Narva maantee poolt algavad varajast liiklusmüra, nii et kui olete kehvema unega, siis ma soovitan teil paluda tuba tagahoovi poole. Mind ennast ei oleks suure tõenäosusega liiklusmüra häirinud, sest ma olen elanud kesklinnas ja ärganud koos linnaga ning teiseks on mu tütar niikuinii enne kukke ja koitu üleval.
Ühesõnaga tuba oli tagasihoidlik, kuid vastas ootustele, mis mul tegelikult oli selle hinnaklassi hotellile (hotelliinfot vaata siit)

Pilt hotelli kodulehelt. Kui pildilt eemaldada roosid ja asendada valged voodikatted roosadega, siis täpselt selline tuba oligi

Hommikusöök ei olnud just muljetavaldav, kuid jällegi, mina sain oma hommikuse võileiva söödud ja ei nurisenud. Lapse jaoks olid olemas hommikuhelbed jogurtiga ning ka tema ei jäänud söögita. Kohviga oli hoopis teine lugu. Kui ma ööbimise ja söögi suhtes eriti pirtsakas pole, siis kohvi suhtes olen ma üsna valiv. Halb hommikukohv teeb mind pahuraks. Ma olin nibin-nabin jätmas kohvi joomata, sest ma eeldasin, et midagi head oodata ei ole. Märge iseendale: ära eelda! Kohv oli suurepärane. Ma jõin lausa kolm tassi.
Kellele siis sobib Center Hotel? See on sobiv hinnatundlikumale kliendile, kes vajab lihtsat kuid hea asukohaga ööbimiskohta (nii nagu meie seda olime) või siis komandeeringus/koolitustele tulevate inimestele (nii nagu olid need hommikusöögisaalis olnud daamid, kes hotelli juba mitmendat korda kasutavad). Muidugi võiks pirtsutada ja nina kirtsutada, kuid ma ütlen teile ausalt, et see oleks ebaaus. Kui hind algab 12 eurost tuba, siis erilist luksust oodata ei saa. Kui ma nüüd mõtlen, siis sarnaseid hotelle olen ma ööbimiseks broneerinud Itaalias ja Saksamaal, olles hinnatundlik turist, kelle jaoks oluline on puhas tuba ning ööbimiselt kokkuhoitud raha arvelt muuseumide ja vaatamisväärsuste külastamine. Center Hotel ei ole minu esimene valik, kui me räägime Tallinna hotellidest, kuid ma julgen öelda, et sarnases olukorras, kus hiliselt lennult tulles vajan soodsat ööbimiskohta, on tõenäosus olemas, et ma ööbin selles hotellis uuesti.

1. märts 2016
Topelt ei kärise

Von Stalckelberg Hotell asuvast Zen Spa’st (siin) oleme me juba varemgi rääkinud, kuid kas pole mitte üks vanasõna, mis ütleb, et topelt ei kärise. Samuti on rõõm jagada ka teiste külastajate positiivseid kogemusi. Nii toome teieni blogija Aili kogemuse:

Kolmapäeval avanes mulle imeline võimalus külastada von Stackelberg Hotel Tallinn Zen Spa’d. Mõtlesin, et mis ma üksi seal ikka mõnulen ning mängin vahelduseks armastavat vanemat õde ja võtan ka õed endaga ühes. Mõeldud – tehtud. Ütlen ausalt, et ega ma just väga tihti (loe: mitte kunagi) nii uhketes kohtades käi. Eks ma olin ekstra selle puhul ka kontsaga saapad jalga pannud, et mitte liiga maakas välja näha (sest hallooo, ma ei ole enam Tallinna kodanik!).

Hotelli astudes tundsin end küll veidi kohmakalt, sest ütleme nii, et välja näeb see koht ikka päris uhke ja luksuslik. Tegin siis näo pähe, et “ah ma käin kogu aeg nii ilusates kohtades”. Vist läksid õnge ja jäid uskuma, sest meid juhatati vastuvõtust edasi spa’sse.

Zen Spa asub keldrikorrusel, kuhu viib esmapilgul päris käänuline rada. Kui käia nina püsti taeva poole, ega siis võiks jah ära eksida. Seintel on aga nii eesti kui inglise keelsed viidad, ehket lugejatel (mitte nagu konkreetselt TEIL lugejatel, vaid lugemist valdavatel inimestel) peaks siiski õnnestuma ka teelt eksimata õigesse kohta jõuda (välja arvatud mu õde ja vend kes spa’st lahkuda üritades, veidi ära eksisid).

Nii nad siis tegid näo, et “ah me kogu aeg käime niimoodi mõnulemas”.

Meie pakett nägi ette Jaapani basseini ja sauna külastust 1.5 tundi. Samal ajal kui mu õde ja vend juba sinna mõnulema jooksid, tutvustati mulle ülejäänud spa võimalusi. Von Stackelbergi hotelli Zen Spa näol on tegemist ühe väikese ja hubase kohaga. Võimalik on lisaks juba eelpool mainitud Jaapani basseinile ja saunale käia näo- ja kehahoolduses, eraldi on ka käte- ning jalgade hooldus ning mis spa see oleks, kui poleks massaaži ja kehahooldust?! Kõigi erinevate hoolduste kohta on võimalik lähemalt uurida Spa kodulehelt (link).

Meid ootas ees ikka kenasti kuiva põrandaga ruum… ma tegin pildi lihtsalt liiga hilja, kui mu õed olid juba kõik märjaks teinud sauna kooberdades.

Rääkides nüüd aga lähemalt Jaapani basseinist ja saunast, siis ütlen ausalt, et mul jäi sellest 1.5 tunnist väheks. Hää küll, ise ma valisin vahepeal piltide tegemise, aga meil oli seal lihtsalt nii mõnus, hea ja soe, et hea meelega oleks tunnikese veel kauem mõnulenud. Mida ma alguses ei teadnud, oli see, et basseini sai teha ka mullivanniks (või oleks õige öelda mullibasseiniks?) ja nii see meil “vahutas” pea terve aja. Surve oli ka selline parajalt tugev, et sain kannikatel olevat tselluliiti mõnuga väristada (vajalik info kindlasti).

Lisaks on võimalik tellida endale head-paremat süüa. Meie tegime valiku juustu- ja puuviljavaagna kasuks. Kuna ma olen üldse suur juustusõber, siis ega juustu ei ole taldrikul kunagi liiga palju. Oleks võinud rohkem olla 😀 Lisaks tellisime ka apelsinimahla mis oli minule taaskord üllatuseks värskelt pressitud ja nii hea. Iga senti väärt! Et siin igaks juhuks mainida, siis söögid ja joogid tellisin ikka oma raha eest. Kuigi saunas ootas meid ees juba suur kannutäis vett (kus oli vist tuhandest erinevast sordist marju sees…. mmmmmm), oleks ma enne mahla tellimist seda teadnud, oleks mul see hea apelsinimahl maitsmata jäänud.

Kokkuvõtteks nii palju, et me jäime kõik väga rahule selle käiguga. Kui tahaks hästi väga palju millegi kallal norida, siis oleks tooli/laua puudumine riietuskabiinis, aga linnuke oksal rääkis, et uuest aastast on neil seal (riietusruumis) väike uuenduskuur nagunii plaanis. Jaaa äkki siis saavad ka teised, minusugused laisad mugavad inimesed riideid vahetama minnes need lihtsalt toolile visata, mitte ei pea konksu otsa hakkama kõike panema.

Kui saabub mu elus kord mitte-koonri hetk, siis on see mu arust vääääga mõnus ja hubane koht kuhu näiteks mehega romantikat minna tegema. Väikesed veinid ja juustud ning mida sa veel elult ihkad? Aga võib-olla ma teen Allanile hetkel lihtsalt hint-hint, et ta mind sinna tagasi viiks 😀

Et Allani elu kergemaks teha, siis sobivad Hotelliveebis pakutavad paketid leiab ta SIIA klikkides.

Fotod ja tekst: Aili Alber

21. dets. 2015
"Ära sa sinna küll mine!"

Kui ma viimane kord Tallinnas ööbimiseks Hotelliveeb.ee portaalist hotelli otsisin, jäi mul muude hotellide seas sõelale ka GO hotell Shnelli Balti jaamas. Millegi pärast tundus see mulle vägagi sobilik ööbimskoht, soodne pealekauba – kahese toa hind algas 49 eurost, kuid mu abikaasa oli hoopis teisel arvamusel. “Ära sa sinna küll mine!” hoiatas ta mind. Kui ma imestusest suured silmad tegin, et miks siis see hotell talle nii vastukarva on või et mis kogemused tal minu teadmata sealt on, ütles ta lihtsalt, et isver, no see on ju Balti jaam.
Ma ei tea, kas see oli naiselik jonn või midagi muud, kuid tema vastuseisust hoolimata sai tuba broneeritud just selles hotellis. Tõepoolest Balti jaamas. Balti jaam on minu jaoks vastuoluline koht. Balti jaama turg, kust igasugu vahvaid vintage asju leida võib, kust ma suvel iga nädal memmedelt lilli ostan, on üks mu lemmikkohti. Selline omanäoline, kirju läbilõige tallinlastest. Balti jaama ümbrus, tunnelid ja pargipingid, on aga mu jaoks üks hirmuäratav koht. Ma olen argpüks. Ühelt poolt ma armastan seda piirkonda, teiselt poolt kardan. Veider eks? Nüüd aga broneerisin ma toa Shnelli hotellis.

Hotellil pole Balti jaama nö pahupoolega mingit pistmist. Mind võttis vastu naeratav administraator. Ma olin lugenud kommentaare, et töötajad ei saa seal eesti keelest aru ja on ebaviisakad ning olin natukene selliseks vastuvõtuks valmis. Midagi sellist ei kohanud ma kusagil. Kõik oskasid eesti keelt, olid naeratavad ja viisakad. Samuti olin ma kuulnud, et seal ööbivad vaid vene rahvusest turistid (mitte et ma aru oleksin saanud, miks see peaks halb olema). Mina kuulsin soome, inglise, saksa, eesti ja vene keelt. Kusjuures vene keeles kõnelev perekond, kellega ma hommikusöögi ajal rääkima sattusin, oli nii tore, et ma võtsin kokku kõik oma keskkoolis õpitud vene keele oskused ja purssisin nendega rääkida. Tegin neist veel ka ühe foto, kuid ei osanud küsida, kas tohin seda ka blogis kasutada ja nii jääb see meeleolukas pilt koos nendega siin ka jagamata. Kuid kehvas vene keeles pursitud vestlusest jäi mulle hinge nii tohutult positiivne mulje.
Kui mul tänu külastajatele jäi hommikusöögist väga positiivne mulje, siis kahjuks pean ma ütlema, et positiivset muljet ei jäänud mulle hommikusöögi valikust. Ma ei tahaks üldse iriseda, kuid koorikuga kaetud puder ning vähene võileiva materjali valik ei jäta mulle teist võimalust. Ma soovitan hotellil tõesti hommikusöögi väljanägemisega vaeva näha. Kui muidu on hotell igati vinks-vonks, siis hommikusöögi pool meenutas mõnd low-budget hotelli hommikusööki. Ma loodan, et hotell ei pahanda. Kriitika on ikkagi ju edasiviiv jõud. Samas pean ma kiitma eraldi kohviku/lobby baari valikus olevat laimi-toorjuustukooki. See viis keele alla.
Toa kohta ei ole mul mitte midagi halba öelda. Täiesti neutraalne hotellituba, kus kõik vajalik olemas. Ma usun, et rohkem kui hotellitoa sisustus, huvitab teid hoopiski, kas Balti jaama lähedus siis ei seganud. Teate, ma ütlen ausalt, et mulle meeldis kohe eriti see raudteejaama ja rongide lähedus. See oli kuidagi nii kihvt. Öösel ei saanud rongide liiklus mind kuidagi häirida, seda lihtsalt põhjusel, et öösel ei sõitnud ühtegi rongi. Hommikul oli vaikselt kuulda valjuhääldist tulevat teadannet “Lugupeetud reisijad, Tallinn-Pääsküla rong väljub 10 minuti pärast neljandalt teelt”. Kuidagi selline suurlinnalik tunne tekkis. Mind ei seganud ja ega see valjuhääldi siis nüüd kõrva ka ei karjunud. Teisel pool asuvatest tubadest avaneb ilmselt imeilus vaade Toompeale.

Hommikul jälgisin ma kohvikruusi kõrval rongile tõttavaid inimesi ja nautisin kogu seda siginat-saginat. Veidi hiljem liikusin ma ise selle sigina-sagina sees. Valjuhääldist kostis meeldetuletus “Lugupeetud reisijad, Tallinn-Tartu rong väljub esimeselt teelt”, ninna tungis nii magus värskete saiakeste lõhn, ma sulandusin tööle ja rongidele tõttavate inimeste massi, tädikesed laotasid tekile müügiks toodud villaseid sokke. Ma läksin rongile. Balti jaam jäi minust maha positiivse pildiga. Hotelli lobby-baari jäi varahommikust õlut libistama keegi härrasmees. “Nii baltijaamalik,” muigasin ma omaette, kuigi sarnaseid varahommikuseid õllelisi võib leida igast teisest hotelli lobby-baarist. Vanalinnast ja Viimsist.

26. nov. 2015
Aken vaatega läände

Ma olen sündinud kaheksakümnedatel ja seetõttu olen ma (kuigi et lapsena) saanud osa ja kuulnud lugusid nõuka-aja kurioosumitest, mis aastal 2015 isegi uskumatud tunduvad. Ühel õhtul istusime ümber laua mina, mu üheksa aastat noorem õde, minust kümme aastat vanem sõbranna ja mu vanemad, telekast käis ENSV järjekordne osa, kus parasjagu kellegi sünnipäeva tähistati ning selleks, et laual oleks ka Sovetskoje tuli kasutada “Viru” hotellis töötavate tuttavate abi. Järgmisel hetkel oli igaühel meist rääkida mõni lugu tolleaegsest Tallinna pärlist – “Virust”. Välja arvatud minu õel, kes arvas, et me oleme need lood välja mõelnud.
22-korruseline Inturisti hotell kavandati “Eesti Energia” administratiivhoone ja platsil asunud autobussipeatuste ja dispetšeripunkti vahelisele alale. Hoone oli projekteeritud kahe korpusega, kumbki erisuguse karakteri ja suurusega. Madalam korpus kahekorruseline, mis moodustas aluse koone 22-korruselisele vertikaalsele osale. Esimene hotellikülaline registreeriti 24. aprillil 1972 ja hotelli kuulsamate külastajate hulka kuuluvad näiteks Venemaa kultusrežissöör Nikita Mihhalkov, maailma esimene naiskosmonaut Valentina Tereškova, USA filmitäht Elizabeth Taylor, ja lauljatar Alla Pugatšova.

Kas teie teadsite, et…
* Viru kaudu oli võimalik saada osa ka kõrgemast elukvaliteedist. Defitsiidist räsitud ühiskonnas oli Viru köök peaaegu ainus koht, kust oli võimalik eksootilisi puuvilju salaja koju viia. Virus töötava tuttava kaudu sai ka tavaline tallinlane hotelli teenuseid kasutada.
* Viru oli nagu väike vabariik omaette. Tänapäeval tundub veider, et hotellil oli kümme esindusautot, suurköök, suurpesula, oma hambaarst, rätsep ja kingsepp – isegi oma helistuudio. Põhjus oli lihtne: kuna turistide iseseisev ringiliikumine ja kohalikega tutvumine oli mittesoovitatav, taheti neile maja sees parimat pakkuda. Nii ei tekkinud keskmisele turistile vajadust hotellist lahkuda.
* Virusse ehitati ka KGB eli Nõukogude Liidu julgeolekuorgani luurekeskus, mille olemasolu oli suur kuid avalik saladus. Enne hotelli avamist töötasid KGB mehed seal kaks päeva ja seadistasid pealtkuulamisaparaate umbes 60 tuppa. Lisaks paigaldati pealtkuulamisseadmeid isegi taldrikutesse ja tuhatoosidesse, mis kahtlaseks peetud hotellikülastaja lauda vajadusel toimetati.
*Giidid ja reisijuhid pidid tegema KGB-le ülevaate iga Eestit külastanud turistigrupi kohta. Vajadusel kaunistati ülevaateid ja lisati neile “punast värvi”, nt turistide suurt huvi ja kiitvaid kommentaare Nõukogude Liidu kohta. Päris olukorrast giidid turistidele ei rääkinud, küll aga vihjasid osavalt ridade vahelt.
* Virus elavate turistide käest soetati lääne tooteid, mida Eestis müügil polnud. Need olid näiteks pastakad, õhukesed nailonsukkpüksid, sifoonsallid, teksad ning riided ja kilekotid, kus lääne kaubamärgid suurelt trükitud. Soome turistid smuugeldasid nõutud kaupa oma kohvrites ja müüsid Tallinnas maha. Tõestisündinud lugu räägib soomlasest, kes lasi kodumaal trükkida T-särke tekstiga “Eesti vabaks”. Viru lähistele jõudnud ja särgid kotist välja võtnud, selgus talle ruttu, millise menukaubaga oli tegu. Ohtlik tegevus, aga uute T-särkide omanikud olid olnud haruldaste kehakatete üle pisarsilmi õnnelikud. Smuugeldamine käis ka teises suunas. Eesti autorite kriitilisi, Eesti NSV tõelist olukorda kirjeldavaid tekste toodi Soome kasvõi paar lehte korraga. Hiljem avaldasid neid Eestit toetavad kirjastajad ja raadiojaamad üle terve ilma.
“Viru hotell on endiselt majakas. Maamärk, mis seisab Eesti, Soome ja Nõukogude Liidu teede ristumispunktis ja seda endiste aegade oreooli ei võta sellelt majalt ükski vägi,” ütleb Margit Kilumets, filmi “Viru. Vabaduse saatkond” autor. Vaata katkendit filmist siit.
Millised on teie mälestused “Viru” hotellist ja üldse nõuka-aja hotellidest? Kas teie esimesed Karhu tossud on ka pärit Viru ärikatelt?
Allikad: http://www.koulukino.fi/, https://et.wikipedia.org/wiki/Viru_hotell, SL Õhtuleht, Youtube.com

17. nov. 2015