Kuna minule jättis Värska Sanatooriumi külastamine positiivse mälestuse, otsustasin ma olla julge ja teha broneering ka sanatooriumis, mida ma ülevõlli huumoriga olin vanadekoduks kutsunud. Sanatooriumis “Laine” Haapsalus. Mehe jätsin seekord koju ning otsustasin sõbrannad kaasa kutsuda.
Viimati olin ma “Laines” käinud aastal 2001, kui mu vanaonu sinna ravivõimlemisse oli saadetud. Sanatoorium “Laine” jättis mulle tookord kustumatu mulje – seal oli busside viisi Soome ja Rootsi vanureid ning sealt ka põhjus, miks ma seda vanadekoduks kutsusin. Nüüd oli sanatooriumist saanud spaahotell. Kohale jõudes oli minu esimene mulje sama kui aastal 2001. Sanatoorium selle kõige otsesemas mõttes, ninna torkas kloorilõhn, meid võttis vastu natuke pahur administraator ning ma ootasin, kuna Ervin Abel ja Endel Pärn kusagilt välja hüppavad ning “Ma küsin, kus on sanatoorium?” kisama pistavad. Ma olin negatiivselt häälestatud ja väga suuri ootusi sellele puhkusele ei pannud.
Esimene positiivne üllatus oli tuba. Meil oli kahekohaline tuba, kuid kuna üks sõbranna oli liitunud viimasel hetkel, palusime talle tuppa lisavoodi tuua. See mahtus kenasti ära ja ruumi jäi liikumiseks ülegi. Toast avanes suurepärane vaade merele. Spaahotell “Laine” suurimaks plussiks minu arvates oligi asukoht. Hommikul läks mul uni väga vara ära (mitte vabatahtlikult olen ma harjunud kella viie-kuue paiku ärkama, kuid tundus ebainimlik toakaaslasi samal kellaajal äratada) ning ma otsustasin teha väikese jalutuskäigu mööda rannaäärt. Karge kevadhommik, vaikus, kerge udulooriga kaetud laht, ei ühtegi teist inimest peale minu – fantastiline energialaeng uude päeva.
Spaaosa ei ole teab mis suur, olemas on aurusaun, infrapunasaun ja leilisaun ning bassein. Meie külastamise hetkel olime me spaas ainsad külalised (olgugi, et hotell ise oli rahvast täis) ja seepärast pean ma ütlema, et spaa jättis väga meeldiva mulje, kuue tüdruku privaatne sauna-ja basseinipidu.
Kui kogu hotellikompleks on pisut nostalgiahõnguline ja minu jaoks jääb ehk hubasust pisut puudu, siis spaaosa kohta ma midagi halba ei ütle. Samas ma ei tea, kas teen hetkel “Lainele” liiga, kuid mulle tundub, et selle spaa kasuks teeb üldjoontes ikkagi valiku vanem klient, kes eelkätt on huvitatud ravipakettidest. Ja Haapsalu muda headusest oleme me kõik kuulnud.
Sel ajal kui teised sõbrannad ka järgmisel päeval end basseinis otsustasid värskendada, otsustasin mina testida ilusalongiteenuseid. Teenusega ei oleks ma rohkem rahule jääda saanud, väga meeldiv ja tore juuksur oli, kuid hind oli see, mis mind natuke ehmatas. Ma ei tea miks, aga ma olin millegi pärast arvanud, et Haapsalu-suguses väikeses linnakeses maksab juuksur tunduvalt vähem kui pealinnas. Ei maksnud vähem. Maksis täpselt nii palju kui Tallinnas. Aga jäin lõikusega väga rahule.
Üks naljakas seik ka. Ma ei ole kunagi varem näinud kokteilide nimekirjas “Viin Coca-Colaga”. “Laine” spaa lobby-baaris oli aga selline kokteil täiesti olemas. Ma uurisin baaridaamilt, miks selline kummaline kooslus. Selgus, et tegu oli klientide poolt ühe enim nõutud joogiga. Ma proovisin ka järele. Nojah.
Kui ma nüüd pean ausalt ütlema, kas ma läheksin tagasi, siis esimene valik “Laine” mul suure tõenäosusega ei oleks. Ma ei ütle mitte midagi halba, kuid ma tundsin, et “Laine” jaoks olen mina konkreetselt natuke noor. Oma vanaema, vanatädi ja vanemad tuttavad saadaksin ma aga “Lainesse” küll. Selles mõttes ongi mul ääretult hea meel, et Eestis on sanatooriumide ja spaade pakkumisi igale maitsele ning igale vanusgrupile.
“Laine” pakkumistega saate tutvuda SIIN
Rubriik: Arvamuslugu
-
Puhkus vanadekodus?
-
Reis tagasi nõukaaega?
Mul on Värskaga eriline suhe. Ühel suvepäeval paar aastat tagasi (olime just Põlvamaal külas) istusime me perega autosse ja hakkasime Värska poole sõitma, me jõudsime 15 km kaugusele Värskast kui ootamatu telefoni kõne meie plaanid rikkus ja me tagasi pidime pöörduma. “Nii lähedal, samas nii kaugel,” ohkasime me ja sellest sai pikaks ajaks meie pere hüüdlause. Värska jäi meie südamesse kripeldama. Aasta hiljem võtsime me Värska jälle plaani, uurisime enne maad, mis seal teha oleks, avastasime Värska Sanatooriumi veekeskuse ja Tsäimaja ning panime autole hääled sisse. Värska me jõudsime, Tsäimajja ka, kuid veekeskuses oli tol päeval hooldus (vihjeks endale: järgmine kord tasub enne uurida, kas koht ikka avatud on).
Foto: visitestonia.com Kolm on kohtuseadus. Seekord tahtsin ma kindla peale minna, ei mingit edasi-tagasi sõitmist niisama. Nii sai broneeritud ka ööbimine Värska Sanatooriumis. “Baar, naised, muusika. Mina olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada,” naeris mu abikaasa kui ütlesin, et meile Värska Sanatooriumis toa kinni panin. Tema jaoks oli sõna “sanatoorium” nõukaaegse kõlaga. Ta ei olnud ainuke. Paljud, kellele ma mainisin meie eesootavat sanatooriumi külastust, küsisid sama, et kas see pole mitte iganenud ja nõukaaegne. Mina naersin selle peale, et siis ongi retro ja retro mulle meeldib. Igatahes MINA Värska külastamisest taganeda ei kavatsenud.
“Looduse rüpes, kaugel saastavast tööstusest ning linnamürast Värska lahesopis kõrgub otsekui hele kruiisilaev – Värska sanatoorium. Hotellikorpuses on 101 kõigi mugavustega tuba, mille kõik rõdud vaatavad järvele. Sumedatel suveöödel on siin kõige valjemaks heliks konnade krooksumine. Läheduses pole suuri maanteid, kümnete kilomeetrite raadiuses vaid männimetsad, rabad, külad. ” – nii kõlab tutvustus sanatooriumi kodulehelt. Kõlab romantiliselt ja hästi, eksju?
Ütleme nii, et minu esimene mulje ei olnud päris nii romantiline, sest nõukaaegne (moodne) arhitektuur tuli elavalt silme ette, mul jooksid filmina peast läbi kõik need moodsad kolhooside keskused, rahvamajad, kuid olles hotellide/spaade/sanatooriumite üsna vilunud külastaja, siis tuletasin endale meelde, et raamatu kaante järgi raamatu sisu üle ei otsustata. Ja tegelikult kui nüüd aus olla, siis nõukaaja hõng kipub juba olema pigem positiivse kõlaga. Või nostalgilise. Kas pole nii?
Kui nüüd edasi sisse astuda, siis erilist luksust siit just eest ei leia (Kui Sootska sviit välja arvata, mis mu meelest oli päris šeff), kuid samas oli kõik nii kodune – nii vastuvõtt kui toad. Mulle meenus kohe hotell “Pesa” Põlvas, mis mind esimese hooga muigama ajas ning mu peas oli palju sarkastilisi nalju, kuid mis oma hubasuse ja kodususega mõjus tegelikult väga lõõgastavalt. Sama oli Värskaga. Vastuvõtt jättis tunde nagu oleksime me väga oodatud.
Hetkel on käimas ravikorpuse ümberehitus balneoloogiakeskuseks. Selle peene võõrsõna taga on peidus kümblusraviteadus, mis uurib mineraalveeallikaid, ravimuda ja nendega ravimise meetodeid. Remont natukene segab ja kontrast uue ja vana vahel on kohati päris naljakas, kuid annab aimu sellest, mida Värskast varsti oodata on. Ja SEE näeb tõeliselt hea välja! Remondil on miinuste kõrval ka plusse – kuni 20.juunini pakub Värska sanatoorium ravipakette soodushinnaga.
Millised on kokkuvõttes Värska Sanatooriumi plussid teiste spaade/veekeskuste/lõõgastuskeskuste ees?
* Mullivannides voolav kuulus ja puhas Värska mineraalvesi. Just seesama, millega me üles kasvanud oleme ja armastame. Mineraalvett saab maitsta otse kraanist juba veekeskusse sisenemisel.
* Kuna Värska asub kaugel (ja mõjub mingil määral nagu välismaale sõit), on see aja mahavõtmiseks parim koht.
* Superkaunis loodus ja asukoht. Kerige tagasi selle postituse algusesse, kus on hotelli kodulehelt pärit tutvustus. See vastab tõele! Okei, konnad ei krooksunud, konnade jaoks oli lihtsalt vale aastaaeg.
* Setomaa eripära. Ja selle rõhutamine.
Kellele Värska Sanatoorium sobib?
* Inimesele, keda huvitab Setomaa ja Seto kultuur, kes naudib eelkõige kaunist loodust, rahu ja vaikust ning soovib eemale linnakärast.
* Inimesele, kes ei oota liigset luksust.
* Inimesele, kes ei pelga pikka autosõitu.
Suurimad miinused?
* Veidike kulunud
* Kehv interneti/mobiili leviala (on see tegelikult miinus?)
Kas ma läheksin tagasi? Jah, kindlasti. Setomaa on täpselt “nii lähedal, aga samas nii kaugel”, et mõjub välisreisina, Värska sanatooriumi nõukaajahõng muutus minu jaoks pigem eeliseks teiste ees (ma loodan, et nad uuendamise käigus retro-vibe’i täielikult ära ei kaota). Ja juunis avatav balneoloogiakeskus (ma pidin mitu korda üle kontrollima, kas kirjutasin sõna õigesti) kõlab äärmiselt uuenduslikult, eripäraselt ning huvi pakkuvalt. Seniks aga ärge siis unustage vaadata Värska sanatooriumi ja veekeskuse pakkumisi SIIT.
-
Sallitallajate paradiisis
Kunagi kui ma olin saanud 20-aastaseks tundsin ma, et pean saama Tartust ära pealinna, muidu suren. Suurlinna tuled olid palju ahvatlevamad kui igav ja turvaline Tartu. Üleolevalt sai öeldud, et ” see on nii nõme linn, siin pole mitte midagi teha” ja tegelikult võib-olla laias laastus nii oligi. Sarnase suhtumisega olen ma üsna pikalt ringi käinud ning kuulnud väga paljudelt sarnaseid arvamusi Tartu kohta. Et pole seal midagi teha ja kuhugi minna ning üldse on Tartu selline linn, mis kohe kuidagi ei kutsu külastama.
Ma olen Tartust ära olnud peaaegu viisteist aastat, kuid mida aeg edasi, seda lähedamaks olen ma Tartuga saanud. Iga kord kui ma ületan Tartu linna piiri valdab mind kummaline rahulolu. Ma olen Tartut uuesti avastanud ning alateadlikult on mu hääles kõlamas uhkusenoot kui ma tutvustan teistele Tartu Ülikooli ja selle ajalugu, laulupidude traditsiooni algust, Toomemäge. Ma vean inimesi ühesuguse uhkusetundega jalutama nii Supilinna kui Annelinna. Annelinnas möödusid mu teismelise aastad. Mulle tulevad silme ette mängitud peitused ja trihvaad. Te ei tea, mis trihvaa on? Võib-olla te tunnete seda „uka-uka” nime all? „Too too tool sealt!” ütlen ma põhja-eestlasele ning üritan selgeks teha „selle” ja „tolle” erinevust. „Pürst” ja „putsu” ja„rõivistu” on minu sõnavaras tavapärased sõnad ning reedavad mu Lõuna-Eesti päritolu.“Tartus on Mänguasjamuuseum, AHHAA keskus, Aura veekeskus, uuenenud Loodusmuuseum,” olen ma kõigile Tartut igavaks pidanud inimestele soovitanud kohti, mida külastada. Alati ikka perekeskseid tegevusi, öölokaalid ja pubid-klubid on jäänud mainimata, sest ma olen alati arvanud, et Tartu ööelu tähendab vaid “Maasikas” ja “Atlantis” ööklubisid, kus mina end väga hästi ei tunne. Mu täditütar võttis mu seekordsel Tartu külastusel endale pühaks eesmärgiks tutvustada Tartu ööelust seda poolt, mida ta hellitavalt nimetas “sallitallajate paradiisiks”. Kuna ma ise sattusin Tartu sellest avastamata küljest vaimustusse, siis seekord ma tahangi neid kohti ka teile tutvustada.Õhtut alustasime me mitte-väga-sallitallajalikus kokteilibaaris Meat Market Cocktail Bar. Seda et Meat Market liharestoran Tartu veidike üheülbaliste toidukohtade seas äärmiselt positiivselt silma jääb ja maitsemeeli hellitab, teadsin ma juba ammusest ajast, kuid eelmisel aastal avatud kokteilibaari ei olnud ma veel jõudnud. Nüüd soovin ma, et mul oleks iga kord Tartus viibides võimalus sealt läbi astuda.
Vähe sellest, et sisekujundus ja live DJ (tol õhtul esines veel keegi saksofonil, mis oli ilma liialdamata ülišeff!) suutsid mind juba jalust rabada, võttis pakutavate kokteilide valik silme eest kirjuks. Unise Tartu asemel olin ma sattunud nagu teise maailma. Meat Market kokteilibaaris käis totaalne suurlinlik melu. Mul oli isegi natuke kahju edasi liikuda, kuid mu sugulane ütles, et öö on lühike ja Tartul veel palju näidata, nii me peale üht suurepärast Tom Collinsit Meat Marketist lahkusime.Rüütli tänav on täis erinevale maitsele mõeldud öölokaale. Meie astusime sisse J.R.Schramm’i Kelleri nime kandvasse õllekeldrisse. Siit algas meie ringkäik nö “sallitallajate paradiisis”. Mind lõi oimetuks mulle ninna tungiv õllelõhn, mulle tulid lapsepõlvest meelde üks õllesaal, kust me aegajalt (palgapäeval) tädiga onu käisime otsimas(nagu paljud teised naised). Tugev õllelõhn ei paistnud sugugi heidutavat sealset klientuuri, kes meeleolukat reede õhtut nautisid. Ma mõistan, et see on kindlasti õllesõprade lemmikkoht. Mulle on meelde jäänud, et seal pakutakse üle 150 erineva õllesordi. Ma ei ole kõige suurem õllesõber, kuid ma tahaksin seda kohta kindlasti uuesti külastada. Mõnel mitte nii populaarsel õhtul. Reede õhtul oli selles õllesaalis vaba lauda võimatu märgata.Vein ja Vine on üks minu lemmikuid Tartus. See on koht, kus igaüks võib ilma peenutsemata omale meelepärase veini valida, sõpradega mõnusalt juttu puhuda, koht, kus aeg jääb seisma. Ja kuigi sageli istekohti napib, tundub see lokaal olevat kummist. Tundub et no nüüd küll enam ei mahu, aga ikka leitakse kusagilt veel tool või kaks ning seltskond aina suureneb.
“Kas sa oled edasijõudnute leveliks valmis?” küsis mu sugulane kui me ka Küütri tänava selja taha jätsime ning liikusime edasi Vallikraavi tänaval asuvasse kultuuribaari Naiivi. Loomulikult ei olnud ma sellisest kohast midagi kuulnud. Koht oli tilluke kui tikutoos, rahvast palju, kuid mitte nii, et seal oleks olnud ebamugav olla. Mõnus oli. Mulle jäid ürituste alt meelde “Naiivi mälumäng” ja “Tartu muusikaviktoriin”. Kõlasid nii huvitavalt. Kui neljapäeval Tartusse satute, siis minge astuge läbi. Muusikaviktoriin toimub igal neljapäeval.
Me ei peatunud siin kauaks, sest ees ootas viimane, minu giidi sõnul, kõige veidram ja omanäolisem koht Tartus – Arhiiv. Kui ma oleks püüdnud seda kohta üksinda leida, siis ma oleks ilmselt alla andnud. Ma ei oleks osanud aimata, et Ülikooli raamatukogu kõrval ühes kõrvalises tagahoovis on peidus öölokaal, kus kõige kihvtimaid pidusid peetakse. Esinejate nimekiri oli muljetavaldav. See oli üks selline koht, kuhu ma skandinavistika tudengina oleksin kursakaaslastega tihti sattunud, kuid pean tunnistama, et ka ontlike koduperenaistena oli seal ääretult meeleolukas. Kui selle salajase tagahoovi üles leiate (vihjeks Tartu Kirjanduse Maja kelder), siis ma soovitan läbi astuda.
Meil jäid küll veel läbi käimata Genialistide klubi, Aparaat ja Skatetown rulluisukeskus (saate aru, seal toimuvad rulluisudiskod!), kuid see väikene giidiga tuur Tartu ööelus jättis mulle Tartust hoopis mitmekülgsema, kirevama ja ägedama mulje kui ma olin osanud oodata. Unisest provintsilinnast oli asi kaugel. Kirsiks tordil linna kompaktsus. Kui me tiiruga olime tagasi kesklinna “Vanemuise” ette jõudnud, paistsid sealt juba “Dorpat” hotelli tuled. Mul oli pehme voodini jäänud kõndida vaid mõned minutid.Mina kutsun teid üles Tartut (taas)avastama. Ka ööbimiskohti jagub igale maitsele (vaata pakkumisi SIIT). -
Suur ja isikupäratu?
Ma olen Tartust pärit, mis tähendab omakorda, et Tartus ei ole mul hotellides liiga tihti ööbida tulnud. Ühelt poolt pluss – mis saaks veel olla parem kui hommikusöögiks vanaema küpsetatud pannkoogid, teiselt poolt miinus – tahaks ju teada, milline on kodulinna hotellide tase. Eks ma olen varemgi öelnud, et tuleb oma soovidega ettevaatlik olla ja nii ongi läinud, et viimaste aastate jooksul on mul Tartus viibides tulnud hotellides ööbida.
Seekord oli mul suurepärane võimalus puhata Dorpat hotellis Tartu südames. Ma olin just saanud valmis ühe kiireloomulise projektiga ning väikene lõõgastus kulus igati ära. Väikelapse emana võtan ma avasüli vastu kõik võimalused veidike auru välja lasta, mis minu puhul ei tähenda sugugi öö läbi pidutsemist, vaid rahu ja vaikuse nautimist. Hea raamatu ja hea veini seltsis. Ja see väikene puhkus Dorpatis oli tõeline virgutus hingele. Raamatut ma küll lugeda ei saanud, sest minu hotellitoast avanev vaade linnale oli ise nagu üks suur raamat. Tipptunni ajal üle silla vuravad autod; turu ja autobussi läheduses sagivad inimesed, kaugemal paistmas kesklinna siluett, vaade jõele, Jaani kirik…
“Aga teiselt poolt avaneb ju nõme vaade turule!” hüüatas mu sugulane, kes korraks mu hotellitoast läbi hüppas. Ma vaidlesin vastu. Mul oli õnnestunud piiluda ka hotelli sviiti, kust avanes vaade nii jõele ja kesklinnale ning “Atlantise” ööklubile, kui Annelinnale ja sinnaviivatele sildadele ning otseloomulikult ka turule. Hotelli müügijuht rääkis mulle, et inimesed on turule avanevast vaatest vaimustuses. See on midagi eksootilist ja teistsugust. Suvel täis lillemüüjaid ja värve, talvel külma lihtsalt sigimist ja sagimist, pealegi ei näe avatud turg sugugi kole välja. Vastupidi – see on korras ja seal keeb elu. Turg lähedus annab külastajatele võimalusele linnaga ühes rütmis ärgata. Ühest inimesest saab kaks, kahest kolm… Müüjad, ostjad, niisama bussi ootavad inimesed, ja ka “turuvarblased”. Kui te Dorpatis ööbite ja teil vähegi võimalik on, siis mina soovitan broneerida sviit. Vähe sellest, et tuba on väga hästi läbimõeldud planeeringuga, on sealt avanev vaade omaette väärtus.
Ma mäletan kunagi oli populaarne Tartus käia Estiko maja (Dorpati kõrval) katusekorruse saunas, saun ja bassein olid nagu ikka, aga seal käidi ka pigem vaate pärast. Võib olla on see saun ikka alles, ma ei tea, igatahes teate te nüüd, et parim vaade Tartule avaneb teile Dorpatist. Vabandan, et ma sellest nii pikalt peatun, aga uskuge mind, see on lummav! Kui ma hilisõhtul peale teatrikülastust tagasi hotelli jõudsin, istusin ma veel tunnikese akna ääres ja lihtsalt “lugesin” linna.
Teate ju küll, mida ma kipun suurtest hotellidest rääkima? Et nad kõik on ühesugused ja isikupäratud. Eks selles muidugi on killuke tõtt ka sees, aga ma pean ka tunnistama, et suuremaid hotelle isikupäratuks kutsuda ei ole aus. Tegelikult on igal hotellil ikkagi täiesti oma nägu olemas. Pisikesed detailid, mida ehk esimese hooga ei pane tähelegi, aga mis lõppkokkuvõttes on olulise tähtusega üldmulje jätmisel. Iseenesest- mõistetav on see, et Tartu ühe populaarsema hotelli toad on puhtad ja värsked, toas oli olemas kapselkohvimasin, hommikumantel ja sussid. Toad, mitte vaid sviidid, on ruumikad ja väga meeldiva neutraalse sisekujundusega, mis annab aknast paistval Tartul muuta iga tuba ainulaadseks. Ja toa numbrid mitte ustel, vaid põrandal. Müügijuht naeris sellest mulle rääkides, et nii mõnigi klient on tulnud tagasi alla vastuvõttu ja öelnud, et ei leia tuba, sest neil puuduvad numbrid. Ka ma ise jäin paar korda harjumuspäraselt numbreid otsima ukselt. Väike vahva vimka hotelli poolt.
Hotellis asub ka konverentsikeskus, mille kohta mina võin vaid kiidusõnu öelda, sest minu kooli kokkutulekud on just selles konverentsikeskuses toimunud ja ma ei ole kunagi kuulnud, et keegi poleks rahule jäänud. Võib-olla ma eksin, aga ma ise ei oskaks ka ühtegi teist konverentsikeskust Tartus ka soovitada.
Samuti on hotellil olemas spaa, pakkudes laias valikus erinevaid massaaže, spaa-kehahoolduseid ja iluhoolduseid. Terviseprobleemide korral aitavad taastusraviarstid, nahaarst, kaaniraviarst, füsioterapeudid jt. spetsialistid. Tervise taastamise ja lõõgastumise võimalusele lisaks ootavad ees kosmeetik, maniküür ja pediküür. Lisaks üksikprotseduuridele saab nautida mitmekülgseid, spetsiaalselt kliendi soovidele vastavaid hoolduste pakette. Kuna minu lõõgastuspakett sisaldus juba teatrikülastust ja väikest õhtust ringkäiku Tartus, siis spaasse ma ei jõunud (välja arvata kosmeetiku juurde, kes mu kulmud korda tegi), aga eranditult kõik tartlased, kes kuulsid, et ma Dorpatis ööbisin, olid pettunud kui kuulsid, et ma polnud Dorpati soolakambrit külastanud. Kui ma hiljem kodulehelt pilte vaatasin, siis oli mul endal ka kahju. Aga seekord ei jõudnud, järelikult on põhjust tagasi minna.
Te olete kindlasti saanud juba aru, et asukoht on hotellil oivaline. Täpselt nii see ongi. Mina tulin Tartusse bussiga, Dorpat hotell asub kohe bussijaama kõrval; “Väiksesse Vanemuisesse”, kuhu ma õhtul läksin, oli kümme minutit jalutamist; päeval kui mul oli tund aega vaba aega, jõudsin ma põigata Raekoja platsile, et kokku saada õega, käia läbi Kaubamajast, et parandada saapad, joosta turule, et osta lilled; peale väikest õhtust tiiru linna peal, oli ka kodutee lühike (ööklubi paistab ju kohe aknast, aga piisavas kauguses, et olla tuledesäras kaunis vaatepilt, mitte häiriv ja lärmakas). Kõik asus sõna otseses mõttes nagu peo peal.
Tartu on minu jaoks kodune ja hubane linn, kuid Dorpatis oli midagi suurlinnalikku. Seniks kuni teie broneerite endale toa Dorpatis SIIN, panen mina kokku järgmise artikli soovitustest, mida Tartus ette võtta. Ma ei mäletanud, et Tartul nii palju pakkuda on. -
Oh õudust, blogija!
“Tere, kirjutan Teile blogist…” – nii olen ma alustanud kümneid ja kümneid meile, kuid pole kunagi mõelnud sellele, millise reaktsiooni see meili saajas võib tekitada. Üks kord sain ma aga vastuse, kus kirjasaaja vastas, et tal on ääretult hea meel saada vahelduseks ka üks asjalik meil. Esimese hooga olin ma muidugi lihtsalt meelitatud, kuid kui ma siis selle hotelli turundusjuhiga kohtusin, selgitas ta oma vastuse tagamaid täpsemalt. Ta selgitas, et nädala jooksul leiab ta oma meilboksist hulganisti kirju blogijatelt, kes nii öelda koostööd soovivad teha. “Koostööd”, kus tasuta ööbimise ja protseduuride eest blogija omakorda siis arvustuse kirjutab. “Paljud neist ei vaevu isegi oma blogi kirjeldama, vaid kirjutavad lihtsalt, et reklaamivad oma blogis meie hotelli kui siin tasuta ööbida saavad,” rääkis ta ja lisas, et kui siis blogi vaatama minna, on seal tihti vaid paar üksikut postitust, kus küsitakse nõu, millest kirjutada.
Ma pean ausalt tunnistama, et kuigi ma tean, et blogireklaam on Eestis aina rohkem tavalisemaks muutunud, siis ei osanud ma aimata, et erinevate hotellide turundus-ja müügijuhid selliseid kirju lademetena saavad, millegi pärast arvasin ma, et reklaamisoovijad võtavad blogijatega ise ühendust. Ma ei osanud aimatagi, et ka minu meilid võivad kellelgi panna karjatama: “Oh õudust, jälle üks blogija!”. See tekitas minus huvi ja ma uurisin veel mõnelt müügijuhilt, kuidas on nende kokkupuude blogijatega. Vastused olid mulle ausalt öeldes jahmatavad. Selgus, et sarnaste koostööpakkumiste tulv on meeletu. Suurem osa olla siiski küll vähemalt viisakaid, kuid on ka nii öelda ähvardavama alatooniga meile, kus keeldumise puhul lubatakse halvasti kirjutada.
“Kõige veidram on minu jaoks aga see, kui kirjutatakse, et olge valmis ka kriitikaks,” rääkis üks turundusjuht. “Kui me oleme otsustanud blogijaga koostööd teha, siis minu arvates on blogija koostöö mõttest valesti aru saanud, kui ütleb, et tal on õigus ka meid kritiseerida, sest nii öelda tasutud reklaamtekst peaks olema kasumlik mõlemile poolele. Teine tunnistab, et nad on otsustanud blogijatega mitte väga koostööd teha, sest kui pärast lugeda arvustust, et “tuba oli ilus ja vannituba puhas”, siis tunnevad nad end pettetult. “On selge, et koostöö on tähendanud vaid soovi saada hotelli poolt tasuta ööbimist, ” ütleb ta, “ning kuna blogijal puuduvad tegelikult kogemused hotellide ja spaade külastamisel, siis ongi tulemuseks mittemidagiütlev reklaam.”
Nüüd tekib teil kindlasti küsimus, et kui usutavad on siin blogis ilmunud arvustused. Kui pole kriitikat ja rahulolematust, siis kas võib järeldada, et tegu on kinnimakstud reklaamiga, mida tõena võtta ei saa. Ma olen ka varem öelnud, et täiuslikku asja, mis sobiks kõigile, ei ole olemas. Muidugi on hotelle,mis mulle meeldivad rohkem ja hotelle, mis meeldivad vähem, kuid nii nagu ka “Kui palju lasta end mõjutada kriitikast ja kommentaaridest?” artiklis (LINK) öeldud sai, siis ma olen aja jooksul õppinud tegema vahet asjadel, mis on väärt kritiseermist ja mis mitte. Seega ütlen ma käsi südamel, et siin blogis kirjuatud arvamused on kõik täiesti ausad ja loodetavasti ka kasulikud.
Mida teie sellest teemast arvate? Kõigi vastanute vahel loosime järgmisel reedel välja ööklubi “Sugar”, “Cafe Amigo” või “Venus” vabapääsme kahele.
-
Raamidest välja
Umbes kuu aega tagasi olin ma Tallinnas olukorras, kus mul kahel hommikul oli vaja paariks tunniks oma kohvrist vabaneda. Minu üllatuseks ei olnud Tallinna kesklinnas (sealhulgas ka Balti jaamas) pakihoiu võimalust ning ma pidin loominguliselt asjale lähenema. Ma pöördusin oma murega hotellide poole. Kaks hotelli võtsid mu palve vastu naerunäoga, ma vabandasin, et pole küll hotelli klient, kuid häda ajab härja kaevu ning nad võtsid sõbralikult mu kohvrikese hoiule. Kaks teist hotelli vastasid aga jäigalt, et selline teenus on vaid hotelli külastajatele. Okei, ega ma ei ütlegi, et hotell peaks pakihoiuteenust pakkuma, sest võib-olla tülitab neid sama küsimusega päevas tuhandeid “hädalisi”, kuid mul on vähemalt ühega neist hotellidest juba varasem negatiivsemapoolne kogemus. Ka tookord sain ma oma küsimustele vastuseks “ei” ja põhjenduseks, et pole lubatud või ette nähtud.
See seik pani mind mõtlema. See pani mind mõtlema, et võib-olla ei peaks hotellid nii jäigad olema, nii reeglites ja raamides kinni. Mina seda hotelli, kus ma olen kaks korda saanud negatiivse teeninduse osaliseks (kusjuures ma pean siin kohal ütlema, et hotelli enda kohta ei ole mul ühtegi halba sõna öelda), oma tuttavatele ei soovita. Ma soovitan pigem mõnd teist hotelli, kus ehk teenus ise pole kõige kõigem, kuid teenindus seevastu laitmatu. Kuidas teiega lood on? Kui ma nädal peale seda kohvrimuret Tallinnas kogesin Norras, Rørose-nimelises linnakeses nädal hiljem täiesti ekstraklassi teenindust (isegi Oskar jääb vist napilt teisele kohale), hakkasin ma “raamides kinni olemisele” veidike rohkem mõtlema. Ma hakkasin mõtlema, et kas Eesti hotellid pole liialt ühenäolised. Ühed ja samad reeglid, tavad, pakkumised, toad…Üsna ühesugused?
Ma ei taha tegelikult kritiseerida Eesti hotellide taset. Mu meelest on lausa imetlusväärne kui palju suurepäraseid ööbimiskohti meil (ka soodsa raha eest) leidub. Teenindus ja pakutav on suuremas jaos hotellidest vägagi tasemel ning nuriseda saab tihti vaid pisiasjade kallal, mis ka kipub olema pigem maitse ja eelistuste küsimus. Aga mulle ei torganud korraga pähe ühtegi hotelli, mis väga kindlal ja omal moel teistest erineks või silma paistaks. Kas meil leidub omanäolisi, nö nišihotelle? Muidugi on eraldi küsimus, kas neile jaguks ka külastajaid ning kas selliseid hotelle üldse vaja on.
Seesama Rørose hotell, mida ma juba korraks mainisin, on edukas näide julgest pealehakkamisest ühe seesuguse nišihotelliga alustamisest. Ma tahan oma kogemust ka teiega jagada. Ja kes teab võib-olla saab keegi sellest loost innustust.
Minu Rørose nädalavahetuse tipphetkeks oli ööbimine Solheim Pensjonat’is. Tegu on 1939.aastast pärit pansionaadiga, millele asutajaks, tüdrukute esiemaks nagu omanikud teda hellitavalt kutsuvad, oli Oline Høsøien. Uued omanikud on viis käsitöölisest sõbrannad, kes otsustasid vanale pansionaadile uuesti elu sisse puhuda, kuid mitte ajalugu hävitades, vaid seda alles hoides. Nii ongi maja täis väärtuslikku kraami, mõned lausa maja ehitamisaastast 1939.aastast.
Meid võttis uksel vastu Saara ning esimesest hetkest oli mul tunne, et ma olen sattunud külla Norra vanaemale. Mitte et ma täpselt teaks, milline Norra vanaema kodu olla võiks, samuti ei meenuta Saara kuidagi vanaema, vaid sõbralikku naabritüdrukut (kes võtab meid vastu, sest vanaema on reisil). Enne kui me linnaga tutvuma läksime tutvustas Saara mulle teisi tubasid. Ma olin vaimustuses. Kõigepealt teise korruse vannitoast, kust avaneb vaade Rorose kirikule, siis khuuli narivoodiga peretoast, siis väikest toakesest, kus öökapilaual lebab meestele mõeldud “Vi Menn” ajakiri (ma isegi ei teadnud, et selliseid “Anne & Stiil” tüüpi ajakirjad meestele kunagi ilmunud on) ja lõpuks 1950-aastatest pärist retrotapeediga kaheinimesetoast. See viimane on nii lahe, nii ajastutruu, nii ehe! Ja kõik need detailid igas toas.
Ma võiksin pilte ja emotsioone jagama jäädagi. Väljastpoolt vaadatuna ei oskaks arvatagi, et selles tavalises pruunis kahekordses elumajas on peidus tõeline (ajaloo)pärl. Meie ööbisime pansionaadi korter-toas ja kui me õhtul küünlavalgel lapsega mängisime, siis mul oli korraks tõepoolest tunne, et me oleme ajas tagasi läinud. Ma tundsin, et me olime nagu perekond mõnest 1950-aasta filmist või raamatust. Interjöör ja eranditult kõik detailid, ka mänguasjad, olid nii ajastutruud.
Hotelli omanikud, kes kõik hotellis ka tegevad on, rääkisid, et ega nad päris kindlad ei olnud, kuidas hotell vastu võetakse, sest tegu on siiski piisavalt omanäolise ja erilise ööbimiskohaga ja küllalt on siiski inimesi, kes eelistavad alati standardset hotellituba, kuid nende sisetunne ütles, et nad peavad selle ära tegema. Nende sisetunne ei valetanud. Kolme tegutsemisaasta jooksul on Solheim Pensjonat’ist saanud tõeliselt hinnatud ööbimispaik. Nii norrakate kui välismaa külaliste seas. Sõna heast teenindusest ja teistsugusest kogemusest on levinud.
Vot selline teistsugune ööbimiskogemus. Mida teie arvate? Kas te eelistaksite ööbimist pigem klassikalises hotellitoas või oleksite te avatud ka sarnastele nišihotellidele? Kui Eestis selline hotell oleks, kas teist saaks sellise hotelli külastaja?
Kõik fotod on võetud Solheim Pensjonat Facebook kodulehelt.
-
Lõõgastav uus aasta
Tere, ilusat ja uut, krõbedalt alanud 2016.aastat!
Loodetavasti saatsite kõik vana aasta korraliku kärtsu ja mürtsuga ära ning uus aasta käib juba täie hooga. Vaid mina olen siin natukene hiljaks jäänud oma aasta alustamisega. Pea on uusi mõtteid täis, mida blogis kajastada ja kuidas, nii et ei oska, kust selle kõigega alustada.
Loodan jätkuvalt, et suudame teile blogi vahendusel tuua muhedat ja samas kasulikku lugemist.
Ma tahaksingi uut aastat alustada ühe minu enda jaoks väga rõõmustava uudisega. Eelmisel aastal viskasin ma õhku mõtte, et teistest, mõnevõrra, üksluisetest pakkumistest eristumiseks tasuks hotellidel natukene raamidest välja vaadata. Pakkuda midagi uut. Miks mitte näiteks lõõgastuspaketti väsinud vanematele (blogilugejate kommentaaridest tuli välja, et paljudele meeldiks selline pakkumine). Ja üllatus-üllatus, uuest aastast ongi Hotelliveebi keskkonnas üleval uus pakett nimega “Lapsevanema hingetõmbepaus” (vaata pakkumise sisu SIIT). Kas see ei ole mitte tore uudis?
Minu kogemusest Lavendel Spaa Hoteliga võite lugeda siit, aga andke meile teada kui olete uut paketti katsetamas käinud. Tore oleks teada, mida teie arvate.
Seniks soovin teile kõigile tegusat nädala jätku!
-
Juba reedel…
Juba sel reedel saab 2015. aasta läbi ning nagu ikka on aasta lõpus kombeks teha kokkuvõtteid. Eks ta selline natuke klišeelik tegevus on, aga kuidagi tore on sedasi üks aasta kokku võtta, vaadata tagasi tehtule ning mõelda, mida uuel aastal korda saata ja ära teha. Nii ka mina võtan vaikselt kokku 2015.aasta Hotelliveebi blogi.
2015. aastasse on mahtunud terve hulk huvitavaid hotellikülastusi, kogemusi, tutvusi hotellide töötajatega, selgunud on mõned lemmikud ning tehtud on ka mõningaid etteheiteid ning antud soovitusi. Nii külastajatele kui hotellidele. Mul on rõõm tõdeda, et vähemalt paar hotelli on võtnud nõuks katsetada uute pakettidega, millest loodetavasti saab juba uuel aastal teilegi blogi vahendusel teada anda. Mul on rõõm tõdeda, et suurem osa Eesti hotellidest pakub väga kvaliteetset teenust. Ma ei saa öelda, et ma oleksin veel paar aastat tagasi sama öelnud. Mul on rõõm, et mind ja mu väikest tütart, kes minuga tihti hotellireisidel kaasas on, on väga hästi vastu võetud. Jah, ka siis kui pole teatud, et tegu on nö kriitikuga, kes kohvitassi taga märkmeid teeb. Mul on rõõm tõdeda, et kõik 2015. aastal külastatud hotellid üllatasid mind lapsesõbralikkusega.
Mul on suur rõõm, et blogi on ka lugejate poolt toredasti vastu võetud. Loodetavasti on teil arvustusest ikka ka kasu olnud. Rääkige ikka julgesti kommentaarides kaasa, tore on kuulata ka teie kogemusi. Kui teil on jagada mõni tore (või ka mitte nii tore) lugu, siis andke endast samuti märku. Eriti oodatud on persoonilood. Teate te mõnd vahvat hotellitöötajat (administraatorist koristajatädini), kellest teistelgi oleks tore lugeda, andke julgesti teada. Tunnustame koos neid inimesi, kes meie puhkused meeldivaks ja meeldejäävaks teevad.
Aitäh teile kõigile toreda blogiaasta eest ja meeleolukat aastavahetust! Kui teil veel aastavahetuse plaanid tegemata, siis vaadake ka Hotelliveebi aastavahetuse pakette SIIT.
-
Kui palju lasta end mõjutada kriitikast ja kommentaaridest?
Pean tunnistama, et kui ma valin ööbimiseks hotelli (eriti välismaal), siis enne broneeringu tegemist ma guugeldan ja loen läbi klientide poolt antud tagasiside. Ja otseloomulikult lasen ma end mõjutada. Kui keegi kirjutab, et tegu on “kohutava hotelliga”, siis juba olen ma selle hotelli kõrvale jätnud, kui keegi kirjutab, et tegu oli “maailma parima puhkusega”, tahan minagi maailma parimat puhkust ja kaalun sama hotelli valimist. Paar nädalat tagasi kui olin näinud kaht totaalselt erinevat blogipostitust ühest ja samast hotellist, jäin ma mõtlema, et võib-olla ei ole õige lasta end kriitikast ja kommentaaridest liiga palju mõjutada. Tuletame meelde kui mu abikaasa mulle ütles, et ma jumala eest ei läheks Shnelli hotelli, sest “issand jumal, see asub ju Balti jaamas!”. Minu kogemus osutus aga hoopis positiivseks. Samamoodi olen ma pidanud hoopis pettuma teiste külastajate poolt kiidusõnu saanud hotellis. Just selles samas, kus väidetavalt saab “maailma parima puhkuse” osaliseks. Mina ei saanud. Vihma sadas ja oli külm, me istusime hotellitoas ja tagatipuks läksime abikaasaga tülli ka. Otseloomulikult oli süüdi hotell. Ja kui ma tol hetkel oleks hotelli kohta andnud tagasisidet, siis oleks mind suure tõenäosusega häirinud iga pisiasi, mille peale ma muidu ei tulekski.
Ma unustasin need kaks postitust, kuid samas ei saanud ma neid endal päriselt mõtetest välja ka. Vestlus ühe turundusjuhiga, kes ütles, et kõigile ju ei saagi meeldida, tuletas mulle need postitused jälle meelde. Kui lubatud pole lemmikloomad, kirjutab keegi, et hotelli juhtkond vihkab loomi, kui reklaamida välja spaa, kuhu lapsed peale teatud kellaaega ei saa, on tegu lastevaenuliku hotelliga. Täpselt sama on sisekujunduse ja toiduga – see, mis meeldib ühele, ei meeldi teisele. Ühe Tallinna hotelli kohta lugesin ma tagasisidet, kus kõik eranditult kiitsid rikkalikku hommikusöögivalikut, mina aga hoopis pettusin. Ja toit ei olnud kusjuures maitsetu ning valik oli tõesti suur, lihtsalt mul oli täpselt tol hetkel võrdlusmoment kahe hotelliga ning see kiidetav hommikusöök jäi lihtsalt selles võrdluses nõrgaks.
Mind alati pahandab kui inimesed tausta või rohkem lisainfot teadmata jagavad sotsiaalmeedias kellegi teise postitusi. Ei ole üldse harv juhus kui mõni külastaja on end siniseks vihastanud, et pidi check-in’is järjekorras seisma, kuid ei mõtle selle peale, et võib juhtuda, et ta sattus oma tuppa registreerimisega nö tipphetkele. Siis tulebki natuke oodata. Aga inimene on pahur, postitab selle emotsionaalselt oma Facebook’i seinale ning teised hakkavad seda postitust jagama, et “kõik teaksid, millisest kohutava teenindusega hotellist eemale hoida”. Dramaatiliselt lisatakse “olge te kõik hoiatatud hotelli eest, kus klient ei ole väärt midagi”.
Ma ei taha sellega siin öelda, et igas kriitikas ei oleks ka kübeke tõtt, kuid kui nüüd tulla tagasi nende kahe blogipostituse juurde, siis esimese ehk selle kritiseeriva puhul jäi mulle arusaamatuks, mida inimene oma looga öelda tahab. Kusjuures kõige veidram oli, et tegu oli lugeja kirjaga, mis lihtsalt niisama oli blogisse üles riputatud. Milleks? Mul jäi sellest lugejakirjast nii halb maik suhu. Isegi mitte selle pärast, et see oleks mind mõjutanud hotelli valikul, vaid mind häiris selle külastaja suhtumine. Jah, natuke oli probleeme ja segadust, aga sellised probleemid lahendatakse hotellile otse tagasisidet andes. Mul on nii kurb, et Eesti hakkab vaikselt minema selles suunas, et kohe kui midagi ei meeldi,saabtuleb kohtusse pöörduda (või ajakirjandusse, mida ju mingil määral ka blogid on). Mind jäi häirima mõte, et see külastaja pöördus populaarse blogija poole mitte põhjusel, et “probleemist” teada anda, vaid lootuses saada hotelli poolt midagi tasuta.Mul oli ääretult hea meel lugeda kui siis teine blogija kirjutas tollele lugejakirjale vastukirja. Ma tsiteerin tema blogist: “Loomulikult võin ma vinguda mingite mõttetute asjade üle, kuidas check inni ajaks tulles, on järjekord, või et hommikusöögi ajal on laudade alused purused, või et spaa vetsudes on nii õhuke vetsupaber, et märja käega seda võttes, “sulab” see näppude vahel ära, või et vannitoas on kraan nii väike ja ebamugav nagu väike noku… Siiski ma saan aru, et täiuslikku asja, mis on kõigi jaoks täiuslik, ei ole olemas. Saabumise ajal võibki olla järjekord jne. Ma käin spaas ikka sauna- ja basseinikompleksi pärast ja mingi saiapuru ja “väike noku” mind väga ei heiduta ja reklamatsiooni/ skandaali ei hakka sellepärast küll tegema.”
Mulle meeldis selle teise blogija suhtumine. Minu arvates peaksime me kõik oskama teha vahet asjadel, mis on kritiseerimist väärt, ja asjadel, mis ei muuda meie puhkust halvemaks, vähemalt mitte rohkem kui me ise laseme. Ma ei taha sellega sugugi öelda, et kõik ebameeldivused tuleb alla neelata ning kriitika pole lubatud (ma olen kasvanud teadmisega, et konstruktiivne kriitika on edasiviiv jõud), kuid ma soovitan mitte liigselt tähti närida. “Maailma parim puhkus” võib olla kasinate võimalustega hostelis ning “kõige hullem puhkus” luksuslikus sviidis.
Täiuslikku asja, mis on täiuslik kõigi jaoks, ei ole olemas.
Kui palju teie enne hotellide broneeringute tegemist tausta uurite ja kommentaare ning teiste tagasisidet loete? Kas te lasete end negatiivsest tagasisidest mõjutada valikute tegemisel? Ja kui palju ning milliste asjade üle teie hotellides ööbides kaebate? -
Kas alasti hotellitoas olemise eest võib trahvi saada?
Stseen filmist “Home Alone 2” Foto: http://amplesalty.tumblr.com/
Kes meist ei teaks klassikalist jõulufimi “Üksinda kodus”, kus väikene Kevin kogemata ilma vanemateta New Yorki satub ning ilma suuremate probleemideta end luksushotelli sviiti sisse registreerib. Kui (väljamõeldud stsenaariumi järgi) New Yorgis on selline alaealise check-in hotelli lihtsamast lihtsam, siis Eestis see nii lihtsalt läbi ei läheks. Alaealiste majutamise suhtes on Eesti hotellid vägagi konkreetsed ning ranged. Hiljaaegu tekkis probleem ühel Soomes elaval emal, kes soovis kaks 16- ja 17-aastast tüdrukut saata Tallinnasse kontserdile ning neile ühes linna majutusasutuses ööbimise broneerida. Hotell keeldus resoluutselt. Sest tegu on alaealistega.
Kes on alaealine?
Nüüd tekib küsimus, kes on alaealine. See küsimus on huvitav, sest tänasel päeval räägime me ju näiteks sellest, kas ja kuidas anda 16-aastasele inimesele valimisõigus, kuidas neid kaasata ühiskonna otsustusprotsessidesse ja nii edasi. Lisaks kolivad noored tihti kodust välja juba seoses gümnaasiumiõpingutega ja elavad sellisel juhul tihti vanematest eraldi ja üksi juba enne täisikka jõudmist.
Mõni lapsevanem ei lubaks oma 18-aastasel üksinda hotellis ööbida, kuigi seaduse järgi on täielik teovõime 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel), teine vanem peab täiskasvanuks oma 16-aastast. Mõni 17-aastane on tunduvalt vastutustundlikum kui teine 25-aastane. Eesti hotellidelt antud teema kohta uurides selgub, et alaealine on 18-aastane (kaasa arvatud) ning ilma täiskasvanud järelvalveta neil hotellis üldjuhul ööbida pole võimalik.
Võib-olla olen ma naiivne, kuid ma olen arvamusel, et päris nii jäikasid piire ei peaks hotellis ööbimisele panema. Kujutage nüüd ette, et Eestis esineb Justin Bieber (vabandan kui teadmatusest mitte-popi näite tõin), teie elate välismaal ning teie teismeline tütar anub teid, et saaks kontserdile minna. “Ma pean kontserdile saama, muidu suren!” anub ta. Teil ei ole aga vähimatki soovi sellel kontserdil osaleda, teie vanemad elavad teises linnas ning ainus variant, et teie laps “surema ei peaks” on see, et te usaldate tema täiskasvanulikku poolt ning leiate talle ööbimiskoha mõnes Eesti majutusasutuses. On ju kurb kui saate igalt poolt eitava vastuse?
Ma julgen arvata, et iga selline juhtum tuleks läbi vaadata ükshaaval, sest esiteks ei usu ma, et alaealised hordide kaupa hotellidele tormi jooksevad ning ma olen üsna veendunud, et alla 16-aastased ei tunnegi väga huvi hotellis ööbimise vastu, ilma selleks tungiva põhjuseta ning lapsevanema teadmisel. Aga alkoholi- ja tubakatoodete kättesaadavus, ütlevad nüüd skeptikud. Keegi ei kontrolli, mida noored toas teevad? Täiesti normaalne on praktika, et juhul kui toas asub minibaar, siis see lukustatakse, toast tellimine keelatakse ning vanem tasub (ettemaksuga) ööbimise eest. On selge, et alaealise majutamisel peab hotell olema rangem ning sada protsenti kindel, et tegu ei ole “Üksinda kodus” stsenaariumiga, kuid jäigad reeglid ei ole põhjendatud, seda enam, et seadused ei keela alla 18-aastasel isikul hotellis ööbida.
Kaheksast hotellidest kuus vastas, et 16-17-aastased neil ilma järelvalveta ööbida ei saa, üks hotell lisas, et alaealiste majutamise reeglid laienevad ka 18-aastasele, vaid üks hotell oli nõus antud teemal kaasa arutlema.
“Kui alaealine peaks hotelli saabuma walk-in kliendina, siis ilma selleks volitatud isiku nõusolekuta me talle majutusteenust ei paku, kuid selliseid olukordi meil tegelikult olnud ei olegi. Julgen arvata, et ilmselt on hotellis ööbimine noorte jaoks siiski kallis, ” vastas selle hotelli turundusjuht, “alaealiste ööbimise kohta saab öelda niipalju, et eks neid ööbib ikka, enamasti koos vanemate või selleks volitatud vastutavate isikutega. Eraldi võiks välja tuua noorte sportlaste grupid, kes reisivad koos selleks volitatud saatjatega. Lisaks on alaealiste broneeringuid, mille teevad tõesti vanemad oma lastele hotelliga ühendust võttes ja nende broneeringutega tegeleme case-by-case, maksavad vanemad ja meil on nende kirjalikud nõusolekud selle kohta, et nende laps meie juurde ööbima tuleb.”
Kas hotellituba on avalik koht?
Nüüd me jõuame lastekaitseseaduse juurde, mille järgi “alla 16-aastasel alaealisel on keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikus kohas kell 23.00–6.00. 1. juunist kuni 31. augustini on alla 16-aastasel alaealisel keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikus kohas kell 24.00–5.00”. Selle kohta, kas hotellituba on avalik koht, lähevad ka arvamused lahku. Ühed on arvamusel, et hotellituba on osa hotellist ning kuna hotell on avalik koht, siis on seda ka numbrituba. Teised jällegi küsivad, et kui hotellitoale rakendub avaliku korra seadus, kas siis peaksime me alasti hotellitoas viibimise eest trahvi saama.
Stseen filmist “Home Alone”. Foto: Cineplex.com
Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu leheküljelt leiab, et valdkonda reguleerivad turismiseadus, alkoholi-ja tubakaseadus, autoriõiguse seadus ning muud õigusaktid ja regulatsioonid, küll aga ei ole seal ettekirjutusi 16-18-aastaste isikute majutamise kohta.
Tundub, et tegu on veidike piiripealse ning konkreetselt selgeks tegemata teemaga, kus kindlam on minna lihtsama vastupanuteed ning igal juhul “ei” öelda.
