Rubriik: Arvustused

Topelt ei kärise

Von Stalckelberg Hotell asuvast Zen Spa’st (siin) oleme me juba varemgi rääkinud, kuid kas pole mitte üks vanasõna, mis ütleb, et topelt ei kärise. Samuti on rõõm jagada ka teiste külastajate positiivseid kogemusi. Nii toome teieni blogija Aili kogemuse:

Kolmapäeval avanes mulle imeline võimalus külastada von Stackelberg Hotel Tallinn Zen Spa’d. Mõtlesin, et mis ma üksi seal ikka mõnulen ning mängin vahelduseks armastavat vanemat õde ja võtan ka õed endaga ühes. Mõeldud – tehtud. Ütlen ausalt, et ega ma just väga tihti (loe: mitte kunagi) nii uhketes kohtades käi. Eks ma olin ekstra selle puhul ka kontsaga saapad jalga pannud, et mitte liiga maakas välja näha (sest hallooo, ma ei ole enam Tallinna kodanik!).

Hotelli astudes tundsin end küll veidi kohmakalt, sest ütleme nii, et välja näeb see koht ikka päris uhke ja luksuslik. Tegin siis näo pähe, et “ah ma käin kogu aeg nii ilusates kohtades”. Vist läksid õnge ja jäid uskuma, sest meid juhatati vastuvõtust edasi spa’sse.

Zen Spa asub keldrikorrusel, kuhu viib esmapilgul päris käänuline rada. Kui käia nina püsti taeva poole, ega siis võiks jah ära eksida. Seintel on aga nii eesti kui inglise keelsed viidad, ehket lugejatel (mitte nagu konkreetselt TEIL lugejatel, vaid lugemist valdavatel inimestel) peaks siiski õnnestuma ka teelt eksimata õigesse kohta jõuda (välja arvatud mu õde ja vend kes spa’st lahkuda üritades, veidi ära eksisid).

Nii nad siis tegid näo, et “ah me kogu aeg käime niimoodi mõnulemas”.

Meie pakett nägi ette Jaapani basseini ja sauna külastust 1.5 tundi. Samal ajal kui mu õde ja vend juba sinna mõnulema jooksid, tutvustati mulle ülejäänud spa võimalusi. Von Stackelbergi hotelli Zen Spa näol on tegemist ühe väikese ja hubase kohaga. Võimalik on lisaks juba eelpool mainitud Jaapani basseinile ja saunale käia näo- ja kehahoolduses, eraldi on ka käte- ning jalgade hooldus ning mis spa see oleks, kui poleks massaaži ja kehahooldust?! Kõigi erinevate hoolduste kohta on võimalik lähemalt uurida Spa kodulehelt (link).

Meid ootas ees ikka kenasti kuiva põrandaga ruum… ma tegin pildi lihtsalt liiga hilja, kui mu õed olid juba kõik märjaks teinud sauna kooberdades.

Rääkides nüüd aga lähemalt Jaapani basseinist ja saunast, siis ütlen ausalt, et mul jäi sellest 1.5 tunnist väheks. Hää küll, ise ma valisin vahepeal piltide tegemise, aga meil oli seal lihtsalt nii mõnus, hea ja soe, et hea meelega oleks tunnikese veel kauem mõnulenud. Mida ma alguses ei teadnud, oli see, et basseini sai teha ka mullivanniks (või oleks õige öelda mullibasseiniks?) ja nii see meil “vahutas” pea terve aja. Surve oli ka selline parajalt tugev, et sain kannikatel olevat tselluliiti mõnuga väristada (vajalik info kindlasti).

Lisaks on võimalik tellida endale head-paremat süüa. Meie tegime valiku juustu- ja puuviljavaagna kasuks. Kuna ma olen üldse suur juustusõber, siis ega juustu ei ole taldrikul kunagi liiga palju. Oleks võinud rohkem olla 😀 Lisaks tellisime ka apelsinimahla mis oli minule taaskord üllatuseks värskelt pressitud ja nii hea. Iga senti väärt! Et siin igaks juhuks mainida, siis söögid ja joogid tellisin ikka oma raha eest. Kuigi saunas ootas meid ees juba suur kannutäis vett (kus oli vist tuhandest erinevast sordist marju sees…. mmmmmm), oleks ma enne mahla tellimist seda teadnud, oleks mul see hea apelsinimahl maitsmata jäänud.

Kokkuvõtteks nii palju, et me jäime kõik väga rahule selle käiguga. Kui tahaks hästi väga palju millegi kallal norida, siis oleks tooli/laua puudumine riietuskabiinis, aga linnuke oksal rääkis, et uuest aastast on neil seal (riietusruumis) väike uuenduskuur nagunii plaanis. Jaaa äkki siis saavad ka teised, minusugused laisad mugavad inimesed riideid vahetama minnes need lihtsalt toolile visata, mitte ei pea konksu otsa hakkama kõike panema.

Kui saabub mu elus kord mitte-koonri hetk, siis on see mu arust vääääga mõnus ja hubane koht kuhu näiteks mehega romantikat minna tegema. Väikesed veinid ja juustud ning mida sa veel elult ihkad? Aga võib-olla ma teen Allanile hetkel lihtsalt hint-hint, et ta mind sinna tagasi viiks 😀

Et Allani elu kergemaks teha, siis sobivad Hotelliveebis pakutavad paketid leiab ta SIIA klikkides.

Fotod ja tekst: Aili Alber

21. dets. 2015
Mombie*-puhkus

Ühel ilusal õhtupoolikul vaatas mu mees mulle otsa ja ütles:”Sa oled väsinud!”. Ma ei osanud seisukohta võtta ja minu esimene reaktsioon oli solvumine. „Mis mõttes sa mulle niimoodi ütled?” porisesin ma ja jätkasin edasi mehele sõnade suhu panemisega. “Sa tahad öelda, et ma olen kole” ja muud sarnased dramaqueen’ilkud väljendid. Minu mees ei saanud mu solvumisest aru. Tema mõte oli, et meie nõudlik kahe-aastame oli mind surmani ära kurnanud ning ta arvas, et ma vajaksin puhkust. Argipäevast ja kahe-aastasest.
Ma ei oleks kunagi uskunud, et minus on peidus kanaema, kes ei taha perest (väsimusest hoolimata) kaugele minna. Ma ei teagi miks, aga mul tekkis süümekas, et kuidas nüüd siis mina puhkama lähen. Ka sellele oli mu mees mõelnud. Välja valitud spaa asus nii öelda käe-jala juures, kuid samas siiski Tallinnast väljas. Viimsis. Mulle tuli varasemast ajast meelde, kui ma mehele naersin, et kes see loll Viimsisse spaase puhkama läheb, sest see on… noh… nii siinsamas, justkui kodus, et ei teki seda eemale mineku tunnet. Nüüd olin ma selle võimaluse eest tänulik. Nii lähedal, samas nii kaugel.
Äärmiselt reipal sammul lähenesin ma Viimsi keskuse asuvale Spa hotel Lavendel’isse. Tunni aja pärast oli mind ootamas Sothyse näohooldus. Viimati käisin ma näohoolduses kaks aastat tagasi, enne lapse sündi ja juba siis mainis kosmeetik, et minu vanuses (35) peaks ikka juba enda jaoks aega leidma. Teoorias olin ma enne lapse sündi ka seda meelt, et enda jaoks peab aega leidma, praktika oli aga kujunenud hoopis teistsuguseks. Ma olin mõtetega juba väikesel minipuhkusel, seepärast tõid mind karmi reaalsusena maa peale tagasi suured prügikonteinerid peaukse ees (muidugi ei olnud see tegelikult päris nii ning tegu oli samas majas asuva poe tagauksega, kuid mulle, kes ma lähenesin spaale nö valest küljest, oli see esmane mulje ning tibake ehmatav.)
Spaa-hotell on ehitatud vanasse staadionihoonesse. Olles veidike (retro)arhitektuuri-friik, siis minu jaoks oli see vaid plussiks. Astmed, sikk-sakk lagi, talad, veerandkuu-kujulised aknad. Mulle sümpatiseerivad sellised uute funktsioonidega vanad hooned. Need on looga ja iseloomuga.

Hotell on tilluke, 47 toaga. Superior-tube ega sviite siin pole, on vaid standardtoad ning nö peretoad kolme voodiga. Lisavoodeid klassikalises mõttes pole, kuid olemas on lahtikäivad tugitoolvoodid (mulle tuli kohe pubekaaeg meelde kui mul oma toas voodi asemel oli just sarnane tugitool-voodi. Ma ei mäletagi, miks ma sellise nõudmise tookord oma vanematele esitasin. Vist oli popp). Minu tuba oli ruumikas ja olemas oli kõik see, mis ühes korralikus hotellitoas olema peab. Välja arvatud föön, kuid seegi teadlikult, sest vana maja elektrisüsteemid ei kannataks välja kui rohkem kui kolmes toas korraga föönid undaks. Väga oli panustatud voodisse ja televiisorisse, mis oli mu meelest väga hästi läbi mõeldud “raha raiskamise samm”. Mina hindan hotellide juures väga voodi mugavust, samal ajal kui mu mehe jaoks on alati oluline televiisor ja selle suurus. Mina ei pane teinekord telekat toas tähelegi (ka siis kui see on suurem kui tuba ise), mehed aga seevastu… Minu oma jaoks vähemalt on telekas elu. Ka siis kui me seda puhkuse ajal isegi ei vaata, suur telekas toob mehelt alati plusspunktid. Miks? Ärge küsige!

Igatahes pakkisin ma oma väsinud lapsevanema kere lahti ja nautisin hotellitoas täielikku rahu ja vaikust. Kas pole veider, et vanemaks (st lapsevanemaks) saades on vaikus kõige ilusam heli? Ilmselt alateadlikult olin ma kodust kaasa haaranud Jaan Tätte raamatu nimega “Vaikuse hääl”. Kui te ei ole seda lugenud, siis siiralt soovitan.
Liiga palju ma vedeleda ei saanud, sest mu kõht nõudis enne näohooldust ka süüa. Ma jõudsin nibin-nabin sabast kinni lõunapakkumistel. Valikuks kreeka-salat (mis oleks vajanud tibake kastet) ja seljanka, kõrvale suussulav kohalik leib (vihje:ostke kaasa!). Komplekti hinnaks sain ma natuke üle kolme euro. Ideaalne lõunasöögipaik. Natuke jäi mulle arusaamatuks restorani punane ja must sisekujundus (minu maailmas seostub “lavendel” lillaka-roheka-halli-värvigammaga). Ma olin oma vaimusilmas eeldanud midagi, mis oleks meenutanud Peter Mayle “Elu Provance’is”. Ma ei ole ju ainus, kellele lavendel seostub Provance’iga? Samas sain ma aru, et restoranis opereerib usbeki restoran “Talleke ja pullike” ning see muutis musta ja punase kombinatsiooni palju arusaadavamaks. Õhtul tellisin ma endale tuppa pulliliha ja fetajuustuga pirukad. Need olid jumalikud! Mul hakkab siiamaani vaid pirukatele mõtlemisest suu vett jooksma. Menüü tundus nii huvitav ja mul on siiralt kahju, et köök tegelikult juba suletud oli kui mu tühi kõht end meelde tuletas.
Hüpates restoranist edasi konverentsiruumidele (kaks suurt ruumi, kus pidada nii konverentse, koosolekuid, sünnipäevasid, peiesid), siis ühes neist oli ka must tiibklaver. Väidetavalt olla see varem olnud , kus aegajalt õhtuti noorte muusikute poolt elavat taustamuusikat pakuti. Mul oli kahju, et klaver oli restoranist ära toodud ja elava muusika õhtutele lõpp tehtud. Ma esindan vaid enda isiklikku arvamust ning mingit statistilist tuge mu arvamusel taga pole, kuid minu arvates hindavad kliendid väga elavat muusikat restoranis. Kas ma eksin?
Näohoolduses ärkasin ma (vähemalt) kaks korda oma enda norskamise peale. Piinlik küll, kuid samas ilmselt saate te aru kui lõõgastav oli, et keegi tund aega mu väsinud nägu mudis. Ma tunnen, et viimase kahe aasta jooksul olen ma kümme aastat vanemaks jäänud, kuid vähemalt korraks tundsin ma, kuidas kosmeetik mudis mu näo paar aastat värskemaks. Nii mõnusalt ja värskelt (hoolimata vaid neljatunnisest ööunest eelmisel ööl) polnud ma end ammu tundnud. Ma olin tänulik. Ma ei teagi kummale rohkem, kas oma mehele, kes mu väsimust nägi, või kosmeetikule, kes mind beebikoomast korraks üles turgutas.

Lavendel Spa muutub alates kella kuuest “lastevabaks”. Olles kahe-aastase lapse ema, siis te võite ju aimata, et tegelikult lapsed mulle meeldivad, kuid samas ütlen ma käsi südamel, et ma hindan lapsevabu hetki. On hetked lastega ja lasteta.Paradiis, hüüdsin ma endale! Ja paradiis see tõesti oli. Pean ausalt tunnistama, et Lavendel Spa kodulehel ei tundunud spaa-osa mulle kuigi hubane, kuid ma eksisin. Ma eksisin väga. Ma ei armasta veekeskusi, suuri basseine ja muid atraktsioone. Ma tahan vaikust, paari basseini ja sauna ning toole, kus lõõgastuda. See spaa oli täiesti minu teetassike. Võib-olla te arvate, et minus räägib alkohoolik, kuid minu maailmas käib kosutav õlu või muu kihisev jook (prosecco) saunaskäigu juurde. Ja siin oli see võimalus olemas!
Ideaalne spaa, kus päeval näiteks lapsega aega veeta (uskumatu, et isegi lapsevabal puhkusel vaatan ma asjadele ka emapilguga), kus väsinud ema (mina!mina!mina!) saab rahulikult nautida saunamõnusid ja vaikust hea raamatu saatel, kus romantikud saavad koos aega mõnusalt aega veeta. Ma ei liialda kui ma ütlen, et see väike spaa keset Viimsit on minu viimase aja üks parimaid leide.

Mombie ei oleks saanud endale paremat minipuhkust tahta.Muidugi oli mul koju minnes süümekas, et mina olin küll aasta-paar nooremaks tagasi puhanud, kuid mees… Nüüd oleks vist hea naise kord mees spaasse puhkama saata? Aga kuhu? Millised on teie soovitused?
Lavendel Spaal soovitan ma silma peal hoida. Neil peaks varsti üsna huvitavaid pakkumisi just väsinud vanematele tulema. Et mu kiidulaul sellele pisikesele spaale usutavam kõlaks, siis ütlen ma, et muidugi oli ka asju, mis mulle nii väga ei meeldinud (dušikardinaid pole ma kunagi armastanud ja Moskva saiake hommikusöögilauas oli kõva), kuid sellest hoolimata olen ma sinna üsna pea tagasi minemas. Seekord koos abikaasaga. Näidake mulle üks Eesti mees, kellele ei avaldaks muljet saun, kus saab ka vihelda! Kohe kui me lapsehoidja leiame, teen ma uue broneeringu. Hotelliveebi valikust leiate Lavendel spaa paketid SIIT.

* mombie = mom + zombie ehk eesti keeles lihtsalt “väga väsinud vanem”

15. dets. 2015
"Ära sa sinna küll mine!"

Kui ma viimane kord Tallinnas ööbimiseks Hotelliveeb.ee portaalist hotelli otsisin, jäi mul muude hotellide seas sõelale ka GO hotell Shnelli Balti jaamas. Millegi pärast tundus see mulle vägagi sobilik ööbimskoht, soodne pealekauba – kahese toa hind algas 49 eurost, kuid mu abikaasa oli hoopis teisel arvamusel. “Ära sa sinna küll mine!” hoiatas ta mind. Kui ma imestusest suured silmad tegin, et miks siis see hotell talle nii vastukarva on või et mis kogemused tal minu teadmata sealt on, ütles ta lihtsalt, et isver, no see on ju Balti jaam.
Ma ei tea, kas see oli naiselik jonn või midagi muud, kuid tema vastuseisust hoolimata sai tuba broneeritud just selles hotellis. Tõepoolest Balti jaamas. Balti jaam on minu jaoks vastuoluline koht. Balti jaama turg, kust igasugu vahvaid vintage asju leida võib, kust ma suvel iga nädal memmedelt lilli ostan, on üks mu lemmikkohti. Selline omanäoline, kirju läbilõige tallinlastest. Balti jaama ümbrus, tunnelid ja pargipingid, on aga mu jaoks üks hirmuäratav koht. Ma olen argpüks. Ühelt poolt ma armastan seda piirkonda, teiselt poolt kardan. Veider eks? Nüüd aga broneerisin ma toa Shnelli hotellis.

Hotellil pole Balti jaama nö pahupoolega mingit pistmist. Mind võttis vastu naeratav administraator. Ma olin lugenud kommentaare, et töötajad ei saa seal eesti keelest aru ja on ebaviisakad ning olin natukene selliseks vastuvõtuks valmis. Midagi sellist ei kohanud ma kusagil. Kõik oskasid eesti keelt, olid naeratavad ja viisakad. Samuti olin ma kuulnud, et seal ööbivad vaid vene rahvusest turistid (mitte et ma aru oleksin saanud, miks see peaks halb olema). Mina kuulsin soome, inglise, saksa, eesti ja vene keelt. Kusjuures vene keeles kõnelev perekond, kellega ma hommikusöögi ajal rääkima sattusin, oli nii tore, et ma võtsin kokku kõik oma keskkoolis õpitud vene keele oskused ja purssisin nendega rääkida. Tegin neist veel ka ühe foto, kuid ei osanud küsida, kas tohin seda ka blogis kasutada ja nii jääb see meeleolukas pilt koos nendega siin ka jagamata. Kuid kehvas vene keeles pursitud vestlusest jäi mulle hinge nii tohutult positiivne mulje.
Kui mul tänu külastajatele jäi hommikusöögist väga positiivne mulje, siis kahjuks pean ma ütlema, et positiivset muljet ei jäänud mulle hommikusöögi valikust. Ma ei tahaks üldse iriseda, kuid koorikuga kaetud puder ning vähene võileiva materjali valik ei jäta mulle teist võimalust. Ma soovitan hotellil tõesti hommikusöögi väljanägemisega vaeva näha. Kui muidu on hotell igati vinks-vonks, siis hommikusöögi pool meenutas mõnd low-budget hotelli hommikusööki. Ma loodan, et hotell ei pahanda. Kriitika on ikkagi ju edasiviiv jõud. Samas pean ma kiitma eraldi kohviku/lobby baari valikus olevat laimi-toorjuustukooki. See viis keele alla.
Toa kohta ei ole mul mitte midagi halba öelda. Täiesti neutraalne hotellituba, kus kõik vajalik olemas. Ma usun, et rohkem kui hotellitoa sisustus, huvitab teid hoopiski, kas Balti jaama lähedus siis ei seganud. Teate, ma ütlen ausalt, et mulle meeldis kohe eriti see raudteejaama ja rongide lähedus. See oli kuidagi nii kihvt. Öösel ei saanud rongide liiklus mind kuidagi häirida, seda lihtsalt põhjusel, et öösel ei sõitnud ühtegi rongi. Hommikul oli vaikselt kuulda valjuhääldist tulevat teadannet “Lugupeetud reisijad, Tallinn-Pääsküla rong väljub 10 minuti pärast neljandalt teelt”. Kuidagi selline suurlinnalik tunne tekkis. Mind ei seganud ja ega see valjuhääldi siis nüüd kõrva ka ei karjunud. Teisel pool asuvatest tubadest avaneb ilmselt imeilus vaade Toompeale.

Hommikul jälgisin ma kohvikruusi kõrval rongile tõttavaid inimesi ja nautisin kogu seda siginat-saginat. Veidi hiljem liikusin ma ise selle sigina-sagina sees. Valjuhääldist kostis meeldetuletus “Lugupeetud reisijad, Tallinn-Tartu rong väljub esimeselt teelt”, ninna tungis nii magus värskete saiakeste lõhn, ma sulandusin tööle ja rongidele tõttavate inimeste massi, tädikesed laotasid tekile müügiks toodud villaseid sokke. Ma läksin rongile. Balti jaam jäi minust maha positiivse pildiga. Hotelli lobby-baari jäi varahommikust õlut libistama keegi härrasmees. “Nii baltijaamalik,” muigasin ma omaette, kuigi sarnaseid varahommikuseid õllelisi võib leida igast teisest hotelli lobby-baarist. Vanalinnast ja Viimsist.

26. nov. 2015
Hüvasti kuulujutud ja tere, Viimsi Spa Atlantis H2O Aquapark!

Viimsi Atlantis H2O Aquaparki kohta on kirjutatud, sosistatud ja jagatud erinevaid jutte. Selleks, et aru saada, mis seal siis täpselt on ja toimub, otsustasin ise kohapeal ära käia. Kaasas kaksikõde, väikene tütar koos oma sõbrannaga – nii me nagu haneemad koos poegadega uksest sisse saabusime. Erinevad hoiatused, loetud kommentaarid ja ebamäärane müstikatunne kotis käterättidega kaasas.
Soe vastuvõtt on juba pool (südame)võitu
Esimene asi, mis kohe silma jäi, oli avarus, puhtus, värske lõhn ja mõnusalt valgusküllane atmosfäär. Tõesti, kui kogu parkla oli autosid täis, tekkis vaimusilmas kujutelm, et ees on ootamas ülerahvastatud basseinid koos kiljuvate lastehordide ja pragavate vanematega. Õnneks kadus see sisenedes kohe. Hubane õhkkond, kiired, naerusuised ja asjatundlikud teenindajad oli parim vastuvõtu viis, mida soovida. Rõõmsate naeratustega anti garderoobi sisenemiseks kaasa ka välisjalanõude jaoks mõeldud kilekotid. Ikka selleks, et sinna minnes jääksid põrandad puhtaks. Ja seda need tõepoolest olid. Lisaks sellele ja kaunile disainile oli kõikjal ka päriselt soe. Selline soesoe, mida olen kohanud väga vähestes kohtades. Samuti pole paljudes kohtades mõeldud väiksemate veepargi sõprade peale aga Viimsis olid tillukesed wc-potid just nende jaoks ootamas. Kui mõnele on ehk võõras ühised garderoobid (et kuidas see ikkagi täpselt välja näeb – mehed-naised koos), siis tegelikult on kõik väga hästi korraldatud ja piinlikustunnet ei peaks keegi tundma.
Meid ootas tõesti igas mõttes soe vastuvõtt.
Seiklus alaku!
Kasvava huviga läksime edasi, lastel silmad elevusest säramas, nagu avaneks kohe-kohe uks otse Paradiisi – ikkagi lainebassein, ringvooluga bassein, kuus erinevat liutoru ees ootamas! Me ei pidanud pettuma. Kõik, kes armastavad veetorusid, tuubidega sõitmist, adrenaliinitulva – tere tulemast, see koht on teile. Just see on Atlantis H2O kõige suurem trump ja konkurentsieelis. Eestis teist sellist lihtsalt pole. Suur pluss oli ka karestatud põrand, kus oleks võinud kasvõi paljajalu olla. Ja kloorilõhna puudumine! Torudemaailmast leidub igaühele midagi: rahulikematest nö. titekamatest – kiirete ja rajumateni. Keskuses on palju personali, kes atraktsioonide juures nii „valves“ olid kui ka pidevalt ringi käisid. Üks noormees vaatas väikeseid lapsi, kes tõenäoliselt “korra eemale“ olid läinud, sama kahtlustava pilguga nagu Köstrihärra uljaspead Tootsi „Kevade“ filmis, kutsus lõpuks kahtlusalused enda juurde ning toimetas „süüdlased“ ka otsiva näoga ehmunud näoga vanaema juurde. Memme tutakas vastu lastelaste peput, endal südamlik tänu silmis ning personalitöötaja sõbralik käega rehmamine käega „ah, mis nüüd!“, tegi endalgi kuidagi südame soojaks. Tundsin, et oleme siin tõesti hoitud ja heades kätes.
Kõigepealt kruiisime ringi veebasseinis, kus sõna otseses mõttes lasime end voolul kanda. Kastmine „vihmakardina“ all ning seejärel kehad soojaks mõnusas basseinis! Siis oli õige aeg proovida (kuri)kuulsaid veetorusid. Kuna nende kohta on kirjutatud erinevaid arvamusi, siis alustasime tagasihoidlikult „kõige rahulikumast“. Hurraaga mäest alla ja … meeldis.
Lapsevanemana soovitaksin ettevaatuse mõttes tegelikult torud ise esimesena ära proovida. Nii tekib ka parem arusaam, on see teie lapsele sobiv (või tasub selle kiire asjaga siiski mõnda aega oodata). Väga kihvt oli ka see, et osad kahesed tuubid olid ka põhjaga, nii et Limpa liutorust ja mustast torust sai just nendega alla sõita. Usun, et see on tõeline rõõm paljudele lastele.
Minu tütar, kelle tagumik sai kunagi Serena veepargis kriimustada, kartis sellest ajast peale kõiki tuube… Nüüd sai mure murtud kõigest mõne minutiga. Esimene proovikas ja edaspidi käisid lapsed treppidest üles-alla samasuguse kiirusega nagu hiired varasügises sahvris. Veel! Veel! Veel üks kord!
Üks nõuanne täiskasvanutele oleks ka: kuna osades torudes on hoog ikka kiire-kiire ja lõpp järsk, võib juhtuda, et alustades sõitu bikiinidega, võib üks osa bikiinidest lõpus asuda seal, kus see olema tegelikult ei peaks.
Olin tunnistajaks, kus pereemal olid „finishisse“ jõudes näiteks rinnahoidjad kaela ümber. Kui laps näpuga näitas ja heleda häälega üle keskuse hüüdis: „Emme, sul on tissid paljad!“, sai õhk mõneks minutiks äkitselt elektrit täis. Üks lapsevanem peitis oma poja silmad igaks juhuks kinni.
Trikoo oleks sellistes kohtades rohkem kindla peale minek.
Veekeskuskes on mitmeid eksponaate, mida uurida ja viise, kuidas lapsed saavad meelt lahutada: Vesikaru maailmaruum, Geisrite Väljak ja mängida saab ka Vesikaru Viktoriini.
Meie lemmik oli Veemäng ehk vees-olles-kaalu mõõtmine ja teada saamine, kui palju keha sisaldab vett. Rahvuste sõprus ei küsi nime ega staatust. Inimlik hoolimine on keel, mida mõistavad alati kõik. Koos soomlasest mammadega kupatasime põnnid vette ja kaalusime neid koos. Ja siis eraldi. Ja siis kõik jälle koos. Kuna elamus oli rõõmus ja naerust rõkkav, siis soovitasin ka neil endil see ära proovida. Üks neist tuli hetk hiljem kohmetuna välja: „No nyt riittä!“, silmis peegeldumas täielik rahulolu – vees ei kaalunud ta peaaegu midagi!
Jah, õnneks on tõesti vähe vaja.
Alati kulub meile ära üks tõeline mittemidagitegemine
Veekeskuses saab küll kõhtu kinnitada NomNom kohvikus, kuid näiteks saunad seal puuduvad. Hea uudis samas on see, et väikelaste lusti- ja mänguala koos pisikestele mõeldud basseiniga on tulemas juba selle aasta sees! Kuna Viimsi Atlantis H20 on hetkel peamiselt veekeskus, kust veetorudest hõisates alla sõita, siis mina soovitaksin juurde osta kindlasti ka nö. tavalise spaa- ja veekeskuse pileti. Seda just seepärast, et saaks proovida lisaks ka erinevaid saunamõnusid, spordihuvilised teha ujulas mõned kiiremad ringid ja beebidega emmed lastebasseinis sulistada.
Näiteks Hotelliveebist ostes on spaa- ja saunakeskuse kasutus juba paketis sees. Nii saab seiklusmaalt pageda otse mõnusate värvilahenduste ja hubase disainiga lahendatud sauna-mullivannide- ujulakompleksi, kus jääb tunne, et inimesed on kõik oma argimured koos välisriietega riietusruumi riputanud. Õdusamas ja rahulikus sauna-vee-kohviku-kompleksis saab nautida elu nagu kunagi kirjeldatud imelises Atlantises, kus inimesed olid alati lahked ja rõõmsad.

Aega jagus nii endale kui teistele ja kella ei vaadanud keegi. Maitsvad mojitod, lastele jätsikokteilid, snäkid, lõõgastav puhkepaus enne saunamõnude nautimist ja… minek!
Lõpetuseks
Viimsi Spa külastamine pole just odav rõõm, kuid see on koht, mille kohta on minu arust õigustatud ütlus: kui juba, siis juba. Nii mitmekülgset keskust, kus kõik on kompleksselt üheskoos (kino, hotell, 18+ Spa, erinevad ja mitmekülgsed söögikohad ning spaa-hoolitsused, mis silmade eest kirjuks võtavad), teist Eestis lihtsalt pole. Erinevaid pakette, kust igaüks endale sobiva peaks leidma, saab kombineerida nii hotellis kohapeal olles aga võib ka minna lihtsama vastupanu teed ja tehaomale sobiv broneering otse Hotelliveebist. Võtke kaasa vanavanemad, lapsed või tulge koos kallimaga – iga päev on parim päev ja elamustest seal juba puudust ei tule.
Kui meie sealt lahkusime, peksis vihm vastu nägu ja vihises tuul aga see ei lugenud. Ei lugenud kohe üldse. Südames oli soe ja hea tunne. Aeg möödub linnutiivul ja elamused, mis peegelduvad lähedaste õnnelikes nägudes, on see, mis jääb pikaks ajaks meelde. Ja on seda kõike väärt.
Me läheme sinna kindlasti veel.
Mirjam

2. nov. 2015
Kes see siis Annelinnas ööbib?

Ma olen päris arvestusväärse osa oma elust elanud Tartus Annelinnas. Selle maja ees, kus nüüd asub Starest hotell, olen ma sadu kordi bussi peale läinud ja bussi pealt maha tulnud. Näinud, kui selles majas tegutses lasteaed, siis pood, siis koolituskeskus, ma olen selles majas asuvas juuksuris lasknud lõigata oma esimese poisipea. Kui sellesse majja tekkis hotell, mõtlesin ma, et no jumala eest, kes see siis Annelinna ööbima tuleb. Nii olen ma mõelnud kõik need aastad, mis seal hotell on olnud. Ma ei ole leidnud ühtegi põhjust Annelinnas ööbimises, sest ma ju tean ja tunnen seda kanti. Annelinnas ei ole midagi vaadata ega ka teha. Õhtul majade vahel konnates võib ilmselt peksa saada, ütlen ma poolnaljatades. Vist. Sest vanasti igatahes võis.
Kui paar aastat tagasi mu kolleegid ööbimiseks just selle hotelli valisid, kirtsutasin ma nina ja otsustasin ööbida vanematekodus. Annelinn lihtsalt ei tundunud absoluutselt ahvatlev ööbimispaik. Ma ei tea, kas ma olin ehk isegi natukene pettunud, kui ma nende suust hiljem üldsegi nurinat ei kuulnud. Ei olnud nad pettunud asukohas, hotellis ega juhtunud nendega ka midagi “annelinnalikult koledat”. Sellest hoolimata jäin ma arvamusele, et pole mingit põhjust, miks mina kunagi seal ööbima peaks.
Ära iial ütle iial. Mõnda aega tagasi läks mul Tartus vaja ööbimiskohta. Soovitavalt väga soodsat. Ma guugeldasin läbi kõik pakkumised ja sõelale jäi Starest hotell Annelinnas. Täiesti vabatahtlikult broneerisin ma endale toa hotellis, kuhu ma olin lubanud mitte kunagi minna.

Oli see nii õudne kogemus nagu ma olin ette kujutanud?
Alustame siis sellest, et ma maksin ööbimise eest 40 eurot (ma ööbisin kaheinimesetoas) ja selle hinna eest oleks patt nuriseda. Hinna ja kvaliteedi suhe (jah, ma tean, et see kõlab nii klišeelikult kui veel saab) oli täiesti paigas. Olgugi et ma jään arvamusele, et hotell on kesklinnast veidike kaugel, võtsin ma linnamineku ette jalgsi. 35 minutit jalutuskäiku päikeselises sügispäevas oli muidugi ideaalne algus päevale, kuid ma pean ka tunnistama, et ma ei võtnud seda jalutuskäiku ette sugugi tervislikel kaalutlustel. Mul tuli vastupandamatu soov nö lapsepõlveradadel kõndida. Betoonmajade vahel. Esimese maja rõdu all kimusid kamp noori suitsu, suure tõenäosusega salaja. See viis mind mälestustes tagasi. Mitte et ma ise oleks salaja rõdu all suitsu kimunud. Meie mängisime trihvaad ja vaatasime oma peidupaigast rõdu alt, kuidas suured poisid “turnikatel” suitsu tõmbasid ja ägedad välja nägid. Hiljem, kui ma ise suuremaks sain, ei olnud need ägedad poisid sugugi enam nii ägedad, kuid see selleks, juba hakkan ma vaikselt teemast kõrvale kalduma. Ma tahan öelda, et hotelliümbrus ei ole ehk tõesti Tartu parim, sest noh…Annelinn. Kuid selles pole ka midagi traagilist ning samas kui soovite õhtul jalutama minna, siis Uus Ihaste metsatukad ning täiesti korralikud jalgrattateed/teerajad on kiviviske kaugusel.

Hommikusöök ja kohv jäid minu jaoks lahjaks. Nii maitselt kui valikult, aga ma pean käsi südamel ka ütlema, et olen selles suhtes natukene printsess herneteral. Kui ma õigesti aru sain, siis süüa hotellis õhtul ei saanud (võib olla oli see vaid sel õhtul nii, ma unustasin täpsustada), küll aga oli võimalus erinevatest Tartu toidukohtadest söögi tellimiseks. See väike lisateenus meeldis mulle. Mul oli isegi natuke kahju, et mul polnud aega õhtul seda teenust järele proovida.
Minu kõige suuremaks üllatuseks oli aga tuba. Täiesti korralik ja puhas tuba, kus kõik hädavajalik olemas. Ma ei tea kas põhjusel, et olles kogenud 1990-aastatel Annelinnas nii mõndagi alates prussakatest kuni sooja vee puudumiseni, oli ma ikka veel arvamusel, et see kõik on võimalik ka aastal 2015. Tobe ja rumal eelarvamus. Tegu oli igati hea ja mõistliku hinnaga variandiga ööbimiseks. Hotell ei pruugi küll olla minu esimese valik kui peaksin uuesti Tartus ööbimiskohta vajama, kuid samas pean ma tunnistama, et teinekord ei tasu kaks-kolm korda rohkem raha välja käia kui vaja on tõesti vaid ööbimiskohta. Teenindus oli hotellis väga meeldiv. Ja nad ei teadnud, et ma oma ööbimisest ka arvustuse kirjutan;)

Samas vaatasin, et ka nemad pakuvad perepakettides nii AHAA teadusekeskuse, AURA veepargi ning Jääajakeskuse pileteid, nii et tegelikult sobib hotell ka perepuhkuseks. Hotelliveebi pakettidega saate tutvuda klikates siia.

27. okt. 2015
Siis, kui viimasest ühisest puhkusest on möödas neli aastat

Eelmisel nädalal loosisime kommenteerijate vahel välja lühipuhkuse Pärnus Villa Wessetis. Rõõm on tõdeda, et võit läks õigesse kohta, sest viimasest korrast kui Jane kahekesi vaid kaasaga aega veetis oli möödas juba neli aastat. Siin on väikene kokkuvõte nende mõnusast puhkusest eemal argitoimetustest:

Kui 12.10.15 saabus minu mailboxi kiri, et ma olen võitnud lühipuhkuse Pärnus Villa Wessetis, siis ma olin megaõnnelik ja nüüd olen ma kurb, et see nii kiirelt läbi sai. Aga nagu teada, siis head asjad saavadki kiirelt otsa!

Alustaks siis sellest, et ilm oli megailus. Me hakkasime Pärnusse sõitma juba kella 10 paiku. Check-in algas kell 14, aga tahtsime linna peal natuke jalutada ja poodides käia enne sinna minemist. Jalutades Villasse märkasin tee ääres armsaid lepatriinusid. No lihtsalt nii vahva idee muuta tänav värvilisemaks ja rõõmsamaks. Nad olid tõesti nii-nii nunnud!

Veel märkasin ma erinevate hoonete peal joonistusi. Mulle tõesti meeldib, kui vanadele ja räämas hoonetel on justkui uus elu antud.

Jõudsimegi Villa juurde siis tagasi, kui oli aeg end sisse registreerida. Läksime vastuvõtu lauda, täitsime ankeedi ja saimegi võtme, et oma tuppa minna. Teenindus oli vastuvõtulauas väga soe ja sõbralik. Tekitas sellise koduse tunde kohe alguses juba sisse.
Tuba oli oodatust natuke pisem, kuid minu soovidele tuldi igati vastu- soovisin rõdu, vanni ja suurt voodit. Kaks voodit olid küll kokku lükatud, aga vahet pole ju. See oli maailma pehmeim voodi! Ausalt ja ma ei liialda. Seal oli nii hea olla. Ma lausa hoidsin end vägisi üleval õhtul hilja, et seda rohkem nautida.

Kui olime toa üle vaadanud, mõtlesime, et läheme mere äärde jalutama. Seal oli päris palju inimesi ilma nautimas. Ei jõudnudki kaua jalutada, kui juba tikkus pähe mõte tagasi Villasse minna. Mingi väike väsimus hakkas peale tulema. Olin ju mina juba põhimõtteliselt kella 6-st üleval oma peavaluga, mis õnneks Pärnusse saabudes oli võluväel kadunud, kuid siiski.

Kuigi me alguses planeerisime õhtul minna restorani sööma, siis üsna pea sai selgeks, et pigem tahame olla omaette, võimalikult vaikselt. Mõtlesimegi, et läheme peale natukest toas olemist veel jalutama. Väga kaugele Villa Wessetist ei läinud vaid leidsime end varsti istumas seal juures olevas pargis.Mille ma pean ära märkima veel on see, et kui me lõuna ajal Pärnus jalutasime, oli seal nii imeline vaikus. Lausa lummav.Peale natukest istumist pargis läksime tagasi oma tuppa. Panime vannivee jooksma ja mõnulesime seal. Nüüd tooks välja selle ainukese miinuse, mis üldse kogu puhkuse juures oli- ülitilluke vann. Üksinda on täiesti okei seal olla, aga kahekesi?

Üsna kiirelt jõudis kätte hiline õhtutund. Pugesime voodisse teki alla ja jäime telekat vaatama. Ja see uni tikkus peale aina rohkem ja rohkem. Seal oli võimatu mitte magama jääda. Kuigi kõrvaltubades olid ka inimesed, siis oli seal nii rahustav vaikus.

Hommikul tõusime suht vara- kella 9 paiku. Hommikusöök oli 8-11. Panime endale äratuse ka 10ks, et sisse ei magaks, aga tõusime iseenesest üles. Tundsime end puhanuna. Käisime pesus, panime riidesse, korjasime oma asjad enamvähem kokku, sest peale hommikusööki oli plaanis kohe lahkuda. Pean tunnistama, et ma hakkasin oma nublusid igatsema ja mõtlesin, et mida kiiremini me Vändra tagasi läheme, seda parem.

Tõsi, hommikusöök oli väga mitmekesine. Valikus oli erinevad puuviljad, puder moosiga, kartul, omlett, peekon, hommikuhelbed piimaga või jogurtiga, kooki, kohvi, erinevad mahlad, teed oli ilmselt, vett jne. Oh seal oli nii suur valik. Ma neid pildistama üles ei hakanud, sest niigi vaadati mind veidralt, et ma kaamera näpus ringi käin.

Ilmaga vedas, sest Villast lahkudes oli igalpool selline udu, et ei näinudki eriti sõita. Pärnust Vändrasse seisid tee ääres jahimehed, püssid käes, mis tekitas veits creepy tunde.

Eile saadeti mulle Villa Wessetist veel e-mail, et unustasin oma kleidi sinna. Seega, kui keegi hea inimene Pärnust viitsib mulle ühe teene teha ja sellele sinna järele minna lähipäevil, siis oleks see väga armas.

Fotod ja tekst: Jane Almers:

http://almersjane.blogspot.com.ee/2015/10/villa-wesset-luhipuhkus-parnus.html

Hotelliveebis pakutavate Villa Wesseti pakkumistega tutvu SIIN. Muuhulgas pakub Villa Wesset ka erinevaid teatripakette, vaadake järele ja lubage endale samuti üks väike lühipuhkus eemal argimuredest.

19. okt. 2015
Ei mingit hookus-pookust

Ma satun tihti juttu puhuma Skandinaaviast pärit inimestega, kes hea meelega oma Eesti muljeid jagavad. Jätame selle kõrvale, et aegajalt kipuvad nad rääkima, kui kaunis on meie pealinn Riia, sest kui võrrelda umbes kümne aasta taguse ajaga, siis on turist Eesti suhtes palju teadlikumaks muutunud ja teab sedagi, et Eesti ja Tallinna vanalinna vahele ei saa võrdusmärki panna. Kuid siiski… Kui nad külastavad Tallinna, kiputakse neid alati vaid ühtedesse ja samadesse restoranidesse sööma viima. Pärast ütlevad paljud isegi, et noh restoran oli ju täitsa kihvt, aga toiduelamus jättis soovida.
Restoranimaailmaga veidike lähemalt seotud olnud inimesena saan ma aru, et turismifirmad valivad koostööpartneriks need restoranid, kes neile toetust maksavad ning kellega on sõlmitud koostöölepinguid, kuid minu meelest on see kurb. Ja kummaline. Mitmel põhjusel. Meil on olemas erinevad head Eesti toitu ja restorane propageerivad organisatsioonid, keda ilmselt ka riik toetab, kuid millega nad siis tegelevad, et turistid Eestis ikka ja jälle vaid käputäit turistirestorani külastavad? Teistest ei ole nad midagi kuulnud, neile soovitatakse alati ühte ja seda sama. Samuti on palju räägitud ka sellest, kuidas me tahaks, et Eesti oleks toiduturisimi sihtkoht. Potentsiaal on ju olemas. Restorane, mille võiks mõne maailmaklassi restoraniga ühele pulgale panna, on mitmeid. Pealinnas ja pealinnast väljapool, kuid neid ei tehta turismifirmade ja riigi poolt nähtavaks. Ja nii ma mõtlengi teinekord, et tahaks ju kuulda, kuidas Eestit külastanud inimene rõõmsalt hüüatab, et oi, kus see või teine Tallinna (või Eesti) restoran jättis unustamatu kogemuse.

Minu viimase aja meeldejäävaim hotelli- ja restoranikogemus Tallinnas

Varasuvel rääkisin ma ühe Rootsi toidukriitikuga, kes Tallinnast rääkides hakkas vaimustunult ühest vanalinna restoranist rääkima. Restoranist nimega CRU. Ma ei olnud tol hetkel seda restorani ise külastanud, kuid loomulikult teadsin ma selle restoraniga kaasas käivat sõnapaari Dmitri Haljukov ja Bocuse D’or, samuti teadsin ma, et Haljukovi olümpiaesinemisega oli seotud Rootsi tippkokk Jonas Lundgren. Ma muigasin omaette ja mõtlesin, et eks ta natuke ehtrootslasliku uhkusega seda restorani kiitis. Meie jutuajamine piirdus tema ovatsioonide ja minu noogutamisega. Ma ei osanud kaasa rääkida. Hilisügisel külastasin ma seda restorani ka ise, kuna ööbisin CRU hotellis.

CRU peakokk Dmitri Haljukov

Suure elevuse ja ootusega istusin ma õhtul restorani hoovi ja juba sellest hetkest enne kui ma olin veel menüügagi tutvunud, sai sellest minu lemmikrestoran. Ma teadsin, et ma ei pea pettuma. Nüüd viimasel ajal on palju olnud juttu sellest, kui usutav on blogija arvustus kui hotell või restoran teab, et külastust ka kusagil kajastatakse, sest ehk pööratakse siis blogijale/arvustajale rohkem tähelepanu kui tavakülastajale. Jah, eks see ju ka võib nii olla mingil määral, kuid teate vähemalt selle restorani ja hotelli puhul julgen ma käsi südamel öelda, et erikohtlemist mulle ja mu tütrele osaks ei saanud. Nii nagu suheldi meiega, suheldi ka iga teise restoranikülastajaga. Tagahoovis oli kuulda nii eesti, saksa kui rootsi keelt ning ei jäänud kahtlustki, et kõik olid ühtemoodi oodatud.

Restorani hubane sisehoov

Kui lugeda ka Tripadvisori kommentaare, siis saate kindlad olla, et minu edasine kiidujutt on täpselt samasugused vahetud ja siirad emotsioonid, mis on tingitud maitsenaudingute,õhustiku ja teeninduse “kombost”. CRU restoran on pärl keset vanalinna, mitte sugugi “turistikas” koos kolmejuustupastaga, ei mingit hookuspookust ega ka liigset peenutsemist, mida ma mingil põhjusel natuke kartsin. Kui te veel pole seda restorani külastanud, siis tehke seda. Ärge kartke, et ka hinnad teid jalust maha niidavad, nii nagu seda tihti juhtub teistes vanalinna “kiidetud” restoranides, hinnad on täiesti mõistlikud. Ei saa kasutada sõna “taskukohased”, kuid vanalinna mõistes absoluutselt mõistlikud. Toitu osatakse siin restoranis tõesti hästi ja maitsvalt teha.

Tooraine on väga värske ja kvaliteetne. Võimalusel kodumaine, näiteks köögiviljad ja ürdid on Eesti taludes kasvatatud. Lauale saabunud leib-sai liigagi maitsvad. Ei taha ju enne päris roogade saabumist kõhtu täis süüa, aga oht on suur. Menüü on isuäratav. Toitude nimetused on menüüs meeldivalt lühikesed ja lihtsad, mind hirmutavad menüüd, kus kõik on kas viimsni lahti kirjeldatud või liigpeente nimedega. Teenindajad teadsid toite suurepäraselt ning selgitasid suurima hea meelega ning nii osavalt, et juba ainult toidust rääkides hakkas suu vett jooksma.

Minu kahe-aastane tütar sõi Gangnam Style nime kandvat eelrooga ehk lõhe Aasia stiilis (hind 10 eurot). Ja kuigi pean tunnistama, et ma ei olnud sugugi päris kindel tema reaktsioonis, siis sõi ta seda väga isukalt. Minu õnneks on ta väikese söömisega, nii et mul õnnestus vähemalt veerand tema toidust ehk eelroast ära süüa ja see oli imemaitsev. Ei mingeid keerulisi maitseüllatusi ega liigset kunsti taldrikul, lihtsalt puhas rõõm maitsetest. Mina sõin pearooga – Nordstream ehk lillkapsas ja siig (17 eurot). Ja samamoodi ütlen ma siin, et ei mingit hookuspookust, lihtsad ja hästi kokkusobivad toorained, mis suus sulasid.
Mis mulle selle restorani juures eriti meeldib, on see, kuidas nad teadlikult turundavad end erinevalt sise-ja väliskülastajale. Nagu ma isegi eelmises lõigus ütlesin, teadsin ma CRUd ilma seda külastamatagi, ma teadsin, et see peab olema hea toiduga restoran, sest ilmselgelt kokkade olümpial häid tulemusi saanud peakokk peab andekas olema. Eestlaste seas on CRU teatud ja tuntud ning hinnatud. Välisturistile CRU restorani aga eraldi ei reklaamitagi, see tuleb hotellis ööbivatele külalistele meeldiva boonusena, et hotelli restoran Eesti tippude hulka kuulub.
Samuti meeldis mulle restorani suhtumine väikestesse klientidesse. Lapsed on küll teretulnud, kuid neid ei oota siin ees ei lastemenüü ega nö erikohtlemine. Ka laps on lihtsalt üks külastajatest, kes endale sobiva toidu peab leidma restorani menüüs pakutava hulgast. Loomulikult on lapsele võimalik paluda pool praest või ühel või teisel moel natuke lapsesõbralikumaks teha, kuid üldiselt on restoran võtnud hoiaku, et lapsi tuleb harjutada erinevate maitsetega, mitte vaid lõbusate vinkude ja kartulipaatidega.
CRU köögis ei ole toimetamas vaid mainekas peakokk, samuti on siia kööki mahtunud mitmed tunnustatud noorkokad. Üldiselt öeldakse, et mitu kokka head suppi ei keeda ning teades et peakokad kipuvad teinekord ka keerukad persoonid olema, on rõõm läbi toidu ja teeninduse tõdeda, et selles restoranis tundub kõik omavahel kenasti harmoneeruma. Maitsed, inimsuhted, eesmärgid. Tulemuseks absoluutselt maailmaklassi restoran.

CRU restoran

Kui lõpetuseks veel rääkida hommikusöögist selles restoranis, siis vaieldamatult on see olnud üks parimaid, mida mina oma elus kogenud olen. Värskest toorainest ja esteetiliselt nii kaunilt lauale sätitud. Suurte ketihotellide hommikusöögibuffeed jäävad kauuuuuuugele maha ja kahvatuvad. See on hommikusöök, millest paljud hotellid võiks õppust võtta. Valik ei olnud teab mis suur, kuid kõige olulisem oli see mõnus emotsioon, millega läbi hommikusöögi päeva alustada, hommikusöögi laud on lihtsalt imekaunis. Ja kõik on värskemast värskem. Vahuveini saab ka;)

Hommikusöögivalik

Olles siin viimasel ajal veidike romantikalainel olnud, siis CRU restoran oma sisehooviga on nüüd küll üks selline koht, kus kõik lihtsalt õhkab romantika järele. Lopsakad lilled, tillukesed lauad, kõik ümbritsetud masiivsetest vanalinna müüridest. Nagu polekski Tallinnas, vaid kusagil Itaalia väikelinnas. Siiralt soovitan teil tutvuda hotelli pakkumistega (LINK) ning lugeda ka, millise mulje jättis see tilluke hotell suure nimega restorani varjus Tallinna vanalinna tuiksoonel -viru tänaval.

Vaade romantilisele sisehoovile

12. okt. 2015
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest…

Nii alustaks oma postitust Agu Sihvka. Aga nii võin oma arvustust alustada ka mina. Niisiis, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et mulle ei meeldi eriti suured hotellid ja veekeskused. Mulle tunduvad need isikupäratud ja steriilsed, mõni meenutab lausa haiglat, ometigi olen ma nii mõnigi kord ka sellistes hotellides väga positiivselt üllatunud olnud. Kuigi ajendatud eelmisest postitusest, siis romantikapaketiks ma keset linna asuvat suurt spaa- ja veekeskusega hotelli ei valiks. Ma ütlesin ka muidugi, et romantika on meie endi, mitte koha teha, kuid te ju nõustute minuga, et on asju ja kohti, mis on sobivamad. Ma ei teagi, miks ma nüüd jälle romantikast rääkima hakkasin. Mis meelel, see keelel?

Igatahes. Kalev Spa Hotell ja Veekeskuse poole oma samme seades olin ma valmistunud selleks, et hotell on suunatud Soome klientidele. Ma ei tea, millest tingituna see mõte esimesena mu pähe tuli, võib-olla oli põhjuseks asukoht sadama lähedal ja vanalinnas? Ja ma ei eksinud. Hotelli sisenedes kuulsin ma esimese asjana soome keelt, mulle jäid silma soomekeelsed sildid ning eripakkumised. Ma olin natuke pettunud mornis administraatoris, kes tundus töötavat kuidagi kui automaatrežiimil. Morn tere, siin on toavõti, siin veekeskuse garderoobi võti, hommikusööki serveeritakse sellest kellast selle kellani…Ei mingit sõbralikku naeratust. Minu tuju läks ka natuke halvemaks. Küll aga ei lasknud leigest vastuvõtust end häirida mu kaheaastane tütar. Tema märkas suurt lastemängutuba, mille ukse ees oli kinnipandav turvavärav. Halleluuja, hüüatasin ma mõttes ning suundusin suurima hea meelega temaga sinna kaasa, isegi enne kui me olime kohvri tuppa viinud. Mu tütar on väga aktiivne, mis omakorda tähendab seda, et niisama istumiseks ja hingetõmbepausiks väga aega ei ole. Me läksime mängutuppa, ma sulgesin turvavärava, mu tütar suundus Legode poole, mina istusin kott-toolile ning sukeldusin eeskujuliku emana Instagrami ja Facebook’i. Ma teadsin, et vähemalt korraks on mu laps ühe koha peal kinni, ega saa ei end ega teisi vigastada, midagi katki teha/maha kiskuda/ümber ajada. Suuuuuuured plusspunktid hotellile ruumika ja turvalise lastetoa eest! Kohatu naljana ütlen ma ka, et kui keegi veel oleks mulle ühe Pina Colada serveerinud, oleks see olnud tükike taevast maa peal.

Lõpuks tuppa jõudes olin ma tõeliselt üllatunud sellest kui ruumikas oli kaheinimese tuba, tõeliselt mõnus. Mitte nii nagu teinekord kipub olema, et tuba on sama suur kui voodi, kohver mahub vaevu tuppa ja kõrvuti seismiseks pole ruumi. Kalev Spa Hotelli tuba oli tõesti väga meeldiv üllatus, lisaks veel toaaknast avanev vaade vanalinnale. Toas ega vannitoas ei olnud midagi luksuslikku, kuid kõik see ja rohkemgi veel, mida ma ootasin ja eeldasin, oli toas olemas. Kuna tegu on spaahotelliga, siis toas olid olemas ka hommikumantlid. Minu jaoks ei ole midagi mõnusamat kui võimalus hotellis end hommikumantli sisse keerata ning voodis laiselda. Voodis laisklemisest 2-aastase lapsega ei tulnud midagi välja. Ja pealegi olid mõlemil kõhud tühjad.

Me suundusime hotelli restorani. Restorani asukoht 3.korrusel kohe tubade vastas jäi mulle veidike arusaamatuks. Olgugi, et restoran oli kena ja teenindus laitmatu, ma alati tahan eraldi tänada teenindajaid, kes lastega klientidesse sõbralikult suhtuvad, kuigi tahes tahtmata tekitavad sellised külalised teenindajale lisatööd, jäi siin hubasusest natuke puudu. Ma ei teagi täpselt, mis. Võib-olla see sama asukoht. Vaade vanalinnale oleks olnud kordi mõnusam kui vaade veekeskusele. Ma ei kujuta hästi ette, et nautides küünlavalguses õhtusööki, tahaksin ma, et taustaks oleks veetorudest alla liuglevad inimesed. Andke mulle andeks, et jälle romantikat mainin. Just nagu oleks see ainus põhjus hotelli külastuseks.

Kui nüüd minna edasi ka toidulainel, siis hommikusööki serveeriti sama restorani teisel korrusel. Ikka vaatega veekeskusele. Hommikusöök oli rikkalik, kohv väga mõnus kange ja minu jaoks olid kõige meeldivamaks üllatuseks soojad Karjala pirukad. Karjala pirukad, munavõi ja mõnus kange kohv ning midagi muud polegi vaja. Mina jäin rahule. Väga rahule. Kuid ma ei saa kuidagi jätta mainimata, et veidike kuivanud ja närtsinud välimusega munapuder rikkus natukene head üldmuljet kogu valikust. Natuke teemast kõrvale kaldudes, siis minu soovitus kõikidele hotellidele on panustada toidu väljapanekusse. Toidu valik ei pea olema meeletult lai, kuid ilus väljapanek tekitab nii mõnusa positiivse emotsiooni, millega uuele päevale vastu minna. Aga veelkord, hommikusöögi valik oli rikkalik, suure tõenäosusega leidis igaüks oma.

Nüüd siis aga veekeskusest. Veekeskuse osa on muljetavaldav. Kalev Spa veekeskuse eelkäijaks on 60ndatel ehitatud Kalevi Ujula. Omas ajas silmapaistva 50-meetrise basseiniga ujulakompleksi projekteeris toonane tipparhitekt Uno Tölpus 1950ndatel aastatel. Ujula valmis 1965. aastal ja siin toimus mitmeid rahvusvahelisi ujumisvõistlusi. 2005. aastal alustati ujula ümberehitustöödega moodsaks puhke- ja vabaajakeskuseks, mis avati 2006. aasta hakul. Ümberehitatud ujula on jäänud Eesti ujujate peamiseks treeningkohaks tänaseni. 50-meetrise basseiniga ujulast sai Põhja-Eesti suurim veekeskus koos meelierutavate atraktsioonidega, lõdvestavate saunade- ja veealust massaaži pakkuvate basseinidega.

Ma olen siit-sealt kuulnud nurinat, et ujumisbassein on ülerahvastatud, sest pooled rajad on ujumiskoolide poolt broneeritud. Ma ei tea, ma ei osanud seda täheldada, ujulas oli küll väga palju rahvast, kuid mulle ei jäänud kuidagi muljet ülerahvastatusest. Mitte et ma väga palju oleksin lastebasseinist üldse välja saanud, sest otseloomulikult oli see koht, kus minu kaheaastane soovis aega veeta. Ma kiikasin küll saunade ja mullivannide poole, kuid mullivannist soovis mu tütar karjudes kohe välja tulla, ma ei tea, kas talle jäi mulje, et temast hakatakse suppi keetma, aga sinna see mullivannis mulistamine jäi. Saunamõnusid ei ole ta ka veel enda jaoks avastanud. Mul oli sellest siiralt kahju.

Veekeskust tasub külastada kogu perega, sest kuigi lastebassein 35kraadise veega, mis minusuguse külmavarese jaoks on täpselt paras, on imevahva, on veekeskuses veel (kuid kui ma õigesti kokku lugesin) 12 erinevat basseini/mullivanni, mida ju ka tahaks katsetada. Liutorud ja saunad veel lisaks. Kui minna perega, siis saab jaotada, kes parasagu mullivannis mulistab ning kes lastebasseinis hullab. Seda luban ma aga küll, et tegevust jagub tervele perele, suurtele ja väikestele ning kogu päevaks. Mu meelest on ka päris vahva, et veekeskuse kohvikus saab laste sünnipäevasid pidada. Kui mu tütar natuke suuremaks saab, siis mulle küll meeldiks üks selline sünnipäev pidada. Veider, eksju? Kui ma postituse alguses ütlesin, et mulle ei meeldi veekeskused. Ega ei meeldigi, aga kui perre tekib laps, siis hakkad paljudele asjadele teise pilguga vaatama. Jällegi teemast kõrvale kaldudes, siis ma ei olnud kunagi varem mõistnud ka teletupsusid, nüüd leian ma, et need on igavesti vahvad tegelased. Ja kui lapsele meeldib, siis meeldib ka vanematele. Täpselt sama on veekeskusega. Minule avaldas Kalev Spa veekeskus vägagi muljet.

Spaahoolitused jäid mul kahjuks küll järele katsetamata, kuid mulle tundus, et valik erinevatest hoolitsustest on väga mitmekülgne ning olgugi, et ma jään arvamusele. et hotell on natukene rohkem Soome kliendile suunatud, siis hinnad ei olnud sugugi “soomestatud”. Mulle endale oleks väga huvi pakkunud Kalahari hoolitsused. Sajandeid saladuses hoitud Aafrika kõrbe iluretseptide järgi valmistatud Kalahari Spa tooted võimaldavad kogeda looduse aarete luksust. Nahka uuendavad, puhastavad ja niisutavad komponendid on saadud seal kasvavatest eksootilistest puudest ja taimedest, nagu baobabiõli, Kalahari melon, marula vili jne. Ehk järgmine kord.

Mis ma siis lõpetuseks ütlen? Lemmikhotelli Kalev Spa Hotellist mulle ei saanud, abikaasaga kahekesi puhkamiseks ei oleks see ka minu esimene valik, kuid…l astega peredele on Kalev Spa ilmselt suurepärane valik, mida ma julgen soovitada. Esiteks siis veekeskuse pärast ja teiseks on olemas erinevad peretoad. Peretuba, kus lisaks suurele voodile on olemas ka narivoodi ning kõrvuti asetsevad toad, mida saab muuta suuremale perele sobivaks peretoaks. Kalev SpaHotelli pakette saab broneerida ka läbi Hotelliveebi SIIN.

Veekeskuse regulaarsed külastajad saavad meist terve perega aga kindlasti.

28. sept. 2015
Turistilõks Viru tänaval

Oleme ausad, ükskõik kui palju me ka ei hindaks Tallinna vanalinna, siis paratamatult on sealsetel hotellidel ja restoranidel ning poodidel veidike turistilõksu maitse küljes. Kuna te viimati einestasite Viru tänaval? Või ööbisite? Mina pean tunnistama ausalt, et kui ma valin puhkuseks hotelle, siis Tallinna vanalinn on mu valikus üks viimaseid, Viru tänav peletab mind isegi eemale. Ma tean, et see on tegelikult rumal eelarvamus, sest mitte väga ammu aega tagasi külastasin ma üht vanalinna hotelli ja ei näe mingit põhjust sinna mitte tagasiminekuks, kuid siiski… Viru tänavale mina eestlasena ööbima ei tahaks tulla. Cru hotell aga just Viru tänaval asub.
Cru nimega seostub mul kohe restoran, mida ilmselt tänu Dmitri Haljukovi nimele teavad kõik natukenegi söögist huvituvad inimesed Eestis. Et olemas on ka samanimeline hotell, tuli mulle uudisena. Ma kergitasin skeptiliselt kulmu ja mõtlesin, et selge, kuhu tüüritakse. Restoran on tuntud, teeme juurde ka samanimelise hotelli, mainime ära ajaloolise tausta ja ümbruse ning ongi edu valem olemas. Jah, olgugi, et ma armastan Tallinna vanalinna, siis jään ma arvamusele, et see kubiseb ühest turistilõksust teise järel. Cru hotell kaasa arvatud.
Veidike üleolevalt vajutasingi ma eelmisel nädalal Cru hotelli uksekella ning olin valmistunud astuma sisse järjekordsesse vanalinna turistilõksu.

Nüüd aga see, mida ma kogesin alates sellest kui mulle avati uks, paneb mind tahtma end tutistada üleoleva eelarvamuse eest. Alustame algusest. Ma julgen öelda, et hotell oleks võinud romantilise fassaadi taga olla ka tõeline osmik, kuid ma ei oleks seda pahaks pannud, sest nii nagu mind ja mu kaheaastast tütart võttis vastu selle hotelli administraator, see on midagi enneolematut. Ma olen oma 34 eluaasta jooksul nii mõneski hotellis ööbinud, ma pean isegi tunnistama, et ma võin olla raske klient, kuid sellist kohtlemist nagu ma kohtasin Cru hotellis, ei ole ma varem mitte kusagil kohanud. Teate ju küll, kuidas meile meeldib öelda, et “mind koheldi kui kuninga kassi”, aga kui te ei ole kogenud seda, kuidas teid koheldakse Cru hotellis, siis te ei tea, mis tunne on lõpuks tõesti nagu kuninga kass olla. Ma võiksin siin arvustuse lõpetada. Cru hotell oli esimese viie minutiga jõudnud minu lemmikhotellide esikolmikusse, kui mitte esikohale. Ma vabandan juba ette ära, et selles postituses keskendun ma ehk liiga palju teenindusele, kuid teenindus selles hotellis (ja restoranis, millest ma lähiajal teen ka eraldi postituse) on midagi fenomenaalset.

Ma olin enne hotelli külastust ka hotelli guugeldanud. Mulle jäi meelde üks kommentaar Trip Advisoris – andke edasi kiidusõnad Oskarile. See tundus nii personaalne ja ma mõtlesin, et huvitav, kas ka minu tee ristub kiidetud Oskariga. Jah, ristus. Ma ei tea, kas hotell on Oskari nägu või Oskar hotelli nägu, kuid üks on kindel -Oskar on selle maja vaim ja hing. Selles, et teid hotellis võetakse vastu naeratusega, selles ei ole midagi eriskummalist, küll aga oli see maailma kõige sõbralikum naeratus, enne kui ma arugi sain, oli mu kohver viidud trepist üles tuppa, mu soovid täideti praktiliselt juba enne seda kui ma olin need välja öelnud. Absoluutselt ja eranditult suhtusid kõik hotelli töötajad alates koristajast kuni hotelli juhatajani minusse nagu oleks ma ainus külastaja hotellis. Võib-olla tegid nad seda sellepärast, et nad teadsid, et ma kirjutan ööbimisest ka arvustuse? Ei, seda kindlasti mitte. Ma nägin kõrvalt, kuidas suhtuti ka kõikidesse teistesse hotellis peatunud külalistesse. Selline sõbralikkus ja abivalmidus oli minu jaoks tõepoolest midagi nii erilist, et seda peab ise kogema, et saada aru, millest ma räägin.

Kolm aastat tagasi avatud hotell asub vanas kaupmehe majas, mida esmakordselt on mainitud juba aastal 1370 kui praeguse maja asemel oli puidust maja. Praegune maja on raamatute järgi pärit 15.sajandi algusest ning on ajaloo jooksul kõige vähem kannatada saanud maja Tallinnas. Kui te jalutate mööda selle hotelli kitsaid ja pikki, siia-sinnapoole keeravaid koridore, siis te tunnete kohe maja ajaloolist hõngu. Pole üldse keeruline ette kujutada seal küünlavalgel ringi kõndinud teenijannasid. Lisaks romantilisele ja ajaloolisele interjöörile jõuate te ühel hetkel ka tagahoovi, kus saab nautida hotelli restorani hõrgutisi.

Mind pani imestama restorani mõistlik hinnatase. Vanalinnast oleks ma midagi muud oodanud. Eelroog – Gangnam Style ehk lõhe Aasia stiilis maksis kümme eurot, pearoog – Nordstream ehk lillkapsas ja siig 17 eurot, magustoiduni ma küll ei jõudnud, kuid intrigeeriva nimega (Suveks saledaks) bežeekook maksis kuus eurot, klaas punast veini alates viiest eurost. Hotellikülalised saavad ka -10% soodustust.

Meie ööbisime double deluxe toas, kus avanes vaade nii Viru tänavale kui tagahoovile. Vanalinnas ööbides tuleb arvestada võimaliku tänavalt kuuldava lärmiga, kuid ma ei tea, kas meil lihtsalt vedas või oli lihtsalt voodi nii mugav, et mind, kes ma olen väga erksa unega, ei seganud ükski tänavalt tulev heli. Hommikusöögil uuris Oskar külastajatelt, kuidas nad magasid, kas nad on välja puhanud ning ega ometi võimalik lärm kedagi ei seganud.
Ma soovitan teilgi CRUs ööbides valida tuba number kolm. Ekstraboonuseks selles toas on vann, mis annab välja mõne pisema hotelli basseini mõõtmed. Ma pean ka ausalt tunnistama, et mul oli kohutav kiusatus seinalt kaasa haarata kadakamarja dušigeel. See lõhnas lihtsalt jumalikult ja jättis naha nii siidiseks. Need pisiasjad selles pisikeses 15 toaga boutique-hotellis…

Pakettidest on valida gourmet -, kultuuri-, romantika- ja spaapakettide vahel. Mina ise soovitaksin kultuuripaketti koos vanalinna ekskursiooniga, sest üks asi on kaunis vanalinnas niisama ringi vaadata, kuid hoopis midagi muud on kui keegi juurde ka hoonete ajalugu tutvustab. See on vägagi huvitav. Muidugi ei oleks mul mitte midagi ka romantikapaketi vastu (vaata lähemalt Hotelliveebi pakkumist siit).

Ja lõpetuseks pani täpi i-le hommikusöök. Selle kirjeldamiseks sobib üks sõna – jumalik! Igas suutäies on tunda kvaliteetset ja värsket toorainet, kõik on serveeritud nii kaunilt, et suuremate ketihotellide hommikusöögid jäävad kaugele kaugele maha. Kui nuriseda, siis kohv oli natuke untsu läinud ja oli liiga lahja. Igatahes oli mul kahju, et kõht nii kiiresti täis sai, sest ma oleks tahtnud veel ja veel süüa, nii maitsvat hommikusööki ei saa iga päev.

Lahkudes pakkus Oskar meile abivalmilt, et viib meie kohvri autoni, sest kui nüüd tõesti leida ka ainus miinus kogu hotelli juures, siis selleks on parkimine. Enne kui ma jõudsin öelda, et ei ole tarvis, et küll me hakkama saame, oli ta juba laia naeratuse saatel kohvri haaranud ja liikus reipalt välisukse poole. Ma ei oleks veel tahtnud lahkuda. See oli ilma liialdamata üks minu parimaid hotellikogemusi. Ei mingit turistilõksu nagu Viru tänavalt võiks eeldada.

7. sept. 2015
Kuidas selle Laulasmaaga siis lood on?

Laulasmaa spaas olen ma käinud igal aastaajal – kõigil oma plussid ja miinused, ka kogemusi on mul sealt igasuguseid, nii positiivseid kui ka negatiivseid, ma olen jäänud teenindusega väga rahule, aga ma olen ka tahtnud väga nuriseda. Kui ma sel nädalal valisin hotelli, kuhu puhkama minna, olin ma mõneti kahe vahel. Kas Laulasmaa ikka on minu teetassike? Kuna hind oli soodne (“Kui hing ihkab enamat” pakett, majutusega kahele, maksis 58 eurot) siis otsustasin ma Laulasmaale uue võimaluse anda.
Eelnevast kogemusest teadsin ma, et rannaresidentsis ma ööbida ei soovi. Minu jaoks on seal toad liiga väikesed ja pimedad ning sobivad pigem inimestele, kes veedavad terve päeva rannas ning tulevad tuppa vaid magama. Mina tahtsin tuba merevaatega. Eelmisel aastal umbes samal ajal käisime me Laulasmaa spaas pulma-aastapäeva tähistamas ja mulle meeldis, et me saime oma toa rõdult nautida imelist merevaadet. Merevaates on midagi rahustavat ja hinge kosutavat.

Mõnus mererand ja imeline asukoht männimetsas on Laulasmaa kindel trump. Plussiks on ka see, et hotell asub linnast vaid lühikese autosõidu kaugusel, kuid juba Laulasmaa poole viivale metsateele keerates unustate te kõik argimured ning hakkate looduserütmis hingama, see on selline kummaline rahulolu, mis teid ühtäkki valdab. Kuigi oli imeline suvepäev, jõudsime me hotelli liiga hilja, et randa päevitama minna. Mina ise ei ole kõige suurem ujumisesõber, seega otsustasime me enne õhtusööki teha ühe pikema jalutuskäigu metsas. Ma mäletan, et kui kevadel käisin Wicca peakokal Angelica Udeküllil külas, soovitas ta seda teha. Nüüd ma mõistan, miks ja soovitan teil Laulasmaad külastades sama teha. Väikese korvikese võite ka kaasa haarata, sest metsa alt võib nii üht teist söödavat leida. Seentega ei ole ilmselt hotellis puhates suurt midagi teha, kuigi võiks ju proovida restorani kööki üllatada ja vaadata, mis nad selle peale kostavad, aga mõned marjad sobivad õhtusele piknikule mererannas kindlasti.
Võtke aeg maha. Kui ilm vähegi lubab, istuge õhtul mererannas ja nautige päikeseloojangut. Ma ei tea kui eetiline see on, aga meil oli ka vahuvein kaasas (oluline on pärast mitte taarat unustada kaasa võtta) ja kui teil on ümber võtta ka soe pleed, siis võiks sumedal augustikuu ööl lausa randa istuma jäädagi.

Laulasmaad külastades soovitan ma kindlasti õhtustada restoranis, Wicca menüü on suurepärane ning toit valmib kohalikust toorainest, muutub vastavalt hooajale ja pakub midagi kõigile. Kindlasti broneerige laud juba eelnevalt, sest vastasel juhul jääte te lihtsalt ukse taha. Nädalavahetuseti on restoranis ka elav muusika ning restoran on tõepoolest rahvast täis. Meie oleme varasemalt ka ukse taha jäänud ning pidanud leppima lobbybaaris einestamisega. Mitte et sealne toit oleks kehv, kuid on siiski lihtsam, mõeldud kiireks kehakinnitamiseks ning jääb kindlasti alla restorani enda menüüle.

Spaa oli meie viimasel külaskäigul nii ülerahvastatud, et me mahtusime vaid välibasseini ja ujumisbasseini. Seekord ei läinud meil tegelikult paremini. Spaas oli ka seekord väga palju rahvast. Teoreetiliselt peaks see ju olema hea märk, sest kui on palju rahvast, siis ilmselt on selleks ka mingi põhjus, minule aga liiga rahvarohked kohad ei meeldi ja seepärast lahkusime me spaast üsna kiiresti. Puuküttega saun, mida me ka eelmine kord tahtsime külastada, jäi seegi kord külastamata. Meil läks see lihtsalt meelest ja tuli meelde alles siis kui me parklast välja tagurdades seda puude vahel märkasime. Sellest oli küll tohutu kahju, sest puuküttega sauna ei saa tänapäeval enam liiga paljudes kohtades nautida.

Hommikusöök oli tasemel nagu see alati on olnud. Pannkoogid marjamoosiga viisid keele alla. Kohv oli samuti hea. Minu jaoks on kohv väga oluline, sest halb kohv võib hotellielamuse täitsa ära rikkuda. On küll pisiasi, kuid kas polegi nii, et pisiasjad moodustavad terviku?
Nagu ma mainisin siis broneerisin ma Laulasmaa paketi natuke kõheldes. Ma ei kõhelnud kordagi selles, et Laulasmaa kui koht on absoluutselt õige koht patareide laadimiseks, kuid eelnevad kogemused olid mu mõningase kõhkluse põhjuseks. Ma pean ausalt tunnistama, et kui meie pisike puhkus algas arusaamatusega hotelli vastuvõtus, kus administraator ei olnud ka kõige abivalmim, hakkasin ma kahetsema, et Laulasmaa kasuks otsustasin, kuid õnneks jäi see ainsaks (ma spaa rahvarohkuse jätan välja, sest see on puhtalt maitseasi, kas teile meeldib melu või mitte) miinuseks. Hommikul saime me kingituseks kaasa karbikese trühvleid, ma ei tea, kas see antakse kaasa kõigile külalistele või saime me selle vabanduseks natuke kohmaka alguse eest.
Mis ma siis nüüd ütlen, et kuidas selle Laulasmaaga siis lood on? Et olla üdini aus, siis iga kord leian ma midagi, mille kallal nuriseda, mida võiks paremaks teha või muuta, kuid kas fakt, et ma olen selles spaas puhkamas käinud viis korda üsna lühikese aja jooksul, ei räägi mitte enda eest. Ilmselgelt on Laulasmaas olemas see miski, mis mind sinna tagasi tõmbab. Ka siis kui ma ei ole iga kord 100% rahule jäänud.

Hotelliveebis pakutavate Laulasmaa pakettidega saate tutvuda SIIN.

17. aug. 2015