Rubriik: Arvustused

"V" nagu võrratu või vara veel?

V Spaahotelli ilmumist Tartusse oodati tõenäoliselt sama pikisilmi nagu me ootame jõule ja jaanipäeva. Mina kui Tartu tihe külaline ja endine tartlane, olin elevuses. Mulle meeldib Tartu, mulle meeldib, et see on hariduse- ja teaduselinn, mulle meeldivad siinsed “sallitallajate” öölokaalid, mulle meeldib Tartu juures palju asju, kuid ma ei ole kunagi mõistnud, miks siin pole üht korralikku spaad. Kui siis spaa lõpuks eelmise aasta detsembris avati, hakkasin ma siit ja sealt kuulma kiituse asemel hoopis kriitikat, see üllatas mind. Ligadi-logadi olla, lapsega pole seal midagi teha, põrandad on libedad, saunasid vähe, liiga vara avatud. Seega pean ma täiesti ausalt tunnistama, et ma ei oodanud sellest külaskäigust suurt midagi. Ma ei ole tegelikult üldse väga suur spaataja, selles mõttes, et mulle meeldivad väiksemad ja nö. intiimsemad boutique-spaad. Suured basseinid jätavad mind üldjuhul külmaks ja millegipärast olin ma endale nüüd loonud illusiooni, et V Spaahotelli just veekeskuse osa on lihtsalt üks suur bassein, kus midagi teha pole.

Jälle kord sain ma kinnitust, et eelarvamused on üks kole asi ja klišeena kõlavale vanasõnale, et oma silm on kuningas. V Spaahotell ruulib! Karavanituba, kus kesest kehva suusailma on võimalus põigata suvisele liivarannale (ei, see ei ole piltlik kujund, vaid teid ootabki Lõõgastusmaailmas ees päris liivarand), nö basseinibaar, kadakasaun ning soolamaailm said meie lemmikuteks, kanepiõliga kehahoolitsusest tahaksin ma lausa eraldi postituse kirjutada (ka see ei ole liialdus). Meie veetsime spaas umbes neli tundi ja mulle meeldis näha, kuidas spaa päeva jooksul oma nägu muutis – päikesepaiste asendus hämarusega ja näitas spaa mitmepalgelisust.Mina isiklikult soovitangi teil spaad külastada nii, et saate osa mõlemast näost. Nii aja- kui maailmataju kaob.
Aga alustame algusest. Hotellist. Mind ei üllata hotellide puhul enam suurt midagi, kõik on detailid ühel või teisel moel kipuvad korduma ja üldsegi mitte pahas mõttes, sest palju sa neid hotellitube siis ikka erinevaks teha saad, V Spaahotellil on see õnnestunud. Ja jällegi, piltidelt vaadates tundus mulle korraks, et võib olla on luksuse ihalusega mindud natuke liiga kaugele, et kulda ja erinevaid elemente on liiga palju ning et need võivad koormavalt mõjuda. Tegelikkus on aga see, et hästi palju on kasutatud puitu ja klaasi, mis mõjub üheaegselt nii mahedalt kui modernselt, sinna kõrvale erinevad luksuslikud detailid ja kokku ongi saadud midagi uudset.

Kindlasti on palju elevust pakkunud vannitubade klaasist sein, mida saab varjata vaid väljastpoolt ette tõmmatava kardinaga. Ma võin teile pea anda, et kui ma oleks seal toas olnud koos mehe ja lapsega, siis ühel või teisel hetkel oleks üks neist kardina eest ära tõmmanud nalja viluks. Pean samas ütlema, et ilmselt tekiks sama kiusatus ka mul. Nüüd olin ma lapsega kahekesi ja ta ei lubanud mul isegi kardinat ette tõmmata. Iseenesest mõjub see klaasist sein tõesti väga värskelt ja annab juurde nii ruumi kui valgust, duši all käies muutus vannituba toaga mõnusaks tervikuks ja päris omapärane tunne oli vaadata samal ajal läbi toaakna kardina paistvaid Tartu katuseid. Samas mulle ikkagi meeldiks, et mul oleks võimalus aken ka seestpoolt rulooga katta, lihtsalt igaks petteks.

Tuba oli ruumikas ja hästi läbimõeldud, mõnus mugav tugitool, mille mina töötegemiseks hõivasin, oli tegelikult lahtikäiv voodi. Ma olen hotellis lisavoodis maganud, ei saa öelda, et see oleks meeldiv kogemus olnud. Selles lisavoodis võiksin ma vabalt magada. Nüüd siis teate, et selles hotellis ei tasu lisavoodi ebamugavust karta. Toa puhul meeldisid mulle väikesed detailid. Complimentary vesi, kohv ja tee, triikimislaud ja triikraud – te ei kujuta ette, kui tihti ma olen kohvrist kortsu läinud riideid välja võttes mõelnud, et miks ometi ei võiks need kaks tarbeeset toas olemas olla ja väikese muige tõi mulle suule tuppa jäetud teade, kes toa korda seadsid meie jaoks ja kui meil peaks olema mõni väiksemgi presentsioon, siis andku me teada, sest nad tunnevad omanikke ja küll lahendus leitud saab. Ei, see ei olnud mingi ekstra personaalne kiri mulle, vaid selline humoorikas teade ootab toas igat külastajat.
Hotelli teisel korrusel paiknev V konverentsikeskus pakub äriklientidele konverentsi ja koolitusruume ning banketisaale, mis mahutavad ühtekokku kuni 700 inimest.

Kui jutt vaikselt töötajate peale sattus, siis mulle jäi eriliselt sümpaatselt silma see, kuidas vastuvõtu administraatorid uusi töötajaid välja koolitasid, nemad ei pannud ilmselt tähele, et ma neid silmanurgast jälgin, kuid seda oli meeldiv vaadata, kuidas töötajad tiimina töötasid. Muidugi tegi minu südame soojaks hotellipoolne vastutulek, et me võiksime check in’i teha varem kui kell kaks. Ma olen selle üle nii tänulik, sest väsinud kolme-aastane ei pruugi olla lillepidu, nii saime me kenasti lõunaune enne spaakülastust mugavas voodis ära teha. Järgmisel hommikul oli mul planeeritud üks kehahoolitsus ja ma lootsin natukene, et ehk saame me ka check out´iga venitada, kahjuks see enam võimalik ei olnud, sest hotell oli täiesti täis broneeritud. Tegu ei ole just väikese hotelliga – X tuba siiski ja selline täituvus on muljetavaldav. Kindlasti mängib rolli ka see, et tegu on uue ja huvitava hotelliga, kuid nüüd hotellis ka ise külastajana viibinud, siis ma saan sellest täituvusest aru.
Hotellis on olemas nii kohvik kui restoran, meie valisime õhtustamiseks restorani. Sõnu “õhtustama” ja “meie” on muidugi siinkohal natuke patt kasutada, sest peale mõnda ampsu oma lastemenüü roast avastas minu õnnetuseks laps kõige ägedama lastenurga, mida ma siiani näinud olin ja tema söömine jätkus mänguköögis. Ma ütlen hetkel õnnetuseks, aga tegelikult on see köök seal puhas õnnistus, te ei pea kartma, et lastega ei saa restorani tulla, et nad hakkavad ringi jooksma või et neil hakkab igav. Nad kaovad mängunurka ja te ei näegi neid. Mängunurk on tõepoolest lahe. Kõik mänguasjad on kvaliteetsed ja puidust ning lapsel kaob seal ajataju. Jällegi ühelt poolt nii õnn kui õnnetus. Kui tulla seltskonnaga õhtustama, siis on rõõm, et lapsel on restoranis midagi teha, sest ma ei ole näinud last, kes jaksaks mitu tundi laua taga istuda, kui aga oled üksi koos lapsega ja tahad ära minna, siis on vaja korralikku veenmisoskust, et laps oleks nõus mängunurgast lahkuma. Seda ei saa lapsele ette heita. Ma pean välja uurima, kust need mänguasjad pärit on, sest teate, isegi endal tui tahtmine selles köögis mängida.

Ka hommikusöök oli mõnus, kuid kui siis nüüd lõpuks ka natukene kriitikat, siis minu jaoks jäi see natukene liiga tavaliseks. Kõik oli küll olemas, kuid ma ootasin natukene rohkemat, eriti jäi minu jaoks puudu rohelise valikust. Sellele soovitaks ma hotellil tähelepanu pöörata, minusuguseid keskealisi, kes kaalu jälgivad, on aina rohkem. Muidugi sain ma kõhu täis ja toit maitses hästi, kuid kogu hotelli suursugususe juures jäi see natukene kahvatuks. Natukene.
Minu kogemus hotellipoolega V Spaahotellis oli kokkuvõttes nii hea, et tartlaste peale olen ma nüüd natuke kade. Fakt on aga see, et Tartu on end turismikaardile kinnitanud hoopis teisel tasemel kui siiani. Kes selles ise veenduda soovib, saab V Spaahotelli pakette näha ja broneerida läbi Hotelliveebi siit (LINK).
Spaast ja sealsetest hoolitsustest pikemalt juba järgmisel nädalal.

13. veebr. 2017
Pea ees tundmatusse vette

Uue aasta esimene kuu on siin juba tuure kogumas, aga mina ei ole blogile tuure sisse saanud. Põhjus ei ole sugugi minu laiskuses, vaid minu soovis uut aastat täiesti uutmoodi alustada. Ei, ma ei ole üks neist, kes lubab esimesel jaanuaril hoogsalt treeningsaali minna, ma tunnen end selleks liiga hästi, aga natuke sporti sisaldas see viivitus küll. Nimelt leidsin ma Hotelliveebi pakkumisi läbi käies ühe erilise pakkumise, mis mu tähelepanu köitis – Tiiker kodumajutuse talisupluse pakett (LINK). See tundus nii hullumeelne ja teistmoodi, et mul tekkis vastupandamatu soov see omal nahal järele proovida. Esimene aeg, mis mulle sobis, oligi alles sellel nädalal ja nii ma lõpuks Haapsallu jõudsingi, et uue aasta saabumist tähistada pea ees tundmatusse vette hüpates. Olgu see siis hea enne!
Kui ma Kertuga, kes on Tiiker kodumajutuse hing ja kirglik talisupleja, plaani paika panin, valdas mind täielik elevus, selline lapselik elevus, aga ka hirm. Me räägime siin ikkagi jaanuarikuust ja jääkülmast veest, akna taga lõõtsutab korralik torm. Ma tabasin end mõtetelt, et kas ma ikka julgen, kas ma saan hakkama, kas see ei ole liiga hirmus? Kertu küll süstis minusse nii palju positiivsust ja tahtejõudu, et mulle tundus, et ah muidugi teen ma selle ära, see on ju käkitegu, aga siis tulid sõbrad ja tuttavad oma juttudega. Eranditult kõik pidasid mind hulluks, pooled arvasid, et nüüd olen ma kindlasti mitmeks nädalaks haigusega ja isegi mu mees, kelle ema on aastaid talisuplusega tegelenud, küsis, et kas ma ei tahaks ümber mõelda. Olgu siis ka tõe huvides öeldud, et ma ei ole ei sportlik ega veel vähem talisportlik, külmavares ma ei ole, kuid külma vett ma ei armasta kohe kindlasti mitte. Aga mina ei tahtnud ümber mõelda. Vähemalt nii sisestasin ma endale õhtul romantilises ja armsas toas tuule käes laulvat valtsplekki kuulates.

Ja siis saabus hommik.

Hommikut alustasime me joogasse minekuga. See sobis mulle, ma mõtlesin, et püüan end talisupluseks õigesse meeleollu mediteerida, sest aknast välja vaadates paistis lumetorm ja ilm ei paistnud kõige sõbralikuma moega. Ma kahetsesin, et olin lubanud jääauku hüpata, see tundus ikkagi täiesti ületamatu. Hullumeelsus teiste sõnadega! Kes on need hullud, kes talvel vabatahtlikult külma vette hüppavad ja veel ilmaga kui hea peremees ei lase koeragi toast välja?

Kaks tundi hiljem olime me koos Kertu ja teiste talisuplejatega sadamas. Tuul puhus ja lumi tuiskas, teised naersid veel, et küll ma ikka valisin õige päeva oma esimeseks supluseks. Me saagisime ja kangutasime lahti jääaugu ning siis polnud muud kui riietuma minna.Või siis pigem riidest lahti võtta.

Nii ma ühel hetkel seisingi seal – jaanuarikuu tormis nelja kraadi külma käes vaid ujumisriietes, valmis hüppama tundmatusse kohta. Ja ma hüppasin! Kui ma suvel ei suuda ujuma minna enne kui merevesi on korralik „supp”, siis nüüd ei tundnud ma mingit külma. Ma ei mõelnud üldse, vaid lihtsalt astusin mööda redelit jääauku. Võti selles seisneski. Mina piirdusin paari ujumistõmbega seal samas koha peal, aga profimad ujusid vees lausa minuti. Ulme. Teate aga, mis on kõige naljakam? Mulle meeldis see täiega!

Kuid nüüd, olles selle omal nahal järele proovinud, saan ma neist aru, miks nad seda teevad. Peale suplust läksime me koos mõnusale hommikusöögile Müüriääre kohvikus. Ma olin kartnud, et ei saa peale suplust külma kontidest ära, kuid mu keha oli täiesti taastunud, vaid jalad surisesid veel natukene mõnusalt. Ma olin täis energiat ja positiivsust.

Muide hea energia ja positiivsus on kaks võtmesõna lisaks hubasusele kui rääkida nüüd ka Tiiker kodumajutusest. Majaomanik Kertu on nii täis jõudu, sära ja positiivset energiat, et see on lausa nakatav. Kui te tunnete, et olete argipäevadest või tööst väsinud ja stressis, siis minge Haapsallu, uskuge mind, te tunnete end peale väikest puhkust nagu uus inimene. Loomulikult ei pea te koos Kertuga minema talisuplema, kuid ma soovitan seda siiralt, see tunne, mis teid pärast valdab, on sõnaseletamatu. Eneseületus, mis paneb mõtlema, et kui ma sain hakkama sellega, saan ma hakkama ka kõige muuga. Peale jäist karastust ootab teid ka kuumaks köetud saun, ja mis saaks veel mõnusam olla keset talvekülma, saunast sooja saanuna keerad end pärast mõnusalt kerra diivanile pleedi sisse. Aurav kuum teetass käes. Täielik talveidüll.

Ma ei olnud varem üheski kodumajutuses ööbinud ja ma ei osanud sellest ka midagi arvata. Kertu ise oli minu saabudes küll kodust ära, kuid mind juhatas mu tuppa äärmiselt viisakas ja armas noor poiss – viienda põlvkonna esindaja, kes selles majas järjest elab. Te ju teate juba, kuidas ma armastan majasid, millel on lugu rääkida! Tiiker kodumajutusel on lugu rääkida. Väike vihje teile – kui te Kertuga juttu ajate, siis küsige temalt majaalbumit vaadata. Mulle meeldis selle ööbimiskoha juures see tunne, et ma ei ole keegi võõras umbisikulises hotellis, üks Haapsalu pere oli oma maja uksed ja hinge mulle avanud ning mind endale justkui külla kutsunud. Maja teisel korrusel, kus asub külaliste osa, on üks üheinimese ja üks kaheinimese tuba, ühine suur elutuba ja köök.

Mina olen hästi sotsiaalne inimene ja kujutasin ette, kuidas ma oleksin õhtul koos kellegi (esialgu) võõraga elutoas „Seenelkäiku” vaadanud. Eriti soovitan ma aga seda ööbimispaika kaaluda Haapsalu külastavatel lastega peredel, kes jäävad rohkemaks kui üheks päevaks. Koolivaheajaks näiteks. Haapsalus on ju piisavalt palju tegemist nii suurtele kui väikestele. Lisaks sellele, et teil on olemas oma köök, kus söögid teha ja end kodusena tunda, on vannitoas olemas ka pesumasin. Lastega vanemad, te ju teate, milline õnnistus see võib olla. Hambapasta oli ka olemas, ja jumal tänatud, sest mina suutsin oma hambapasta koju jätta.

Ma lahkusin Haapsalust täis uut energiat. Pühapäeval olen ma seal juba tagasi, sest mind kutsuti joogalaagrisse. Kes teab, võib olla lähme me ka talisuplema, tõenäosus selleks on täiesti olemas. Võib-olla saab minust lasua üks neist „hulludest”, kes regulaarselt talisuplema hakkab?

15. jaan. 2017
Oh keeruta, lennuta…

“Oh, keeruta, lennuta, linalakk-neidu, kel silmist nii kelmikaid sädemeid lööb! Ei sellist küll maailmas kusagil leidu kui Saaremaa heinamaal juunikuu ööl,” lõõritasime me kõvasti ja valesti autoga Kuressaare poole sõites. Juunikuu ööst oli muidugi asi kaugel, sest auto temperatuurinäidik näitas väliseks õhutemepratuuriks miinus üks ning oli novembrikuu. Mind ajab tegelikult muigama, et kui tavaliselt kipuvad inimesed Saaremaad külastama pigem suvisel ajal, satume meie valdava osa ajast sinna just külmal ajal. Meile meeldib abikaasaga talvel Saaremaal patareisid laadimas käia. Kes käib päikeselises Tais, kes talvisel Saaremaal.
Seekord valisime me ööbimiseks vanalinnas asuva Johan Spa (vaata Hotelliveebis olevaid pakkumisi SIIT). Seekord saigi otsustavaks asukoht, sest kuigi Kuressaare on pisike koht ja kõik asub niikuinii käe-jala juures, siis meil oli plaan õhtul ka La Perlasse sööma minna ja me tahtsime, et saaksime seda teha autota.

Hotell ei ole suur – 48 toaga, kuid 1998.aastal avatud hotellile, lisandus 2007.aastal SPA osa koos saunade, basseinide, restorani, konverentsisaalide, ilu- ja kehahooldusalongi, välibasseini, väliterassi ja katuseterassiga. Johan SPA hotell võitis Kuressaare Arhitektuuri- ja sisekujunduse aastapreemia 2007.aastal ja kui hotellis ringi vaadata, siis te saate väga hästi aru, miks. Hotelli iseloomustab lihtsus, privaatsus, omanäolisus ja naturaalsus.
Spaa osa on tilluke, kuid absoluutselt mingit põhjust ei ole rahulolematuseks. Mulle meeldivad sellised väikesed spaad, kus saab vaikselt mullivannis liguneda, peale meie oli spaas veel kolm inimest, kellega saime niimoodi jutusoonele nagu oleks tegu vanade tuttavatega, nii et saunatamisest sai ootamatult tore seltskondlik õhtupoolik. Meil muide vedas täiega, ma ei olnud hotelli broneerides vaadanud, et just järgmisel päeval läks veekeskus paariks päevaks remonti.

Eraldi tahaksin ma aga kiita privaatsauna. Privaatsauna saab ühendada ka 25-kohalise kaminaruumiga, kust avaneb romantiline vaade Kuressaare vanalinnale. Hind 25 eurot/h ja igati seda hinda väärt. Istud mullivannis hotellikatusel, käes vahuveiniklaas ja mõnuled. Kui ööbite Johan SPA hotellis, siis ma kindlasti soovitan teil privaatsaun ära proovida. Ka snäkivalik, mille me sauna tellisime, oli täiesti okei. Ei midagi erilist ja võib olla mitte kõige luksuslikum valik vahuveini kõrvale, kuid siiski täiesti piisav, et midagi hamba alla pista. Mina ei nurise.
Ma ei olnud endale ammu lubanud ühtegi kehahoolitsust ja mul oli siiralt hea meel, et mul nüüd selleks võimalus oli. Ilumaailmas on kasutusel prantsuse spaabränd Sothys, looduslähedane Organique spaa-sari ja juuksehooldusteks kasutatakse Leonor Greyl tooteid. Minu valik langes 60-minutilise meelerahu massaži kasuks (hind 45 eurot). Kui ma siiani olen öelnud, et parima massaaži sain ma Grand Rose spaas, siis peale sea massaaži olen ma kahevahel, kumba siiski oma lemmikuks pidada. Väga heade kätega massöör oli. Piisavalt tugev, mulle pigem meeldib tugevam massaaž, kuid samas kuidagi õrn, nii et ma olin vahepeal lausa magama jäämas.

Samuti jäime me rahule nii toa kui hommikusöögiga. Teenindusega loomulikult ka, see oli sõbralik ja abivalmis, ning ei saa ka öelda, et keegi oleks pingutanud rohkem,sest teadsid, et oma külastusest ka väikese loo kirjutan. Nad nimelt keegi ei teadnud seda. Seega ma julgen Johan SPA hotelli vägagi soovitada.
Kuidas me aga jäime rahule ühes teises Kuressaare spaas, sellest juba varsti.

14. dets. 2016
Lugu sellest, kuidas ma oma mehele valetasin

Ma alustan tihti lugusid sõnadega “selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama…”. See on üks nendest lugudest.
Kõik sai alguse sellest, et ühel suvepäeval valisime me ööbimiseks Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel’i (saate sellest lugeda SIIT) ja veelgi enam sellest, et mul õnnestus “vana hea mombie’na” saada natuke aega iseendale sealses spaas, lubades endale Anesi 45-minutilise kosutava intensiivhoolduse. Ma pean ausalt tunnistama, et peale emaks saamist olen ma oma näo natukene unarusse jätnud, sest spaaprotseduurid ei ole enam esimene asi, mille peale ma mõtlen ja kui siia lisada magamatus ja armastus päikese vastu, siis tegelikult minu 35+ näonahk karjub selliste hoolitsuste järele. Hinnaks on hoolitsusel 52 eurot ja nii nagu ikka, siis peale protseduuri tundsin ma tõepoolest end värskema ja “ülesklopituna”.
Mul on päris palju nõrkusi, kuid üks neist on sellised väikesed vaiksed hetked spaades, kus keegi sinu näonahka mudib, nii et mõnus rammestus peale tuleb ja mõnikord ma piinlikult oma norsatuse peale üles pean ärkama. Teate seda tunnet?

No igatahes.
Tookord jäi minul spaas käimata, kuid mul jäi see natuke hinge kripeldama. Mulle tundus, et mulle meeldiks see spaa. Ühel päeval kui ma jälle Meritonist möödusin ja mul piisavalt aega oli, mõtlesin ma, et mis seal siis ikka, ma lähen külastan selle spaa ära. Ma olin küll teel raamatukokku, kuid spaa tundus ahvatlevam. Ja pealegi, uskuge või mitte, mul oli kotis õe trikoo, sest ta oli selle minu poole unustanud ja ma pidin selle Cargosse panema. Veider kokkusattumus ja ilmselge märk sellest, et ma pidin spaasse minema. Ausalt, ma ei valeta!
Spaa mulle meeldis. See oli piisavalt suur, SOE ja peaaegu inimtühi. See viimane meeldis mulle veel eriti, sest mu jaoks on kõige hullemad kogemused alati seotud ülerahvastatud saunade-basseinidega. Aegajalt ikka juhtub, et satun spaasse samaaegselt mõne grupiga. Suure basseini vesi oli mu jaoks natuke liiga külm, kuid ma ei ole ka väga suur basseinitaja, pigem veedan ma natuke aega mullivannis (see oli siin mõnus!), käin läbi saunad (aroomisaun oli päriselt aroomisaun!) ja lebasklen lamamistoolidel. Nii ka seekord – ma ostsin kaasa paar ajakirja ja lihtsalt nautisin (veidike süümepiinu tundes) oma aega. Tõeliselt mõnus oli. Ma päris ausalt soovitan selle hotelli wellness osa läbi proovida. Nii hotelli külalisena kui lihtsalt niisama tänavalt sisse astudes. Nii nagu mina tegin 😉
Vee- ja saunakeskuses on kokku neli erinevat sauna, kaks basseini, kaks mullivanni ja kontrastjalavannid. Keskus on avatud 9:00-21:00 ja ühe korra hind täiskasvanule alates 8,00 eurot.
Peale saunatamist ja lebotamist lubasin (veel natuke rohkem süümepiinu tundes) Mademoiselle kohvikus paar saiakest ja suure tassi piimakohvi ning mõtlesin veel sammud raamatukogu poole seada. Korraga aga tundsin ma kehas nii mõnusat rammestust, et mingist töötegemisest ei olnud enam juttugi. Ma vedasin end autosse ja sõitsin koju. Kodus valetasin (süümepiinu tundes) abikaasale, et olin raamatukogus oma töö peaaegu valmis saanud ja kirusin end natukene (ÜLDSE MITTE süümepiinu tundes), et olin heaolu tööle valinud ning pidin homme uuesti linna minema.Lubasin endale, et ei sõida vähemalt Meritonist mööda. Et ahvatlust ei tekiks;) See võib nüüd vabalt uuesti tekkida, aga ma ei tahaks rohkem enam abikaasale valetada. Pigem peame me koos perega uuesti seda hotelli külastama. Toad nagu ma juba tean on minu teetassike, samuti ka oivaline hommikusöök.
Hotelli ööbimispakettidega saate tutvuda SIIN kui teil ka tekkis nüüd soov üks väike lühipuhkus keset linna asuvas heaoluoaasis veeta.

12. sept. 2016
Kuidas üllatada meest

Mu abikaasa on ilmselt aastate jooksul õppinud ridade vahelt lugema ja nii on ta mind ikka aegajalt mõne hotelli külastusega üllatanud. Üle pika aja mõtlesin ma, et võib-olla oleks vaid aus talle üks vastuüllatus teha. Tartus Hansahoovis esines paar nädalat tagasi C-jam ja Kristjan Kannuke ning kuna: 1) me olime sel ajal Tartus, 2) meil oli olemas lapsehoidja, 3) mulle meeldib C-jam ja 4) mul olid olemas kontserdi piletid, otsustasin oma mehe kohtingule vedada. Lisasin paketti veel Aleksandri hotelli, mis mugavalt asuv kohe Hansahoovi kõrval, ja olin ise rahul.

Ütleme aga nii, et meest ei olnud sugugi nii lihtne üllatada kui ma arvasin. Esiteks ei tahtnud ta üldse maalt linna tulla, teiseks nägi ta kusagil linnas kontserdi plakatit ja küsis mult, et miks peaks keegi Kristjan Kannukest kuulama minema (kontserdi lõppedes oli ta hoopis teisel arvamusel) ja kolmandaks küsis ta, miks me Annelinnas ööbime kui ma LÄBI Annelinna maalt kõige otsemat teed KESKLINNAS asuvasse hotelli sõitsin.
Ohjah, mõtlesin mina. Ei ole just lihtne üllatada inimest, kes end üllatada ei taha, kuid õnneks muutus kõik õige pea. Esiteks oli kontsert oivaline ja meeldis meile mõlemile ja teiseks oli valitud Aleksandri hotell väga meeldiv üllatus. Asukohana suvise kontserdi külastajana kõrval asuvas hoovis on paremat kohta raske soovida. Mulle meeldib, kui mul on võimalus kontserdi eel või ajal ka klaasike veini manustada, 90% ajast ei ole see aga võimalik, sest keegi peab alati autoroolis istuma. Aleksandri hotellis ööbides oli see “mure” kiirelt lahendatud. Hotellis tundus, et on ka mu mõtteid loetud, sest toas oli laual meid ootamas vahuvein. Nii tore üllatus! Ma ei oska öelda, kas selline üllatus ootab kõiki külastajaid või oli see väikene boonus minu üllatuspaketile, kuid mulle tegi see rõõmu (me veel jõuame korraks vahuveini juurde ka hiljem tagasi).
Aga siis hotellist ja mille poolest see mind üllatas. Tuba oli küll suviselt kuum (ilm lõi vist järjekordseid kuumarekordeid), kuid avatud aknad ja puhur aitasid sellest üle olla. Meie tuba oli avar ja mugav, akendega Hansahoovi poole. Mul oli natukene isegi kahju, et meil kontserdi piletid olemas olid, sest osa minust oleks tahtnud “vaese üliõpilase” paketti kogeda – istuda aknalaual, kuulata tasuta head muusikat ja aeg-ajalt klaase kokku lüüa. Kartma ei pea seda, et öösel mingi melu või möll magamist segaks. Toas oli täielik vaikus ja me magasime nagu notid. Padjad oleksid ainult võinud mugavamad ja suuremad olla.

Minu jaoks on alati väga oluline vannitoa puhtus ja plusspunkte annab alati ilus hommikusöök. Vannituba oli väga korralik ja kena, hommikusöögi kallal võiks ma natuke nuriseda, aga mulle meeldis sõbralik ja abivalmis teenindus, mistõttu ma tunneksin end ausalt öeldes halvasti. Ja teate, mul on üks salaarmastus lapsepõlvest. Sprotid võiga määritud röstsaial! Kuna üle saja aasta ma sellist võileiba endale siin lubada sain, siis annan ma puudujäägid andeks.
Ma pean natuke vabandama, et justkui hüppan edasi-tagasi ehk hommikusöögi juurest tagasi asukoha juurde, kuid kuna asukoht hotellil on tõesti vaid 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel kesklinnast, otsustasime me vabast õhtust maksimumi võtta ja linna jalutada, eesmärgiga kusagil üks kokteil juua. Jalutuskäik jäi vaid jalutuskäiguks, sest pangaautomaat sõi ära mu kaardi (ja raha), pööras meie plaani peapeale ja me pidime lihtsalt tagasi jalutama.
Tol hetkel kui me tagasi jõudsime oli mul tõesti hea meel, et meid toas vahuvein ootas. Ma ei taha kõlada nagu alkoholilemb, aga no lapsevaba õhtu ja puha.
Kokkuvõttes ütlen ma, et kuigi ma tean Eesti hotellide aina kõrgemat taset, olen ma ikka uusi kohti külastades esialgu skeptiline. Nii ka seekord. Ilmaasjata. Ei pea sugugi kartma, et taskukohase hinna eest ei saa piisavalt. Saab küll. Julgen lausa soovitada. Sümpaatne, korralik hotell oivalise asukohaga (seda viimast ma vist juba mainisin?). Hotellis asub muide ka väga korralik ilu ja tervisekeskus, nii et enne peole minekut saab end mugavalt ka kauniks sättida lasta või peale pidu end turgutada-hotellis ööbijatele teenused -10% soodsamad. Meie jäime väga rahule. Mees oli üllatunud, et ma teda üldse üllatasin sellise ootamatu vaba õhtuga.

Kui teil tekkis ka mõte oma meest/naist Aleksandri hotelli pakettidega üllatada, siis tutvuda saate Hotelliveebis pakutavate pakettidega siin. Ja mina kui paadunud Tartu fänn, soovitan teil Tartut iga kell külastada. Minu soovitusi linna peal ringi vaatamiseks leiate ühest varasemast postitusest siin.

11. aug. 2016
Mis rõõmustab üht väsinud vanemat?

Eelmise aasta lõpus saatis mu abikaasa mind Lavendel Spaasse puhkama (LINK) ja ma sattusin sellest väikesest kohast vaimustusse. Ma hoian ikka silma peal ka teistel blogijatel ja mul on olnud hea meel näha, et väga paljud teisedki jagavad minu arvamust. Mis mind aga eriti rõõmsaks teeb on see, et kunagi kui pakkusin siinsamas blogis välja mõtte uueks puhkusepaketiks väsinud lapsevanematele, siis Lavendel Spa tegi sellise paketi ka teoks ning tundub, et see hakkab teiste pakkumiste seas silma.
Siinkohal tahaksin ma teiega jagada Maikeni kogemust väikesest “emme-puhkusest” – seekord küll mitte (veel) “väsinud lapsevanema paketist” – kuid lapsevanemana ma tean, milline luksus võib olla ka vaid kosutav uni. Eemal argipäevast!
Ma tegingi selle teoks, ma läksin puhkama! Mitte kaugele ega kauaks aga ma lihtsalt võtsin kätte ja magasin, ma ei mäletanudki enam kui imeline tunne see oli! Aga kõigest siis algusest…
Otsisin (igaksjuhuks) oma esimeseks minipuhkuseks üsna kodulähedast varianti, et vajadusel ikkagi olemas olla. Kaalusin nii hotelle/spaasid Tallinnas kui Viimsis ning hinna poolest kõige mõistlikum oli siiski Lavendel SPA. Sinna oli võimalik osta ka lapsevanema puhkepakett (vaata SIIT, kuid seekord ma tõesti ei tahtnud mingit mudimist ega kellaaja peale minekut ning seetõttu jäi mu valikuks hoopis selline pakkumine, mille hinnaks oli kaks ööd kahele 97€. Kuigi olin ühe öö seal üksinda, oli see siiski kõikidest pakutavatest soodsaim. Hotelliveebi kaudu oleksin veelgi soodsamalt saanud aga magasin õige aja maha ja selleks ajaks kui bronnimiseni jõudsin, neid kuupäevai enam ei saanud. Noh, mis seal ikka, maksin 10€ juurde siis… Järgmisena tahaksin ikka selle lapsevanema lõõgastuse ka ära proovida, jäi nagu väheke kipitama, et mida põnevat see teisiti oleks olnud 😀

Ma lugesin Hotelliveebi tagasisidet ka ja pean ütlema, et minu tuba oli igati ilusti korras ja puhas. Ma jäin väga rahule.

Mul oli broneering teisipäevast neljapäeva lõunani, kaks ööd, kaks hommikusööki kahele. Kuna teisipäeval sain võimaluse osaleda Lingam Massaazi koolitusel ja peale seda siirdusin Villa Thaisse õhtustama, siis jõudsin hotelli umbes poole kümne paiku õhtul, mis tähendas seda, et mul oli energiat umbes niipalju, et jaksasin oma pambud autost tuppa tassida, duši võtta ja magama kooberdada. Ma lubasin enne ja pärast pilte siin ühele ja teisele, aga kuna koolitus tuli vahele ja ma ei tahtnud kedagi surnuks ehmatada siis pidin ennast veidike üles kloppima 😀

Ma magasin, MA MAGASIN! Kella poole kaheksani, siis ajas mind rindade pakitsus üles, sest nemad tegid ikka tööd, mis siis, et ma ennast üritasin veenda, et mommy mode on väljalülitatud… Nad olid ju harjunud, et terve öö peab varustama ja sellepärast oli mu olukord hommikuks üsna õnnetu.
Õnneks oli mul piisavalt oidu peas, et kaasa võtta kodust rinnapump, millega ma vajadusel oma olukorda veidi leevendada sain. Kui kellelegi nüüd jutt segane tundub, siis see emme-puhkus oli nagu veidi undercover tissitamisest loobumise puhkus ka, ning juba sellepärast sai kodule natuke lähem ööbimispaik võetud, et juhuks kui olukord on hullemast hull, saan kiiresti päästma tulla. Aga loomulikult olid mul valitud nii head lapsehoidjad, et ma magasin terve öö ja nemad said kõik ilusti hakkama!
Hommikul oli mu magatud padjakas selline:

Kolmapäev oli mul üle pika aja päev, mis oli üleni mulle! Ma sõin hotellis hommikust, ning läksin linna peale.

Mul oli kindel eesmärk käia läbi oma lemmik kaltsukad ja poed ning hiljem sõbrannaga kohvitada ja raamatut lugeda ning spaasse ka jõuda.

Sõbrannaga pidimegi kokku saama sealsamas Lavendli Tallekeses ja Pullikeses. Panin ennast riidesse ja sättisin minekule.

Kohv oli väga hea ja laavakook samuti. Piparmündijäätis oli mõnusalt “kange” ja pettuma ei pidanud 😉

Kui jutud jutustatud, plaanid peetud hakkasin SPA-sse minema. Spa on võrdlemisi väikene aga hubane. minu isiklik lemmik seal oli jaapani vann, milles vee temperatuur oli 41 kraadi. Sinna ma oleksingi võinud jääda! Lisaks oli seal 4 sauna:
*suitsusaun oli väga huvitava väljanägemisega, eriti selle püsikundega 😀
*tavaline aurusaun,
*auru ja soolasaun,
*lõõgastussaun, kus temperatuur on madalam, lava suurem ja saab lihtsalt olla ja nautida.
Mind jäi häirima vaid see, et saunade uksed käisid sellise kraksatusega kõik, et relaxing saunas väga sellist rahu-vaikus-relax olekut ei tekkinudki… Samas, eks see ole häälestamise küsimus, minul oli ilmselgelt sellega raskusi. Aga mis mulle väga meeldisid olid seina maalingud! Näiteks jaapani vanni juures oli väga ilus õites puukene. Kahjuks ma pilte ise ei teinud spa-s, sest algul ei julgenud küsida ja pärast unustasin telefoni tuppa… Ehk järgmisel korral 🙂

Samal õhtul pidi ju ka abikaasa jõudma ning kuna tema saabumisaeg oli planeeritud pigem hiline, käisin läbi meie lemmik restoranist ja ostsin meile söögid kaasa. Scampi e spinaci ei ole mind veel kunagi alt vedanud – imeline! Käed püsti kellele veel maitseb!

Õhtu poole jõudsin enne spa sulgemist kiiresti ühe jaapani vanni võtta ning siis abikaasaga õhtustada ja uni tuli taas magus… Ma sain üle “saja aasta” terve öö kaisutada! Neljapäev oligi juba viimane puhkuse poolik päev. Võtsime hommikusöögiks mõned võikud ja ma tutvustasin abikaasale ka spa-d ning peale seda oli check out.
Mul oli juba tekkinud igatsus laste järgi aga samas oleks veel tahtnud abikaasaga mõnuleda omaette. Ajasime linnapeal veidike asju ja võtsime suuna koju. Tegime koduteel liftis peeglipilti ka 😀

Ma loodan järgmisel korral, kui lapsevanematele mõeldud lõõgastuspaketti proovin, saan rohkem pilte teha ja siis ei ole enam ööuni mommy mode‘st häiritud ning magan veeeeeeeeel kauem! On millest unistada, eks!

Koju jõudes klammerdus Pudi mu külge käte ja jalgadega nii kõvasti, et ma oleksin vabalt võinud oma käed lahti lasta ja ta oleks ikka mu küljes olnud. Purul oli issi üle ka hea meel aga Pudi keeldus igasugusest kontaktist teiste pereliikmetega, sobis vaid emme “opa”. Õnneks olid tublid abilised veel meiega ja hoolitsesid selle eest, et saaksime oma lapsi kaisutades kõhu ka täis.

Fotod ja tekst blogist Roosad Stilettod. Lavendel Spa Hotel pakkumistega Hotelliveebi keskkonnas saate tutvuda SIIN

8. aug. 2016
Nagu teine kodu

Viimati Eestis olles valisin ma ööbimiseks “Oru” hotelli. Selle hotelliga on mul omajagu naljakas suhe. Ma olen selle hotelli parklas oodanud hotellis ööbinud külalisi väga mitmeid kordi, ma olen isegi hotelli restorani terrassil veini joonud, aga ma polnud selles hotellis kunagi sees käinud.
Ka seekord oli mu ööbimine küsimärgi all, sest hotell oli välja müüdud, kuid siiski õnnestus mul endale (ilmselt tänu tühistamisele?) saada enda käsutusse ruumikas peretuba. See oli iseenesest päris irooniline, et ma ööbisin just peretoas, sest ma olin perest eemal väikesel puhkusel. Aga nali naljaks. Tuba oli iseenesest mõeldud “klassikalisele” 2+2 perele, kuid kuna voodi oli nii suur, siis sinna mahub lisaks vanematele vabalt magama ka veel üks laps, nii et kui te otsite perepuhkuseks tuba, kuhu mahub ka suurema perega, siis “Oru” hotell on kindlasti üks sobiv valik. Ja toas on pimendavad kardinad! See meeldib mulle eriti kui ma tütrega koos hotellides viibin. Nii saab teda ära petta kauem magama;)
Veel üks pisiasi – ka lemmikloomad on hotellis teretulnud.

Ma olen aru saanud, et “Oru” hotell on väga populaarne eelkätt äriklientide hulgas, eriti naabrite lätlaste seas, kes autoga reisivad. Sellisel juhul on maja ees tasuta parkla suureks boonuseks. Tegelikult annavad head parkimisvõimalused hotellile ka minu silmis plusspunktid, seda väga lihtsal põhjusel – ma olen kohutavalt kehv parkija. Olgugi, et hotell on äriklientide seas populaarne, siis ei pea te kartma, et see on kuidagi külm või range. Vastupidi. Hotell on äärmiselt kodune – seda juba teenindusest alates. Eranditult kõik võtsid mind (ja teisi) vastu kui vana tuttavat. Näha oli ka. et hotellile on väga oluline klientide tagasiside ja rahulolu, sest administaator küsis minult lahkumisel äärmiselt viisakalt, kuidas ma rahule jäin ning uuris ka, kas mul on hotellile mingeid etteheiteid, soovitusi, kas oli midagi, mis ma sooviks, et teinekord oleks teisiti.
Mul ei olnud ühtegi etteheidet. Käsi südamel. Sest ma tundsin end nagu kodus. Üheks põhjuseks ka võib-olla koridoris olev raamaturiiul (mulle nii meeldib see uus trend!), kust ma ka oma lapsepõlve salalemmiku “Lolita” leidsin. Lapsena lugesin ma seda salaja, sest mulle tundus, et selles raamatus on midagi minu vanusele keelatut, ma kartsin, et ema ei luba mul seda lugeda. Ma ei tea, kas ta oleks ka seda teinud. Ma ei küsinud kunagi. Nüüd haarasin ma raamatu tuppa kaasa, et seda uuesti peale 20 aasta pikkust pausi sirvida. See meeldis mulle ikka. Kihvt raamat. Soovitan lugeda!

Ja kaldusingi teemast kõrvale. Tagasi hotelli juurde. Ma ei hakka tubasid ja erinevaid võimalusi (konverentsid, sünnipäevad, pulmad) pikemalt lahti seletama, sest hotell on täpselt selline nagu üks eeskujulik ***superior hotell olema peab. Ma tooksin eraldi plussina ära veel ilusalongi. Suuremates hotellides on see muidugi tavaline, kuid sellises tillukeses hotellis tuli see mulle tõepoolest (väga meeldiva) üllatusena. Mul oli isegi natuke kahju, et mul oli kesklinnas juuksuriaeg kinni pandud, palju mugavam oleks olnud külastada “kõrvaltoas” asuvat salongi, aga siit õppetund iseendale: vaata täpsemalt järele, milliseid teenuseid hotellis pakutakse.

Minu jaoks oli “Oru” hotell nii mõnusalt kodune, et ma julgen seda soovitada kõigile oma tuttavatele, kes tahavad väikest puhkust argipäevast. Olete nagu kodus, aga samas ikkagi hotellis ära. Hotelli suurepärasest asukohast kirjutan ma eraldi postituse. Nii palju näha ja teha.

Laias laastus ma ju tean ka, mida hotelli hommikusöök endast tähendab, kuid mulle on äärmiselt sümpaatsed just need hotellid, kus see standardvalik on presenteeritud kaunil moel. “Oru” hotellis oli kõik nii nagu mulle meeldib. Peekon oli krõbe, saiakesed värsked ja pehmed ning kohv maitsev. Natuke jälle teemast kõrvale kaldudes, siis ma ei olegi enam Eesti hotellides halba kohvi saanud viimase aasta jooksul. Kuidas teie kogemused on? Ma ei ole ju ainus, kes on märganud suurt hüpet selles valdkonnas?

Sellest, et hommikusöök oli tõesti maitsev ja kenasti välja pandud, andis tunnistust see, et üks sakslastest paar andis peale sööki oma kiidusõnad teenindajale edasi. Kasutades sõnu “hubane” ja “maitsev”. Peale hommiksuööki panin ma oma kohvri kokku ja astusin hotelliuksest välja, et bussiga linna sõita. Ma lihtsalt ei saanud taksot tellida, kui praktiliselt hotelli ukse ees on bussipeatus!

Ahjaa, Hotelliveebi keskkonnas on hetkel “Oru” hotelli ööbimispakett kahele al. 79 eurot, vaata lähemalt SIIT.

5. juuli 2016
Mul on üks saladus…

…ma tean, kus asub Pärnu parim toidukoht. Tahad ma jagan seda sinuga ka? Luba siis, et räägid teistele ka edasi. See on Villa Wesseti restoran! Võib-olla see ei tulegi teistele üllatusena, sest nagu ma hiljem teada sain, siis on tegu ühe vägagi hinnatud ja kiidetud restoraniga, aga mulle tuli see üllatusena. Ma ei tea Pärnust üldse kuigi palju.

Ma kohtusin Villa Wesseti peakoka Mart Kukkega ühel suviselt palaval maikuupäeval Villa Wesseti terrassil ja olin esimesest silmapilgust armunud. Ei, siiski mitte peakokka endasse, vaid täiuslikku kooslusesse, mille moodustasid särav ja oma tööd armastav peakokk, lastenurk, romantiline terass ja selgelt sõnastatud lühikene menüü.

Peakokk Mart Kukk

Me vestlesime Mardiga pikalt toitude, restoranide, menüüde teemal ja ma julgen öelda, et 23-aastaselt peakokana alustanud ning Inglismaal õppinud Mart on täpselt selline nagu üks peakokk olema peab. ” Toitu ei saa suhtuda nii, et ah, küll süüakse ära. Külastaja maksab toidu eest ja tahab oma raha eest parimat. Ma lähtun põhimõttest, et vaata toidule peale ja otsusta, kas oleksid valmis selle eest maksma,” selgitab ta oma lihtsat toidufilosoofiat. Mart rääkis lapsepõlvemaitsetest ja puhtast toorainest, mis selle maja restoranis olulisel kohal on, sellise kirega, et mul endal tuli soov kokaks õppima minna.
Aga hea küll, lähme edasi restorani juurde.

Wesseti restoran on jagatud kaheks osaks. Valgete linadega restoranipool ja väheke mitteametlikum terrassipool, kust päiksepaistelise ilmaga ei tahagi ära liikuda. Minuga täpselt nii juhtuski, et selle asemel, et ka Pärnut avastama minna, nautisin ma rõdul head seltskonda, veini ja toitu, milleni me veel jõuame. SUUREKS plussiks minu jaoks oli otseloomulikult restorani lastesõbralikkus. Ma valisin laua lastenurga kõrval ja nii olime nii mina kui mu tütar olukorraga rahul. Vihmase ilma jaoks kui väljas lastenurgas mängida ei saa, on restoranis olemas värviraamatud ja – pliiatsid (ainus soovitus restoranile – vaadake üle, et kõik pliiatsid teravad oleks;) ning erinevad mänguasjad, nii et ei pea sugugi kartma, et lapsega siia restorani tulla ei saaks.
Ma nägin ka restorani poolel kaetud pidulikku lauda ja luban teile, et kui te otsite Pärnus restorani, kus mõnd pidulikku sündmust tähistada, siis Villa Wesseti restoran on just see õige koht. Ma ei häbene grammivõrdki oma arvustust kui see peaks tulema vaid ülivõrdes ja parimaid positiivseid omadussõnu kasutades, sest käsi südamel, oli see mu viimase aja parim restoranikogemus. Võib-olla mängis siin ka rolli see, et niivõrd hea toit tuli mulle siiski üllatusena, aga vahet ei ole. Teenindus oli restoranis tähelepanelik ja kiire, last ei unustatud kordagi ära, teda koheldi nagu täiskasvanutega võrdset restoranikülastajat; õhkkond ja kõik, mis vajalik üheks suurepäraseks toidukogemuseks, omal kohal olemas.
Eelroogadest sõin mina kõrvitsakreemist, peekonist, suitsest leemest ja karulaugust valmistatud suppi. Nüüd andke mulle andeks, kui ma maitsete edasiandmisel kimpu jään, ma armastan head toitu ja tunnen hea tooraine ära, kuid ma ei ole toidukriitik. Ma jumaldan kreemsuppe ja ma armastan kõrvitsat, seega on üsna loogiline järeldus, et see oli üks täpselt minu ~~tassike teed~~ kausike suppi. Sametine ja mõnusalt rammus. Kahjuks nii rammus, et ma pidin pool alles jätma, sest vastasel juhul ei oleks mul kõhus pearoa jaoks lihtsalt ruumi olnud, aga kui ma veel hetkelgi selle supi peale mõtlen, hakkavad mul neelud käima.

Pearoogadest tundus kõige intrigeerivam “Seafilee ja kapsas” (seasisefilee, kapsakreem, sibul, kapsakrõps, kartul, tomatine kaste), sest olgem ausad tundub selline mehine roog ning ma ei suuda välja mõelda, kuidas seda restoranilikult serveerida. Mart soovitab mul (kui pardisõbral) valida “Part ja peet” (pardifilee, peedikreem, sibul, salatsigur, mannapärl, tomat, veinikaste), kus mu silm jääb pidama “mannapärlil”. Ma ei ole kunagi mannapärle söönud, see tundub huvitav. Mart naerab samal ajal, et tegelikult ei olegi mannapärli olemas, vaid tegu on pärl-kuskussiga, kuid kunagi hakkas ta menüüs just sõna “mannapärl” kasutama, mis ootamatult ka laiemas ringis kasutusse läks.
Kui praed lauda tulid, sõin ma juba silmadega. Värvikas ja ilus, kuid samal ajal lihtne. “Värv annab toidule alati särtsu,” lisab Mart ja me asusime sööma. Part oli maitsev ja mahlane ning peedikreem oivaline, kui nüüd natukene norida, siis mannapärlite asemel oleks ma midagi särtsakamat lisandiks soovinud. Mitte et ma oskaks öelda, mida.

Mardi enda “mehelik” seafilee kapsakreemiga on aga see toit, mida ma järgmisena proovida tahan. Te lihtsalt vaadake ise kui ahvatlev see taldrikul välja paistis!

Olemas on ka täiesti eraldi lastemenüü, milles olemas ka lastemenüü klassika “friikartulid” ja see paneb mind ju esimese hooga nina kirtsutama, kuid Mart selgitab, et restoran võib küll püüda “vaid kunsti” teha, kuid kui mingi osa kliente sellepärast tulemata jätavad, sest lapsele ei ole menüüs friikartuleid, siis seda ei saa endale restoran lubada. Kõik kliendid peavad end restoranis hästi tundma ja leidma endale midagi meelepärast. Menüü on Villa Wessetis konkreetne ja lühike, kuid sealt leiab tõesti midagi igaüks.
Kuna me hotellis ka ööbisime (LINK), siis otseloomulikult oli meil ka võimalus hommikusööki nautida. Et mitte minna ülevoolavalt kiitvaks, siis ma lõpetan selle postituse lihtsalt sõnadega “suurepärane algus päevale”. Ahjaa, vahuveini olemasolu pean ka ikka ära mainima. Mulle nii meeldib kui hotellides pakutakse vahuveini-hommikusööki (isegi kui seda nautida ei saa). See annab unisele hommikule ekstravungi:)

8. juuni 2016
Heaoluoaas keset liiklusummikut

Tallinna ummikuid teate? Muidugi teate. Mina olen kõige rohkem kokku puutunud igahommikuse ummikuga Toompuiestee/Paldiski maaantee ristmikul, täpselt seal, kus Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel asub. Ma olen seda hotelli lugematuid kordi autoroolis valgusfoori taga seistes analüüsinud ja arvustanud ning meenutanud neid vanu aegu kui meie esimesed väliskülalised selle hotelli endale peatuskohaks valisid, mulle tundus tookord hotell nii suursugune ja luksuslik. Aga kui tagasi tulla nende argihommikute ummikute juurde, siis sel hotellil on antud asukoha juures üks suur eelis. Café Mademoiselle! Ma tean inimesi, kes on otsustanud suurema liikluse mööda lasta just selles kohvikus värskeid saiakesi ja kohvi nautides. Ja see on igati õige otsus. Kohviku värsked saiakesed on…mmmm…suu hakkab vaid mõttest vett jooksma.

Spaad otsides pean ma tunnistama, et olen Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel’ist senini mööda vaadanud, kuid hiljuti oli mul vaja ööbimiskohta, mis oleks Balti jaama läheduses ja kus ka lapsel igav ei oleks. Kalev Spa Hotel oleks üks loogiline valik olnud, kuid kuna seal olin ma alles hiljuti käinud, siis tahtsin ma midagi muud. Sõelale jäigi Park Inn by Radisson Meriton. Ma võiksin jälle hakata pilduma neid juba klišeeks muutunud eelarvamusi, et suur ja isikupäratu, kuid ma jätan seekord selle vahele ja kirjutan lausa suurte tähtedega, et sellest hotellist MÖÖDA VAATAMINE ON OLNUD SUUR VIGA.

Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel ei ole sugugi isikupäratu, vaid just nagu omaette maailm Tallinna südames, heaoluoaas, kus olles teil pole õrna aimugi ummikutest, kiirustamisest. See on hotell, kus te puhkate. Mul oli tegelikult lausa kahju, et meie viibimine hotellis jäi üsna lühikeseks, sest 1) eraldi magamistoaga sviidis, kus me ööbisime, oli nii skandinaaviapäraselt hubane ja mõnus. Mahedad toonid, mugav mööbel (kiik-tugitooli pärast oli meil päris palju vaidlusi), 2) mõnus spaa ja wellness-osa 3) palju erinevaid toidukohti ja 4) oivaline vaade Toompealt paistvale riigikoguhoonele ja Aleksander Nevski katedraalile. Nagu ikka oli minuga kaasas ka 2,7-aastane tütar ja temalgi oli aknast nii palju uudistamist (põnev oli ilmselt püüda aru saada, kuidas kogu sein läbi paistab ja maja ees olevaid autosid uurida), nii et me saime abikaasaga rahus ja vaikuses lihtsalt olla. Ja seda ei juhtu kuigi tihti! Hiljem võtsime me ette väikese jalutuskäigu, meil oli vaja käia vaid Balti jaamas, kuid kuna ilm oli nii imeilus ja Toompea ning vanalinn tõesti vaid kiviviske kaugusel, tulime me tagasi väikese ringiga läbi vanalinna.
Kui nüüd rääkida natuke hotellist üldiselt, siis hotell koosneb kahest osast – nö “vanast Tallinna hotelli osast”, mis on sisustuselt klassikalisem ja uuemast poolest, kus toad Skandinaavia stiilist inspireeritud. Hotell ei ole “suur ja isikupäratu”, vaid stiilne ja kaasaegne. Tallinna külastajaid ootab ees 465 maitsekalt sisustatud tuba.

Tubades on minibaar, veekeedukann tee ja kohvi valmistamiseks ja õhukonditsioneer. Hotellis asuvad grillrestoran, traditsioonilist Vene kööki pakkuv à la carte restoran, maitsvaid kohapeal valmistatud kondiitritooteid serveeriv ülalmainitud kohvik ja kaks baari. Hotellis on vee- ja saunakeskus, wellness spaa ja spordiklubi. Spordiklubi kusjuures ei ole selline tavapärane “kaks masinat ja paar võimlemismatti”-tüüpi koht, vaid päris spordiklubi mõõtu, kuhu on treeningute oodatud kõik. Hotell pakub suurepäraseid võimalusi konverentside korraldamiseks – kokku on hotellis 14 konverentsiruumi (hotelli lõõgastus- ja spaapaketid on esindatud ka Hotelliveebis ja nendega saab tutvuda siin ).
Mis mulle endale hotelli juures hullupööra meeldis olid põrandakatted. Igal korrusel on põrandakate erinevast Eesti maakonnast – 3.korrus Kirbla, 4.korrus Hargla, 5.korrus Suure-Jaani, 6.korrus Nuustaku ja 7. korrus Ruhnu. Nii toa kui hotelli seintel on “maalid”, kus kenasti kirjas, miks vaipkatted just sellised on. Meie tulime Tallinna otse Oslo lennult ja võib-olla just need põrandakatted oligi see väike miski, mis hotelli nii õdusalt koduseks muutis. Mul oli kuidagi selline uhke tunne, et üks hotellikett nii vahval moel väliskülastajatele Eestit tutvustab. Selle lahenduse eest kümme punkti hotelli sisekujundajale!

Miks mulle oli oluline, et hotellis oleks midagi teha ka lapsel? Mul oli seekord selline kaval mõte tunniks ajaks mees ja laps omapäi jätta ning nautida näohooldust wellness-osas ning selleks, et nad kumbki ei mossitaks, tahtsin ma, et neil sel ajal ka midagi teha oleks. Nii palju kui ma aru sain, jäid nad spaa külastusega väga rahule. Mina oma näohooldusega jäin väga rahule. Wellness osa hotellis väärib mu meelest eraldi postitust, seepärast ma sellel ka pikemalt siin ei peatu.

Neile külastajatele, kellele rikkalik hommikusöök oluline on, julgen ma Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel’i soovitada, sest hommikusöögi valik on rikkalik. Ma ise olen harilikult puder või muna-peekon sööja, kuid seekord ei saanud ma vastu panna kiusatusele alustada hommikusööki saiakestega. Ka meie pere kõige väiksem liige nautis hommikusööki täiel rinnal. Ja te ju teate küll, mida toidu kohta öeldakse – lapsed on parimad kriitikud. Kui maitses, ju siis oli hea:)

30. mai 2016
Siis, kui mu elu keeruliseks tehakse

Ma olen juba varem mitu korda kirjutanud, et Eesti hotellide tase on minu arvates ääretult kõrge, vähemalt viimaste aastate jooksul olen mina tähele pannud tohutavat arengut, eelkätt teeninduse osas. Minu tööks on hotelle hinnata, ma ei taha öelda “arvustada”, sest tegelikult tundub mulle, et arvustus peaks oma olekult negatiivne, kritiseeriv ja vinguv olema, mina olen otsustanud selline mitte olla. Ma toon küll välja kitsaskohad, annan neist teada hotelli personalile, kuid tahaks siiski keskenduda plussidele.

Selle segase sissejuhatusega jõuan ma Villa Wessetini Pärnus. Ma ei tea Pärnust suurt midagi ning seetõttu olen ma selles linnas teel rannast kesklinna päris mitu korda ära eksinud, möödudes nii ka Villa Wessetist. Ma mäletan, et olin esimene kord seda tillukest hotelli nähes väga positiivselt üllatunud – mulle jäid meelde lilled restoranirõdul ja seest paistvad kristall-lühtrid. See mõjus nii romantilise ja hubasena, ometigi lubasin ma endale eelarvamust (nagu ikka) ja midagi erilist ma hotellist arvama ei hakanud. Lisaks sellele olin ma kuulnud nurinat restorani kohta.

Nii pean ma tunnistama, et eelmisel nädalal Pärnu poole sõites ma sellest külastusest suurt midagi ei oodanud. “Ah, lihtsalt üks paljudest ühesugustest tillukestest,” mõtlesin ma. Ja tuleme nüüd tagasi selle postituse alguse ning pealkirja juurde. Ma tean, et inimestele meeldivad intrigeerivad postitused ning seepärast ütlengi ma, et minu elu tehakse hotellides keeruliseks. Intriigi ma ilmselt teile pakkuda ei suudaks, isegi kui ma tahaks, kuid natukene oodatud kriitikat ikka, sest ma mõtlen, et võib-olla hakkavad omadussõnad nagu “armas”, “suurepärane” ja teised samasse kategooriasse kuuluvad väljendid väärtust kaotama. Sisimas lootsin ma, et Villa Wesset annab mulle võimaluse kriitikaks.
Algus oli oivaline. Meie tuba asus kolmandal korrusel. Ühes käes kohver ja teise käe otsas laps rippumas ronisime me trepist üles, ma avasin katusealuse toa ukse ning esmamulje oli tilluke ja pime, ma olin sõidust väsinud (lapsest ka) ja sõjakalt meelestatud, silmad otsisid veel asju, mida kritiseerida. Me liikusime tuppa edasi ning pime ning kitsas esmamulje asendus sellega, et minu käsutuses oli eraldi magamistoa-osaga deluxe tuba. Ma heitsin korraks voodisse ja rohkem poleks ma tõusta tahtnud. See oli nii mõnusalt mugav (viimati sattusin ma hotellivoodist samavõrd vaimustusse Tartus Londoni hotellis).

Kui nüüd siiski kritiseerida, siis mulle meenutas elutoa-osa tapeet punaseid jõulukuule (tegelikult olid need punased vaasid) ja ma leidsin end rohkem kui korra mõttelt, et miks siin toas on jõuluteemaline tapeet kui väljas on soojakraadide järgi südasuvi. See on ka kõik, mis mul ette heita on. Jah, natuke võib-olla vajaks lauad-kapid värskendamist, kuid vanasse villasse natuke kulunud välimus sobib. Minu ainus soovitus hotellidele üldiselt on see, et kui teil vähegi võimalik, üllatage külastajaid laual oleva värske lilleoksaga. See annaks nii palju juurde.
Peale kerget värskendamist liikusime me uuesti alla fuajeesse. Sõjakas meelestatus treppide vastu asendus hoopis heldimusega. Trepiastmed nagisesid nii armsalt, andes aimu maja ajaloost, stiilsete puitvõlvidega teise korruse koridori seinal vaatasid fotodelt vastu hotelli asutajad Elias ja Ida Wesset. “Vaata, Ida!” kordas mu sama nime kandev tütar rõõmsa kilkega. Mööda käänulisi koridore ja nagisevaid treppe kõndides tekkis mul korraks tunne, et olen sattunud teise sajandisse. 1928.aastasse, mil hotell rajati. Ja ajalugu ma jumaldan!

2007.aastal avatud hotellis on kokku 36 tuba, millest kaks on suuremad ja vanniga sisutatud deluxe toad, üks kolmeinimese ja 33 kahekohalist tuba. Väikse vihjena võin teile öelda, et kõik toad on erinevad, osad rõdudega, osad suuremad, osad väiksemad, mõni luksuslikum, parema vaatega. Ma soovitan teil enne broneerimist hotelli kodulehel eeltööd teha või oma soovidest teada anda, ma olen enam kui kindel, et võimaluse korral saate just selle toa, mida soovite.

Väikeses hotellis on olemas ka konverentsiruum. Kõlab uskumatult, kuid see on talvisel perioodil mahutatud sviiti. Ma nägin oma silmaga, väga hubane ja mõnus oli, mahutades lausa 50 inimest (teatristiilis), klassiruumi stiilis 36. Ma soovitan seda uurida, kui vajate intiimsemat kohta seminari pidamiseks ((http://wesset.ee/seminar/).
Kõige positiivsemalt jäid mulle Villa Wessetist meelde teenindus ja restoran. Restoranist kirjutan ma ka eraldi postituse, kuid luban teile, et mitte vaid a la carte menüü pole selles hotellis suurepärane, vaid ka hommikusöögivalik. Hästi läbimõeldud ja midagi kõigile. Vahuvein (mida ma kahjuks seekord endale lubada ei saanud) oli täpiks i peal.

Tegelikult võiks ka teenindusest eraldi postituse teha, sest see oli tõepoolest imeline. Mul oli kaasas (nagu ikka) 2,5aastane tütar, kes pudelis ka kinni ei püsiks. Samal ajal kui mina tutvusin hotelliga, hoidsid restorani töötajad tal silma peal, ma olen selle eest ääretult tänulik. Sama kordus ka hommikusöögi ajal. Ma ei tea, kas kõikidel selle hotelli töötajatel on lapsed, et nad kohe teavad, kuidas lastele läheneda ja nende usaldus võita, kuid ääretult lastesõbralik oli see hotell ning teenindus oma olemuselt küll.

Nagu ma postituse alguses mainisin ei tea ma Pärnust suurt midagi, kuid see ei tähenda, et ma ei saaks aru kui hea asukohaga hotell on. Mul oli tegelikult natukene soov kesklinna jalutada, et vaadata, kas Pärnus ka uusi poode silma hakkab, kuid ilusa ilma (ja lastenurga) tõttu veetsin ma liiga kaua aega hotelli restorani terrassil ja kesklinna asemel otsustasime me õhtul hoopis randa jalutada. Rand asub umbes paarisaja meetri kaugusel, kuhu saab läbi ilusa pargi. Meie sattusime oma teel ka mõnusale lastemänguväljakule, kust üks reisiline kohe kuidagi edasi ei tahtnud liikuda.
Meie oleme Pärnus endale uue lemmikööbimiskoha igal juhul leidnud. Villa Wesseti pakettidega saate tutvuda SIIN. Soovitan kindlasti järele vaadata, sest valikus on midagi kõigile, romantikutest kinosõpradele.

16. mai 2016