Hiljuti külastatud Villa Wesseti suurepärane teenindus tuletas mulle meelde, et ma olen teile juba mõnda aega tahtnud tutvustada üht toredat administraatorit, kelle kohta ma kohe tahaks natuke naljatades “maskott” öelda, sest kõik, kes on kokku puutunud hotelliga CRU, on kokku puutunud ka selle maja hinge ja vaimuga.
Kui ma eelmise aasta septembris hotelli külastasin jäi meelde üks kommentaar Trip Advisoris – andke edasi kiidusõnad Oskarile. See tundus nii personaalne ja ma mõtlesin, et huvitav, kas ka minu tee ristub kiidetud Oskariga. Jah, ristus. Ma ei tea, kas hotell on Oskari nägu või Oskar hotelli nägu, kuid kokku nad igal juhul käivad.
Selles, et teid hotellis võetakse vastu naeratusega, selles ei ole midagi eriskummalist, küll aga oli see maailma kõige sõbralikum naeratus, enne kui ma arugi sain, oli mu kohver viidud trepist üles tuppa, mu soovid täideti praktiliselt juba enne seda kui ma olin need välja öelnud. Minusse suhtuti nagu oleks ma ainus külastaja hotellis. Võib-olla tegi see naerusuine administraator seda sellepärast, et teadis, et ma kirjutan ööbimisest ka arvustuse? Ei, seda kindlasti mitte. Ma nägin kõrvalt, kuidas ta suhtles ka teiste külalistega. Selline sõbralikkus ja abivalmidus oli minu jaoks tõepoolest midagi nii erilist, et seda peab ise kogema, et saada aru, millest ma räägin.
Niisiis – saage tuttavaks CRU hotelli “majavaimu” Oskariga. Allpool palusin tal lühidalt vastata mõnedele küsimustele. Kui lugeda külastajate tagasisidet hotellikohta, siis pea igas kommentaaris mainitakse ära sind. Millega sa külastajaid võlud? Mis on su saladus?
Olen ka ise proovinud ära mõistatada seda fenomeni. Usun, et mu suhteliselt kergesti meeldejääv nimi, keskmisest valjem hääl ning fakt, et olen ainuke CRU meesadministraator mängivad mu nimeliselt väljatoomises suurt rolli, kuigi loodetavasti peitub peamine põhjus pigem pädevuses ja professionaalsuses.Enne hotellindusse sattumist töötasin 5 aastat erinevatel aktiivmüüki nõudvatel töödel, niiet julge pealehakkamine ja müügioskused suudavad ka kõige raskematele klientidele naeratuse näole tuua. Oled sa hotellindust/turismi õppinud? Ehk kes sa oled ja kust sa tuled?
Olen elupõline tallinlane, sündinud Lasnamäel. Hotellinduse asemel õppisin infotehnoloogiat, kuid ühel ilusal päeval sain aru, et ma olen oluliselt osavam inimestega näost-näkku suhtluses, kui klaviatuuri klõbistades. Kindlasti andis tõuke turismi sukelduda mu esimene turismi(ja müügi-)alane töökoht – separiietes suveniirmüntide vermija/müüja. Kuidas sa sattusid CRU’sse?
Ühel ilusal detsembrikuu päeval otsustasin kandideerida läbi ühe tööpakkumiste saidi administraatoriks. Saatsin oma CV paljudesse hotellidesse, ning järgmiseks hommikuks oli mul mailboxis kutse CRU’sse vestlusele.
Üsna pea toimus ka vestlus, ning juba uksest sisse astudes olin rabatud. Mind võlus CRU interjöör, asukoht vanalinna südames ning töötajad, kes tundusid tõesti nautivat oma tööpäeva. Vestluselt lahkudes, teadsin, et tahan töötada just CRU’s. Kas sind võib pidada hotelli maskotiks? On see hea või halb, et oled omamoodi kuulus?
Öeldes sõna “maskott” tulevad esimesena meelde kostüümides ringihüplevad näitlejad, kes meelitavad potentsiaalseid kliente oma asutusse sisse astuma. Ma loen end pigem inimeseks, kes tervitab hotellikülastajat kõige esimesena ning kellel on võimalus kliendile lõpus kõige viimasena “head aega” öelda.
Kuulsuseks julgeks ma ennast lugeda aga alles siis, kui saaksin igal nädalal enda kohta Elu24 portaalist uudiseid lugeda. Milline on ideaalne hotellikülastaja ja vastupidi?
Ideaalne hotellikülastaja saabub avatud meele ning hea tujuga. Vastupidine hotellikülastaja on siiamaani minu jaoks linnalegendiks jäänud, olen arvamusel et tahtejõuga saab ka kõige raskema kliendi päeva veidike päikest tuua. Mis on CRU hotelli eelis teiste hotellide ees sinu arvates?
Meie suhteliselt väikene tubade arv (15 tuba) annab meile võimaluse kliente väga personaalselt teenindada, ning süveneda kõigi vajadustesse. Me ei tegutse mitte kunagi konveiermeetodil. Loomulikult komplimenteerib meie suurepärast hotelli meie suurepärane samanimeline restoran, kus nagu ka hotelliski, töötavad oma ala entusiastid. Asukoht vanalinna südames annab meie külalistele suurepärase võimaluse alustada ekskursioonidega juba hotelliuksekst väljudes.
PS. Hotelliveebis on olemas ekslusiivne romantikapakett koos majutusega CRU hotellis. Sellega saab tutvuda SIIN (link). Luban, et Oskar võtab teid naeratades vastu!
Selle aasta veebruaris tunnustati Põlvamaal 2015.a parimaid turismitegijaid. Tunnustuse said ka kaks turismitöötajat – üks neist on Värska Sanatooriumi kauaaegne töötaja, hotelli perenaine Kaja Linnus. Sel puhul tegime temaga ka väikese intervjuu.
Kaja, kel juuli lõpus täitub Värskas töötamise 20 aastapäev, on tagasihoidlik. Auhind tuli ta enda sõnul talle ootamatu üllatusena,sest ta ei uskunud e-mailis saabunud kirja,et on Põlvamaa aasta turismitöötaja nominent.
“Pidasin end tavaliseks töötajaks hotellis,kes peabki oma tööd hästi tegema.Nüüd on see tunnustus mulle lõpuks kohale jõudnud. Ju ma siis olen andnud oma tööga panuse, mis on vajalik turismitöös,” ütleb ta.
Kajale meeldib klienditeeniduses töötada: “Aastaid tagasi pakuti tööd Värska Sanatooriumis teenindusjuhina,kus mulle allus ka toitlustus, hotell ja vabaajakorraldus. Nüüd on hotellikorpusi juurde tulnud ja ma töötan ainult hotelli perenaisena. See oli minu valik 11 aastat tagasi, kui hotell laienes.”
Ta lisab, et loomulikult tuleb hotellinduses ette kiireid ja pingelisi aegu ning miinustena toob välja heade töötajate leidmise, kui on vajadus näiteks töötajate haigestumisel uus töötaja palgata. Samas ütleb ta aga, et plussid on kindlasti suures ülekaalus. Klientide rahulolu, hea ja sujuv meeskonnatöö, arenev firma koos tubli juhiga, tugev püsikaader, et nimetada mõned. “Erilisi meeldivaid hetki on töös aastate peale ikka palju olnud, et ei oskagi midagi eraldi välja tuua,” ütleb ta ikka tagasihoidlikuks jäädes.
Kui küsida Värska Sanatooriumi perenaiselt, millega nad teiste spaade/majutusasutuste/sanatooriumide seas silma paistavad, ütleb ta kindlalt: “Ainulaadse asukohaga, unikaalse raviga ja Seto kultuuriga.”
“Läbi selle ja hea turunduse ning messidel osalemisega leiab üha enam kliente meie juurde tee,” lõpetab ta meie väikese intervjuu, et tegeleda edasi kiirete argitoimetustega.
Hotelliveebis algavad Värska Sanatooriumi puhkusepaketid hetkel 47 eurost. Vaata täpsemalt järele SIIT.
Ühel kenal talvepäeval, milles on juba tunda saabuva kevade hõngu, istun ma autosse ja sõidan Laulasmaa spaasse. Seekord lõunastama ja kohtuma Wicca peakoka Angelica Udekülliga. Mul on vedanud, et minu Keila lähistel asuvast kodust mitte rohkem kui kümneminutilise autosõidu kaugusel asub restoran, mis juba mitmendat aastat järjest kuulub ka Eesti viiekümne parima restorani hulka.
Ma ei ole siin restoranis esimest korda. Hea toit toob meid perega siia ikka ja jälle tagasi. Juba ainuüksi mõte smooritud koprast paneb mul suu vett jooksma. Kell 11 tundub selliseks roavalikuks siiski liiga varajane kellaaeg. Ma sätin end istuma mugavatesse tugitoolidesse, mis justkui eraldavad hotelli söögisaali Wicca restoranist (mõeldes veel, et miks ma neid tugitoole varem näinud ei ole) ja asun uudistama lounge’i menüüd. Jõuan praetud kruupidega salatini. Otsustatud! Just selle roa ma võtan.
Kui Angelica ise lauda jõuab tundub mulle, et päike hakkas veel rohkem paistma, terve ruum täitus mõnusa positiivse auraga.”Noh, kuidas sulle tunduvad need tugitoolid siin?” uurib ta minult. Saan aru, et ma ei pea oma mõistuses ega mälus kahtlema, toolid on sinna just kolitud alumiselt korruselt. “KohWiccas käib hetkel remont,” lisab ta. Seepärast siis ka võimalus KohWicca menüüst salat tellida oli. Pean tunnistama, et see ajutine lounge sobib sinna suurepäraselt.
Minge metsa!
Olles Angelica tegemistega tänu ajakirjandusele ja televisoonile kursis, ei tule see mulle sugugi üllatusena, et menüü on koostatud looduse rütmidega kooskõlas. Ma ei üllatu eriti kui Angelica soovitab mul rõdult kiigata nende maitsetaimede peenart, mida ta ise nüüd kevade ootuses juba igapäevaselt hoolikamalt jälgib. Hellitavalt on teda muide kutsutud lillelapseks, seda just põhjusel, et kõigile on teada tema armastus värskete ürtide ja lillede vastu.
Me jõuame vaid korraks rääkida Wicca menüüst, sest juba järgmisel hetkel oleme me sujuvalt üle läinud hoopis teistsugustele teemadele – Hiina meditsiin, positiivsed emotsioonid loodusest, hetked iseendale.
Laulasmaa spaa on populaarne koht puhkamiseks ka sügis-talvisel perioodil, kuigi võiks ju arvata, et mida siin ikka talvel teha. “Kas kliendid ei kurda, et talvel on igav keset metsa?” uurin ma. Angelica vangutab pead: “Ma ütlen alati inimestele, kes siia satuvad, ärge jääge tuppa istuma. Minge võtke tunnike või paar iseendale. Jalutage rannas ja metsas. See emotsioon, mis te siit metsast saate, on hindamatu!” Angelica silmad lähevad särama ja mul tekib soov kohe oma asjad sinna paika jätta (salati olen ma vahepeal ära jõudnud süüa) ning metsaalust uurima minna. Angelica jutu järgi on see midagi müstilist.
“Meid ümbritseb tänapäeval nii tohutult palju müra, kui me ei märka võtta seda hetke iseendale, seda hetke vaikuses, looduse rütmis, siis tekibki läbipõlemine. Mul on tunne, et tänu sellisele positiivsele suhtumisele ta jõuabki nii palju.
“Kuidas sul õnnestub alati nii positiivne ja särav olla?” uurin ma. Angelica mõtleb korraks ja vastab siis tõsiselt: “Tead, ma olen õppinud negatiivsust mitte endale ligi laskma ja mul on tunne, et mida aeg edasi, seda paremini ma seda oskan. Ma mõistan, et kõigile ei saa meeldida, ei saa olla prostituut (ma luban, et panen postituse pealkirjaks “Angelica Udeküll ütleb, et ei ole prostituut”, et see paremini müüks). Tõsi, ei saa ka teha asja, mis ainult endale meeldiks, küll aga saab teha asju, mis ka teistele korda lähevad ja kui end väljendada just nii hästi kui oskad ehk et annad endast parima, siis rohkem polegi vaja. Vahet ei ole, mida teha, kui seda tehakse hingega, siis on see õige asi.”
Ei tahagi normaalne olla
Täiesti arusaamatu kiirusega oleme me tund aega lobisenud. Me lõpetame oma vestluse aruteluga normaalsuse üle. “Ma ei tahagi päris normaalne olla,” ütleb Angelica naerdes, tema silmadest paistab see säde, mis peaks paistma iga inimese silmist, kes oma tööd üle kõige armastab. Ma noogutan Angelica jutule kaasa ning me kallistame hüvastijätuks. Ma istun autosse, et tagasi koju sõita ja jään korraks mõtlema, et mis siis nüüd juhtus. Mul on tunne, et ma ei söönud lõunaks mitte taldrikutäit kruubisalatit, vaid taldrikutäie positiivset energiat. Ma keeran automaki valjemaks ja laulan Robbie Williamsiga kaasa. Kõvasti ja valesti. “Let me-e-eee enterntain you!”
Nagu lubatud toome teieni ka hotellitöötajate lugusid. Mõned neist saavad olema anonüümsed, teised nimega, mõned positiivsemad, teised negatiivsemad. Esimesena räägib oma tööst 26-aastane Mari (nimi muudetud), kes ühe konkreetses Tallinna hotellis toateenijana töötanud juba viis aastat. Töö plussid ja miinused Tööle asudes oli ta entusiasmi täis noor naine, kes lootus leida töö, kus ka edasi areneda, kuna selliste lubadustega ta tööle võeti, kuid aastate jooksul on plusside asemel kogunenud hoopis kuhjaga miinuseid. Kõige väsitavamaks peab Mari töörohkust ning meeletult rasket tööd. 8-9 tundi tööd jalgadel ning tihti pole võimalust isegi lõunapausiks, väikesest jalasirutamisest rääkimata. Tube,mida üks inimene peab jõudma ära koristada on palju, ja see kasvab tihti just nädalavahetuseti, kui tihti keegi töökaaslastest „haigeks jääb”. Ühel suvel oli probleemiks ka see, et konditsioneerid ei töötanud ning tubade koristamine oli seetõttu nagu saunas, Mari imestabki, et ta kokku ei kukkunud. Samal põhjusel vahetasid inimesed tube ning juurde tuli veel lisatööd. Tubade koristuse kontroll on karm ning iga väikseim nurgatagune vaadatakse kriitiliselt üle. Mari mõistab, et puhas tuba on oluline, kuid on aastatega õppinud igat kriitikat mitte naha vahele laskma. Kui aega ja inimesi vähe, siis ikka juhtub, et kusagil jääb mõni nurk kahe silma vahele, kuid ega sel vahet pole kui hästi sa koristad, ütleb ta, kes norida tahab, norib iga pisiasja kallal. Töö teeb raskeks ka ühtse tiimi puudumine, sest igaüks on vaid enda eest välja ning tihti püütakse leida moodus, kuidas räpasem tuba kolleegile jätta. Loomulikult on töös ka plusse. Plussiks saab pidada seda, et saab suhelda erinevate inimestega ja ka keeleoskust parandada. Marile näiteks meeldib, kui vahel mõni klient jutukam on ja niisama lobisema tuleb, see toob naeratuse näole. Vahetevahel juhtub ka seda, et tööpäeva lõpuks on tasku näiteks kümne euro võrra raskem. Kõige suurem pluss, mille tõttu ka Mari nii pikalt rasket tööd siiski teinud on, toredaid külastajad, kes vahest isegi kommikarbi/küpsiseid tuppa jätavad. Naeratuse toob natuke näole ka see, kui väike kiituskiri lauale jäetakse. Mõni klient isegi võtab omal toas voodipesu ise maha, ja see teeb meie tööd natuke lihtsamaks. On palju püsikliente, kes isegi nimepidi tervitavad ja küsivad, kuidas läheb. Isegi koridori peal öeldud kiitus mõjub positiivselt ja teeb tuju terveks päevaks heaks. “On üks püsiklient, kes alati kui meil ööbib annab tema tuba koristanud toateenijale stritsli, isegi sellisel juhul, kui ta mõnikord koristamist ei soovi, ” naerab Mari. Ning mõni jätab päevakoristuse eest padja peale euro või paar, heal juhul isegi viieeurose. Sellised inimesed tunduvad hindavat meie tööd. Rahvuste erinevused “Ausalt öeldes on ikka vahet märgata millised rahvused käivad,” tunnistab Mari, “ma ei taha üldistada või halvustada, aga millegi pärast on juhtunud nii, et minu tubadesse sattunud külalistest on just venelased-asiaadid pigem räpakad.” Alles hiljuti olid Maril ühes toas kliendid, kelle lahkudes põhimõtteliselt kõik pinnad ujusid ja olid igasuguseid toidujäänuseid täis. Laua all oli sein pooleldi punast veini täis pritsitud ja lastud väikestel lastel aknalauale sodida. Prügikasti olemasolu ka väga ei tunnistatud. Venelased näiteks ei tunne aega, nende viis minutit on pool tundi või 30 minutit kuskil tunnike. Vene rahvusest kliendid on kõige agaramad igasuguste asjade üle kurtma/kaebama. Mari ei taha üldistada, sest otseloomulikult on väga korralikke ja viisakaid vene kliente, kuid paraku kipub just selle rahvuse esindajate seas olema kõige rohkem ebameeldivamaid külastajaid. Vaid oma kogemusele toetudes ütlen, et nende järele on kõige rohkem koristada,” lisab Mari Sakslased on väga korralikud, toas asjad alati omal kohal ja kui ära lähevad, siis enamasti üks või kaks eurot jootraha jäetud. Ka jaapanlased jätavad üldjuhul jootraha. Soome kliendid on suures osas sellised, kes näiteks päevakoristusi ei taha. „Samas, nii väga keegi mind pahandanud ei ole, et tunneks kohe tahtmist kliendile midagi halvasti öelda,” ütleb Mari, „ja otseselt pole ka mulle endale halvasti öeldud.” Külastajate suhtumine Nagu ülal juba öeldud, on palju toredaid külastajaid, kes töö meeldivaks muudavad, aga on ka teisi. Hotelli külastajatega puutub Mari päris palju kokku. Suhtumist on igasugust. „Osad inimesed on kahjuks tõesti sellise suhtumisega, et see toateenija on kõige-kõige madalam inimene ja ta pole miskit väärt. Et jumala eest saaks selle toa võimalikult palju ära lagastada. Klient ju kuningas ning tema toa eest maksnud. Näiteks juhtub tihti ka seda, et oma kasutatud kondoome ei viitsita prügikasti visata, lebavad need kuskil voodi kõrval või padja all. Nii mõnigi nagu meelega läbustaks toas,” räägib Mari oma tööst. Töös ettetulevad naljakad seigad Maril endal ei ole nende aastatega liiga palju naljakaid või piinlikke seiku ette tulnud, küll aga tema kolleegil: „Näiteks kolleegil vaatas hiljuti kõrvaltoas üks soome härra lahtise toauksega pornot. Vahepeal oli isegi tuli kustus. Kolleeg ei julgenud väga seal kõrvaltoas olla ja põgenes kaugemale tööd tegema.” „Üldse mitte pahatahtlikult, aga me ise natuke naerame nende inimeste üle, kes ei oska toauksi lahti teha, küll sikutavad neid väljapoole ja küll jätavad võtmekaardid ukselukku, oodates et uks ise lahti läheks,” jätkab Mari. Tuleb ka ette, et külastajad ei kuule kui uksele koputan ja kui siis tuppa sisenen, et tuba koristada, ehmuvad nad poolsurnuks kui võõrast inimest ühtäkki toas näevad. Hiljem ajab see muidugi naerma. Nagu öeldud on töös ka plusse, kuid tänaseks tunneb Mari, et kuna lubatud võimalust karjääriredelil tõusta ilmselt siiski tulemas ei ole, on töö end ammendanud ja tal on aeg edasi liikuda. Millised on teie kogemused toateenindusega? Jagage meiega oma kogemusi kas toateenija või hotelli külastajana. Kõige kommenteerijate vahel loosime välja kaks vabapääset ööklubisse Venus.
Pärnu hotelli Strand administraator Meelis Kõiv (55) on oma ametis üle elanud Eesti taasiseseisvumise, majandusbuumi ja -languse ning majanduse taastumise. 20 aasta jooksul on ta näinud nii mõndagi, mis siiani muigama ajab või targu vaikima sunnib.
Moodne ja avar konverentsihotell Strand on suvepealinnale kohaselt täis saginat ja võõraid nägusid. Üks nägu on siin see-eest tuttav juba 20 aastat. Vastuvõtulaua taga tervitab valget triiksärki kandev tõsise olekuga administraator Meelis Kõiv.
Meelis Kõiv võtab külalisi vastu hotellis Strand. Foto: Andrus Eesmaa
Elektrikust administraatoriks
Meelisest on saanud Strandis omamoodi majakas, kes püsib vankumatult samal kohal ja pakub vanadele külastajatele taaskohtumisrõõmu ja kodust tunnet. „Alustasin siin 1992. aastal turvamehena. Sõber kutsus. Oli kõle ja külm aeg, 24-tunnised vahetused, nõukogude aja lõpp ja uue aja algus. Esimesel päeval eksisin siin majas üldse ära,“ meenutab ta.
Kuigi 60 toast on aja jooksul saanud 187 ja esialgsest Vene infoagentuuri APN pansionaadist kasvanud välja populaarne ja moodne spaa, on raskemad töörügamised jäänud minevikku.
Taasiseseisvumisajal tuli öösiti ikka ette ärevamaid hetki, seetõttu valvasid korda just sellised karusemad ja suuremad mehed nagu Meelis. Aasta pärast liikus ta edasi vastuvõtutöötaja ametisse, kuhu on jäänud tänaseni. Miks? „Seda on mult palju küsitud ja ma küsin vastu – kuhu ma ikka lähen? Mind on küll teistessegi hotellidesse kutsutud, kuid ma pole neilt isegi palganumbrit uurinud. Ma pole ärajooksja tüüp,“ selgitab ta.
Meelise lojaalsust näitab ka hõre CV, kus peale vastuvõtutöötaja ameti võib leida veel elektriku oma. Elektritöid tegi Meelis enne Strandi aega, kuid vähene nõudlus sundis muid töökohti otsima. Meelis naerab, et ega ta praegugi elektrikapist särakat saaks ning vajalikud elektritööd on kodus kõik endal tehtud.
Hotellis ta peale tulede väljalülitamise elektriga suurt kokku ei puutugi. Seevastu muid põnevaid juhtumeid tuleb ikka ette. „Üks esimesi meeldejäävaid kogemusi oli ühe Norra grupiga. Tulid siia ja vaatasin, et väheke teistmoodi, aga ei saanud aru ka, mis lahti. Hiljem siis selgus, et tegu oli vaimuhaigetega. Meid polnud ette ka hoiatatud,“ meenutab Meelis. „Nendega juhtus kogu aeg midagi. Kes ei saanud tuppa, kes ei osanud tagasi tulla. Üks hakkas taksoga Oslosse sõitma …“
Eks erakordsete juhtumite pagasi ole suureks paisutanud ka hotelli juures tegutsev ööklubi. Seal toimunu meenutamisel jääb Meelis targu tagasihoidlikuks.
Seevastu meenuvad talle paljud toredad kliendid. „On kundesid, kes käivad siin mitu korda aastas. Soome pensionärid lähevad oma koerte-kassidega igal hommikul jalutama ja tulevad pärast rääkima. Nad võtavad mind kui oma inimest ja pajatavad, kui koer on ära surnud või muud juhtunud. Mina olen neile kõigile tuttav, kuid mul endal tuleb ikka meenutada, kes on kes.“
Abiks tuleb olla ka peredraamade klaarimisel, halvemal juhul on vaja ka politsei abi. Meelis lisab, et soomlane kardab ainuüksi sõna „politsei“ ja taltub sellestki. Eestlane on seevastu bravuurikam. „Kui ta on purjus,“ täiendab Meelis.
Venelased on üldiselt nõudlikud. Kui nad on varakamad, siis tahavad ikka korralikku sööki, tuba ja pidu ega koonerda. Põhjamaalased, eriti eestlased, on seevastu suured kauplejad. Eestlane ei pea paljuks ka ööbimishinna üle tingida.
Jaapanlased on aga kõige usinamad kodutöö tegijad: Meelist on korduvalt üllatanud, kuidas Jaapani turist oskab küsida sõitu Kihnu saarele või Soomaale.
Viimasel ajal voorib Strandi taas eksootilistest kohtadest tulnud kliente. Kõige raskemad ajad on Meelise arvates selja taga. „Viimane majanduslangus oli raske. Palgad vähenesid, rahvast ei käinud enam, kõikjalt tuli kokku hoida. Talvel oli ikka päris kurb ja elu suri nagu välja,“ meenutab ta.
Kõige mustemad aastad olid tema sõnul 2007 ja 2008. Nähes praegu fuajees sagivaid inimesi ja kuuldes eri keeli, võib öelda, et Strand on raskused üle elanud. Praegust buumiajaga küll võrrelda ei saa. „Siis oli kogu aeg üks hotell puudu – kohti polnud!“ ütleb Meelis.
Turu asemel Torile
Kuigi Strandis kostab enamjaolt võõrkeeli, on Meelise hinnangul ka eestlasi hotellis omajagu. Väga palju on ka venelasi. Suvi on üldse töötajatel kiire aeg. Vahel pole aega söömagi minna, sest telefon heliseb ja samal ajal tuleb tegeleda mitme murega. Kes ei saa telekat mängima, kes ei saa akent lahti, kes tahab infot vaatamisväärsuste kohta. Samas tuleb teha ka põhitööd – võtta vastu uusi kliente.
Kõige rohkem päritakse teenindajatelt, kust süüa saab. Esmalt soovitab Meelis mõistagi Strandi restorani, teisena jahisadamat. Vaba aja veetmiseks soovitab ta laenutada rattad ning minna linna peale tiirutama. Kui linnast küllalt, siis võiks ära vaadata ka Tori hobusekasvatuse. Sellega meenub talle taas üks lustakas lugu. „20 aastat tagasi ei osanud taksojuhid õieti soome keelt. Juhtuski kord nii, et üks taksojuht oli jõudnud turistidega poolele teele Torisse, kui lõpuks aru sai, et tori tähendas hoopis turgu.“
Põnevaid juhtumeid teab Meelis teisigi, kuid jääb neist rääkides tagasihoidlikuks. „Eks kõike ole nähtud ja tuntud inimesi on siit läbi käinud, aga ei saa rääkida. Aastaid tagasi käis pidevalt ajakirjanikke, kes pakkusid raha, et infot saada,“ räägib Meelis. Kuid lojaalne töötaja jääb vankumatuks nagu tinasõdur, ainult salakaval läige silmis ja naeruturtsatus reedavad, et nähtud on nii mõndagi.
Meelis tunnistab, et külgelöömiskatseid pole kuraasikad naiskliendid talle veel teinud, aga üks baarmen üritati küll ükskord tuppa ära lohistada. Strandi mehed on jäänud siiski tööpostile truuks ja flirdiga neid teelt ei eksita. Isegi mitte hilistel õhtutundidel. Meelise töö kestab õhtul kaheksast hommikul kaheksani – see on aeg, mil inimesed on kõige lustakamad ja häbematumad. Öist vahetust on Meelis eelistanud juba viis aastat. „Olen naljatamisi öelnud, et ei taha ülemusi nii tihti näha,“ sõnab ta naeru pugistades.
Meelis Kõiv. Foto: Andrus Eesmaa
Selline rütm talle enda sõnul sobib, sest ta on terve elu olnud öise eluviisiga. Tervisele pole see hakanud. „Vererõhk on korras,“ kinnitab ta.
Ka üleval püsimisega pole raskusi. Vähemalt pole kolleeg seni harjavarrega suskama pidanud. Pidevad telefonikõned hoiavad üleval ja kui ka tukk peale tikub, siis kõrvad on Meelisel alati lahti. Pealetükkiva une vastu saab abi värskest õhust ja veest. Ei mingit kohvi!
Eks ka põnevad juhtumid hoia meele ärksana. Kord tuli üks neiu varahommikul leti äärde ja palus Meelist kolmandale korrusele üht noorhärrat abistama minna. Meelis leidis eest porgandpalja noormehe, kes oli kirglikus hüvastijätus end valele poole ust lukustanud. Selliseid olukordi lahendab hotellitöötaja stoilise rahuga. Pärin, kas siis vähemalt hiljem ajab omaette kihistama. „Noh, eks see ole ikka huvitav …“ ütleb ta naerma turtsatades.
Teinekord tuleb ette hoopis tõsisemaid juhtumeid. Hiljuti suri linnas peo ajal ühe grupi liige. Siis tuli organiseerida eksprompt leinaüritus ja pakkuda igakülgset tuge.
Sellist suhtumist kliendid ei unusta. Meelis viipab vastuvõtulauale, kus on vaasitäis roose. „Jäetakse ka kommikarpe, saadetakse postkaarte. Üks soomlane saatis aastaid jõuludel ja uuel aastal postkaardi just minu nimele. Ei teagi, millega silma jäin. Helistab ka aeg-ajalt ja uurib, kuidas läheb,“ räägib Meelis. Tuleb ette, et kingitakse ka muusikaplaate.
Inimene loob esmamulje
Aastatega on Meelise silm muutunud teravaks. Venelase ja soomlase tunneb ta iga kell ära. „Soome pensionäripaar käib nagu õde-venda: ühtemoodi dressid ja tossud, nagu kaksikud! Vene naine seevastu on väga julge: läikiv miniseelik, ise kulda ja karda täis. Teised rahvused nii väga ei julge ennast ehtida,“ räägib Meelis.
Riiete põhjal hotellis ööbimise sobivust muidugi ei hinnata. Kui dokument on taskus ja klient suudab maksta, saab öömaja ikka!
Kliente jälgivad teenindajad aga küll, vahel lausa mängulises mõttes. Mõnikord jälgib Meelis, kumba teenindaja poole klient pöördub. Kui ta ise on vanemate härrasmeeste magnet, siis laua teises otsas istuv neiu tõmbab rohkem nooremat põlvkonda. „Ju nad vaatavad, et ma olen kuri onu,“ muigab ta. „See-eest on mulle öeldud, et vanematele inimestele ma sobin, olen neile justkui kamraad.“
Selles ametis kohtab sadu ja sadu inimesi. Seetõttu naudib Meelis hetki, mil saab üksinda kodus istuda, küll mitte vaikuses. „Kuulan hästi palju muusikat. Ikka Led Zeppelin ja Rolling Stones!“ märgib ta. Viimase on ta oma silmaga ära näinud ja hiljuti Paul McCartneygi. Muusikast on Meelis tõesti vaimustuses, kuigi ise laulda ega pilli mängida ei mõista.
Töö polegi tema arvates kõige tähtsam. „Ei saa end päris ohverdada. Praegu on tähtis, et poiss lõpetab tehnikaülikooli ja et ta saaks järje peale,“ arutleb ta.
Eks tähtis ole ka see, et tervis vastu peaks. Oma panuse annab Meelis sellesse igapäevase rattasõiduga. Viis kilomeetrit tööle ja sama palju tagasi koju. Hea meelega kõnnib ta ka hotellis ringi ja abistab külalisi. Kui aega üle jääks, läheks ujumagi. Seepeale jagab ta nõu: „Keskranda ei soovita ma minna – seal on liiga palju rahvast. Linna ääres on palju paremad rannad ja parema liivapõhjaga, minge sinna!“
Meelise soovitusi tasub uskuda: ta on neid jaganud varsti lausa veerand sajandit. Ta on näinud hotelli ülesehitust, vahetuvaid inimesi ja mitut direktorit. Mine tea, kas ta saab näha ka aega, mil vastuvõtuteenindajaid polegi enam vaja ja hotellid toimivad elektrooniliselt: pistad kaardi masinasse ja vastu saad toavõtme. „Inimene on ikka see, kes jätab hotellist esmase mulje,“ ütleb Meelis, lükates sellised arengud kaugemasse tulevikku.
Seda, millise mulje ta ise hotellist jätta võib, ei oska ta öelda. Kui kaua veel, samuti mitte. „Seda otsustavad teised,“ sõnab ta tagasihoidlikult. Tuleviku üle pole ta mõtisklenud ega teisi variante kaalunud. „Ma pole karjerist, et kuhugi tõuseks. Ma olen lihtsalt laisk inimene.“
Nii oskaks ta vajadusel olla ka töötegemise ja rahvamassideta. Aga senikaua, kuni võimalust antakse, tervitab ta kõiki lahkelt Strandis.
Meelis soovitab teistelgi eestlastel suvepealinna tulla, rattaga ringi sõita ja muidugi ka Strandi külastada. „Siin on väga head toidud!“ rõhutab ta.
Mõistagi võib julgelt ka Eesti ühele staažikamale vastuvõtutöötajale lihtsalt tere ütlema tulla.
Autor: Pamela Eesmaa
Lugu valminud koostöös ajalehega Aja Leht (www.aleht.ee)
Kirjuta kommentaaridesse, milline on olnud sinu kokkupuude mõne toreda hotellitöötajaga! Kui oluline on sinu jaoks hea teenindaja hotelli vastuvõtus? Täida ära ka e-maili väli ja osaled Hotelliveebi kinkekaardi loosimises!
