Mida teie ütleksite, kui teie auto ootamatult katki läheks ja te oleksite läbimärjana, väikese lapsega, tühja telefoniga ja katkise autoga tee peal? Vannuksite oma ebaõnne maa põhja? Minuga juhtus eile just nii, et peale loodusmatka Keila-Joa kandis läks mu auto ootamatult Laulasmaal katki. Me jäime tütrega tee peale. Õnneks olime me jõudnud Laulasmaale ning mul õnnestus kuidagi Laulasmaa spaa parklasse sõita. Ja ma olen nii õnnelik selle väikese viperuse pärast ning tänulik ootamatule spaapuhkusele. Ma tahtsin esimese hooga küsida, mis toimub, Laulasmaa? Kuidas kõik nii täiuslik on?
Kohe räägin, miks ma nii küsida tahtsin.
Laulasmaaga on mul selline armastan-vihkan suhe olnud aastaid. Alati on midagi, millega ma seal rahule ei jää, kuid ikka ja jälle lähen ma sinna tagasi. See on minu arvates Eesti ühe ilusama (kui mitte kõige ilusama) asukohaga spaahotell ning sinna kohe tõmbab tagasi. Isegi siis, kui mõne pisiasja kallal nokkida ja puhkus pole võib-olla just 100% täiuslik olnud.
Viimati käisin ma Laulasmaal kaks-kolm aastat tagasi. Olin küll kuulnud, et hotell oli vahepeal uuenduskuuri läbi teinud, aga ikka polnud aega olnud seda ise oma silmaga kaema minna. Nüüd sattusime me sundolukorda. Ma mõtlesin parklas istudes, et vaatan huvi pärast, mis toad maksavad ning üllatusin täielikult, et suvisel kõrghooajal maksis tuba kahele 69 eurot. Muidugi ei kõhelnud ma sekunditki ja broneerisin meile toa. Laulasmaa Spa hotelli pakette saate valida SIIT.
Tuba oli klassikaline standardtuba – ei midagi erilist, kuid ka mitte midagi ei jäänud puudu. Ma saan aru, et kuna hotell on läbimas uuenduskuuri, siis ilmselt jõuab järg varsti ka tubadeni. Samas on tubade suurimateks plussideks vaated – kas siis merele või mõnusalt kohisevale männimetsale.
Kuna me ei olnud oma puhkust ette planeerinud ning meil ei olnud kaasas ujumistrikoosid, otsustasime me külastada Wiccat. Wicca toidud on alati tasemel olnud, kuid seekord tundus menüü eriliselt ahvatlev. Ma ei osanud valida. Vahelduseks teistest hotellidest pakkus Wicca menüü nii palju huvitavaid maitsekombinatsioone – kurgispagetid, oblika ja kartulisupp, kuusevõrsed ja hirvecarpaccio. Kas te teate kui raske oli valida? Laulasmaa üks reklaamlause on, et toit kui kunstiteos. Seda see tõepoolest on! Lisaks sellele on kõik valmistatud kohalikust ja värskest toorainest. Tõeline maitsete paraad! Minu laps on väga kehva söömisega, kuid siin ta ilma liialdamata limpsis taldriku tühjaks. See ütleb toidu kohta ilmselgelt nii mõndagi.
Mulle on ka Wicca interjöör alati meeldinud, kuid uuenduskuuri läbiteinuna oli see lausa imeline. Nii värske, hele ja moodne, kuid samas mõnusalt hubane. Sama ei ole ma varem saanud öelda söögisaali kohta. See on kuidagi ajast ja arust tundunud, kuigi söök on seal kahtlemata üks Eesti parimaid. Ma tunnen hotellides alati puudust värske valikust. Laulasmaal on hommikusöögi laual alati olnud värske salat, idud, redised, kurgid, tomatid, greip ja muud puuviljad, samuti ei ole laual vaid tavaline nisujahust sai, vaid näiteks tõeliselt maitsev tatrakeeks. See oli ka seekord olemas. Aga siis interjöör. Käsi südamel ütlen ma teile, et Laulasmaa spaa hommikusöögisaal on peale värskenduskuuri Eesti spaadest parim. Kui siia lisada veel ka parim ja tervislikum hommikusöögivalik, siis tundub, et Laulasmaal pakutakse Eesti parimat hommikusöögikogemust.
Ilmselt ma kordan end, kui ütlen, et ei ole suurim spaataja, aga lapse nimel vean ma end ikka spaadesse. Ma püüdsin küll ära vingerdada, et lähme hommikul ja nii edasi, kuid jumal tänatud, et mu laps nii järjekindel on ja et abikaasa meile kodust trikood järele tõi. Oleks olnud maru kahju, kui me poleks veekeskusesse läinud.
Veekeskuse plussid lapsevanema seisukohalt:
– Basseine ei ole palju – lastebassein, paar mullivanni, 110 cm sügavune bassein, atraktsioonibassein ja ujumisrajad. Hmm, nüüd neid loetledes tundus, et neid on seal ikka omajagu, aga siiski on veekeskus nii palju väike, et lapsega seal aega veetes ei ole tal väga võimalust silma alt ära kaduda.
– Mõnusad lebotoolid, mis asuvad ka lastebasseini lähedal. Teate ju küll, et lapsed ei taha basseinist välja tulla, aga vanematel kipub tüdimus peale tulema.
– Atraktsioonibassein, sügavusega 120 cm, kus lapsega koos kas vastuvoolu või vooluga kaasa ujuda. Mina võtsin tütre endale selga. Uskuge mind, see pakkus nii palju lusti, et terve veekeskus kõlas kilgetest.
Ma olen kuulnud, et veekeskuses on teinekord liiga palju rahvast. Hotell oli rahvast täiesti täis, kuid veekeskuses küünarnukitunnet ei tekkinud. Rahvast oli, kuid mitte ebameeldivalt palju. Veekeskus on avatud 22-ni ja mida lähemale sulgemiseajale kell jõudis seda vaiksemaks veekeskuses jäi.
Laulasmaa spaahotelli suurim eelis aga teiste spaade ees on minu jaoks nende saunakompleks. Saunakompleksis ootab teid kuus erinevat sauna – sanaarium, käbisaun, aroomisaun, mereline aurusaun, soola-aurusaun ja puuküttega välisaun. Meie käisime läbi kõik saunad, välja arvatud puuküttega sauna. Mereline aurusaun ning käbisaun olid need kaks kohta, kust me väga lahkuda ei tahtnud. Peale seda veel mõnus 41-kraadise veega Jaapani bassein ning täiuslik lõõgastus on garanteeritud.
Laulasmaa on läbi teinud fantastilise uuenduskuuri, nii et mul on äärmiselt hea meel, et me olime sunnitud eile ootamatu spaapuhkuse tegema. Ma ei oleks muidu teadnudki, kui kihvtiks minu vana lemmik ja koduspaa tegelikult muutunud on. Minge vaadake ise järgi! Eriti soovitan ma Laulasmaad lastega peredele, sest lisaks veekeskusele räägivad selle spaa kasuks mänguväljakud, männimets, liivarand. Aktiivseks puhkuseks on loomulikult võimalik laenutada jalgrattaid.
Kui te lugesite sellest postitusest välja nagu oleks selle kirjutanud elevil väike laps, siis täpselt nii ma end seekord seal tundsingi. Kõik oli nii suurepärane, eraldi tahaksin ma kiita hotelli vastuvõtus tööl olnud naisterahvaid, et…et…Esimest korda elus ei leia ma mitte ühtegi asja, mida kritiseerida!
Silt: puhkus
-
Mis toimub, Laulasmaa?
-
Suvi tuli ootamatult!
Nii nagu igal aastal tuleb talv ja lumi ootamatult, tuli minu jaoks sel aastal suvi nii ootamatult, et unustasin täiesti öelda, et teen blogis väikese suvevaheaja.
Terve aastakene on uudistatud Eestimaa hotellides ja nüüd on korraks aeg minna piiri taha seiklema. Mitte kaugele, aga lähinaabrite juurde. Soome, Rootsi, Läti, aga teele jäävad veel ka Norra ja Taani. Kas mõni riik veel ette jääb, sõltub juba tujust ja viitsimisest. Samas ega kaua ei saa ära olla, sest Eestimaa suvi on üürike ning ka seda tuleb täiel rinnal nautida. Minu suveplaanidesse peab veel mahtuma Pärnu, Haapsalu, Kärdla, Kassari, Alatskivi, Kihnu ja Prangli.
Aga, kallid lugejad, andke teada, kas teid huvitavad lood ka välismaa hotellidest. Saan teiega oma valikuid ja soovitusi jagada kui soovite:) -
Mõisapuhkus lapsega – kas romantika surm?
Mõisapuhkusega seostub enamikul meist ikka romantiline puhkus, meie aga läksime sinna terve perega ehk siis kaasas oli meil ka meie kolme-aastane tütar. Kui te nüüd mõtlete, et see peab ju küll romantika surm olema, siis meie avastasime seekordse külastuse käigus hoopis teistsuguse romantika. Õdusa pereromantika. Ma ei tea, kas selline asi termin tegelikult ka olemas on, kuid täpselt nii me tundsime. Meie külastuse mõte oligi tegelikult kolmekesi koos aega veeta, et niimoodi tähistada tütre sünnipäeva. Võib ju arvata, et kolme-aastane ei hinda veel seesugust sünnipäeva, kuid mina arvan, et olulised on ühised mälestused ning iga väiksem ja suurem tüdruk tahab kasvõi korra elus end printsessina tunda. Kõue mõis sobib selliseks printsessi-elamuseks lausa ideaalselt, sest tegu on justkui fantaasialossiga, kus avastamist jätkub igal sammul ja vahepeal oleks tunne nagu oleks sattunud kuhugi teise sajandisse või lausa muinasjuturaamatusse, lisaks veel natukene peidetud ja müstiline asukoht, keset metsa.
Ma olen nüüd natukene kahevahel, kui palju ja mida teile Kõue mõisast rääkida. Ühtepidi tahaksin ma lasta rääkida piltidel, mis teadupärast annavad edasi tuhat sõna, kuid teisalt ei tahaks ma teilt ära võtta avastamisrõõmu ning püüaks säilitada salapära. Teil on ju kindlasti mingi pilt vaimusilmas, milline võiks üks mõisahotell välja näha, kuid ma usun, et Kõue mõis lööb teid pahviks. Selle koha maagia, kus ühtseks tervikuks on sulandunud ajalugu, arhitektuur ja loodus, poeb teile sügavale sügavale hinge. Ka hinna osas on võimalik näiteks Hotelliveebist just endale sobiv pakett leida ning igal juhul end teretulnud ja luksuslikult tunda (LINK). Kõue mõis on üks Eesti vanimaid mõisaid ning on väga tugevalt seotud selle maa ajalooga. Mõisa on esmakordselt mainitud 1241. aastal Taani hindamisraamatus. Mõisa paksud ja korrapäratud seinad annavad alust arvata, et algselt võis see olla keskaegne vasallkindlus. Härrastemaja on ehitatud mitmes järgus, pillav ornamentika lisati barokiajastul. Mõisa rikkaliku ajaloopaatina on erakordsel viisil ellu äratanud filmilooja, kunstnik ja aktivist Mary Jordan. Igas toas ja pisemaski detailis on näha isiklikku puudutust ja äärmist läbimõtlemist, et siin tunneks end hästi igaüks, peatudes hotellis kas ühe ööpäeva või terve nädala.
Mina tean täpselt, kus me järgmise aasta augustis on 10. pulma-aastapäeva peame. Ma näitan teile paari põhjust.
Kõue mõisas on kokku 19 külalistetuba, mille nimed on inspireeritud mõisa kunagise omaniku Otto von Kotzebue eluloost ja maailmarännakutest. Mõisa kümme luksuslikumat tuba (sviidid, Deluxe ja Superior toad) asuvad peahoones ning ülejäänud üheksa Superior tuba kaasajastatud tall-tõllakuuris.Peamaja ajaloohõngulisi külalistetube iseloomustavad eksklusiivne antiikmööbel, uhked kangad, tube täiustavad hoolikalt valitud kunstiteosed ning raamatud. Tall-tõllakuuris asuvatel Superior tubadel on igaühel ruumikas klaasveranda vaatega mõisapargile. Tall-tõllakuur on renoveeritud modersemas stiilis, kuid siiski on säilitatud vanu originaaldetaile ja puittalade konstruktsioone.
Ma võiksin siin lõpetada, sest mulle tundub, et pildid on juba edasi andnud rohkem kui ma sõnadega suudaksin, kuid ma ei taha veel lõpetada. Ma tahan teile veel rääkida teenindusest. Me külastasime seda hotelli esmakordselt, kuid juba sellest hetkest kui me uksest sisse astusime, jäi mulle mulje nagu oleksime me siin varem käinud. See soojus ja sõbralikkus, mis meid selles majas ootas, oli imetlusväärne. Kui me varahommikul juba enne hommikusööki maja peal ringi jalutasime, küsiti mult, kas ma sooviksin kohvi. Mitte kordagi ei unustatud ära väikest külalist. Ka siis kui mina ise kippusin unustama, et talle juua tellida, küsiti meie tütrelt, mida tema sooviks. Iga töötaja, kellega me kohtusime, naeratas meile, just täpselt nii nagu me oleksime selle hotelli püsikliendid. Kuna meie külastuse eesmärk oli ju mõisaõhtusöök ühele toiduhuvilisele tüdrukutirtsule, siis õnnestus meil külastada ka kööki ja saada tuttavaks kokaga. Mõisarestorani menüü vajaks lausa omaette postitust. Metstuvi, foie gras, sea kõhuäär – kõik need ja teised road paitasid meie kõhtu, nii et riskides jälle kõlada klišeelikult, oleksin ma tahtnud nurru lüüa. Kui aga lapsele, kes on suur Elsa ja Anna fänn, toodi lauale spetsiaalset tema jaoks koostatud Elsa menüü ning hiljem suur šokolaaditort üllatusena tulid mul pisarad silma. Selles hotellis on kõik viimse detailini läbi mõeldud.
Enne kui ma lõpetan näitan ma teile veel, mida ma pean silmas, kui ma räägin detailidest. Ma ei pea siinkohal silmas hommikumantleid ja toasusse, mis toas olemas olid, või muid sarnaseid asju. Ma pean silmas detaile, mis toovad teieni lood maailmarännakutest, ajaloolistest sündmustest, detaile, mis teevadki Kõue mõisast Kõue mõisa. Selle nii erilise, omanäolise ja imelise butiikhotelli Tallinna lähistel.
Fotod: Kõue mõis
-
Mis rõõmustab üht väsinud vanemat?
Eelmise aasta lõpus saatis mu abikaasa mind Lavendel Spaasse puhkama (LINK) ja ma sattusin sellest väikesest kohast vaimustusse. Ma hoian ikka silma peal ka teistel blogijatel ja mul on olnud hea meel näha, et väga paljud teisedki jagavad minu arvamust. Mis mind aga eriti rõõmsaks teeb on see, et kunagi kui pakkusin siinsamas blogis välja mõtte uueks puhkusepaketiks väsinud lapsevanematele, siis Lavendel Spa tegi sellise paketi ka teoks ning tundub, et see hakkab teiste pakkumiste seas silma.
Siinkohal tahaksin ma teiega jagada Maikeni kogemust väikesest “emme-puhkusest” – seekord küll mitte (veel) “väsinud lapsevanema paketist” – kuid lapsevanemana ma tean, milline luksus võib olla ka vaid kosutav uni. Eemal argipäevast!
Ma tegingi selle teoks, ma läksin puhkama! Mitte kaugele ega kauaks aga ma lihtsalt võtsin kätte ja magasin, ma ei mäletanudki enam kui imeline tunne see oli! Aga kõigest siis algusest…
Otsisin (igaksjuhuks) oma esimeseks minipuhkuseks üsna kodulähedast varianti, et vajadusel ikkagi olemas olla. Kaalusin nii hotelle/spaasid Tallinnas kui Viimsis ning hinna poolest kõige mõistlikum oli siiski Lavendel SPA. Sinna oli võimalik osta ka lapsevanema puhkepakett (vaata SIIT, kuid seekord ma tõesti ei tahtnud mingit mudimist ega kellaaja peale minekut ning seetõttu jäi mu valikuks hoopis selline pakkumine, mille hinnaks oli kaks ööd kahele 97€. Kuigi olin ühe öö seal üksinda, oli see siiski kõikidest pakutavatest soodsaim. Hotelliveebi kaudu oleksin veelgi soodsamalt saanud aga magasin õige aja maha ja selleks ajaks kui bronnimiseni jõudsin, neid kuupäevai enam ei saanud. Noh, mis seal ikka, maksin 10€ juurde siis… Järgmisena tahaksin ikka selle lapsevanema lõõgastuse ka ära proovida, jäi nagu väheke kipitama, et mida põnevat see teisiti oleks olnud 😀Ma lugesin Hotelliveebi tagasisidet ka ja pean ütlema, et minu tuba oli igati ilusti korras ja puhas. Ma jäin väga rahule.
Mul oli broneering teisipäevast neljapäeva lõunani, kaks ööd, kaks hommikusööki kahele. Kuna teisipäeval sain võimaluse osaleda Lingam Massaazi koolitusel ja peale seda siirdusin Villa Thaisse õhtustama, siis jõudsin hotelli umbes poole kümne paiku õhtul, mis tähendas seda, et mul oli energiat umbes niipalju, et jaksasin oma pambud autost tuppa tassida, duši võtta ja magama kooberdada. Ma lubasin enne ja pärast pilte siin ühele ja teisele, aga kuna koolitus tuli vahele ja ma ei tahtnud kedagi surnuks ehmatada siis pidin ennast veidike üles kloppima 😀
Ma magasin, MA MAGASIN! Kella poole kaheksani, siis ajas mind rindade pakitsus üles, sest nemad tegid ikka tööd, mis siis, et ma ennast üritasin veenda, et mommy mode on väljalülitatud… Nad olid ju harjunud, et terve öö peab varustama ja sellepärast oli mu olukord hommikuks üsna õnnetu.
Õnneks oli mul piisavalt oidu peas, et kaasa võtta kodust rinnapump, millega ma vajadusel oma olukorda veidi leevendada sain. Kui kellelegi nüüd jutt segane tundub, siis see emme-puhkus oli nagu veidi undercover tissitamisest loobumise puhkus ka, ning juba sellepärast sai kodule natuke lähem ööbimispaik võetud, et juhuks kui olukord on hullemast hull, saan kiiresti päästma tulla. Aga loomulikult olid mul valitud nii head lapsehoidjad, et ma magasin terve öö ja nemad said kõik ilusti hakkama!
Hommikul oli mu magatud padjakas selline:
Kolmapäev oli mul üle pika aja päev, mis oli üleni mulle! Ma sõin hotellis hommikust, ning läksin linna peale.
Mul oli kindel eesmärk käia läbi oma lemmik kaltsukad ja poed ning hiljem sõbrannaga kohvitada ja raamatut lugeda ning spaasse ka jõuda.Sõbrannaga pidimegi kokku saama sealsamas Lavendli Tallekeses ja Pullikeses. Panin ennast riidesse ja sättisin minekule.Kohv oli väga hea ja laavakook samuti. Piparmündijäätis oli mõnusalt “kange” ja pettuma ei pidanud 😉
Kui jutud jutustatud, plaanid peetud hakkasin SPA-sse minema. Spa on võrdlemisi väikene aga hubane. minu isiklik lemmik seal oli jaapani vann, milles vee temperatuur oli 41 kraadi. Sinna ma oleksingi võinud jääda! Lisaks oli seal 4 sauna:
*suitsusaun oli väga huvitava väljanägemisega, eriti selle püsikundega 😀
*tavaline aurusaun,
*auru ja soolasaun,
*lõõgastussaun, kus temperatuur on madalam, lava suurem ja saab lihtsalt olla ja nautida.
Mind jäi häirima vaid see, et saunade uksed käisid sellise kraksatusega kõik, et relaxing saunas väga sellist rahu-vaikus-relax olekut ei tekkinudki… Samas, eks see ole häälestamise küsimus, minul oli ilmselgelt sellega raskusi. Aga mis mulle väga meeldisid olid seina maalingud! Näiteks jaapani vanni juures oli väga ilus õites puukene. Kahjuks ma pilte ise ei teinud spa-s, sest algul ei julgenud küsida ja pärast unustasin telefoni tuppa… Ehk järgmisel korral 🙂Samal õhtul pidi ju ka abikaasa jõudma ning kuna tema saabumisaeg oli planeeritud pigem hiline, käisin läbi meie lemmik restoranist ja ostsin meile söögid kaasa. Scampi e spinaci ei ole mind veel kunagi alt vedanud – imeline! Käed püsti kellele veel maitseb!Õhtu poole jõudsin enne spa sulgemist kiiresti ühe jaapani vanni võtta ning siis abikaasaga õhtustada ja uni tuli taas magus… Ma sain üle “saja aasta” terve öö kaisutada! Neljapäev oligi juba viimane puhkuse poolik päev. Võtsime hommikusöögiks mõned võikud ja ma tutvustasin abikaasale ka spa-d ning peale seda oli check out.
Mul oli juba tekkinud igatsus laste järgi aga samas oleks veel tahtnud abikaasaga mõnuleda omaette. Ajasime linnapeal veidike asju ja võtsime suuna koju. Tegime koduteel liftis peeglipilti ka 😀
Ma loodan järgmisel korral, kui lapsevanematele mõeldud lõõgastuspaketti proovin, saan rohkem pilte teha ja siis ei ole enam ööuni mommy mode‘st häiritud ning magan veeeeeeeeel kauem! On millest unistada, eks!Koju jõudes klammerdus Pudi mu külge käte ja jalgadega nii kõvasti, et ma oleksin vabalt võinud oma käed lahti lasta ja ta oleks ikka mu küljes olnud. Purul oli issi üle ka hea meel aga Pudi keeldus igasugusest kontaktist teiste pereliikmetega, sobis vaid emme “opa”. Õnneks olid tublid abilised veel meiega ja hoolitsesid selle eest, et saaksime oma lapsi kaisutades kõhu ka täis.Fotod ja tekst blogist Roosad Stilettod. Lavendel Spa Hotel pakkumistega Hotelliveebi keskkonnas saate tutvuda SIIN -
Nagu teine kodu
Viimati Eestis olles valisin ma ööbimiseks “Oru” hotelli. Selle hotelliga on mul omajagu naljakas suhe. Ma olen selle hotelli parklas oodanud hotellis ööbinud külalisi väga mitmeid kordi, ma olen isegi hotelli restorani terrassil veini joonud, aga ma polnud selles hotellis kunagi sees käinud.
Ka seekord oli mu ööbimine küsimärgi all, sest hotell oli välja müüdud, kuid siiski õnnestus mul endale (ilmselt tänu tühistamisele?) saada enda käsutusse ruumikas peretuba. See oli iseenesest päris irooniline, et ma ööbisin just peretoas, sest ma olin perest eemal väikesel puhkusel. Aga nali naljaks. Tuba oli iseenesest mõeldud “klassikalisele” 2+2 perele, kuid kuna voodi oli nii suur, siis sinna mahub lisaks vanematele vabalt magama ka veel üks laps, nii et kui te otsite perepuhkuseks tuba, kuhu mahub ka suurema perega, siis “Oru” hotell on kindlasti üks sobiv valik. Ja toas on pimendavad kardinad! See meeldib mulle eriti kui ma tütrega koos hotellides viibin. Nii saab teda ära petta kauem magama;)
Veel üks pisiasi – ka lemmikloomad on hotellis teretulnud.
Ma olen aru saanud, et “Oru” hotell on väga populaarne eelkätt äriklientide hulgas, eriti naabrite lätlaste seas, kes autoga reisivad. Sellisel juhul on maja ees tasuta parkla suureks boonuseks. Tegelikult annavad head parkimisvõimalused hotellile ka minu silmis plusspunktid, seda väga lihtsal põhjusel – ma olen kohutavalt kehv parkija. Olgugi, et hotell on äriklientide seas populaarne, siis ei pea te kartma, et see on kuidagi külm või range. Vastupidi. Hotell on äärmiselt kodune – seda juba teenindusest alates. Eranditult kõik võtsid mind (ja teisi) vastu kui vana tuttavat. Näha oli ka. et hotellile on väga oluline klientide tagasiside ja rahulolu, sest administaator küsis minult lahkumisel äärmiselt viisakalt, kuidas ma rahule jäin ning uuris ka, kas mul on hotellile mingeid etteheiteid, soovitusi, kas oli midagi, mis ma sooviks, et teinekord oleks teisiti.
Mul ei olnud ühtegi etteheidet. Käsi südamel. Sest ma tundsin end nagu kodus. Üheks põhjuseks ka võib-olla koridoris olev raamaturiiul (mulle nii meeldib see uus trend!), kust ma ka oma lapsepõlve salalemmiku “Lolita” leidsin. Lapsena lugesin ma seda salaja, sest mulle tundus, et selles raamatus on midagi minu vanusele keelatut, ma kartsin, et ema ei luba mul seda lugeda. Ma ei tea, kas ta oleks ka seda teinud. Ma ei küsinud kunagi. Nüüd haarasin ma raamatu tuppa kaasa, et seda uuesti peale 20 aasta pikkust pausi sirvida. See meeldis mulle ikka. Kihvt raamat. Soovitan lugeda!
Ja kaldusingi teemast kõrvale. Tagasi hotelli juurde. Ma ei hakka tubasid ja erinevaid võimalusi (konverentsid, sünnipäevad, pulmad) pikemalt lahti seletama, sest hotell on täpselt selline nagu üks eeskujulik ***superior hotell olema peab. Ma tooksin eraldi plussina ära veel ilusalongi. Suuremates hotellides on see muidugi tavaline, kuid sellises tillukeses hotellis tuli see mulle tõepoolest (väga meeldiva) üllatusena. Mul oli isegi natuke kahju, et mul oli kesklinnas juuksuriaeg kinni pandud, palju mugavam oleks olnud külastada “kõrvaltoas” asuvat salongi, aga siit õppetund iseendale: vaata täpsemalt järele, milliseid teenuseid hotellis pakutakse.
Minu jaoks oli “Oru” hotell nii mõnusalt kodune, et ma julgen seda soovitada kõigile oma tuttavatele, kes tahavad väikest puhkust argipäevast. Olete nagu kodus, aga samas ikkagi hotellis ära. Hotelli suurepärasest asukohast kirjutan ma eraldi postituse. Nii palju näha ja teha.
Laias laastus ma ju tean ka, mida hotelli hommikusöök endast tähendab, kuid mulle on äärmiselt sümpaatsed just need hotellid, kus see standardvalik on presenteeritud kaunil moel. “Oru” hotellis oli kõik nii nagu mulle meeldib. Peekon oli krõbe, saiakesed värsked ja pehmed ning kohv maitsev. Natuke jälle teemast kõrvale kaldudes, siis ma ei olegi enam Eesti hotellides halba kohvi saanud viimase aasta jooksul. Kuidas teie kogemused on? Ma ei ole ju ainus, kes on märganud suurt hüpet selles valdkonnas?
Sellest, et hommikusöök oli tõesti maitsev ja kenasti välja pandud, andis tunnistust see, et üks sakslastest paar andis peale sööki oma kiidusõnad teenindajale edasi. Kasutades sõnu “hubane” ja “maitsev”. Peale hommiksuööki panin ma oma kohvri kokku ja astusin hotelliuksest välja, et bussiga linna sõita. Ma lihtsalt ei saanud taksot tellida, kui praktiliselt hotelli ukse ees on bussipeatus!
Ahjaa, Hotelliveebi keskkonnas on hetkel “Oru” hotelli ööbimispakett kahele al. 79 eurot, vaata lähemalt SIIT.
-
Mul on üks saladus…
…ma tean, kus asub Pärnu parim toidukoht. Tahad ma jagan seda sinuga ka? Luba siis, et räägid teistele ka edasi. See on Villa Wesseti restoran! Võib-olla see ei tulegi teistele üllatusena, sest nagu ma hiljem teada sain, siis on tegu ühe vägagi hinnatud ja kiidetud restoraniga, aga mulle tuli see üllatusena. Ma ei tea Pärnust üldse kuigi palju.
Ma kohtusin Villa Wesseti peakoka Mart Kukkega ühel suviselt palaval maikuupäeval Villa Wesseti terrassil ja olin esimesest silmapilgust armunud. Ei, siiski mitte peakokka endasse, vaid täiuslikku kooslusesse, mille moodustasid särav ja oma tööd armastav peakokk, lastenurk, romantiline terass ja selgelt sõnastatud lühikene menüü.
Peakokk Mart Kukk
Me vestlesime Mardiga pikalt toitude, restoranide, menüüde teemal ja ma julgen öelda, et 23-aastaselt peakokana alustanud ning Inglismaal õppinud Mart on täpselt selline nagu üks peakokk olema peab. ” Toitu ei saa suhtuda nii, et ah, küll süüakse ära. Külastaja maksab toidu eest ja tahab oma raha eest parimat. Ma lähtun põhimõttest, et vaata toidule peale ja otsusta, kas oleksid valmis selle eest maksma,” selgitab ta oma lihtsat toidufilosoofiat. Mart rääkis lapsepõlvemaitsetest ja puhtast toorainest, mis selle maja restoranis olulisel kohal on, sellise kirega, et mul endal tuli soov kokaks õppima minna.
Aga hea küll, lähme edasi restorani juurde.
Wesseti restoran on jagatud kaheks osaks. Valgete linadega restoranipool ja väheke mitteametlikum terrassipool, kust päiksepaistelise ilmaga ei tahagi ära liikuda. Minuga täpselt nii juhtuski, et selle asemel, et ka Pärnut avastama minna, nautisin ma rõdul head seltskonda, veini ja toitu, milleni me veel jõuame. SUUREKS plussiks minu jaoks oli otseloomulikult restorani lastesõbralikkus. Ma valisin laua lastenurga kõrval ja nii olime nii mina kui mu tütar olukorraga rahul. Vihmase ilma jaoks kui väljas lastenurgas mängida ei saa, on restoranis olemas värviraamatud ja – pliiatsid (ainus soovitus restoranile – vaadake üle, et kõik pliiatsid teravad oleks;) ning erinevad mänguasjad, nii et ei pea sugugi kartma, et lapsega siia restorani tulla ei saaks.
Ma nägin ka restorani poolel kaetud pidulikku lauda ja luban teile, et kui te otsite Pärnus restorani, kus mõnd pidulikku sündmust tähistada, siis Villa Wesseti restoran on just see õige koht. Ma ei häbene grammivõrdki oma arvustust kui see peaks tulema vaid ülivõrdes ja parimaid positiivseid omadussõnu kasutades, sest käsi südamel, oli see mu viimase aja parim restoranikogemus. Võib-olla mängis siin ka rolli see, et niivõrd hea toit tuli mulle siiski üllatusena, aga vahet ei ole. Teenindus oli restoranis tähelepanelik ja kiire, last ei unustatud kordagi ära, teda koheldi nagu täiskasvanutega võrdset restoranikülastajat; õhkkond ja kõik, mis vajalik üheks suurepäraseks toidukogemuseks, omal kohal olemas.
Eelroogadest sõin mina kõrvitsakreemist, peekonist, suitsest leemest ja karulaugust valmistatud suppi. Nüüd andke mulle andeks, kui ma maitsete edasiandmisel kimpu jään, ma armastan head toitu ja tunnen hea tooraine ära, kuid ma ei ole toidukriitik. Ma jumaldan kreemsuppe ja ma armastan kõrvitsat, seega on üsna loogiline järeldus, et see oli üks täpselt minutassike teedkausike suppi. Sametine ja mõnusalt rammus. Kahjuks nii rammus, et ma pidin pool alles jätma, sest vastasel juhul ei oleks mul kõhus pearoa jaoks lihtsalt ruumi olnud, aga kui ma veel hetkelgi selle supi peale mõtlen, hakkavad mul neelud käima.
Pearoogadest tundus kõige intrigeerivam “Seafilee ja kapsas” (seasisefilee, kapsakreem, sibul, kapsakrõps, kartul, tomatine kaste), sest olgem ausad tundub selline mehine roog ning ma ei suuda välja mõelda, kuidas seda restoranilikult serveerida. Mart soovitab mul (kui pardisõbral) valida “Part ja peet” (pardifilee, peedikreem, sibul, salatsigur, mannapärl, tomat, veinikaste), kus mu silm jääb pidama “mannapärlil”. Ma ei ole kunagi mannapärle söönud, see tundub huvitav. Mart naerab samal ajal, et tegelikult ei olegi mannapärli olemas, vaid tegu on pärl-kuskussiga, kuid kunagi hakkas ta menüüs just sõna “mannapärl” kasutama, mis ootamatult ka laiemas ringis kasutusse läks.
Kui praed lauda tulid, sõin ma juba silmadega. Värvikas ja ilus, kuid samal ajal lihtne. “Värv annab toidule alati särtsu,” lisab Mart ja me asusime sööma. Part oli maitsev ja mahlane ning peedikreem oivaline, kui nüüd natukene norida, siis mannapärlite asemel oleks ma midagi särtsakamat lisandiks soovinud. Mitte et ma oskaks öelda, mida.
Mardi enda “mehelik” seafilee kapsakreemiga on aga see toit, mida ma järgmisena proovida tahan. Te lihtsalt vaadake ise kui ahvatlev see taldrikul välja paistis!
Olemas on ka täiesti eraldi lastemenüü, milles olemas ka lastemenüü klassika “friikartulid” ja see paneb mind ju esimese hooga nina kirtsutama, kuid Mart selgitab, et restoran võib küll püüda “vaid kunsti” teha, kuid kui mingi osa kliente sellepärast tulemata jätavad, sest lapsele ei ole menüüs friikartuleid, siis seda ei saa endale restoran lubada. Kõik kliendid peavad end restoranis hästi tundma ja leidma endale midagi meelepärast. Menüü on Villa Wessetis konkreetne ja lühike, kuid sealt leiab tõesti midagi igaüks.
Kuna me hotellis ka ööbisime (LINK), siis otseloomulikult oli meil ka võimalus hommikusööki nautida. Et mitte minna ülevoolavalt kiitvaks, siis ma lõpetan selle postituse lihtsalt sõnadega “suurepärane algus päevale”. Ahjaa, vahuveini olemasolu pean ka ikka ära mainima. Mulle nii meeldib kui hotellides pakutakse vahuveini-hommikusööki (isegi kui seda nautida ei saa). See annab unisele hommikule ekstravungi:)
-
Siis, kui mu elu keeruliseks tehakse
Ma olen juba varem mitu korda kirjutanud, et Eesti hotellide tase on minu arvates ääretult kõrge, vähemalt viimaste aastate jooksul olen mina tähele pannud tohutavat arengut, eelkätt teeninduse osas. Minu tööks on hotelle hinnata, ma ei taha öelda “arvustada”, sest tegelikult tundub mulle, et arvustus peaks oma olekult negatiivne, kritiseeriv ja vinguv olema, mina olen otsustanud selline mitte olla. Ma toon küll välja kitsaskohad, annan neist teada hotelli personalile, kuid tahaks siiski keskenduda plussidele.Selle segase sissejuhatusega jõuan ma Villa Wessetini Pärnus. Ma ei tea Pärnust suurt midagi ning seetõttu olen ma selles linnas teel rannast kesklinna päris mitu korda ära eksinud, möödudes nii ka Villa Wessetist. Ma mäletan, et olin esimene kord seda tillukest hotelli nähes väga positiivselt üllatunud – mulle jäid meelde lilled restoranirõdul ja seest paistvad kristall-lühtrid. See mõjus nii romantilise ja hubasena, ometigi lubasin ma endale eelarvamust (nagu ikka) ja midagi erilist ma hotellist arvama ei hakanud. Lisaks sellele olin ma kuulnud nurinat restorani kohta.
Nii pean ma tunnistama, et eelmisel nädalal Pärnu poole sõites ma sellest külastusest suurt midagi ei oodanud. “Ah, lihtsalt üks paljudest ühesugustest tillukestest,” mõtlesin ma. Ja tuleme nüüd tagasi selle postituse alguse ning pealkirja juurde. Ma tean, et inimestele meeldivad intrigeerivad postitused ning seepärast ütlengi ma, et minu elu tehakse hotellides keeruliseks. Intriigi ma ilmselt teile pakkuda ei suudaks, isegi kui ma tahaks, kuid natukene oodatud kriitikat ikka, sest ma mõtlen, et võib-olla hakkavad omadussõnad nagu “armas”, “suurepärane” ja teised samasse kategooriasse kuuluvad väljendid väärtust kaotama. Sisimas lootsin ma, et Villa Wesset annab mulle võimaluse kriitikaks.
Algus oli oivaline. Meie tuba asus kolmandal korrusel. Ühes käes kohver ja teise käe otsas laps rippumas ronisime me trepist üles, ma avasin katusealuse toa ukse ning esmamulje oli tilluke ja pime, ma olin sõidust väsinud (lapsest ka) ja sõjakalt meelestatud, silmad otsisid veel asju, mida kritiseerida. Me liikusime tuppa edasi ning pime ning kitsas esmamulje asendus sellega, et minu käsutuses oli eraldi magamistoa-osaga deluxe tuba. Ma heitsin korraks voodisse ja rohkem poleks ma tõusta tahtnud. See oli nii mõnusalt mugav (viimati sattusin ma hotellivoodist samavõrd vaimustusse Tartus Londoni hotellis).
Kui nüüd siiski kritiseerida, siis mulle meenutas elutoa-osa tapeet punaseid jõulukuule (tegelikult olid need punased vaasid) ja ma leidsin end rohkem kui korra mõttelt, et miks siin toas on jõuluteemaline tapeet kui väljas on soojakraadide järgi südasuvi. See on ka kõik, mis mul ette heita on. Jah, natuke võib-olla vajaks lauad-kapid värskendamist, kuid vanasse villasse natuke kulunud välimus sobib. Minu ainus soovitus hotellidele üldiselt on see, et kui teil vähegi võimalik, üllatage külastajaid laual oleva värske lilleoksaga. See annaks nii palju juurde.
Peale kerget värskendamist liikusime me uuesti alla fuajeesse. Sõjakas meelestatus treppide vastu asendus hoopis heldimusega. Trepiastmed nagisesid nii armsalt, andes aimu maja ajaloost, stiilsete puitvõlvidega teise korruse koridori seinal vaatasid fotodelt vastu hotelli asutajad Elias ja Ida Wesset. “Vaata, Ida!” kordas mu sama nime kandev tütar rõõmsa kilkega. Mööda käänulisi koridore ja nagisevaid treppe kõndides tekkis mul korraks tunne, et olen sattunud teise sajandisse. 1928.aastasse, mil hotell rajati. Ja ajalugu ma jumaldan!
2007.aastal avatud hotellis on kokku 36 tuba, millest kaks on suuremad ja vanniga sisutatud deluxe toad, üks kolmeinimese ja 33 kahekohalist tuba. Väikse vihjena võin teile öelda, et kõik toad on erinevad, osad rõdudega, osad suuremad, osad väiksemad, mõni luksuslikum, parema vaatega. Ma soovitan teil enne broneerimist hotelli kodulehel eeltööd teha või oma soovidest teada anda, ma olen enam kui kindel, et võimaluse korral saate just selle toa, mida soovite.
Väikeses hotellis on olemas ka konverentsiruum. Kõlab uskumatult, kuid see on talvisel perioodil mahutatud sviiti. Ma nägin oma silmaga, väga hubane ja mõnus oli, mahutades lausa 50 inimest (teatristiilis), klassiruumi stiilis 36. Ma soovitan seda uurida, kui vajate intiimsemat kohta seminari pidamiseks ((http://wesset.ee/seminar/).
Kõige positiivsemalt jäid mulle Villa Wessetist meelde teenindus ja restoran. Restoranist kirjutan ma ka eraldi postituse, kuid luban teile, et mitte vaid a la carte menüü pole selles hotellis suurepärane, vaid ka hommikusöögivalik. Hästi läbimõeldud ja midagi kõigile. Vahuvein (mida ma kahjuks seekord endale lubada ei saanud) oli täpiks i peal.
Tegelikult võiks ka teenindusest eraldi postituse teha, sest see oli tõepoolest imeline. Mul oli kaasas (nagu ikka) 2,5aastane tütar, kes pudelis ka kinni ei püsiks. Samal ajal kui mina tutvusin hotelliga, hoidsid restorani töötajad tal silma peal, ma olen selle eest ääretult tänulik. Sama kordus ka hommikusöögi ajal. Ma ei tea, kas kõikidel selle hotelli töötajatel on lapsed, et nad kohe teavad, kuidas lastele läheneda ja nende usaldus võita, kuid ääretult lastesõbralik oli see hotell ning teenindus oma olemuselt küll.
Nagu ma postituse alguses mainisin ei tea ma Pärnust suurt midagi, kuid see ei tähenda, et ma ei saaks aru kui hea asukohaga hotell on. Mul oli tegelikult natukene soov kesklinna jalutada, et vaadata, kas Pärnus ka uusi poode silma hakkab, kuid ilusa ilma (ja lastenurga) tõttu veetsin ma liiga kaua aega hotelli restorani terrassil ja kesklinna asemel otsustasime me õhtul hoopis randa jalutada. Rand asub umbes paarisaja meetri kaugusel, kuhu saab läbi ilusa pargi. Meie sattusime oma teel ka mõnusale lastemänguväljakule, kust üks reisiline kohe kuidagi edasi ei tahtnud liikuda.
Meie oleme Pärnus endale uue lemmikööbimiskoha igal juhul leidnud. Villa Wesseti pakettidega saate tutvuda SIIN. Soovitan kindlasti järele vaadata, sest valikus on midagi kõigile, romantikutest kinosõpradele.
-
Suur ja isikupäratu?
Ma olen Tartust pärit, mis tähendab omakorda, et Tartus ei ole mul hotellides liiga tihti ööbida tulnud. Ühelt poolt pluss – mis saaks veel olla parem kui hommikusöögiks vanaema küpsetatud pannkoogid, teiselt poolt miinus – tahaks ju teada, milline on kodulinna hotellide tase. Eks ma olen varemgi öelnud, et tuleb oma soovidega ettevaatlik olla ja nii ongi läinud, et viimaste aastate jooksul on mul Tartus viibides tulnud hotellides ööbida.
Seekord oli mul suurepärane võimalus puhata Dorpat hotellis Tartu südames. Ma olin just saanud valmis ühe kiireloomulise projektiga ning väikene lõõgastus kulus igati ära. Väikelapse emana võtan ma avasüli vastu kõik võimalused veidike auru välja lasta, mis minu puhul ei tähenda sugugi öö läbi pidutsemist, vaid rahu ja vaikuse nautimist. Hea raamatu ja hea veini seltsis. Ja see väikene puhkus Dorpatis oli tõeline virgutus hingele. Raamatut ma küll lugeda ei saanud, sest minu hotellitoast avanev vaade linnale oli ise nagu üks suur raamat. Tipptunni ajal üle silla vuravad autod; turu ja autobussi läheduses sagivad inimesed, kaugemal paistmas kesklinna siluett, vaade jõele, Jaani kirik…
“Aga teiselt poolt avaneb ju nõme vaade turule!” hüüatas mu sugulane, kes korraks mu hotellitoast läbi hüppas. Ma vaidlesin vastu. Mul oli õnnestunud piiluda ka hotelli sviiti, kust avanes vaade nii jõele ja kesklinnale ning “Atlantise” ööklubile, kui Annelinnale ja sinnaviivatele sildadele ning otseloomulikult ka turule. Hotelli müügijuht rääkis mulle, et inimesed on turule avanevast vaatest vaimustuses. See on midagi eksootilist ja teistsugust. Suvel täis lillemüüjaid ja värve, talvel külma lihtsalt sigimist ja sagimist, pealegi ei näe avatud turg sugugi kole välja. Vastupidi – see on korras ja seal keeb elu. Turg lähedus annab külastajatele võimalusele linnaga ühes rütmis ärgata. Ühest inimesest saab kaks, kahest kolm… Müüjad, ostjad, niisama bussi ootavad inimesed, ja ka “turuvarblased”. Kui te Dorpatis ööbite ja teil vähegi võimalik on, siis mina soovitan broneerida sviit. Vähe sellest, et tuba on väga hästi läbimõeldud planeeringuga, on sealt avanev vaade omaette väärtus.
Ma mäletan kunagi oli populaarne Tartus käia Estiko maja (Dorpati kõrval) katusekorruse saunas, saun ja bassein olid nagu ikka, aga seal käidi ka pigem vaate pärast. Võib olla on see saun ikka alles, ma ei tea, igatahes teate te nüüd, et parim vaade Tartule avaneb teile Dorpatist. Vabandan, et ma sellest nii pikalt peatun, aga uskuge mind, see on lummav! Kui ma hilisõhtul peale teatrikülastust tagasi hotelli jõudsin, istusin ma veel tunnikese akna ääres ja lihtsalt “lugesin” linna.
Teate ju küll, mida ma kipun suurtest hotellidest rääkima? Et nad kõik on ühesugused ja isikupäratud. Eks selles muidugi on killuke tõtt ka sees, aga ma pean ka tunnistama, et suuremaid hotelle isikupäratuks kutsuda ei ole aus. Tegelikult on igal hotellil ikkagi täiesti oma nägu olemas. Pisikesed detailid, mida ehk esimese hooga ei pane tähelegi, aga mis lõppkokkuvõttes on olulise tähtusega üldmulje jätmisel. Iseenesest- mõistetav on see, et Tartu ühe populaarsema hotelli toad on puhtad ja värsked, toas oli olemas kapselkohvimasin, hommikumantel ja sussid. Toad, mitte vaid sviidid, on ruumikad ja väga meeldiva neutraalse sisekujundusega, mis annab aknast paistval Tartul muuta iga tuba ainulaadseks. Ja toa numbrid mitte ustel, vaid põrandal. Müügijuht naeris sellest mulle rääkides, et nii mõnigi klient on tulnud tagasi alla vastuvõttu ja öelnud, et ei leia tuba, sest neil puuduvad numbrid. Ka ma ise jäin paar korda harjumuspäraselt numbreid otsima ukselt. Väike vahva vimka hotelli poolt.
Hotellis asub ka konverentsikeskus, mille kohta mina võin vaid kiidusõnu öelda, sest minu kooli kokkutulekud on just selles konverentsikeskuses toimunud ja ma ei ole kunagi kuulnud, et keegi poleks rahule jäänud. Võib-olla ma eksin, aga ma ise ei oskaks ka ühtegi teist konverentsikeskust Tartus ka soovitada.
Samuti on hotellil olemas spaa, pakkudes laias valikus erinevaid massaaže, spaa-kehahoolduseid ja iluhoolduseid. Terviseprobleemide korral aitavad taastusraviarstid, nahaarst, kaaniraviarst, füsioterapeudid jt. spetsialistid. Tervise taastamise ja lõõgastumise võimalusele lisaks ootavad ees kosmeetik, maniküür ja pediküür. Lisaks üksikprotseduuridele saab nautida mitmekülgseid, spetsiaalselt kliendi soovidele vastavaid hoolduste pakette. Kuna minu lõõgastuspakett sisaldus juba teatrikülastust ja väikest õhtust ringkäiku Tartus, siis spaasse ma ei jõunud (välja arvata kosmeetiku juurde, kes mu kulmud korda tegi), aga eranditult kõik tartlased, kes kuulsid, et ma Dorpatis ööbisin, olid pettunud kui kuulsid, et ma polnud Dorpati soolakambrit külastanud. Kui ma hiljem kodulehelt pilte vaatasin, siis oli mul endal ka kahju. Aga seekord ei jõudnud, järelikult on põhjust tagasi minna.
Te olete kindlasti saanud juba aru, et asukoht on hotellil oivaline. Täpselt nii see ongi. Mina tulin Tartusse bussiga, Dorpat hotell asub kohe bussijaama kõrval; “Väiksesse Vanemuisesse”, kuhu ma õhtul läksin, oli kümme minutit jalutamist; päeval kui mul oli tund aega vaba aega, jõudsin ma põigata Raekoja platsile, et kokku saada õega, käia läbi Kaubamajast, et parandada saapad, joosta turule, et osta lilled; peale väikest õhtust tiiru linna peal, oli ka kodutee lühike (ööklubi paistab ju kohe aknast, aga piisavas kauguses, et olla tuledesäras kaunis vaatepilt, mitte häiriv ja lärmakas). Kõik asus sõna otseses mõttes nagu peo peal.
Tartu on minu jaoks kodune ja hubane linn, kuid Dorpatis oli midagi suurlinnalikku. Seniks kuni teie broneerite endale toa Dorpatis SIIN, panen mina kokku järgmise artikli soovitustest, mida Tartus ette võtta. Ma ei mäletanud, et Tartul nii palju pakkuda on. -
Viljandi võitis mu südame!
Mul on päris pikalt olnud üks unistus – ööbida Grand Hotel’is. Tõsi, ma olen pidanud silmas Oslos Karl Johanil asuvat hotelli ning ma ei saa öelda, et Viljandi oleks mu mõtetes kuidagi selle unistusega seostunud. Juhtus aga nii, et mul tekkis võimalus lapsest puhata (viimati sain ma endale hingetõmbepausi lubada detsembris Lavendel spaas) ning ma hakkasin otsima ööbimiskohta puhkuseks. Kriteeriumid: Lõuna-Eesti, rahulik ja mugav. Mulle jäi silma Grand Hotel. Viljandis.
Mulle meeldis hotelli tutvustus – “Sind ootab ees hubane majutus luksuslikus ja ajaloohõngulises neljatärni nõuetele vastavas hotellis” ja hind ühele alates 46 eurost. Ma ei eita, et luksus on see sõna, mis paneb mul silmad särama (kellel ei paneks?) ja ajaloohuvilisena tundus 1938.aastal valminud Viljandi elegantseim hoone, mis sai nimeks Esimene Viljandi Esinduslokaal olevat just õige koht. Lisaks veel Grand Hotel ka. Nagu unistuse täitumine, eks?
Aga Viljandi? Mulle tuli kohe meelde, et ega see Viljandi maine kiita pole, “peksupealinna” tiitel ei kõlanud ju kuigi ahvatlevalt. Kas lasta end sellest tiitlist häirida ja valida mõni teine ööbimiskoht? Kui te olete seda blogi mõnda aega jälginud, siis te teate, et ma kipun mõnikord ikka kahtlema ja ei suuda otsustada, millises hotellis ööbida, mu enda jaoks on see juba naljakas. Esiteks tean ma, et Eesti hotellide tase on niikuinii kõrge ning naljalt väga halba hotelli sattuda ei ole võimalik ja teiseks, milleks sellised rumalad eelarvamused. Eriti kuna kogemused on tõestanud, et need on olnud tõepoolest rumalad.
Niisiis jõudsin ma Viljandisse. Kui ma hotelli lobbysse sisse astusin, olin ma kindel, et kohe kohe näen ma kusagil Hercule Poirot ja Hastingsit mõnd juhtumit arutamas. Selle hotelli elegantsus, maitsekus, klassikaline väärikus lõid mind heas mõttes jalust ning mulle tunduski, et olen sattunud mõnda teise ajastusse. 1930-aastate lõppu. Poirot ja Hastings jäid mul siiski kohtamata. Ju nad olid juba lahkunud.
Grand Hotel Viljandi lobby
Edasi läks kõik veel paremaks. Korruste kaupa erinevate värvilahendustega koridore ilmestavad Viljandi kunstnike maalid ja fotod ning möödunud sajandi alguse teatrikunstniku Erte kavandite alusel loodud vaibad. Kõik äärmiselt maitsekas. Art Deco stiilis kujundatud hotellituba oli tõepoolest luksuslik. Nii nagu tutvustus lubas. Ja kui juba ühele inimesele mõeldud numbrituba oli puhas nauding ööbimiseks, siis mida veel sviitidelt oodata (neid on hotellis kuus).
Vaade presidendisviiti
Tundsin end toas nii hästi, et ma polekski sealt välja minna tahtnud ja juba järgmisel hetkel sain ma selgeks, et soovidega tuleb ettevaatlik olla. Need kipuvadki täide minema. Kõige pealt ju ööbimine Grand Hotelis (ma ei olnud oma unistuses täpsustanud, millist ma silmas pean) ja siis soov toas viibida. Ootamatult sain ma kiire tööülesande, mis kindlasti järgmiseks päevaks valmis pidi olema ning nii ma lukustasingi end kirjutuslaua taha tööle. Puhkusereisist oli ootamatult saanud tööreis. Kuid ausalt öeldes pean ma ka tunnistama, et kui töötingimused on sellised, siis ega ma ei kurtnud.
Kui ma aga järgmisel hommikul hotelli restorani hommikusööki läksin sööma, oli mul küll korraks nii paganama kahju, et olin maha maganud võimaluse eelmisel õhtul restorani külastada. Mul oli kindel plaan kuni restorani avamiseni kell kuus tööd teha ning siis end meeldiva õhtusöögiga premeerida, kuid kui ma järgmisel hetkel kella vaatasin, oli see juba üheksa ning see tundus õhtustamiseks liiga hiline aeg. Hommikusöögi järgi otsustades jäin ma millestki väga oivalisest ilma. Mitte et see mind enam üllatanud oleks, kuid restoran nägi samuti välja äärmiselt stiilipuhas ja maitsekas. Jälle otsisin ma korraks silmadega Hercule Poirot’d. Ma ei tea, miks mulle selle hotelliga kohe see tegelaskuju silme ette tuli, aga ausõna, see hotell kiirgas sellist ajastutruud luksust, mida ma olen nautinud ühes oma lemmikseriaalis, kus peategelaseks see kuulus detektiiv.
Grand Hotel Viljandi restoran Ja hommikusöök! Viimati olin ma hommikusöögist nii vaimustuses Cru hotelli külastades. Nüüd julgen ma teile öelda. et minu arvates pakutakse Eesti parimat hommiksuööki Viljandis Grand Hotel’is. Ma saan aru, et sõna “luksuslik” võib natuke oma väärtust kaotada, kui seda ühes postituses nii palju kasutada. Kuid mul ei ole paremat sõna seda hommikusöögikogemust kirjeldamaks. Ma ei räägi isegi sellest, et valikus oli sushi ja värske šokolaadikook, vaid sellest, et isegi praemuna oli täiuslik. Kuldkollane, parasjagu “jooksev”, ümar – moodustades röstsaial sulava või ning peekoniga täiusliku kombinatsiooni. Kas pole imeline, et midagi nii lihtsat ja justkui tavapärast saab pakkuda midagi nii meeliülendavat? Võtan riski, et keegi kingib mulle sünonüümide sõnastiku varsti, kuid ka teeninduse kohta ei oska ma kasutada paremat sõna kui “luksuslik”. Sobiks ka “professionaalne”, “abivalmis”, “sõbralik”. Märkamatu, kuid alati kohal. Näiteks ei näinud ma enda lähedal ühtegi inimest, kuid enne kui ma jõudsin kummarduda, et tõsta üles laualt kukkunud lusikas, oli laual uus lusikas ootamas.
Luksuslik hommikusöök
No ja muljed Viljandist? Mina ei tea, võib-olla kusagil võibki ka peksa saada (aga millises linnas ei võiks?), kuid mina ütlen teile käsi südamel, et Viljandi on hurmav, armas väike unine linnake. Lossimägedesse jalutama ma tänu tööle ei jõudnud, kuid selle eest avastasin ma kesklinnas oivalised second hand poekesed. Mina panin end 30 euro eest pealaest jalatallani uutesse rõivastesse. Viljandi võitis mu südame! Kuna te viimati Viljandis käisite? Kui sellest on mõnda aega möödas juba, siis minge vaadake see linn üle! Ma võin teile ka suurepärast hotelli (LINK) soovitada 😉 -
Põgenemine paradiisi
Mulle tundus õige mõte jagada teiega oma paariaastatagust külastust Tervise Paradiisi, mis sai alguse ühest (nüüd juba) naljakast vahejuhtumist. Kaks aastat tagasi olime Pärnus puhkamiseks Tervise Paradiisi vahetus läheduses üürinud mõnusa korteri. Minu tütar oli tookord veel alla aasta. Ühel ilusal hilisõhtul kui me juba magama olime heitnud, muutus meie idülliline elu ühtäkki action-filmiks. Lühidalt öeldes läksid maja ees tülli mees ja naine, naine põgenes meie elutuppa ja mees hakkas teda hullunult taga ajama, karjumine ja asjade pildumine ning tundmatud inimesed meie hoovis (toas?) ei tundunud kuidagi turvalisena. Nii haarasin ma voodist lärmi peale nutma hakanud lapse, suure käekoti ja põgenesin koos lapsega üle aia ronides “Tervise Paradiisi” (kui tahate pikemalt lugeda, siis võite seda teha siin)
Tegu oli tipphooajaga ning tuba maksis tol korral üüratud 135 eurot öö. Ma olin just varem öelnud, et kindlasti avaneb hotelli rõdult fantastiline vaade rannale, juba varem kui ma arvata oleksin osanud, sain ma selle järele vaadata. Niisiis olime me ootamatult sattunud ööbima “Tervise Paradiisi”, mul oli rahast tookord küll natuke kahju, kuid etteruttavalt ütlen, et see ootamatu juhtum, muutis minu eelarvamust hotelli suhtes. Mu lastega sugulased-tuttavad külastavad igal aastal just seda hotelli mitmeid kordi ja kiidavad seda alati taevani. Mina olen alati skeptiline olnud, sest see on tundunud nii umbisikuline, liiga suur ja kuidagi kõle ning külm. Ma ei teagi, miks. Ilmselt suuruse tõttu. Seepärast ei olnud mina kunagi isegi kaalunud seal ööbimist ega ka veekeskuse külastamist.
Aga alustame siis algusest. Kui ma seal siis keset ööd õnnetult seisin ja ei suutnud otsustada, kas käia välja üsna kopsakas summa hotellis, mis mulle ei meeldi, või minna tagasi üürikorterisse, kus ma enda turvaliselt ei oleks tundnud. Ma otsustasin esimese kasuks. Mind vastu võtnud administraator oli äärmiselt abivalmis ja sõbralik, keset ööd organiseeris ta mulle kõik lapse jaoks vajalikud asjad, mis ma põgenedes maha olin unustanud, ja näitas meile kätte toa. Meie tuba asus kõrgel, ma ei mäleta enam korrust, kuid ma mäletan, et ma lootsin, et laps jääb kohe magama, et ma saaksin natuke rõdul istuda ja vaadet nautida. Oli imeilus soe ja selge suveöö, laps jäi magama ja mina istusin rõdu põrandal ning lubasin endale ühe punase veini. Vaade oli imeline!
Tuba oli mõnusalt avar, see üllatas mind. Millegi pärast olin ma oodanud tillukest kompkut. Samamoodi üllatusin ma mõni aeg hiljem Kalev Spa Hotel tubade suuruses. Tervise Paradiisi toas ei olnud küll mitte midagi erilist, kuid oma suuruses ja ilmselt tänu vaatele, mõjus see luksuslikult. Väikese pisiasjana jäi mulle meelde vannitoas olev “vanity kit”, mis sisaldas iluprotseduurideks vajalikke tarvikuid – vatitikkudest küüneviilini. See on väike asi, kuid minu jaoks annab see hotellile alati plusspunktid. Nagu ka hinna sisse kuuluvad sussid ja hommikumantlid. Olgugi, et hommikul ei olnud selleks erilist vajadust, nautisin ma mõnda aega hommikumantlisse mähitult laiast ja mugavast voodist telekat. (Ja seda, et laps magas. Hiljem naersime, et ju talle sobib kallites hotellitubades pakutav uni paremini).
Hommikusöök oli järgmine üllatus. Mul oli korraks isegi natuke piinlik, sest mulle tundus, et ma pean kõike proovida saama. Valik oli nii rikkalik. Nii ma muudkui ahmisin toitu oma taldrikule juurde ja juurde. Klaasi vahuveini lubasin ka endale. Kusjuures jällegi, mitte et ma seda võimalust iga kord kasutaks, kuid mulle meeldivad hotellid, mis shampanja/vahuveini-hommikusööki pakuvad. Igal muul juhul (loe: enne külastust) oleksin ma öelnud, et vahuvein ja hommikusöök Tervise Paradiisis ei sobi omavahel kokku, kuid söön oma sõnu ja ütlen, et sobis küll.Väga hästi sobis. Ma imestan siiani, kuidas mul õnnestus oma tütart nii kaua laua ääres “kinni hoida” – ta on püsimatu loomuga, kuid tol korral lasi ta mul terve tunni hommiksööki nautida. Kas ei öelda mitte, et kui laps jääb rahule, siis on tegu väärt toiduga?
Mul oli siiralt kahju, et meil jäi veekeskus järele proovimata, kuid mu ema oli mulle juba vähemalt viis korda helistanud, et me tagasi korterisse tuleks. Ta tahtis linna peale minna. Mul oli kahju hotellist juba lahkuda. See oli osutunud üheks lõõgastavamaks minipuhkuseks üldse. Ja täpselt nii lihtsalt sain mina eelarvamusest lahti! Äärmiselt tore hotell sõbraliku teenindusega. Ma loodan, et me sel aastal leiame aega külastada ka veekeskust. Kui juba hotell jättis nii positiivse mulje, siis mul on tunne, et sama rahule jääksime me ka veekeskusega.
Millised on teie muljed veekeskusest? Ja ärge unustage järgi vaatamast praegu Hotelliveebi keskkonnas pakutavast paketist “Peata aeg Paradiisis! Puhkus kahele Pärnus!” alates 65 euro/öö (LINK)
