Ühel ilusal, üle pika aja päikesepaistelisel, laupäevasel talvehommikul tuli kange tahtmine linnast põgeneda.
Hakkasime kiirelt uurima, kus saaksime oma suure perega ööbida. Kriteeriumiks 1 öö, 3 last paketis, looduslähedus, asukoht linnast väljas ja väiksem hubasem majutusasutus. Mõningase Hotelliveebi otsingu järel jäi kaalusõelale Ööbikuoru Villa “Perepakett koos Kubija SPA ja soolakambri külastusega“. Paketi kirjelduses on, et selles sisalduvad täiskasvanud + 2 last. Ei tea, kas tehti erand, või on alati nii vastutulelik suhtumine, kuid saime kõik oma kolm kenasti hinna sisse.
Leppisime Ööbikuoru Villaga kokku, et esmalt läheme külastame Kubija spaad ja seejärel alles liigume Ööbikuoru Villasse. Kõik oli kenasti organiseeritud ning pääsesime probleemideta paketi siseselt spaamõnusid nautima. Rahvast oli üllatavalt palju, eriti just lastega peresid. Spaa on väike ja hubane, ujumiskilomeetreid seal läbida ei saa, see-eest aga leiab hulgaliselt suuremaid ja väiksemaid veesilmasid, mis on erineva soojuse ja sügavusega. Seega leidsime igaüks endale sobivaima. Sekka mitmeid saunakülastusi ning 2 tunnine spaakülastus mööduski märkamatult.
Kuna talvisel ajal Ööbikuoru Villas igapäevaselt restoran avatud ei ole, mõtlesime, et enne Villasse minekut põikame läbi mõnest vahvast kohvikust. Kõhud olid vees vedelemisest ju mõnusalt heledaks läinud. Ööbikuoru lahkel soovitusel väisasime otse Suure Munamäe jalamil asuvat restorani Suur Muna.
Nagu kodulehelgi kirjas, siis pakutavad toidud valmistatakse lähiümbruse talunike poolt armastusega ja valdavalt mahedana kasvatatud saadustest. Ojaa, seda oli tunda igas suutäies. Boonusena tuleb välja tuua kindlasti see, et toidu juurde toodi tasuta marjadega maitsestatud kannuvesi ning Haanja rukkileib ja taluvõi.
Menüü ise oli pigem lühike. Kuid leidus kõike – nii suppe, salateid kui praade ja muidugi magusat ja kohapeal valmistatud kooke. Sellest hoolimata oli valik siiski üpris keeruline. Tahaks ju proovida kõike alates ahjulambast ja käsitööravioolidest ning -pastast lõpetades sokuliha ja peipsi kohafileega. Meie valikuks osutus aga hoopis põdraliha. Ojaa…see suutäis oli metsik igas mõttes. Ka päev hiljem suudame neid maitseid elavalt meenutada, niivõrd hea oli. Lastele võtsime ahjukartulid pihvi ja kalaga. Magustoiduks jäätist, smuutit ja kooki. Majaperemehe soovitusel sai ka pokaal veini võetud, mis on neil muide endal Portugalist otse tellitud ja siinsest kaubandusest ei leiagi.
PS! Kohvikus Suur Muna on teisel korrusel tõenäoliselt ainuke Eesti disko-WC. Sinu valik, kas soovid maiseid vajadusi rahuldada ABBA või Boney M seltsis. Ava uks, lülita valgustinuppu ja muusika ning diskopall on sulle toeks sel raskel tööl????.
Nüüd, mil kõhud lõid nurru ja väsimus hakkas võimust võtma, oli viimane aeg võtta suund Ööbikuoru Villa poole. Kuna meid on kokku 5, sai meile osaks suur peretuba mis koosnes kahest romantilises stiilis toast nimedega Josephine ja Lucinda. Tubade sisustus järgis maja nime – Villa – stiili igas nüansis, alates toolidest lõpetades kappide ja lampideni välja. Kõik oli väga puhas ja mõnus. Kui mu esialgne hirm oli, et tuleb unetu öö, sest mul on kerge uni ja ärkan iga krabina peale, siis kartus oli asjatu. Selline kahe toaga lahendus oli suurepärane võimalus kõik lapsed rahulikult ühte tuppa ööund nautima panna ja ise samal ajal kõrval toas veel mõningad tunnid seda rahu ja vaikust tunda. Suvel võiks see veel eriti tore olla, sest toas on suured aknad/uksed, mida avades on võimalus sumedat suveööd ka vahetus looduses nautida.
Kui kosutav uni möödas, tuli sammud suunata hommikusöögile. Valik oli lihtne, kuid täiesti piisav ning me kõik leidsime endale sobiva suutäie muretult. Hitiks olid loomulikult pühapäevahommikused pannkoogid. Ja tegemist oli nende ehedate, koduste väikeste pruunipõsksete koogikestega. Kuid leidus veel ehtsat munaputru, klassikalist peekonit, võileivamaterjali, croissante, hommikuhelbeid ja müslit, putru, heeringat ja palju muud. Lapsevanematele on kindlasti hea teada, et ühes söögiruumis asub ka laste mängunurk. Seega kui nende nälg on kõrvaldatud, saab ise rahulikult nautima hakata ja lapsed sinna mängima suunata.
Mainimata ei saa jätta ka väga meeldivat teenindust ning naerusuud ja lahket sõna ka siis, kui meie pere üks pisematest suutis terve tassitäie piima ümber ajada.
Kuna lund on õues metsikult, oli ka soov, et saaks enne koju tagasi minekut miskit ka õues teha. Soojemal ajal leiaks mitmeid tegevusi ka Ööbikuoru Villa ümbruses. Villal endal on väike mänguplats ja läheduses asuvad ka mitmed vaatamisväärsused. Praegusel lumisel ajal need aga eriti ei ahvatlenud. Kuna peres kasvab 3 last – kaksikud poiss ja tüdruk kohe kolmesed, suurem tüdruk 7 – pole vist keeruline mõistatada, mis rohkem mõtteis mõlkus – kelgutamine. Vaatasime Haanja piirkonna teenusepakkujaid ning leidsime Veemäe Snowhilli tuubirajad. Koht on avatud juba kella 10st seega paras lõbus lumes müttamine enne kui suund koju Tartu poole ette tuleb võtta jälle. Niisiis saigi lõbus tunnike nende kolme erineva raskusastmega rajal veedetud.
Ja sedasi sai läbi ka meie vahva lühipuhkus Haanjamaal. Kokkuvõtteks võiks öelda, et sellisest spontaansest lühipuhkusest rohkemat soovida oleks patt – lõbus nii lastele, kui romantiline vanematele, kes saavad Ööbikuoru Villa muinasjuttu peale laste magama panekut üheskoos nautida.
Hotelliveebis pakutavate Ööbikuoru Villa pakettidega saate tutvuda SIIN!
Tekst: Brit Mesipuu
Silt: puhkus
-
Eesti esimene disko-WC, maitsev kohtumine põdraga ja õdus Ööbik ehk perepuhkus Võrumaal
Kubija hotell-loodusspaa spaa- ja saunakeskus Kohvik Suur Muna Ööbikuoru Villa Ööbikuoru Villa peretuba Ööbikuoru Villa hommikusöök -
Jõulud Pärnus ehk vabariigi aastapäev
Kurgo Villa on selline koht, kuhu ma enne üle-eelmise aasta jõule sattunud ei olnud ja ausalt öeldes ei olnud see villa kunagi mu valikute seas kui Pärnusse ööbimist oli vaja. Olin kuulnud küll, et seal on oivalised toidud ja hea teenindus, aga millegipärast arvasin ma, et see on…kuidas nüüd öelda…motellilik ja ei kutsunud. Muidugi oli see viga nii arvata, sest no teate, kuidas saakski üks vana ja väärika ajalooga maja olla midagi muud kui luksuslik ent samas nii lihtsalt kodune. Polnud kahtlustki, et veedame seal veel mitmeid pühasid. Miks mitte teha Kurgo Villa külastusest iga-aastane jõulupuhkus?
Nii ma seda puhkust ka eelmisel aastal planeerima hakkasin. Pealkirjast aga saate ju aimu kuidas planeerimine välja tuli – Kurgo Villasse jõudsime kaks kuud pärast jõule. Aga polnud hullu. Romantikapakett talvises Pärnus kõlas sama, kui mitte veelgi, ahvatlevamalt. Lumisel ja külmal ent päikeseliselt säraval veebruaripäeval sõitsimegi me perega Kurgo Villa poole. Või ütleme siis nii, et me alustasime sõitu, enne kui olime koduväravast välja saanud, selgus, et mu abikaasa peab siiski maha jääma. Töö. Midagi polnud teha. Kas lükata romantikapakett edasi või minna tütrega kahekesi? Me läksime kahekesi.
Kui me oma seekordset tuba nägime, siis korraks olin ma kurb, et siiski vaid kahekesi lapsega otsustasin minna. Mitte et ma oleks maailma kõige romantilisem inimene, aga see tuba oli lihtsalt nii armsalt meid ootama sätitud, et ma tundsin piinlikkust. Piinlikkust, et olin tulnud üksinda, kui teised olid vaeva näinud ja oodanud külla abielupaari koos lapsega. Ma tundsin, et olen neid natuke petnud.
Aga kuidas ja miks olla kurb, kui oled siiski sattunud ühte kaunimasse tuppa? Ma olen näinud sadu ja sadu hotellitube, üks kenam kui teine, kuid see Kurgo Villa sviit oli nii helge ja ilus, et seal oleks patt olnud kurvastada. “Emme, me oleme täna printsessi toas!” hüüatas mu nelja-aastane printsess ja täpselt sel samal hetkel otsustasin ma, et romantikapaketist sai printsesside puhkus.
Kui toast rääkida, siis minu meelest siinkohal räägivad pildid enda eest rohkem kui tuhat sõna. Päeval kui päike läbi heledate kardinate tuba soojendas, oli see kõige helgem tuba, ent õhtul küünlavalgel võttis tuba hoopis teise ilme. Romantiliselt õdusa. Muidugi andis õdusale tundele kaasa ka suur baldahhiinvoodi. Ilma valetamata tundsime me end nagu oleksime me külastamas kellegi kodu Pärnus, mitte ei ööbiks hotellis. Selles pole muidugi ka midagi imestada, sest vana kaptenivilla on ajalugu täis. Kui külastate hotelli restorani, siis lugege ja vaadake seintel maja ja sealsete elanike lugu. Kui ma õhtul oma Facebooki lehel meie toast pilte jagasin, kirjutas mulle üks naisterahvas, et see oli tema lapsepõlve suvekodu, et ta mäletab siiani, kuidas paljajalu seal kasteheinas sai joostud. Meenutas mulle oma vanaema ja tädi lugusid ning rääkis, et ühel pildil istuvad president Pätsi süles tema vanaema ja tädi. See lugu muutis Kurgo Villa minu jaoks veelgi isiklikumaks. Mul tekkis selle kohaga eriline side. Ma kujutasin ka ette, kuidas me suvel tagasi tuleme ja paljajalu läbi kasteheina hommikusööki sööma jookseme.
Toa kohta tahaksin ma öelda veel nii palju, et mulle avaldas muljet kui armsalt oli lapsele valmis tehtud tema enda väikene lisavoodike. Plaanide muutuste tõttu magas tilluke printsess küll minuga koos printsesside voodis ja väikene lisavoodi jäi mänguasjadele. Muide, Kurgo Villa on vaieldamatult üks lastesõbralikemaid hotelle, kus ma käinud olen. Hotelli vastuvõtus on kastid mänguasjadega ja kellelgi ei ole selle vastu midagi kui sealt mõned kaisuloomad endale hotellituppa kaasa laenata.
Minul oli kaasas oma isiklik kaisuloom, kellega me natuke lapsikud koos olime. “Ma ei ole mingi mänguasi!” hüüdis tütar mulle kui teda kõvasti kaisutasin, “ma ei ole kaisukas!” Aga ma ei hoolinud sellest. Ma olin otsustanud aja maha võtta ja koos oma lapsega väikest nädalavahetuse puhkust nautida ning temaga koos lapsemeelne olla. “Ärge unustage oma lapsemeelsust ja lapselikku süütust, see on kõige olulisem asi” – nii kõlab ka üks minu lemmiktsitaate. See on hea moto, mille järgi oma elu seada;)
Paljajalu kasteheinas jooksmise jaoks oli ilm liiga külm, kuid ilm ei olnud meie jaoks liiga külm, et nautida päikeselist talveilma. Ja vaadake ometi seda kaunist ajaloolist villat! Minule tuli täiesti silme ette Kurgode perekonna elu. Ma kujutasin ette, kuidas nad villa terrassil hommikukohvi jõid, ajalehti lugesid ning merd imetlesid. Praegu on selle imeilusa sviidi ehk ainsaks miinuseks vaade staadionile, aga samas ma kujutasin ette, et see võib ka hoopis omaette elamus olla. Istud oma toatrepil, kardinad tuules lehvimas, käes klaasike mullijoogiga ning vaatad, kuidas poisid või tüdrukud annavad staadionil endast kõik, et võita kuldmedal. Õhtul kui villas tuled põlesid ja väljas oli juba pimedaks läinud, oli see majake nagu nukumaja. Täiuslik idüll!
Ilma kahtlusteta on Kurgo Villa suureks plussiks ja eelisteks paljude teiste ööbimiskohtade ees suurepärane restoran “Piparmünt”. Minu jaoks kuulub “Piparmünt” Pärnu restoranide topp kolme. Sealne köök on ühtepidi nii lihtne, aga kõik toidud on nagu omaette väikesed kunstiteosed taldrikul. Isegi lastemenüüs olev kanasupp paneb ahhetama. Mitte ainult võrratult maitselt, vaid serveeringult. Mulle meeldibki selle restorani juures eriliselt see, et lastemenüüs ei ole tehtud allahindlust. Toidud on mõnevõrra lihtsamad võrreldes tavamenüüga, ent nende väljapanek ja serveerimine…Õpetab minu arvates ka lastele toidukunsti hindama. Rohkem selliseid restorane palun.
See on kindlasti üks selline restoran, kus ennast saab hästi tunda nii lastega pere, sõbrannadega veinitades või olles abikaasaga romantilisel õhtusöögil. Teenindus on samuti oivaline. Samal ajal kui meie olime restoranis, oli kõrvalruumis suur peielaud, mis võttis suure osa teenindajate tähelepanust, kuid see ei tähendanud sugugi, et meid (ja teisi külastajaid) oleks unarusse jäetud. Uutele külastajatele anti kohe ka teada, et pearoogade ooteaeg on hetkel pikk ja soovitati toite eelroogade seast, et külastajad ei peaks pettuma ja kaua ootama.
Peale õhtusööki võtsime me endale tuppa kaasa vaagna suupistetega ja paar sinimustvalget kooki (appi KUI head need olid!), vaatasime multikaid, kuulasime, kuidas kusagil lasti rakette ja tundsime end kuidagi eriliselt. Selgitasin Idale, et homme on Eesti Vabariigi sünnipäev ja täna on eriline päev, sest just siin samas linnas loeti 100 aastat tagasi manifest kõigile Eestimaa rahvastele. “Mis see on?” küsis ta. “See on selline asi, et tänu sellele saame me homme Eesti 100. sünnipäeva pidada,” vastasin ma.
Hommikul ärkasime me vara ja liikusime tagasi Tallinna poole, et paraadile jõuda. Killuke minu südamest jäi Kurgo Villasse. Ma tean nüüd, kus me ühe suvise perepuhkuse koos veedame. Kui teie veel ei tea, kus mõnd mõnusat nädalavahetust veeta, siis vaadake Kurgo Villa pakkumisi siit!
Fotod: Kristhel Vaht
-
Emme, kuna me uuesti lossi läheme?
“Emme, kuna me sinna lossi tagasi läheme?” küsis mu tol hetkel veel viimaseid nädalaid kolme-aastane tütar, kui mu arvutis Kõue mõisa pilti nägi. Viimati käisime me seal tema kolmandat sünnipäeva tähistama (LINK) ja mul on tunne, et see külastus jäi pisikesele printsessile vägagi eredalt hinge. Aga miks mitte teha Kõue Mõisas sünnipäeva tähistamisest traditsioon, mõtlesin ma endamisi, vastasin tütrele, et küll me kunagi läheme ja asusin järgmisel hetkel tegema neljandaks sünnipäevaks uut broneeringut Kõue Mõisa.
“Tore kui Kõue Mõisas sünnipäeva tähistamisest saaks iga-aastane traditsioon,” olin ma aasta tagasi kirjutanud ja see kinnitas mu arvamust selle kohta, et oma soovidega tuleb osata ringi käia, neil on kombeks täide minna. Uue mõisasünnipäeva vastu, et kiirete ja oluliste tööde kõrvalt leida aega ka perel koosolemiseks, ei olnud mul absoluutselt mitte midagi. Te võite ka vaid ette kujutada kui elevusse läks väike printsess saades teada, et tema sünnipäevaks lähemegi uuesti “sinna ilusasse lossi”.
Eesti üks vanimaid mõisaid, mille omanik Mary Jordan on erakordsel viisil ellu äratatud, nii et igas pisemaski detailis on näha kui läbimõeldult ja hingest maja taastatud on saanud, on vaieldamatult minu (ja tundub, et kogu meie pere) lemmik puhkuse sihtkoht Eestis. Seekord oli mõisa sõites äärmiselt ilus sügisilm, mis muutis ka meie mõisas viibimise eriliselt päikeseliseks. Päike peegeldas sisse toa mõlemast aknast, nii et end peegli ees valmis sättides, paitasid meid päikese ja klaasi koosmängus väikesed vikerkaared. “See on nii ilus tuba!” ütles mu tütar ja nõudis, et ma talle printsessi kleidi selga paneks. Loomulikult. Vähem ei olekski “lossis” elades sobilik.
Kõue Mõisa fenomen minu enda jaoks seisneb lisaks luksuslikule ja äärmiselt huvitavale sisekujundusele ning romantilisele aurale selles, et töötajad suhtuvad sinusse nii nagu oleks me ammused tuttavad või lausa maja püsielanikud, ma ei tea, kuidas nad sellise tunde suudavad tekitada, kuid ausalt üheski teises hotellis ei ole me end nii koduselt tundnud. Mina tegin üleval raamatukogutoas tööd, samal ajal jooksis minu tütar mööda mõisa ringi, tutvus iga nurgatagusega ning rääkis tädidega juttu. Tädid olid nii lapsesõbralikud, et õhtul kui kätte oli jõudnud meie sünnipäeva pikniku aeg, lubati lapsel ka köögis kaasas käia ning sünnipäeva peoks vajalikud taldrikud ja noad-kahvlid ise tuppa tuua. See tundub nii väikene asi, aga väikestest asjadest peitubki võlujõud. Ja kokku saab suur ning meeldejääv hotellikülastus kohta, kust alati on raskusi lahkumisega ning kuhu alati tahad tagasi minna.
Meie oleme Kõue Mõisa valinud kohaks, kus tähistada meile kõigile olulist päeva. Lapse sünnipäeva. Ja nagu te aru saate, siis iga pisikese printsessi jaoks on see unistuste koht. Eelmisel aastal veetsime me suurema osa pidulikust õhtusöögist restorani põrandal mängides ning sellest tingituna otsustasime me sel aastal sünnipäeva tähistada piknikuga. Selleks ei ole sugugi vaja sooja suve. Piisab hubasest ruumist, mõnest tekist ja vaibast ning patjadest ning veidike teistmoodi sünnipäeva laud ongi olemas. Jällegi nii lihtne, aga sama meeldejääv. “Kutsusime” kõik mõisas leiduvad kaisukarud ja nukud ka peole ning pidasime ühe vahva peo maha. Hotelli plussiks on minu jaoks ka see, et seal ei ole tubades televiisorit, nii ei ole kellelgi kiusatust veeta aega koos helendava ekraaniga. Sõna “kvaliteetaeg” saab Kõue Mõisas selle õige tähenduse. Seega veelkord ideaalne koht, kus end argimürast välja lülitada.
Juba teist aastat järjest on mõisa restorani kokad meid üllatanud sünnipäevatordiga ja te ei oska isegi ette kujutada, kui suure naeratuse küünalde ja vulkaaniga kaunistatud tort lapse näole tõi. Ma ei oska seda ka sõnadega edasi anda, aga ma nägin seda rõõmu. Ja just ehedad emotsioonid, rõõm ning ühised mälestused ongi põhjus, miks me suurte kinkide asemel olema valinud sellised sünnipäevade tähistamised. See on palju rohkem väärt kui mõni ese. Kümne aasta pärast vaatame kõik koos perekonnaalbumit ning oleme tänulikud, et siinsamas, kodust mitte kaugel on peidus täiuslik paradiis. Muinasjutuloss. Kus meil on rõõm end nii koduselt tunda, et jääbki tunne, et oleme mõisa põliselanikud. Killuke kättesaadavat luksust argipäeva!
Ma ei tea, kas ma isegi pean seda mainima, aga kui iga väike tüdruk selles mõisas muutub koheselt printsessiks, siis teate, ka iga meeleheitel koduperenaine leiab endast üles kadunud kuninganna, sest see mõis lihtsalt mõjub niimoodi. Tahad kohe end kuidagi eriliselt tunda, paned selga kaunimad riided, kammid juuksed soengusse ning paned näkku make-up´i, mida sa muidu juba aastaid ei kanna. Ma tean, millest ma räägin.
Otseloomulikult on ka mõisa hommikusöök puhkuse üks kõrghetki. Mina olen hommikusöökide suhtes väga valiv, see tähendab, et mul on tegelikult lihtsad soovid, aga need toidud peavad olema hästi valmistatud. Kõlab ehk veidralt, aga seekord sõin ma kõige paremat kaerahelbeputru. Jah, ka nii lihtne asi võib oluline olla. Soojadest croissantidest, värskest mahlast, mahlasest peekonist ja kreemjast munapudrust ei hakka ma eraldi rääkimagi. Need olid täiuslikud nagu ikka.
Mõisast lahkumine on alati raske. Nagu läheks kodust ära. Aga uuesti tagasiminek on seda kiirem. Juba enne kui mõisaväravatest välja sõitsime, mõtlesime me, kuna uuesti tagasi minna. Kas kahekesi või kolmekesi, vahet ei ole. Romantiline on minipuhkus kindlasti. Hotelliveebis pakutava Kõue Mõisa romantikapaketiga saate tutvuda SIIN.
-
Mis toimub, Laulasmaa?
Mida teie ütleksite, kui teie auto ootamatult katki läheks ja te oleksite läbimärjana, väikese lapsega, tühja telefoniga ja katkise autoga tee peal? Vannuksite oma ebaõnne maa põhja? Minuga juhtus eile just nii, et peale loodusmatka Keila-Joa kandis läks mu auto ootamatult Laulasmaal katki. Me jäime tütrega tee peale. Õnneks olime me jõudnud Laulasmaale ning mul õnnestus kuidagi Laulasmaa spaa parklasse sõita. Ja ma olen nii õnnelik selle väikese viperuse pärast ning tänulik ootamatule spaapuhkusele. Ma tahtsin esimese hooga küsida, mis toimub, Laulasmaa? Kuidas kõik nii täiuslik on?
Kohe räägin, miks ma nii küsida tahtsin.
Laulasmaaga on mul selline armastan-vihkan suhe olnud aastaid. Alati on midagi, millega ma seal rahule ei jää, kuid ikka ja jälle lähen ma sinna tagasi. See on minu arvates Eesti ühe ilusama (kui mitte kõige ilusama) asukohaga spaahotell ning sinna kohe tõmbab tagasi. Isegi siis, kui mõne pisiasja kallal nokkida ja puhkus pole võib-olla just 100% täiuslik olnud.
Viimati käisin ma Laulasmaal kaks-kolm aastat tagasi. Olin küll kuulnud, et hotell oli vahepeal uuenduskuuri läbi teinud, aga ikka polnud aega olnud seda ise oma silmaga kaema minna. Nüüd sattusime me sundolukorda. Ma mõtlesin parklas istudes, et vaatan huvi pärast, mis toad maksavad ning üllatusin täielikult, et suvisel kõrghooajal maksis tuba kahele 69 eurot. Muidugi ei kõhelnud ma sekunditki ja broneerisin meile toa. Laulasmaa Spa hotelli pakette saate valida SIIT.
Tuba oli klassikaline standardtuba – ei midagi erilist, kuid ka mitte midagi ei jäänud puudu. Ma saan aru, et kuna hotell on läbimas uuenduskuuri, siis ilmselt jõuab järg varsti ka tubadeni. Samas on tubade suurimateks plussideks vaated – kas siis merele või mõnusalt kohisevale männimetsale.
Kuna me ei olnud oma puhkust ette planeerinud ning meil ei olnud kaasas ujumistrikoosid, otsustasime me külastada Wiccat. Wicca toidud on alati tasemel olnud, kuid seekord tundus menüü eriliselt ahvatlev. Ma ei osanud valida. Vahelduseks teistest hotellidest pakkus Wicca menüü nii palju huvitavaid maitsekombinatsioone – kurgispagetid, oblika ja kartulisupp, kuusevõrsed ja hirvecarpaccio. Kas te teate kui raske oli valida? Laulasmaa üks reklaamlause on, et toit kui kunstiteos. Seda see tõepoolest on! Lisaks sellele on kõik valmistatud kohalikust ja värskest toorainest. Tõeline maitsete paraad! Minu laps on väga kehva söömisega, kuid siin ta ilma liialdamata limpsis taldriku tühjaks. See ütleb toidu kohta ilmselgelt nii mõndagi.
Mulle on ka Wicca interjöör alati meeldinud, kuid uuenduskuuri läbiteinuna oli see lausa imeline. Nii värske, hele ja moodne, kuid samas mõnusalt hubane. Sama ei ole ma varem saanud öelda söögisaali kohta. See on kuidagi ajast ja arust tundunud, kuigi söök on seal kahtlemata üks Eesti parimaid. Ma tunnen hotellides alati puudust värske valikust. Laulasmaal on hommikusöögi laual alati olnud värske salat, idud, redised, kurgid, tomatid, greip ja muud puuviljad, samuti ei ole laual vaid tavaline nisujahust sai, vaid näiteks tõeliselt maitsev tatrakeeks. See oli ka seekord olemas. Aga siis interjöör. Käsi südamel ütlen ma teile, et Laulasmaa spaa hommikusöögisaal on peale värskenduskuuri Eesti spaadest parim. Kui siia lisada veel ka parim ja tervislikum hommikusöögivalik, siis tundub, et Laulasmaal pakutakse Eesti parimat hommikusöögikogemust.
Ilmselt ma kordan end, kui ütlen, et ei ole suurim spaataja, aga lapse nimel vean ma end ikka spaadesse. Ma püüdsin küll ära vingerdada, et lähme hommikul ja nii edasi, kuid jumal tänatud, et mu laps nii järjekindel on ja et abikaasa meile kodust trikood järele tõi. Oleks olnud maru kahju, kui me poleks veekeskusesse läinud.
Veekeskuse plussid lapsevanema seisukohalt:
– Basseine ei ole palju – lastebassein, paar mullivanni, 110 cm sügavune bassein, atraktsioonibassein ja ujumisrajad. Hmm, nüüd neid loetledes tundus, et neid on seal ikka omajagu, aga siiski on veekeskus nii palju väike, et lapsega seal aega veetes ei ole tal väga võimalust silma alt ära kaduda.
– Mõnusad lebotoolid, mis asuvad ka lastebasseini lähedal. Teate ju küll, et lapsed ei taha basseinist välja tulla, aga vanematel kipub tüdimus peale tulema.
– Atraktsioonibassein, sügavusega 120 cm, kus lapsega koos kas vastuvoolu või vooluga kaasa ujuda. Mina võtsin tütre endale selga. Uskuge mind, see pakkus nii palju lusti, et terve veekeskus kõlas kilgetest.
Ma olen kuulnud, et veekeskuses on teinekord liiga palju rahvast. Hotell oli rahvast täiesti täis, kuid veekeskuses küünarnukitunnet ei tekkinud. Rahvast oli, kuid mitte ebameeldivalt palju. Veekeskus on avatud 22-ni ja mida lähemale sulgemiseajale kell jõudis seda vaiksemaks veekeskuses jäi.
Laulasmaa spaahotelli suurim eelis aga teiste spaade ees on minu jaoks nende saunakompleks. Saunakompleksis ootab teid kuus erinevat sauna – sanaarium, käbisaun, aroomisaun, mereline aurusaun, soola-aurusaun ja puuküttega välisaun. Meie käisime läbi kõik saunad, välja arvatud puuküttega sauna. Mereline aurusaun ning käbisaun olid need kaks kohta, kust me väga lahkuda ei tahtnud. Peale seda veel mõnus 41-kraadise veega Jaapani bassein ning täiuslik lõõgastus on garanteeritud.
Laulasmaa on läbi teinud fantastilise uuenduskuuri, nii et mul on äärmiselt hea meel, et me olime sunnitud eile ootamatu spaapuhkuse tegema. Ma ei oleks muidu teadnudki, kui kihvtiks minu vana lemmik ja koduspaa tegelikult muutunud on. Minge vaadake ise järgi! Eriti soovitan ma Laulasmaad lastega peredele, sest lisaks veekeskusele räägivad selle spaa kasuks mänguväljakud, männimets, liivarand. Aktiivseks puhkuseks on loomulikult võimalik laenutada jalgrattaid.
Kui te lugesite sellest postitusest välja nagu oleks selle kirjutanud elevil väike laps, siis täpselt nii ma end seekord seal tundsingi. Kõik oli nii suurepärane, eraldi tahaksin ma kiita hotelli vastuvõtus tööl olnud naisterahvaid, et…et…Esimest korda elus ei leia ma mitte ühtegi asja, mida kritiseerida! -
Suvi tuli ootamatult!
Nii nagu igal aastal tuleb talv ja lumi ootamatult, tuli minu jaoks sel aastal suvi nii ootamatult, et unustasin täiesti öelda, et teen blogis väikese suvevaheaja.
Terve aastakene on uudistatud Eestimaa hotellides ja nüüd on korraks aeg minna piiri taha seiklema. Mitte kaugele, aga lähinaabrite juurde. Soome, Rootsi, Läti, aga teele jäävad veel ka Norra ja Taani. Kas mõni riik veel ette jääb, sõltub juba tujust ja viitsimisest. Samas ega kaua ei saa ära olla, sest Eestimaa suvi on üürike ning ka seda tuleb täiel rinnal nautida. Minu suveplaanidesse peab veel mahtuma Pärnu, Haapsalu, Kärdla, Kassari, Alatskivi, Kihnu ja Prangli.
Aga, kallid lugejad, andke teada, kas teid huvitavad lood ka välismaa hotellidest. Saan teiega oma valikuid ja soovitusi jagada kui soovite:) -
Mõisapuhkus lapsega – kas romantika surm?
Mõisapuhkusega seostub enamikul meist ikka romantiline puhkus, meie aga läksime sinna terve perega ehk siis kaasas oli meil ka meie kolme-aastane tütar. Kui te nüüd mõtlete, et see peab ju küll romantika surm olema, siis meie avastasime seekordse külastuse käigus hoopis teistsuguse romantika. Õdusa pereromantika. Ma ei tea, kas selline asi termin tegelikult ka olemas on, kuid täpselt nii me tundsime. Meie külastuse mõte oligi tegelikult kolmekesi koos aega veeta, et niimoodi tähistada tütre sünnipäeva. Võib ju arvata, et kolme-aastane ei hinda veel seesugust sünnipäeva, kuid mina arvan, et olulised on ühised mälestused ning iga väiksem ja suurem tüdruk tahab kasvõi korra elus end printsessina tunda. Kõue mõis sobib selliseks printsessi-elamuseks lausa ideaalselt, sest tegu on justkui fantaasialossiga, kus avastamist jätkub igal sammul ja vahepeal oleks tunne nagu oleks sattunud kuhugi teise sajandisse või lausa muinasjuturaamatusse, lisaks veel natukene peidetud ja müstiline asukoht, keset metsa.
Ma olen nüüd natukene kahevahel, kui palju ja mida teile Kõue mõisast rääkida. Ühtepidi tahaksin ma lasta rääkida piltidel, mis teadupärast annavad edasi tuhat sõna, kuid teisalt ei tahaks ma teilt ära võtta avastamisrõõmu ning püüaks säilitada salapära. Teil on ju kindlasti mingi pilt vaimusilmas, milline võiks üks mõisahotell välja näha, kuid ma usun, et Kõue mõis lööb teid pahviks. Selle koha maagia, kus ühtseks tervikuks on sulandunud ajalugu, arhitektuur ja loodus, poeb teile sügavale sügavale hinge. Ka hinna osas on võimalik näiteks Hotelliveebist just endale sobiv pakett leida ning igal juhul end teretulnud ja luksuslikult tunda (LINK). Kõue mõis on üks Eesti vanimaid mõisaid ning on väga tugevalt seotud selle maa ajalooga. Mõisa on esmakordselt mainitud 1241. aastal Taani hindamisraamatus. Mõisa paksud ja korrapäratud seinad annavad alust arvata, et algselt võis see olla keskaegne vasallkindlus. Härrastemaja on ehitatud mitmes järgus, pillav ornamentika lisati barokiajastul. Mõisa rikkaliku ajaloopaatina on erakordsel viisil ellu äratanud filmilooja, kunstnik ja aktivist Mary Jordan. Igas toas ja pisemaski detailis on näha isiklikku puudutust ja äärmist läbimõtlemist, et siin tunneks end hästi igaüks, peatudes hotellis kas ühe ööpäeva või terve nädala.
Mina tean täpselt, kus me järgmise aasta augustis on 10. pulma-aastapäeva peame. Ma näitan teile paari põhjust.
Kõue mõisas on kokku 19 külalistetuba, mille nimed on inspireeritud mõisa kunagise omaniku Otto von Kotzebue eluloost ja maailmarännakutest. Mõisa kümme luksuslikumat tuba (sviidid, Deluxe ja Superior toad) asuvad peahoones ning ülejäänud üheksa Superior tuba kaasajastatud tall-tõllakuuris.Peamaja ajaloohõngulisi külalistetube iseloomustavad eksklusiivne antiikmööbel, uhked kangad, tube täiustavad hoolikalt valitud kunstiteosed ning raamatud. Tall-tõllakuuris asuvatel Superior tubadel on igaühel ruumikas klaasveranda vaatega mõisapargile. Tall-tõllakuur on renoveeritud modersemas stiilis, kuid siiski on säilitatud vanu originaaldetaile ja puittalade konstruktsioone.
Ma võiksin siin lõpetada, sest mulle tundub, et pildid on juba edasi andnud rohkem kui ma sõnadega suudaksin, kuid ma ei taha veel lõpetada. Ma tahan teile veel rääkida teenindusest. Me külastasime seda hotelli esmakordselt, kuid juba sellest hetkest kui me uksest sisse astusime, jäi mulle mulje nagu oleksime me siin varem käinud. See soojus ja sõbralikkus, mis meid selles majas ootas, oli imetlusväärne. Kui me varahommikul juba enne hommikusööki maja peal ringi jalutasime, küsiti mult, kas ma sooviksin kohvi. Mitte kordagi ei unustatud ära väikest külalist. Ka siis kui mina ise kippusin unustama, et talle juua tellida, küsiti meie tütrelt, mida tema sooviks. Iga töötaja, kellega me kohtusime, naeratas meile, just täpselt nii nagu me oleksime selle hotelli püsikliendid. Kuna meie külastuse eesmärk oli ju mõisaõhtusöök ühele toiduhuvilisele tüdrukutirtsule, siis õnnestus meil külastada ka kööki ja saada tuttavaks kokaga. Mõisarestorani menüü vajaks lausa omaette postitust. Metstuvi, foie gras, sea kõhuäär – kõik need ja teised road paitasid meie kõhtu, nii et riskides jälle kõlada klišeelikult, oleksin ma tahtnud nurru lüüa. Kui aga lapsele, kes on suur Elsa ja Anna fänn, toodi lauale spetsiaalset tema jaoks koostatud Elsa menüü ning hiljem suur šokolaaditort üllatusena tulid mul pisarad silma. Selles hotellis on kõik viimse detailini läbi mõeldud.
Enne kui ma lõpetan näitan ma teile veel, mida ma pean silmas, kui ma räägin detailidest. Ma ei pea siinkohal silmas hommikumantleid ja toasusse, mis toas olemas olid, või muid sarnaseid asju. Ma pean silmas detaile, mis toovad teieni lood maailmarännakutest, ajaloolistest sündmustest, detaile, mis teevadki Kõue mõisast Kõue mõisa. Selle nii erilise, omanäolise ja imelise butiikhotelli Tallinna lähistel.
Fotod: Kõue mõis
-
Mis rõõmustab üht väsinud vanemat?
Eelmise aasta lõpus saatis mu abikaasa mind Lavendel Spaasse puhkama (LINK) ja ma sattusin sellest väikesest kohast vaimustusse. Ma hoian ikka silma peal ka teistel blogijatel ja mul on olnud hea meel näha, et väga paljud teisedki jagavad minu arvamust. Mis mind aga eriti rõõmsaks teeb on see, et kunagi kui pakkusin siinsamas blogis välja mõtte uueks puhkusepaketiks väsinud lapsevanematele, siis Lavendel Spa tegi sellise paketi ka teoks ning tundub, et see hakkab teiste pakkumiste seas silma.
Siinkohal tahaksin ma teiega jagada Maikeni kogemust väikesest “emme-puhkusest” – seekord küll mitte (veel) “väsinud lapsevanema paketist” – kuid lapsevanemana ma tean, milline luksus võib olla ka vaid kosutav uni. Eemal argipäevast!
Ma tegingi selle teoks, ma läksin puhkama! Mitte kaugele ega kauaks aga ma lihtsalt võtsin kätte ja magasin, ma ei mäletanudki enam kui imeline tunne see oli! Aga kõigest siis algusest…
Otsisin (igaksjuhuks) oma esimeseks minipuhkuseks üsna kodulähedast varianti, et vajadusel ikkagi olemas olla. Kaalusin nii hotelle/spaasid Tallinnas kui Viimsis ning hinna poolest kõige mõistlikum oli siiski Lavendel SPA. Sinna oli võimalik osta ka lapsevanema puhkepakett (vaata SIIT, kuid seekord ma tõesti ei tahtnud mingit mudimist ega kellaaja peale minekut ning seetõttu jäi mu valikuks hoopis selline pakkumine, mille hinnaks oli kaks ööd kahele 97€. Kuigi olin ühe öö seal üksinda, oli see siiski kõikidest pakutavatest soodsaim. Hotelliveebi kaudu oleksin veelgi soodsamalt saanud aga magasin õige aja maha ja selleks ajaks kui bronnimiseni jõudsin, neid kuupäevai enam ei saanud. Noh, mis seal ikka, maksin 10€ juurde siis… Järgmisena tahaksin ikka selle lapsevanema lõõgastuse ka ära proovida, jäi nagu väheke kipitama, et mida põnevat see teisiti oleks olnud 😀Ma lugesin Hotelliveebi tagasisidet ka ja pean ütlema, et minu tuba oli igati ilusti korras ja puhas. Ma jäin väga rahule.
Mul oli broneering teisipäevast neljapäeva lõunani, kaks ööd, kaks hommikusööki kahele. Kuna teisipäeval sain võimaluse osaleda Lingam Massaazi koolitusel ja peale seda siirdusin Villa Thaisse õhtustama, siis jõudsin hotelli umbes poole kümne paiku õhtul, mis tähendas seda, et mul oli energiat umbes niipalju, et jaksasin oma pambud autost tuppa tassida, duši võtta ja magama kooberdada. Ma lubasin enne ja pärast pilte siin ühele ja teisele, aga kuna koolitus tuli vahele ja ma ei tahtnud kedagi surnuks ehmatada siis pidin ennast veidike üles kloppima 😀
Ma magasin, MA MAGASIN! Kella poole kaheksani, siis ajas mind rindade pakitsus üles, sest nemad tegid ikka tööd, mis siis, et ma ennast üritasin veenda, et mommy mode on väljalülitatud… Nad olid ju harjunud, et terve öö peab varustama ja sellepärast oli mu olukord hommikuks üsna õnnetu.
Õnneks oli mul piisavalt oidu peas, et kaasa võtta kodust rinnapump, millega ma vajadusel oma olukorda veidi leevendada sain. Kui kellelegi nüüd jutt segane tundub, siis see emme-puhkus oli nagu veidi undercover tissitamisest loobumise puhkus ka, ning juba sellepärast sai kodule natuke lähem ööbimispaik võetud, et juhuks kui olukord on hullemast hull, saan kiiresti päästma tulla. Aga loomulikult olid mul valitud nii head lapsehoidjad, et ma magasin terve öö ja nemad said kõik ilusti hakkama!
Hommikul oli mu magatud padjakas selline:
Kolmapäev oli mul üle pika aja päev, mis oli üleni mulle! Ma sõin hotellis hommikust, ning läksin linna peale.
Mul oli kindel eesmärk käia läbi oma lemmik kaltsukad ja poed ning hiljem sõbrannaga kohvitada ja raamatut lugeda ning spaasse ka jõuda.Sõbrannaga pidimegi kokku saama sealsamas Lavendli Tallekeses ja Pullikeses. Panin ennast riidesse ja sättisin minekule.Kohv oli väga hea ja laavakook samuti. Piparmündijäätis oli mõnusalt “kange” ja pettuma ei pidanud 😉
Kui jutud jutustatud, plaanid peetud hakkasin SPA-sse minema. Spa on võrdlemisi väikene aga hubane. minu isiklik lemmik seal oli jaapani vann, milles vee temperatuur oli 41 kraadi. Sinna ma oleksingi võinud jääda! Lisaks oli seal 4 sauna:
*suitsusaun oli väga huvitava väljanägemisega, eriti selle püsikundega 😀
*tavaline aurusaun,
*auru ja soolasaun,
*lõõgastussaun, kus temperatuur on madalam, lava suurem ja saab lihtsalt olla ja nautida.
Mind jäi häirima vaid see, et saunade uksed käisid sellise kraksatusega kõik, et relaxing saunas väga sellist rahu-vaikus-relax olekut ei tekkinudki… Samas, eks see ole häälestamise küsimus, minul oli ilmselgelt sellega raskusi. Aga mis mulle väga meeldisid olid seina maalingud! Näiteks jaapani vanni juures oli väga ilus õites puukene. Kahjuks ma pilte ise ei teinud spa-s, sest algul ei julgenud küsida ja pärast unustasin telefoni tuppa… Ehk järgmisel korral 🙂Samal õhtul pidi ju ka abikaasa jõudma ning kuna tema saabumisaeg oli planeeritud pigem hiline, käisin läbi meie lemmik restoranist ja ostsin meile söögid kaasa. Scampi e spinaci ei ole mind veel kunagi alt vedanud – imeline! Käed püsti kellele veel maitseb!Õhtu poole jõudsin enne spa sulgemist kiiresti ühe jaapani vanni võtta ning siis abikaasaga õhtustada ja uni tuli taas magus… Ma sain üle “saja aasta” terve öö kaisutada! Neljapäev oligi juba viimane puhkuse poolik päev. Võtsime hommikusöögiks mõned võikud ja ma tutvustasin abikaasale ka spa-d ning peale seda oli check out.
Mul oli juba tekkinud igatsus laste järgi aga samas oleks veel tahtnud abikaasaga mõnuleda omaette. Ajasime linnapeal veidike asju ja võtsime suuna koju. Tegime koduteel liftis peeglipilti ka 😀
Ma loodan järgmisel korral, kui lapsevanematele mõeldud lõõgastuspaketti proovin, saan rohkem pilte teha ja siis ei ole enam ööuni mommy mode‘st häiritud ning magan veeeeeeeeel kauem! On millest unistada, eks!Koju jõudes klammerdus Pudi mu külge käte ja jalgadega nii kõvasti, et ma oleksin vabalt võinud oma käed lahti lasta ja ta oleks ikka mu küljes olnud. Purul oli issi üle ka hea meel aga Pudi keeldus igasugusest kontaktist teiste pereliikmetega, sobis vaid emme “opa”. Õnneks olid tublid abilised veel meiega ja hoolitsesid selle eest, et saaksime oma lapsi kaisutades kõhu ka täis.Fotod ja tekst blogist Roosad Stilettod. Lavendel Spa Hotel pakkumistega Hotelliveebi keskkonnas saate tutvuda SIIN -
Nagu teine kodu
Viimati Eestis olles valisin ma ööbimiseks “Oru” hotelli. Selle hotelliga on mul omajagu naljakas suhe. Ma olen selle hotelli parklas oodanud hotellis ööbinud külalisi väga mitmeid kordi, ma olen isegi hotelli restorani terrassil veini joonud, aga ma polnud selles hotellis kunagi sees käinud.
Ka seekord oli mu ööbimine küsimärgi all, sest hotell oli välja müüdud, kuid siiski õnnestus mul endale (ilmselt tänu tühistamisele?) saada enda käsutusse ruumikas peretuba. See oli iseenesest päris irooniline, et ma ööbisin just peretoas, sest ma olin perest eemal väikesel puhkusel. Aga nali naljaks. Tuba oli iseenesest mõeldud “klassikalisele” 2+2 perele, kuid kuna voodi oli nii suur, siis sinna mahub lisaks vanematele vabalt magama ka veel üks laps, nii et kui te otsite perepuhkuseks tuba, kuhu mahub ka suurema perega, siis “Oru” hotell on kindlasti üks sobiv valik. Ja toas on pimendavad kardinad! See meeldib mulle eriti kui ma tütrega koos hotellides viibin. Nii saab teda ära petta kauem magama;)
Veel üks pisiasi – ka lemmikloomad on hotellis teretulnud.
Ma olen aru saanud, et “Oru” hotell on väga populaarne eelkätt äriklientide hulgas, eriti naabrite lätlaste seas, kes autoga reisivad. Sellisel juhul on maja ees tasuta parkla suureks boonuseks. Tegelikult annavad head parkimisvõimalused hotellile ka minu silmis plusspunktid, seda väga lihtsal põhjusel – ma olen kohutavalt kehv parkija. Olgugi, et hotell on äriklientide seas populaarne, siis ei pea te kartma, et see on kuidagi külm või range. Vastupidi. Hotell on äärmiselt kodune – seda juba teenindusest alates. Eranditult kõik võtsid mind (ja teisi) vastu kui vana tuttavat. Näha oli ka. et hotellile on väga oluline klientide tagasiside ja rahulolu, sest administaator küsis minult lahkumisel äärmiselt viisakalt, kuidas ma rahule jäin ning uuris ka, kas mul on hotellile mingeid etteheiteid, soovitusi, kas oli midagi, mis ma sooviks, et teinekord oleks teisiti.
Mul ei olnud ühtegi etteheidet. Käsi südamel. Sest ma tundsin end nagu kodus. Üheks põhjuseks ka võib-olla koridoris olev raamaturiiul (mulle nii meeldib see uus trend!), kust ma ka oma lapsepõlve salalemmiku “Lolita” leidsin. Lapsena lugesin ma seda salaja, sest mulle tundus, et selles raamatus on midagi minu vanusele keelatut, ma kartsin, et ema ei luba mul seda lugeda. Ma ei tea, kas ta oleks ka seda teinud. Ma ei küsinud kunagi. Nüüd haarasin ma raamatu tuppa kaasa, et seda uuesti peale 20 aasta pikkust pausi sirvida. See meeldis mulle ikka. Kihvt raamat. Soovitan lugeda!
Ja kaldusingi teemast kõrvale. Tagasi hotelli juurde. Ma ei hakka tubasid ja erinevaid võimalusi (konverentsid, sünnipäevad, pulmad) pikemalt lahti seletama, sest hotell on täpselt selline nagu üks eeskujulik ***superior hotell olema peab. Ma tooksin eraldi plussina ära veel ilusalongi. Suuremates hotellides on see muidugi tavaline, kuid sellises tillukeses hotellis tuli see mulle tõepoolest (väga meeldiva) üllatusena. Mul oli isegi natuke kahju, et mul oli kesklinnas juuksuriaeg kinni pandud, palju mugavam oleks olnud külastada “kõrvaltoas” asuvat salongi, aga siit õppetund iseendale: vaata täpsemalt järele, milliseid teenuseid hotellis pakutakse.
Minu jaoks oli “Oru” hotell nii mõnusalt kodune, et ma julgen seda soovitada kõigile oma tuttavatele, kes tahavad väikest puhkust argipäevast. Olete nagu kodus, aga samas ikkagi hotellis ära. Hotelli suurepärasest asukohast kirjutan ma eraldi postituse. Nii palju näha ja teha.
Laias laastus ma ju tean ka, mida hotelli hommikusöök endast tähendab, kuid mulle on äärmiselt sümpaatsed just need hotellid, kus see standardvalik on presenteeritud kaunil moel. “Oru” hotellis oli kõik nii nagu mulle meeldib. Peekon oli krõbe, saiakesed värsked ja pehmed ning kohv maitsev. Natuke jälle teemast kõrvale kaldudes, siis ma ei olegi enam Eesti hotellides halba kohvi saanud viimase aasta jooksul. Kuidas teie kogemused on? Ma ei ole ju ainus, kes on märganud suurt hüpet selles valdkonnas?
Sellest, et hommikusöök oli tõesti maitsev ja kenasti välja pandud, andis tunnistust see, et üks sakslastest paar andis peale sööki oma kiidusõnad teenindajale edasi. Kasutades sõnu “hubane” ja “maitsev”. Peale hommiksuööki panin ma oma kohvri kokku ja astusin hotelliuksest välja, et bussiga linna sõita. Ma lihtsalt ei saanud taksot tellida, kui praktiliselt hotelli ukse ees on bussipeatus!
Ahjaa, Hotelliveebi keskkonnas on hetkel “Oru” hotelli ööbimispakett kahele al. 79 eurot, vaata lähemalt SIIT.
-
Mul on üks saladus…
…ma tean, kus asub Pärnu parim toidukoht. Tahad ma jagan seda sinuga ka? Luba siis, et räägid teistele ka edasi. See on Villa Wesseti restoran! Võib-olla see ei tulegi teistele üllatusena, sest nagu ma hiljem teada sain, siis on tegu ühe vägagi hinnatud ja kiidetud restoraniga, aga mulle tuli see üllatusena. Ma ei tea Pärnust üldse kuigi palju.
Ma kohtusin Villa Wesseti peakoka Mart Kukkega ühel suviselt palaval maikuupäeval Villa Wesseti terrassil ja olin esimesest silmapilgust armunud. Ei, siiski mitte peakokka endasse, vaid täiuslikku kooslusesse, mille moodustasid särav ja oma tööd armastav peakokk, lastenurk, romantiline terass ja selgelt sõnastatud lühikene menüü.
Peakokk Mart Kukk
Me vestlesime Mardiga pikalt toitude, restoranide, menüüde teemal ja ma julgen öelda, et 23-aastaselt peakokana alustanud ning Inglismaal õppinud Mart on täpselt selline nagu üks peakokk olema peab. ” Toitu ei saa suhtuda nii, et ah, küll süüakse ära. Külastaja maksab toidu eest ja tahab oma raha eest parimat. Ma lähtun põhimõttest, et vaata toidule peale ja otsusta, kas oleksid valmis selle eest maksma,” selgitab ta oma lihtsat toidufilosoofiat. Mart rääkis lapsepõlvemaitsetest ja puhtast toorainest, mis selle maja restoranis olulisel kohal on, sellise kirega, et mul endal tuli soov kokaks õppima minna.
Aga hea küll, lähme edasi restorani juurde.
Wesseti restoran on jagatud kaheks osaks. Valgete linadega restoranipool ja väheke mitteametlikum terrassipool, kust päiksepaistelise ilmaga ei tahagi ära liikuda. Minuga täpselt nii juhtuski, et selle asemel, et ka Pärnut avastama minna, nautisin ma rõdul head seltskonda, veini ja toitu, milleni me veel jõuame. SUUREKS plussiks minu jaoks oli otseloomulikult restorani lastesõbralikkus. Ma valisin laua lastenurga kõrval ja nii olime nii mina kui mu tütar olukorraga rahul. Vihmase ilma jaoks kui väljas lastenurgas mängida ei saa, on restoranis olemas värviraamatud ja – pliiatsid (ainus soovitus restoranile – vaadake üle, et kõik pliiatsid teravad oleks;) ning erinevad mänguasjad, nii et ei pea sugugi kartma, et lapsega siia restorani tulla ei saaks.
Ma nägin ka restorani poolel kaetud pidulikku lauda ja luban teile, et kui te otsite Pärnus restorani, kus mõnd pidulikku sündmust tähistada, siis Villa Wesseti restoran on just see õige koht. Ma ei häbene grammivõrdki oma arvustust kui see peaks tulema vaid ülivõrdes ja parimaid positiivseid omadussõnu kasutades, sest käsi südamel, oli see mu viimase aja parim restoranikogemus. Võib-olla mängis siin ka rolli see, et niivõrd hea toit tuli mulle siiski üllatusena, aga vahet ei ole. Teenindus oli restoranis tähelepanelik ja kiire, last ei unustatud kordagi ära, teda koheldi nagu täiskasvanutega võrdset restoranikülastajat; õhkkond ja kõik, mis vajalik üheks suurepäraseks toidukogemuseks, omal kohal olemas.
Eelroogadest sõin mina kõrvitsakreemist, peekonist, suitsest leemest ja karulaugust valmistatud suppi. Nüüd andke mulle andeks, kui ma maitsete edasiandmisel kimpu jään, ma armastan head toitu ja tunnen hea tooraine ära, kuid ma ei ole toidukriitik. Ma jumaldan kreemsuppe ja ma armastan kõrvitsat, seega on üsna loogiline järeldus, et see oli üks täpselt minutassike teedkausike suppi. Sametine ja mõnusalt rammus. Kahjuks nii rammus, et ma pidin pool alles jätma, sest vastasel juhul ei oleks mul kõhus pearoa jaoks lihtsalt ruumi olnud, aga kui ma veel hetkelgi selle supi peale mõtlen, hakkavad mul neelud käima.
Pearoogadest tundus kõige intrigeerivam “Seafilee ja kapsas” (seasisefilee, kapsakreem, sibul, kapsakrõps, kartul, tomatine kaste), sest olgem ausad tundub selline mehine roog ning ma ei suuda välja mõelda, kuidas seda restoranilikult serveerida. Mart soovitab mul (kui pardisõbral) valida “Part ja peet” (pardifilee, peedikreem, sibul, salatsigur, mannapärl, tomat, veinikaste), kus mu silm jääb pidama “mannapärlil”. Ma ei ole kunagi mannapärle söönud, see tundub huvitav. Mart naerab samal ajal, et tegelikult ei olegi mannapärli olemas, vaid tegu on pärl-kuskussiga, kuid kunagi hakkas ta menüüs just sõna “mannapärl” kasutama, mis ootamatult ka laiemas ringis kasutusse läks.
Kui praed lauda tulid, sõin ma juba silmadega. Värvikas ja ilus, kuid samal ajal lihtne. “Värv annab toidule alati särtsu,” lisab Mart ja me asusime sööma. Part oli maitsev ja mahlane ning peedikreem oivaline, kui nüüd natukene norida, siis mannapärlite asemel oleks ma midagi särtsakamat lisandiks soovinud. Mitte et ma oskaks öelda, mida.
Mardi enda “mehelik” seafilee kapsakreemiga on aga see toit, mida ma järgmisena proovida tahan. Te lihtsalt vaadake ise kui ahvatlev see taldrikul välja paistis!
Olemas on ka täiesti eraldi lastemenüü, milles olemas ka lastemenüü klassika “friikartulid” ja see paneb mind ju esimese hooga nina kirtsutama, kuid Mart selgitab, et restoran võib küll püüda “vaid kunsti” teha, kuid kui mingi osa kliente sellepärast tulemata jätavad, sest lapsele ei ole menüüs friikartuleid, siis seda ei saa endale restoran lubada. Kõik kliendid peavad end restoranis hästi tundma ja leidma endale midagi meelepärast. Menüü on Villa Wessetis konkreetne ja lühike, kuid sealt leiab tõesti midagi igaüks.
Kuna me hotellis ka ööbisime (LINK), siis otseloomulikult oli meil ka võimalus hommikusööki nautida. Et mitte minna ülevoolavalt kiitvaks, siis ma lõpetan selle postituse lihtsalt sõnadega “suurepärane algus päevale”. Ahjaa, vahuveini olemasolu pean ka ikka ära mainima. Mulle nii meeldib kui hotellides pakutakse vahuveini-hommikusööki (isegi kui seda nautida ei saa). See annab unisele hommikule ekstravungi:)
-
Siis, kui mu elu keeruliseks tehakse
Ma olen juba varem mitu korda kirjutanud, et Eesti hotellide tase on minu arvates ääretult kõrge, vähemalt viimaste aastate jooksul olen mina tähele pannud tohutavat arengut, eelkätt teeninduse osas. Minu tööks on hotelle hinnata, ma ei taha öelda “arvustada”, sest tegelikult tundub mulle, et arvustus peaks oma olekult negatiivne, kritiseeriv ja vinguv olema, mina olen otsustanud selline mitte olla. Ma toon küll välja kitsaskohad, annan neist teada hotelli personalile, kuid tahaks siiski keskenduda plussidele.Selle segase sissejuhatusega jõuan ma Villa Wessetini Pärnus. Ma ei tea Pärnust suurt midagi ning seetõttu olen ma selles linnas teel rannast kesklinna päris mitu korda ära eksinud, möödudes nii ka Villa Wessetist. Ma mäletan, et olin esimene kord seda tillukest hotelli nähes väga positiivselt üllatunud – mulle jäid meelde lilled restoranirõdul ja seest paistvad kristall-lühtrid. See mõjus nii romantilise ja hubasena, ometigi lubasin ma endale eelarvamust (nagu ikka) ja midagi erilist ma hotellist arvama ei hakanud. Lisaks sellele olin ma kuulnud nurinat restorani kohta.
Nii pean ma tunnistama, et eelmisel nädalal Pärnu poole sõites ma sellest külastusest suurt midagi ei oodanud. “Ah, lihtsalt üks paljudest ühesugustest tillukestest,” mõtlesin ma. Ja tuleme nüüd tagasi selle postituse alguse ning pealkirja juurde. Ma tean, et inimestele meeldivad intrigeerivad postitused ning seepärast ütlengi ma, et minu elu tehakse hotellides keeruliseks. Intriigi ma ilmselt teile pakkuda ei suudaks, isegi kui ma tahaks, kuid natukene oodatud kriitikat ikka, sest ma mõtlen, et võib-olla hakkavad omadussõnad nagu “armas”, “suurepärane” ja teised samasse kategooriasse kuuluvad väljendid väärtust kaotama. Sisimas lootsin ma, et Villa Wesset annab mulle võimaluse kriitikaks.
Algus oli oivaline. Meie tuba asus kolmandal korrusel. Ühes käes kohver ja teise käe otsas laps rippumas ronisime me trepist üles, ma avasin katusealuse toa ukse ning esmamulje oli tilluke ja pime, ma olin sõidust väsinud (lapsest ka) ja sõjakalt meelestatud, silmad otsisid veel asju, mida kritiseerida. Me liikusime tuppa edasi ning pime ning kitsas esmamulje asendus sellega, et minu käsutuses oli eraldi magamistoa-osaga deluxe tuba. Ma heitsin korraks voodisse ja rohkem poleks ma tõusta tahtnud. See oli nii mõnusalt mugav (viimati sattusin ma hotellivoodist samavõrd vaimustusse Tartus Londoni hotellis).
Kui nüüd siiski kritiseerida, siis mulle meenutas elutoa-osa tapeet punaseid jõulukuule (tegelikult olid need punased vaasid) ja ma leidsin end rohkem kui korra mõttelt, et miks siin toas on jõuluteemaline tapeet kui väljas on soojakraadide järgi südasuvi. See on ka kõik, mis mul ette heita on. Jah, natuke võib-olla vajaks lauad-kapid värskendamist, kuid vanasse villasse natuke kulunud välimus sobib. Minu ainus soovitus hotellidele üldiselt on see, et kui teil vähegi võimalik, üllatage külastajaid laual oleva värske lilleoksaga. See annaks nii palju juurde.
Peale kerget värskendamist liikusime me uuesti alla fuajeesse. Sõjakas meelestatus treppide vastu asendus hoopis heldimusega. Trepiastmed nagisesid nii armsalt, andes aimu maja ajaloost, stiilsete puitvõlvidega teise korruse koridori seinal vaatasid fotodelt vastu hotelli asutajad Elias ja Ida Wesset. “Vaata, Ida!” kordas mu sama nime kandev tütar rõõmsa kilkega. Mööda käänulisi koridore ja nagisevaid treppe kõndides tekkis mul korraks tunne, et olen sattunud teise sajandisse. 1928.aastasse, mil hotell rajati. Ja ajalugu ma jumaldan!
2007.aastal avatud hotellis on kokku 36 tuba, millest kaks on suuremad ja vanniga sisutatud deluxe toad, üks kolmeinimese ja 33 kahekohalist tuba. Väikse vihjena võin teile öelda, et kõik toad on erinevad, osad rõdudega, osad suuremad, osad väiksemad, mõni luksuslikum, parema vaatega. Ma soovitan teil enne broneerimist hotelli kodulehel eeltööd teha või oma soovidest teada anda, ma olen enam kui kindel, et võimaluse korral saate just selle toa, mida soovite.
Väikeses hotellis on olemas ka konverentsiruum. Kõlab uskumatult, kuid see on talvisel perioodil mahutatud sviiti. Ma nägin oma silmaga, väga hubane ja mõnus oli, mahutades lausa 50 inimest (teatristiilis), klassiruumi stiilis 36. Ma soovitan seda uurida, kui vajate intiimsemat kohta seminari pidamiseks ((http://wesset.ee/seminar/).
Kõige positiivsemalt jäid mulle Villa Wessetist meelde teenindus ja restoran. Restoranist kirjutan ma ka eraldi postituse, kuid luban teile, et mitte vaid a la carte menüü pole selles hotellis suurepärane, vaid ka hommikusöögivalik. Hästi läbimõeldud ja midagi kõigile. Vahuvein (mida ma kahjuks seekord endale lubada ei saanud) oli täpiks i peal.
Tegelikult võiks ka teenindusest eraldi postituse teha, sest see oli tõepoolest imeline. Mul oli kaasas (nagu ikka) 2,5aastane tütar, kes pudelis ka kinni ei püsiks. Samal ajal kui mina tutvusin hotelliga, hoidsid restorani töötajad tal silma peal, ma olen selle eest ääretult tänulik. Sama kordus ka hommikusöögi ajal. Ma ei tea, kas kõikidel selle hotelli töötajatel on lapsed, et nad kohe teavad, kuidas lastele läheneda ja nende usaldus võita, kuid ääretult lastesõbralik oli see hotell ning teenindus oma olemuselt küll.
Nagu ma postituse alguses mainisin ei tea ma Pärnust suurt midagi, kuid see ei tähenda, et ma ei saaks aru kui hea asukohaga hotell on. Mul oli tegelikult natukene soov kesklinna jalutada, et vaadata, kas Pärnus ka uusi poode silma hakkab, kuid ilusa ilma (ja lastenurga) tõttu veetsin ma liiga kaua aega hotelli restorani terrassil ja kesklinna asemel otsustasime me õhtul hoopis randa jalutada. Rand asub umbes paarisaja meetri kaugusel, kuhu saab läbi ilusa pargi. Meie sattusime oma teel ka mõnusale lastemänguväljakule, kust üks reisiline kohe kuidagi edasi ei tahtnud liikuda.
Meie oleme Pärnus endale uue lemmikööbimiskoha igal juhul leidnud. Villa Wesseti pakettidega saate tutvuda SIIN. Soovitan kindlasti järele vaadata, sest valikus on midagi kõigile, romantikutest kinosõpradele.
