Rubriik: kogemus

Pea ees tundmatusse vette

Uue aasta esimene kuu on siin juba tuure kogumas, aga mina ei ole blogile tuure sisse saanud. Põhjus ei ole sugugi minu laiskuses, vaid minu soovis uut aastat täiesti uutmoodi alustada. Ei, ma ei ole üks neist, kes lubab esimesel jaanuaril hoogsalt treeningsaali minna, ma tunnen end selleks liiga hästi, aga natuke sporti sisaldas see viivitus küll. Nimelt leidsin ma Hotelliveebi pakkumisi läbi käies ühe erilise pakkumise, mis mu tähelepanu köitis – Tiiker kodumajutuse talisupluse pakett (LINK). See tundus nii hullumeelne ja teistmoodi, et mul tekkis vastupandamatu soov see omal nahal järele proovida. Esimene aeg, mis mulle sobis, oligi alles sellel nädalal ja nii ma lõpuks Haapsallu jõudsingi, et uue aasta saabumist tähistada pea ees tundmatusse vette hüpates. Olgu see siis hea enne!
Kui ma Kertuga, kes on Tiiker kodumajutuse hing ja kirglik talisupleja, plaani paika panin, valdas mind täielik elevus, selline lapselik elevus, aga ka hirm. Me räägime siin ikkagi jaanuarikuust ja jääkülmast veest, akna taga lõõtsutab korralik torm. Ma tabasin end mõtetelt, et kas ma ikka julgen, kas ma saan hakkama, kas see ei ole liiga hirmus? Kertu küll süstis minusse nii palju positiivsust ja tahtejõudu, et mulle tundus, et ah muidugi teen ma selle ära, see on ju käkitegu, aga siis tulid sõbrad ja tuttavad oma juttudega. Eranditult kõik pidasid mind hulluks, pooled arvasid, et nüüd olen ma kindlasti mitmeks nädalaks haigusega ja isegi mu mees, kelle ema on aastaid talisuplusega tegelenud, küsis, et kas ma ei tahaks ümber mõelda. Olgu siis ka tõe huvides öeldud, et ma ei ole ei sportlik ega veel vähem talisportlik, külmavares ma ei ole, kuid külma vett ma ei armasta kohe kindlasti mitte. Aga mina ei tahtnud ümber mõelda. Vähemalt nii sisestasin ma endale õhtul romantilises ja armsas toas tuule käes laulvat valtsplekki kuulates.

Ja siis saabus hommik.

Hommikut alustasime me joogasse minekuga. See sobis mulle, ma mõtlesin, et püüan end talisupluseks õigesse meeleollu mediteerida, sest aknast välja vaadates paistis lumetorm ja ilm ei paistnud kõige sõbralikuma moega. Ma kahetsesin, et olin lubanud jääauku hüpata, see tundus ikkagi täiesti ületamatu. Hullumeelsus teiste sõnadega! Kes on need hullud, kes talvel vabatahtlikult külma vette hüppavad ja veel ilmaga kui hea peremees ei lase koeragi toast välja?

Kaks tundi hiljem olime me koos Kertu ja teiste talisuplejatega sadamas. Tuul puhus ja lumi tuiskas, teised naersid veel, et küll ma ikka valisin õige päeva oma esimeseks supluseks. Me saagisime ja kangutasime lahti jääaugu ning siis polnud muud kui riietuma minna.Või siis pigem riidest lahti võtta.

Nii ma ühel hetkel seisingi seal – jaanuarikuu tormis nelja kraadi külma käes vaid ujumisriietes, valmis hüppama tundmatusse kohta. Ja ma hüppasin! Kui ma suvel ei suuda ujuma minna enne kui merevesi on korralik „supp”, siis nüüd ei tundnud ma mingit külma. Ma ei mõelnud üldse, vaid lihtsalt astusin mööda redelit jääauku. Võti selles seisneski. Mina piirdusin paari ujumistõmbega seal samas koha peal, aga profimad ujusid vees lausa minuti. Ulme. Teate aga, mis on kõige naljakam? Mulle meeldis see täiega!

Kuid nüüd, olles selle omal nahal järele proovinud, saan ma neist aru, miks nad seda teevad. Peale suplust läksime me koos mõnusale hommikusöögile Müüriääre kohvikus. Ma olin kartnud, et ei saa peale suplust külma kontidest ära, kuid mu keha oli täiesti taastunud, vaid jalad surisesid veel natukene mõnusalt. Ma olin täis energiat ja positiivsust.

Muide hea energia ja positiivsus on kaks võtmesõna lisaks hubasusele kui rääkida nüüd ka Tiiker kodumajutusest. Majaomanik Kertu on nii täis jõudu, sära ja positiivset energiat, et see on lausa nakatav. Kui te tunnete, et olete argipäevadest või tööst väsinud ja stressis, siis minge Haapsallu, uskuge mind, te tunnete end peale väikest puhkust nagu uus inimene. Loomulikult ei pea te koos Kertuga minema talisuplema, kuid ma soovitan seda siiralt, see tunne, mis teid pärast valdab, on sõnaseletamatu. Eneseületus, mis paneb mõtlema, et kui ma sain hakkama sellega, saan ma hakkama ka kõige muuga. Peale jäist karastust ootab teid ka kuumaks köetud saun, ja mis saaks veel mõnusam olla keset talvekülma, saunast sooja saanuna keerad end pärast mõnusalt kerra diivanile pleedi sisse. Aurav kuum teetass käes. Täielik talveidüll.

Ma ei olnud varem üheski kodumajutuses ööbinud ja ma ei osanud sellest ka midagi arvata. Kertu ise oli minu saabudes küll kodust ära, kuid mind juhatas mu tuppa äärmiselt viisakas ja armas noor poiss – viienda põlvkonna esindaja, kes selles majas järjest elab. Te ju teate juba, kuidas ma armastan majasid, millel on lugu rääkida! Tiiker kodumajutusel on lugu rääkida. Väike vihje teile – kui te Kertuga juttu ajate, siis küsige temalt majaalbumit vaadata. Mulle meeldis selle ööbimiskoha juures see tunne, et ma ei ole keegi võõras umbisikulises hotellis, üks Haapsalu pere oli oma maja uksed ja hinge mulle avanud ning mind endale justkui külla kutsunud. Maja teisel korrusel, kus asub külaliste osa, on üks üheinimese ja üks kaheinimese tuba, ühine suur elutuba ja köök.

Mina olen hästi sotsiaalne inimene ja kujutasin ette, kuidas ma oleksin õhtul koos kellegi (esialgu) võõraga elutoas „Seenelkäiku” vaadanud. Eriti soovitan ma aga seda ööbimispaika kaaluda Haapsalu külastavatel lastega peredel, kes jäävad rohkemaks kui üheks päevaks. Koolivaheajaks näiteks. Haapsalus on ju piisavalt palju tegemist nii suurtele kui väikestele. Lisaks sellele, et teil on olemas oma köök, kus söögid teha ja end kodusena tunda, on vannitoas olemas ka pesumasin. Lastega vanemad, te ju teate, milline õnnistus see võib olla. Hambapasta oli ka olemas, ja jumal tänatud, sest mina suutsin oma hambapasta koju jätta.

Ma lahkusin Haapsalust täis uut energiat. Pühapäeval olen ma seal juba tagasi, sest mind kutsuti joogalaagrisse. Kes teab, võib olla lähme me ka talisuplema, tõenäosus selleks on täiesti olemas. Võib-olla saab minust lasua üks neist „hulludest”, kes regulaarselt talisuplema hakkab?

15. jaan. 2017
Mis saab reisil viltu minna?

Mis saab reisil viltu minna kui olemas on rongipilet, lennupilet, hotelli broneering ja ka passid ning rahakott on olemas? Tundub, et suurt ei midagi, aga kui reisile satun mina ja ikka Skandinaaviasse ning koos oma kolme-aastase tütrega, siis ikka saab. Seda “Vale pöörde” (LINK) lugu mäletate? Siit võib aimu saada, et minuga reisile minnes ei ole kunagi igav.
Niisiis. Mina ja mu tütar reisimas. Kui lauses on need neli sõna, siis ilmselgelt saab viltu minna palju. Esiteks olin ma Lillehammerist Oslo lennujaama ostnud pileti hilisemale rongile kui planeeritud. Ei midagi traagilist iseenesest, me oleks võinud ka tund aega hiljem minna, kuid nii tobe oleks lihtsalt olnud oma saja koti ja kohvriga raudteejaamas oodata pisikese vea pärast. Mul läks hästi, konduktor lubas meid ka vale piletiga rongi peale
Ja siis jõudsime me hotelli. Ma hakkasin maksma. Mu kaart ei toiminud. Seal me siis seisime nagu kaks kurvakuju rüütlit. Korraks leidsin ma end mõttelt, et me veedame öö lennujaamas. Kusjuures algselt oligi mul see plaan, sest lennuk läheb homme nii vara, et Lillehammerist ei tule rongi. Aga ma sain nii hea pakkumise ühest Gardermoeni lähedal asuvast hotellist, et otsustasin selle kulutuse teha, et laps ei peaks kusagil põrandal magama. Mina oleks hakkama saanud. Siis tuli mulle meelde, et mul on ligipääs abikaasa kontole. Et ma võiks ju sealt “varastada”. Ma teadsin, et seal on raha. AGA selgus, et pool tundi enne oli ta sealt raha välja võtnud ja konto oli tühi. Tagasi lennujaamas põrandal magamise juures?
Ma ei tea, kas laps ja tuhat kompsu mõjus, aga hotelli vastuvõtus töötanud meesterahvas maksis toa eest ise ära. Täiesti uskumatu mu meelest, aga äärmiselt abivalmis.

Mis aga puutub hotelli, siis valituks sai Thon Hotel Gardermoen, mis asub lennujaamast mõne kilomeetri kaugusel ja kuhu viivad iga kümne minuti tagant shuttle-bussid. Lennujaama lähedal on palju hotelle, kuid see “budget-hotell” üllatas mind äärmiselt hea hinna ja kvaliteedi suhtega. Hinna eest ca 50 eurot öö ei oodanud ma kuigi palju, kuid üllatusin väga meeldivalt. Jah, tuba ei olnud teab mis hubane, kuid seal oli olemas korralik tv, suurepärane voodi ja väga kvaliteetsed tekid-padjad. Minu varasem kogemus “budget-hotellidega” ütleb, et just padjad ja tekid kipuvad sellistes hotellides nigelapoolsed olema. Varast hommikusööki pakuti juba kella neljast ning seegi tegi mu meelest silmad ette nii mõnegi hotelli tavahommikusöögile. Ma julgen seda hotelli soovitada teistelegi, kes Oslo lennujaama lähistel sobivat ööbimiskohta otsivad ning olen üsna kindel, et kui me peaksime isegi uuesti Gardermoenis ööbima, siis see hotell vastab absoluutselt kõikidele tingimustele, mida üks reisisell hotellist ootab.

7. dets. 2016
Lugu sellest, kuidas ma oma mehele valetasin

Ma alustan tihti lugusid sõnadega “selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama…”. See on üks nendest lugudest.
Kõik sai alguse sellest, et ühel suvepäeval valisime me ööbimiseks Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel’i (saate sellest lugeda SIIT) ja veelgi enam sellest, et mul õnnestus “vana hea mombie’na” saada natuke aega iseendale sealses spaas, lubades endale Anesi 45-minutilise kosutava intensiivhoolduse. Ma pean ausalt tunnistama, et peale emaks saamist olen ma oma näo natukene unarusse jätnud, sest spaaprotseduurid ei ole enam esimene asi, mille peale ma mõtlen ja kui siia lisada magamatus ja armastus päikese vastu, siis tegelikult minu 35+ näonahk karjub selliste hoolitsuste järele. Hinnaks on hoolitsusel 52 eurot ja nii nagu ikka, siis peale protseduuri tundsin ma tõepoolest end värskema ja “ülesklopituna”.
Mul on päris palju nõrkusi, kuid üks neist on sellised väikesed vaiksed hetked spaades, kus keegi sinu näonahka mudib, nii et mõnus rammestus peale tuleb ja mõnikord ma piinlikult oma norsatuse peale üles pean ärkama. Teate seda tunnet?

No igatahes.
Tookord jäi minul spaas käimata, kuid mul jäi see natuke hinge kripeldama. Mulle tundus, et mulle meeldiks see spaa. Ühel päeval kui ma jälle Meritonist möödusin ja mul piisavalt aega oli, mõtlesin ma, et mis seal siis ikka, ma lähen külastan selle spaa ära. Ma olin küll teel raamatukokku, kuid spaa tundus ahvatlevam. Ja pealegi, uskuge või mitte, mul oli kotis õe trikoo, sest ta oli selle minu poole unustanud ja ma pidin selle Cargosse panema. Veider kokkusattumus ja ilmselge märk sellest, et ma pidin spaasse minema. Ausalt, ma ei valeta!
Spaa mulle meeldis. See oli piisavalt suur, SOE ja peaaegu inimtühi. See viimane meeldis mulle veel eriti, sest mu jaoks on kõige hullemad kogemused alati seotud ülerahvastatud saunade-basseinidega. Aegajalt ikka juhtub, et satun spaasse samaaegselt mõne grupiga. Suure basseini vesi oli mu jaoks natuke liiga külm, kuid ma ei ole ka väga suur basseinitaja, pigem veedan ma natuke aega mullivannis (see oli siin mõnus!), käin läbi saunad (aroomisaun oli päriselt aroomisaun!) ja lebasklen lamamistoolidel. Nii ka seekord – ma ostsin kaasa paar ajakirja ja lihtsalt nautisin (veidike süümepiinu tundes) oma aega. Tõeliselt mõnus oli. Ma päris ausalt soovitan selle hotelli wellness osa läbi proovida. Nii hotelli külalisena kui lihtsalt niisama tänavalt sisse astudes. Nii nagu mina tegin 😉
Vee- ja saunakeskuses on kokku neli erinevat sauna, kaks basseini, kaks mullivanni ja kontrastjalavannid. Keskus on avatud 9:00-21:00 ja ühe korra hind täiskasvanule alates 8,00 eurot.
Peale saunatamist ja lebotamist lubasin (veel natuke rohkem süümepiinu tundes) Mademoiselle kohvikus paar saiakest ja suure tassi piimakohvi ning mõtlesin veel sammud raamatukogu poole seada. Korraga aga tundsin ma kehas nii mõnusat rammestust, et mingist töötegemisest ei olnud enam juttugi. Ma vedasin end autosse ja sõitsin koju. Kodus valetasin (süümepiinu tundes) abikaasale, et olin raamatukogus oma töö peaaegu valmis saanud ja kirusin end natukene (ÜLDSE MITTE süümepiinu tundes), et olin heaolu tööle valinud ning pidin homme uuesti linna minema.Lubasin endale, et ei sõida vähemalt Meritonist mööda. Et ahvatlust ei tekiks;) See võib nüüd vabalt uuesti tekkida, aga ma ei tahaks rohkem enam abikaasale valetada. Pigem peame me koos perega uuesti seda hotelli külastama. Toad nagu ma juba tean on minu teetassike, samuti ka oivaline hommikusöök.
Hotelli ööbimispakettidega saate tutvuda SIIN kui teil ka tekkis nüüd soov üks väike lühipuhkus keset linna asuvas heaoluoaasis veeta.

12. sept. 2016
Hotellikülastajate kiiksud

Pea alati viskan ma hotelli jõudes end korraks voodisse pikali. Lihtsalt lebasklen seal natukene ja nö testin, kas voodi on pehme või kõva, mugav või ebamugav. Korraks teemalt kõrvale kaldudes pean ma ütlema, et ma ei olegi vist oma elus üheski ebamugavas voodis maganud. On loomulikult olnud häid ja paremaid ning lausa suurepäraseid voodeid, kuid ma ei ole kunagi pidanud voodi pärast nurisema. Padjad on teine teema. Mulle ei meeldi õhukesed “liistakad”, sellised nagu laevakajutites on, et aru ei saa, kas magad padja või käteräti peal.
Aga tagasi selle juurde, millest ma seekord rääkida tahtsin. Kui ma hiljuti oma sõbrannaga ühes hotellitoas ööbisin ja samamoodi voodisse pikali viskasin, küsis ta minult, et kas ma ei tea, et päevatekke ei pesta ja me ju ei tea, kes seal peal samamoodi vedelenud on. Ta ajas mind püsti, võttis voodilt päevateki ja pani selle ära kappi. “Seda me rohkem ei kasuta!” ütles ta kindlameelselt. Mina jäin teda rumalalt vaatama, sest minul on komme hotellis viibides kogu aeg voodi korda teha, mitte piinliku täpsusega, sest sellel poleks mingit mõtet, kuid tekid tõmban sirgu ja päevateki peale. Selle peale pööritas mu sõbranna uuesti silmi. Kas ma siis ei tea, et nii teen ma koristajate elu raskemaks, et neil on palju lihtsam üles teha sassis voodit. Ma pean ausalt tunnistama oma ignorantsust, sest ma ei olnud selle peale kunagi mõelnud.

Magamistuba ühes minu lemmikhotellis Tallinnas. Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel

Sellest hotellikülastusest, kui tuppa sattusid elama kaks täiesti erinevat (mis sellest, et vaata et parimad sõbrannad) inimesest, sain ma aru, kui palju erinevaid inimesi, erinevate kiiksudega hotelle külastab. Mina teen voodi ära, lebasklen päevatekil, kõnnin toas paljajalu, ei kontrolli ei wc prill-laua alla (vannitoa puhtus on mu jaoks elementaarne, aga kui see näeb puhas välja, siis ma ei näe põhjust sügavamaks inspektsiooniks), ei puhasta üle kraanikaussi, ei käi märja lapiga üle teleripulti ja ukselinke. Minu sõbranna kamandas mind maha päevatekilt, pani toas jalga plätud ja tegi kõike seda eelnevast loetelust, mida mina ei tee. “Oled ikka friik,” ütlesin ma talle. Ta vastas, et teab seda ja rääkis lugusid oma tuttavatest (ja tuttavate tuttavatest), kes on veel hullemad.
Ega ma ei tea, võib-olla ta mõtles need lood ka välja, kuid kui ma hiljem ka guugeldasin “mida inimesed hotellitubades teevad”, siis erinevates foorumites tuli päris palju huvitavaid asju välja. Hallid varjundid ja muu sarnase “suletud uste taguse tegevuse” jätan ma kõvale, ma pean silmas selliseid süütuid kiikse, mis erinevatel külastajatel on. Näiteks ei kasuta osa külastajaid kunagi kappe, sest need tunduvad mustad ja mugavam ning julgem on kohvris asju hoida. Mõned teevad seda ka prussakate ja muude satikate hirmus ning hoiavad reisi vältel (nt soojamaareisil) oma kohvrit vannitoas. Märgade salvrätikute ukselinkide ja telekapultide puhastamine on täiesti tavaline, samuti valge paberiga põranda “inspekteerimine”, et näha, kas tasub käia palja jalu või peab kasutama plätusid. Osa külastajaid paneb telekapuldi lausa kilekoti sisse, et mitte võõraste bakteritega kokku puutuda. Minu rõõmuks ei ole ma sugugi ainuke voodi korda tegija. Selgus, et suur osa külastajatest teeb hotellis voodi ära, sest ei taha, et koristaja teda lohakaks või laisaks peaks.
Millised on teie hotellikiiksud? Jaga oma kiikse kommentaariumis ja osale Hotelliveebi 20-eurose kinkekaardi loosimises. Võitja selgub 31.augustil.

18. aug. 2016
Kuidas üllatada meest

Mu abikaasa on ilmselt aastate jooksul õppinud ridade vahelt lugema ja nii on ta mind ikka aegajalt mõne hotelli külastusega üllatanud. Üle pika aja mõtlesin ma, et võib-olla oleks vaid aus talle üks vastuüllatus teha. Tartus Hansahoovis esines paar nädalat tagasi C-jam ja Kristjan Kannuke ning kuna: 1) me olime sel ajal Tartus, 2) meil oli olemas lapsehoidja, 3) mulle meeldib C-jam ja 4) mul olid olemas kontserdi piletid, otsustasin oma mehe kohtingule vedada. Lisasin paketti veel Aleksandri hotelli, mis mugavalt asuv kohe Hansahoovi kõrval, ja olin ise rahul.

Ütleme aga nii, et meest ei olnud sugugi nii lihtne üllatada kui ma arvasin. Esiteks ei tahtnud ta üldse maalt linna tulla, teiseks nägi ta kusagil linnas kontserdi plakatit ja küsis mult, et miks peaks keegi Kristjan Kannukest kuulama minema (kontserdi lõppedes oli ta hoopis teisel arvamusel) ja kolmandaks küsis ta, miks me Annelinnas ööbime kui ma LÄBI Annelinna maalt kõige otsemat teed KESKLINNAS asuvasse hotelli sõitsin.
Ohjah, mõtlesin mina. Ei ole just lihtne üllatada inimest, kes end üllatada ei taha, kuid õnneks muutus kõik õige pea. Esiteks oli kontsert oivaline ja meeldis meile mõlemile ja teiseks oli valitud Aleksandri hotell väga meeldiv üllatus. Asukohana suvise kontserdi külastajana kõrval asuvas hoovis on paremat kohta raske soovida. Mulle meeldib, kui mul on võimalus kontserdi eel või ajal ka klaasike veini manustada, 90% ajast ei ole see aga võimalik, sest keegi peab alati autoroolis istuma. Aleksandri hotellis ööbides oli see “mure” kiirelt lahendatud. Hotellis tundus, et on ka mu mõtteid loetud, sest toas oli laual meid ootamas vahuvein. Nii tore üllatus! Ma ei oska öelda, kas selline üllatus ootab kõiki külastajaid või oli see väikene boonus minu üllatuspaketile, kuid mulle tegi see rõõmu (me veel jõuame korraks vahuveini juurde ka hiljem tagasi).
Aga siis hotellist ja mille poolest see mind üllatas. Tuba oli küll suviselt kuum (ilm lõi vist järjekordseid kuumarekordeid), kuid avatud aknad ja puhur aitasid sellest üle olla. Meie tuba oli avar ja mugav, akendega Hansahoovi poole. Mul oli natukene isegi kahju, et meil kontserdi piletid olemas olid, sest osa minust oleks tahtnud “vaese üliõpilase” paketti kogeda – istuda aknalaual, kuulata tasuta head muusikat ja aeg-ajalt klaase kokku lüüa. Kartma ei pea seda, et öösel mingi melu või möll magamist segaks. Toas oli täielik vaikus ja me magasime nagu notid. Padjad oleksid ainult võinud mugavamad ja suuremad olla.

Minu jaoks on alati väga oluline vannitoa puhtus ja plusspunkte annab alati ilus hommikusöök. Vannituba oli väga korralik ja kena, hommikusöögi kallal võiks ma natuke nuriseda, aga mulle meeldis sõbralik ja abivalmis teenindus, mistõttu ma tunneksin end ausalt öeldes halvasti. Ja teate, mul on üks salaarmastus lapsepõlvest. Sprotid võiga määritud röstsaial! Kuna üle saja aasta ma sellist võileiba endale siin lubada sain, siis annan ma puudujäägid andeks.
Ma pean natuke vabandama, et justkui hüppan edasi-tagasi ehk hommikusöögi juurest tagasi asukoha juurde, kuid kuna asukoht hotellil on tõesti vaid 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel kesklinnast, otsustasime me vabast õhtust maksimumi võtta ja linna jalutada, eesmärgiga kusagil üks kokteil juua. Jalutuskäik jäi vaid jalutuskäiguks, sest pangaautomaat sõi ära mu kaardi (ja raha), pööras meie plaani peapeale ja me pidime lihtsalt tagasi jalutama.
Tol hetkel kui me tagasi jõudsime oli mul tõesti hea meel, et meid toas vahuvein ootas. Ma ei taha kõlada nagu alkoholilemb, aga no lapsevaba õhtu ja puha.
Kokkuvõttes ütlen ma, et kuigi ma tean Eesti hotellide aina kõrgemat taset, olen ma ikka uusi kohti külastades esialgu skeptiline. Nii ka seekord. Ilmaasjata. Ei pea sugugi kartma, et taskukohase hinna eest ei saa piisavalt. Saab küll. Julgen lausa soovitada. Sümpaatne, korralik hotell oivalise asukohaga (seda viimast ma vist juba mainisin?). Hotellis asub muide ka väga korralik ilu ja tervisekeskus, nii et enne peole minekut saab end mugavalt ka kauniks sättida lasta või peale pidu end turgutada-hotellis ööbijatele teenused -10% soodsamad. Meie jäime väga rahule. Mees oli üllatunud, et ma teda üldse üllatasin sellise ootamatu vaba õhtuga.

Kui teil tekkis ka mõte oma meest/naist Aleksandri hotelli pakettidega üllatada, siis tutvuda saate Hotelliveebis pakutavate pakettidega siin. Ja mina kui paadunud Tartu fänn, soovitan teil Tartut iga kell külastada. Minu soovitusi linna peal ringi vaatamiseks leiate ühest varasemast postitusest siin.

11. aug. 2016
Siis, kui kõik viltu kiskus

See on nüüd üks selline kogemus, millest ma võiksin kirjutada kaks täiesti erinevat postitust. Esimene neist kannaks pealkirja “Ma ei jäänud millegagi rahule”. Ma olin enne hotelli jõudmist saanud halbu uudiseid, ma sõitsin Viimsisse taksoga, mis maksis varanduse (märkus endale: vaata alati enne taksosse istumist hinnakirja!), jõudsin hotelli samaaegselt kahe Soome turismigrupiga ja ootasin check in’is pool tundi, minu broneeringut ei leitud, mu toas oli külm, ma ei saanud pubis söödud kala lõhna näppudelt, esineja tuli liiga hilja, ma ei julgenud üksinda 18+spaasse minna… Ühesõnaga kõik kiskus viltu.

Paha tujude emotsioonide ajel võiks ma kirjutada, et minu halvim hotellikogemus üle pika aja, aga mõtleme nüüd veidi. Kas see kriitika oleks hotelli suhtes aus? Ei oleks, eksju? Ma olen erinevate emotsioonide ajel antud tagasisidest ka varem kirjutanud (SIIN) ja sain seekord väga hästi aru neist, kes teinekord oma paha tuju nt hotellitöötaja peal välja elavad. Ma ei usu, et ma endast seekord vastuvõtu töötajatele väga hea mulje jätsin;)
Kui ma lõpuks oma hotellituppa jõudsin, aknast avanevat rahustavat vaadet männitukale vaatasin ja klaasikese valget veini endale lubasin, mõtlesin ma, et algame nüüd uuesti algusest. Jätame isikliku paha tuju kõvale ja vaatame hotelli uue, värske pilguga. Ja ma luban teile, et see siin pole nüüd mingi väljamõeldud müügijutt, vaid aus emotsioon.
Tuba oli korralik double-tuba, puhas ja ruumikas, kõik vajalik olemas. Kõige olulisem mugav suur voodi, kuhu pikali visata. Ma olin hommikul kella kaheksast saati reisinud ja hotelli jõudes unistasin ma kõige pealt sellest, et jalad seinale visata.

Aga ma tahaksin eraldi välja tuua KÕIGE positiivsema. Hotelli peauksest sisenemise asemel ründasin ma hoopis pubi ja porisedes püüdsin ma õiget ust üles leida, mulle tuli appi kõige suurema ja sõbralikuma naeratusega teenindaja, kes mind õigele teele juhatas ja hiljem pubisse tagasi kutsus. Minu jaoks on alati üks olulisemaid asju see, kuidas klienti vastu võetakse. Soe vastuvõtt on pool võitu.
Olgu öeldud, et mu tuju oli veel paha ja mõtlesin end vaid hotellituppa peita ülejäänud ajaks. Jumal tänatud, et tühi kõht mind siiski tagasi viis, sest sattusin pubisse just siis kui Koit Toome heliproovi tegi. Saate aru jah, Koit Toome! Lihtsalt niisama ühtäkki ühes pubis. Ma istusin oma toitu ootama ja nautisin heliproovi. Ma olin kindel, et hiljem tagasi ei jõua, sest minu jaoks algas esinemine liiga hilja, aga tegelikult ma siiski korraks leidsin põhjuse – taldrik tagastada- et ka paar lugu kontserdist kuulata. Kas pole lihtsalt fantastiline lisaväärtus hotellikülastajatele? Rahvas elas igatahes kontserdile täiega kaasa.

Edasi uurisin ma teenindajalt, mida kohe ja kiiresti kaasa tuppa saaks võtta menüüst. Ta pakkus välja just suitsuahjust tulnud lesta. Ma jumaldan värsket lesta, kuid kartsin, et kalalõhn jääb hotellituppa ja loobusin täidetud jalapenode kasuks. Korraks. Sest ma ju ütlesin, et ma jumaldan värsket lesta ja ahvatlus oli liiga suur. See pakiti mulle kenasti kaasa, kuid kas ma juba mainisin, et Koit Toome tegi parasjagu proovi, nii et ma otsustasin selle lesta sealsamas siiski ära süüa. Näppudega süües ja nägu kalaga koos, ei näinud ma ilmselt kõige naiselikum välja, kuid ausalt, suvel on raske leida midagi mõnusamat kui värskelt suitsutatud lest. Mõnusssss!
Veekeskusest ma eraldi kirjutama ei hakka, sest sellest on Mirjam teinud väga põhjaliku ülevaate SIIN, ma lisan lihtsalt omalt poolt, et siia tulen ma kindlasti kogu perega tagasi. Kui nüüd välja tuuagi see, mis minu arvates on Viimsi spaa kõige suurem pluss, siis selleks on mitmekülgsus. Nii mitmekülgset keskust, kus kõik on kompleksselt üheskoos (kino, hotell, 18+ Spa, erinevad ja mitmekülgsed söögikohad ning spaa-hoolitsused, mis silmade eest kirjuks võtavad), teist Eestis lihtsalt pole. Kui tahate terve perega lõõgastuda, nii et kõigile on midagi, siis Viimsi spaa on just see koht, kuhu puhkama tulla. PS! Kui lapsevanematel tekib soov mõneks tunniks vaid kahekesi aega veeta, siis hotelli kliendile pakutakse tasuta lastehoiuteenust lastele alates 3. eluaastast.
18+ Spa jäi seekord mul avastamata, sest ma ei tea, mis häbelikkus mind korraga valdas, aga üksinda ma sinna minna ei julenud. Jääbki avastamisrõõmu ka uueks korraks.
Sellest, et Viimsi spaa on hinnatud ja armastatud ööbimis- (ja vabaajaveetmis)asutus andis tunnistust see, et hotell oli täiesti välja müüdud, pubi rahvast täis ja kinno oli minemas arvestusväärne hulk inimesi. Ilmselt on loogiline küsimus, kas liiga kitsaks ei jäänud? Kas liiga palju rahvast ei seganud? Ei, absoluutselt mitte, sest maja on lihtsalt nii suur, et rahvas valgub kompleksi laiali. Saunakeskuses ei jäänud mulle korrakski muljet, et hotell on rahvast liiga täis.

Kõht täis, saunad proovitud, esinemine nähtud – rahulolevana vajusin ma unne ja magasin nagu kott hommikul lausa nii kaua, et pidin kiirustama, et hommikusöögile jõuda. Ma pole ammu nii hästi puhanud. Niisiis nagu aru saate, hoolimata esimesest negatiivsest muljest (mis tingitud ka mu enda pahast tujust) lahkusin ma hotellist väljapuhanu ja rahuolevana. Maja ees seisnud takso sõitis ära just sel hetkel kui ma uksest välja sain, ma otsustasin bussiga linna sõita, aga et oodata tuli 15 minutit (ka buss oli just ära läinud), alustasin ma vaikset jalutuskäiku linna poole. See oli teraapiline. Kui on ilus ilm ja teil on aega, siis jalutage! Viimsi on jalutuskäiku väärt. Ja Viimsi spaa on külaskäiku väärt!
Hotelliveebis saate Viimsi spaa pakkumistega tutvuda SIIA klikates.

28. juuni 2016
Heaoluoaas keset liiklusummikut

Tallinna ummikuid teate? Muidugi teate. Mina olen kõige rohkem kokku puutunud igahommikuse ummikuga Toompuiestee/Paldiski maaantee ristmikul, täpselt seal, kus Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel asub. Ma olen seda hotelli lugematuid kordi autoroolis valgusfoori taga seistes analüüsinud ja arvustanud ning meenutanud neid vanu aegu kui meie esimesed väliskülalised selle hotelli endale peatuskohaks valisid, mulle tundus tookord hotell nii suursugune ja luksuslik. Aga kui tagasi tulla nende argihommikute ummikute juurde, siis sel hotellil on antud asukoha juures üks suur eelis. Café Mademoiselle! Ma tean inimesi, kes on otsustanud suurema liikluse mööda lasta just selles kohvikus värskeid saiakesi ja kohvi nautides. Ja see on igati õige otsus. Kohviku värsked saiakesed on…mmmm…suu hakkab vaid mõttest vett jooksma.

Spaad otsides pean ma tunnistama, et olen Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel’ist senini mööda vaadanud, kuid hiljuti oli mul vaja ööbimiskohta, mis oleks Balti jaama läheduses ja kus ka lapsel igav ei oleks. Kalev Spa Hotel oleks üks loogiline valik olnud, kuid kuna seal olin ma alles hiljuti käinud, siis tahtsin ma midagi muud. Sõelale jäigi Park Inn by Radisson Meriton. Ma võiksin jälle hakata pilduma neid juba klišeeks muutunud eelarvamusi, et suur ja isikupäratu, kuid ma jätan seekord selle vahele ja kirjutan lausa suurte tähtedega, et sellest hotellist MÖÖDA VAATAMINE ON OLNUD SUUR VIGA.

Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel ei ole sugugi isikupäratu, vaid just nagu omaette maailm Tallinna südames, heaoluoaas, kus olles teil pole õrna aimugi ummikutest, kiirustamisest. See on hotell, kus te puhkate. Mul oli tegelikult lausa kahju, et meie viibimine hotellis jäi üsna lühikeseks, sest 1) eraldi magamistoaga sviidis, kus me ööbisime, oli nii skandinaaviapäraselt hubane ja mõnus. Mahedad toonid, mugav mööbel (kiik-tugitooli pärast oli meil päris palju vaidlusi), 2) mõnus spaa ja wellness-osa 3) palju erinevaid toidukohti ja 4) oivaline vaade Toompealt paistvale riigikoguhoonele ja Aleksander Nevski katedraalile. Nagu ikka oli minuga kaasas ka 2,7-aastane tütar ja temalgi oli aknast nii palju uudistamist (põnev oli ilmselt püüda aru saada, kuidas kogu sein läbi paistab ja maja ees olevaid autosid uurida), nii et me saime abikaasaga rahus ja vaikuses lihtsalt olla. Ja seda ei juhtu kuigi tihti! Hiljem võtsime me ette väikese jalutuskäigu, meil oli vaja käia vaid Balti jaamas, kuid kuna ilm oli nii imeilus ja Toompea ning vanalinn tõesti vaid kiviviske kaugusel, tulime me tagasi väikese ringiga läbi vanalinna.
Kui nüüd rääkida natuke hotellist üldiselt, siis hotell koosneb kahest osast – nö “vanast Tallinna hotelli osast”, mis on sisustuselt klassikalisem ja uuemast poolest, kus toad Skandinaavia stiilist inspireeritud. Hotell ei ole “suur ja isikupäratu”, vaid stiilne ja kaasaegne. Tallinna külastajaid ootab ees 465 maitsekalt sisustatud tuba.

Tubades on minibaar, veekeedukann tee ja kohvi valmistamiseks ja õhukonditsioneer. Hotellis asuvad grillrestoran, traditsioonilist Vene kööki pakkuv à la carte restoran, maitsvaid kohapeal valmistatud kondiitritooteid serveeriv ülalmainitud kohvik ja kaks baari. Hotellis on vee- ja saunakeskus, wellness spaa ja spordiklubi. Spordiklubi kusjuures ei ole selline tavapärane “kaks masinat ja paar võimlemismatti”-tüüpi koht, vaid päris spordiklubi mõõtu, kuhu on treeningute oodatud kõik. Hotell pakub suurepäraseid võimalusi konverentside korraldamiseks – kokku on hotellis 14 konverentsiruumi (hotelli lõõgastus- ja spaapaketid on esindatud ka Hotelliveebis ja nendega saab tutvuda siin ).
Mis mulle endale hotelli juures hullupööra meeldis olid põrandakatted. Igal korrusel on põrandakate erinevast Eesti maakonnast – 3.korrus Kirbla, 4.korrus Hargla, 5.korrus Suure-Jaani, 6.korrus Nuustaku ja 7. korrus Ruhnu. Nii toa kui hotelli seintel on “maalid”, kus kenasti kirjas, miks vaipkatted just sellised on. Meie tulime Tallinna otse Oslo lennult ja võib-olla just need põrandakatted oligi see väike miski, mis hotelli nii õdusalt koduseks muutis. Mul oli kuidagi selline uhke tunne, et üks hotellikett nii vahval moel väliskülastajatele Eestit tutvustab. Selle lahenduse eest kümme punkti hotelli sisekujundajale!

Miks mulle oli oluline, et hotellis oleks midagi teha ka lapsel? Mul oli seekord selline kaval mõte tunniks ajaks mees ja laps omapäi jätta ning nautida näohooldust wellness-osas ning selleks, et nad kumbki ei mossitaks, tahtsin ma, et neil sel ajal ka midagi teha oleks. Nii palju kui ma aru sain, jäid nad spaa külastusega väga rahule. Mina oma näohooldusega jäin väga rahule. Wellness osa hotellis väärib mu meelest eraldi postitust, seepärast ma sellel ka pikemalt siin ei peatu.

Neile külastajatele, kellele rikkalik hommikusöök oluline on, julgen ma Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel’i soovitada, sest hommikusöögi valik on rikkalik. Ma ise olen harilikult puder või muna-peekon sööja, kuid seekord ei saanud ma vastu panna kiusatusele alustada hommikusööki saiakestega. Ka meie pere kõige väiksem liige nautis hommikusööki täiel rinnal. Ja te ju teate küll, mida toidu kohta öeldakse – lapsed on parimad kriitikud. Kui maitses, ju siis oli hea:)

30. mai 2016
Siis, kui mu elu keeruliseks tehakse

Ma olen juba varem mitu korda kirjutanud, et Eesti hotellide tase on minu arvates ääretult kõrge, vähemalt viimaste aastate jooksul olen mina tähele pannud tohutavat arengut, eelkätt teeninduse osas. Minu tööks on hotelle hinnata, ma ei taha öelda “arvustada”, sest tegelikult tundub mulle, et arvustus peaks oma olekult negatiivne, kritiseeriv ja vinguv olema, mina olen otsustanud selline mitte olla. Ma toon küll välja kitsaskohad, annan neist teada hotelli personalile, kuid tahaks siiski keskenduda plussidele.

Selle segase sissejuhatusega jõuan ma Villa Wessetini Pärnus. Ma ei tea Pärnust suurt midagi ning seetõttu olen ma selles linnas teel rannast kesklinna päris mitu korda ära eksinud, möödudes nii ka Villa Wessetist. Ma mäletan, et olin esimene kord seda tillukest hotelli nähes väga positiivselt üllatunud – mulle jäid meelde lilled restoranirõdul ja seest paistvad kristall-lühtrid. See mõjus nii romantilise ja hubasena, ometigi lubasin ma endale eelarvamust (nagu ikka) ja midagi erilist ma hotellist arvama ei hakanud. Lisaks sellele olin ma kuulnud nurinat restorani kohta.

Nii pean ma tunnistama, et eelmisel nädalal Pärnu poole sõites ma sellest külastusest suurt midagi ei oodanud. “Ah, lihtsalt üks paljudest ühesugustest tillukestest,” mõtlesin ma. Ja tuleme nüüd tagasi selle postituse alguse ning pealkirja juurde. Ma tean, et inimestele meeldivad intrigeerivad postitused ning seepärast ütlengi ma, et minu elu tehakse hotellides keeruliseks. Intriigi ma ilmselt teile pakkuda ei suudaks, isegi kui ma tahaks, kuid natukene oodatud kriitikat ikka, sest ma mõtlen, et võib-olla hakkavad omadussõnad nagu “armas”, “suurepärane” ja teised samasse kategooriasse kuuluvad väljendid väärtust kaotama. Sisimas lootsin ma, et Villa Wesset annab mulle võimaluse kriitikaks.
Algus oli oivaline. Meie tuba asus kolmandal korrusel. Ühes käes kohver ja teise käe otsas laps rippumas ronisime me trepist üles, ma avasin katusealuse toa ukse ning esmamulje oli tilluke ja pime, ma olin sõidust väsinud (lapsest ka) ja sõjakalt meelestatud, silmad otsisid veel asju, mida kritiseerida. Me liikusime tuppa edasi ning pime ning kitsas esmamulje asendus sellega, et minu käsutuses oli eraldi magamistoa-osaga deluxe tuba. Ma heitsin korraks voodisse ja rohkem poleks ma tõusta tahtnud. See oli nii mõnusalt mugav (viimati sattusin ma hotellivoodist samavõrd vaimustusse Tartus Londoni hotellis).

Kui nüüd siiski kritiseerida, siis mulle meenutas elutoa-osa tapeet punaseid jõulukuule (tegelikult olid need punased vaasid) ja ma leidsin end rohkem kui korra mõttelt, et miks siin toas on jõuluteemaline tapeet kui väljas on soojakraadide järgi südasuvi. See on ka kõik, mis mul ette heita on. Jah, natuke võib-olla vajaks lauad-kapid värskendamist, kuid vanasse villasse natuke kulunud välimus sobib. Minu ainus soovitus hotellidele üldiselt on see, et kui teil vähegi võimalik, üllatage külastajaid laual oleva värske lilleoksaga. See annaks nii palju juurde.
Peale kerget värskendamist liikusime me uuesti alla fuajeesse. Sõjakas meelestatus treppide vastu asendus hoopis heldimusega. Trepiastmed nagisesid nii armsalt, andes aimu maja ajaloost, stiilsete puitvõlvidega teise korruse koridori seinal vaatasid fotodelt vastu hotelli asutajad Elias ja Ida Wesset. “Vaata, Ida!” kordas mu sama nime kandev tütar rõõmsa kilkega. Mööda käänulisi koridore ja nagisevaid treppe kõndides tekkis mul korraks tunne, et olen sattunud teise sajandisse. 1928.aastasse, mil hotell rajati. Ja ajalugu ma jumaldan!

2007.aastal avatud hotellis on kokku 36 tuba, millest kaks on suuremad ja vanniga sisutatud deluxe toad, üks kolmeinimese ja 33 kahekohalist tuba. Väikse vihjena võin teile öelda, et kõik toad on erinevad, osad rõdudega, osad suuremad, osad väiksemad, mõni luksuslikum, parema vaatega. Ma soovitan teil enne broneerimist hotelli kodulehel eeltööd teha või oma soovidest teada anda, ma olen enam kui kindel, et võimaluse korral saate just selle toa, mida soovite.

Väikeses hotellis on olemas ka konverentsiruum. Kõlab uskumatult, kuid see on talvisel perioodil mahutatud sviiti. Ma nägin oma silmaga, väga hubane ja mõnus oli, mahutades lausa 50 inimest (teatristiilis), klassiruumi stiilis 36. Ma soovitan seda uurida, kui vajate intiimsemat kohta seminari pidamiseks ((http://wesset.ee/seminar/).
Kõige positiivsemalt jäid mulle Villa Wessetist meelde teenindus ja restoran. Restoranist kirjutan ma ka eraldi postituse, kuid luban teile, et mitte vaid a la carte menüü pole selles hotellis suurepärane, vaid ka hommikusöögivalik. Hästi läbimõeldud ja midagi kõigile. Vahuvein (mida ma kahjuks seekord endale lubada ei saanud) oli täpiks i peal.

Tegelikult võiks ka teenindusest eraldi postituse teha, sest see oli tõepoolest imeline. Mul oli kaasas (nagu ikka) 2,5aastane tütar, kes pudelis ka kinni ei püsiks. Samal ajal kui mina tutvusin hotelliga, hoidsid restorani töötajad tal silma peal, ma olen selle eest ääretult tänulik. Sama kordus ka hommikusöögi ajal. Ma ei tea, kas kõikidel selle hotelli töötajatel on lapsed, et nad kohe teavad, kuidas lastele läheneda ja nende usaldus võita, kuid ääretult lastesõbralik oli see hotell ning teenindus oma olemuselt küll.

Nagu ma postituse alguses mainisin ei tea ma Pärnust suurt midagi, kuid see ei tähenda, et ma ei saaks aru kui hea asukohaga hotell on. Mul oli tegelikult natukene soov kesklinna jalutada, et vaadata, kas Pärnus ka uusi poode silma hakkab, kuid ilusa ilma (ja lastenurga) tõttu veetsin ma liiga kaua aega hotelli restorani terrassil ja kesklinna asemel otsustasime me õhtul hoopis randa jalutada. Rand asub umbes paarisaja meetri kaugusel, kuhu saab läbi ilusa pargi. Meie sattusime oma teel ka mõnusale lastemänguväljakule, kust üks reisiline kohe kuidagi edasi ei tahtnud liikuda.
Meie oleme Pärnus endale uue lemmikööbimiskoha igal juhul leidnud. Villa Wesseti pakettidega saate tutvuda SIIN. Soovitan kindlasti järele vaadata, sest valikus on midagi kõigile, romantikutest kinosõpradele.

16. mai 2016
Reis tagasi nõukaaega?

Mul on Värskaga eriline suhe. Ühel suvepäeval paar aastat tagasi (olime just Põlvamaal külas) istusime me perega autosse ja hakkasime Värska poole sõitma, me jõudsime 15 km kaugusele Värskast kui ootamatu telefoni kõne meie plaanid rikkus ja me tagasi pidime pöörduma. “Nii lähedal, samas nii kaugel,” ohkasime me ja sellest sai pikaks ajaks meie pere hüüdlause. Värska jäi meie südamesse kripeldama. Aasta hiljem võtsime me Värska jälle plaani, uurisime enne maad, mis seal teha oleks, avastasime Värska Sanatooriumi veekeskuse ja Tsäimaja ning panime autole hääled sisse. Värska me jõudsime, Tsäimajja ka, kuid veekeskuses oli tol päeval hooldus (vihjeks endale: järgmine kord tasub enne uurida, kas koht ikka avatud on).

Foto: visitestonia.com

Kolm on kohtuseadus. Seekord tahtsin ma kindla peale minna, ei mingit edasi-tagasi sõitmist niisama. Nii sai broneeritud ka ööbimine Värska Sanatooriumis. “Baar, naised, muusika. Mina olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada,” naeris mu abikaasa kui ütlesin, et meile Värska Sanatooriumis toa kinni panin. Tema jaoks oli sõna “sanatoorium” nõukaaegse kõlaga. Ta ei olnud ainuke. Paljud, kellele ma mainisin meie eesootavat sanatooriumi külastust, küsisid sama, et kas see pole mitte iganenud ja nõukaaegne. Mina naersin selle peale, et siis ongi retro ja retro mulle meeldib. Igatahes MINA Värska külastamisest taganeda ei kavatsenud.
“Looduse rüpes, kaugel saastavast tööstusest ning linnamürast Värska lahesopis kõrgub otsekui hele kruiisilaev – Värska sanatoorium. Hotellikorpuses on 101 kõigi mugavustega tuba, mille kõik rõdud vaatavad järvele. Sumedatel suveöödel on siin kõige valjemaks heliks konnade krooksumine. Läheduses pole suuri maanteid, kümnete kilomeetrite raadiuses vaid männimetsad, rabad, külad. ” – nii kõlab tutvustus sanatooriumi kodulehelt. Kõlab romantiliselt ja hästi, eksju?
Ütleme nii, et minu esimene mulje ei olnud päris nii romantiline, sest nõukaaegne (moodne) arhitektuur tuli elavalt silme ette, mul jooksid filmina peast läbi kõik need moodsad kolhooside keskused, rahvamajad, kuid olles hotellide/spaade/sanatooriumite üsna vilunud külastaja, siis tuletasin endale meelde, et raamatu kaante järgi raamatu sisu üle ei otsustata. Ja tegelikult kui nüüd aus olla, siis nõukaaja hõng kipub juba olema pigem positiivse kõlaga. Või nostalgilise. Kas pole nii?

Kui nüüd edasi sisse astuda, siis erilist luksust siit just eest ei leia (Kui Sootska sviit välja arvata, mis mu meelest oli päris šeff), kuid samas oli kõik nii kodune – nii vastuvõtt kui toad. Mulle meenus kohe hotell “Pesa” Põlvas, mis mind esimese hooga muigama ajas ning mu peas oli palju sarkastilisi nalju, kuid mis oma hubasuse ja kodususega mõjus tegelikult väga lõõgastavalt. Sama oli Värskaga. Vastuvõtt jättis tunde nagu oleksime me väga oodatud.
Hetkel on käimas ravikorpuse ümberehitus balneoloogiakeskuseks. Selle peene võõrsõna taga on peidus kümblusraviteadus, mis uurib mineraalveeallikaid, ravimuda ja nendega ravimise meetodeid. Remont natukene segab ja kontrast uue ja vana vahel on kohati päris naljakas, kuid annab aimu sellest, mida Värskast varsti oodata on. Ja SEE näeb tõeliselt hea välja! Remondil on miinuste kõrval ka plusse – kuni 20.juunini pakub Värska sanatoorium ravipakette soodushinnaga.

Millised on kokkuvõttes Värska Sanatooriumi plussid teiste spaade/veekeskuste/lõõgastuskeskuste ees?
* Mullivannides voolav kuulus ja puhas Värska mineraalvesi. Just seesama, millega me üles kasvanud oleme ja armastame. Mineraalvett saab maitsta otse kraanist juba veekeskusse sisenemisel.
* Kuna Värska asub kaugel (ja mõjub mingil määral nagu välismaale sõit), on see aja mahavõtmiseks parim koht.
* Superkaunis loodus ja asukoht. Kerige tagasi selle postituse algusesse, kus on hotelli kodulehelt pärit tutvustus. See vastab tõele! Okei, konnad ei krooksunud, konnade jaoks oli lihtsalt vale aastaaeg.
* Setomaa eripära. Ja selle rõhutamine.
Kellele Värska Sanatoorium sobib?
* Inimesele, keda huvitab Setomaa ja Seto kultuur, kes naudib eelkõige kaunist loodust, rahu ja vaikust ning soovib eemale linnakärast.
* Inimesele, kes ei oota liigset luksust.
* Inimesele, kes ei pelga pikka autosõitu.
Suurimad miinused?
* Veidike kulunud
* Kehv interneti/mobiili leviala (on see tegelikult miinus?)
Kas ma läheksin tagasi? Jah, kindlasti. Setomaa on täpselt “nii lähedal, aga samas nii kaugel”, et mõjub välisreisina, Värska sanatooriumi nõukaajahõng muutus minu jaoks pigem eeliseks teiste ees (ma loodan, et nad uuendamise käigus retro-vibe’i täielikult ära ei kaota). Ja juunis avatav balneoloogiakeskus (ma pidin mitu korda üle kontrollima, kas kirjutasin sõna õigesti) kõlab äärmiselt uuenduslikult, eripäraselt ning huvi pakkuvalt. Seniks aga ärge siis unustage vaadata Värska sanatooriumi ja veekeskuse pakkumisi SIIT.

13. apr. 2016
Suur ja isikupäratu?

Ma olen Tartust pärit, mis tähendab omakorda, et Tartus ei ole mul hotellides liiga tihti ööbida tulnud. Ühelt poolt pluss – mis saaks veel olla parem kui hommikusöögiks vanaema küpsetatud pannkoogid, teiselt poolt miinus – tahaks ju teada, milline on kodulinna hotellide tase. Eks ma olen varemgi öelnud, et tuleb oma soovidega ettevaatlik olla ja nii ongi läinud, et viimaste aastate jooksul on mul Tartus viibides tulnud hotellides ööbida.
Seekord oli mul suurepärane võimalus puhata Dorpat hotellis Tartu südames. Ma olin just saanud valmis ühe kiireloomulise projektiga ning väikene lõõgastus kulus igati ära. Väikelapse emana võtan ma avasüli vastu kõik võimalused veidike auru välja lasta, mis minu puhul ei tähenda sugugi öö läbi pidutsemist, vaid rahu ja vaikuse nautimist. Hea raamatu ja hea veini seltsis. Ja see väikene puhkus Dorpatis oli tõeline virgutus hingele. Raamatut ma küll lugeda ei saanud, sest minu hotellitoast avanev vaade linnale oli ise nagu üks suur raamat. Tipptunni ajal üle silla vuravad autod; turu ja autobussi läheduses sagivad inimesed, kaugemal paistmas kesklinna siluett, vaade jõele, Jaani kirik…

“Aga teiselt poolt avaneb ju nõme vaade turule!” hüüatas mu sugulane, kes korraks mu hotellitoast läbi hüppas. Ma vaidlesin vastu. Mul oli õnnestunud piiluda ka hotelli sviiti, kust avanes vaade nii jõele ja kesklinnale ning “Atlantise” ööklubile, kui Annelinnale ja sinnaviivatele sildadele ning otseloomulikult ka turule. Hotelli müügijuht rääkis mulle, et inimesed on turule avanevast vaatest vaimustuses. See on midagi eksootilist ja teistsugust. Suvel täis lillemüüjaid ja värve, talvel külma lihtsalt sigimist ja sagimist, pealegi ei näe avatud turg sugugi kole välja. Vastupidi – see on korras ja seal keeb elu. Turg lähedus annab külastajatele võimalusele linnaga ühes rütmis ärgata. Ühest inimesest saab kaks, kahest kolm… Müüjad, ostjad, niisama bussi ootavad inimesed, ja ka “turuvarblased”. Kui te Dorpatis ööbite ja teil vähegi võimalik on, siis mina soovitan broneerida sviit. Vähe sellest, et tuba on väga hästi läbimõeldud planeeringuga, on sealt avanev vaade omaette väärtus.
Ma mäletan kunagi oli populaarne Tartus käia Estiko maja (Dorpati kõrval) katusekorruse saunas, saun ja bassein olid nagu ikka, aga seal käidi ka pigem vaate pärast. Võib olla on see saun ikka alles, ma ei tea, igatahes teate te nüüd, et parim vaade Tartule avaneb teile Dorpatist. Vabandan, et ma sellest nii pikalt peatun, aga uskuge mind, see on lummav! Kui ma hilisõhtul peale teatrikülastust tagasi hotelli jõudsin, istusin ma veel tunnikese akna ääres ja lihtsalt “lugesin” linna.

Teate ju küll, mida ma kipun suurtest hotellidest rääkima? Et nad kõik on ühesugused ja isikupäratud. Eks selles muidugi on killuke tõtt ka sees, aga ma pean ka tunnistama, et suuremaid hotelle isikupäratuks kutsuda ei ole aus. Tegelikult on igal hotellil ikkagi täiesti oma nägu olemas. Pisikesed detailid, mida ehk esimese hooga ei pane tähelegi, aga mis lõppkokkuvõttes on olulise tähtusega üldmulje jätmisel. Iseenesest- mõistetav on see, et Tartu ühe populaarsema hotelli toad on puhtad ja värsked, toas oli olemas kapselkohvimasin, hommikumantel ja sussid. Toad, mitte vaid sviidid, on ruumikad ja väga meeldiva neutraalse sisekujundusega, mis annab aknast paistval Tartul muuta iga tuba ainulaadseks. Ja toa numbrid mitte ustel, vaid põrandal. Müügijuht naeris sellest mulle rääkides, et nii mõnigi klient on tulnud tagasi alla vastuvõttu ja öelnud, et ei leia tuba, sest neil puuduvad numbrid. Ka ma ise jäin paar korda harjumuspäraselt numbreid otsima ukselt. Väike vahva vimka hotelli poolt.

Hotellis asub ka konverentsikeskus, mille kohta mina võin vaid kiidusõnu öelda, sest minu kooli kokkutulekud on just selles konverentsikeskuses toimunud ja ma ei ole kunagi kuulnud, et keegi poleks rahule jäänud. Võib-olla ma eksin, aga ma ise ei oskaks ka ühtegi teist konverentsikeskust Tartus ka soovitada.
Samuti on hotellil olemas spaa, pakkudes laias valikus erinevaid massaaže, spaa-kehahoolduseid ja iluhoolduseid. Terviseprobleemide korral aitavad taastusraviarstid, nahaarst, kaaniraviarst, füsioterapeudid jt. spetsialistid. Tervise taastamise ja lõõgastumise võimalusele lisaks ootavad ees kosmeetik, maniküür ja pediküür. Lisaks üksikprotseduuridele saab nautida mitmekülgseid, spetsiaalselt kliendi soovidele vastavaid hoolduste pakette. Kuna minu lõõgastuspakett sisaldus juba teatrikülastust ja väikest õhtust ringkäiku Tartus, siis spaasse ma ei jõunud (välja arvata kosmeetiku juurde, kes mu kulmud korda tegi), aga eranditult kõik tartlased, kes kuulsid, et ma Dorpatis ööbisin, olid pettunud kui kuulsid, et ma polnud Dorpati soolakambrit külastanud. Kui ma hiljem kodulehelt pilte vaatasin, siis oli mul endal ka kahju. Aga seekord ei jõudnud, järelikult on põhjust tagasi minna.

Te olete kindlasti saanud juba aru, et asukoht on hotellil oivaline. Täpselt nii see ongi. Mina tulin Tartusse bussiga, Dorpat hotell asub kohe bussijaama kõrval; “Väiksesse Vanemuisesse”, kuhu ma õhtul läksin, oli kümme minutit jalutamist; päeval kui mul oli tund aega vaba aega, jõudsin ma põigata Raekoja platsile, et kokku saada õega, käia läbi Kaubamajast, et parandada saapad, joosta turule, et osta lilled; peale väikest õhtust tiiru linna peal, oli ka kodutee lühike (ööklubi paistab ju kohe aknast, aga piisavas kauguses, et olla tuledesäras kaunis vaatepilt, mitte häiriv ja lärmakas). Kõik asus sõna otseses mõttes nagu peo peal.

Tartu on minu jaoks kodune ja hubane linn, kuid Dorpatis oli midagi suurlinnalikku. Seniks kuni teie broneerite endale toa Dorpatis SIIN, panen mina kokku järgmise artikli soovitustest, mida Tartus ette võtta. Ma ei mäletanud, et Tartul nii palju pakkuda on.

31. märts 2016