Rubriik: Põnev ja naljakas

Ida-Virumaa ootab seiklema

Kas oled inimene, kes ei viitsi käia kunstimuuseumites, jalutada parkides ja vedeleda mullivannides? Kas otsid alati midagi uut, tahad end proovile panna ning soovid kogeda adrenaliini? Kui nii, siis sobib sulle üks seikluslik puhkus. Eestis pole seiklemiseks paremat paika kui Seiklusmaaks kutsutud Ida-Virumaa. Kas lähme vaatama, mida põnevat on Ida-Virumaal meile pakkuda?

Tuurita pimedates kaevanduskäikudes

Seikluslik muuseumikülastus Eesti Kaevandusmuuseumis. Allikas: VisitEstonia Toolbox Hetkeline, Puhka Eestis

Eesti Kaevandusmuuseum on iga seikleja unelm. Kas oled kunagi mõelnud, milline näeb välja kaevuritöö ja mis tunne see on, kui su töökoht asub täielikus pimeduses maa all? Nüüd on sul võimalus neile küsimustele vastused saada Allmaamuuseumis.

Muuseum asub kaheksa meetri sügavusel maa all ning pakub kilomeetri jagu pimedaid ja rõskeid kaevanduskäike.

Siin saad sa näha, kus kaevurid tööd tegid, oma käega katsuda kaevandustehnikat ja sõita maa-aluse rongiga. Kogu seiklust saadavad giidi põnevad lood kaevurielust.

Piknik 9-korruselise torni otsas

Natuke adrenaliini igapäevaellu. Allikas: K.Ernits, Puhka Eestis

Kui maa-alused käigud muudavad sind pigem klaustrofoobiliseks või oled lihtsalt pigem kõrguste inimene, siis tasub ette võtta reis Alutaguse matkaspordikeskusesse. Siin saad proovida adrenaliinirohket ronimist. Turnida ronimisseintel ja kaljunurkadel.

Saad proovida kirkadega ronimist ning 27 meetri kõrguselt laskumist. Lisavõimalusena võid korraldada ka väikse pikniku 9-korruselise torni katusel. Kõrgustes võid maitsta oma sööki või tellida sinna toitlustuse.

Virtuaalrännak Vana-Narvas

Ajalugu võib kogeda ka läbi viruaalreaalsuse. Allikas: Visit Narva, Puhka Eestis

Ida-Virumaa pole vaid kaevandused ja tööstusmaastik. Seiklusi pakuvad ka linnad. “Vana-Narva uus elu” on virtuaaltuur vanas Narvas. See on enneolematu võimalus ringi vaadata Narvas enne teist maailmasõda ja pommitamisi.

Virtuaaltuur elustab Narva vanalinna, mis omal ajal oli sama suur kui Tallinna vanalinn. Narvat peeti põhjamaade barokipärliks ning üheks maailma kauneimaks linnaks.

“Vana-Narva uus elu” on mõnus tegevus nendeks päevadeks, kui ilm on halb, sest virtuaalreaalsuse prillid saab ette panna Narva vastrenoveeritud raekojas.

Lammasmäe keskuse ATV matkad

ATVga ilusat loodust avastamas. Allikas: Lammasmäe Puhkekeskus, Puhka Eestis

Kunda lähistel asuvas Lammasmäe puhkekeskuses saab Ida-Virumaad avastada ATVga. ATV on mõnus vahend matkamiseks, sest nii liigud kiiresti ja näed rohkem.

Lammasmäe pakub eri pikkusega ATV matku. Lühematel matkadel vuratakse ringi Lammasmäe maadel ning põigatakse ka Siberi küla liivakarjääri. Lähiümbruse matkad viivad ränduri Aru järvede äärde ning paekivikarjääri. Pikemad matkad viivad seiklejad Põhja-Eesti pankrannikule ning vaatama Euroopa suurimat rändrahnu Ehalkivi.

Matkad toimuvad koos instruktoriga ning sisaldavad ka ATV kasutamise ja sõiduohutuskoolitust.

Ratsutamise põhitõed ja saltod hobusel

Siimumäe talu ootab lapsi hobustel trikke tegema.

Järgnev seiklus on aga midagi väga lahedalt justnimelt lastele! Vasavere külas Siimumäe talus on hobukasvatusega tegeletud juba üle 15 aasta. Nüüd pakuvad nad aga täiesti tuliuut teenust lastele, mille nimeks on voltižeerimine ehk hobustel trikkide tegemine.

Põnnidele pannakse kiiver pähe ja turvavest selga ning hobustel trikitamine võibki alata. Lapsed, kes pole veel kunagi ratsutamisega tegelenud, seisavad õige pea hobuse seljas püsti ja teevad saltosid.

Täiskasvanutele pakutakse aga algtõdesid ratsutamisest. Nii et kõik hobusehuvilised on oodatud Siimumäe tallu.

Õhusõidud üle järve

Alutaguse Seiklusparki võib tulla terve perega. Allikas: Hannes Arus, Puhka Eestis

Teine tore kohta Ida-Virumaal, mis on ideaalne nii väikestele kui suurtele seiklejatele on Alutaguse Seikluspark. Siin ootab sind viis erineva raskusega seiklusrada ja lisaks ka lasterada, kuhu pääsevad tegutsema vähemalt 110cm pikkused lapsed.

Seikluspargi tõmbenumbriks on kindlasti Eesti ühed pikimad õhusõidud üle järve.

Kevadeti on seikluspark avatud nädalavahetustel.

Autoga šokeerivat Ida-Virumaad avastamas

Ida-Virumaa ootamatud maastikud. Allikas: Marko Kaldur avastaEESTI.ee, Puhka Eestis

Kui teil on soov avastada Ida-Virumaad autoga, kuid ei tea täpselt kuhu minna, siis tulevad appi Avasta Eesti automatkad.

Planeeritud automatkad viivad külastajad paksudesse metsadesse, keskaegsete varemete juurde, veristele lahinguväljadele, kui ka õõvastavate roimade toimumispaikadesse.

Lisaks saavad osalejad kuulda lugusid nii salakaubaveost kui ka Putini seotusest Ida-Virumaaga. Loomulikult ei puudu ka kaunis loodus ning hea õnne korral saab näha ka metsloomi.

Automatkajatel on seni õnnestunud näha nii karu kui hunti. Põdrad ja kitsed on aga sagedasemad külalised. Automatkad on väga unikaalne kogemus: neisse kohtadesse turistid ei satu ning sageli ei tea põnevate paikade lugusid isegi mitte kohalikud.

Lõõgastus pärast seikluseid

Pärast seiklemiston mõnus lõõgastuda mõnes Ida-Virumaa spaas.

Pärast looduses müttamist, pikki sõite, kaevanduste tunnelites uitamist, seikluspargis lustimist ja ronimist pole midagi paremat spaamõnude nautimisest.

Spaadest Ida-Virumaal puudust ei tule. Kõige kuulsamad asuvad kahtlemata kuurortlinnas Narva-Jõesuus. Põhjamaade Rivieras ootab külalisi nii Meresuu SPA Hotel, Noorus SPA Hotel kui ka Narva-Jõesuu Medical SPA.

Kuid see pole veel kõik. Õdusas Toila SPA Hotellis võite nautida päikeseloojangut otse saunast. Kui olete mõisaarhitektuuri huviline, siis ootab teid Saka Mõis ja Mäetaguse von ROSEN spa.

17. apr. 2024
7 õõvastavat elamust oktoobrikuuks

Oktoober on Halloweeni kuu ning aeg, mil nii mõnigi meist otsib hirmutavaid või lausa verdtarretavaid elamusi. Sel nädalal panimegi kokku väikese valiku erinevatest õudsatest tegevustest, mida oktoobris teha saad. Valikus on nii kummitustuurid, põgenemistoad, vangikongid kui ka lastele sobivad üritused.

Kummitustuur vanalinna tänavatel

Hämarduv Tallinna vanalinn kubiseb kummituslugudest.

Tallinna vanalinn kubiseb kummituslugudest, kus üks on verisem kui teine ning loob oma keskaegsete kitsaste käikude ja tänavatega nende juttude kuulamiseks imelise atmosfääri.

Kummitustuur sobib nii õudusjuttude fännidele kui ka kõigile neile, kes soovivad vanalinna uue pilguga näha. Pane vaim valmis, sest niipea, kui pimedus katab vanalinna, alustab giid 700-aasta vanuste hirmsate kummituslugude, haldjalegendide ja müütide pajatamist.

Kummitustuur lastele

Kummitustuur lastele. Allikas: Age Ploom, Puhka Eestis

Kõik õudsed elamused ei pruugi olla lastele sobilikud. Kui teie laps on õudukate fänn ning valmis kaasa minema iga õudse pakkumisega, teie aga soovite, et üritus oleks kindlasti lastesõbralik, siis soovitame kummitustuuri lastele, mis on kokku pandud just laste huvidest lähtuvalt.

Giidituur algab Vabaduse väljakult ja lõppeb Raekoja platsil. Pooleteise tunni jooksul näitab giid lastele põnevaid kummitustega seotud kohti ja räägib erinevatest viisidest, kuidas vaimolendid end inimestele ilmutavad.

KGB vangikongid

Kohutavad tingimused KGB kongides. Autor: Marko Poolamets, Puhka Eestis

Kas tahad tunda omal nahal, mis tunne võis olla inimestel, kes Nõukogude okupatsiooni ajal vanglasse sattusid? Tahaksid teada saada, mismoodi nägi välja ülekuulamisruum, omaaegsed kongid ja kartser?

Kuhu siis ikka sattusid poliitikud, haritlased, Vabdussõja veteranid, aga ka lihtinimesed, kes ühel või teisel moel võimule jalgu jäid? KGB vangikongide seinad on näinud võigast piinamist ja surmamõistmist. Tule ja saa osa sellest süngest ajajärgust Eesti ajaloos.

Kummituslik õhtusöök Alatskivi lossis

Kummituslik õhtusöök Alatskivi lossis. Autor: Allar Kikkas, Puhka Eestis

Kuidas sulle meeldiks õhtusöök kummitustega? Vanad lossid teadupärast kubisevad kummitustest ning Alatskivi pole mingi erand. Alatskivi kummitused on aga viisakad ja rahulikud ning seega tore seltskond, kellega õhtustada.

Kummituslik õhtusöök on justkui rännak ajas tagasi. Sulle pakutakse õhtusööki, mida sõid mõisapered 100 aastat tagasi. Peale õhtusööki ootab külastajaid küünlavalgel jalutuskäik mööda pimedaid lossikoridore.

Kui otsite ööbimispaika, siis soovitame sõita Tartusse, kuhu saab oma transpordiga 30 minutiga.

Põgenemine Pärnu vanglast

Kas saaksid vanglast põgenemisega hakkama? Allikas: Pärnu Põgenemistoad, Facebook.com, Puhka Eestis

Kas julged astuda üle vangla ukseläve, teades kui palju õudust ja piina on vangla seinad näinud?

Aastal 1994 põgenesid Pärnu vanglast kaheksa kambri kinnipeetavad, tehes sellest ühe suurima põgenemise terves riigis. Lisaks veetsid vanglamüüride vahel aega kõige koletuslikumad kurjategijad: psühhopaadid ja usuhullud, külmaverelised mõrtsukad ja sotsiaalsed kiskjad.

Vaatamata sellele, et kurjategijad olid süüdimatud, oli neil vägagi terav mõistus ja ainulaadne loovus.

Nüüd saad sinagi vanglast põgenemist proovida. Kas sinus on piisavalt nutikust ja loovust, et lahendada ülesandeid ning kas teie tiim töötab koos veatult või jääte te vanglasse igaveseks?

Peale vangla avastamist on mõnus peatuda Pärnus.

Külmajudinaid tekitav Kolga mõis

Tontlik Kolga mõis. Allikas: Meelis Rondo, Puhka Eestis

Kolga mõis näeb välja nagu tondiloss, millele parema meelega liiga lähedale ei läheks. Selle poollagunenud mõisahoone seintelt valgub salapära. Ajahamba poolt puretud mõis pärineb 13. sajandist, kuid oma praeguse, klassitsistliku palee ilme, sai hoone aastal 1820.

Kuni 2014 aasta suveni kuulus mõis Stenbockide aadlisuguvõsale ning nüüd on see eraomandis.

Laguneva kaunitariga tutvumiseks on võimalik võtta giidiga ajaloo- ja legendituur või hilisõhtune mõisa legendituur. Giidituuride kohta leiate rohkem infot SIIT.

Tuuril kuulete lugusid muuhulgas kummitavast mõisaprouast, kes oma surivoodil olles lasi orje akna all peksta. Samuti kuuled lugusid mehi hammustanud punapäisest nõiast, maa-alustest käikudest ja tiiki maetud mõisahärrast.

Kaunis Vihula Mõisaski on oma kummitus

Vihula Mõisastki leiab toa, kus kummitab.

Ka Lahemaa rahvuspargis, looduse rüpes asuv Vihula Mõis ei ole kummitustevaba. Ja mis seal imestada, kui hooned peidavad endas 800 aastat ajalugu, lugusid ja legende.

Ühe legendi järgi on hotellis tuba, kus kummitab ning nii mõnigi külastaja soovib ööbida just selles toas. Kui kummitusega toa jagamine pole aga sinu tassike teed, siis saab mõisa ajaloost ja selle legendidest aimu ka ajaloolisel mõisatuuril.

4. okt. 2023
Äravahetatud trikood ja segadused segasaunas – eestlaste naljakad lood spaapuhkusel

Puhkusele minnes loodame alati, et kõik sujub kui kellavärk, asjad lähevad plaanipäraselt ning meil jääb spaas või veekeskuses üle vaid silmad sulgeda ja end lõdvaks lasta. Kuid naljakaid, piinlikke ja vahel ka ebameeldivaid hetki tuleb kõigil ette. Tavaliselt saavad just nendest hetkedest need kõige paremad lood mida hiljem sõpradele rääkida.

Järgnevalt uurimegi lähemalt, missuguseid naljakaid vahejuhtumeid on eestlastel puhkust nautides ette tulnud.

Plätud jalutasid minema

Üks naine meenutab, kuidas Lõuna-Eestis spaas käies jättis ta mees oma armsad sinised Bulgaariast ostetud kriuksuga plätud seina äärde ja sulpsas mullivanni. Ühel hetkel taipas aga naine jahmatusega, et mehe plätud on seina äärest kadunud. Järgmisel hetkel tabas ta terav pilk juba ka mehe, kes need endale varba otsa oli ajanud ning nüüd minema jalutas. Egas midagi, mees jättis mullivannis mõnulemise kus seda ja teist ning tormas oma plätudele järgi. Õnnetuseks oli aga võõras mees pisut liiga palju õlut joonud ning väitis surmkindlalt, et need on tema plätud.

Midagi polnud teha, naine ja mees läksid magama ja lootsid, et ehk hommikuks on kaineks maganud mees võõrad plätud tagasi toonud.

Järgmisel päeval basseinitöötajalt plätude kohta aru pärides vastas see rõõmsalt, et tõepoolest, ühed sinised meeste plätud olid tõesti eile maha jäetud. Sinised olid nad küll, aga mitte nii ilusad ja heledad ja ei kriuksunud ka.

Vahetusse läinud trikoo

Üks eestlanna pani ürdivannis ligunedes tähele, et ta nagis rippuv trikoo on vahepeal kaks numbrit suuremaks veninud. Sees oli täitsa vale suurus. Nüüd meenus naisele, et tõepoolest, trikoo kippus seljas lotendama, kuid protseduurieelses ärevuses ta teemasse väga ei süüvinud. Peale vannist tulekut hiilis naine tagasi riietusruumi ning avastas oma õuduseks, et ta õige trikoo rippus just seal, kuhu ta selle jätnud oli.

Mis sa passid, pese mul selg puhtaks!

Üks naine meenutas kuidas kord, kui ta oma kohalikku veekeskusesse ujuma läks, juhtus midagi kummalist. Nimelt visati talle ühel hommikul matsalka kätte ja kamandati selga pesema.

Kogemata naabritele külla

Hotellid ja spaad on ikka nii ehitatud, et kui sa väga täpselt numbrit uksel ei vaata võid kogemata kombel valesse tuppa sattuda. Uksed näevad ju kõik ühtemoodi välja. Üks paar marssiski nõnda eksikombel valesse tuppa sisse. Uksest sisse minnes tekkis naisel kohe kahtlus, et see küll nende tuba pole. Mees jäi aga endale kindlaks, et on küll. Voodil märkas naine kellegi teise ilusti sätitud punast aluspesu. Sellest hetkest oli asi ka mehele selge— paar oli sattunud valesse tuppa. “Õnneks polnud naabreid kodus ja meie eksimus jäi märkamata,” ütles naine.

Paljalt veekeskuses

Võõramaa kombed võivad eestlase segadusse ajada. Üks mees rääkis kuidas ta paarkümmend aastat tagasi kolleegiga Rootsis sauna läks. Mehed astusid leiliruumi ujumispükstes, mispeale neid vaadati kui pidalitõbiseid. Saunalised kommenteerisid midagi rootsi keeles, mõni näitas lausa näpuga. Kuna kõik näpuga näitajad olid paljalt, said mehed aru, et vaatamata segasaunale ujumisriietega siia tulla ei tohiks. Mehed võtsid siis ennastki paljaks. Hiljem otsustasid nad ka veekeskusest läbi minna. Kõige pealt duši alla ning siis astusid mehed duširuumist aadamaülikonnas otse veekeskusesse. Meeste üllatus oli suur, kui nad nägid, et kõik olid ujumisriietes ning vaatasid neid kui metsast välja karanud lumeinimesi.

Kogemata segasaunas

Kui Eestis käivad spaades paljalt saunas naised ja mehed eraldi, siis põhjamaades on tavaks ka kõik koos paljalt saunas istuda.

Parasjagu Põhja-Soomes suusatamas olnud eestlanna tundis paari päeva möödudes, et jalad on all kui makaronid ning õige aeg oleks minna spaasse taastuma. Peale ujumist otsustas naine sauna minna. Sauna uksel aga rippus silt, mis käskis päevitusriided seljast võtta, sest muidu võib need ära rikkuda või jääda lavale sulanud kummi tõttu kinni. Naine kooriski siis riided seljast, võttis pepualuse näppu ning astus alasti sauna. “Laval istusid kaks õllekõhtudega alasti meest, kellel lõid silmad särama. Siis sain aru, et sissekäik oli mõlemast duširuumist, nii naiste kui meeste omast… tagurdasin välja,” meenutab naine.

Turvamees saunas

Ka Saksamaa veekeskustes ei tohi trikooga saunas käia. Üks eestlanna leidis siis hea nipi— pani rätiku ümber , lükkas trikoopaelad õlalt maha ja läks sauna. Ühte sauna sisenedes unustas naine aga reegli ära, riputas rätiku nagisse ja läks lavale. Hetke pärast oli turvamees platsis ja palus lahkuda.

Saun ajas laulma

Mõnikord võib saunas olla ka nii mõnus vaikne ja rahulik, et võid täitsa ära unustada, et sa polegi seal üksi. Nii juhtus ühe naisega Pärnus Estonia Resort Spaas. Oli üpris vaikne õhtu ning väga palju teisi külastajaid spaas polnudki. Naine läks koos elukaaslasega aroomisauna ja muusika oli naise sõnul nii hea, et ta hakkas laulma ja tantsima. Varsti suunas elukaaslane tähelepanu sellele, et nad polnudki saunas ainukesed inimesed.

Mida teha, kui kapiuks ei avane?

Mõni spaa on lihtsalt nii ilus, et kohe kutsub pilti tegema. Kuid ettevaatust kapiustega! Ühel eestlannal oli Ungari spaas selline kogemus, et kui ta tahtis pärast fotode tegemist telefoni kappi tagasi panna, siis kapiuks enam ei avanenud. Kolm teenindajat lõhkusid ukse kallal , kuni lõpuks üks virutas jalaga vastu ust ja see avanes. Kogu asi röövis aga naiselt pool tundi väärtuslikku spaa-aega.

Võõral toolil mõnulemas

See lugu ei juhtunud küll otseselt spaas vaid hoopis ühes Tai rannas, kuid meelde jäi see asjaosalistele küll igaveseks.

Rannas päevitades tõusis naine püsti, et ujuma minna. Mees jäi rannatoolile. Poole tunni pärast, kui naine veest välja tuli, nägi ta, et mees on kadunud. Naine ei muretsenud üleliia. Küllap läks ka mees ujuma.

Toolini jõudes avastas naine, et päikesevari on kokku lastud. Naine tegi siis selle uuesti lahti ja sättis end mõnuledes merd vaatama. Siis avastas ta rõõmuga, et mees oli ta äraolekul naisele ka joogi tellinud. Loomulikult tegi see tuju heaks. Eestlanna luristas mõnda aega kõrrest juua, kui äkki peatus ta pilk võõrastel sandaalidel tooli ees maas. Nüüd taipas ta ringi vaadata ning avastas, et ta mees silmitseb teda natuke maad eemal silmad punnis. “Vot siis tabasin ära, et olin ise eksinud ja tegin sealt kiiresti sääred,” meenutab naine naljakat vahejuhtumit.

Vales saunas

Kord läks üks eestlanna vanematega Haapsalu ujulasse. Seal on riietusruum meestele-naistele ühine ning riiete vahetamiseks boksid. Riietusruumist läheb tee edasi eraldi duširuumidesse, kus on ka saun. Kuna ujula oli inimtühi sattus naise isa märkamatult naiste sauna ning istus seal hea jupi aega.

Samal aja küsis ema tütrelt nii muuseas, et kas siin on ka saunad ühised. Nüüd hakkas tütrel kiire. Isa oli vaja saunast päästa enne, kui veel mõni huviline sauna või duši soovinuks kasutada. Õnneks lahenes kõik hästi.

Rotid veekeskuses

Kõik, kes väikseid närilisi kardavad võivad selle lõigu heaga vahele jätta. Aga tõsi ta on, ka rottidele meeldib vahel veekeskustes hullata. Eestlanna kirjeldab, kuidas ta kord lastega veekeskuses hullates nägi basseiniäärel vudivat prisket rotti. Rott hüppas vette ja sulistas koos külastajatega. Vetelpääste üritas teda võrguga kinni püüda, aga rott silkas ja ujus kiiresti. Nii ei saadudki loo peategelast kätte ning karvane veesõber vudis liutorude taha. “Ehk lasi seal siis liugugi,” naljatleb naine spaamaia roti üle ja fantaseerib, mis pidu neid torudes ja mullivannides siis veel võib käia, kui inimesi pole.

Ujuvad junnid

Väikeste lastega basseini jagades võib seal mõnikord ka väljaheiteid leiduda. Üks naine rääkis, kuidas ta ujudes kuulis eemal lapsi vallatlemas. Hiljem ujusid junnid vastu. “Hea, et suhu ei sattunud,” meenutab naine, kuidas junnid olid juba päris lähedale jõudnud.

Aurusaun päästis piinlikust momendist välja

Naine läks Tallinnas spaasse, kus olid kõik saunad eraldi. Et ta oli seal spaas esimest korda, ei osanud ta arvata, et seal leidub ka segasaunasid. Niisiis sammus ta uhkelt ja alasti järjekordsesse sauna sisse. Õnnetuseks oli aga seekord tegu segasaunaga. Naise õnneks oli see aurusaun, kus nähtavus oli pea olematu, nii sai naine kähku välja tagurdada.

Kesköised külalised

Kesköö oli kätte jõudnud ning hotellikülastajad olid end mõnusasti magama sättimas, kui järsku avati hotellitoa uks, mille seal viibiv paar oli vahetult enne lukku keeranud. Sisse astusid kaks tumedanahalist meest. Magamaheitjad olid üllatunud, mehed ukse taga ehmatasid end soolasambaks. Selgus, et hotell oli teinud topeltbroneeringu.

7. mai 2021
Raamatud, mis võiksid olla iga reisihuvilise raamaturiiulil

Reisiks ettevalmistusi tehes on mõnus lugeda sihtkoha kultuuri ajaloo või looduse kohta. Nii saab endale kiiresti selgeks, kuhu kindlasti tahaks minna ja mille võib ka vahele jätta. Praegu, kui reisimine on raskendatud, on hea aeg planeerida järgmiseid reisiseikluseid, võtta kätte mõni raamat, mis paneks meid unistama uutest paikadest, viiks meid suurlinnatänavatele uitama või ilusa looduse keskele.

Järgnevalt vaatamegi mõnda raamatut, mis pole otseselt reisijuht, kuid milles tegelased reisivad või mis tutvustavad meile mõne teise riigi kultuuri.

Need raamatud viivad meid pikkadele matkadele, üksildastele randadele või hoopis avavad eksootilisi kultuure teise nurga alt. Head lugemist!

Cheryl Strayed “Metsik”: Avasta Ameerika lääneranniku metsikut loodust

Ameerika läänerannikule mõeldes tuleb esimesena silme ette Hollywood, Los Angelase rannad ning San Fransisco koos Silicon Valleyga. Tegelikult on seal aga ka väga palju eriilmelist loodust alustades kõrbetega ning lõpetades lumiste mäetippude ja paksude metsadega. Mehhiko piirist kuni Kanadani jookseb legendaarne Pacific Crest Trail, mille läbivad igal aastal sajad matkahuvilised. Üks võimalus, kuidas sealsest loodusest ning sellest mitme kuu pikkusest matkast veidi aimu saada on lugeda Cheryl Strayed’ raamatut “Metsik”, mis räägib noorest naisest, kes täitsa üksi sellise seikluse ette võttis.

Alex Garland “Rand”: parim raamat, millega minna üksikule saarele

Kui unistad turistidest puutumata liivarannast, kristallselgest mereveest, värviliste kalaparvede vahel snorgeldamisest ja värskest kalast õhtusöögiks, on sinu jaoks parim lugemine Alex Garlandi legendaarne bestseller “Rand”. Kui sa raamatut lugenud pole, siis ehk oled näinud filmi Leonardo di Caprioga peaosas?

“Rand” on iga seiklusliku reisiselli unistus. Peategelase kätte satub kaart salajase ranna asukohaga ning ta otsustab välja uurida, kus rand asub. Randa jõudmiseks peab hüppama kosest alla ning seal ootabki teda juba hulk teisi seljakotirändureid, kes elavad unistuste elu paradiisis. Ometi leidub igas meepotis tilk tõrva ning ka selles maapealsest paradiisis ei puudu põrgu.

Igatahes, kui see raamat sus Taisse reisimise isu ei tekita, siis ei tekita seda arvatavasti miski.

Elizabeth Gilbert “Söö, palveta, armasta”: teekond läbi kolme erineva kultuuri

Elizabeth Gilbertil on nii fänne kui vihkajaid. Sedagi raamatut saab lugeda mitmel viisil, kas siis ühe lahutatud naise eneseleidmise loona või sissevaatena erinevatesse kultuuridesse. Uusi teadmisi saab nii Itaalia söögist, mediteerimisest Indias kui ka mõnusast rannaelust Balil.

Arthur S. Golden “Geiša memuaarid”: põige Jaapani kultuuri ja kombestikku

“Geiša memuaarid” räägib, nii nagu pealkirigi ütleb, loo väiksest kalurikülast pärit tüdrukust ja tema kasvamisest Geišaks. Lisaks liigutavale loole ning sissevaatele Geišade maailma on see raamat hea sissejuhatus Jaapani kultuuri. Raamatut lugedes saad üht-teist teada Jaapani ajaloo kohta, tutvud teetseremooniatega, saad teadmisi jaapani sisearhitektuurist, aiast ja muusikast. Kindlasti on see raamat väärt lugemine kõigile, kel Jaapani reisisihtkohana meeles mõlkumas.

Oliver Berg “Migratsioon”: hääletades Euroopasse

Oliver Bergi raamat on värskendav äratundmine kõigile, kes on noorena hääletades reisinud ning võõraste inimeste diivanitel öid mööda saatnud. Selline reisimine on odav, kuid nõuab palju aega ja kannatust ning kindlasti pole hääletamine alati ohutu. Kuid seiklushimulistele on see imeline viis rändamiseks ja uute kohtade avastamiseks ja inimestega tutvumiseks. Raamatus “Migratsioon” on palju äratundmishetki. Berg kirjeldab elavalt erinevaid inimesi, keda peategelane reisi jooksul kohtab, maanteeääri, kus vahel tunde tuleb auto peatumist oodata, lootuse kadumist ja suur õnne, kui mõni lõpuks peatub. Samuti leiab raamatust palju ekslemisi erinevate Euroopa suurlinnade tänavatel, kohvikuid, baare ja jõeäärseid ning ka kohti kuhu tavaturisti jalg enamasti ei satu. Lugeja saab nuusutada kevadet Budapestis ja nautida autosõitu Horvaatias. Juba õige pea pärast selle raamatu lugemist leiad end tõenäoliselt lennupiletite sooduspakkumisi uurimas.

Kätlin Kaldmaa, Hanneleele Kaldmaa “Kaks armastuslugu”: Palverännak Santiago de Compostelasse

See raamat põimib endas mitu lugu. Üks räägib ema ja tütre suhtest ning teine palverännakuteekonnast Lyonist Santiago de Compostelasse. Ehkki Euroopa on palverännakuteid tihedalt täis ning isegi Eestis saab ühe sellise läbida, siis kõige kuulsaim neist on siiski see teejupp, mis algab Lõuna-Prantsusmaalt ning kulgeb läbi mägede Hispaaniasse.

Tegu on väärt lugemisega kõigile, kes soovivad ehk mõnel päeval sarnase reisi ette võtta. Lugeja saab aimu, mida võiks kaasa pakkida, kuidas tervis ja jalad rännakule vastu peavad, kes on su tulevased reisikaaslased, milline on maastik, millel tee kulgeb ning linnad, kust rändurid läbi kõnnivad. Kindlasti saab aimu ka Hispaania roogadest ja ka tingimustest spetsiaalselt palveränduritele mõeldud öömajades: albergedes.

Triin Sinissaar “Mäe tippu ja tagasi” rännak läbi India osariikide

“Mäe tippu ja tagasi” võiksid näppu haarata kõik need, keda paelub India, aga ka inimesed, kes peavad lugu põnevast loost, huvitavatest ja tõepärastest tegelastest ning haaravatest seiklustest.

Raamat räägib kolmest kolmekümnendates aastates inimesest, kes töö tõttu satuvad Indiasse. Teekonna jooksul satuvad nad nii India linnadesse kui mägiküladesse ning veidi saab lugeja aimu ka budismist. Raamat leevendab hästi igatsust eksootika ja reisimise vastu.

23. apr. 2021
5 nõuannet, kuidas puhkuse ajal kaalus mitte juurde võtta!

Reisimine on vahva kogemus mitmel põhjusel. See on hea võimalus kogeda erinevaid kultuure, näha uskumatuid vaatamisväärsusi ja laskuda eepilistesse seiklustesse. Samuti on see suurepärane vabandus lasta end lõdvemaks ja astuda välja oma tavapärasest toidurežiimist.
Aga sedasi pidevalt rannas lebades, jahutavaid jooke ja kaloririkkaid snäkke tarbides, võib reisilt tagasi tulles kaalu pealt vastu vaadata halb üllatus kaalutõusu näol.
Järgnevalt olemegi sulle välja toonud nõuanded ja nipid, kuidas saaksid kõiki neid maitsvaid hõrgutisi süümepiinadeta nautida.

1.    Korralik hommikusöök

On mitmeid põhjuseid, miks hommikusööki kiidetakse, kui üht päeva kõige olulisemat toidukorda. Annab see muuhulgas ju korraliku käivituse ainevahetusele ja pakub „kütust“ eesootavaks vahvaks puhkepäevaks. Lubades enda kehale kohe hommikul piisavas koguses energiat, suudad sa terve päeva jooksul olla aktiivsem ja põletada seeläbi rohkem kaloreid.
Võta oma hommikumenüüsse, või vali hotelli hommikubuffeest, toidud, mis peaksid silmas tasakaalustatud toitumist. Head valikud on kiudainerikkad toidud (kaerahelbepuder ja teised teraviljatooted), valgud (munad, jogurt) ja palju vitamiine puu- ja juurviljade näol. Jogurt, keedetud munavalged, täistera röstsai ja puuviljad oleks suurepärane algus seikluslikule päevale!

Kokteilid on maitsvad, kuid sisaldavad ka palju kaloreid

2.    Ära unusta juua!

Reisil olles on lihtne unustada piisavas koguses vedeliku tarbimine. Eriti oluline on see, kui sõidad soojale maale. Raske on ülehinnata vee tähtsust sinu organismile, kuid muuhulgas aitab see edasi lükata ka näljatunnet ning vähendada pidevat näksimist.
P.S. Kas teadsite, et täiskasvanud inimese kehast umbes 50–65% moodustab vesi! Nii et kui te pole juba veendunud vee joomise kasulikkusest, peaks see lõbus fakt näitama, et keha piisavas koguses veega varustamine on ülimalt tähtis.
Kui soovid aga lisaks veele tarbida ka teisi jooke, ole tähelepanelik, et sa ülemäära palju kaloreid just nendega sisse ei joo. Jäätisekokteilid, jahutavad smuutid ja alkohoolsed joogid käivad puhkusega tihti kaasas. Katsu sina aga olla teadlik tarbija ja nende joomisega pigem tagasi hoida.

3.    Vali tervislikud suupisted ja paki need teele kaasa

Värsked puuviljad, köögiviljad, müslibatoonid, pähklitesegu…
Tervislike suupistete reisikotti pakkimine aitab kaasa sellele, et nälg pika reisipäeva ajal silmanägemist ei võta ja ei teki kiusatust kiirtoidu järele haarata. Kui hommikusöök paneb käima ainevahetuse, siis tervislikud suupisted hoiavad sinu veresuhkru stabiilsena terve pika päeva jooksul.

4.    Püsi aktiivne

Avasta vaatamisväärsusi jalutades

Kuigi puhkuse ajal võib tekkida kiusatus lihtsalt lesida soojal rannaliival, katsu siiski igasse päeva planeerida mõni aktiivne tegevus.
Kalorite põletamine koos reisimälestuste loomisega – see on topelt võit! Seega, kui vähegi võimalik, vali oma liikumisviisiks just kõndimine. See on suurepärane võimalus olla füüsiliselt aktiivne samal ajal, kui naudid uusi ja huvitavaid vaatamisväärsusi. Pista taskusse sammulugeja või tõmba telefoni vastav äpp, nii saad alati veenduda, et soovitatud vähemalt 10 000 sammu päevas oleks sul alati õhtuks tehtud.
Kui sammud aga õhtuks täis ei ole, kuulata, kas kuskilt tuleb muusikat kuhu saaksid tantsima minna.

5.    80/20 reegel kehtib ka reisimisel

Kõik on kinni tasakaalus!
Tervislik toitumine aitab hoida erksa ja tervena ka sinu keha, kuid ei ole mõistlik end kogu aeg lõpmatuseni piirata. See tekitab iga päevaga aina enam trotsi ja tahtmist kiusatustele järele anda.
Seega soovitame sulle, et püüa süüa tervislikult vähemalt 80% ajast. Ülejäänud 20% jäta aga endale toiduvalikus vabamad käed ning anna naudingutele vaba voli. On ju üks suur osa reisimisest kohalike hõrgutiste maitsmine ja avastamine.
Millised on aga sinu kavalad nipid selleks, et reisilt koju naastes lisaks rõõmsatele mälestusele ja sõbralikud numbrid sinu kaalul vastu vaataksid?

9. mai 2019
Hotellikülastajate kiiksud

Pea alati viskan ma hotelli jõudes end korraks voodisse pikali. Lihtsalt lebasklen seal natukene ja nö testin, kas voodi on pehme või kõva, mugav või ebamugav. Korraks teemalt kõrvale kaldudes pean ma ütlema, et ma ei olegi vist oma elus üheski ebamugavas voodis maganud. On loomulikult olnud häid ja paremaid ning lausa suurepäraseid voodeid, kuid ma ei ole kunagi pidanud voodi pärast nurisema. Padjad on teine teema. Mulle ei meeldi õhukesed “liistakad”, sellised nagu laevakajutites on, et aru ei saa, kas magad padja või käteräti peal.
Aga tagasi selle juurde, millest ma seekord rääkida tahtsin. Kui ma hiljuti oma sõbrannaga ühes hotellitoas ööbisin ja samamoodi voodisse pikali viskasin, küsis ta minult, et kas ma ei tea, et päevatekke ei pesta ja me ju ei tea, kes seal peal samamoodi vedelenud on. Ta ajas mind püsti, võttis voodilt päevateki ja pani selle ära kappi. “Seda me rohkem ei kasuta!” ütles ta kindlameelselt. Mina jäin teda rumalalt vaatama, sest minul on komme hotellis viibides kogu aeg voodi korda teha, mitte piinliku täpsusega, sest sellel poleks mingit mõtet, kuid tekid tõmban sirgu ja päevateki peale. Selle peale pööritas mu sõbranna uuesti silmi. Kas ma siis ei tea, et nii teen ma koristajate elu raskemaks, et neil on palju lihtsam üles teha sassis voodit. Ma pean ausalt tunnistama oma ignorantsust, sest ma ei olnud selle peale kunagi mõelnud.

Magamistuba ühes minu lemmikhotellis Tallinnas. Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel

Sellest hotellikülastusest, kui tuppa sattusid elama kaks täiesti erinevat (mis sellest, et vaata et parimad sõbrannad) inimesest, sain ma aru, kui palju erinevaid inimesi, erinevate kiiksudega hotelle külastab. Mina teen voodi ära, lebasklen päevatekil, kõnnin toas paljajalu, ei kontrolli ei wc prill-laua alla (vannitoa puhtus on mu jaoks elementaarne, aga kui see näeb puhas välja, siis ma ei näe põhjust sügavamaks inspektsiooniks), ei puhasta üle kraanikaussi, ei käi märja lapiga üle teleripulti ja ukselinke. Minu sõbranna kamandas mind maha päevatekilt, pani toas jalga plätud ja tegi kõike seda eelnevast loetelust, mida mina ei tee. “Oled ikka friik,” ütlesin ma talle. Ta vastas, et teab seda ja rääkis lugusid oma tuttavatest (ja tuttavate tuttavatest), kes on veel hullemad.
Ega ma ei tea, võib-olla ta mõtles need lood ka välja, kuid kui ma hiljem ka guugeldasin “mida inimesed hotellitubades teevad”, siis erinevates foorumites tuli päris palju huvitavaid asju välja. Hallid varjundid ja muu sarnase “suletud uste taguse tegevuse” jätan ma kõvale, ma pean silmas selliseid süütuid kiikse, mis erinevatel külastajatel on. Näiteks ei kasuta osa külastajaid kunagi kappe, sest need tunduvad mustad ja mugavam ning julgem on kohvris asju hoida. Mõned teevad seda ka prussakate ja muude satikate hirmus ning hoiavad reisi vältel (nt soojamaareisil) oma kohvrit vannitoas. Märgade salvrätikute ukselinkide ja telekapultide puhastamine on täiesti tavaline, samuti valge paberiga põranda “inspekteerimine”, et näha, kas tasub käia palja jalu või peab kasutama plätusid. Osa külastajaid paneb telekapuldi lausa kilekoti sisse, et mitte võõraste bakteritega kokku puutuda. Minu rõõmuks ei ole ma sugugi ainuke voodi korda tegija. Selgus, et suur osa külastajatest teeb hotellis voodi ära, sest ei taha, et koristaja teda lohakaks või laisaks peaks.
Millised on teie hotellikiiksud? Jaga oma kiikse kommentaariumis ja osale Hotelliveebi 20-eurose kinkekaardi loosimises. Võitja selgub 31.augustil.

18. aug. 2016
Aken vaatega läände

Ma olen sündinud kaheksakümnedatel ja seetõttu olen ma (kuigi et lapsena) saanud osa ja kuulnud lugusid nõuka-aja kurioosumitest, mis aastal 2015 isegi uskumatud tunduvad. Ühel õhtul istusime ümber laua mina, mu üheksa aastat noorem õde, minust kümme aastat vanem sõbranna ja mu vanemad, telekast käis ENSV järjekordne osa, kus parasjagu kellegi sünnipäeva tähistati ning selleks, et laual oleks ka Sovetskoje tuli kasutada “Viru” hotellis töötavate tuttavate abi. Järgmisel hetkel oli igaühel meist rääkida mõni lugu tolleaegsest Tallinna pärlist – “Virust”. Välja arvatud minu õel, kes arvas, et me oleme need lood välja mõelnud.
22-korruseline Inturisti hotell kavandati “Eesti Energia” administratiivhoone ja platsil asunud autobussipeatuste ja dispetšeripunkti vahelisele alale. Hoone oli projekteeritud kahe korpusega, kumbki erisuguse karakteri ja suurusega. Madalam korpus kahekorruseline, mis moodustas aluse koone 22-korruselisele vertikaalsele osale. Esimene hotellikülaline registreeriti 24. aprillil 1972 ja hotelli kuulsamate külastajate hulka kuuluvad näiteks Venemaa kultusrežissöör Nikita Mihhalkov, maailma esimene naiskosmonaut Valentina Tereškova, USA filmitäht Elizabeth Taylor, ja lauljatar Alla Pugatšova.

Kas teie teadsite, et…
* Viru kaudu oli võimalik saada osa ka kõrgemast elukvaliteedist. Defitsiidist räsitud ühiskonnas oli Viru köök peaaegu ainus koht, kust oli võimalik eksootilisi puuvilju salaja koju viia. Virus töötava tuttava kaudu sai ka tavaline tallinlane hotelli teenuseid kasutada.
* Viru oli nagu väike vabariik omaette. Tänapäeval tundub veider, et hotellil oli kümme esindusautot, suurköök, suurpesula, oma hambaarst, rätsep ja kingsepp – isegi oma helistuudio. Põhjus oli lihtne: kuna turistide iseseisev ringiliikumine ja kohalikega tutvumine oli mittesoovitatav, taheti neile maja sees parimat pakkuda. Nii ei tekkinud keskmisele turistile vajadust hotellist lahkuda.
* Virusse ehitati ka KGB eli Nõukogude Liidu julgeolekuorgani luurekeskus, mille olemasolu oli suur kuid avalik saladus. Enne hotelli avamist töötasid KGB mehed seal kaks päeva ja seadistasid pealtkuulamisaparaate umbes 60 tuppa. Lisaks paigaldati pealtkuulamisseadmeid isegi taldrikutesse ja tuhatoosidesse, mis kahtlaseks peetud hotellikülastaja lauda vajadusel toimetati.
*Giidid ja reisijuhid pidid tegema KGB-le ülevaate iga Eestit külastanud turistigrupi kohta. Vajadusel kaunistati ülevaateid ja lisati neile “punast värvi”, nt turistide suurt huvi ja kiitvaid kommentaare Nõukogude Liidu kohta. Päris olukorrast giidid turistidele ei rääkinud, küll aga vihjasid osavalt ridade vahelt.
* Virus elavate turistide käest soetati lääne tooteid, mida Eestis müügil polnud. Need olid näiteks pastakad, õhukesed nailonsukkpüksid, sifoonsallid, teksad ning riided ja kilekotid, kus lääne kaubamärgid suurelt trükitud. Soome turistid smuugeldasid nõutud kaupa oma kohvrites ja müüsid Tallinnas maha. Tõestisündinud lugu räägib soomlasest, kes lasi kodumaal trükkida T-särke tekstiga “Eesti vabaks”. Viru lähistele jõudnud ja särgid kotist välja võtnud, selgus talle ruttu, millise menukaubaga oli tegu. Ohtlik tegevus, aga uute T-särkide omanikud olid olnud haruldaste kehakatete üle pisarsilmi õnnelikud. Smuugeldamine käis ka teises suunas. Eesti autorite kriitilisi, Eesti NSV tõelist olukorda kirjeldavaid tekste toodi Soome kasvõi paar lehte korraga. Hiljem avaldasid neid Eestit toetavad kirjastajad ja raadiojaamad üle terve ilma.
“Viru hotell on endiselt majakas. Maamärk, mis seisab Eesti, Soome ja Nõukogude Liidu teede ristumispunktis ja seda endiste aegade oreooli ei võta sellelt majalt ükski vägi,” ütleb Margit Kilumets, filmi “Viru. Vabaduse saatkond” autor. Vaata katkendit filmist siit.
Millised on teie mälestused “Viru” hotellist ja üldse nõuka-aja hotellidest? Kas teie esimesed Karhu tossud on ka pärit Viru ärikatelt?
Allikad: http://www.koulukino.fi/, https://et.wikipedia.org/wiki/Viru_hotell, SL Õhtuleht, Youtube.com

17. nov. 2015
Korralikust peretoast vale pöördeni

Äpardusteta algus
Me kõik teame, et reisidel juhtub ikka äpardusi – lennud hilinevad, kohvrid ei jõua kohale, broneeringud ei ole kinnitatud, sihtkoha aadress on vale ja nii edasi ja edasi. Kõik need väikesed apsud kuuluvad reisimise juurde ja isegi kui juhtumise hetkel ei pruugi tegu olla naljakate seikadega, siis hiljem on need midagi sellist, mille üle koos lõbusalt nalja heita.
Kui mina oma perekonnaga reisile lähen, siis on teada, et üht või teist meiega ikka juhtub. Märtsi lõpus võtsin ma ema ja oma 1,5-aastase tütrega ette autoreisi Norrasse, Lillehammerisse. Kõik hoidsid hinge kinni ja mõtlesid, et mis siis seekord juhtub. Me valmistasime neile pettumuse, meie reis kulges viperusteta. Me ei eksinud kordagi ära, jõudsime õigeteks aegades sihtkohtadesse ja interneti teel broneeritud hotellituba oli tõeliselt meeldiv. 75 euro eest ootas meid ees piisavalt suur ja korralik twin-tuba koos kööginurga ja suure vannitoaga. Selliste odavate hotellipakkumiste miinuseks on tihti see, et vannituba ja wc on ühiskasutuses, pisikese lapsega reisides ei ole see kuigi mugav.
Ainsateks miinusteks olid suitsulõhn toas, kuigi tegu oli no-smoking-toaga, ja hommikusöögi puudumine. Samas ei saanud me kurta asukoha üle – 15 minutit jalutamist kesklinna ning huvitav kunstimuuseum (Munch-museet) vaid paari minuti kaugusel.

Me olime oma äpardusteta reisist ja heast hotellivalikust vaimustuses.
Ootamatu peatus
Tagasiteed Oslost Stockholmi alustasime me õhtul, tuju oli hea, laps magas rahulikult ning aeg läks lennates. “Vaid kolm tundi veel ja olemegi Stockholmis,” rõõmustasime me. Järgmisel hetkel turtsatas auto kahtlustäratavalt ning me tõmbasime auto kiiruga teetaskusse, et mitte keset kiirteed seisma jääda. See oli tark otsus, sest rohkem auto enam ei käivitunud. Meid ümbritses paks mets, väljas oli pime, ilm oli jahe ja hakkas lund sadama. Me mõtlesime hirmuga, et peame autosse ööbima jääma. Mida aeg edasi, seda rohkem puges külm kontidesse, me püüdsime vapralt seda mitte tähele panna ja mõtlesime, et peaasi, et lapsel külm ei hakkaks.
Kolm tundi hiljem (siis kui me plaanide järgi pidime juba Stockholmi jõudma) jõudsime me puksiirautos sõites 20 kilomeetri kaugusel asuvasse motelli. Tegu oli sellise tee-äärse motell/bensiinijaam/kohvik/kiirsöögikohaga, mis ilmselt ongi mõeldud väsinud autojuhtidele. 80 euro eest saime me kaheinimese toa keskpärases motellis, liigse luksusega see just ei hiilanud, ega ilmselt peagi, arvestades asukohta ja sihtrühma. Me olime õnnelikud, et ei pidanud ööd autos veetma ja ka see keskpärane toake tundus olevat maapealne paradiis. Motelli plussiks oli hinna sisse kuuluv rikkalik hommikusöök.

Vale pööre
Meie autoga olid lood üsna kehvad, lausa nii kehvad, et me pidime Eestist varuosadega appi kutsuma minu abikaasa. Me olime vahepeal küll ema ja tütrega tänu tuttavatele Stockholmi jõudnud, kuid paar päeva hiljem võtsime me mehe ja tütrega ette tagasi teekonna sellesse linna, kuhu olime sunnitud olnud auto maha jätma. 300 kilomeetrit Stockholmist. Kahjuks olime me naiivsed, lootes, et saame auto kohe samal päeval korda ja nii ei jäänud meil muud üle, kui jääda sellesse linnakesse ööbima.
Linna ainuke hotell jättis väljast üsna armsa mulje, ehk natuke küll ajahambast puretud, kuid siiski armas kahekordne telliskivimaja. Hotelli sisse astudes avanes meile teine pilt. Kõik lõhnas mustuse ja suitsu järgi, oli aru saada, et selles hotellis ei ole suurpuhastust aastakümneid tehtud, kardinad olid räpased ja lopendasid määrdunud akende ees. Hotellis valitses haudvaikus ja meie toani viis treppide ja koridoride labürint. Kas te olete näinud filmi “Vale pööre”? Veidike liialdades ütlen ma, et hotell tõi mulle kohe esimesena pähe selle õudusfilmi.
Trepikojas õnnestus meil kokku joosta pulstunud, habetunud ja totaalselt ebaadekvaatse meesisikuga, keda igal sajal juhul oleks pigem julgenud liigitada kodutuks kui hotellikülastajaks, meid tuppa juhatanud hotelli administraator, kes ei rääkinud ühtegi muud keelt peale hiina keele, kamandas ta oma tuppa ja naeratas meile vabandavalt. Meie võdistasime õlgu. Hiljem kui me poes süüa käisime ostmas, põrkasime me kokku ka kolme teise hotellielanikuga, kes teise korruse aknast prügikotte alla loopisid ja neid siis põõsastesse peitsid.
82 euro eest saime me toa tõelises kummituste hotellis. Tuba õnneks oli puhas ja isegi natuke hubane, kuid jääkülm, nii et magasime öösel kõik kolmekesi üksteise kaisus, et sooja saada. Ahjaa, radiaatori peal kuivas kellegi aluspesu, aga mis seal ikka nuriseda, ikka juhtub. Hommikusööki (singiviilud, päts saia, piima- ja mahlapakk ning kohvivärvi kuum vesi) sõime me haudvaikuses suures ja mahajäetud söögisaalis/restoraniosas.

Kusjuures nii palju kui me hotellis enne lahkumist ringi vaatasime, siis ilmselt oli kunagi tegu väga korraliku ja arvestades mööblit isegi natuke suursuguse hotelliga, mis lihtsalt ajapikku oli unarusse jäetud nii klientide kui omanike poolt. Ma ise loodan samuti siiralt, et ei pea selles hotellis enam kunagi ööbima.
Samal ajal Eestis
Üsna tavaline on, et me kritiseerime ja kirume Eesti hotelle, nende teenindust, toitu ja hindasid. Pean tunnistama, et ei ole ka ise patust puhas. Peale seda Norra-Rootsi reisi vaatan ma Eesti majutusasutustele hoopis teise pilguga. Jah, on paremaid ja halvemaid hotelle, on kehvemaid ja korralikemaid tubasid, hommikusööke ja lisateenuseid on igasuguseid, kuid väga suureks nurinaks ei ole põhjust. Eesti hotellide tase on väga hea, pakutavate pakettide hinnaja kvaliteedi suhe üldjuhul paigas ning kui vaadata kasvõi Hotelliveebi pakkumisi, siis võib leida ikka igasugu toredaid pakkumisi.
Mulle endale on hetkel silma jäänud sellised paketid:
–Valgete kevadööde romanss kahele Vihula mõisas, hind alates 65 eurot,
–Kahekesi Võrumaal, Kubija hotell-loodusspaa, hind alates 59 eurot,
– Majutuspakett Sagadi mõisas, hind alates 49 eurot.

15. apr. 2015
"Ta küsis kehakeeles, kas peaks nii või teisiti olema"

Üllatused vetsukoristusel, taevast sadavad joodikud ja paljad kliendid jätkavad meie grotesksete hotellijuhtumite lugusid. Loe ja imesta, millega hotellitöötajad on kokku puutunud!

Vetsude koristamine pole kellegi meelistöö.

Välismaal töötanud Angela (47) rääkis oma loo: „Töötasin kunagi aasta jagu Bosnias hotelli vastuvõtus. Ülesandeid tuli täita tihti igasuguseid, alustades koristajatööst inventuurini. Õnneks oli mu paarilisel tol päeval vetsuvalve (ehk kohustus tualettruume korras hoida), kui üks meesterahvas tuli kurtma, et meeste tualettruumis on suur ummistus.
Raske südamega kõndis paariline vetsu, oli seal veidike aega ära, kuid tuli siis näost punasena, praktiliselt tuld pritsides ja joostes välja. „SEE OLI SELLINE!” ajas ta käed suurust illustreerivalt laiali ja viitas anonüümse tootja lastud mürsule, mis poti umbe oli ajanud.
Leti taga seisnud äsja saabunud kliendid seostasid meeste vetsust tulnud ja punastavat naist, kes seal midagi hiiglaslikku oli näinud, hoopis millegi muuga ja jäid pikkade nägudega vaatama, mis mees see „SELLISE” omanik sealt vetsust väljub.

“Mis siin juhtus?”

Ka klientidel on põnevaid juhtumeid ette tulnud. Jaanus (54) räägib oma loo: „Olime 1983. aasta detsembris Adleris (Sotši lennujaama linn) trennilaagris kolm nädalat hotellis Horisont. Selle sama maja restoranist sadas õhtul viiendalt korruselt üks jota, otse vastu asfalti. Tema kohta peab ideaalselt paika, et jumal hoiab joodikuid ja lollpäid, sest kuidagi õnnestus tal sellest kukkumisest jääda täiesti teadvusele.
Miilits tuli kohale, ajas rahvamassi laiali ja küsis jota käest: „Mis siin juhtus?” Jota oli isegi vähe üllatunud ja vastas: „Ma ka ei tea, ma alles tulin!”.”
Ühe eesti hotelli administraator Anne (26) jagab oma kogetud lugusid: „Üks väga bravuurikas daam läks restorani ja tahtis tellida sushit. Ettekandja üritas väga viisakalt seletada, et kahjuks meie restoranis ei pakuta sushit. Selle peale läks daam endast väga välja ja sõimas ettekandjal näo täis, et miks me siis levitame valeinformatsiooni. Administratsioonis ju olla kirjas, et sushit müüakse.
Siis tuli välja, et daam oli näinud administraatori laua peal silti „ müügil sussid“.”
Teine Anne lugu on paljude administraatorite õudusunenägu. „Pärast baaris ohtralt tarbitud kangeid jooke, otsustas üks soomlasest eakas härrasmees, et oleks õige aeg minna basseini ujuma. Kuna ta peale soome keele muud rääkida ei mõistnud, siis ei osanud ta küsida infot, kas sinna võib minna ka püksata.
Puudulik keeleoskust teda väga ei morjendanud ja asjasse selguse saamiseks tõmbas ta vastuvõtulaua ees püksid kord alla, siis üles, jälle alla ja üles, paljastades kõik oma keha olematud voorused. Sellega üritas ta nö kehakeeles küsida, kas peaks nii või teisiti olema…”

Alasti mehed kuuvalgel ööl pole hotelliakende taga haruldane nähtus.

16€ ja Paksu Margareeta hostelide juhataja Siim Rõõmussaar võtab grotesksed juhtumid kokku enda looga: „See juhtus 16€ Hostelis. Meil on mõned katuseakendega toad. See ei ole küll lihtne, kuid hea ronimisoskusega on võimalik sealt katusele ronida.
Mõned aastad tagasi otsustas üks noorpaar minna sedamoodi katusele öist kuupaistet nautima ning vahuveini jooma. Juhtus aga nii, et aken sulgus nende järel ning nad ei saanud enam tuppa tagasi. Pisiasjana tasub mainida, et noorpaar oli alasti.
Suur oli kõrvaltoa elanike imestus, kui alasti mees öösel nende katuseakna taga koputas. Tänu tublidele administraatoritele olukord lahendati nii, et sellest kellelegi suuri hingelisi läbielamisi ei jäänud. Pigem kõigile asjaosalistele lõbus lugu, mida sõpradele rääkida või millest punastades vaikida.”

Loe ka grotesksete lugude esimest osa siit.

30. mai 2013