Mille järgi valida perepuhkuseks hotelli?
Kui te hakkate perepuhkuseks hotelli valima, siis suure tõenäosusega otsustate te mõne spaa kasuks. Et lastel oleks mõnus basseinis mulistada ja et tegevusi jätkuks. Mida teha siis kui linnas ei ole uhke veekeskusega hotelli? Või kui spaa siiski ei ole teie esimene eelistus? Näiteks Tartus. Perepuhkus ei jää ju sellepärast ära. Eriti Tartus, kus hotellidel on väga hea ära kasutada Aura veekeskuse, AHHAA teaduskeskuse, Mänguasjamuuseumi, Jääaja Keskuse, Elistvere loomapargi olemasolu, et oma hotell muuta peresõbralikuks. Ja just nii täpselt nad teevadki. Seega tegevuste taha Tartus perepuhkuse jaoks hotelli leidmine ei jää.
Meie valisime Tartus pakutavatest välja hotell Londoni perepaketi. Valik sai tehtud asukoha järgi – hotell asub Tartu vanalinnas. Raekoja plats, Ülikool ja Toomemägi ning ka söögikohad on kohe käe-jala juures, nii et ilusa ilma puhul on lausa lust teha linnas väike jalutuskäik Toomemäele ning pärast leida einestamiseks just oma maitsele sobiv söögikoht. Muidugi ei saa etteruttavalt mainimata jätta ka hotell Londoni oma restorani Polpo, mis ka teist aastat järjest Eesti viiekümne parima restorani hulka kuulub.
AHAA teaduskeskuse ja Aura veekeskuse perepiletitest me loobusime, sest 1,4-aastase lapsega sõltub selliste kohtade külastamine tema tujust, mida on raske ette ennustada. Selle asemele pakuti meile võimalust Maitsev Tartu raames katsetada Polpo restorani erimenüüd.
Killuke luksust argipäeva
Teadlikult valisime me suurema toa, sest väikese lapsega kitsukeses hotellitoas ei ole kõige lihtsam olla ja puhkus võib kiiresti rikutud saada. Pealegi oli pidupäev – ikkagi vabariigi aastapäev – ja me soovisime lõõgastuda, juua rahus ja vaikuses klaasikese veini kui laps on magama läinud ja vaadata presidendi vastuvõtu ülekannet. Kuna meil oli võimalus sviit valida, siis seda me ka tegime. Meile tuli suure üllatusena sviidi suurus – 67m2 puhast luksust kesest Tartu vanalinna. Sellist asja ei luba endale iga päev, kuid aegajalt on hea tunda end kui kuninga kass.
Elutuba oli tagasihoidlik, aga stiilne, äärmiselt maitsekalt sisustatud. Mahedad toonid ja mugav mööbel. Olemas oli väike kontorinurgake ja suur söögilaud. Minibaar loomulikult ka. Seda, et lapsel igav võiks hakata, ei pidanud me kartma. Temal oli turnimist ja avastamist küllaga. Vaade Rüütli tänavale paelus teda pikaks ajaks ja uskuge 1,4-aastase lapse puhul on veerand tundi pikk aeg.
Ma saan aru, et mööbel ei olnud selles toas lapsesõbralik tahtlikult, kuid ma tänan hotelli sisekujundajat ümarate nurkatega diivanite ja toolide ning madala laua eest. Meie laps on sellises vanuses, kus ta peab igal pool turnima ja elu on tunduvalt lihtsam kui ei ole “vale” kõrgusega toole ja laudu, kust maha prantsatada. Tuba oli turvaline ja me ei pidanud kogu aeg lapsel järel jooksma, nii et saime isegi “Mandariinid” rahulikult ära vaadata.
Kui nüüd natuke naljatleda, siis tundus, et meie tütar leidis, et sviidis ei ole sobilik ilma kingadeta olla ja nõudis meilt kogu aeg, et talle kingad jalga paneksime. Sama nõudis ta meiltki, kuid andis siis lõpuks alla, sest vaatas, et täiskasvanud ei saa niikuinii millestki aru. Vaatas meile justkui etteheitvalt otsa, et miks tema ainus on, kes meie peres heade kommetega on.
Magamistuba kui lõbustuspark
Magamistoast leidsime me eest voodi, mis tõesõna oli suur nagu batuut. Lapse jaoks. Ja nii me lubasimegi tal seal veidike ringi hüpata. On naljakas mõelda, et väikestele lastele on rõõmuks nii vähe vaja – piisab vaid suurest voodist, et lõbu laialt oleks. Tegelikult kui nüüd üdini aus olla, siis ma pean tunnistama, et sellest voodist ei oleks enam tahtnud isegi püsti tulla. Ma ei ütle, et mujal hotellides halb magada oleks olnud, aga seekord magasin ma tõelist printsessi und. Voodi ja padjad (patjade paksus) olid täiuslikud, ühtlasi on see üks väheseid hotelle, kus voodist pikali asendis on olnud mugav telekat vaadata. Teate ju ise, et üldjuhul kipuvad hotellitubades telekad olema valel kõrgusel või on padjad liiga madalad pikali asendis vaatamiseks. Selles magamistoas oli kõik täiuslik.
Suur saunaga vannituba, kuhu otse magamistoast sai, lisas ainult ekstrapunkte. Ei ole mitte midagi mõnusamat, kui peale sauna tõmmata selga hommikumantel ja istuda mahedas vaikuses elutoas diivanil. Lihtsalt lülitada end argipäevast välja ja nautida hetke. Hotell Londoni sviidi plussiks oligi see, et see ei meenutanud sugugi hotellituba ja lihtne oli end väga koduselt tunda.
Restoranielamus presidendi vastuvõtu ajal
Natuke on mul kahju, et me ei saanud õhtusööki nautida Polpo restoranis, aga tundes oma lapse söömiskombeid ja kannatlikkust, otsustasime me einestada toas, et niimoodi mitte segada teisi restoranikülastajaid ega katta kogu restoran ühtlaselt väikeste toiduste käejälgedega. See oli meist tark tegu, sest toas saime me heleda mööbli katta ära käterätikutega. Hele mööbel oli selles mõttes ka selle toa ainus miinus, kuid käterätikuid päästsid toa kõige suuremast hävingust.
Õhtusöök toodi meile tuppa täpselt vabariigi aastapäeva piduliku kontserdi ajaks, nii et tegelikult oli võib olla isegi hea, et lapse pärast olime otsustanud toas õhtustada. Nii oli see pidulik perekondlik õhtusöök, kuigi kolmekäiguline õhtusöök ja lastepraad olid nii suured, et söönuks oleks saanud pool Tartut. Maitsva Tartu erimenüüst ma eraldi ei räägi, sest veebruarikuu lõpuga sai see kampaania läbi, küll aga võib mõista, miks Polpo 50 parima restorani seas on. Meil on plaanis sinna lähiajal tagasi minna. Siis juba lapseta.
Nii väikese lapsega pidulikul õhtusöögil olles lõppeb see ikka ühtemoodi nagu ka allolev pilt seda ilmestab. Muidugi tuleb jonn peale kui rumalad vanemad ei luba kartulipüreed vahuveiniklaasi panna või piima carpaccio peale valada. Kellel ei tuleks. Ma vabandan koristaja ees, kes need plätserdatud nõud toast eest leidis ja ajan kõik lapse kaela. Ausõna, meie sõime viisakalt, meie 1,4-aastane laps mitte nii viisakalt.
Puhkus, mis vääris tõepoolest puhkuse nime.
Hommikul magas ka laps, kes üldjuhul kipub enne kella kuut ärkama, kella seitsmeni ja lasi meil enne hommikusööki veidikene selles maailma kõige mõnusamas voodis laiselda. See oli puhkus selle kõige õigemas tähenduses!
Hommikusöögile läksime me värske ja puhanuna, kuigi öine intsident, kus üks tore seltskond arvas, et lähedal asuv kokteilibaar on drive-in ning sinna oma BMW-ga sisse sõitis, äratades meid kell üks öösel sellise pauguga nagu oleks pomm plahvatanud. Mis sa ikka teed. Ka selliseid asju tuleb ette.
Mingi ime läbi püsis ka laps suurema osa ajast hommikusöögilaua taga. Seda teeb ta vaid juhul kui toit talle tõeliselt meeldib, väikene diiva nagu ta on. Ju siis oli väärt toit. Mul oli selle üle nii hea meel, sest me saime rahulikult kohvi juua. Jälle kord tänan ma hotellipersonali, kes meie soovidele igati vastu tulid.
Plussid:
Aukoht (10/10). Asukoht vanalinnas, vaatamisväärsused käe-jala juures.
Teenindus (10/10). Lausa fantastiline. Ei olnud ühtegi küsimust, mille peale meile oleks viltu vaadatud, kõik meie soovid said rahuldatud.
Hinna ja kvaliteedi suhe (9/10). Absoluutselt iga kulutatud eurot väärt.
Hommikusöök (9/10). Kohv oli hea, munapuder oli hea, aga midagi jäi siiski puudu. Ma täpselt ei teagi, mis, võib-olla värske salatimaterjali valik, aga tegelikult on see juba norimine.
Peresõbralikkus (9/10). Nii väikese lapsega nagu meil ei saanud me kõike nautida nii nagu oleksime soovinud, mis ei tähenda, et hotell omalt poolt ei oleks teinud kõik selleks, et meil oleks mõnus ja mugav olnud. Samuti loobusime me ise AHHAA ja Aura keskuse piletitest, mis paketi juurde kuuluvad. Suurema lapsega oleks minu hinnang hotellile peresõbralikkuse eest kindlasti maksimum.
Miinused:
Miinuseid oli väga raske leida, tahaks isegi öelda, et miinuseid ei olnud. “Õnneks” tuli appi seesama pidutsev seltskond, kes meid öösel äratas, nii et saame miinusena tuua välja asukoha, mis samas on hotelli üks suurim pluss. Kuna hotell asub Tartu peatänaval, siis võib juhtuda, et mõnel pidupäeval nagu 24.02 võib mõni “tore” seltskond oma rumalusega teie öörahu häirida.
Hele mööbel. Loomulikult pole hotelli süü, et me pole suutnud oma last korralikult paigal istudes sööma õpetada ja pidime muretsema, et ta midagi ära ei määriks. Või lõhuks. Ühe lillega suutis ta natukene siiski pahandust teha. Vabandust!
