Ma olen täiesti hull mõisate ja nende lugude järgi. Ei ole üldse imeks pandav, et ma Tallinnast Tartusse sõites külastasin läbi kõik teele jäävad mõisad, tutvusin nende ajalooga, mõtlesin, mida need mõisad kõik rääkida võiks kui vaid oskaks ning unistasin, mis tunne oleks omada päris oma mõisa. Kui populaarne laulusalm ütleb, et “ministriprouaks ma nii hästi passiks, mu mees mind hellitaks ja kutsuks kassiks”, siis mina lauluaks “mõisaprouaks ma nii hästi passiks”.
Varajaseks emadepäeva kingituseks saingi ma mõisaprouat mängida. Küll 24 tunniks, kuid teate, rohkem ei olnudki vaja. Külastatud mõisaks sai valitud Padise mõis. Padise mõisaga tutvusin ma kolm aastat tagasi kui me pere ja sõpradega Padise kloostri varemeid külastasime. Juba siis mõtlesin ma, et Padise mõisa peaks kindlasti külastama, kuid kuidagi läks aeg nii kiiresti, et näete, enne möödus kolm aastat kui me sinna jõudsime. Viimati kui ma Padisel ringi jalutasin olin ma seitse kuud rase, seekord jalutasin ma seal ringi oma 3,5-aastase tütrega, et tähistada emadepäeva. See oli nii armas! Ilm soosis meid samuti ning kostitas meid päikeselise ja sooja ilmaga, mis kohe kutsus ümbrust uuesti avastama. Ma tean, et see kõlab natuke nagu klišeepostitus, kuid käsi südamel, ilusamat emadepäeva kinki ei oleks ma osanud endale soovida. Muinasjutuline asukoht, imeilus ilm ja lapse korjatud lilled. “Emme, need lilled on sulle!” ütles väikene Ida ja pistis mulle pihku maailma kõige ilusama lillekimbu.

Me jalutasime tagasi mõisahoonesse, sest selgus, et ka meie väikene röövlitütar digimuutus siin printsessiks, kes ei jaksanud enam oodata, kuna te kleidi selga saab panna. Selles pole ka midagi üllatavat, sest keskkond soosis igati unistamist, et kui mitte printsessid, siis vähemalt mõisaprouad ja -preilid oleme me küll. Padise mõisas on kokku 20 kahekohalist tuba. Meie ööbisime seekord sviidis, mis oli äärmiselt luksuslik ja maitsekas. Mulle endale meeldis tohutult see, et meie magamistoast sai otse minna ka suurde ühiskasutuses olevasse elutuppa ja sealt kohe rõdule, nii et jäi mulje nagu oleks meie sviit terve korruse suurune. Meie elutoast läks uks ka järgmisesse numbrituppa, mis on mu meelest eriliselt mugav kui puhata suurema perega. Nii saabki endale tekitada eriti luksusliku ja mõnusa elamise.

Mõisahotell, mis väljastpoolt jätab palju pisema mulje, on tegelikult üllatavalt suur, kuid samas nii palju väike ja hubane, et seal end kodusena tunda. Üsna segane lause vist sai, aga täpselt nii on. Väljast on hoone pigem tagasihoidlik ja tegelikult ei oskaks aimatagi kui suursugune maailm nende uste taga peidus on. Ometigi tundsime me end seal nii koduselt, et ma vist kaotasingi reaalsusetaju ning kujutasin korraks, ette, et me elame seal. Ma ei näinud põhjust lukustada toauksi, need olid meil lausa pärani kui Ida mööda mõisa ringi jooksis. Paljajalu. Kõik hotellikülastajad tundusid nagu olevat “meie inimesed”, nagu oleks meil külas. Suures õhtusöögisaalis peeti pidu, restoranis einestasid mõned paarid, klaveritoas mängis keegi klaverit, siit-sealt kostis laste kilkeid. See kõik moodustas sellise terviku, et pole ime, et mul reaalsustaju kadus. Kui mu abikaasa hilisõhtul meiega ühines, läksime me talle peauksele vastu, jällegi paljajalu, kuid samas nii elegantselt nagu mõisapreilidele kohane. Ma ei oska seda sõnadesse panna, kuidas üks hotell saab üheaegselt olla nii suursugune ja kodune, aga nii see oli.

Õhtusöögi palusime me endale serveerida toas. Samal ajal kui meie nautisime õhtusööki, mulistas väikene mõisapreili mullivannis. Kogu mõisa iseloomustas see, et detailidele oli väga suurt tähelepanu pööratud, nii oli see ka vannitoas, kus lisaks tavapärastele šampoonidele ja kehageelidele olid olemas ka vannipallid ja vannivett lõhnastavad teekotikesed. Pilt jäi tegemata, sest enne kui ma jõudsin kaamera tuua, et seda imearmast korvikest jäädvustada, oli mõisapreili asjad juba endaga vanni kahmanud. Peale vannis mulistamist oli meil kõige armsam väsinud laps, kes diivanile magama jäi ja lasi meil romantilist õhtusööki nautida.

Ahjaa, enne kui ma unustan, siis hotelli saabudes ootas mind laual vahuvein ning juustu-puuviljavaagen. Ma pean ütlema, et see on üks väheseid kohti, kus selline vaagen on tõepoolest oma nime väärt, tihti tähendab puuviljavaagen vaid paari viilu õuna ja apelsini, kuid siin oli see vaagen suure algustähega. Mõisale vääriline.

Õhtusöök ise pakkus samuti maitsenaudinguid. Mina sõin eelroaks küülikpateed seemnepliinil, minu abikaasa valikuks oli soolalõhe tartar meega röstitud rukkileival. Pearoogadest valisin mina suvikõrvitsa risotto, abikaasa valis koorese ahjukala parmesanijuustu ning spinati-kartulipüreega. Kala oleks minu arvates võinud olla veidi rohkem maitsestatud, kuid see eest risotto viis keele alla. Ilma häbenemata limpsisin ma saiatükiga taldriku puhtaks, et viimanegi ampsuke risottost kätte saada. Ma jäin mõtlema, miks me Padise restoranist nii vähe teame? Miks ei ole see kasvõi viiekümne parima restorani hulgas. Ma tean mitut restorani tolles nimekirjas, millele Padise silmad ette teeks. Eraldi on olemas ka lastemenüü. Ei midagi peent, kuid ka kõige lihtsama kartulisalati annab serveerida nii, et väikesed mõisapreilid- ja härrad korralikult laua taga noa ja kahvliga süüa püüaksid. Nii nagu seisus kohustab;)

Restoran on tavapäevadel avatud 17-22. Ma soovitan siiralt seda restorani külastada ka siis kui te ei plaani hotellis ööbida. Täiesti peidetud pärl Harjumaa metsade vahel. Me ise hakkame siin küll nüüd tihedamini käima, seda enam, et Padise asub meie kodust maksimaalselt 15-minutilise autosõidu kaugusel.

Hommikusöögid on alati hotellides minu lemmikud ja tihti annan ma hotellile oma hinnangu just hommikusöögi järgi. Ma olen hommikusöökide suhtes veidikene pirtsakas. Mõisahotellide hommikusöökidel on muidugi teiste hotellide ees tohutu eelis, sest juba atmosfäär ise on vaata, et rohkem väärt kui söök. Kui ma üldse millegi kallal norida saaks, siis oligi see hommikusöök. Mitte et midagi puudu oleks olnud, kõik oli lisaks ka imekaunis, kuid näiteks minu enda maitsele oli puder liiga magus ning munad liiga kaua keedetud ja kogu aeg kui ma midagi juurde läksin tõstma, oli see just otsa saanud, nii et ma pidin ootama. Minu abikaasa muidugi vangutas vaid pead ning ütles, et minu kriitika on ebaaus. Eks vist oli jah, aga mis mõisaproua ma siis oleks, kui ma üldse ei kritiseeriks.

Jube raske oli mõisast lahkuda, me lapsega venitasime veel võimalikult kaua, et sellest imelisest kohast viimast võtta. Natuke läks selle puhkusega pahasti, et ma sain maitse suhu ja tahaksin veel ja veel ja veel siia tagasi. Padise pakub ka eksklusiivseid külastuspakette, millega saate tutvuda nende kodulehel, aga ka Hotelliveebis on olemas mõnusad romantikapaketid, millega saate tutvuda SIIN.

Emadepäev on tulekul ja kuigi ma tean nüüd, et kõige armsam kink on ma lapse korjatud lilled, siis uskuge mind, ükski ema ei ütleks ka sellisest puhkusest ära. Ma soovitan siiralt aeg maha võtta, ajas tagasi rännata, tutvuda Padise ilu ja ajalooga ning nautida kõike seda, mida üks väikene hubane hotell teile pakkuda suudab.

Koju jõudes lugesin ma Padise mõisa ajaloost. Jällegi, kui palju võiksid ühe maja seinad rääkida kui nad vaid suudaks. Dünamündest pärit mungad, kuningas Gustav II Adolf, Riia toomhärra Thomas Ramm, Padise kool, Koidula kolhoosi abihoone – kõik on jätnud oma väiksema või suurema jälje Padisele. Ja kui te olete hotellis, siis vaadake tähelepanelikult enda ümber. Ajalugu on igal pool teie ümber. Rammide suguvõsa vapil on  kujutatud noolega läbistatud jäära. Vapp, mis anti  von Rammidele Rootsi kuningas Gustav II Adolfi poolt 28. augustil 1624.a. , on originaalis näha ka vana hoone peasissekäigu vestibüülis, see on sinna paigutatud ajal, mil hoone esmakordselt ehitati.