Blog

Siis, kui mu elu keeruliseks tehakse

Ma olen juba varem mitu korda kirjutanud, et Eesti hotellide tase on minu arvates ääretult kõrge, vähemalt viimaste aastate jooksul olen mina tähele pannud tohutavat arengut, eelkätt teeninduse osas. Minu tööks on hotelle hinnata, ma ei taha öelda “arvustada”, sest tegelikult tundub mulle, et arvustus peaks oma olekult negatiivne, kritiseeriv ja vinguv olema, mina olen otsustanud selline mitte olla. Ma toon küll välja kitsaskohad, annan neist teada hotelli personalile, kuid tahaks siiski keskenduda plussidele.

Selle segase sissejuhatusega jõuan ma Villa Wessetini Pärnus. Ma ei tea Pärnust suurt midagi ning seetõttu olen ma selles linnas teel rannast kesklinna päris mitu korda ära eksinud, möödudes nii ka Villa Wessetist. Ma mäletan, et olin esimene kord seda tillukest hotelli nähes väga positiivselt üllatunud – mulle jäid meelde lilled restoranirõdul ja seest paistvad kristall-lühtrid. See mõjus nii romantilise ja hubasena, ometigi lubasin ma endale eelarvamust (nagu ikka) ja midagi erilist ma hotellist arvama ei hakanud. Lisaks sellele olin ma kuulnud nurinat restorani kohta.

Nii pean ma tunnistama, et eelmisel nädalal Pärnu poole sõites ma sellest külastusest suurt midagi ei oodanud. “Ah, lihtsalt üks paljudest ühesugustest tillukestest,” mõtlesin ma. Ja tuleme nüüd tagasi selle postituse alguse ning pealkirja juurde. Ma tean, et inimestele meeldivad intrigeerivad postitused ning seepärast ütlengi ma, et minu elu tehakse hotellides keeruliseks. Intriigi ma ilmselt teile pakkuda ei suudaks, isegi kui ma tahaks, kuid natukene oodatud kriitikat ikka, sest ma mõtlen, et võib-olla hakkavad omadussõnad nagu “armas”, “suurepärane” ja teised samasse kategooriasse kuuluvad väljendid väärtust kaotama. Sisimas lootsin ma, et Villa Wesset annab mulle võimaluse kriitikaks.
Algus oli oivaline. Meie tuba asus kolmandal korrusel. Ühes käes kohver ja teise käe otsas laps rippumas ronisime me trepist üles, ma avasin katusealuse toa ukse ning esmamulje oli tilluke ja pime, ma olin sõidust väsinud (lapsest ka) ja sõjakalt meelestatud, silmad otsisid veel asju, mida kritiseerida. Me liikusime tuppa edasi ning pime ning kitsas esmamulje asendus sellega, et minu käsutuses oli eraldi magamistoa-osaga deluxe tuba. Ma heitsin korraks voodisse ja rohkem poleks ma tõusta tahtnud. See oli nii mõnusalt mugav (viimati sattusin ma hotellivoodist samavõrd vaimustusse Tartus Londoni hotellis).

Kui nüüd siiski kritiseerida, siis mulle meenutas elutoa-osa tapeet punaseid jõulukuule (tegelikult olid need punased vaasid) ja ma leidsin end rohkem kui korra mõttelt, et miks siin toas on jõuluteemaline tapeet kui väljas on soojakraadide järgi südasuvi. See on ka kõik, mis mul ette heita on. Jah, natuke võib-olla vajaks lauad-kapid värskendamist, kuid vanasse villasse natuke kulunud välimus sobib. Minu ainus soovitus hotellidele üldiselt on see, et kui teil vähegi võimalik, üllatage külastajaid laual oleva värske lilleoksaga. See annaks nii palju juurde.
Peale kerget värskendamist liikusime me uuesti alla fuajeesse. Sõjakas meelestatus treppide vastu asendus hoopis heldimusega. Trepiastmed nagisesid nii armsalt, andes aimu maja ajaloost, stiilsete puitvõlvidega teise korruse koridori seinal vaatasid fotodelt vastu hotelli asutajad Elias ja Ida Wesset. “Vaata, Ida!” kordas mu sama nime kandev tütar rõõmsa kilkega. Mööda käänulisi koridore ja nagisevaid treppe kõndides tekkis mul korraks tunne, et olen sattunud teise sajandisse. 1928.aastasse, mil hotell rajati. Ja ajalugu ma jumaldan!

2007.aastal avatud hotellis on kokku 36 tuba, millest kaks on suuremad ja vanniga sisutatud deluxe toad, üks kolmeinimese ja 33 kahekohalist tuba. Väikse vihjena võin teile öelda, et kõik toad on erinevad, osad rõdudega, osad suuremad, osad väiksemad, mõni luksuslikum, parema vaatega. Ma soovitan teil enne broneerimist hotelli kodulehel eeltööd teha või oma soovidest teada anda, ma olen enam kui kindel, et võimaluse korral saate just selle toa, mida soovite.

Väikeses hotellis on olemas ka konverentsiruum. Kõlab uskumatult, kuid see on talvisel perioodil mahutatud sviiti. Ma nägin oma silmaga, väga hubane ja mõnus oli, mahutades lausa 50 inimest (teatristiilis), klassiruumi stiilis 36. Ma soovitan seda uurida, kui vajate intiimsemat kohta seminari pidamiseks ((http://wesset.ee/seminar/).
Kõige positiivsemalt jäid mulle Villa Wessetist meelde teenindus ja restoran. Restoranist kirjutan ma ka eraldi postituse, kuid luban teile, et mitte vaid a la carte menüü pole selles hotellis suurepärane, vaid ka hommikusöögivalik. Hästi läbimõeldud ja midagi kõigile. Vahuvein (mida ma kahjuks seekord endale lubada ei saanud) oli täpiks i peal.

Tegelikult võiks ka teenindusest eraldi postituse teha, sest see oli tõepoolest imeline. Mul oli kaasas (nagu ikka) 2,5aastane tütar, kes pudelis ka kinni ei püsiks. Samal ajal kui mina tutvusin hotelliga, hoidsid restorani töötajad tal silma peal, ma olen selle eest ääretult tänulik. Sama kordus ka hommikusöögi ajal. Ma ei tea, kas kõikidel selle hotelli töötajatel on lapsed, et nad kohe teavad, kuidas lastele läheneda ja nende usaldus võita, kuid ääretult lastesõbralik oli see hotell ning teenindus oma olemuselt küll.

Nagu ma postituse alguses mainisin ei tea ma Pärnust suurt midagi, kuid see ei tähenda, et ma ei saaks aru kui hea asukohaga hotell on. Mul oli tegelikult natukene soov kesklinna jalutada, et vaadata, kas Pärnus ka uusi poode silma hakkab, kuid ilusa ilma (ja lastenurga) tõttu veetsin ma liiga kaua aega hotelli restorani terrassil ja kesklinna asemel otsustasime me õhtul hoopis randa jalutada. Rand asub umbes paarisaja meetri kaugusel, kuhu saab läbi ilusa pargi. Meie sattusime oma teel ka mõnusale lastemänguväljakule, kust üks reisiline kohe kuidagi edasi ei tahtnud liikuda.
Meie oleme Pärnus endale uue lemmikööbimiskoha igal juhul leidnud. Villa Wesseti pakettidega saate tutvuda SIIN. Soovitan kindlasti järele vaadata, sest valikus on midagi kõigile, romantikutest kinosõpradele.

16. mai 2016
Enne, kui Pariisi lähed, käi Nuustakul ära!

Mina tegin siiski risti vastupidi sellele tuntud kõnekäänule ja enne kui järgmisel nädalal suvesooja Pärnusse põrutan, tegin väikese vahepeatuse Stockholmis. Ma ei tea pea ühtegi eestlast, kes kasvõi kord aastas Rootsi kruiisile ei satuks, nii et võib-olla kulubki väikene hotellisoovitus ära.

Vaade Monteliusvägenilt

1770. aastast pärit tilluke Hellsten Malmgård hotell asub populaarses Södermalmi linnaosas, aadressil Brännkyrkavägen 110.
Minule seostub Södermalm eelkätt ägedate vintage ja second hand poodidega, kuid väidetavalt on ka ööelu just selles linnaosas kõikse kihvtim (meie reisiseltsilistest suurem osa külastas igal õhtul erinevaid Södermalmi pubisid-baare). Linnaosa kutsutakse hellitavalt Hipsterville’iks, mis annab üsna kenasti aimu selle iseloomust. Kuid Södermalm on külastamistväärt juba ainuüksi selle eripära ja ilu pärast. Seekord liikusime me ilma autota ja seepärast oli mulle lapsega koos reisides oluline, et punktist A punkti B saaks ilma liigse peavaluta. Tallinki reisisadamast saab hotelli otse metrooga, Zinkensdamm metroopeatus asub hotellist 150 m kaugusel. Asukoht Södermalmil ja metroojaama vahetus läheduses saigi otsustavaks.
Aga tagasi hotelli juurde. Nagu juba mainitud siis hotelli ajalugu ulatub päris kaugele tagasi ja hoone on varem olnud kuninganna Kristiina jahipalee. Hoones on ajalugu kenasti säilinud. Iga korruse koridoris võib leida erinevaid ajaloolisi esemeid, suured ja rasked rauduksed meenutavad kunagisi jahipalee aegu. Esimese korruse “lebola” sai nädalase peatuse jooksul meie vaieldamatuks lemmikkohaks. Muidugi oleksin ma eelistanud aega veeta päikesepaistel hubases ja romantilise sisehoovis latte’t rüübates, kuid ilmataat pakkus meile kahjuks rohkelt vihma. Seepärast oli mul hea meel, et selline mõnus puhkeruum olemas oli.

Tubades on nagisevad laudpõrandad, kaheteistkümnes toas on säilinud orginaalahjud, osad neist Gustafsbergi nime kandvad, mõned toad üllatavad luksuslike sammastega vooditega, kuid ka kõige tavalisem numbrituba üllatab orginaalse ja julge värvigamma ning mööblivalikuga. Meie kaheinimese tuba oli julgetes punastes toonides. Olgugi, et tuba asus praktiliselt kohe lifti kõrval ja mina olen ääretult erksa unega, siis ei seganud inimeste liikumine mu magamist sugugi.

Hotelli miinused? Kuna minu jaoks on tegu üsna kõrges hinnaklassis oleva hotelliga, siis hommikusöögist oleks ma veidike enamat oodanud. Hommikusööki ei saa sugugi laita, olemas oli kõik korralikuks hommikusöögiks vajalik, kuid siin hotellis oleksin ma oodanud väikest vau-efekti (midagi sellist nagu mind viimati üllatas Grand Hotel Viljandis). Hotelli peaukseni viiv munakivitee on küll ilus ja romantiline, kuid rasket kohvrit enda järel vedades veidikene ebameeldiv (jah, ma saan ise ka aru, et see siin on juba lihtsalt norimine).
Kokkuvõttes aga äärmiselt võluv hotell Stockholmi südames.

4. mai 2016
Puhkus vanadekodus?

Kuna minule jättis Värska Sanatooriumi külastamine positiivse mälestuse, otsustasin ma olla julge ja teha broneering ka sanatooriumis, mida ma ülevõlli huumoriga olin vanadekoduks kutsunud. Sanatooriumis “Laine” Haapsalus. Mehe jätsin seekord koju ning otsustasin sõbrannad kaasa kutsuda.
Viimati olin ma “Laines” käinud aastal 2001, kui mu vanaonu sinna ravivõimlemisse oli saadetud. Sanatoorium “Laine” jättis mulle tookord kustumatu mulje – seal oli busside viisi Soome ja Rootsi vanureid ning sealt ka põhjus, miks ma seda vanadekoduks kutsusin. Nüüd oli sanatooriumist saanud spaahotell. Kohale jõudes oli minu esimene mulje sama kui aastal 2001. Sanatoorium selle kõige otsesemas mõttes, ninna torkas kloorilõhn, meid võttis vastu natuke pahur administraator ning ma ootasin, kuna Ervin Abel ja Endel Pärn kusagilt välja hüppavad ning “Ma küsin, kus on sanatoorium?” kisama pistavad. Ma olin negatiivselt häälestatud ja väga suuri ootusi sellele puhkusele ei pannud.
Esimene positiivne üllatus oli tuba. Meil oli kahekohaline tuba, kuid kuna üks sõbranna oli liitunud viimasel hetkel, palusime talle tuppa lisavoodi tuua. See mahtus kenasti ära ja ruumi jäi liikumiseks ülegi. Toast avanes suurepärane vaade merele. Spaahotell “Laine” suurimaks plussiks minu arvates oligi asukoht. Hommikul läks mul uni väga vara ära (mitte vabatahtlikult olen ma harjunud kella viie-kuue paiku ärkama, kuid tundus ebainimlik toakaaslasi samal kellaajal äratada) ning ma otsustasin teha väikese jalutuskäigu mööda rannaäärt. Karge kevadhommik, vaikus, kerge udulooriga kaetud laht, ei ühtegi teist inimest peale minu – fantastiline energialaeng uude päeva.

Spaaosa ei ole teab mis suur, olemas on aurusaun, infrapunasaun ja leilisaun ning bassein. Meie külastamise hetkel olime me spaas ainsad külalised (olgugi, et hotell ise oli rahvast täis) ja seepärast pean ma ütlema, et spaa jättis väga meeldiva mulje, kuue tüdruku privaatne sauna-ja basseinipidu.

Kui kogu hotellikompleks on pisut nostalgiahõnguline ja minu jaoks jääb ehk hubasust pisut puudu, siis spaaosa kohta ma midagi halba ei ütle. Samas ma ei tea, kas teen hetkel “Lainele” liiga, kuid mulle tundub, et selle spaa kasuks teeb üldjoontes ikkagi valiku vanem klient, kes eelkätt on huvitatud ravipakettidest. Ja Haapsalu muda headusest oleme me kõik kuulnud.
Sel ajal kui teised sõbrannad ka järgmisel päeval end basseinis otsustasid värskendada, otsustasin mina testida ilusalongiteenuseid. Teenusega ei oleks ma rohkem rahule jääda saanud, väga meeldiv ja tore juuksur oli, kuid hind oli see, mis mind natuke ehmatas. Ma ei tea miks, aga ma olin millegi pärast arvanud, et Haapsalu-suguses väikeses linnakeses maksab juuksur tunduvalt vähem kui pealinnas. Ei maksnud vähem. Maksis täpselt nii palju kui Tallinnas. Aga jäin lõikusega väga rahule.
Üks naljakas seik ka. Ma ei ole kunagi varem näinud kokteilide nimekirjas “Viin Coca-Colaga”. “Laine” spaa lobby-baaris oli aga selline kokteil täiesti olemas. Ma uurisin baaridaamilt, miks selline kummaline kooslus. Selgus, et tegu oli klientide poolt ühe enim nõutud joogiga. Ma proovisin ka järele. Nojah.
Kui ma nüüd pean ausalt ütlema, kas ma läheksin tagasi, siis esimene valik “Laine” mul suure tõenäosusega ei oleks. Ma ei ütle mitte midagi halba, kuid ma tundsin, et “Laine” jaoks olen mina konkreetselt natuke noor. Oma vanaema, vanatädi ja vanemad tuttavad saadaksin ma aga “Lainesse” küll. Selles mõttes ongi mul ääretult hea meel, et Eestis on sanatooriumide ja spaade pakkumisi igale maitsele ning igale vanusgrupile.
“Laine” pakkumistega saate tutvuda SIIN

28. apr. 2016
Reis tagasi nõukaaega?

Mul on Värskaga eriline suhe. Ühel suvepäeval paar aastat tagasi (olime just Põlvamaal külas) istusime me perega autosse ja hakkasime Värska poole sõitma, me jõudsime 15 km kaugusele Värskast kui ootamatu telefoni kõne meie plaanid rikkus ja me tagasi pidime pöörduma. “Nii lähedal, samas nii kaugel,” ohkasime me ja sellest sai pikaks ajaks meie pere hüüdlause. Värska jäi meie südamesse kripeldama. Aasta hiljem võtsime me Värska jälle plaani, uurisime enne maad, mis seal teha oleks, avastasime Värska Sanatooriumi veekeskuse ja Tsäimaja ning panime autole hääled sisse. Värska me jõudsime, Tsäimajja ka, kuid veekeskuses oli tol päeval hooldus (vihjeks endale: järgmine kord tasub enne uurida, kas koht ikka avatud on).

Foto: visitestonia.com

Kolm on kohtuseadus. Seekord tahtsin ma kindla peale minna, ei mingit edasi-tagasi sõitmist niisama. Nii sai broneeritud ka ööbimine Värska Sanatooriumis. “Baar, naised, muusika. Mina olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada,” naeris mu abikaasa kui ütlesin, et meile Värska Sanatooriumis toa kinni panin. Tema jaoks oli sõna “sanatoorium” nõukaaegse kõlaga. Ta ei olnud ainuke. Paljud, kellele ma mainisin meie eesootavat sanatooriumi külastust, küsisid sama, et kas see pole mitte iganenud ja nõukaaegne. Mina naersin selle peale, et siis ongi retro ja retro mulle meeldib. Igatahes MINA Värska külastamisest taganeda ei kavatsenud.
“Looduse rüpes, kaugel saastavast tööstusest ning linnamürast Värska lahesopis kõrgub otsekui hele kruiisilaev – Värska sanatoorium. Hotellikorpuses on 101 kõigi mugavustega tuba, mille kõik rõdud vaatavad järvele. Sumedatel suveöödel on siin kõige valjemaks heliks konnade krooksumine. Läheduses pole suuri maanteid, kümnete kilomeetrite raadiuses vaid männimetsad, rabad, külad. ” – nii kõlab tutvustus sanatooriumi kodulehelt. Kõlab romantiliselt ja hästi, eksju?
Ütleme nii, et minu esimene mulje ei olnud päris nii romantiline, sest nõukaaegne (moodne) arhitektuur tuli elavalt silme ette, mul jooksid filmina peast läbi kõik need moodsad kolhooside keskused, rahvamajad, kuid olles hotellide/spaade/sanatooriumite üsna vilunud külastaja, siis tuletasin endale meelde, et raamatu kaante järgi raamatu sisu üle ei otsustata. Ja tegelikult kui nüüd aus olla, siis nõukaaja hõng kipub juba olema pigem positiivse kõlaga. Või nostalgilise. Kas pole nii?

Kui nüüd edasi sisse astuda, siis erilist luksust siit just eest ei leia (Kui Sootska sviit välja arvata, mis mu meelest oli päris šeff), kuid samas oli kõik nii kodune – nii vastuvõtt kui toad. Mulle meenus kohe hotell “Pesa” Põlvas, mis mind esimese hooga muigama ajas ning mu peas oli palju sarkastilisi nalju, kuid mis oma hubasuse ja kodususega mõjus tegelikult väga lõõgastavalt. Sama oli Värskaga. Vastuvõtt jättis tunde nagu oleksime me väga oodatud.
Hetkel on käimas ravikorpuse ümberehitus balneoloogiakeskuseks. Selle peene võõrsõna taga on peidus kümblusraviteadus, mis uurib mineraalveeallikaid, ravimuda ja nendega ravimise meetodeid. Remont natukene segab ja kontrast uue ja vana vahel on kohati päris naljakas, kuid annab aimu sellest, mida Värskast varsti oodata on. Ja SEE näeb tõeliselt hea välja! Remondil on miinuste kõrval ka plusse – kuni 20.juunini pakub Värska sanatoorium ravipakette soodushinnaga.

Millised on kokkuvõttes Värska Sanatooriumi plussid teiste spaade/veekeskuste/lõõgastuskeskuste ees?
* Mullivannides voolav kuulus ja puhas Värska mineraalvesi. Just seesama, millega me üles kasvanud oleme ja armastame. Mineraalvett saab maitsta otse kraanist juba veekeskusse sisenemisel.
* Kuna Värska asub kaugel (ja mõjub mingil määral nagu välismaale sõit), on see aja mahavõtmiseks parim koht.
* Superkaunis loodus ja asukoht. Kerige tagasi selle postituse algusesse, kus on hotelli kodulehelt pärit tutvustus. See vastab tõele! Okei, konnad ei krooksunud, konnade jaoks oli lihtsalt vale aastaaeg.
* Setomaa eripära. Ja selle rõhutamine.
Kellele Värska Sanatoorium sobib?
* Inimesele, keda huvitab Setomaa ja Seto kultuur, kes naudib eelkõige kaunist loodust, rahu ja vaikust ning soovib eemale linnakärast.
* Inimesele, kes ei oota liigset luksust.
* Inimesele, kes ei pelga pikka autosõitu.
Suurimad miinused?
* Veidike kulunud
* Kehv interneti/mobiili leviala (on see tegelikult miinus?)
Kas ma läheksin tagasi? Jah, kindlasti. Setomaa on täpselt “nii lähedal, aga samas nii kaugel”, et mõjub välisreisina, Värska sanatooriumi nõukaajahõng muutus minu jaoks pigem eeliseks teiste ees (ma loodan, et nad uuendamise käigus retro-vibe’i täielikult ära ei kaota). Ja juunis avatav balneoloogiakeskus (ma pidin mitu korda üle kontrollima, kas kirjutasin sõna õigesti) kõlab äärmiselt uuenduslikult, eripäraselt ning huvi pakkuvalt. Seniks aga ärge siis unustage vaadata Värska sanatooriumi ja veekeskuse pakkumisi SIIT.

13. apr. 2016
Persoonilood: Värska Sanatooriumi perenaine Kaja

Selle aasta veebruaris tunnustati Põlvamaal 2015.a parimaid turismitegijaid. Tunnustuse said ka kaks turismitöötajat – üks neist on Värska Sanatooriumi kauaaegne töötaja, hotelli perenaine Kaja Linnus. Sel puhul tegime temaga ka väikese intervjuu.
Kaja, kel juuli lõpus täitub Värskas töötamise 20 aastapäev, on tagasihoidlik. Auhind tuli ta enda sõnul talle ootamatu üllatusena,sest ta ei uskunud e-mailis saabunud kirja,et on Põlvamaa aasta turismitöötaja nominent.
“Pidasin end tavaliseks töötajaks hotellis,kes peabki oma tööd hästi tegema.Nüüd on see tunnustus mulle lõpuks kohale jõudnud. Ju ma siis olen andnud oma tööga panuse, mis on vajalik turismitöös,” ütleb ta.
Kajale meeldib klienditeeniduses töötada: “Aastaid tagasi pakuti tööd Värska Sanatooriumis teenindusjuhina,kus mulle allus ka toitlustus, hotell ja vabaajakorraldus. Nüüd on hotellikorpusi juurde tulnud ja ma töötan ainult hotelli perenaisena. See oli minu valik 11 aastat tagasi, kui hotell laienes.”
Ta lisab, et loomulikult tuleb hotellinduses ette kiireid ja pingelisi aegu ning miinustena toob välja heade töötajate leidmise, kui on vajadus näiteks töötajate haigestumisel uus töötaja palgata. Samas ütleb ta aga, et plussid on kindlasti suures ülekaalus. Klientide rahulolu, hea ja sujuv meeskonnatöö, arenev firma koos tubli juhiga, tugev püsikaader, et nimetada mõned. “Erilisi meeldivaid hetki on töös aastate peale ikka palju olnud, et ei oskagi midagi eraldi välja tuua,” ütleb ta ikka tagasihoidlikuks jäädes.
Kui küsida Värska Sanatooriumi perenaiselt, millega nad teiste spaade/majutusasutuste/sanatooriumide seas silma paistavad, ütleb ta kindlalt: “Ainulaadse asukohaga, unikaalse raviga ja Seto kultuuriga.”
“Läbi selle ja hea turunduse ning messidel osalemisega leiab üha enam kliente meie juurde tee,” lõpetab ta meie väikese intervjuu, et tegeleda edasi kiirete argitoimetustega.
Hotelliveebis algavad Värska Sanatooriumi puhkusepaketid hetkel 47 eurost. Vaata täpsemalt järele SIIT.

12. apr. 2016
Sallitallajate paradiisis

Kunagi kui ma olin saanud 20-aastaseks tundsin ma, et pean saama Tartust ära pealinna, muidu suren. Suurlinna tuled olid palju ahvatlevamad kui igav ja turvaline Tartu. Üleolevalt sai öeldud, et ” see on nii nõme linn, siin pole mitte midagi teha” ja tegelikult võib-olla laias laastus nii oligi. Sarnase suhtumisega olen ma üsna pikalt ringi käinud ning kuulnud väga paljudelt sarnaseid arvamusi Tartu kohta. Et pole seal midagi teha ja kuhugi minna ning üldse on Tartu selline linn, mis kohe kuidagi ei kutsu külastama.

Ma olen Tartust ära olnud peaaegu viisteist aastat, kuid mida aeg edasi, seda lähedamaks olen ma Tartuga saanud. Iga kord kui ma ületan Tartu linna piiri valdab mind kummaline rahulolu. Ma olen Tartut uuesti avastanud ning alateadlikult on mu hääles kõlamas uhkusenoot kui ma tutvustan teistele Tartu Ülikooli ja selle ajalugu, laulupidude traditsiooni algust, Toomemäge. Ma vean inimesi ühesuguse uhkusetundega jalutama nii Supilinna kui Annelinna. Annelinnas möödusid mu teismelise aastad. Mulle tulevad silme ette mängitud peitused ja trihvaad. Te ei tea, mis trihvaa on? Võib-olla te tunnete seda „uka-uka” nime all? „Too too tool sealt!” ütlen ma põhja-eestlasele ning üritan selgeks teha „selle” ja „tolle” erinevust. „Pürst” ja „putsu” ja„rõivistu” on minu sõnavaras tavapärased sõnad ning reedavad mu Lõuna-Eesti päritolu.

“Tartus on Mänguasjamuuseum, AHHAA keskus, Aura veekeskus, uuenenud Loodusmuuseum,” olen ma kõigile Tartut igavaks pidanud inimestele soovitanud kohti, mida külastada. Alati ikka perekeskseid tegevusi, öölokaalid ja pubid-klubid on jäänud mainimata, sest ma olen alati arvanud, et Tartu ööelu tähendab vaid “Maasikas” ja “Atlantis” ööklubisid, kus mina end väga hästi ei tunne. Mu täditütar võttis mu seekordsel Tartu külastusel endale pühaks eesmärgiks tutvustada Tartu ööelust seda poolt, mida ta hellitavalt nimetas “sallitallajate paradiisiks”. Kuna ma ise sattusin Tartu sellest avastamata küljest vaimustusse, siis seekord ma tahangi neid kohti ka teile tutvustada.

Õhtut alustasime me mitte-väga-sallitallajalikus kokteilibaaris Meat Market Cocktail Bar. Seda et Meat Market liharestoran Tartu veidike üheülbaliste toidukohtade seas äärmiselt positiivselt silma jääb ja maitsemeeli hellitab, teadsin ma juba ammusest ajast, kuid eelmisel aastal avatud kokteilibaari ei olnud ma veel jõudnud. Nüüd soovin ma, et mul oleks iga kord Tartus viibides võimalus sealt läbi astuda.

Vähe sellest, et sisekujundus ja live DJ (tol õhtul esines veel keegi saksofonil, mis oli ilma liialdamata ülišeff!) suutsid mind juba jalust rabada, võttis pakutavate kokteilide valik silme eest kirjuks. Unise Tartu asemel olin ma sattunud nagu teise maailma. Meat Market kokteilibaaris käis totaalne suurlinlik melu. Mul oli isegi natuke kahju edasi liikuda, kuid mu sugulane ütles, et öö on lühike ja Tartul veel palju näidata, nii me peale üht suurepärast Tom Collinsit Meat Marketist lahkusime.

Rüütli tänav on täis erinevale maitsele mõeldud öölokaale. Meie astusime sisse J.R.Schramm’i Kelleri nime kandvasse õllekeldrisse. Siit algas meie ringkäik nö “sallitallajate paradiisis”. Mind lõi oimetuks mulle ninna tungiv õllelõhn, mulle tulid lapsepõlvest meelde üks õllesaal, kust me aegajalt (palgapäeval) tädiga onu käisime otsimas(nagu paljud teised naised). Tugev õllelõhn ei paistnud sugugi heidutavat sealset klientuuri, kes meeleolukat reede õhtut nautisid. Ma mõistan, et see on kindlasti õllesõprade lemmikkoht. Mulle on meelde jäänud, et seal pakutakse üle 150 erineva õllesordi. Ma ei ole kõige suurem õllesõber, kuid ma tahaksin seda kohta kindlasti uuesti külastada. Mõnel mitte nii populaarsel õhtul. Reede õhtul oli selles õllesaalis vaba lauda võimatu märgata.

Vein ja Vine on üks minu lemmikuid Tartus. See on koht, kus igaüks võib ilma peenutsemata omale meelepärase veini valida, sõpradega mõnusalt juttu puhuda, koht, kus aeg jääb seisma. Ja kuigi sageli istekohti napib, tundub see lokaal olevat kummist. Tundub et no nüüd küll enam ei mahu, aga ikka leitakse kusagilt veel tool või kaks ning seltskond aina suureneb.

“Kas sa oled edasijõudnute leveliks valmis?” küsis mu sugulane kui me ka Küütri tänava selja taha jätsime ning liikusime edasi Vallikraavi tänaval asuvasse kultuuribaari Naiivi. Loomulikult ei olnud ma sellisest kohast midagi kuulnud. Koht oli tilluke kui tikutoos, rahvast palju, kuid mitte nii, et seal oleks olnud ebamugav olla. Mõnus oli. Mulle jäid ürituste alt meelde “Naiivi mälumäng” ja “Tartu muusikaviktoriin”. Kõlasid nii huvitavalt. Kui neljapäeval Tartusse satute, siis minge astuge läbi. Muusikaviktoriin toimub igal neljapäeval.

Me ei peatunud siin kauaks, sest ees ootas viimane, minu giidi sõnul, kõige veidram ja omanäolisem koht Tartus – Arhiiv. Kui ma oleks püüdnud seda kohta üksinda leida, siis ma oleks ilmselt alla andnud. Ma ei oleks osanud aimata, et Ülikooli raamatukogu kõrval ühes kõrvalises tagahoovis on peidus öölokaal, kus kõige kihvtimaid pidusid peetakse. Esinejate nimekiri oli muljetavaldav. See oli üks selline koht, kuhu ma skandinavistika tudengina oleksin kursakaaslastega tihti sattunud, kuid pean tunnistama, et ka ontlike koduperenaistena oli seal ääretult meeleolukas. Kui selle salajase tagahoovi üles leiate (vihjeks Tartu Kirjanduse Maja kelder), siis ma soovitan läbi astuda.

Meil jäid küll veel läbi käimata Genialistide klubi, Aparaat ja Skatetown rulluisukeskus (saate aru, seal toimuvad rulluisudiskod!), kuid see väikene giidiga tuur Tartu ööelus jättis mulle Tartust hoopis mitmekülgsema, kirevama ja ägedama mulje kui ma olin osanud oodata. Unisest provintsilinnast oli asi kaugel. Kirsiks tordil linna kompaktsus. Kui me tiiruga olime tagasi kesklinna “Vanemuise” ette jõudnud, paistsid sealt juba “Dorpat” hotelli tuled. Mul oli pehme voodini jäänud kõndida vaid mõned minutid.

Mina kutsun teid üles Tartut (taas)avastama. Ka ööbimiskohti jagub igale maitsele (vaata pakkumisi SIIT).

5. apr. 2016
Suur ja isikupäratu?

Ma olen Tartust pärit, mis tähendab omakorda, et Tartus ei ole mul hotellides liiga tihti ööbida tulnud. Ühelt poolt pluss – mis saaks veel olla parem kui hommikusöögiks vanaema küpsetatud pannkoogid, teiselt poolt miinus – tahaks ju teada, milline on kodulinna hotellide tase. Eks ma olen varemgi öelnud, et tuleb oma soovidega ettevaatlik olla ja nii ongi läinud, et viimaste aastate jooksul on mul Tartus viibides tulnud hotellides ööbida.
Seekord oli mul suurepärane võimalus puhata Dorpat hotellis Tartu südames. Ma olin just saanud valmis ühe kiireloomulise projektiga ning väikene lõõgastus kulus igati ära. Väikelapse emana võtan ma avasüli vastu kõik võimalused veidike auru välja lasta, mis minu puhul ei tähenda sugugi öö läbi pidutsemist, vaid rahu ja vaikuse nautimist. Hea raamatu ja hea veini seltsis. Ja see väikene puhkus Dorpatis oli tõeline virgutus hingele. Raamatut ma küll lugeda ei saanud, sest minu hotellitoast avanev vaade linnale oli ise nagu üks suur raamat. Tipptunni ajal üle silla vuravad autod; turu ja autobussi läheduses sagivad inimesed, kaugemal paistmas kesklinna siluett, vaade jõele, Jaani kirik…

“Aga teiselt poolt avaneb ju nõme vaade turule!” hüüatas mu sugulane, kes korraks mu hotellitoast läbi hüppas. Ma vaidlesin vastu. Mul oli õnnestunud piiluda ka hotelli sviiti, kust avanes vaade nii jõele ja kesklinnale ning “Atlantise” ööklubile, kui Annelinnale ja sinnaviivatele sildadele ning otseloomulikult ka turule. Hotelli müügijuht rääkis mulle, et inimesed on turule avanevast vaatest vaimustuses. See on midagi eksootilist ja teistsugust. Suvel täis lillemüüjaid ja värve, talvel külma lihtsalt sigimist ja sagimist, pealegi ei näe avatud turg sugugi kole välja. Vastupidi – see on korras ja seal keeb elu. Turg lähedus annab külastajatele võimalusele linnaga ühes rütmis ärgata. Ühest inimesest saab kaks, kahest kolm… Müüjad, ostjad, niisama bussi ootavad inimesed, ja ka “turuvarblased”. Kui te Dorpatis ööbite ja teil vähegi võimalik on, siis mina soovitan broneerida sviit. Vähe sellest, et tuba on väga hästi läbimõeldud planeeringuga, on sealt avanev vaade omaette väärtus.
Ma mäletan kunagi oli populaarne Tartus käia Estiko maja (Dorpati kõrval) katusekorruse saunas, saun ja bassein olid nagu ikka, aga seal käidi ka pigem vaate pärast. Võib olla on see saun ikka alles, ma ei tea, igatahes teate te nüüd, et parim vaade Tartule avaneb teile Dorpatist. Vabandan, et ma sellest nii pikalt peatun, aga uskuge mind, see on lummav! Kui ma hilisõhtul peale teatrikülastust tagasi hotelli jõudsin, istusin ma veel tunnikese akna ääres ja lihtsalt “lugesin” linna.

Teate ju küll, mida ma kipun suurtest hotellidest rääkima? Et nad kõik on ühesugused ja isikupäratud. Eks selles muidugi on killuke tõtt ka sees, aga ma pean ka tunnistama, et suuremaid hotelle isikupäratuks kutsuda ei ole aus. Tegelikult on igal hotellil ikkagi täiesti oma nägu olemas. Pisikesed detailid, mida ehk esimese hooga ei pane tähelegi, aga mis lõppkokkuvõttes on olulise tähtusega üldmulje jätmisel. Iseenesest- mõistetav on see, et Tartu ühe populaarsema hotelli toad on puhtad ja värsked, toas oli olemas kapselkohvimasin, hommikumantel ja sussid. Toad, mitte vaid sviidid, on ruumikad ja väga meeldiva neutraalse sisekujundusega, mis annab aknast paistval Tartul muuta iga tuba ainulaadseks. Ja toa numbrid mitte ustel, vaid põrandal. Müügijuht naeris sellest mulle rääkides, et nii mõnigi klient on tulnud tagasi alla vastuvõttu ja öelnud, et ei leia tuba, sest neil puuduvad numbrid. Ka ma ise jäin paar korda harjumuspäraselt numbreid otsima ukselt. Väike vahva vimka hotelli poolt.

Hotellis asub ka konverentsikeskus, mille kohta mina võin vaid kiidusõnu öelda, sest minu kooli kokkutulekud on just selles konverentsikeskuses toimunud ja ma ei ole kunagi kuulnud, et keegi poleks rahule jäänud. Võib-olla ma eksin, aga ma ise ei oskaks ka ühtegi teist konverentsikeskust Tartus ka soovitada.
Samuti on hotellil olemas spaa, pakkudes laias valikus erinevaid massaaže, spaa-kehahoolduseid ja iluhoolduseid. Terviseprobleemide korral aitavad taastusraviarstid, nahaarst, kaaniraviarst, füsioterapeudid jt. spetsialistid. Tervise taastamise ja lõõgastumise võimalusele lisaks ootavad ees kosmeetik, maniküür ja pediküür. Lisaks üksikprotseduuridele saab nautida mitmekülgseid, spetsiaalselt kliendi soovidele vastavaid hoolduste pakette. Kuna minu lõõgastuspakett sisaldus juba teatrikülastust ja väikest õhtust ringkäiku Tartus, siis spaasse ma ei jõunud (välja arvata kosmeetiku juurde, kes mu kulmud korda tegi), aga eranditult kõik tartlased, kes kuulsid, et ma Dorpatis ööbisin, olid pettunud kui kuulsid, et ma polnud Dorpati soolakambrit külastanud. Kui ma hiljem kodulehelt pilte vaatasin, siis oli mul endal ka kahju. Aga seekord ei jõudnud, järelikult on põhjust tagasi minna.

Te olete kindlasti saanud juba aru, et asukoht on hotellil oivaline. Täpselt nii see ongi. Mina tulin Tartusse bussiga, Dorpat hotell asub kohe bussijaama kõrval; “Väiksesse Vanemuisesse”, kuhu ma õhtul läksin, oli kümme minutit jalutamist; päeval kui mul oli tund aega vaba aega, jõudsin ma põigata Raekoja platsile, et kokku saada õega, käia läbi Kaubamajast, et parandada saapad, joosta turule, et osta lilled; peale väikest õhtust tiiru linna peal, oli ka kodutee lühike (ööklubi paistab ju kohe aknast, aga piisavas kauguses, et olla tuledesäras kaunis vaatepilt, mitte häiriv ja lärmakas). Kõik asus sõna otseses mõttes nagu peo peal.

Tartu on minu jaoks kodune ja hubane linn, kuid Dorpatis oli midagi suurlinnalikku. Seniks kuni teie broneerite endale toa Dorpatis SIIN, panen mina kokku järgmise artikli soovitustest, mida Tartus ette võtta. Ma ei mäletanud, et Tartul nii palju pakkuda on.

31. märts 2016
Kas Viljandis on midagi teha ka?

Nagu te eelmisest postitusest võisite aimata, ei olnud ma Viljandiga väga sina peal. Ma julgen isegi väita, et ma polnudki Viljandis varem käinud – ma pean siis silmas päris linna külastust, mitte niisama läbi sõitmist. Anttila Kaubamajast olin ma küll varem läbi hüpanud, Statolist kabanossigi ostnud, kuid ma ei suutnud meenutada, et oleksin Viljandit külastanud. Võib-olla kunagi lapsena, aga ilmselgelt on mõnekümne aastaga üht-teist linnas muutunud.
Küll aga olin ma Viljandi kohta erinevaid nimetusi ja lugusid kuulnud – peksupealinn, sallitallajate paradiis, väljasuremise ohus, igav, mõttetu, sobib külastamiseks vaid Folgi ajal… Mina sattusin Viljandisse veebruari lõpus ja ma räägin sulatõtt, kui ütlen teile, et Viljandi võitis oma kohvikute, poekeste ja üldse õhustikuga mu südame. Ma ei jõudnud küll liiga palju kohti külastada, kuid see mulje, mis mulle Viljandist tänu sellele lühikesele päevale avanes, oli nii meeldiv. Nii et ostustasin teiegagi jagada, mida Viljandis teha, vaadata, külastada. Kui teil on omapoolseid soovitusi, siis jagage neid julgelt kommentaarides.

Pealaest jalatallani Viljandi second-hand. Uue garderoobi maksumus 25 eurot.

Ma lugesin, et nii mõnedki Viljandi inimesed ei ole rahul sellega, et Viljandist on saanud ka “kaltsukatepealinn” ja muretsevad sellepärast, et second-hand poed jätavad turistile linnast halva mulje ning eelistaks hubaseid butiike ning kohvikuid. Eks selles muidugi võib terake tõtt olla, kuid mina leian, et teemale tuleks laiemalt vaadata. Näiteks Stockholmis on second-hand poed vägagi populaarsed, asudes turistide trajektooril (nt Södermalmi linnaosas) ning mida linna külalistel lausa soovitatakse külastada.
Mu meelest on oluline oskus second hand poed atraktiivseks teha, need ei pea sugugi olema eemaletõukavad pimedad urkad nagu kunagi 1990-aastatel, vaid neile saab täitsa butiigi välimuse anda.
Samamoodi meeldivad mulle endalegi väga käsitööpoekesed ja hubased kohvikud, kuid arvestama peab ka sellega, et turiste ei ole linnas kogu aeg ning seepärast tuleb mõelda ka sellele, mida tarbib kohalik.
Mina sattusin kahte ülivahvasse second-hand poodi tänu sellele, et nad asusid samal tänaval, kus hotell ja esimesena tahaksingi ma teile neid soovitada. Ma ei mäleta nende nimesid, kuid asuvad mõlemad Lossi tänaval, Grand Hotel Viljandi läheduses – üks ühel pool teed ja teine teisel pool.
Kindlasti soovitan ma läbi astuda Bonifatiuse Gildi “Parimate Tegusate Tegijate Ilmlõpmata Väärt Tarviliste Asjade Kaubaks Tegemise Mõnus Koht” – nimelisest ostukojast.
Kauplus pakub väga erinevaid käsitööesemeid seppadelt, kudujatelt, ehtekunstnikelt, õmblejatelt, puidumeistritlet jne. Tegijad on vanuses 20-85. Seetõttu leiab sealt tooteid erinevatele vanuse ja huvigruppidele. Kaubavalikus on asjad-esemed, mis pakuvad silmailu ja on “natuke kiiksuga”. Mulle endale jäi eriti silma erivajadustega laste poolt tehtud toodetega riiul. Kui ma muidu naudin tegelikult seda, et müüjad ei tule kohe “ahistama”, siis seekord pean ma ütlema, et ost jäi tegemata, sest ma ei suutnud otsustada, mida osta ja oleksin soovinud natuke abi. Ma ei tahtnud ka müüjaid segada, sest nad olid arutlemas väga põnevatel Facebooki teemadel. Okei, eks ma oleks ikka oma peaga ka midagi otsustanud, kuid tegelikult otsisin ma üht konkreetset linnukujulist kingitust, mida mulle sellel riiulil ka silma ei jäänud, kuid asjad iseenesest olid riiulis väga kenad. Hoolimata minu natukene ebameeldivast kogemusest, soovitan ma teil seda poekest külastada. Juba maja iseenesest näeb nii kihvt välja ja käsitöökaupa oli tõepoolest igale maitsele.

Foto Bonifatiuse Gildi kodulehelt

Samas kõrval, Kauba tn 11, asub kohvik Fellin, mis ilmselt ei vaja pikemat tutvustust. Tegu on kohvik-restoraniga, mis on korraga nii koduselt lihtne kui meeliülendavalt pidulik. Kohviku menüü sisaldab põnevat ja inspireerivat kooslust eesti talunike kasvatatust ja maailma maitsetest. Kohviku peakokk Margo Paluoja soovib pakkuda võimalikult orgaanilist toitu, luues maitsekooslusi, mis ergutavad ja üllatavad kõiki meeli. Lisaks toiduelamustele pakub kohvik-restoran midagi ka hingele – korraldades erinevaid kultuuri- ja muusikasündmusi.

Foto Kohvik Fellin kodulehelt

Ma kahjuks ise küll ei jõudnud külastada Rohelise Maja kohvik-poodi (LINK) , kuid tuttavate soovitustel julgen öelda, et see on üks selline koht, mida Viljandis olles külastama peab. Asub kohvik-pood Koidu tänaval ja on asupaiga leidnud vanas Viljandi Koidu tänava apteegis, mille Enn ja Kaari Onni koos laste ja sõpradega renoveerisid. Tegemist ei ole levinud mikstuuriga esoteerikast ja saksa kuivainetest, vaid päris-poega, kus valik suurem kui mõneski Tallinna või Tartu ökokaupluses ja kus enamuse sortimendist moodustavad värsked talukaubad Eesti talunikelt. Erilisena võib veel nimetada mahedaid kaalu-kuivaineid, mida mujalt saab osta vaid suurtes valmispakkides. Lisaks on samasse sisse seatud pagaritöökoda, mis pakub iga päev uusi hõrgutavaid mahetoorainest küpsetisi – kooke, pirukaid ja muidugi ka rukkileiba. Lõuna ajal saab proovida põnevaid suppe.

Roheline Maja. Foto kodulehelt

Kindlasti on Viljandil veel üht-teist turisti jaoks varuks, Ugala ja Lossimäed jäid ju lausa nimetamata, kuid ma loodan, et ka see ülevaade annab edasi killukese sellest, mida Viljandil pakkuda on. Äärmiselt sümpaatne ja kodune linn, kuhu mina nüüd küll kindlasti tagasi lähen. Siis tahaks ka teatrisse jõuda. Vt Hotelliveebi Ugala teatripakette SIIT.

25. märts 2016
Kui hing ihkab enamat, kas siis Laulasmaale?

Laulasmaa on teada kui koht, kus erinevad spaavõlud, magusvalus metsavaikus ja merekohin on ilmselged. Olen seal hotellis käinud läbi aastate väga mitmeid kordi. Suvel, kevadel, talvel ja sügisel. Üksi, lastega, seltskonnaga, tavamajutust kasutades, romantilist luksust valides. Seekordne kogemus üllatas mind aga niivõrd, et paratamatult tekkis soov haarata sulg ning seda jagada.
Tee teadlik valik ja kõik toimib
Külastasin seekord hotelli nädala sees (ja edaspidi seda ainult nädala sees teengi). See, mis mind ees ootas, oli tõeliselt hea avastus. Meeldiv emotsioon algas juba hotelli sisenedes. Esimest korda oli kõik täpselt nii nagu minu jaoks ühes täiuslikus hotellis olema peab: mõnusalt rahulik atmosfäär, puudusid järjekorrad, puudusid närvilised klientide hordid, keegi ei tõuganud, ei kisanud, keegi polnud ära kaotanud oma toakaarti või lapsi. Õhus oli hoopis zenilt leebe fluidum ning naeratavate, abivalmite administraatorite näod kinnitasid mu sisetunnet: kõik sujub.
Uuenenud saunakeskus… või kuhu ma sattusin?
Rääkides Laulasmaa uuenenud saunakeskusest, siis remont ja saunade valik on nüüdseks tõesti mõnusalt läbi mõeldud ja mitmekülgne. Minu enda lemmikuteks kujunesid aroomi-, soola- ja aurusaunad. Kui külastada aegajalt Jaapani vanni, vahepeal teha üks ujumisring, seejärel välisaun koos karge karastusega õuebasseinis, siis pole imestada, et hea muusika ja ägedate inimeste keskel kadus aeg nõiaväel. Vahepeal sauna, siis basseinist läbi ja … jälle Jaapani vanni – nii me seal istusime, näod naerul, näpud kortsus ja ise õnnelikud. Kihisevat šampust spaatoolidel mekkides puges vahepeal hinge kahtlus nagu oleksin laps, kes pani kogemata kokku kaks maha kukkunud oksaraagu, millest sai kaheharuline võlukepp, mis teeb kõike. Absoluutselt kõike! Ja hetkel olin soovidega veidi ülemeelikuks läinud ning sattunud aasta lahedamaile privaatpeole. Lihtne oli olla. Ehkki vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel kodunt, siis argipäev kadus. Nii kaugele, et seda justkui ei olnudki.
Üllatusi jagus veelgi
Kui on võimalus, siis ei suuda ma kunagi ära öelda ühest heast massaažist. Ka seekord polnud teistmoodi. Poputamise menüüsse kuulusid nii klassikaline massaaž, šokolaadimassaaž kui ka piimavann. Mina valisin endale esimese. Mitte et valikus oleks olnud midagi väga erakordset, kuid vene naisterahvas Niina on täiesti kindlasti Laulasmaa Spaa hotelli üks trumpkaartidest. Tema vaikne ja tagasihoidlik, kuid samas väga enesekindel olek mõjusid kohe usaldusväärselt. Rääkides ära oma aastaid kestnud seljahädadest, ta vaid noogutas. Tagantjärele mõeldes ei saanudki ma täpselt aru, mis seal toas juhtus. Kas see loeb, kui lapsekeeles öeldes tegi ta selja ja kaela lahti nagu valesti kokkupandud puzzle ning pani seejärel õigesti kokku? Võttes maha umbes 10-aastase raskusekoorma ja lisades justkui mänglevalt juurde tiivad lendamiseks…
Meeldis ka uuenenud allkohviku Kohwicca menüü. Hea alternatiiv a la carte restoran Wiccale ja ühtlasi meeldiv vaheldus buffet toitudele– seal said kõhu täis koduse ja lihtsama toidu näol nii väikesed jutsid kui nautida suurepäraseid maitseelamusi ka täiskasvanud (tõesti, paari päeva jooksul kogetus tundus ainuke vahe võrreldes restoraniga seisnevat vaid ajakulus ja hinnas).
Kokkuvõtteks
Nii nagu jõudis selgelt kohale arusaam, kuidas edaspidi vältida ülerahvastatust, väsinud ja närvilisi inimesi, kes kõik selleks üheks õhtuks hotelli lõõgastuma (tormama?) tulevad, et siis hommikul võidelda oma hommikukohvi ja singiviilu eest ning lahkudes kirjutada pretensioon selle kohta, kui kaua peab ootama, et saunas koht vabaneks – jõudis kohale ka see, et ehk just seepärast tulebki osata hinnata väärt hetki?
Mõnikord on juba nii, et millegi ilusa keskel hakkab korraga kahju sealsamas, sest tead, et veidi veel ja see kõik saabki läbi. Ka Laulasmaa puhul oli nii. Nagu alguses mainisin, olen Laulasmaal käinud korduvalt ning tean, et ei sattunud mingisse imehotelli. Ebameeldivaid hetki või asjaolusid tuleb ikka ette, see on ka normaalne. Lihtsalt seekordses külastuses juhtusid kõik head asjad kuidagi kokku. Seda juhtub elus harva ja kas selle märkamine ja rõõmustamine sealsamas polegi siis õnn? Igatahes võtsin lahkudes Laulasmaalt kaasa kogu hea energia ning kui oleks saanud, siis ka massöör Niina.
PS.Kui kedagi see koht huvitama hakkas, siis Hotelliveebis on tihti häid eripakkumisi ning Laulasmaa Spa hotelli sooduspakette saab näha ja broneerida siit.

15. märts 2016
Viljandi võitis mu südame!

Mul on päris pikalt olnud üks unistus – ööbida Grand Hotel’is. Tõsi, ma olen pidanud silmas Oslos Karl Johanil asuvat hotelli ning ma ei saa öelda, et Viljandi oleks mu mõtetes kuidagi selle unistusega seostunud. Juhtus aga nii, et mul tekkis võimalus lapsest puhata (viimati sain ma endale hingetõmbepausi lubada detsembris Lavendel spaas) ning ma hakkasin otsima ööbimiskohta puhkuseks. Kriteeriumid: Lõuna-Eesti, rahulik ja mugav. Mulle jäi silma Grand Hotel. Viljandis.
Mulle meeldis hotelli tutvustus – “Sind ootab ees hubane majutus luksuslikus ja ajaloohõngulises neljatärni nõuetele vastavas hotellis” ja hind ühele alates 46 eurost. Ma ei eita, et luksus on see sõna, mis paneb mul silmad särama (kellel ei paneks?) ja ajaloohuvilisena tundus 1938.aastal valminud Viljandi elegantseim hoone, mis sai nimeks Esimene Viljandi Esinduslokaal olevat just õige koht. Lisaks veel Grand Hotel ka. Nagu unistuse täitumine, eks?
Aga Viljandi? Mulle tuli kohe meelde, et ega see Viljandi maine kiita pole, “peksupealinna” tiitel ei kõlanud ju kuigi ahvatlevalt. Kas lasta end sellest tiitlist häirida ja valida mõni teine ööbimiskoht? Kui te olete seda blogi mõnda aega jälginud, siis te teate, et ma kipun mõnikord ikka kahtlema ja ei suuda otsustada, millises hotellis ööbida, mu enda jaoks on see juba naljakas. Esiteks tean ma, et Eesti hotellide tase on niikuinii kõrge ning naljalt väga halba hotelli sattuda ei ole võimalik ja teiseks, milleks sellised rumalad eelarvamused. Eriti kuna kogemused on tõestanud, et need on olnud tõepoolest rumalad.
Niisiis jõudsin ma Viljandisse. Kui ma hotelli lobbysse sisse astusin, olin ma kindel, et kohe kohe näen ma kusagil Hercule Poirot ja Hastingsit mõnd juhtumit arutamas. Selle hotelli elegantsus, maitsekus, klassikaline väärikus lõid mind heas mõttes jalust ning mulle tunduski, et olen sattunud mõnda teise ajastusse. 1930-aastate lõppu. Poirot ja Hastings jäid mul siiski kohtamata. Ju nad olid juba lahkunud.

Grand Hotel Viljandi lobby

Edasi läks kõik veel paremaks. Korruste kaupa erinevate värvilahendustega koridore ilmestavad Viljandi kunstnike maalid ja fotod ning möödunud sajandi alguse teatrikunstniku Erte kavandite alusel loodud vaibad. Kõik äärmiselt maitsekas. Art Deco stiilis kujundatud hotellituba oli tõepoolest luksuslik. Nii nagu tutvustus lubas. Ja kui juba ühele inimesele mõeldud numbrituba oli puhas nauding ööbimiseks, siis mida veel sviitidelt oodata (neid on hotellis kuus).

Vaade presidendisviiti

Tundsin end toas nii hästi, et ma polekski sealt välja minna tahtnud ja juba järgmisel hetkel sain ma selgeks, et soovidega tuleb ettevaatlik olla. Need kipuvadki täide minema. Kõige pealt ju ööbimine Grand Hotelis (ma ei olnud oma unistuses täpsustanud, millist ma silmas pean) ja siis soov toas viibida. Ootamatult sain ma kiire tööülesande, mis kindlasti järgmiseks päevaks valmis pidi olema ning nii ma lukustasingi end kirjutuslaua taha tööle. Puhkusereisist oli ootamatult saanud tööreis. Kuid ausalt öeldes pean ma ka tunnistama, et kui töötingimused on sellised, siis ega ma ei kurtnud.
Kui ma aga järgmisel hommikul hotelli restorani hommikusööki läksin sööma, oli mul küll korraks nii paganama kahju, et olin maha maganud võimaluse eelmisel õhtul restorani külastada. Mul oli kindel plaan kuni restorani avamiseni kell kuus tööd teha ning siis end meeldiva õhtusöögiga premeerida, kuid kui ma järgmisel hetkel kella vaatasin, oli see juba üheksa ning see tundus õhtustamiseks liiga hiline aeg. Hommikusöögi järgi otsustades jäin ma millestki väga oivalisest ilma. Mitte et see mind enam üllatanud oleks, kuid restoran nägi samuti välja äärmiselt stiilipuhas ja maitsekas. Jälle otsisin ma korraks silmadega Hercule Poirot’d. Ma ei tea, miks mulle selle hotelliga kohe see tegelaskuju silme ette tuli, aga ausõna, see hotell kiirgas sellist ajastutruud luksust, mida ma olen nautinud ühes oma lemmikseriaalis, kus peategelaseks see kuulus detektiiv.

Grand Hotel Viljandi restoran

Ja hommikusöök! Viimati olin ma hommikusöögist nii vaimustuses Cru hotelli külastades. Nüüd julgen ma teile öelda. et minu arvates pakutakse Eesti parimat hommiksuööki Viljandis Grand Hotel’is. Ma saan aru, et sõna “luksuslik” võib natuke oma väärtust kaotada, kui seda ühes postituses nii palju kasutada. Kuid mul ei ole paremat sõna seda hommikusöögikogemust kirjeldamaks. Ma ei räägi isegi sellest, et valikus oli sushi ja värske šokolaadikook, vaid sellest, et isegi praemuna oli täiuslik. Kuldkollane, parasjagu “jooksev”, ümar – moodustades röstsaial sulava või ning peekoniga täiusliku kombinatsiooni. Kas pole imeline, et midagi nii lihtsat ja justkui tavapärast saab pakkuda midagi nii meeliülendavat? Võtan riski, et keegi kingib mulle sünonüümide sõnastiku varsti, kuid ka teeninduse kohta ei oska ma kasutada paremat sõna kui “luksuslik”. Sobiks ka “professionaalne”, “abivalmis”, “sõbralik”. Märkamatu, kuid alati kohal. Näiteks ei näinud ma enda lähedal ühtegi inimest, kuid enne kui ma jõudsin kummarduda, et tõsta üles laualt kukkunud lusikas, oli laual uus lusikas ootamas.

Luksuslik hommikusöök

No ja muljed Viljandist? Mina ei tea, võib-olla kusagil võibki ka peksa saada (aga millises linnas ei võiks?), kuid mina ütlen teile käsi südamel, et Viljandi on hurmav, armas väike unine linnake. Lossimägedesse jalutama ma tänu tööle ei jõudnud, kuid selle eest avastasin ma kesklinnas oivalised second hand poekesed. Mina panin end 30 euro eest pealaest jalatallani uutesse rõivastesse. Viljandi võitis mu südame! Kuna te viimati Viljandis käisite? Kui sellest on mõnda aega möödas juba, siis minge vaadake see linn üle! Ma võin teile ka suurepärast hotelli (LINK) soovitada 😉

10. märts 2016