…ma tean, kus asub Pärnu parim toidukoht. Tahad ma jagan seda sinuga ka? Luba siis, et räägid teistele ka edasi. See on Villa Wesseti restoran! Võib-olla see ei tulegi teistele üllatusena, sest nagu ma hiljem teada sain, siis on tegu ühe vägagi hinnatud ja kiidetud restoraniga, aga mulle tuli see üllatusena. Ma ei tea Pärnust üldse kuigi palju.
Ma kohtusin Villa Wesseti peakoka Mart Kukkega ühel suviselt palaval maikuupäeval Villa Wesseti terrassil ja olin esimesest silmapilgust armunud. Ei, siiski mitte peakokka endasse, vaid täiuslikku kooslusesse, mille moodustasid särav ja oma tööd armastav peakokk, lastenurk, romantiline terass ja selgelt sõnastatud lühikene menüü.
Me vestlesime Mardiga pikalt toitude, restoranide, menüüde teemal ja ma julgen öelda, et 23-aastaselt peakokana alustanud ning Inglismaal õppinud Mart on täpselt selline nagu üks peakokk olema peab. ” Toitu ei saa suhtuda nii, et ah, küll süüakse ära. Külastaja maksab toidu eest ja tahab oma raha eest parimat. Ma lähtun põhimõttest, et vaata toidule peale ja otsusta, kas oleksid valmis selle eest maksma,” selgitab ta oma lihtsat toidufilosoofiat. Mart rääkis lapsepõlvemaitsetest ja puhtast toorainest, mis selle maja restoranis olulisel kohal on, sellise kirega, et mul endal tuli soov kokaks õppima minna.
Aga hea küll, lähme edasi restorani juurde.
Wesseti restoran on jagatud kaheks osaks. Valgete linadega restoranipool ja väheke mitteametlikum terrassipool, kust päiksepaistelise ilmaga ei tahagi ära liikuda. Minuga täpselt nii juhtuski, et selle asemel, et ka Pärnut avastama minna, nautisin ma rõdul head seltskonda, veini ja toitu, milleni me veel jõuame. SUUREKS plussiks minu jaoks oli otseloomulikult restorani lastesõbralikkus. Ma valisin laua lastenurga kõrval ja nii olime nii mina kui mu tütar olukorraga rahul. Vihmase ilma jaoks kui väljas lastenurgas mängida ei saa, on restoranis olemas värviraamatud ja – pliiatsid (ainus soovitus restoranile – vaadake üle, et kõik pliiatsid teravad oleks;) ning erinevad mänguasjad, nii et ei pea sugugi kartma, et lapsega siia restorani tulla ei saaks.
Ma nägin ka restorani poolel kaetud pidulikku lauda ja luban teile, et kui te otsite Pärnus restorani, kus mõnd pidulikku sündmust tähistada, siis Villa Wesseti restoran on just see õige koht. Ma ei häbene grammivõrdki oma arvustust kui see peaks tulema vaid ülivõrdes ja parimaid positiivseid omadussõnu kasutades, sest käsi südamel, oli see mu viimase aja parim restoranikogemus. Võib-olla mängis siin ka rolli see, et niivõrd hea toit tuli mulle siiski üllatusena, aga vahet ei ole. Teenindus oli restoranis tähelepanelik ja kiire, last ei unustatud kordagi ära, teda koheldi nagu täiskasvanutega võrdset restoranikülastajat; õhkkond ja kõik, mis vajalik üheks suurepäraseks toidukogemuseks, omal kohal olemas.
Eelroogadest sõin mina kõrvitsakreemist, peekonist, suitsest leemest ja karulaugust valmistatud suppi. Nüüd andke mulle andeks, kui ma maitsete edasiandmisel kimpu jään, ma armastan head toitu ja tunnen hea tooraine ära, kuid ma ei ole toidukriitik. Ma jumaldan kreemsuppe ja ma armastan kõrvitsat, seega on üsna loogiline järeldus, et see oli üks täpselt minu tassike teed kausike suppi. Sametine ja mõnusalt rammus. Kahjuks nii rammus, et ma pidin pool alles jätma, sest vastasel juhul ei oleks mul kõhus pearoa jaoks lihtsalt ruumi olnud, aga kui ma veel hetkelgi selle supi peale mõtlen, hakkavad mul neelud käima.
Pearoogadest tundus kõige intrigeerivam “Seafilee ja kapsas” (seasisefilee, kapsakreem, sibul, kapsakrõps, kartul, tomatine kaste), sest olgem ausad tundub selline mehine roog ning ma ei suuda välja mõelda, kuidas seda restoranilikult serveerida. Mart soovitab mul (kui pardisõbral) valida “Part ja peet” (pardifilee, peedikreem, sibul, salatsigur, mannapärl, tomat, veinikaste), kus mu silm jääb pidama “mannapärlil”. Ma ei ole kunagi mannapärle söönud, see tundub huvitav. Mart naerab samal ajal, et tegelikult ei olegi mannapärli olemas, vaid tegu on pärl-kuskussiga, kuid kunagi hakkas ta menüüs just sõna “mannapärl” kasutama, mis ootamatult ka laiemas ringis kasutusse läks.
Kui praed lauda tulid, sõin ma juba silmadega. Värvikas ja ilus, kuid samal ajal lihtne. “Värv annab toidule alati särtsu,” lisab Mart ja me asusime sööma. Part oli maitsev ja mahlane ning peedikreem oivaline, kui nüüd natukene norida, siis mannapärlite asemel oleks ma midagi särtsakamat lisandiks soovinud. Mitte et ma oskaks öelda, mida.
Mardi enda “mehelik” seafilee kapsakreemiga on aga see toit, mida ma järgmisena proovida tahan. Te lihtsalt vaadake ise kui ahvatlev see taldrikul välja paistis!
Olemas on ka täiesti eraldi lastemenüü, milles olemas ka lastemenüü klassika “friikartulid” ja see paneb mind ju esimese hooga nina kirtsutama, kuid Mart selgitab, et restoran võib küll püüda “vaid kunsti” teha, kuid kui mingi osa kliente sellepärast tulemata jätavad, sest lapsele ei ole menüüs friikartuleid, siis seda ei saa endale restoran lubada. Kõik kliendid peavad end restoranis hästi tundma ja leidma endale midagi meelepärast. Menüü on Villa Wessetis konkreetne ja lühike, kuid sealt leiab tõesti midagi igaüks.
Kuna me hotellis ka ööbisime (LINK), siis otseloomulikult oli meil ka võimalus hommikusööki nautida. Et mitte minna ülevoolavalt kiitvaks, siis ma lõpetan selle postituse lihtsalt sõnadega “suurepärane algus päevale”. Ahjaa, vahuveini olemasolu pean ka ikka ära mainima. Mulle nii meeldib kui hotellides pakutakse vahuveini-hommikusööki (isegi kui seda nautida ei saa). See annab unisele hommikule ekstravungi:)
Ma olen juba varem mitu korda kirjutanud, et Eesti hotellide tase on minu arvates ääretult kõrge, vähemalt viimaste aastate jooksul olen mina tähele pannud tohutavat arengut, eelkätt teeninduse osas. Minu tööks on hotelle hinnata, ma ei taha öelda “arvustada”, sest tegelikult tundub mulle, et arvustus peaks oma olekult negatiivne, kritiseeriv ja vinguv olema, mina olen otsustanud selline mitte olla. Ma toon küll välja kitsaskohad, annan neist teada hotelli personalile, kuid tahaks siiski keskenduda plussidele.
