See ei tule ju tegelikult kellelegi üllatusena, et laste kõrvalt kipub nappima aega iseendale ja teineteisele. Samuti ei ole ühelegi lapsevanemale võõras pilt, kus last magama pannes tahab uni juba ennast maha murda, kuid laps(ed) ei näita vähimatki väsimuse märki. Väikeste laste kõrvalt kipume me ringi kõndima “beebikoomas” – me toimime masinlikult ega mõista KUI väsinud me oleme enne kui tekib võimalus korraks hinge tõmmata. Aga kui tihti selline võimalus avaneb? Õhtune “date night” diivanil teleka ees võib olla palju keerulisem teostada kui see kõlab.
Kui ma paar nädalat tagasi lugejatelt küsisin, mida nemad romantikapaketilt ootavad, siis tegelikult tuli päris mitu kommentaari, et rohkem ei olegi vaja kui võimalust kahekesi olla, eemale argirutiinist ja lastekärast. Olgu, seda viimast just otse välja ei öeldud, kuid me kõik ju teame, et rahus ja vaikuses teleka vaatamine võib olla killuke paradiisi maa peal. Ja kuna hotellide paketid kipuvad aeg-ajalt üsna üksluised olema ning külastajad ootaksid veidike “kastist väljapoole mõtlemist”, siis tuligi mul mõte soovitada hotellidele “väsinud vanemate puhkusepaketti”.
Mida selline pakett sisaldaks? Sõltuvalt hinnaklassist sobiks sinna kas teatrikülastus või duaalmassaaž, aga miks ka mitte piknik looduses või joogatund? Või hoopis DVD-mängija ja klassikalised “date night” filmid nagu “Sulle on sõnum”, “Unetus Seattle’is”, popcorn, kommikauss, Coca-Cola toas ootamas? Mängukaardid? Mõni lauamäng? Võimalus tellida õhtusöök tuppa? Paar pehmet pleedi ja patja ning küünlad? Koduse tunde loomiseks võiks voodis padja all peidus olla legoklots või vannitoas dušinurgas kollane kummipart. Hommikusöök voodis.
Kuidas tundub?
Mina ja mu abikaasa pole kaks aastat korralikult magada saanud. Meie tütar on tänaseks jõudnud ka “kohutava kahese” faasi, mis tähendab, et 89% meie argipäevast koosneb jonnist või kisast. Vaikus on meie mõlema lemmikheli. Võimalus vaadata segamatult uudiseid õhtu tipphetk. Ma pean tunnistama, et selline väike kodust põgenemine kuluks marjaks ära. Lihtsalt voodis lesimine ning romantiliste komöödiate vaatamine kõlab unistuste puhkusena. Kui keegi veel järgmisel hommikul kohvi ja munapudru ka voodisse tooks… Ja kui juba unistada, siis šampanjast ei ütleks ka ära!
Mulle tundub, et me ei ole ainsad väsinud vanemad, kes sellist paketti naudiks. Niisiis, teeme selle paketi ära? Või mida teie arvate? Mida võiks “väsinud vanemate puhkusepakett” sisaldada?
Blog
-
Väsinud vanemate puhkusepakett
-
Siis, kui viimasest ühisest puhkusest on möödas neli aastat
Eelmisel nädalal loosisime kommenteerijate vahel välja lühipuhkuse Pärnus Villa Wessetis. Rõõm on tõdeda, et võit läks õigesse kohta, sest viimasest korrast kui Jane kahekesi vaid kaasaga aega veetis oli möödas juba neli aastat. Siin on väikene kokkuvõte nende mõnusast puhkusest eemal argitoimetustest:
Kui 12.10.15 saabus minu mailboxi kiri, et ma olen võitnud lühipuhkuse Pärnus Villa Wessetis, siis ma olin megaõnnelik ja nüüd olen ma kurb, et see nii kiirelt läbi sai. Aga nagu teada, siis head asjad saavadki kiirelt otsa!
Alustaks siis sellest, et ilm oli megailus. Me hakkasime Pärnusse sõitma juba kella 10 paiku. Check-in algas kell 14, aga tahtsime linna peal natuke jalutada ja poodides käia enne sinna minemist. Jalutades Villasse märkasin tee ääres armsaid lepatriinusid. No lihtsalt nii vahva idee muuta tänav värvilisemaks ja rõõmsamaks. Nad olid tõesti nii-nii nunnud!
Veel märkasin ma erinevate hoonete peal joonistusi. Mulle tõesti meeldib, kui vanadele ja räämas hoonetel on justkui uus elu antud.
Jõudsimegi Villa juurde siis tagasi, kui oli aeg end sisse registreerida. Läksime vastuvõtu lauda, täitsime ankeedi ja saimegi võtme, et oma tuppa minna. Teenindus oli vastuvõtulauas väga soe ja sõbralik. Tekitas sellise koduse tunde kohe alguses juba sisse.
Tuba oli oodatust natuke pisem, kuid minu soovidele tuldi igati vastu- soovisin rõdu, vanni ja suurt voodit. Kaks voodit olid küll kokku lükatud, aga vahet pole ju. See oli maailma pehmeim voodi! Ausalt ja ma ei liialda. Seal oli nii hea olla. Ma lausa hoidsin end vägisi üleval õhtul hilja, et seda rohkem nautida.
Kui olime toa üle vaadanud, mõtlesime, et läheme mere äärde jalutama. Seal oli päris palju inimesi ilma nautimas. Ei jõudnudki kaua jalutada, kui juba tikkus pähe mõte tagasi Villasse minna. Mingi väike väsimus hakkas peale tulema. Olin ju mina juba põhimõtteliselt kella 6-st üleval oma peavaluga, mis õnneks Pärnusse saabudes oli võluväel kadunud, kuid siiski.Kuigi me alguses planeerisime õhtul minna restorani sööma, siis üsna pea sai selgeks, et pigem tahame olla omaette, võimalikult vaikselt. Mõtlesimegi, et läheme peale natukest toas olemist veel jalutama. Väga kaugele Villa Wessetist ei läinud vaid leidsime end varsti istumas seal juures olevas pargis.Mille ma pean ära märkima veel on see, et kui me lõuna ajal Pärnus jalutasime, oli seal nii imeline vaikus. Lausa lummav.Peale natukest istumist pargis läksime tagasi oma tuppa. Panime vannivee jooksma ja mõnulesime seal. Nüüd tooks välja selle ainukese miinuse, mis üldse kogu puhkuse juures oli- ülitilluke vann. Üksinda on täiesti okei seal olla, aga kahekesi?
Üsna kiirelt jõudis kätte hiline õhtutund. Pugesime voodisse teki alla ja jäime telekat vaatama. Ja see uni tikkus peale aina rohkem ja rohkem. Seal oli võimatu mitte magama jääda. Kuigi kõrvaltubades olid ka inimesed, siis oli seal nii rahustav vaikus.
Hommikul tõusime suht vara- kella 9 paiku. Hommikusöök oli 8-11. Panime endale äratuse ka 10ks, et sisse ei magaks, aga tõusime iseenesest üles. Tundsime end puhanuna. Käisime pesus, panime riidesse, korjasime oma asjad enamvähem kokku, sest peale hommikusööki oli plaanis kohe lahkuda. Pean tunnistama, et ma hakkasin oma nublusid igatsema ja mõtlesin, et mida kiiremini me Vändra tagasi läheme, seda parem.Tõsi, hommikusöök oli väga mitmekesine. Valikus oli erinevad puuviljad, puder moosiga, kartul, omlett, peekon, hommikuhelbed piimaga või jogurtiga, kooki, kohvi, erinevad mahlad, teed oli ilmselt, vett jne. Oh seal oli nii suur valik. Ma neid pildistama üles ei hakanud, sest niigi vaadati mind veidralt, et ma kaamera näpus ringi käin.
Ilmaga vedas, sest Villast lahkudes oli igalpool selline udu, et ei näinudki eriti sõita. Pärnust Vändrasse seisid tee ääres jahimehed, püssid käes, mis tekitas veits creepy tunde.Eile saadeti mulle Villa Wessetist veel e-mail, et unustasin oma kleidi sinna. Seega, kui keegi hea inimene Pärnust viitsib mulle ühe teene teha ja sellele sinna järele minna lähipäevil, siis oleks see väga armas.
Fotod ja tekst: Jane Almers:http://almersjane.blogspot.com.ee/2015/10/villa-wesset-luhipuhkus-parnus.htmlHotelliveebis pakutavate Villa Wesseti pakkumistega tutvu SIIN. Muuhulgas pakub Villa Wesset ka erinevaid teatripakette, vaadake järele ja lubage endale samuti üks väike lühipuhkus eemal argimuredest. -
Ei mingit hookus-pookust
Ma satun tihti juttu puhuma Skandinaaviast pärit inimestega, kes hea meelega oma Eesti muljeid jagavad. Jätame selle kõrvale, et aegajalt kipuvad nad rääkima, kui kaunis on meie pealinn Riia, sest kui võrrelda umbes kümne aasta taguse ajaga, siis on turist Eesti suhtes palju teadlikumaks muutunud ja teab sedagi, et Eesti ja Tallinna vanalinna vahele ei saa võrdusmärki panna. Kuid siiski… Kui nad külastavad Tallinna, kiputakse neid alati vaid ühtedesse ja samadesse restoranidesse sööma viima. Pärast ütlevad paljud isegi, et noh restoran oli ju täitsa kihvt, aga toiduelamus jättis soovida.
Restoranimaailmaga veidike lähemalt seotud olnud inimesena saan ma aru, et turismifirmad valivad koostööpartneriks need restoranid, kes neile toetust maksavad ning kellega on sõlmitud koostöölepinguid, kuid minu meelest on see kurb. Ja kummaline. Mitmel põhjusel. Meil on olemas erinevad head Eesti toitu ja restorane propageerivad organisatsioonid, keda ilmselt ka riik toetab, kuid millega nad siis tegelevad, et turistid Eestis ikka ja jälle vaid käputäit turistirestorani külastavad? Teistest ei ole nad midagi kuulnud, neile soovitatakse alati ühte ja seda sama. Samuti on palju räägitud ka sellest, kuidas me tahaks, et Eesti oleks toiduturisimi sihtkoht. Potentsiaal on ju olemas. Restorane, mille võiks mõne maailmaklassi restoraniga ühele pulgale panna, on mitmeid. Pealinnas ja pealinnast väljapool, kuid neid ei tehta turismifirmade ja riigi poolt nähtavaks. Ja nii ma mõtlengi teinekord, et tahaks ju kuulda, kuidas Eestit külastanud inimene rõõmsalt hüüatab, et oi, kus see või teine Tallinna (või Eesti) restoran jättis unustamatu kogemuse.
Minu viimase aja meeldejäävaim hotelli- ja restoranikogemus Tallinnas
Varasuvel rääkisin ma ühe Rootsi toidukriitikuga, kes Tallinnast rääkides hakkas vaimustunult ühest vanalinna restoranist rääkima. Restoranist nimega CRU. Ma ei olnud tol hetkel seda restorani ise külastanud, kuid loomulikult teadsin ma selle restoraniga kaasas käivat sõnapaari Dmitri Haljukov ja Bocuse D’or, samuti teadsin ma, et Haljukovi olümpiaesinemisega oli seotud Rootsi tippkokk Jonas Lundgren. Ma muigasin omaette ja mõtlesin, et eks ta natuke ehtrootslasliku uhkusega seda restorani kiitis. Meie jutuajamine piirdus tema ovatsioonide ja minu noogutamisega. Ma ei osanud kaasa rääkida. Hilisügisel külastasin ma seda restorani ka ise, kuna ööbisin CRU hotellis.
CRU peakokk Dmitri Haljukov
Suure elevuse ja ootusega istusin ma õhtul restorani hoovi ja juba sellest hetkest enne kui ma olin veel menüügagi tutvunud, sai sellest minu lemmikrestoran. Ma teadsin, et ma ei pea pettuma. Nüüd viimasel ajal on palju olnud juttu sellest, kui usutav on blogija arvustus kui hotell või restoran teab, et külastust ka kusagil kajastatakse, sest ehk pööratakse siis blogijale/arvustajale rohkem tähelepanu kui tavakülastajale. Jah, eks see ju ka võib nii olla mingil määral, kuid teate vähemalt selle restorani ja hotelli puhul julgen ma käsi südamel öelda, et erikohtlemist mulle ja mu tütrele osaks ei saanud. Nii nagu suheldi meiega, suheldi ka iga teise restoranikülastajaga. Tagahoovis oli kuulda nii eesti, saksa kui rootsi keelt ning ei jäänud kahtlustki, et kõik olid ühtemoodi oodatud.
Restorani hubane sisehoov
Kui lugeda ka Tripadvisori kommentaare, siis saate kindlad olla, et minu edasine kiidujutt on täpselt samasugused vahetud ja siirad emotsioonid, mis on tingitud maitsenaudingute,õhustiku ja teeninduse “kombost”. CRU restoran on pärl keset vanalinna, mitte sugugi “turistikas” koos kolmejuustupastaga, ei mingit hookuspookust ega ka liigset peenutsemist, mida ma mingil põhjusel natuke kartsin. Kui te veel pole seda restorani külastanud, siis tehke seda. Ärge kartke, et ka hinnad teid jalust maha niidavad, nii nagu seda tihti juhtub teistes vanalinna “kiidetud” restoranides, hinnad on täiesti mõistlikud. Ei saa kasutada sõna “taskukohased”, kuid vanalinna mõistes absoluutselt mõistlikud. Toitu osatakse siin restoranis tõesti hästi ja maitsvalt teha.Tooraine on väga värske ja kvaliteetne. Võimalusel kodumaine, näiteks köögiviljad ja ürdid on Eesti taludes kasvatatud. Lauale saabunud leib-sai liigagi maitsvad. Ei taha ju enne päris roogade saabumist kõhtu täis süüa, aga oht on suur. Menüü on isuäratav. Toitude nimetused on menüüs meeldivalt lühikesed ja lihtsad, mind hirmutavad menüüd, kus kõik on kas viimsni lahti kirjeldatud või liigpeente nimedega. Teenindajad teadsid toite suurepäraselt ning selgitasid suurima hea meelega ning nii osavalt, et juba ainult toidust rääkides hakkas suu vett jooksma.
Minu kahe-aastane tütar sõi Gangnam Style nime kandvat eelrooga ehk lõhe Aasia stiilis (hind 10 eurot). Ja kuigi pean tunnistama, et ma ei olnud sugugi päris kindel tema reaktsioonis, siis sõi ta seda väga isukalt. Minu õnneks on ta väikese söömisega, nii et mul õnnestus vähemalt veerand tema toidust ehk eelroast ära süüa ja see oli imemaitsev. Ei mingeid keerulisi maitseüllatusi ega liigset kunsti taldrikul, lihtsalt puhas rõõm maitsetest. Mina sõin pearooga – Nordstream ehk lillkapsas ja siig (17 eurot). Ja samamoodi ütlen ma siin, et ei mingit hookuspookust, lihtsad ja hästi kokkusobivad toorained, mis suus sulasid.
Mis mulle selle restorani juures eriti meeldib, on see, kuidas nad teadlikult turundavad end erinevalt sise-ja väliskülastajale. Nagu ma isegi eelmises lõigus ütlesin, teadsin ma CRUd ilma seda külastamatagi, ma teadsin, et see peab olema hea toiduga restoran, sest ilmselgelt kokkade olümpial häid tulemusi saanud peakokk peab andekas olema. Eestlaste seas on CRU teatud ja tuntud ning hinnatud. Välisturistile CRU restorani aga eraldi ei reklaamitagi, see tuleb hotellis ööbivatele külalistele meeldiva boonusena, et hotelli restoran Eesti tippude hulka kuulub.
Samuti meeldis mulle restorani suhtumine väikestesse klientidesse. Lapsed on küll teretulnud, kuid neid ei oota siin ees ei lastemenüü ega nö erikohtlemine. Ka laps on lihtsalt üks külastajatest, kes endale sobiva toidu peab leidma restorani menüüs pakutava hulgast. Loomulikult on lapsele võimalik paluda pool praest või ühel või teisel moel natuke lapsesõbralikumaks teha, kuid üldiselt on restoran võtnud hoiaku, et lapsi tuleb harjutada erinevate maitsetega, mitte vaid lõbusate vinkude ja kartulipaatidega.
CRU köögis ei ole toimetamas vaid mainekas peakokk, samuti on siia kööki mahtunud mitmed tunnustatud noorkokad. Üldiselt öeldakse, et mitu kokka head suppi ei keeda ning teades et peakokad kipuvad teinekord ka keerukad persoonid olema, on rõõm läbi toidu ja teeninduse tõdeda, et selles restoranis tundub kõik omavahel kenasti harmoneeruma. Maitsed, inimsuhted, eesmärgid. Tulemuseks absoluutselt maailmaklassi restoran.
CRU restoran
Kui lõpetuseks veel rääkida hommikusöögist selles restoranis, siis vaieldamatult on see olnud üks parimaid, mida mina oma elus kogenud olen. Värskest toorainest ja esteetiliselt nii kaunilt lauale sätitud. Suurte ketihotellide hommikusöögibuffeed jäävad kauuuuuuugele maha ja kahvatuvad. See on hommikusöök, millest paljud hotellid võiks õppust võtta. Valik ei olnud teab mis suur, kuid kõige olulisem oli see mõnus emotsioon, millega läbi hommikusöögi päeva alustada, hommikusöögi laud on lihtsalt imekaunis. Ja kõik on värskemast värskem. Vahuveini saab ka;)
Hommikusöögivalik Olles siin viimasel ajal veidike romantikalainel olnud, siis CRU restoran oma sisehooviga on nüüd küll üks selline koht, kus kõik lihtsalt õhkab romantika järele. Lopsakad lilled, tillukesed lauad, kõik ümbritsetud masiivsetest vanalinna müüridest. Nagu polekski Tallinnas, vaid kusagil Itaalia väikelinnas. Siiralt soovitan teil tutvuda hotelli pakkumistega (LINK) ning lugeda ka, millise mulje jättis see tilluke hotell suure nimega restorani varjus Tallinna vanalinna tuiksoonel -viru tänaval.
Vaade romantilisele sisehoovile
-
Kas Sina võitsid Villa Wesseti romantikapaketi?
Kätte on jõudnud see hetk, kus loosime välja selle õnneliku, kes saab koos kaaslasega nautida lühipuhkust Pärnus Villa Wessetis (LINK)
PALJU ÕNNE, JANE ALMERS! Mõnusat romantilist lühipuhkust! Võitjaga võtame ise ühendust.
Kõikidele kommenteerijatele tahaksin ma aga öelda suur tänu oma arvamust avaldamast. Väga palju oli toredaid mõtteid ja ideid, jääme nüüd ootama värvikaid ning meeldejäävaid romantikapakettide pakkumisi meie hotellidelt.
-
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest…
Nii alustaks oma postitust Agu Sihvka. Aga nii võin oma arvustust alustada ka mina. Niisiis, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et mulle ei meeldi eriti suured hotellid ja veekeskused. Mulle tunduvad need isikupäratud ja steriilsed, mõni meenutab lausa haiglat, ometigi olen ma nii mõnigi kord ka sellistes hotellides väga positiivselt üllatunud olnud. Kuigi ajendatud eelmisest postitusest, siis romantikapaketiks ma keset linna asuvat suurt spaa- ja veekeskusega hotelli ei valiks. Ma ütlesin ka muidugi, et romantika on meie endi, mitte koha teha, kuid te ju nõustute minuga, et on asju ja kohti, mis on sobivamad. Ma ei teagi, miks ma nüüd jälle romantikast rääkima hakkasin. Mis meelel, see keelel?
Igatahes. Kalev Spa Hotell ja Veekeskuse poole oma samme seades olin ma valmistunud selleks, et hotell on suunatud Soome klientidele. Ma ei tea, millest tingituna see mõte esimesena mu pähe tuli, võib-olla oli põhjuseks asukoht sadama lähedal ja vanalinnas? Ja ma ei eksinud. Hotelli sisenedes kuulsin ma esimese asjana soome keelt, mulle jäid silma soomekeelsed sildid ning eripakkumised. Ma olin natuke pettunud mornis administraatoris, kes tundus töötavat kuidagi kui automaatrežiimil. Morn tere, siin on toavõti, siin veekeskuse garderoobi võti, hommikusööki serveeritakse sellest kellast selle kellani…Ei mingit sõbralikku naeratust. Minu tuju läks ka natuke halvemaks. Küll aga ei lasknud leigest vastuvõtust end häirida mu kaheaastane tütar. Tema märkas suurt lastemängutuba, mille ukse ees oli kinnipandav turvavärav. Halleluuja, hüüatasin ma mõttes ning suundusin suurima hea meelega temaga sinna kaasa, isegi enne kui me olime kohvri tuppa viinud. Mu tütar on väga aktiivne, mis omakorda tähendab seda, et niisama istumiseks ja hingetõmbepausiks väga aega ei ole. Me läksime mängutuppa, ma sulgesin turvavärava, mu tütar suundus Legode poole, mina istusin kott-toolile ning sukeldusin eeskujuliku emana Instagrami ja Facebook’i. Ma teadsin, et vähemalt korraks on mu laps ühe koha peal kinni, ega saa ei end ega teisi vigastada, midagi katki teha/maha kiskuda/ümber ajada. Suuuuuuured plusspunktid hotellile ruumika ja turvalise lastetoa eest! Kohatu naljana ütlen ma ka, et kui keegi veel oleks mulle ühe Pina Colada serveerinud, oleks see olnud tükike taevast maa peal.
Lõpuks tuppa jõudes olin ma tõeliselt üllatunud sellest kui ruumikas oli kaheinimese tuba, tõeliselt mõnus. Mitte nii nagu teinekord kipub olema, et tuba on sama suur kui voodi, kohver mahub vaevu tuppa ja kõrvuti seismiseks pole ruumi. Kalev Spa Hotelli tuba oli tõesti väga meeldiv üllatus, lisaks veel toaaknast avanev vaade vanalinnale. Toas ega vannitoas ei olnud midagi luksuslikku, kuid kõik see ja rohkemgi veel, mida ma ootasin ja eeldasin, oli toas olemas. Kuna tegu on spaahotelliga, siis toas olid olemas ka hommikumantlid. Minu jaoks ei ole midagi mõnusamat kui võimalus hotellis end hommikumantli sisse keerata ning voodis laiselda. Voodis laisklemisest 2-aastase lapsega ei tulnud midagi välja. Ja pealegi olid mõlemil kõhud tühjad.
Me suundusime hotelli restorani. Restorani asukoht 3.korrusel kohe tubade vastas jäi mulle veidike arusaamatuks. Olgugi, et restoran oli kena ja teenindus laitmatu, ma alati tahan eraldi tänada teenindajaid, kes lastega klientidesse sõbralikult suhtuvad, kuigi tahes tahtmata tekitavad sellised külalised teenindajale lisatööd, jäi siin hubasusest natuke puudu. Ma ei teagi täpselt, mis. Võib-olla see sama asukoht. Vaade vanalinnale oleks olnud kordi mõnusam kui vaade veekeskusele. Ma ei kujuta hästi ette, et nautides küünlavalguses õhtusööki, tahaksin ma, et taustaks oleks veetorudest alla liuglevad inimesed. Andke mulle andeks, et jälle romantikat mainin. Just nagu oleks see ainus põhjus hotelli külastuseks.
Kui nüüd minna edasi ka toidulainel, siis hommikusööki serveeriti sama restorani teisel korrusel. Ikka vaatega veekeskusele. Hommikusöök oli rikkalik, kohv väga mõnus kange ja minu jaoks olid kõige meeldivamaks üllatuseks soojad Karjala pirukad. Karjala pirukad, munavõi ja mõnus kange kohv ning midagi muud polegi vaja. Mina jäin rahule. Väga rahule. Kuid ma ei saa kuidagi jätta mainimata, et veidike kuivanud ja närtsinud välimusega munapuder rikkus natukene head üldmuljet kogu valikust. Natuke teemast kõrvale kaldudes, siis minu soovitus kõikidele hotellidele on panustada toidu väljapanekusse. Toidu valik ei pea olema meeletult lai, kuid ilus väljapanek tekitab nii mõnusa positiivse emotsiooni, millega uuele päevale vastu minna. Aga veelkord, hommikusöögi valik oli rikkalik, suure tõenäosusega leidis igaüks oma.
Nüüd siis aga veekeskusest. Veekeskuse osa on muljetavaldav. Kalev Spa veekeskuse eelkäijaks on 60ndatel ehitatud Kalevi Ujula. Omas ajas silmapaistva 50-meetrise basseiniga ujulakompleksi projekteeris toonane tipparhitekt Uno Tölpus 1950ndatel aastatel. Ujula valmis 1965. aastal ja siin toimus mitmeid rahvusvahelisi ujumisvõistlusi. 2005. aastal alustati ujula ümberehitustöödega moodsaks puhke- ja vabaajakeskuseks, mis avati 2006. aasta hakul. Ümberehitatud ujula on jäänud Eesti ujujate peamiseks treeningkohaks tänaseni. 50-meetrise basseiniga ujulast sai Põhja-Eesti suurim veekeskus koos meelierutavate atraktsioonidega, lõdvestavate saunade- ja veealust massaaži pakkuvate basseinidega.
Ma olen siit-sealt kuulnud nurinat, et ujumisbassein on ülerahvastatud, sest pooled rajad on ujumiskoolide poolt broneeritud. Ma ei tea, ma ei osanud seda täheldada, ujulas oli küll väga palju rahvast, kuid mulle ei jäänud kuidagi muljet ülerahvastatusest. Mitte et ma väga palju oleksin lastebasseinist üldse välja saanud, sest otseloomulikult oli see koht, kus minu kaheaastane soovis aega veeta. Ma kiikasin küll saunade ja mullivannide poole, kuid mullivannist soovis mu tütar karjudes kohe välja tulla, ma ei tea, kas talle jäi mulje, et temast hakatakse suppi keetma, aga sinna see mullivannis mulistamine jäi. Saunamõnusid ei ole ta ka veel enda jaoks avastanud. Mul oli sellest siiralt kahju.
Veekeskust tasub külastada kogu perega, sest kuigi lastebassein 35kraadise veega, mis minusuguse külmavarese jaoks on täpselt paras, on imevahva, on veekeskuses veel (kuid kui ma õigesti kokku lugesin) 12 erinevat basseini/mullivanni, mida ju ka tahaks katsetada. Liutorud ja saunad veel lisaks. Kui minna perega, siis saab jaotada, kes parasagu mullivannis mulistab ning kes lastebasseinis hullab. Seda luban ma aga küll, et tegevust jagub tervele perele, suurtele ja väikestele ning kogu päevaks. Mu meelest on ka päris vahva, et veekeskuse kohvikus saab laste sünnipäevasid pidada. Kui mu tütar natuke suuremaks saab, siis mulle küll meeldiks üks selline sünnipäev pidada. Veider, eksju? Kui ma postituse alguses ütlesin, et mulle ei meeldi veekeskused. Ega ei meeldigi, aga kui perre tekib laps, siis hakkad paljudele asjadele teise pilguga vaatama. Jällegi teemast kõrvale kaldudes, siis ma ei olnud kunagi varem mõistnud ka teletupsusid, nüüd leian ma, et need on igavesti vahvad tegelased. Ja kui lapsele meeldib, siis meeldib ka vanematele. Täpselt sama on veekeskusega. Minule avaldas Kalev Spa veekeskus vägagi muljet.
Spaahoolitused jäid mul kahjuks küll järele katsetamata, kuid mulle tundus, et valik erinevatest hoolitsustest on väga mitmekülgne ning olgugi, et ma jään arvamusele. et hotell on natukene rohkem Soome kliendile suunatud, siis hinnad ei olnud sugugi “soomestatud”. Mulle endale oleks väga huvi pakkunud Kalahari hoolitsused. Sajandeid saladuses hoitud Aafrika kõrbe iluretseptide järgi valmistatud Kalahari Spa tooted võimaldavad kogeda looduse aarete luksust. Nahka uuendavad, puhastavad ja niisutavad komponendid on saadud seal kasvavatest eksootilistest puudest ja taimedest, nagu baobabiõli, Kalahari melon, marula vili jne. Ehk järgmine kord.
Mis ma siis lõpetuseks ütlen? Lemmikhotelli Kalev Spa Hotellist mulle ei saanud, abikaasaga kahekesi puhkamiseks ei oleks see ka minu esimene valik, kuid…l astega peredele on Kalev Spa ilmselt suurepärane valik, mida ma julgen soovitada. Esiteks siis veekeskuse pärast ja teiseks on olemas erinevad peretoad. Peretuba, kus lisaks suurele voodile on olemas ka narivoodi ning kõrvuti asetsevad toad, mida saab muuta suuremale perele sobivaks peretoaks. Kalev SpaHotelli pakette saab broneerida ka läbi Hotelliveebi SIIN.
Veekeskuse regulaarsed külastajad saavad meist terve perega aga kindlasti.
-
Mis on, kui olles koos, meil õnnetunde loob: romantika, romantika
Ma olen viimasel ajal palju mõelnud romantika peale. Mis on romantika? Mida me oma partnerilt ootama kui jutuks tuleb romantiline õhtu või nädalavahetus? Mida me eeldame hotellide pakutavatest romantikapakettidest? Kas romantika on täpselt üks ja see sama kõigile?
Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama endast. Ma olen hinges lootusetu romantik. Kui ma olin tunduvalt noorem, ehk siis ajas tuleb tagasi kerida nii umbes 15 aastat, tahtsin ma võimalikult romantiline olla. Niisiis tuli ka ette, et ma võtsin kätte mõne naisteajakirja ja ajasin näpuga järge “10 moodust, kuidas oma partnerit romantilise õhtuga üllatada” – artiklites. Ütlen ausalt, üheksal juhul kümnest lõppesid need piknikud elutoapõrandal, tähistaeva vaatamised fiaskoga. Need ei toiminud absoluutselt nii nagu tark ajakiri lubas. Pigem oleks tasunud proovida end alasti sushilauaks katta, nii nagu “Seks ja linnas” kunagi Samantha tegi. Kuigi, kui ma nüüd järele mõtlen, siis feilis vist ka tema üritus. Ühesõnaga, mida vanemaks ma sain, seda küünilisemaks muutusin ma selliste klišeelike romantiliste žestide suhtes.
Ei, ärge saage minust valesti aru. Ma ei ole pettunud või kibestunud vanem (?) naine, kellele ei meeldiks romantika. Ma ju ütlesin, et olen hinges lootusetu romantik. Ma kipun pigem olema seda meelt, et romantika on seotud hetke ja kohaga, romantikat ei saa vägisi tekitada. Loomulikult saab romantilisele meeleolule ja õhustikule kaasa aidata, kuid ma rõhutaksingi sõnapaari “kaasa aidata”. Kõik muu on meie endi teha.
Fotod: Pinterest
Ehk siis teisisõnu mulle meeldiks väga kui mu abikaasa mind millegi sellisega üllataks, aga kui taustaks käiks F1 või me mõlemad oleks pahas tujus ja mossitaks, siis ei oleks sellest suurt mingit tolku, et nii palju vaeva on nähtud. Saate aru, kuhu ma tüürin? Minu arvates on romantika jaoks oluline hetk. Abieluettepanek McDonaldsis burgerit süües võib olla sama romantiline kui ühele põlvele langemine Eiffeli torni taustal. Viimane lihtsalt näeb kordi uhkem välja sotsiaalmeedias.
Ja selle pika sissejuhatusega jõuangi ma selleni, millest rääkida tahtsin, või pigem tahtsin ma seekord natukene kritiseerida. Esiteks inimesi, kes alati hotellide romantikapakette kritiseerivad. “Vaid vahuvein ja puuviljad?” kuulen ma aegajalt kellegi nördimust. “Ei midagi erilist, ei mingit üllatust,” loen ma kommentaare. “Oleks oodanud rohkem mängulisust,” öeldi mulle (Meriton Old Town “viiekümne halli varjundi” paketi kohta). Mulle tuleb kananahk peale kui ma mõtlen, et meid oleks kuhugi keldrisse lukustatud või keegi oleks meid voodi külge aheldanud või… Ma tahaksin neile kritiseerijatele öelda, et see, mis on romantiline ühe jaoks, ei ole seda sugugi teise jaoks. Näiteks filmidest tuntud valgel hobusel rannal ratsutamine tekitaks minus kabuhirmu, ma kardan hobuseid. Küll aga on olemas default elemendid – vahuvein, küünlad, puuviljad, lilled. Seepärast ka 99% romantikapakettidest sellist valikut sisaldab. Nagu ma ütlesin, kõik muu on meie endi teha. Ärge oodake, et romantikapaketi tellides teid ees muinasjutu stsenaarium ootab. Teie ise teete muinasjutu! Kindlasti mängib rolli ka see, millise hotelli te valite. Ei saa eeldada, et suur spaahotell on sama romantiline kui väike butiikhotell.
Ekesparre Butiikhotell Kuressaares
Teiseks tahaksin ma ka kritiseerida hotelle. Kui te olete lubanud, et toas ootab saabumisel vahuvein ja puuviljavaagen või maiustused, siis palun kontrollige, et see nii ka oleks. See on nii ebaprofessionaalne kui te need 30 minuti hiljem või veel hullem kliendi meeldetuletuse peale kohale toote. Ärge tooge paketi tutvustuses eraldi välja lilli ja/või küünlaid. Üllatage oma külalisi, las need ootavad juba toas ees. Kui teil vähegi võimalik, siis ideaalis võiks tuppa saabudes ka küünlad juba põleda. Ma saan aru, et suured hotellid ei saa seda endale lubada, kuid pisemad butiikhotellid, mõtlemisainet teile.
Ärge pakkuge kõige odavamat vahuveini, mille poeriiulilt saab kätte kahe euroga ning puuviljavaagen olgu siis ka puuviljavaagen. Kui seal on vaid viinamarjad, siis nii ka kirjutage. Ja püüdke palun natukene “kastist väljapoole” mõelda. Piiramatu ujula kasutamine, tasuta wifi, rikkalik hommikusöök kuuluvad ka standardpaketi juurde – need ei tekita mälestusi ega seostu kuidagi romantikaga. Proovige oma kliente üllatada, pakkuge neile elamusi ja mälestusi, mis jäävad meelde seoses teie hotelliga.
“Kallis, mäletad kui me käisime sel kontserdil ja ööbisime seal hotellis, see oli nii kaunis õhtu!” – see on ilmselt just see reklaam, mida te soovite, et teie klient oma tuttavatele edasi räägiks.
Foto: Pinterest Minu hetkelemmikud Hotelliveebi romantikapakettide hulgast on:
1. Sügisene piknik mererannas (LINK)
2. Mänguline kirg kahele (LINK)
3. Kaheks ööks eemale ülejäänud maailmast (LINK)
Villa Wesseti romantikapakett
Mida teie ootate romantikapakettidelt? Millised on teie kõige meeldejäävamad kogemused? Jagage oma mõtteid. Kõikide kommenteerijate vahel läheb loosi lühipuhkus Villa Wessetis (LINK). Võitja teeme teatavaks 12.10. -
Milleks oma reisiga eputada?
Eelmisel nädalal käisin ma puhkamas Norra kauneimas rahvuspargis. Rondane rahvuspark, mis avati 1962.aastal ja laiendati 2003.aastal, on 960km2 laiune piirkond Hedmarki ja Opplandi maakonnas. Kõrgemad mäetipud ulatuvad siin 2000 meetrit merepinnast. “Sa vaata neid kaugeid kõrgeid tippe seal eemal,” ütlesin ma oma abikaasale kui me aina kõrgemate mägede vahel sõitsime. Kui me lõpuks kuus kilomeetrit mööda käänulist teed mööda mägesid ülespoole sõitsime, et jõuda oma ööbimiskohta, saime me ühel hetkel aru, et me olimegi jõudnud “ühe selle kaugeloleva mäe tippu”.
Milleks oma Norra reisiga nüüd eputada, mõtlete te ehk nüüd, sest kui suur on tõenäosus, et keegi just sel hetkel siin otsib ööbimiskohta Oslost vähemalt neljatunnise autosõidu kaugusel. Aga teate, ärge kunagi öelge kunagi. Võib-olla just talvepuhkust planeerides nuputate te, kuhu minna ja teile meenub see postitus ning ööbimissoovitus Høvringe Fjellstues. Lihtne on valida vanade heade klassikaliste suusakuurortite vahel, teadmata, et mitte kuigi kaugel peidab end mägedes tõeline pärl. Jätke see hotellinimi igaks juhuks meelde.
Norra looduse ilus ei kahtle vist keegi, mina olen oma elust varsti pea poole Norraga seotud olnud ning ka Rondanet varem külastanud, kuid ometigi võtsid mind vaated ahhetama. Selles on midagi müstilist. Kõrged lumega kaetud mäetipud, orgu kaduv päike, matkajaid argsi silmanurgast jälgivad lambad, hoolimata päikesepaistest puhuv vilu tuul ja paar soojakraadi üle nulli. Teil tekib vastupandamatu soov matkama minna. Kaugel paistev mäetipp ei tundu enam sugugi kõrge, vaid “siinsamas” ja nii lauge. Hiljem heidate te pilgu puude proportsioonidele ja saate aru, kui kauge see mäetipp siiski on. Kuna mu abikaasa oli linnainimesena unustanud kaasa võtta sooja jope, sest ta ei olnud mõelnud kui kõrgele mägedesse me tegelikult läheme ja millised on sealsed ilmastikuolud (kui Oslos oli samal hetkel 16 kraadi sooja, siis mägedes oli kõigest 5 kraadi, mis tundus kordi külmemana vilu tuule tõttu, leppisime me me lühikese jalutuskäiguga mööda “tavalist kõnniteed”.
Järgmisel hommikul ärgates olin mina hakkamist täis, pakkisin end kenasti riidesse ja kui oli aeg jalga tõmmata saapad, avastasin ma, et olin need maha unustanud. Nüüd oli minu abikaasa kord naerda. Kuid ma ei andnud alla. Olgugi, et väljas oli vaid 3,2 soojakraadi sikutasin ma varba otsa lapse põlvikud, jalga ainukeste jalanõudena kaasasolnud baleriina-tüüpi kingakesed ning asusin vapralt hommikusele jalutuskäigule kesest imekaunist loodust. Tõsi, selliste jalanõudega siiski kuigi kaugele ei jõua ning minu matk jäi vaid paarikilomeetriseks (varbad hakkasid külmast siniseks minema), kuid ka sellest lühikesest jalutuskäigust jääb kustumatu mälestus.
Keset kogu seda maalilist loodust asub ka imearmas Høvringe hotell. Selle hotelli ajalugu ulatub aastasse 1800, kui pererahvas farmipidamise kõrvalt ka turiste majutas, ajapikku muutus see aga üha enam turismikeskuseks ning 1935.aastast asubki siin hotell. Täna hoolitsevad hotellikülaliste eest perekonna kolmas ja neljas generatsioon – ema Marit ja poeg Tormod. Hotelli sisse astudes jääbki mulje, et olete kellelegi külla tulnud. Absoluutselt igal sammul on näha ajalooga vanu asju, uhkelt näitab majaperenaine Marit näiteks tooli, mille tema vanavanaisa on teinud. Eemal paistavad ehtnorralikud kapid, kummutid, lauad, nipsasjakesed, vaibad. Natukene jääb mulje, et olete sattunud muuseumi. Aga see ei ole selline halb tunne, asjad ei ole kaetud tolmuga või piiratud “mitte puutuda” siltidega.
Kaheinimese tuba on mõnusalt avar ning aknast avaneb vaade hingemattev. Minu arvates nii ehtnorraliku sisustusega kui veel saab. Puit, puit ja veelkord puit. Ma ei saa öelda, et ma väga sellise stiili ausataja oleksin, kuid ühes Norra mägihotellis ei kujutaks ma mitte midagi muud ette. Sobib sinna valatult ja tekitab koduse tunde.
Kindlasti tuleb ära proovida ka õhtusöök. Ka see oli nii ehtnorralik kui veel vähegi võimalik. Gratineeritud kartulid, tallefilee ja pruun kaste. Ma olen oma elu jooksul päris palju teinud nalja norralaste pruuni kastme armastuse üle, kuid see maitsekombinatsioon siin oli nii mõnusalt kodune, et ma julgesin olla ebaviisakas ning kraapisin saiatükiga kokku veel viimasedki taldrikule jäänud kastmejäätmed. Eelroaks täiuslikult roosa lõhe ning magustoiduks rikkalik šokolaadikook tegid kõhule pai. Samamoodi on selles hotellis imemaitsev ja väga rikkalik hommikusöök. Eriliselt armas oli mu meelest see, et kõik hotellikülalised said endale matkale minekuks kaasa pakkida lõunasöögi ning täita termosed kuuma kohvi või teega.
Tegu ei ole peene mitmetärnihotelliga, kuid nad ei püüagi seda olla. Hotell on kodune, mõnus ja hubane. Ja kas ma vaadet ning ümbrust juba mainisin. Kui te pole ka matkainimesed, siis sellises ümbruskonnas on romantika juba õhku kirjutatud;)
Loomulikult ei pea romantiliseks ajaveetmiseks sõitma Norrasse, mis esimese hooga ei pruugi ka kõige taskukohasem mõte olla. Eestis leidub samuti palju hea hinna ja kvaliteedisuhtega (romantilise õhustikuga) hotelle, mis mind aeg-ajalt ikka imestama panevad ning on väärt külastamist.
Nädalavahetus on lähenemas, miks mitte broneerida tuba Märjamaal asuvas Ruunawere Postimõisa hotellis. Ööbimine kahetoalises kamina ja saunadega sviidis kahele maksab hetkel 69 eurot. Paketi infot vaadake lähemalt siit: Ruunawere romantikapakett.
-
Turistilõks Viru tänaval
Oleme ausad, ükskõik kui palju me ka ei hindaks Tallinna vanalinna, siis paratamatult on sealsetel hotellidel ja restoranidel ning poodidel veidike turistilõksu maitse küljes. Kuna te viimati einestasite Viru tänaval? Või ööbisite? Mina pean tunnistama ausalt, et kui ma valin puhkuseks hotelle, siis Tallinna vanalinn on mu valikus üks viimaseid, Viru tänav peletab mind isegi eemale. Ma tean, et see on tegelikult rumal eelarvamus, sest mitte väga ammu aega tagasi külastasin ma üht vanalinna hotelli ja ei näe mingit põhjust sinna mitte tagasiminekuks, kuid siiski… Viru tänavale mina eestlasena ööbima ei tahaks tulla. Cru hotell aga just Viru tänaval asub.
Cru nimega seostub mul kohe restoran, mida ilmselt tänu Dmitri Haljukovi nimele teavad kõik natukenegi söögist huvituvad inimesed Eestis. Et olemas on ka samanimeline hotell, tuli mulle uudisena. Ma kergitasin skeptiliselt kulmu ja mõtlesin, et selge, kuhu tüüritakse. Restoran on tuntud, teeme juurde ka samanimelise hotelli, mainime ära ajaloolise tausta ja ümbruse ning ongi edu valem olemas. Jah, olgugi, et ma armastan Tallinna vanalinna, siis jään ma arvamusele, et see kubiseb ühest turistilõksust teise järel. Cru hotell kaasa arvatud.
Veidike üleolevalt vajutasingi ma eelmisel nädalal Cru hotelli uksekella ning olin valmistunud astuma sisse järjekordsesse vanalinna turistilõksu.
Nüüd aga see, mida ma kogesin alates sellest kui mulle avati uks, paneb mind tahtma end tutistada üleoleva eelarvamuse eest. Alustame algusest. Ma julgen öelda, et hotell oleks võinud romantilise fassaadi taga olla ka tõeline osmik, kuid ma ei oleks seda pahaks pannud, sest nii nagu mind ja mu kaheaastast tütart võttis vastu selle hotelli administraator, see on midagi enneolematut. Ma olen oma 34 eluaasta jooksul nii mõneski hotellis ööbinud, ma pean isegi tunnistama, et ma võin olla raske klient, kuid sellist kohtlemist nagu ma kohtasin Cru hotellis, ei ole ma varem mitte kusagil kohanud. Teate ju küll, kuidas meile meeldib öelda, et “mind koheldi kui kuninga kassi”, aga kui te ei ole kogenud seda, kuidas teid koheldakse Cru hotellis, siis te ei tea, mis tunne on lõpuks tõesti nagu kuninga kass olla. Ma võiksin siin arvustuse lõpetada. Cru hotell oli esimese viie minutiga jõudnud minu lemmikhotellide esikolmikusse, kui mitte esikohale. Ma vabandan juba ette ära, et selles postituses keskendun ma ehk liiga palju teenindusele, kuid teenindus selles hotellis (ja restoranis, millest ma lähiajal teen ka eraldi postituse) on midagi fenomenaalset.
Ma olin enne hotelli külastust ka hotelli guugeldanud. Mulle jäi meelde üks kommentaar Trip Advisoris – andke edasi kiidusõnad Oskarile. See tundus nii personaalne ja ma mõtlesin, et huvitav, kas ka minu tee ristub kiidetud Oskariga. Jah, ristus. Ma ei tea, kas hotell on Oskari nägu või Oskar hotelli nägu, kuid üks on kindel -Oskar on selle maja vaim ja hing. Selles, et teid hotellis võetakse vastu naeratusega, selles ei ole midagi eriskummalist, küll aga oli see maailma kõige sõbralikum naeratus, enne kui ma arugi sain, oli mu kohver viidud trepist üles tuppa, mu soovid täideti praktiliselt juba enne seda kui ma olin need välja öelnud. Absoluutselt ja eranditult suhtusid kõik hotelli töötajad alates koristajast kuni hotelli juhatajani minusse nagu oleks ma ainus külastaja hotellis. Võib-olla tegid nad seda sellepärast, et nad teadsid, et ma kirjutan ööbimisest ka arvustuse? Ei, seda kindlasti mitte. Ma nägin kõrvalt, kuidas suhtuti ka kõikidesse teistesse hotellis peatunud külalistesse. Selline sõbralikkus ja abivalmidus oli minu jaoks tõepoolest midagi nii erilist, et seda peab ise kogema, et saada aru, millest ma räägin.
Kolm aastat tagasi avatud hotell asub vanas kaupmehe majas, mida esmakordselt on mainitud juba aastal 1370 kui praeguse maja asemel oli puidust maja. Praegune maja on raamatute järgi pärit 15.sajandi algusest ning on ajaloo jooksul kõige vähem kannatada saanud maja Tallinnas. Kui te jalutate mööda selle hotelli kitsaid ja pikki, siia-sinnapoole keeravaid koridore, siis te tunnete kohe maja ajaloolist hõngu. Pole üldse keeruline ette kujutada seal küünlavalgel ringi kõndinud teenijannasid. Lisaks romantilisele ja ajaloolisele interjöörile jõuate te ühel hetkel ka tagahoovi, kus saab nautida hotelli restorani hõrgutisi.
Mind pani imestama restorani mõistlik hinnatase. Vanalinnast oleks ma midagi muud oodanud. Eelroog – Gangnam Style ehk lõhe Aasia stiilis maksis kümme eurot, pearoog – Nordstream ehk lillkapsas ja siig 17 eurot, magustoiduni ma küll ei jõudnud, kuid intrigeeriva nimega (Suveks saledaks) bežeekook maksis kuus eurot, klaas punast veini alates viiest eurost. Hotellikülalised saavad ka -10% soodustust.
Meie ööbisime double deluxe toas, kus avanes vaade nii Viru tänavale kui tagahoovile. Vanalinnas ööbides tuleb arvestada võimaliku tänavalt kuuldava lärmiga, kuid ma ei tea, kas meil lihtsalt vedas või oli lihtsalt voodi nii mugav, et mind, kes ma olen väga erksa unega, ei seganud ükski tänavalt tulev heli. Hommikusöögil uuris Oskar külastajatelt, kuidas nad magasid, kas nad on välja puhanud ning ega ometi võimalik lärm kedagi ei seganud.
Ma soovitan teilgi CRUs ööbides valida tuba number kolm. Ekstraboonuseks selles toas on vann, mis annab välja mõne pisema hotelli basseini mõõtmed. Ma pean ka ausalt tunnistama, et mul oli kohutav kiusatus seinalt kaasa haarata kadakamarja dušigeel. See lõhnas lihtsalt jumalikult ja jättis naha nii siidiseks. Need pisiasjad selles pisikeses 15 toaga boutique-hotellis…
Pakettidest on valida gourmet -, kultuuri-, romantika- ja spaapakettide vahel. Mina ise soovitaksin kultuuripaketti koos vanalinna ekskursiooniga, sest üks asi on kaunis vanalinnas niisama ringi vaadata, kuid hoopis midagi muud on kui keegi juurde ka hoonete ajalugu tutvustab. See on vägagi huvitav. Muidugi ei oleks mul mitte midagi ka romantikapaketi vastu (vaata lähemalt Hotelliveebi pakkumist siit).
Ja lõpetuseks pani täpi i-le hommikusöök. Selle kirjeldamiseks sobib üks sõna – jumalik! Igas suutäies on tunda kvaliteetset ja värsket toorainet, kõik on serveeritud nii kaunilt, et suuremate ketihotellide hommikusöögid jäävad kaugele kaugele maha. Kui nuriseda, siis kohv oli natuke untsu läinud ja oli liiga lahja. Igatahes oli mul kahju, et kõht nii kiiresti täis sai, sest ma oleks tahtnud veel ja veel süüa, nii maitsvat hommikusööki ei saa iga päev.
Lahkudes pakkus Oskar meile abivalmilt, et viib meie kohvri autoni, sest kui nüüd tõesti leida ka ainus miinus kogu hotelli juures, siis selleks on parkimine. Enne kui ma jõudsin öelda, et ei ole tarvis, et küll me hakkama saame, oli ta juba laia naeratuse saatel kohvri haaranud ja liikus reipalt välisukse poole. Ma ei oleks veel tahtnud lahkuda. See oli ilma liialdamata üks minu parimaid hotellikogemusi. Ei mingit turistilõksu nagu Viru tänavalt võiks eeldada.
-
Kuidas selle Laulasmaaga siis lood on?
Laulasmaa spaas olen ma käinud igal aastaajal – kõigil oma plussid ja miinused, ka kogemusi on mul sealt igasuguseid, nii positiivseid kui ka negatiivseid, ma olen jäänud teenindusega väga rahule, aga ma olen ka tahtnud väga nuriseda. Kui ma sel nädalal valisin hotelli, kuhu puhkama minna, olin ma mõneti kahe vahel. Kas Laulasmaa ikka on minu teetassike? Kuna hind oli soodne (“Kui hing ihkab enamat” pakett, majutusega kahele, maksis 58 eurot) siis otsustasin ma Laulasmaale uue võimaluse anda.
Eelnevast kogemusest teadsin ma, et rannaresidentsis ma ööbida ei soovi. Minu jaoks on seal toad liiga väikesed ja pimedad ning sobivad pigem inimestele, kes veedavad terve päeva rannas ning tulevad tuppa vaid magama. Mina tahtsin tuba merevaatega. Eelmisel aastal umbes samal ajal käisime me Laulasmaa spaas pulma-aastapäeva tähistamas ja mulle meeldis, et me saime oma toa rõdult nautida imelist merevaadet. Merevaates on midagi rahustavat ja hinge kosutavat.
Mõnus mererand ja imeline asukoht männimetsas on Laulasmaa kindel trump. Plussiks on ka see, et hotell asub linnast vaid lühikese autosõidu kaugusel, kuid juba Laulasmaa poole viivale metsateele keerates unustate te kõik argimured ning hakkate looduserütmis hingama, see on selline kummaline rahulolu, mis teid ühtäkki valdab. Kuigi oli imeline suvepäev, jõudsime me hotelli liiga hilja, et randa päevitama minna. Mina ise ei ole kõige suurem ujumisesõber, seega otsustasime me enne õhtusööki teha ühe pikema jalutuskäigu metsas. Ma mäletan, et kui kevadel käisin Wicca peakokal Angelica Udeküllil külas, soovitas ta seda teha. Nüüd ma mõistan, miks ja soovitan teil Laulasmaad külastades sama teha. Väikese korvikese võite ka kaasa haarata, sest metsa alt võib nii üht teist söödavat leida. Seentega ei ole ilmselt hotellis puhates suurt midagi teha, kuigi võiks ju proovida restorani kööki üllatada ja vaadata, mis nad selle peale kostavad, aga mõned marjad sobivad õhtusele piknikule mererannas kindlasti.
Võtke aeg maha. Kui ilm vähegi lubab, istuge õhtul mererannas ja nautige päikeseloojangut. Ma ei tea kui eetiline see on, aga meil oli ka vahuvein kaasas (oluline on pärast mitte taarat unustada kaasa võtta) ja kui teil on ümber võtta ka soe pleed, siis võiks sumedal augustikuu ööl lausa randa istuma jäädagi.
Laulasmaad külastades soovitan ma kindlasti õhtustada restoranis, Wicca menüü on suurepärane ning toit valmib kohalikust toorainest, muutub vastavalt hooajale ja pakub midagi kõigile. Kindlasti broneerige laud juba eelnevalt, sest vastasel juhul jääte te lihtsalt ukse taha. Nädalavahetuseti on restoranis ka elav muusika ning restoran on tõepoolest rahvast täis. Meie oleme varasemalt ka ukse taha jäänud ning pidanud leppima lobbybaaris einestamisega. Mitte et sealne toit oleks kehv, kuid on siiski lihtsam, mõeldud kiireks kehakinnitamiseks ning jääb kindlasti alla restorani enda menüüle.
Spaa oli meie viimasel külaskäigul nii ülerahvastatud, et me mahtusime vaid välibasseini ja ujumisbasseini. Seekord ei läinud meil tegelikult paremini. Spaas oli ka seekord väga palju rahvast. Teoreetiliselt peaks see ju olema hea märk, sest kui on palju rahvast, siis ilmselt on selleks ka mingi põhjus, minule aga liiga rahvarohked kohad ei meeldi ja seepärast lahkusime me spaast üsna kiiresti. Puuküttega saun, mida me ka eelmine kord tahtsime külastada, jäi seegi kord külastamata. Meil läks see lihtsalt meelest ja tuli meelde alles siis kui me parklast välja tagurdades seda puude vahel märkasime. Sellest oli küll tohutu kahju, sest puuküttega sauna ei saa tänapäeval enam liiga paljudes kohtades nautida.
Hommikusöök oli tasemel nagu see alati on olnud. Pannkoogid marjamoosiga viisid keele alla. Kohv oli samuti hea. Minu jaoks on kohv väga oluline, sest halb kohv võib hotellielamuse täitsa ära rikkuda. On küll pisiasi, kuid kas polegi nii, et pisiasjad moodustavad terviku?
Nagu ma mainisin siis broneerisin ma Laulasmaa paketi natuke kõheldes. Ma ei kõhelnud kordagi selles, et Laulasmaa kui koht on absoluutselt õige koht patareide laadimiseks, kuid eelnevad kogemused olid mu mõningase kõhkluse põhjuseks. Ma pean ausalt tunnistama, et kui meie pisike puhkus algas arusaamatusega hotelli vastuvõtus, kus administraator ei olnud ka kõige abivalmim, hakkasin ma kahetsema, et Laulasmaa kasuks otsustasin, kuid õnneks jäi see ainsaks (ma spaa rahvarohkuse jätan välja, sest see on puhtalt maitseasi, kas teile meeldib melu või mitte) miinuseks. Hommikul saime me kingituseks kaasa karbikese trühvleid, ma ei tea, kas see antakse kaasa kõigile külalistele või saime me selle vabanduseks natuke kohmaka alguse eest.
Mis ma siis nüüd ütlen, et kuidas selle Laulasmaaga siis lood on? Et olla üdini aus, siis iga kord leian ma midagi, mille kallal nuriseda, mida võiks paremaks teha või muuta, kuid kas fakt, et ma olen selles spaas puhkamas käinud viis korda üsna lühikese aja jooksul, ei räägi mitte enda eest. Ilmselgelt on Laulasmaas olemas see miski, mis mind sinna tagasi tõmbab. Ka siis kui ma ei ole iga kord 100% rahule jäänud.
Hotelliveebis pakutavate Laulasmaa pakettidega saate tutvuda SIIN. -
Milline on siis Lõuna-Eesti kõige peresõbralikum hotell?
Veebruarist alates oleme me püüdnud välja selgitada Lõuna-Eesti kõige peresõbralikumat hotelli. Milline hotell saab endale selle toreda tiitli? Mille põhjal? Kas see võiks olla Pühajärve Spa ja Puhkekeskus , mis sai ka kõige rohkem hääli küsitlusele vastajatelt (25%)? Või hoopis Hotell Pesa Põlvas?
Seda projekti alustades olin ma kindel, et ei ole midagi lihtsamat kui külastada hotelle, anda neile punktid ja panna kokku paremusjärjestus. Nüüd pean ma aga tunnistama, et see on üks raskemaid ülesandeid, mis mul olnud on. Igal hotellil olid olemas oma tugevad ja nõrgad küljed. Kuna mina testisin hotelle beebiga, siis otsustasin lapsesõbralikkuse üle siiski rohkem mina, aga mulle tundus, et ka mu tütar jäi igas hotellis rahule. Igatahes magas ta igal pool tunduvalt paremini kui kodus. Ei tea, kas sellest võiks teha järelduse, et talle meeldib reisida?
Aga asume siis asja juurde.
Ma ütlen teile ausalt, et ma keeldun paremusjärjestust kirja panemast, see ei oleks sugugi aus, sest maitsed ja ootused ning huvid on erinevad, küll aga ütlen ma, milline on minu subjektiivne arvamus. Esimesena sai külastatud hotell Londonit Tartus (arvustust loe siit: London. Mitte ainult Inglismaal.). Ma olin väga meeldivalt üllatunud, sest kui ma nüüd päris aus olen, siis hotell London ei seostu mul kohe hotelliga, mille ma valiksin perepuhkuseks. See ei ole tegelikult jällegi aus, sest perepaketi hinnas on AHHAA teaduskeskuse või AURA veekeskuse piletid, mistõttu ei saa öelda, et lastega peredel ei oleks selles hotellis midagi teha. Meie küll loobusime teadusekeskuse ja veekeskuse külastusest, kuid see ei tähenda, et meil igav oleks olnud. Esiteks asub hotell Tartu vanalinnas ja kõik vaatamisväärsused on käe-jala juures. Tartu on ju imeilus linn, väärt külastamist. Teiseks tehti meie viibimine hotellis nii mugavaks, et me tundsime end nii teretulnud kui veel vähegi võimalik. Ja just teeninduse tõttu ütlengi ma, et minu jaoks oli selle projekti kõige peresõbralikum hotell just London.
GMP Clubhotelli eeliseks teiste hotellide ees on võrratu asukoht (arvustust võite lugeda siit: GMP Clubhotel eelis). Väga suureks plussiks oli minu jaoks see, et hotelli juhataja on siin hotellis 24/7 olemas ja võtab kõiki külalisi vastu nagu läheks talle isiklikult külla. Selline personaalne lähenemine muudab hotellikogemuse nii mõnusaks, et te unustate, et ööbite hotellis. Kui me nüüd uuesti peaksime perepuhkuseks hotelli valima, siis minu eelistus oleks kindlasti GMP Clubhotel. Põhjus? Nad pakuvad vajadusel ka lapsehoidjateenust.
Hotell Pesa ei jää mul samuti uuesti külastamata (arvustust võite lugeda siit: Postitee ja Grand Morna City Plaza) Hotelli sisenedes tegin ma oma peas küll sarkastilisi märkusi stiilis “teretulemast aastasse üheksakümmend”, kuid üsna pea hakkas mul selle pärast piinlik. Hotelli peretoad olid ruumikad, koridoris asus lastenurk, kui veel ka mängunurga mänguasjade valikut saaks natuke paremaks. Ja Põlvamaal juba lastega igav ei hakka. Postitee, Maantemuuseum, Taevakoda. Tegevust jagub kõigile ja igas vanuses.
Ma mõistan, miks lastega hotellikülastajad Pühajärve Spa ja Puhkekeskust kiidavad (arvustust loe siit: Kaks suurt, üks keskmine ja kaks väikest). Asukoht on loomulikult üks asi, kellele ei meeldiks Otepää? Kuid olulisem on ilmselt juba see, et kui üldjuhul kipuvad peretoad mahutama nö klassikalise peremudeli (2 täiskasvanut + 2 last), siis Pühajärvel on mõeldud ka suurematele peredele.
Bernhard Spa Hotel Otepääl rõõmustab külastajaid Veeilma puhkeala ja basseinidega, kõige rohkem lõbu pakuvad aga aktiivsed tegevused. Tugevusena saab välja tuua ka restorani. Kas ei vasta tõele, et kui juba lapsele toit maitseb, siis saab kindel olla, et tegu oli imemaitsva roaga? (arvustust loe siit: Bernhard Spaa arvustus numbrites).
Tartus asuv Raadimõisa pakub rahulikku puhkust (arvustust võite lugeda siit: Linnas, kuid siiski linnast väljas). Loomulikult kuuluvad perepakettide hinna sisse AHAA, AURA või Jääajakeskuse perepiletid, kuid kõige mõnusam selle hotelli juures on see, et olgugi et asute Tartu linnas (ja kesklinnast vaid väikese jalutuskäigu või rattasõidu kaugusel), siis te tunnete end nagu maal. Ärge Raadipargi külastust unustage!
Kui ma inimestelt küsisin, millist hotelli nemad lastega puhates eelistavad, siis väga palju sain ma vastuseks Kubija Loodusspaa. See ei pane mind imestama, sest Kubija on ka minu enda üks lemmikuid. Lastega seal samuti igav ei hakka (http://www.kubija.ee/et/voru-ja-haanja-info/lastega-louna-eestis). Arvustust Kubija kohta saate lugeda augustikuu lõpus. Samuti ka arvustust StarEst hotelli kohta Tartus Annelinnas. Endise annelinlasena ootan ma väga selle hotelli külastust, see tuleb justkui väike tagasivaade lapsepõlve.
Ma loodan, et te ei ole pettunud, et hotellid ei ole pandud paremusjärjestusse, kuid tõepoolest seda oli pea võimatu teha, sest mulle tundub, et lastega puhates koheldakse külastajaid igas Eestimaa ööbimispaigas nagu kuninga kasse. Loomulikult saab igas hotellis välja tuua ka miinused, kuid minu arvates ei ole see antud kontekstis oluline. Pigem peaksime me rõõmustama, et Eesti hotellide tase nii tugev on ning lastega külalised on igal pool teretulnud.
Kõigi Hotelliveebis pakutavate perepakettidega saate tutvuda siin: http://www.hotelliveeb.ee/et/pakettide-nimekiri/koik-sihtkohad/perepaketid
PS: Mulle endale meeldivad nii väga erinevad edetabelid ja kuna ma seekord edetabeli koostamisel läbi kukkusin, siis sügisel on üks edetabel siiski valmimas. Milline täpsemalt, sellest juba üsna varsti. Hoidke blogil pilk peal!
