Eelmisel nädalal käisin ma puhkamas Norra kauneimas rahvuspargis. Rondane rahvuspark, mis avati 1962.aastal ja laiendati 2003.aastal, on 960km2 laiune piirkond Hedmarki ja Opplandi maakonnas. Kõrgemad mäetipud ulatuvad siin 2000 meetrit merepinnast. “Sa vaata neid kaugeid kõrgeid tippe seal eemal,” ütlesin ma oma abikaasale kui me aina kõrgemate mägede vahel sõitsime. Kui me lõpuks kuus kilomeetrit mööda käänulist teed mööda mägesid ülespoole sõitsime, et jõuda oma ööbimiskohta, saime me ühel hetkel aru, et me olimegi jõudnud “ühe selle kaugeloleva mäe tippu”.
Milleks oma Norra reisiga nüüd eputada, mõtlete te ehk nüüd, sest kui suur on tõenäosus, et keegi just sel hetkel siin otsib ööbimiskohta Oslost vähemalt neljatunnise autosõidu kaugusel. Aga teate, ärge kunagi öelge kunagi. Võib-olla just talvepuhkust planeerides nuputate te, kuhu minna ja teile meenub see postitus ning ööbimissoovitus Høvringe Fjellstues. Lihtne on valida vanade heade klassikaliste suusakuurortite vahel, teadmata, et mitte kuigi kaugel peidab end mägedes tõeline pärl. Jätke see hotellinimi igaks juhuks meelde.
Norra looduse ilus ei kahtle vist keegi, mina olen oma elust varsti pea poole Norraga seotud olnud ning ka Rondanet varem külastanud, kuid ometigi võtsid mind vaated ahhetama. Selles on midagi müstilist. Kõrged lumega kaetud mäetipud, orgu kaduv päike, matkajaid argsi silmanurgast jälgivad lambad, hoolimata päikesepaistest puhuv vilu tuul ja paar soojakraadi üle nulli. Teil tekib vastupandamatu soov matkama minna. Kaugel paistev mäetipp ei tundu enam sugugi kõrge, vaid “siinsamas” ja nii lauge. Hiljem heidate te pilgu puude proportsioonidele ja saate aru, kui kauge see mäetipp siiski on. Kuna mu abikaasa oli linnainimesena unustanud kaasa võtta sooja jope, sest ta ei olnud mõelnud kui kõrgele mägedesse me tegelikult läheme ja millised on sealsed ilmastikuolud (kui Oslos oli samal hetkel 16 kraadi sooja, siis mägedes oli kõigest 5 kraadi, mis tundus kordi külmemana vilu tuule tõttu, leppisime me me lühikese jalutuskäiguga mööda “tavalist kõnniteed”.
Järgmisel hommikul ärgates olin mina hakkamist täis, pakkisin end kenasti riidesse ja kui oli aeg jalga tõmmata saapad, avastasin ma, et olin need maha unustanud. Nüüd oli minu abikaasa kord naerda. Kuid ma ei andnud alla. Olgugi, et väljas oli vaid 3,2 soojakraadi sikutasin ma varba otsa lapse põlvikud, jalga ainukeste jalanõudena kaasasolnud baleriina-tüüpi kingakesed ning asusin vapralt hommikusele jalutuskäigule kesest imekaunist loodust. Tõsi, selliste jalanõudega siiski kuigi kaugele ei jõua ning minu matk jäi vaid paarikilomeetriseks (varbad hakkasid külmast siniseks minema), kuid ka sellest lühikesest jalutuskäigust jääb kustumatu mälestus.
Keset kogu seda maalilist loodust asub ka imearmas Høvringe hotell. Selle hotelli ajalugu ulatub aastasse 1800, kui pererahvas farmipidamise kõrvalt ka turiste majutas, ajapikku muutus see aga üha enam turismikeskuseks ning 1935.aastast asubki siin hotell. Täna hoolitsevad hotellikülaliste eest perekonna kolmas ja neljas generatsioon – ema Marit ja poeg Tormod. Hotelli sisse astudes jääbki mulje, et olete kellelegi külla tulnud. Absoluutselt igal sammul on näha ajalooga vanu asju, uhkelt näitab majaperenaine Marit näiteks tooli, mille tema vanavanaisa on teinud. Eemal paistavad ehtnorralikud kapid, kummutid, lauad, nipsasjakesed, vaibad. Natukene jääb mulje, et olete sattunud muuseumi. Aga see ei ole selline halb tunne, asjad ei ole kaetud tolmuga või piiratud “mitte puutuda” siltidega.
Kaheinimese tuba on mõnusalt avar ning aknast avaneb vaade hingemattev. Minu arvates nii ehtnorraliku sisustusega kui veel saab. Puit, puit ja veelkord puit. Ma ei saa öelda, et ma väga sellise stiili ausataja oleksin, kuid ühes Norra mägihotellis ei kujutaks ma mitte midagi muud ette. Sobib sinna valatult ja tekitab koduse tunde.
Kindlasti tuleb ära proovida ka õhtusöök. Ka see oli nii ehtnorralik kui veel vähegi võimalik. Gratineeritud kartulid, tallefilee ja pruun kaste. Ma olen oma elu jooksul päris palju teinud nalja norralaste pruuni kastme armastuse üle, kuid see maitsekombinatsioon siin oli nii mõnusalt kodune, et ma julgesin olla ebaviisakas ning kraapisin saiatükiga kokku veel viimasedki taldrikule jäänud kastmejäätmed. Eelroaks täiuslikult roosa lõhe ning magustoiduks rikkalik šokolaadikook tegid kõhule pai. Samamoodi on selles hotellis imemaitsev ja väga rikkalik hommikusöök. Eriliselt armas oli mu meelest see, et kõik hotellikülalised said endale matkale minekuks kaasa pakkida lõunasöögi ning täita termosed kuuma kohvi või teega.
Tegu ei ole peene mitmetärnihotelliga, kuid nad ei püüagi seda olla. Hotell on kodune, mõnus ja hubane. Ja kas ma vaadet ning ümbrust juba mainisin. Kui te pole ka matkainimesed, siis sellises ümbruskonnas on romantika juba õhku kirjutatud;)
Loomulikult ei pea romantiliseks ajaveetmiseks sõitma Norrasse, mis esimese hooga ei pruugi ka kõige taskukohasem mõte olla. Eestis leidub samuti palju hea hinna ja kvaliteedisuhtega (romantilise õhustikuga) hotelle, mis mind aeg-ajalt ikka imestama panevad ning on väärt külastamist.
Nädalavahetus on lähenemas, miks mitte broneerida tuba Märjamaal asuvas Ruunawere Postimõisa hotellis. Ööbimine kahetoalises kamina ja saunadega sviidis kahele maksab hetkel 69 eurot. Paketi infot vaadake lähemalt siit: Ruunawere romantikapakett.
