Pärnu hotelli Strand administraator Meelis Kõiv (55) on oma ametis üle elanud Eesti taasiseseisvumise, majandusbuumi ja -languse ning majanduse taastumise. 20 aasta jooksul on ta näinud nii mõndagi, mis siiani muigama ajab või targu vaikima sunnib.
Moodne ja avar konverentsihotell Strand on suvepealinnale kohaselt täis saginat ja võõraid nägusid. Üks nägu on siin see-eest tuttav juba 20 aastat. Vastuvõtulaua taga tervitab valget triiksärki kandev tõsise olekuga administraator Meelis Kõiv.
Elektrikust administraatoriks
Meelisest on saanud Strandis omamoodi majakas, kes püsib vankumatult samal kohal ja pakub vanadele külastajatele taaskohtumisrõõmu ja kodust tunnet. „Alustasin siin 1992. aastal turvamehena. Sõber kutsus. Oli kõle ja külm aeg, 24-tunnised vahetused, nõukogude aja lõpp ja uue aja algus. Esimesel päeval eksisin siin majas üldse ära,“ meenutab ta.
Kuigi 60 toast on aja jooksul saanud 187 ja esialgsest Vene infoagentuuri APN pansionaadist kasvanud välja populaarne ja moodne spaa, on raskemad töörügamised jäänud minevikku.
Taasiseseisvumisajal tuli öösiti ikka ette ärevamaid hetki, seetõttu valvasid korda just sellised karusemad ja suuremad mehed nagu Meelis. Aasta pärast liikus ta edasi vastuvõtutöötaja ametisse, kuhu on jäänud tänaseni. Miks? „Seda on mult palju küsitud ja ma küsin vastu – kuhu ma ikka lähen? Mind on küll teistessegi hotellidesse kutsutud, kuid ma pole neilt isegi palganumbrit uurinud. Ma pole ärajooksja tüüp,“ selgitab ta.
Meelise lojaalsust näitab ka hõre CV, kus peale vastuvõtutöötaja ameti võib leida veel elektriku oma. Elektritöid tegi Meelis enne Strandi aega, kuid vähene nõudlus sundis muid töökohti otsima. Meelis naerab, et ega ta praegugi elektrikapist särakat saaks ning vajalikud elektritööd on kodus kõik endal tehtud.
Hotellis ta peale tulede väljalülitamise elektriga suurt kokku ei puutugi. Seevastu muid põnevaid juhtumeid tuleb ikka ette. „Üks esimesi meeldejäävaid kogemusi oli ühe Norra grupiga. Tulid siia ja vaatasin, et väheke teistmoodi, aga ei saanud aru ka, mis lahti. Hiljem siis selgus, et tegu oli vaimuhaigetega. Meid polnud ette ka hoiatatud,“ meenutab Meelis. „Nendega juhtus kogu aeg midagi. Kes ei saanud tuppa, kes ei osanud tagasi tulla. Üks hakkas taksoga Oslosse sõitma …“
Eks erakordsete juhtumite pagasi ole suureks paisutanud ka hotelli juures tegutsev ööklubi. Seal toimunu meenutamisel jääb Meelis targu tagasihoidlikuks. 
Seevastu meenuvad talle paljud toredad kliendid. „On kundesid, kes käivad siin mitu korda aastas. Soome pensionärid lähevad oma koerte-kassidega igal hommikul jalutama ja tulevad pärast rääkima. Nad võtavad mind kui oma inimest ja pajatavad, kui koer on ära surnud või muud juhtunud. Mina olen neile kõigile tuttav, kuid mul endal tuleb ikka meenutada, kes on kes.“
Abiks tuleb olla ka peredraamade klaarimisel, halvemal juhul on vaja ka politsei abi. Meelis lisab, et soomlane kardab ainuüksi sõna „politsei“ ja taltub sellestki. Eestlane on seevastu bravuurikam. „Kui ta on purjus,“ täiendab Meelis.
Venelased on üldiselt nõudlikud. Kui nad on varakamad, siis tahavad ikka korralikku sööki, tuba ja pidu ega koonerda. Põhjamaalased, eriti eestlased, on seevastu suured kauplejad. Eestlane ei pea paljuks ka ööbimishinna üle tingida.
Jaapanlased on aga kõige usinamad kodutöö tegijad: Meelist on korduvalt üllatanud, kuidas Jaapani turist oskab küsida sõitu Kihnu saarele või Soomaale.
Viimasel ajal voorib Strandi taas eksootilistest kohtadest tulnud kliente. Kõige raskemad ajad on Meelise arvates selja taga. „Viimane majanduslangus oli raske. Palgad vähenesid, rahvast ei käinud enam, kõikjalt tuli kokku hoida. Talvel oli ikka päris kurb ja elu suri nagu välja,“ meenutab ta.
Kõige mustemad aastad olid tema sõnul 2007 ja 2008. Nähes praegu fuajees sagivaid inimesi ja kuuldes eri keeli, võib öelda, et Strand on raskused üle elanud. Praegust buumiajaga küll võrrelda ei saa. „Siis oli kogu aeg üks hotell puudu – kohti polnud!“ ütleb Meelis.
Turu asemel Torile
Kuigi Strandis kostab enamjaolt võõrkeeli, on Meelise hinnangul ka eestlasi hotellis omajagu. Väga palju on ka venelasi. Suvi on üldse töötajatel kiire aeg. Vahel pole aega söömagi minna, sest telefon heliseb ja samal ajal tuleb tegeleda mitme murega. Kes ei saa telekat mängima, kes ei saa akent lahti, kes tahab infot vaatamisväärsuste kohta. Samas tuleb teha ka põhitööd – võtta vastu uusi kliente.
Kõige rohkem päritakse teenindajatelt, kust süüa saab. Esmalt soovitab Meelis mõistagi Strandi restorani, teisena jahisadamat. Vaba aja veetmiseks soovitab ta laenutada rattad ning minna linna peale tiirutama. Kui linnast küllalt, siis võiks ära vaadata ka Tori hobusekasvatuse. Sellega meenub talle taas üks lustakas lugu. „20 aastat tagasi ei osanud taksojuhid õieti soome keelt. Juhtuski kord nii, et üks taksojuht oli jõudnud turistidega poolele teele Torisse, kui lõpuks aru sai, et tori tähendas hoopis turgu.“
Põnevaid juhtumeid teab Meelis teisigi, kuid jääb neist rääkides tagasihoidlikuks. „Eks kõike ole nähtud ja tuntud inimesi on siit läbi käinud, aga ei saa rääkida. Aastaid tagasi käis pidevalt ajakirjanikke, kes pakkusid raha, et infot saada,“ räägib Meelis. Kuid lojaalne töötaja jääb vankumatuks nagu tinasõdur, ainult salakaval läige silmis ja naeruturtsatus reedavad, et nähtud on nii mõndagi.
Meelis tunnistab, et külgelöömiskatseid pole kuraasikad naiskliendid talle veel teinud, aga üks baarmen üritati küll ükskord tuppa ära lohistada. Strandi mehed on jäänud siiski tööpostile truuks ja flirdiga neid teelt ei eksita. Isegi mitte hilistel õhtutundidel. Meelise töö kestab õhtul kaheksast hommikul kaheksani – see on aeg, mil inimesed on kõige lustakamad ja häbematumad. Öist vahetust on Meelis eelistanud juba viis aastat. „Olen naljatamisi öelnud, et ei taha ülemusi nii tihti näha,“ sõnab ta naeru pugistades.
Selline rütm talle enda sõnul sobib, sest ta on terve elu olnud öise eluviisiga. Tervisele pole see hakanud. „Vererõhk on korras,“ kinnitab ta.
Ka üleval püsimisega pole raskusi. Vähemalt pole kolleeg seni harjavarrega suskama pidanud. Pidevad telefonikõned hoiavad üleval ja kui ka tukk peale tikub, siis kõrvad on Meelisel alati lahti. Pealetükkiva une vastu saab abi värskest õhust ja veest. Ei mingit kohvi!
Eks ka põnevad juhtumid hoia meele ärksana. Kord tuli üks neiu varahommikul leti äärde ja palus Meelist kolmandale korrusele üht noorhärrat abistama minna. Meelis leidis eest porgandpalja noormehe, kes oli kirglikus hüvastijätus end valele poole ust lukustanud. Selliseid olukordi lahendab hotellitöötaja stoilise rahuga. Pärin, kas siis vähemalt hiljem ajab omaette kihistama. „Noh, eks see ole ikka huvitav …“ ütleb ta naerma turtsatades.
Teinekord tuleb ette hoopis tõsisemaid juhtumeid. Hiljuti suri linnas peo ajal ühe grupi liige. Siis tuli organiseerida eksprompt leinaüritus ja pakkuda igakülgset tuge.
Sellist suhtumist kliendid ei unusta. Meelis viipab vastuvõtulauale, kus on vaasitäis roose. „Jäetakse ka kommikarpe, saadetakse postkaarte. Üks soomlane saatis aastaid jõuludel ja uuel aastal postkaardi just minu nimele. Ei teagi, millega silma jäin. Helistab ka aeg-ajalt ja uurib, kuidas läheb,“ räägib Meelis. Tuleb ette, et kingitakse ka muusikaplaate.
Inimene loob esmamulje
Aastatega on Meelise silm muutunud teravaks. Venelase ja soomlase tunneb ta iga kell ära. „Soome pensionäripaar käib nagu õde-venda: ühtemoodi dressid ja tossud, nagu kaksikud! Vene naine seevastu on väga julge: läikiv miniseelik, ise kulda ja karda täis. Teised rahvused nii väga ei julge ennast ehtida,“ räägib Meelis.
Riiete põhjal hotellis ööbimise sobivust muidugi ei hinnata. Kui dokument on taskus ja klient suudab maksta, saab öömaja ikka!
Kliente jälgivad teenindajad aga küll, vahel lausa mängulises mõttes. Mõnikord jälgib Meelis, kumba teenindaja poole klient pöördub. Kui ta ise on vanemate härrasmeeste magnet, siis laua teises otsas istuv neiu tõmbab rohkem nooremat põlvkonda. „Ju nad vaatavad, et ma olen kuri onu,“ muigab ta. „See-eest on mulle öeldud, et vanematele inimestele ma sobin, olen neile justkui kamraad.“
Selles ametis kohtab sadu ja sadu inimesi. Seetõttu naudib Meelis hetki, mil saab üksinda kodus istuda, küll mitte vaikuses. „Kuulan hästi palju muusikat. Ikka Led Zeppelin ja Rolling Stones!“ märgib ta. Viimase on ta oma silmaga ära näinud ja hiljuti Paul McCartneygi. Muusikast on Meelis tõesti vaimustuses, kuigi ise laulda ega pilli mängida ei mõista.
Töö polegi tema arvates kõige tähtsam. „Ei saa end päris ohverdada. Praegu on tähtis, et poiss lõpetab tehnikaülikooli ja et ta saaks järje peale,“ arutleb ta.
Eks tähtis ole ka see, et tervis vastu peaks. Oma panuse annab Meelis sellesse igapäevase rattasõiduga. Viis kilomeetrit tööle ja sama palju tagasi koju. Hea meelega kõnnib ta ka hotellis ringi ja abistab külalisi. Kui aega üle jääks, läheks ujumagi. Seepeale jagab ta nõu: „Keskranda ei soovita ma minna – seal on liiga palju rahvast. Linna ääres on palju paremad rannad ja parema liivapõhjaga, minge sinna!“ 
Meelise soovitusi tasub uskuda: ta on neid jaganud varsti lausa veerand sajandit. Ta on näinud hotelli ülesehitust, vahetuvaid inimesi ja mitut direktorit. Mine tea, kas ta saab näha ka aega, mil vastuvõtuteenindajaid polegi enam vaja ja hotellid toimivad elektrooniliselt: pistad kaardi masinasse ja vastu saad toavõtme. „Inimene on ikka see, kes jätab hotellist esmase mulje,“ ütleb Meelis, lükates sellised arengud kaugemasse tulevikku.
Seda, millise mulje ta ise hotellist jätta võib, ei oska ta öelda. Kui kaua veel, samuti mitte. „Seda otsustavad teised,“ sõnab ta tagasihoidlikult. Tuleviku üle pole ta mõtisklenud ega teisi variante kaalunud. „Ma pole karjerist, et kuhugi tõuseks. Ma olen lihtsalt laisk inimene.“
Nii oskaks ta vajadusel olla ka töötegemise ja rahvamassideta. Aga senikaua, kuni võimalust antakse, tervitab ta kõiki lahkelt Strandis.
Meelis soovitab teistelgi eestlastel suvepealinna tulla, rattaga ringi sõita ja muidugi ka Strandi külastada. „Siin on väga head toidud!“ rõhutab ta.
Mõistagi võib julgelt ka Eesti ühele staažikamale vastuvõtutöötajale lihtsalt tere ütlema tulla.
Autor: Pamela Eesmaa
Lugu valminud koostöös ajalehega Aja Leht (www.aleht.ee)
Kirjuta kommentaaridesse, milline on olnud sinu kokkupuude mõne toreda hotellitöötajaga! Kui oluline on sinu jaoks hea teenindaja hotelli vastuvõtus? Täida ära ka e-maili väli ja osaled Hotelliveebi kinkekaardi loosimises!
