Silt: spaa

Kui teha on nii palju, et minipuhkus tundub kõige õigema mõttena

Nii nagu lubatud jätkame erinevate blogijate arvustuste jagamist, sest nii nagu eelmine lugu tõestas on täpselt nii, et nii palju kui ka inimesi, on ka arvamusi. Seekord toome teieni Liisi ( http://mesiliis.com) kogemuse Noorus Spaaga Narva- Jõesuus:

Oeeeh. Mul oleks tegelikult praegu vaja lugeda viit Juridica artiklit ja vastata nende põhjal Euroopa Liidu õiguse küsimustele. aga ma üldse ei leia seda motivatsiooni. Ma tean, et mul vaja see hommikuks valmis saada, sest tähtaeg on sel ajal, kui ma Soomes, aga blogimine tundub palju parema ideena 😀 Vähemalt tegin täna ära organisatsioonikultuuri hindamise ja sain juba tagasisideks, et väga hea ning põhjalik töö. Asi seegi!
Millest ma aga blogida tahtsin, on Noorus Spa. Nimelt kinkis Märt meile mõlemile jõuludeks pisikese minipuhkuse. Esmaspäeval pakkisime kotid ning asusime Narva-Jõesuu poole teele. Et see teekond nii pikk pidi olema.. Aga mis seal ikka, laulsime raadiole kaasa ning jutustasime ja juba olimegi kohal.
Mul on alati kuskile minnes mingi haige kartus, et äkki pole broneering läbi läinud või sada häda, et meid saadetakse ukselt tagasi. Noh, sõnusin vist ära, sest retseptsioonileti taga olev neiu tegi mu nime peale ainult suuri silmi. Kuigi kinnituskirjas oli, et kaasa tuleb võtta ainult dokument, oli siiski vaja ka igasuguseid broneeringunumbreid. Väike viperus, aga oma toa teisel korrusel me saime.

Tuba oli küll selline väiksemapoolne, aga väga hubane ja mõnus. Sussid olid tasuta (!) ning rõdult oli lumi ka lükatud 😀 Kunagi käisime Otepääl spaas, kus oli enamvähem sama suur tuba, aga Nooruse oma oli kõvasti mugavam. Vannituba oli näiteks imeline! Ja meile avanes ilus vaade merele. Või noh, oleks avanenud, kui meri-rand-õueala ühtlaselt valge lume all poleks olnud 😀
Ärge laske end pildil olevast lumehunnikust eksitada- see on tehtud järgmisel päeval, kui öö otsa oli lund sadanud:

Kuna me läksime ainult üheks ööks, mõtlesime spaa-hoolitsused kiirelt koha peal valida. Juhtus aga nii, et vee- ja saunakeskus röövis lõviosa meie ajast, et me mujale ei tahtnudki minna. Hiljem küll mõtlesin, et oleks ju võinud paar massaažikest teha, aga eks see jääb järgmiseks korraks. Et konkreetselt spaa kohta ei saa ma kahjuks praegu midagi öelda.
Veekeskuses oli (lisaks siis tavalistele ujumisbasseinidele) kaks suuremat basseini, millest ühes olid erineva survega veeojad, kiire vooluga ringike ja muliseva vee nurk. Lisaks kuumavee bassein ja kolm eraldi mullivanni. See vees ligunemine, kuumast veest külma ja tagasi hüppamine ja lihtsalt hulpimine oli niiiiiiiiii mõnus ja lõõgastav. Seda enam, et kohati oli veekeskus pisut hämaram (ja armsate puidust sildadega).
Saunadest ärme räägigi. Erinevate kraadidega tavalised Soome saunad, aroomi-aurusaun, lihtsalt aurusaun, soolasaun.. See viimane oli ikka ülim. Hõõrusid end jämeda soolaga kokku, surusid varbad soolahunnikusse nagu rannas liiva sisse ja siis lihtsalt.. tundsid, kuidas kõik pinged kaovad. Polnud massaaže vajagi.
Minu jaoks suurim hitt oli siiski välibassein. Tükk aega kahtlesin, kas minna või mitte, sest ma vana külmavares, aga tegin ära! Sealsamas kõrval oli ka “jääauk” veel külmema veega. Märt loomulikult jooksis kohe sinna, aga mina otsustasin, et ainuüksi väljas ujumine on mu jaoks piisav ekstreemsus.

Seda kuni järgmise päevani, mil pärast hommikusööki veel korra veekeskusest läbi põikasime. Väljas sadas nii kutsuvalt laia lund ja kui Märt kinnitas, et pärast jääauku on välibasseini vesi lausa kuum, siis ma pidin ju ka proovima. Polnud üldse nii jäine, kui ma arvasin, aga varbaid näpistas küll. Ja noh, Märdil oli õigus ka- vesi tundus pärast tõesti kuum 😀

Aa, ja mina mõtlesin, et mina teen palju pilte ning olen see loll, kes telefoniga basseini ronib.. aga jumala eest 😀 Õhtul tuli veekeskusesse üks paar, kellel oli kaasas tavaline pisike digikas. Muidu oleks suva olnud, muidugi, las inimesed teevad pilte, ilus koht.. kui nad oleks seda kiirelt teinud. Naisel oli pikem fotosessioon, kui Eesti Tippmodelli osalejatel. Ikka ühtpidi ja teistpidi. Kõik ikka basseinide äärtel, nii et teised inimesed pidid reaalselt ootama, kuni nad oma pildistamised lõpetavad, et vette saaks. Kui naine poseerimise lõpetas, oli loomulikult mehe kord 😀 Seda oli lihtsalt nii naljakas kõrvalt vaadata, kuidas üks ääre peal 15 minutit aeles, teine ustavalt pilte klõpsis ning muud külastajad ootasid viisakalt kõrval, kuni nad lõpetavad 😀
Õhtul käisime söömas Nooruse pubis, kus mina tellisin pepperoni vorstikesed seene ja valge veini kastmega, Märt võttis veiselihast burgeri. Alguses kahtlesime küll, et tuleme nii kaugele burksi sööma, aga see, mis (stiilselt vana ajalehepaberi sisse mässituna) toodi, olii-me-li-ne. Veiselihast kotlet oli mahlane ja suussulav, lihtsalt vau. Lisaks vahel olnud lisandid, kastmed ja isegi kukkel andis kokku midagi väga maitsvat! Kuigi ka minu vorstikesed olid head, oli selle roa tipuks siiski seene-valge veini kaste, mida ka teenindaja soovitas. Ma pole ausalt varem nii head kastet saanud!

Pärast sööki oli kell alles pool kaheksa, otsustasime, et käime korra toast läbi ja siis lähme bowlingut mängima…juhtus aga nii, et pool üheksa me mõlemad juba magasime 😀 Ma pole pikka aega nii sügavalt ja hästi maganud. Padi oli ideaalselt pehme ning kogu see sauna- ja veemõnude nautimine võttis keha päris läbi.
Hommikusöök oli maitsev ning mitmekesine. Sealt sai vist kõike- alates erineva valmidusastmega keedumunadest, lõpetades marineeritud seente ja kalaga 😀 Istusime kohe akna alla, kust avanes vaade (taaskord lumisele) merele, nautisime kohvi ja head sööki.
Mis mulle väga selle hotellipoole juures meeldis, oli see, kui luksuslik ja vaikne kõik oli. Vahel oli selline tunne, nagu oleks päris üksi seal. Teenindajad tegid end märgatavaks alles siis, kui küsiv ilme näole ilmus. Üldse oli seal kuidagi rahulik õhkkond, mis on ideaalne kaaslane lõõgastavaks ajaks.

Olgu, veel üheks suureks miinuseks on see, et Narva-Jõesuu on niiiiii kaugel 🙁 Sinna võib-olla niisama kiirele puhkusele enam ei sõidakski, aga mul on tunne, et oma aastapäeva võiks küll seal tsuti pikemalt veeta..ja siis juba koos spaa-protseduuridega 🙂
Meile Märdiga igastahes väga meeldis!
****
Mina omalt poolt pean tunnistama, et mul tekkis vastupandamatu soov kohe Noorus Spa poole kihutada. Kui teil tekkis sama tunne, siis praegu soovitaks ma vaadata Hotelliveeb.ee keskkonnas olevat 2-öist ööbimispaketti perele hinnaga 185 eurot. Lähemalt saate pakkumise sisuga tutvuda SIIN.

1. veebr. 2016
Nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi

Mõnikord kui ma loen kommentaare hotellide ja spaade kohta, saan ma aru, et maitsed, ootused ning arvamused on väga erinevad. Kui üks külastaja leiab, et hotelli restoran annab välja “kesise söökla mõõtmed”, siis teine kiidab koduseid toite, kui üks külastaja nuriseb värvigamma üle, siis teisele mõjub see lõõgastavalt. Arvamusi on seinast seina. Selleks, et siinse blogi arvustused ei läheks liiga ühekülgseks ning oleks vaheldust, püüame me sel aastal teieni tuua ka teiste blogijate arvustusi. Ja pealegi on blogijate postitused muutumas aina kaalukamaks kohaks, kust külastajad uute toodete/teenuste/hotellide/restoranide kohta!

Allpool saate blogija Virge (www.bubbleandberries.blogspot.com.ee) muljeid Viiking Spaa külastusest lugeda.

Sellel nädalavahetusel külastasime Pärnus olevat Viiking spaad. Tänavu ma ootuseid suureks ei kruttinud, sest tavaliselt kui ma oma lootusi hakkan liiga üles kruttima, siis on kokkuvõtteks üks pettunud Virge ja muud midagi. Oma teed alustasime umbes kell 12 Tapalt. Enne seda käisime veel Rakveres mulle ujumisriideid ostmas. Kuidagi kiiresti läks see pea kahe tunnine sõit. Kohale jõudsime kell 13.49. Mida ma kõige rohkem kahetsen, on see, et ma ei teinud eriti pildimaterjali. Ei viitsinud lihtsalt, laiskus sai minust võitu.

Parkimiskohta oli üpris raske leida ja ausalt öeldes me ei leidnudki seda õiget. Ma isegi ei kommenteeri seda. Me jõudsime kohale 10 minutit enne õiget aega ja parkimist ei olnudki kusagilt võtta. Sõitsime kolm minutit ümber spaad ringi lootuses, et leiame vähemalt normaalse parkimiskoha. Lõpuks ei jäänudki meil muud üle kui oma auto poolenisti kõnniteele (kus oli palju teisigi autosid) parkida ja poolenisti teele jätta, sest kohti lihtsalt polnud. Minu arvates võiksid spaad ükskord arvestama hakata sellega, et 50 parkimiskohta ei aja asja ära.

Tuba asus neljandal (D) korrusel ja maja ehitus oli kuidagi nii segane. Piisavalt segane, et aru saada seda, et minust erilist orienteerujat oodata pole. Kui lähme metsa, siis minuga jäätegi sinna. Kui ma lõpuks oma toa üles leidsin ja sisse astusin, siis tuli peale suur rahu tunne. Telekas oli normaalne, kujundus oli normaalne, vannituba normaalne. Toas oli aga natukene jahe minu jaoks, külmavares nagu ma olen.

Toas oli veel suur tugitool kus oli mõnus vedeleda. Lisaks oli toal rõdu aga mida sa selle rõduga ikka peale hakkad kui ilma õiget pole. Muidugi käisin korra rõdul aga kaua seal ei kannatanud olla, sest vihm ja tuul olid niivõrd julmad ja ega vaade polnud ka eriti väärt. Mis sa ikka sellest tänavast vaatad. Aknad olid aga mõnusad suured mis mulle väga meeldis ning tuba ise oli üpris hubane (lillades toonides). Ega ma algul eriti ei istunudki toas, ajasin kohe endale ujumisriided ja hommikumantli selga ning lippasin spaasse.

Lifte oli üksteise kõrval kaks ja meie astusime sinna lifti kus oli kaks number 1 korrust. Algul ma mõtlesin küll, et mis mõttes aga siis ma jõudsin enda arvates geniaalsele ideele, et spaa on hoopis teisel korruse. Mu kaaslane muidugi kahtles selles aga ta ei hakanud minu ‘geniaalset’ ideed maha tegema ja otsustas parema meelega vaikida. Jõudsime teisele korrusele ja voilaa, pole seal mingit spaad. Peitsin oma häbist pakatavaid silmi natukene ja vajutasin number ühte, uks avaneb ja vastu vaatavad leti tagant klienditeenindajad, no see ei ole õige. Vajutasin teist number ühte ja uste avanedes vahib vastu pilkane pimedus ja pesumopid, no mis siis ikka, see teine number üks oli ikkagi õige. Silmad veel rohkem häbi täis, astun liftist välja ja küsin kuidas ma nüüd spaasse saan. Otse minu ees oligi spaa uks. Nüüdseks on silmad nii häbi täis, et enam polegi midagi häbeneda.

Riietusruum oli naistel ja meestel ühine. Minu jaoks oli see harjumatu ja eks ma mõtlesin seal endamisi, et kuidas nii. Kuidas ma nüüd nagu siin niimoodi siis riideid vahetama peaksin. Seina ääres on olemas riietuskabiinid, seega kartma ei pea midagi.

Spaa osa oli aga väga äge. Seal oli palju erinevaid saunu ning bassein ise oli päris suur ning erinevate atraktsioonidega kuigi ma ei tea kas neid saaks niipidi sõnastada aga paremat sõnastust ma hetkel ei tea. Nagu ma mainisin oli bassein üpris suur, seal olid mitmed ‘joad’ ja erinevad nurgatagused kus sai privaatsemalt veemõnusid nautida, näiteks vee all oli surve ja see oli masseeriva toimega (aitab tsellut vähendada :D). Lisaks oli seal üpris mitu mullivanni, mitte kogu spaa peale üks. Seal oli neid kokku vist kolm või neli. Kujundust ei hakka ma üldse kommenteerimagi, kujundus oli väga äge.

Lisaks oli seal selline tsipa kitsam koht ehitatud mis oli nagu jõgi, väike vool viis sind endaga kaasa. Saunu oli päris mitu erinevat. Näiteks oli seal iglusaun aga mina seal ei käinud, sest see asus katusel ja ma oleksin kohe haigeks jäänud kui ma oleksin tuult kasvõi natukenegi saanud. Mina käisin tavalises saunas, oli täiesti tavaline teine. Lisaks külastasin soola-aurusauna, seal ma istusin natukene üle viie minuti, kõik kohad olid soola täis ja ausalt öeldes ei meeldinud see spetsiifiline soola lõhn. Siis külastasin veel aroomi-aurusauna ja olgem ausad, minu jaoks pole olemas mitte midagi hullemat kui just seesama saun. Ma mõtlesin, et mul kukuvad silmad peast ära, sest see aroom oli minu silmade jaoks kuidagi liiast. Silmad hakkasid kipitama ja lahti hoida ei suutnudki. Pidasin seal umbes kaks minutit vastu. Sealt ma leidsin endale aga ühe suure-suure lemmiku, nimelt Jaapani vanni. See on lihtsalt nii mõnus, vesi on seal 40C ja sisse istudes tekib selline tunne, et nahk koorub maha aga see on nii hea tunne. Veri hakkab jalgades ringi käima ja üleüldse on see nii mõnus tunne kuidas kuum vesi naha imelikult valusaks teeb. Lisaks erinevatele saunadele ja mullivannidele leidusid spaas veel mitu erinevat dušši kus sai end enne pesemist või basseini minemist ära veega loputada.

Õhtusöök ja hommikusöök olid väikese valikuga. Samas toidud maitsesid hästi. Supp oli eriti hea, kuna seljanka on mu üks suurimatest lemmikutest, siis ma oskan hinnata kas tegu on hästi tehtud või mitte nii hästi tehtud supiga. Aga sealne seljanka oli küll väga hea, piisavalt vürtsikas ja tummine.

Õhtul hilja käisime jalutamas jõe ääres. Oleksin tahtnud tegelikult linna avastada aga aega eriti ei olnud ja ilm oli ka kole, vihma sadas tihedalt ja tuul oli väga suur. Isegi jõgi oli üle kallaste. Uni oli hea, sest voodi oli piisavalt mugav (loe: pehme) ja padjad olid ka normaalsed, ei olnud liiga kõrged ega madalad. Kui keegi küsiks kas ma läheksin sinna veel tagasi, siis kindlasti läheksin.

Millised on teie kogemused? Meie soovitame teile hetkel Viiking Spaa Hotelli talvenaudingute paketti, millega saate tutvuda SIIN

21. jaan. 2016
Mombie*-puhkus

Ühel ilusal õhtupoolikul vaatas mu mees mulle otsa ja ütles:”Sa oled väsinud!”. Ma ei osanud seisukohta võtta ja minu esimene reaktsioon oli solvumine. „Mis mõttes sa mulle niimoodi ütled?” porisesin ma ja jätkasin edasi mehele sõnade suhu panemisega. “Sa tahad öelda, et ma olen kole” ja muud sarnased dramaqueen’ilkud väljendid. Minu mees ei saanud mu solvumisest aru. Tema mõte oli, et meie nõudlik kahe-aastame oli mind surmani ära kurnanud ning ta arvas, et ma vajaksin puhkust. Argipäevast ja kahe-aastasest.
Ma ei oleks kunagi uskunud, et minus on peidus kanaema, kes ei taha perest (väsimusest hoolimata) kaugele minna. Ma ei teagi miks, aga mul tekkis süümekas, et kuidas nüüd siis mina puhkama lähen. Ka sellele oli mu mees mõelnud. Välja valitud spaa asus nii öelda käe-jala juures, kuid samas siiski Tallinnast väljas. Viimsis. Mulle tuli varasemast ajast meelde, kui ma mehele naersin, et kes see loll Viimsisse spaase puhkama läheb, sest see on… noh… nii siinsamas, justkui kodus, et ei teki seda eemale mineku tunnet. Nüüd olin ma selle võimaluse eest tänulik. Nii lähedal, samas nii kaugel.
Äärmiselt reipal sammul lähenesin ma Viimsi keskuse asuvale Spa hotel Lavendel’isse. Tunni aja pärast oli mind ootamas Sothyse näohooldus. Viimati käisin ma näohoolduses kaks aastat tagasi, enne lapse sündi ja juba siis mainis kosmeetik, et minu vanuses (35) peaks ikka juba enda jaoks aega leidma. Teoorias olin ma enne lapse sündi ka seda meelt, et enda jaoks peab aega leidma, praktika oli aga kujunenud hoopis teistsuguseks. Ma olin mõtetega juba väikesel minipuhkusel, seepärast tõid mind karmi reaalsusena maa peale tagasi suured prügikonteinerid peaukse ees (muidugi ei olnud see tegelikult päris nii ning tegu oli samas majas asuva poe tagauksega, kuid mulle, kes ma lähenesin spaale nö valest küljest, oli see esmane mulje ning tibake ehmatav.)
Spaa-hotell on ehitatud vanasse staadionihoonesse. Olles veidike (retro)arhitektuuri-friik, siis minu jaoks oli see vaid plussiks. Astmed, sikk-sakk lagi, talad, veerandkuu-kujulised aknad. Mulle sümpatiseerivad sellised uute funktsioonidega vanad hooned. Need on looga ja iseloomuga.

Hotell on tilluke, 47 toaga. Superior-tube ega sviite siin pole, on vaid standardtoad ning nö peretoad kolme voodiga. Lisavoodeid klassikalises mõttes pole, kuid olemas on lahtikäivad tugitoolvoodid (mulle tuli kohe pubekaaeg meelde kui mul oma toas voodi asemel oli just sarnane tugitool-voodi. Ma ei mäletagi, miks ma sellise nõudmise tookord oma vanematele esitasin. Vist oli popp). Minu tuba oli ruumikas ja olemas oli kõik see, mis ühes korralikus hotellitoas olema peab. Välja arvatud föön, kuid seegi teadlikult, sest vana maja elektrisüsteemid ei kannataks välja kui rohkem kui kolmes toas korraga föönid undaks. Väga oli panustatud voodisse ja televiisorisse, mis oli mu meelest väga hästi läbi mõeldud “raha raiskamise samm”. Mina hindan hotellide juures väga voodi mugavust, samal ajal kui mu mehe jaoks on alati oluline televiisor ja selle suurus. Mina ei pane teinekord telekat toas tähelegi (ka siis kui see on suurem kui tuba ise), mehed aga seevastu… Minu oma jaoks vähemalt on telekas elu. Ka siis kui me seda puhkuse ajal isegi ei vaata, suur telekas toob mehelt alati plusspunktid. Miks? Ärge küsige!

Igatahes pakkisin ma oma väsinud lapsevanema kere lahti ja nautisin hotellitoas täielikku rahu ja vaikust. Kas pole veider, et vanemaks (st lapsevanemaks) saades on vaikus kõige ilusam heli? Ilmselt alateadlikult olin ma kodust kaasa haaranud Jaan Tätte raamatu nimega “Vaikuse hääl”. Kui te ei ole seda lugenud, siis siiralt soovitan.
Liiga palju ma vedeleda ei saanud, sest mu kõht nõudis enne näohooldust ka süüa. Ma jõudsin nibin-nabin sabast kinni lõunapakkumistel. Valikuks kreeka-salat (mis oleks vajanud tibake kastet) ja seljanka, kõrvale suussulav kohalik leib (vihje:ostke kaasa!). Komplekti hinnaks sain ma natuke üle kolme euro. Ideaalne lõunasöögipaik. Natuke jäi mulle arusaamatuks restorani punane ja must sisekujundus (minu maailmas seostub “lavendel” lillaka-roheka-halli-värvigammaga). Ma olin oma vaimusilmas eeldanud midagi, mis oleks meenutanud Peter Mayle “Elu Provance’is”. Ma ei ole ju ainus, kellele lavendel seostub Provance’iga? Samas sain ma aru, et restoranis opereerib usbeki restoran “Talleke ja pullike” ning see muutis musta ja punase kombinatsiooni palju arusaadavamaks. Õhtul tellisin ma endale tuppa pulliliha ja fetajuustuga pirukad. Need olid jumalikud! Mul hakkab siiamaani vaid pirukatele mõtlemisest suu vett jooksma. Menüü tundus nii huvitav ja mul on siiralt kahju, et köök tegelikult juba suletud oli kui mu tühi kõht end meelde tuletas.
Hüpates restoranist edasi konverentsiruumidele (kaks suurt ruumi, kus pidada nii konverentse, koosolekuid, sünnipäevasid, peiesid), siis ühes neist oli ka must tiibklaver. Väidetavalt olla see varem olnud , kus aegajalt õhtuti noorte muusikute poolt elavat taustamuusikat pakuti. Mul oli kahju, et klaver oli restoranist ära toodud ja elava muusika õhtutele lõpp tehtud. Ma esindan vaid enda isiklikku arvamust ning mingit statistilist tuge mu arvamusel taga pole, kuid minu arvates hindavad kliendid väga elavat muusikat restoranis. Kas ma eksin?
Näohoolduses ärkasin ma (vähemalt) kaks korda oma enda norskamise peale. Piinlik küll, kuid samas ilmselt saate te aru kui lõõgastav oli, et keegi tund aega mu väsinud nägu mudis. Ma tunnen, et viimase kahe aasta jooksul olen ma kümme aastat vanemaks jäänud, kuid vähemalt korraks tundsin ma, kuidas kosmeetik mudis mu näo paar aastat värskemaks. Nii mõnusalt ja värskelt (hoolimata vaid neljatunnisest ööunest eelmisel ööl) polnud ma end ammu tundnud. Ma olin tänulik. Ma ei teagi kummale rohkem, kas oma mehele, kes mu väsimust nägi, või kosmeetikule, kes mind beebikoomast korraks üles turgutas.

Lavendel Spa muutub alates kella kuuest “lastevabaks”. Olles kahe-aastase lapse ema, siis te võite ju aimata, et tegelikult lapsed mulle meeldivad, kuid samas ütlen ma käsi südamel, et ma hindan lapsevabu hetki. On hetked lastega ja lasteta.Paradiis, hüüdsin ma endale! Ja paradiis see tõesti oli. Pean ausalt tunnistama, et Lavendel Spa kodulehel ei tundunud spaa-osa mulle kuigi hubane, kuid ma eksisin. Ma eksisin väga. Ma ei armasta veekeskusi, suuri basseine ja muid atraktsioone. Ma tahan vaikust, paari basseini ja sauna ning toole, kus lõõgastuda. See spaa oli täiesti minu teetassike. Võib-olla te arvate, et minus räägib alkohoolik, kuid minu maailmas käib kosutav õlu või muu kihisev jook (prosecco) saunaskäigu juurde. Ja siin oli see võimalus olemas!
Ideaalne spaa, kus päeval näiteks lapsega aega veeta (uskumatu, et isegi lapsevabal puhkusel vaatan ma asjadele ka emapilguga), kus väsinud ema (mina!mina!mina!) saab rahulikult nautida saunamõnusid ja vaikust hea raamatu saatel, kus romantikud saavad koos aega mõnusalt aega veeta. Ma ei liialda kui ma ütlen, et see väike spaa keset Viimsit on minu viimase aja üks parimaid leide.

Mombie ei oleks saanud endale paremat minipuhkust tahta.Muidugi oli mul koju minnes süümekas, et mina olin küll aasta-paar nooremaks tagasi puhanud, kuid mees… Nüüd oleks vist hea naise kord mees spaasse puhkama saata? Aga kuhu? Millised on teie soovitused?
Lavendel Spaal soovitan ma silma peal hoida. Neil peaks varsti üsna huvitavaid pakkumisi just väsinud vanematele tulema. Et mu kiidulaul sellele pisikesele spaale usutavam kõlaks, siis ütlen ma, et muidugi oli ka asju, mis mulle nii väga ei meeldinud (dušikardinaid pole ma kunagi armastanud ja Moskva saiake hommikusöögilauas oli kõva), kuid sellest hoolimata olen ma sinna üsna pea tagasi minemas. Seekord koos abikaasaga. Näidake mulle üks Eesti mees, kellele ei avaldaks muljet saun, kus saab ka vihelda! Kohe kui me lapsehoidja leiame, teen ma uue broneeringu. Hotelliveebi valikust leiate Lavendel spaa paketid SIIT.

* mombie = mom + zombie ehk eesti keeles lihtsalt “väga väsinud vanem”

15. dets. 2015
Hüvasti kuulujutud ja tere, Viimsi Spa Atlantis H2O Aquapark!

Viimsi Atlantis H2O Aquaparki kohta on kirjutatud, sosistatud ja jagatud erinevaid jutte. Selleks, et aru saada, mis seal siis täpselt on ja toimub, otsustasin ise kohapeal ära käia. Kaasas kaksikõde, väikene tütar koos oma sõbrannaga – nii me nagu haneemad koos poegadega uksest sisse saabusime. Erinevad hoiatused, loetud kommentaarid ja ebamäärane müstikatunne kotis käterättidega kaasas.
Soe vastuvõtt on juba pool (südame)võitu
Esimene asi, mis kohe silma jäi, oli avarus, puhtus, värske lõhn ja mõnusalt valgusküllane atmosfäär. Tõesti, kui kogu parkla oli autosid täis, tekkis vaimusilmas kujutelm, et ees on ootamas ülerahvastatud basseinid koos kiljuvate lastehordide ja pragavate vanematega. Õnneks kadus see sisenedes kohe. Hubane õhkkond, kiired, naerusuised ja asjatundlikud teenindajad oli parim vastuvõtu viis, mida soovida. Rõõmsate naeratustega anti garderoobi sisenemiseks kaasa ka välisjalanõude jaoks mõeldud kilekotid. Ikka selleks, et sinna minnes jääksid põrandad puhtaks. Ja seda need tõepoolest olid. Lisaks sellele ja kaunile disainile oli kõikjal ka päriselt soe. Selline soesoe, mida olen kohanud väga vähestes kohtades. Samuti pole paljudes kohtades mõeldud väiksemate veepargi sõprade peale aga Viimsis olid tillukesed wc-potid just nende jaoks ootamas. Kui mõnele on ehk võõras ühised garderoobid (et kuidas see ikkagi täpselt välja näeb – mehed-naised koos), siis tegelikult on kõik väga hästi korraldatud ja piinlikustunnet ei peaks keegi tundma.
Meid ootas tõesti igas mõttes soe vastuvõtt.
Seiklus alaku!
Kasvava huviga läksime edasi, lastel silmad elevusest säramas, nagu avaneks kohe-kohe uks otse Paradiisi – ikkagi lainebassein, ringvooluga bassein, kuus erinevat liutoru ees ootamas! Me ei pidanud pettuma. Kõik, kes armastavad veetorusid, tuubidega sõitmist, adrenaliinitulva – tere tulemast, see koht on teile. Just see on Atlantis H2O kõige suurem trump ja konkurentsieelis. Eestis teist sellist lihtsalt pole. Suur pluss oli ka karestatud põrand, kus oleks võinud kasvõi paljajalu olla. Ja kloorilõhna puudumine! Torudemaailmast leidub igaühele midagi: rahulikematest nö. titekamatest – kiirete ja rajumateni. Keskuses on palju personali, kes atraktsioonide juures nii „valves“ olid kui ka pidevalt ringi käisid. Üks noormees vaatas väikeseid lapsi, kes tõenäoliselt “korra eemale“ olid läinud, sama kahtlustava pilguga nagu Köstrihärra uljaspead Tootsi „Kevade“ filmis, kutsus lõpuks kahtlusalused enda juurde ning toimetas „süüdlased“ ka otsiva näoga ehmunud näoga vanaema juurde. Memme tutakas vastu lastelaste peput, endal südamlik tänu silmis ning personalitöötaja sõbralik käega rehmamine käega „ah, mis nüüd!“, tegi endalgi kuidagi südame soojaks. Tundsin, et oleme siin tõesti hoitud ja heades kätes.
Kõigepealt kruiisime ringi veebasseinis, kus sõna otseses mõttes lasime end voolul kanda. Kastmine „vihmakardina“ all ning seejärel kehad soojaks mõnusas basseinis! Siis oli õige aeg proovida (kuri)kuulsaid veetorusid. Kuna nende kohta on kirjutatud erinevaid arvamusi, siis alustasime tagasihoidlikult „kõige rahulikumast“. Hurraaga mäest alla ja … meeldis.
Lapsevanemana soovitaksin ettevaatuse mõttes tegelikult torud ise esimesena ära proovida. Nii tekib ka parem arusaam, on see teie lapsele sobiv (või tasub selle kiire asjaga siiski mõnda aega oodata). Väga kihvt oli ka see, et osad kahesed tuubid olid ka põhjaga, nii et Limpa liutorust ja mustast torust sai just nendega alla sõita. Usun, et see on tõeline rõõm paljudele lastele.
Minu tütar, kelle tagumik sai kunagi Serena veepargis kriimustada, kartis sellest ajast peale kõiki tuube… Nüüd sai mure murtud kõigest mõne minutiga. Esimene proovikas ja edaspidi käisid lapsed treppidest üles-alla samasuguse kiirusega nagu hiired varasügises sahvris. Veel! Veel! Veel üks kord!
Üks nõuanne täiskasvanutele oleks ka: kuna osades torudes on hoog ikka kiire-kiire ja lõpp järsk, võib juhtuda, et alustades sõitu bikiinidega, võib üks osa bikiinidest lõpus asuda seal, kus see olema tegelikult ei peaks.
Olin tunnistajaks, kus pereemal olid „finishisse“ jõudes näiteks rinnahoidjad kaela ümber. Kui laps näpuga näitas ja heleda häälega üle keskuse hüüdis: „Emme, sul on tissid paljad!“, sai õhk mõneks minutiks äkitselt elektrit täis. Üks lapsevanem peitis oma poja silmad igaks juhuks kinni.
Trikoo oleks sellistes kohtades rohkem kindla peale minek.
Veekeskuskes on mitmeid eksponaate, mida uurida ja viise, kuidas lapsed saavad meelt lahutada: Vesikaru maailmaruum, Geisrite Väljak ja mängida saab ka Vesikaru Viktoriini.
Meie lemmik oli Veemäng ehk vees-olles-kaalu mõõtmine ja teada saamine, kui palju keha sisaldab vett. Rahvuste sõprus ei küsi nime ega staatust. Inimlik hoolimine on keel, mida mõistavad alati kõik. Koos soomlasest mammadega kupatasime põnnid vette ja kaalusime neid koos. Ja siis eraldi. Ja siis kõik jälle koos. Kuna elamus oli rõõmus ja naerust rõkkav, siis soovitasin ka neil endil see ära proovida. Üks neist tuli hetk hiljem kohmetuna välja: „No nyt riittä!“, silmis peegeldumas täielik rahulolu – vees ei kaalunud ta peaaegu midagi!
Jah, õnneks on tõesti vähe vaja.
Alati kulub meile ära üks tõeline mittemidagitegemine
Veekeskuses saab küll kõhtu kinnitada NomNom kohvikus, kuid näiteks saunad seal puuduvad. Hea uudis samas on see, et väikelaste lusti- ja mänguala koos pisikestele mõeldud basseiniga on tulemas juba selle aasta sees! Kuna Viimsi Atlantis H20 on hetkel peamiselt veekeskus, kust veetorudest hõisates alla sõita, siis mina soovitaksin juurde osta kindlasti ka nö. tavalise spaa- ja veekeskuse pileti. Seda just seepärast, et saaks proovida lisaks ka erinevaid saunamõnusid, spordihuvilised teha ujulas mõned kiiremad ringid ja beebidega emmed lastebasseinis sulistada.
Näiteks Hotelliveebist ostes on spaa- ja saunakeskuse kasutus juba paketis sees. Nii saab seiklusmaalt pageda otse mõnusate värvilahenduste ja hubase disainiga lahendatud sauna-mullivannide- ujulakompleksi, kus jääb tunne, et inimesed on kõik oma argimured koos välisriietega riietusruumi riputanud. Õdusamas ja rahulikus sauna-vee-kohviku-kompleksis saab nautida elu nagu kunagi kirjeldatud imelises Atlantises, kus inimesed olid alati lahked ja rõõmsad.

Aega jagus nii endale kui teistele ja kella ei vaadanud keegi. Maitsvad mojitod, lastele jätsikokteilid, snäkid, lõõgastav puhkepaus enne saunamõnude nautimist ja… minek!
Lõpetuseks
Viimsi Spa külastamine pole just odav rõõm, kuid see on koht, mille kohta on minu arust õigustatud ütlus: kui juba, siis juba. Nii mitmekülgset keskust, kus kõik on kompleksselt üheskoos (kino, hotell, 18+ Spa, erinevad ja mitmekülgsed söögikohad ning spaa-hoolitsused, mis silmade eest kirjuks võtavad), teist Eestis lihtsalt pole. Erinevaid pakette, kust igaüks endale sobiva peaks leidma, saab kombineerida nii hotellis kohapeal olles aga võib ka minna lihtsama vastupanu teed ja tehaomale sobiv broneering otse Hotelliveebist. Võtke kaasa vanavanemad, lapsed või tulge koos kallimaga – iga päev on parim päev ja elamustest seal juba puudust ei tule.
Kui meie sealt lahkusime, peksis vihm vastu nägu ja vihises tuul aga see ei lugenud. Ei lugenud kohe üldse. Südames oli soe ja hea tunne. Aeg möödub linnutiivul ja elamused, mis peegelduvad lähedaste õnnelikes nägudes, on see, mis jääb pikaks ajaks meelde. Ja on seda kõike väärt.
Me läheme sinna kindlasti veel.
Mirjam

2. nov. 2015
Kuidas selle Laulasmaaga siis lood on?

Laulasmaa spaas olen ma käinud igal aastaajal – kõigil oma plussid ja miinused, ka kogemusi on mul sealt igasuguseid, nii positiivseid kui ka negatiivseid, ma olen jäänud teenindusega väga rahule, aga ma olen ka tahtnud väga nuriseda. Kui ma sel nädalal valisin hotelli, kuhu puhkama minna, olin ma mõneti kahe vahel. Kas Laulasmaa ikka on minu teetassike? Kuna hind oli soodne (“Kui hing ihkab enamat” pakett, majutusega kahele, maksis 58 eurot) siis otsustasin ma Laulasmaale uue võimaluse anda.
Eelnevast kogemusest teadsin ma, et rannaresidentsis ma ööbida ei soovi. Minu jaoks on seal toad liiga väikesed ja pimedad ning sobivad pigem inimestele, kes veedavad terve päeva rannas ning tulevad tuppa vaid magama. Mina tahtsin tuba merevaatega. Eelmisel aastal umbes samal ajal käisime me Laulasmaa spaas pulma-aastapäeva tähistamas ja mulle meeldis, et me saime oma toa rõdult nautida imelist merevaadet. Merevaates on midagi rahustavat ja hinge kosutavat.

Mõnus mererand ja imeline asukoht männimetsas on Laulasmaa kindel trump. Plussiks on ka see, et hotell asub linnast vaid lühikese autosõidu kaugusel, kuid juba Laulasmaa poole viivale metsateele keerates unustate te kõik argimured ning hakkate looduserütmis hingama, see on selline kummaline rahulolu, mis teid ühtäkki valdab. Kuigi oli imeline suvepäev, jõudsime me hotelli liiga hilja, et randa päevitama minna. Mina ise ei ole kõige suurem ujumisesõber, seega otsustasime me enne õhtusööki teha ühe pikema jalutuskäigu metsas. Ma mäletan, et kui kevadel käisin Wicca peakokal Angelica Udeküllil külas, soovitas ta seda teha. Nüüd ma mõistan, miks ja soovitan teil Laulasmaad külastades sama teha. Väikese korvikese võite ka kaasa haarata, sest metsa alt võib nii üht teist söödavat leida. Seentega ei ole ilmselt hotellis puhates suurt midagi teha, kuigi võiks ju proovida restorani kööki üllatada ja vaadata, mis nad selle peale kostavad, aga mõned marjad sobivad õhtusele piknikule mererannas kindlasti.
Võtke aeg maha. Kui ilm vähegi lubab, istuge õhtul mererannas ja nautige päikeseloojangut. Ma ei tea kui eetiline see on, aga meil oli ka vahuvein kaasas (oluline on pärast mitte taarat unustada kaasa võtta) ja kui teil on ümber võtta ka soe pleed, siis võiks sumedal augustikuu ööl lausa randa istuma jäädagi.

Laulasmaad külastades soovitan ma kindlasti õhtustada restoranis, Wicca menüü on suurepärane ning toit valmib kohalikust toorainest, muutub vastavalt hooajale ja pakub midagi kõigile. Kindlasti broneerige laud juba eelnevalt, sest vastasel juhul jääte te lihtsalt ukse taha. Nädalavahetuseti on restoranis ka elav muusika ning restoran on tõepoolest rahvast täis. Meie oleme varasemalt ka ukse taha jäänud ning pidanud leppima lobbybaaris einestamisega. Mitte et sealne toit oleks kehv, kuid on siiski lihtsam, mõeldud kiireks kehakinnitamiseks ning jääb kindlasti alla restorani enda menüüle.

Spaa oli meie viimasel külaskäigul nii ülerahvastatud, et me mahtusime vaid välibasseini ja ujumisbasseini. Seekord ei läinud meil tegelikult paremini. Spaas oli ka seekord väga palju rahvast. Teoreetiliselt peaks see ju olema hea märk, sest kui on palju rahvast, siis ilmselt on selleks ka mingi põhjus, minule aga liiga rahvarohked kohad ei meeldi ja seepärast lahkusime me spaast üsna kiiresti. Puuküttega saun, mida me ka eelmine kord tahtsime külastada, jäi seegi kord külastamata. Meil läks see lihtsalt meelest ja tuli meelde alles siis kui me parklast välja tagurdades seda puude vahel märkasime. Sellest oli küll tohutu kahju, sest puuküttega sauna ei saa tänapäeval enam liiga paljudes kohtades nautida.

Hommikusöök oli tasemel nagu see alati on olnud. Pannkoogid marjamoosiga viisid keele alla. Kohv oli samuti hea. Minu jaoks on kohv väga oluline, sest halb kohv võib hotellielamuse täitsa ära rikkuda. On küll pisiasi, kuid kas polegi nii, et pisiasjad moodustavad terviku?
Nagu ma mainisin siis broneerisin ma Laulasmaa paketi natuke kõheldes. Ma ei kõhelnud kordagi selles, et Laulasmaa kui koht on absoluutselt õige koht patareide laadimiseks, kuid eelnevad kogemused olid mu mõningase kõhkluse põhjuseks. Ma pean ausalt tunnistama, et kui meie pisike puhkus algas arusaamatusega hotelli vastuvõtus, kus administraator ei olnud ka kõige abivalmim, hakkasin ma kahetsema, et Laulasmaa kasuks otsustasin, kuid õnneks jäi see ainsaks (ma spaa rahvarohkuse jätan välja, sest see on puhtalt maitseasi, kas teile meeldib melu või mitte) miinuseks. Hommikul saime me kingituseks kaasa karbikese trühvleid, ma ei tea, kas see antakse kaasa kõigile külalistele või saime me selle vabanduseks natuke kohmaka alguse eest.
Mis ma siis nüüd ütlen, et kuidas selle Laulasmaaga siis lood on? Et olla üdini aus, siis iga kord leian ma midagi, mille kallal nuriseda, mida võiks paremaks teha või muuta, kuid kas fakt, et ma olen selles spaas puhkamas käinud viis korda üsna lühikese aja jooksul, ei räägi mitte enda eest. Ilmselgelt on Laulasmaas olemas see miski, mis mind sinna tagasi tõmbab. Ka siis kui ma ei ole iga kord 100% rahule jäänud.

Hotelliveebis pakutavate Laulasmaa pakettidega saate tutvuda SIIN.

17. aug. 2015
Milline on siis Lõuna-Eesti kõige peresõbralikum hotell?

Veebruarist alates oleme me püüdnud välja selgitada Lõuna-Eesti kõige peresõbralikumat hotelli. Milline hotell saab endale selle toreda tiitli? Mille põhjal? Kas see võiks olla Pühajärve Spa ja Puhkekeskus , mis sai ka kõige rohkem hääli küsitlusele vastajatelt (25%)? Või hoopis Hotell Pesa Põlvas?

Seda projekti alustades olin ma kindel, et ei ole midagi lihtsamat kui külastada hotelle, anda neile punktid ja panna kokku paremusjärjestus. Nüüd pean ma aga tunnistama, et see on üks raskemaid ülesandeid, mis mul olnud on. Igal hotellil olid olemas oma tugevad ja nõrgad küljed. Kuna mina testisin hotelle beebiga, siis otsustasin lapsesõbralikkuse üle siiski rohkem mina, aga mulle tundus, et ka mu tütar jäi igas hotellis rahule. Igatahes magas ta igal pool tunduvalt paremini kui kodus. Ei tea, kas sellest võiks teha järelduse, et talle meeldib reisida?
Aga asume siis asja juurde.
Ma ütlen teile ausalt, et ma keeldun paremusjärjestust kirja panemast, see ei oleks sugugi aus, sest maitsed ja ootused ning huvid on erinevad, küll aga ütlen ma, milline on minu subjektiivne arvamus. Esimesena sai külastatud hotell Londonit Tartus (arvustust loe siit: London. Mitte ainult Inglismaal.). Ma olin väga meeldivalt üllatunud, sest kui ma nüüd päris aus olen, siis hotell London ei seostu mul kohe hotelliga, mille ma valiksin perepuhkuseks. See ei ole tegelikult jällegi aus, sest perepaketi hinnas on AHHAA teaduskeskuse või AURA veekeskuse piletid, mistõttu ei saa öelda, et lastega peredel ei oleks selles hotellis midagi teha. Meie küll loobusime teadusekeskuse ja veekeskuse külastusest, kuid see ei tähenda, et meil igav oleks olnud. Esiteks asub hotell Tartu vanalinnas ja kõik vaatamisväärsused on käe-jala juures. Tartu on ju imeilus linn, väärt külastamist. Teiseks tehti meie viibimine hotellis nii mugavaks, et me tundsime end nii teretulnud kui veel vähegi võimalik. Ja just teeninduse tõttu ütlengi ma, et minu jaoks oli selle projekti kõige peresõbralikum hotell just London.

GMP Clubhotelli eeliseks teiste hotellide ees on võrratu asukoht (arvustust võite lugeda siit: GMP Clubhotel eelis). Väga suureks plussiks oli minu jaoks see, et hotelli juhataja on siin hotellis 24/7 olemas ja võtab kõiki külalisi vastu nagu läheks talle isiklikult külla. Selline personaalne lähenemine muudab hotellikogemuse nii mõnusaks, et te unustate, et ööbite hotellis. Kui me nüüd uuesti peaksime perepuhkuseks hotelli valima, siis minu eelistus oleks kindlasti GMP Clubhotel. Põhjus? Nad pakuvad vajadusel ka lapsehoidjateenust.

Hotell Pesa ei jää mul samuti uuesti külastamata (arvustust võite lugeda siit: Postitee ja Grand Morna City Plaza) Hotelli sisenedes tegin ma oma peas küll sarkastilisi märkusi stiilis “teretulemast aastasse üheksakümmend”, kuid üsna pea hakkas mul selle pärast piinlik. Hotelli peretoad olid ruumikad, koridoris asus lastenurk, kui veel ka mängunurga mänguasjade valikut saaks natuke paremaks. Ja Põlvamaal juba lastega igav ei hakka. Postitee, Maantemuuseum, Taevakoda. Tegevust jagub kõigile ja igas vanuses.

Ma mõistan, miks lastega hotellikülastajad Pühajärve Spa ja Puhkekeskust kiidavad (arvustust loe siit: Kaks suurt, üks keskmine ja kaks väikest). Asukoht on loomulikult üks asi, kellele ei meeldiks Otepää? Kuid olulisem on ilmselt juba see, et kui üldjuhul kipuvad peretoad mahutama nö klassikalise peremudeli (2 täiskasvanut + 2 last), siis Pühajärvel on mõeldud ka suurematele peredele.

Bernhard Spa Hotel Otepääl rõõmustab külastajaid Veeilma puhkeala ja basseinidega, kõige rohkem lõbu pakuvad aga aktiivsed tegevused. Tugevusena saab välja tuua ka restorani. Kas ei vasta tõele, et kui juba lapsele toit maitseb, siis saab kindel olla, et tegu oli imemaitsva roaga? (arvustust loe siit: Bernhard Spaa arvustus numbrites).

Tartus asuv Raadimõisa pakub rahulikku puhkust (arvustust võite lugeda siit: Linnas, kuid siiski linnast väljas). Loomulikult kuuluvad perepakettide hinna sisse AHAA, AURA või Jääajakeskuse perepiletid, kuid kõige mõnusam selle hotelli juures on see, et olgugi et asute Tartu linnas (ja kesklinnast vaid väikese jalutuskäigu või rattasõidu kaugusel), siis te tunnete end nagu maal. Ärge Raadipargi külastust unustage!

Kui ma inimestelt küsisin, millist hotelli nemad lastega puhates eelistavad, siis väga palju sain ma vastuseks Kubija Loodusspaa. See ei pane mind imestama, sest Kubija on ka minu enda üks lemmikuid. Lastega seal samuti igav ei hakka (http://www.kubija.ee/et/voru-ja-haanja-info/lastega-louna-eestis). Arvustust Kubija kohta saate lugeda augustikuu lõpus. Samuti ka arvustust StarEst hotelli kohta Tartus Annelinnas. Endise annelinlasena ootan ma väga selle hotelli külastust, see tuleb justkui väike tagasivaade lapsepõlve.
Ma loodan, et te ei ole pettunud, et hotellid ei ole pandud paremusjärjestusse, kuid tõepoolest seda oli pea võimatu teha, sest mulle tundub, et lastega puhates koheldakse külastajaid igas Eestimaa ööbimispaigas nagu kuninga kasse. Loomulikult saab igas hotellis välja tuua ka miinused, kuid minu arvates ei ole see antud kontekstis oluline. Pigem peaksime me rõõmustama, et Eesti hotellide tase nii tugev on ning lastega külalised on igal pool teretulnud.
Kõigi Hotelliveebis pakutavate perepakettidega saate tutvuda siin: http://www.hotelliveeb.ee/et/pakettide-nimekiri/koik-sihtkohad/perepaketid
PS: Mulle endale meeldivad nii väga erinevad edetabelid ja kuna ma seekord edetabeli koostamisel läbi kukkusin, siis sügisel on üks edetabel siiski valmimas. Milline täpsemalt, sellest juba üsna varsti. Hoidke blogil pilk peal!

5. aug. 2015
Zen ja mootorratta hooldamise kunst

Suvi – see on aeg kui me keskendume puhkusele, naudime paljajalu käimist, pikniku mererannas ning otseloomulikult päikesepaistet. Ei ole midagi mõnusamat kui lasta päikesekiirtel nahka hellitada ja juustel tuule käes kuivada. Spaahoolitsused tunduvad justkui olevat teisejärgulised, sest suvesoojus ja merevesi kutsub meid looduse rüppe, tundub, et rohkem polegi vaja, kuid tegelikult on ju hoopis vastupidi. Loodusliku spaa nautimise järel tasuks ka suvel oma keha hellitada lasta nö pärisspaas.
Kui ma hakkasin otsima, kus Tallinnas tunnike- paar spaas mõnuleda, tuli otsingus välja ka von Stackelbergi hotellis asuv ZEN Spa. Ma olen selles hotellis käinud mitmel konverentsil ja seepärast olen ma seda hotelli alati seostanud pigem ärikohtumistega. Ideaalne asukoht vanalinnast vaid kiviviske kaugusel, ilus hoone, ajalooline nimi ja maitsekas sisekujundus ei ole mind samuti varem ümber veennud. Ma olen seda pidanud ärihotelliks. Sellest hotellist olen ma viimase pooleteise aasta jooksul mööda sõitnud peaaegu iga päev ja nii ei ole mulle jäänud märkamatuks ka hotellis asuva ZEN Spa reklaam, eelpool nimetatud põhjusel ei ole see mind sisse kutsunud. Seekord aga otsustasin ma oma eelarvamuse kõrvale heita ning seadsin sammud nende poole.

Juba spaasse sisse astudes olin ma müüdud. Mind võttis vastu äärmiselt sõbralik ja meeldiv spaa juht Kristel, kes mulle spaad ka lähemalt tutvustas. Ta ei oleks seda pidanud tegema, sest nüüd olen ma sunnitud sinna tagasi minema, kuna see hakkas mulle niivõrd meeldima. Selles butiikspaas oli kohe esimesest hetkest mõnus aura. Zen. Spaa nimi ei ole huupi pandud, nimi ja koha atmosfäär toetasid üksteist. Ma juba kujutasin ette, kuidas me õe/ema/parima sõbranna/mehega (ma ei suutnud ära otsustada, kellega ma tahaks seal kõige rohkem aega veeta) jaapani basseinis lõõgastume, limpsime vahuveini ja ootame kuni meid massaaži/pediküüri/näohooldusesse kutsutakse.
Mulle meeldis see mõte, et ma saan oma hoolitsust oodata sauna/basseiniosas. Kui ma ütlen bassein, siis ärge laske end sellest sõnast eksitada ja eeldage, et teid ootab ees üüratu ujumisala. Bassein on pigem suuremat sorti vann, mahutab maksimaalselt kuus inimest korraga, aga kui te olete butiikhotellides ja spaades varemgi käinud, siis te ju teate isegi, et liumägesid ja ujumisradasid neis pole.
Jaapani saun ei ole pelgalt keha puhtaks pesemise koht, see on ka hingepuhastuspaik. Seega ma soovitan teil tõesõna selles spaaosas aeg maha võtta ja puhastuda.

Kui nüüd võrrelda spaateenuste valikut mõne lähedal asuva suurema spaa poolt pakutavaga, siis loomulikult on valik väiksem, kuid selle eest on lähenemine palju personaalsem. Te saate end tunda nagu oleksite ainus klient ja teenindus on palju paindlikum. Võimaluse piires tullakse vastu igale teie soovile ja püütakse alati leida lahendus, et klient tunneks end erilisena.
Toodetest on kasutusel sellised märgid nagu Fleur’s ja Algoane, meigi tegemiseks kasutatakse mineraalkosmeetikat Jane Irdale’ilt. Veidike teemast kõrvale kaldudes, siis õhtul jätkasin ma spaast kaasa saadud testrite testimist koduses vannitoas. Ma proovisin niisutavat ja toniseerivat näoseerumit ning vananemisvastast silmaümbruskreemi. Mu abikaasa jäi mind silmitsema, nii et ma küsisin, mis lahti. Ta küsis vastu, et kas ma spaas lasin näoga ka midagi teha, sest ma tunduvat kuidagi värskem ja klaarim.
ZEN spaas olin ma kahe vahel, millist protseduuri valida. Kas olla igav ja etteaimatav ning valida klassikaline pediküür (ma jumaldan värskelt pediküüritud jalgu!) või vägagi eksklusiivselt kõlav keha- ja näohooldus, kus kasutatakse 24-karaadist kulda. Pediküüri hind on 39 eurot, 90 minutit kestev “Kuldse loori” noorendav näohooldus maksab 73 eurot ja luksuslik kuldne kenahooldus, mis kestab 60 minutit, maksab 59 eurot. Et mitte liiga igav olla, valisin ma hoopiski jalgade spaahoolduse. Seda soovitan ma kõigile, kel jalad väsinud ja tunnevad puudust väikesest mudimisest. Peale seda pooletunnist hoolitsust on jalad siidpehmed ja hind on protseduuril samuti hea – 29 eurot. Õhtul kui mees mu värsket olekut kiitnud oli, hakkasin ma kahetsema, et ei olnud siiski valinud kullaseerumiga näohooldust. Võibolla oleks ma siis lausa 25-aastane välja näinud?
Minu jaoks on alati oluline, et protseduuride tuba oleks hubane ja mõnus, ma ei taha end nagu liini peal tunda toas, kus kõik on steriilne ja kõle. Selles spaas seda muret ei olnud. Kusjuures pildid võtsin ma hotelli kodulehelt, kuna telefoniga tehtud pildid tulid liiga tumedad, kuid ma luban, et tegelikkus vastas 100% sellele, mida reklaampiltidelt näete.

Lisaks meeldivale teenindusele ja atmosfäärile on minu jaoks olulised ka lõhnad. Korraks kõrvale kaldudes pean ma kiitma GMP Clubhotel’i Otepääl, mis lihtsalt lõhnas nii imehästi, et pärast seal ööbimist olen ma hakanud hotelle nuusutama.
Spaas on lõhnad minu jaoks eriliselt olulised. Siin spaas kasutatavad kreemid, õlid ja seerumid tegid minu pirtsakale ninale kingituse. Ma oleks tahtnud lasta end pealaest jalatallani papaia-ananassi kehavõidega kokku määrida. Ku te ei armasta lõhnasid, siis ärge kartke, kõik kasutatavad tooted on küll mõnusalt lillelised ja puuviljased, kuid absoluutselt mitte pealetükkivad. Spaa plussina tooksin ma välja selle, et mõeldud on ka pisikestele printsessidele ja printsidele. Samal ajal kui ma nautisin seda, et keegi mu jalgu mudis, unistasin ma juba sellest hetkest kui minu tütar on nii suur, et saame koos selliseid mõnusaid ema-tütre spaapäevi nautida. Minu meelest on see nii armas.
Paketidest jäidki mulle silma “Noor printsess Elsa” (6-12aastastele), hind 49 eurot, ja Luksuslik kuldne päev spaas, hind 199 eurot. Vaadake kodulehelt täpsemalt, mida paketid sisaldavad.
Kuni 31.augustini on ZEN Spa’l ka suvine eripakkumine. Kaks hooldust ühele inimesele hinnaga 59 eurot.

Mul õnnestus tutvuda ka hotelli tubadega ja teate, mis on naljakas. Ma ei pidanud hotelli enam sugugi ärihotelliks, vaid suurepäraseks kohaks väikeseks romantiliseks väljasõiduks. Ma kasutan nimelt sõna “väljasõit”, sest kuigi me asusime praktiliselt Tallinna kesklinnas, oli mul kogu hotellis veedetud aja jooksul tunne, et ma olen kusagil eemal, linnast ära. Koju sõites mõtlesin ma välja, kellega ma esimesena von Stackelbergi hotelli esimesel võimalusel tagasi läheks. Ikka abikaasaga. Romantiline põgenemine (paketiga tutvu lähemalt siit) kõlab nii ahvatlevalt.

Ja mis on sel kõigel pistmist mootorratta hooldamisega mõtlete te kindlasti siiamaani. Suurt ei midagi. Peale selle, et sellenimelisest kultusraamatust, mille on kirjutanud Robert M.Pirsing, endine biitnik, mõtleja ja zen-budist on pärit üks lause, mis minu jaoks võttis kokku ZEN Spa olemuse ja päevapakettide mõtte. “Kui tahad midagi tagant kiirustada, tähendab see, et sa sellest enam ei hooli ja soovid teiste asjadega tegeleda.”
Minge nautige päeva spaas, võtke kaasa keegi teie jaoks oluline ja ärge kiirustage.

13. juuli 2015
Eriline rõõmutunne Saaremaalt

Grand Rose on (kui mu mälu mind ei peta) esimene spaa, mida ma külastasin. Me olime abikaasaga värskelt abiellunud ning janunesime romantika järele, Grand Rose tundus olevat iseenesestmõistetav valik. Ja me ei pidanud pettuma. Tänaseks päevaks olen ma muidugi spaadega tunduvalt rohkem kursis ja tean, mida ma soovin ja mis mulle ei meeldi, kuid Grand Rose on tollest esimesest külaskäigust aastal 2007 jäänud minu üheks lemmikuks. Ma olen spaa kodulehel oleva tutvustusega nõus: roosiõitel on saladuslik seletamatu toime, neid vaadates tekib inimestel eriline rõõmutunne ja süda hakkab kiiremini põksuma. Täpselt sama võib öelda Grand Rose spaa kohta. Seal viibides tekib eriline rõõmutunne.

Luksuslik valik
Sellest, et tegu on luksusliku ja stiilse spaaga, saate te aimu juba uksest sisse astudes kui satute fuajeesse. Ma mäletan, et tol esimesel korral liikusime me edasi üsna arglikult, sest kuigi mu hing ihkaski just killukese luksuse järele, tundsin ma end selles peenes fuajees ebamugavalt. Õnneks läks see kiiresti üle, sest juba naeratas meile laialt administraator, kes võttis meid vastu nagu oleksime ainsad külastajad (olgugi et hotell oli rahvast täis). Meeldiv teenindus on üks märksõna, mis mul koheselt Grand Rose spaaga seostub. Alustades administaatorist ja lõpetades kelnerist hubases ja mõnusas restoranis. Kõigest aga järgemööda.
Ma ei ole Grand Rose’is küll deluxe toas ega sviidis ööbinud, kuid juba tavatuba avaldab muljet. Tihti juhtub nii, et esialgu on toad ilusad, helged ja puhtad, kuid mida aastad edasi, seda nukramaks nad muutuvad. Grand Rose’i kohta seda öelda ei saa. Heledad toad on peaaegu sama kenad kui esimesel aastal. Mahedad toonid ja hele puit toimivad koos kenasti, kangad ja valgustid ning detalid lisavad luksust ning annavad toale oma näo. Kusjuures mitte ükski tuba selles spaa-hotellis ei ole ühesugune.

Esimese hooga pakub palju nalja kindlasti vannitoas olev suur klaasaken. Õnneks käib sellele muidugi kardin ette, kuid uskuge mind esimese hooga suudate te selle akna kulul nalja heita ja siis avastate, et see on tegelikult väga mõnus sisekujunduselement. Ainsa miinusena võib (mõnede) tubade puhul välja tuua asukoha – meile on sattunud tuba vaatega parkimisplatsile ja ei ole kuigi meeldiv kui inimesed akna tagant mööda traavivad. Muidugi saab kenasti tumeda kardina ette tõmmata, kuid ilusal suveõhtul tekitab see natuke koopa tunde. See on ka üks väheseid etteheiteid, mis ma üldse sellele spaa-hotelli aadressil suudan välja tuua.

Parim spaa- ja saunakeskus
Rosaarium spaa- ja saunakeskus on siiani minu lemmik. Seda paaril väga lihtsal põhjusel. Esiteks meeldis mulle sealne intiimne õhkkond, mahe valgus ja mõnusad lamamistoolid, kus peale sauna ja/või hoolitsusi mõnusalt kokteili rüübata. Ja teiseks, mis minu jaoks on väga oluline, kui ma olen spaatamas koos mehega, et saunasid saab koos nautida. Mul on veel mitu lemmikspaad, kuid nende suureks miinuseks on minu jaoks eraldi saunad. Sauna minnes ei ole ju kella käe peal ja nii ei suuda ma kunagi saunasid täielikult nautida, sest ma ei suuda tajuda aega. Tihti on nii, et ma ootan pikalt üksinda nukralt basseini ääres, sest olen kiirustades välja tulnud, või siis on mu kaaslane juba murest murtud, et kas midagi on juhtunud,sest olen sauna liiga kauaks jäänud. Grand Rose’is jääb see mure olemata ja seepärast ongi tegu minu lemmik spaakeskusega. Kui tulla koos lõõgastuma, siis seda õnnestub teha nö täie raha eest.

Hoolitsustest julgen ma kindlasti soovitada duaalmassaaži. See eriline rõõmutunne, mis võiks Grand Rose’i hüüdlauseks ollagi, muutub peale massaaži veelgi suuremaks.
Romantiline keldrirestoran
Ma olen restorani suunas kuulnud ka kriitikat, et istud kusagil pimedas keldris, ilma akendeta, kuid mina ei saa selle kriitikaga absoluutselt nõustuda. Minu arvates on selline restoran iga romantiku unistus. Võlvkaared, kiviseinad, sopilised ruumid, mis pakuvad intiimsust ja hubasust, küünlad – mida sa hing veel oskad tahta. Peale hea seltskonna ja hea teeninduse. Hea seltskond on enda teha ja hea teenindus on garanteeritud. Proovige Saaremaa lihaveise sisefileed kartuli-kukeseene woki ja punaveini kastmega – viib keele alla! Magustoiduvalik oli minu jaoks veidike liiga igav, kuid peale eelrooga ja pearooga mul tegelikult magustoidu jaoks ruumi ei olnudki. Lastemenüüsid vaadates kirtsutan ma alati natuke nina kui näen valikus “vinkusid ja friikaid”, ma saan väga hästi aru, et tegu on sellise “klassikaga”, mis 95% lastele meeldib, kuid sellises mõnusas ja luksuslikus restoranis ei kujuta ma tegelikult kuidagi ette, et ma lapsele viinereid telliks. Viinerid ja friikartulid peaks minu arvates jääma kiirtoidukohtade menüüdesse. Mulle meeldiks kui kokad oleksid lastemenüüde väljatöötamisel loomingulisemad ja julgemad.

Suveterrassi ei ole mul kahjuks õnnestunud Grand Rose’is nautida, me oleme alati sinna sattunud liiga jahedal ajal, kuid seda piltidelt vaadates tekkis küll tahtmine jälle suund Saaremaa poole võtta. Hotellveebis leiab mitmeid Grand Rose spaapakette, kuid minu valik langes sel korral aga “Tema ja Temake” paketile.

28. juuni 2015
Kaks suurt, üks keskmine ja kaks väikest Pühajärvel

Kas perepaketid on mõeldud vaid kahele täiskasvanule ja kahele lapsele?
Laste tungival nõudmisel (kõik teised sõbrad on ju spa-s käinud, ainult nemad ei ole), otsustasime ka meie veeta ühe nädalavahetuse perega spa-s. Koha leidmine oli natuke keerukas, sest oleme ebatraditsiooniline pere ja ei vasta peremudelile 2+2. Oleme hoopis tehe 2+3 ehk kaks täiskasvanud ja kolm täiesti erinevas vanuses last.
Õnneks leidsime sõbra soovitusel Pühajärve Spa ja Puhkekeskust. Esimeseks katsetuseks tundus Hotelliveebi perepakett täitsa põnev olevat. Kuigi pean tunnistama, et ma ei kujutanud hästi ette, et mida teeb 3-aastane soolakambris või bowlingus? Ja kas tõesti saab üks pakett pakkuda midagi nii täiskasvanuile, 15-aastasele, 10-aastasele ja 3-aastasele? Broneerisime mehega endale lisaks ka hoolitsused. Teismelisele neiule ei osanud esimese hooga midagi valida, aga õnneks olid sealsed töötajad abiks ja talle sai kirja põnev laavakivi massaaž.
Vastuvõtt oli meeldiv ja sõbralik. Kerge ärevusega suundusime toa poole. Ma olin veendunud, et nüüd läheb ikkagi nii, et üks lastest, kes klassikalisse tehtesse ei mahu, saab koha kuskil lisavoodil või hoopis meie kaisus. Aga teate, see oli esimene positiivne üllatus, tuba, vabandust, toad olid suured ja ilusad. Lapsed said lausa voodeid valida, sest ühes toas oli lahtikäiv diivan ja teises toas voodi, kust alt sai veel teise voodi välja tõmmata. No ja värv oli meie keskmise arvates parim, ta nimelt on rohelise austaja. Perega võõras kohas ööbides mängib minu arvates koht väga suurt rolli. Siinses kohas oli palju ruumi mängimiseks, telekast sai multikaid vaadata, ka padjasõda sai edukalt maha pidada. Seega minu kiitus!

Lapsed jäidki tuba nautima, meie mehega ja suurema piigaga käisime hoolitsusi nautimas. Kõik tunnistasid, et jäid väga rahule. Meest olevat vaid imelikult vaadatud, et kas tõesti tema ongi Heily (hoolitsuste broneering läks minu nimele), aga sai oma massaaži siiski kätte. No ja edasi ootas meid ees see soolakamber… Leppisime mehega kokku, et kui pisipoeg enam ikka ei suuda seal olla, siis on tema see, kes lapsega välja läheb ja meie ülejäänud jääme nautima.
Kambrisse minnes tuli panna selga kitlid, et ennast ära ei määriks. 3-aastase suurust muidugi polnud, nii et tema oli oma riietega. Meil olid küll talle õnneks dressid selga pandud, aga seda oleks võinud tegelikult ette teada, sest kambrist väljudes oli ta üleni soolane. Minu hirm, et tal seal midagi teha pole, kadus kohe, sest käima pandi multikas ja pool tundi “Lammas Shaun’i” vaadata oli lapse arvates täitsa mõnus. Pärast nägin, et eesruumis olid olemas ka liivakasti mänguasjad, nii et ilmselt oleks võinud ta ka soolaga mängida, aga meie saime ka niisama hakkama. Teismeline surus varbad ka mõnusalt soola, kuni äkki… hakkas valus. Ega ju selle peale ei tulnud, et villidesse sattudes võib natuke (päris palju) valus olla.
Tilgake tõrva
Kuna soovisime kõik paketis sisalduva esimesel päeval ära teha, siis järgmisena läksime kohe ujuma. Teate, seal kogesime ainukest ebameeldivat hetke… Nimelt me ei lugenud reegleid seinal korralikult läbi ja suurel piigal olid juuksed lahti, aga reeglite järgi pidid kinni oleme. Ma üldse ei eita, et see oli meie viga, aga see, kuidas meile seda ujulas olev töötaja käratas, oli lausa uskumatu. Tundsin ennast kui esimese klassi laps, kes on midagi pööraselt valesti teinud. Teismeline läks muidugi täitsa pöördesse, et kust ta siin basseinis nüüd selle patsikummi võtab. Eks ma sidusin ta juuksed kuidagi ujumisriiete paeltega kinni, aga selline mõru maik jäi sellest kõigest suhu, et oleks ju võinud viisakalt öelda… Kui me pärast riietusruumis selle üle arutlesime, siis sekkus ka kõrval olev daam. Nimelt oli tema uurinud, et kust saada kapi võtit (otse hotellist tulles, ei läbinud me infolauda, kust võtmeid sai) ja seepeale korraliku peatäie sõimata saanud. Jõudsime ühiselt järeldusele, et ju siis oli inimesel väga paha päev ja oli vaja see kellegi peale välja elada.

Ujuda oli aga vahva, lapsed hullasid mõnuga (kuigi hirm oli ka, et äkki tuleb kuri tädi ja keelab naermise ja müramise ära). Lapsed oleksid isegi veel tahtnud, aga aeg oli edasi liikuda. Meid ootas riiete vahetamine ja bowling.
Väikemees hakkas vaikselt väsima ja ega me ette kujutanud, kuidas see bowlingumäng möödub, tal ju pole seal midagi teha. Aga see oli vale arvamus, väiksematele sai rajal piirded ette panna, nii et pall renni ei veereks. Väga lahe oli, väikemehe aeglane palli lükkamise tehnika oli täitsa tulemuslik ja ütleme nii, et viimaseks ta ei jäänud. Kahju ainult, et tund nii kiirelt möödus, oleks veel tahtnud. Järgmistel oli aga juba aeg broneeritud, nii et kahjuks kauemaks ei saanud jääda. Järgmiseks korraks endale teadmiseks, et tasuks võtta lisaaega.
Kui te arvate, et me nüüd magama läksime, siis ei, enne puhkama minekut läksime veel pubisse sööma. Sealsed pelmeenid, praetud leivad ja caesari salat kadusid meie kõhtu imekiirelt. Tüdrukud muidugi ei saanud aru sealsest elavast muusikast, nende jaoks oli see väga kummaline. Meie mehega aga laulsime äratundmisrõõmuga kaasa ja noogutasime omaette, et ja-jaa, kui meie veel noored olime. 😉
Öösel magas terve pere sügavat und, pisipoiss oleks tegelikult vist juba pubis uinunud, sest oli niiiiiii väsinud. Hommikul plaanisime küll veel ujuma minna, aga puhkus oli liiga kurnav olnud. Peale imelise valikuga (ja kohaliku toorainega) hommikusööki otsustasime hakata kodu poole liikuma. Teate, kui me kell 10 lahkusime, jäi 3-aastane autos kohe magama ja ärkas uuesti alles kell kolm. Vot nii väsitav puhkus oli!
Pühajärve spaa plussid
Miks ma soovitaks Pühajärve spa-d ka teistele? Kolmel põhjusel. Esiteks, seal on tegevust igas vanuses lastele (nägin ka mängutuba, kuid sinna me lihtsalt ei jõudnud) ja seal on see täiesti normaalne, et sa oled puhkamas koos lastega; teiseks on seal mõnusalt vaikne ja rahulik, aeg kulgeb kuidagi omasoodu; ning kolmandaks on tegemist justkui väikese omaette linnaga, kus on erinevad tegevused ühes hoones koos (ka restorani me ei jõudnud). Minge ja proovige järele, mina plaanin kindlasti kunagi veel tagasi minna!
Kõikide Hotelliveebis üleval olevate Pühajärve Spa ja Puhkekeskuse pakettidega saate tutvuda siin.

25. apr. 2015
Hedonistlik reis läbi viie maailma

Vana mudaravila uuestisünd
Viimasel ajal oleme me Hotelliveebi blogis keskendunud pigem lastesõbralike ja perepakettide tutvustamisele. Samas on tärkav kevad ning päikesepaistelised ilmad võib-olla just õige aeg võtta aega vaid iseendale, nautida rahu ja vaikust.
Meie soovitame üheks selliseks puhkuse kohaks Hedon Spa Pärnus. Kui teile meeldivad vanad hooned ja nendega seotud ajalugu, siis on Hedon ka teie “teetassike”. Neoklassitsistlik vana Pärnu mudaravila räägib teile kindlasti oma loo.

Pilt võrreldes 19.sajandi algusega oli muidugi muutunud, kuid etteruttavalt võin ma öelda, et mulle meeldis, kuidas spaa-osas on säilitatud vanad detailid. Ja kuigi meie külastasime spaad kõledal sügispäeval, siis vaadake seda imelist sisehoovi. Kas te ei tunne juba pelgalt pilti vaadates 1930. aasate hõngu? Kas te ei näe vaimusilmas triibulistes supelustrikoodes prouasid päikesevanne võtmas? Mina näen. Pole hullu kui teie ei näe. Ajalugu ei ole selle spaa ainuke väärtus.
Rahustav ja lõõgastav butiikspaa
Hedon Spad on kirjeldatud palju sõnaga “luksuslik” ja siis on pettumus lihtne tulema kui kulla ja karra asemel leitakse eest mahedad beežid, pruunid toonid ning selged vormid. Triibud on sisekujunduses läbiv teema.
Naisterahvas, kes meile maja tutvustas mainis, et spaa sai ehk liiga toon toonis, et ehk oleks vaja natuke värvi. Mina ütlen ausalt, et minu jaoks mõjusid need toonid rahustavalt ja lõõgastavalt. Argipäeva kära jäi spaa klaasuste taha.

Spaa osa oli hubane, intiimne ja tilluke. Tegu on butiikspaaga, mis tähendab et hotell ei suuda kümneid bussitäisi turiste korraga vastu võtta ja millegipärast ei usu ma ka, et kõik hotelli külastajad üheaegselt basseine ründaks. Meid oli basseinis neli. Mahtusime kenasti ära ja ruumi oleks veel teistelegi olnud. Kuna ma ise pole kunagi Surnumeres ujunud, siis minu jaoks oli äärmiselt tore kogemus Surnumere soola basseinis hõljumine.
Rännak läbi viie maailma
Ja nüüd spaa parim osa. Vaikne spaa. Koht, kuhu lapsed on lubatud alates vanusest 14+. Ei mingeid kilkeid ega kära. Ei, ärge saage minust valesti aru. Lapsed on vahvad (nagu ma aastaga olen aru saanud) aga olles aastase lapse ema, väsinud ja magamata, siis selline hetk vaikust on igati teretulnud. Mul on äärmiselt hea meel, et selline spaa olemas on. See on koht, kus veeta mõnusalt aega koos sõbranna või abikaasaga. Võtta aega iseendale. Korrastada mõtteid. Vaikuse ala on mõeldud vaikseks ja rahulikuks tegutsemiseks.Puhastav ja lõõgastav spaarituaal kestab 2-3 tundi olenevalt sellest, kui kaua on Teil soov spaas viibida. Soovitame, et võtaksite enesele kümbluseks piisavalt aega – küll argipäeval jõuab kiirustada. Igale Vaikse spaa külalisele anname kaasa komplekti Surnumerest pärit kehahooldustoodetega.
Massaaž oli imeline. Naine, kes mu valutavat selga mudis, tegi imet. Ma ei oleks tahtnud sealt lamamislaualt mitte püsti tõusta, tund möödus liiga kiiresti. Sellest, et ma tõepoolest lõõgastusin, andis aimu ka piinlik norse keset vaikust. Enne massaaži nautisime me kunstpäikest, mis ilma kahjuliku UV-kiirguseta andis korraliku annuse D-vitamiini. Peale massaaži rüüpasime teed ning lihtsalt mõnulesime. Ma olen käinud paljudes spaades, sealhulgas ka Solstrandi hotellis, mida peetakse Norra üheks parimaks spaaks, ja ma võin käsi südamel öelda, et Hedon Spa on minu uus lemmik. Tõsi, ei saa öelda, et see kõige odavam spaa oleks, kuid spaa on igati oma hinda väärt. Te tulete sealt välja uue inimesena. Puhanuna.

Samuti meeldis mulle spaa hoolitsuste kontseptsioon – “Rännak läbi viie maailma”. Väga palju on rõhku pandud sellele, et külastajad naudiksid spaas viibimist ja lahkuksid hea enesetundega (kui te ei tea, siis hedonism tuleb vanakreeka sõnast “hedone”, mis tähendab nautlemist), seda kõike toetavad hoolitsustes kasutatavad Cinq Monde (prantsuse keeles “viis maailma”) kehatooted. Põhja-Aafrika massaažirituaal, hedonistlikud rännakud Indiasse on vaid väike osa pakutavast.
Mul on natuke kahju, et otsustasime õhtustama minna Supelsakstesse, mitte hotelli restorani Raimond. Supelsakstes ma pettusin, millegipärast usun, et Raimond oleks suurema toidunaudingu pakkunud. Ma tean, et nende restorani peakokk on Nomas praktikal olnud. Pole paha reklaamiks, eks?
Kokkuvõtteks siis mida öelda? Kui planeerite perepuhkust, valige pigem mõni teine spaa. Kui tahate rahu ja vaikust nautida, siis Hedon Spa on vaieldamatult parim valik. Tõeline nauding.
Hedon SPA & HOTEL puhkusepaketid algavad 69 eurost kahele. Tutvu lähemalt pakutavate lõõgastuspakettidega siin: http://www.hotelliveeb.ee/et/hedon-spa-hotel/spaa-ja-loogastuspaketid-3/pakett
Hedon spaa külastusest võid lugeda veel ka Diip kunstiinimene blogist siit.

2. apr. 2015