Silt: tartu

Kolm ühes: naistepäev, õhtusöök, sünnipäev

Ma ei tea isegi enam mitu aastat järjest me sõbrannadega iga kuu kokku saame, et koos midagi toredat teha. Viis-kuus aastat? Vahet ei olegi, see on lihtsalt selline tore traditsioon. Veebruaris oli minu kord sõbrannasid võõrustada või kuhugi välja kutsuda, aga mul ei olnud selleks aega. Kokku saime me alles eelmisel laupäeval ehk juba otsapidi märtsis ja naistepäeva eel. Mul tuli mõte, et miks mitte korraldada üks mõnus tüdrukute õhtu. Aga kus? Tartus ei ole mul sõbrannasid kuhugi kutsuda ja oma kodus võõrustamine tundus lihtsalt sel korral nii igav.
Minu valikuks sai Hotel London by Tartuhotels Tartu kesklinnas. Valik sai tehtud esiteks asukoha järgi – hotell asub Tartu vanalinnas. Raekoja plats, ülikool ja Toomemägi ning ka söögikohad on kohe käe-jala juures, nii et ilusa ilma puhul on lausa lust teha linnas väike jalutuskäik Toomemäele ning pärast leida einestamiseks just oma maitsele sobiv söögikoht. Muidugi ei saa etteruttavalt mainimata jätta ka hotell Londoni oma restorani Polpo, mis ka juba mitu aastat Eesti parimate restoranide hulka kuulub. Teiseks aga sviidi suuruse järgi – 67 m² puhast luksust keset Tartu vanalinna, nii et mahtusime kõik kuuekesi kenasti ära. Ööbimiseks võtsime siiski ka veel ühe lisatoa. Sviit on moderne ja maitsekas, heledates toonides, suurepärase vaatega Rüütli tänavale ja samamoodi hubased on kakahekohalised toad. Kui kardate, et vanalinnas, öölokaalide tuiksoonel võib liiga lärmakas olla, siis kahekohalises toas, kus mina ööbisin, olid aknad sisehoovi poole ja ma magasin nagu kott. Nii et sõbrannad pidid tulema mind üles ajama, et ma hommikusööki maha ei magaks. Uskuge mind, ma olen tavaliselt enne kukke ja koitu üleval!
Hotell Londoniga on mul üldse eriline suhe. See oli üks esimesi hotelle, mida ma hotelle arvustades külastasin, mulle läks tookordne vastuvõtt nii südamesse, et olin natuke pahane, et mul pole põhjust Tartus rohkem hotellis ööbida. Elu tegi aga muudatused ja nii on mul aastate jooksul tulnud päris palju Tartus hotellides ööbida. Üheks minu valikuks on tihti olnud eelpooltoodud põhjustel just hotell London.
Ma olen tegelikult Tartu tüdruk ja kui mulle nooremana ei sümpatiseerinud Tartu unisus, siis nüüd olen ma seda aina rohkem hindama hakanud. Laupäeval oli väljas imeilus päikeseline ilm ja enne sõbrannade saabumist oli ainuõige teha linna peal üks väikene jalutuskäik. Ma jalutasin üles Toomemäele, kõndisin Ingli- ja Kuradisillal, möödusin Tähetornist, Püssirohukeldrist, toomkiriku varemetest, Kristjan Jaagust, Musumäest ja meenutasin. Nagu vanainimene. Toomemäel on palju käidud – hea tujuga, paha tujuga, ajaviitmiseks, romantikaks jalutamas, enne klubisse minekut napsitamiseks (ikkagi vaene üliõpilane ka oldud) ja ühest loengust teise üle Toomemäe joostud. Toomemägi on minu arvates üldse üks kaunimaid paiku. Kui te Tartut külastate, siis minge jalutage natuke vanalinnas, see avab teile Tartu hoopis teisest küljest. Romantiline ja armas.

Peale jalutuskäiku hakkas külm põski ja nälg kõhtu näpistama, nii et oli aeg tagasi tuppa suunduda. Polpost olin ma endale tellinud mõnusa baklažaaniroa ja klaasi tummist punast veini, viskasin end muretult diivanile ja nautisin “Tuulepealse maa” kordust. Kodune tunne oli. Mõnus ja hubane. Kardinate vahelt piilus tuppa soe päike, laudadel olid värsked tulbid ja appi kui klišeelikult see kõlab, aga mu südamesse tungis kevad. Ma tundsin, et kevad ei ole enam kaugel.

Naistepäeva tähistama te Londonisse enam ei jõua, aga ma soovitan teil ikka näiteks romantikalainel olles selle hotelli (Hotelliveebi pakkumistega saab tuttvuda SIIN) ja Polpo restorani poole vaadata. Isegi kui te ei plaani seal ööbida, siis praegu on neil mitmeid häid pakkumisi. Kui teile meeldib šampanja, siis need pakkumised on teile. Mul on mõned lemmikšampanjad – Charles Heidsiecki pakkumistes ei olnud, aga Ruinart ja Veuve Cliquot ootavad teid Polpos igatahes. Märtsikuu šampanjapakkumisega saate tutvuda restorani kodulehel.
Minule endale meeldib väga Polpo sisekujundus, lihtne ja helge ning mis peamine – hubane. Kas te teadsite, et seal asus vanasti Tartu üks popimaid õllekaid? Humala kuldajaks on ilmselt 1970-ndad aastad, aga lood ja legendid sellest paigast elavad edasi. Legendaarne õlletare on saanud väärika uue hingamise Polpo näol.

Sõbrannasid oodates panin sauna ka sooja. Võib-olla isegi mitte sellepärast, et mul kodus seda luksust ei ole või et külm natuke ikka näpistama hakkas, vaid sellepärast, et mulle lihtsalt meeldib hotellitoas end mugavasse hommikumantlisse kerida. Ma oleks seda kohe teinud, aga viisakas oli sõbrannad ikka ära oodata korralikes riietes.
Ma ei olnud sõbrannadega nii ammu kohtunud, et üks neist oli vahepeal lausa lapse saanud. Okei, nali, ma muidugi teadsin, et ta lapse sai, ent tillukest Adeelet nägin ma siiski esimest korda. Kui presidendi vastuvõtule ehk vastsündinuga minna ei sobiks, siis tüdrukute õhtusööki ei saa üks pisike printsess küll kuidagi segada.
Kuna te viimati sõbrannadega midagi koos tegite? Kui sellest on pikka aega möödas, siis ma nii soovitan sellist natuke teistmoodi tüdrukute õhtut – hea toit, hea vein, hea seltskond ja nalja nabani. Me lõkerdasime nagu teismelised ja naersime täiesti tobedate asjade üle. Olime lapsikud. Täiskasvanu- mode off ja lapsik-mode on. Aegajalt kulub marjaks ära.

Õde tõi mulle varajaseks sünnipäevakingiks ehted. Kinkis enda omad edasi. See oli temast nii paganama armas, sest ma olin aastaid neid talt ära proovinud moosida. Nii ootamatult tuletatigi mulle meelde, et juba sel nädalal saan ma 37-aastaseks ja vaikne laupäevaõhtu läks üle…tahaks nii öelda, et rajuks tähistamiseks, aga pean ütlema, et lihtsalt rahulikuks sünnipäeva tähistamiseks. Kell kümme me juba põõnasime nagu kotid.
Hommikul ärkasin nagu juba öeldud sõbranna uksele koputuse peale. Ma ei mäleta, kuna mind viimati kell üheksa üles AJADA tuli. Ma lahkun hotellidest harilikult hiljemalt üheksa paiku. Seekord lahkusin ma toast 12 minuti enne kahtteist. Lihtsalt nautisin veel tuba, vaikust, puhkust, aega iseendaga. Tartust sõitsin ära soe tunne ja kevad südames. Jaah, topeltklišee, naerge- naerge, aga mõnikord lihtsalt on selline tunne, et mitte midagi ei ärrita ja kõik teeb rahulolevaks.
Pühapäevane Tartu oli traditsiooniliselt unine. Inimtühi. Aga päikeseline.

12. märts 2018
Viis hotellisoovitust hilissuviseks romantikaks

Tahame me seda või mitte, aga selleks korraks hakkab suvi läbi saama, aga kurvastamiseks pole tegelikult üldsegi põhjust. Soe september on veel õige aeg suvest viimast võtta, et sügis-talviseks perioodiks akud kenasti laetud saaks. Seepärast annamegi teile seekord soovitusi hilissuvisteks romantikapakettideks. Ei ole midagi mõnusamat kui teha esmalt väikene jalutuskäik ja kui külm näpistama hakkab minna tagasi hotelli, et mõnuleda saunas, süüa küünlavalgel õhtusööki või miks mitte lihtsalt pugeda hotellitoas teineteisele kaissu ning vaadata televiisorit.

1. Hotell Antonius Tartus. Väärika ajalooga hoone, mida esmakordselt on mainitud juba 16. sajandi ürikutes, sai oma praeguse ehitusliku lahenduse 1811.a. Läbi aegade on siin tegutsenud kübarameistri töökoda, Liivimaa Aadlimõisade Krediidiselts, Püha Antoniuse Gild ja politseikontor. Päris antiikmööbel, tubades läbimõeldult ja hoolikalt sobitatud erilised värvilahendused, tapeedimustrid, seinamaalingud, kahhelkaminad-ahjud, samet- ja roosilise kangaga pehme mööbel ning ajastukohased aksessuaarid äratavad teis automaatselt romantiku.

Asukoht Tartu südalinnas annab suurepärase võimaluse õhtuseks jalutuskäiguks Toomemäel. Ärge siis unustage Musumäele minna!

2. Hedon SPA & HOTEL Pärnus. Sisekujunduselt ilmselt üks kaunimaid moodsaid spaahotelle Eestis. Hotelli parim osa? Vaikne spaa. Koht, kuhu lapsed on lubatud alates vanusest 14+. Ei mingeid kilkeid ega kära. Ei, ärge saage valesti aru. Lapsed on vahvad, aga kui olete kaaslasega romantilisel puhkusel, siis on mõnus, et on olemas selline koht, kus saate mõnusalt koos aega veeta. Korrastada mõtteid.

3. V spaa- ja konverentsihotell Tartus. V Spaa on ideaalne koht, kuhu minna kaaslasega puhkust veetma. Te ei pea kartma, et tegu on suure ja rahvast täis spaahotelliga, spaa osa on nii mõnusalt liigendatud, et kõigile jagub piisavalt privaatsust. Kindlasti varuge selles spaas aega, sest tegu on lausa heaolu oaasiga, kus erinevaid sauna- ja veemõnusid nautides saate ilma liialdamata veeta terve päeva, nii et arugi ei saa.

4. Grand Hotel Viljandis. Hotell asub Viljandi elegantseimas hoones, mis valmis aastal 1938 ja sai endale nimeks Esimene Viljandi Esinduslokaal ehk EVE. Meie soovitame teil valida näiteks teatripaketi, mis sisaldab ka teatripileteid kahele. Millal Sa viimati Ugala teatris käisid?

5. Kõue Mõis Harjumaal. Taaselustage kallimaga romantika oma elus Kõue Mõisa romantikapaketiga. Õhtusöök küünlavalgel, õdus majutus ning meeli ergutav hommikusaun – tõeliselt eriline puhkus, mis lubab unustada kogu muu maailma ja keskenduda vaid teineteisele.

Kõikide Hotelliveebis pakutavate romantikapakettidega saate tutvuda SIIN!

6. sept. 2017
Blogija Raili Eller V Spaas

Tartus asuv V Spaa on muutunud väga populaarseks ning meil on teiega jagada mitmeid blogijate arvamuslugusid, seekord jagame teiega blogija Raili Elleri kogemusi:

Tartus, heade mõtete linnas, avas 2016. aasta detsembris oma uksed Lõuna-Eesti suurim spaa- ja konverentsihotell, mis kannab ühe tähelist nime “V“.

Koostöös V Spa-ga õnnestus mul ühel kaunil veebruarikuu päeval ehk 14-ndal veebruaril (mis teada-tuntud sõbrapäevana), ära proovida pakett “Lapseootel naisele“, olles ise selleks ajaks viimast kuud lapseootel. Olin küll eelnevalt perega ühe korra V Spa-s käinud, kuid see oli midagi muud – nüüd teadsin, et see aeg on vaid mulle. Peab tõdema, et olin väga ärevil ja uudishimulik, sest varasemalt mul spaahoolitsuste kogemus puudus ja samas oli sees ka väike ärevus, et äkki ma jõuan enne sünnitama, kui lapseootel naisele mõeldud hoolitsusi nautima:). 14. veebruari hommikul aga soovisin oma kallitele kodus ilusat sõbrapäeva ja seadsin suuna Tartu kesklinnas asuva V Spa poole. Olgu siinkohal öeldud, et asukoht on minu meelest super – lähedalt tulijad saavad tulla jalgsi, natuke kaugemalt tulijad autoga (parkida saab mugavalt Kvartali kaubanduskeskuse parklas, V Spa asub keskuse IV korrusel) ja teisest Eestimaa otsast või veel kaugemalt tule kasvõi bussiga, sest Tartu bussijaamast on V Spa-sse vaid mõneminutiline jalutuskäik.

Olles kohale jõudnud, tervitas mind vastuvõtulauas särasilmne ja naerusuine teenindaja, kes tutvustas lühidalt, mis ja kus mind ees ootab, andis mulle nn. kiibiga käepaela ja soovis head nautimist. Mulle meeldib, et V Spa-s on riietusruum kõigile ühine s.t mehed-naised koos, eriti hea on see külastades perega, siis jääb ära see ukse taga asjade jagamine jne. Ühesõnaga – mugav. Riietusruum on avar – vähemalt on jätnud sellise mulje paaril korral külastades, alati on olnud võimalus endale mugav ja privaatne nurgake rahulikuks riietumiseks leida.

V Spa kodulehel on hetkel valida kahe nn. põhipaketi vahel, mis mõeldud lapseootel naisele: “Lapseootel naisele I” ja “Lapseootel naisele II“, kuid alati on võimalik pakettidele vastavalt oma soovidele lisateenuseid juurde osta. Mõlemad nn. põhipaketid sisaldavad 3h spaa külastust, kus ootavad ees 11 erinevat basseini-mullivanni ja kolm erinevat sauna.

Lisaks on seal ütlemata mõnusaid lõõgastustoole soojendusega ja pehmeid lihtsalt olemise/nautlemise kohti. Minu meelest eriti sobilikud nn. aeg endale puhuks. Tasub vaid mõni hea raamat ja/või ajakiri kodunt kaasa haarata ning minna ja nautida, sest lapseootuse aeg on just see, mil saab võtta veel aega ainult iseendale. Minul oli raamat kaasas ja see oli just see miski – sain lihtsalt olla, lugeda ja jälgida ümbrust.

Samas kui võimalus, siis mina soovitan juurde võtta soolamaailma ja/või saunamaailma pääsme. Soolamaailmas meeldisid mulle eriti taas ühed toredad lõõgastustoolid, kus lihtsalt olla …

… ja minu vaieldamatuks lemmikuks sai soola-aurusaun, kus temperatuur 60⁰С ja niiskus 100%, seal on võimalus oma keha naturaalse meresoolaga sisse hõõruda ja lasta sel 5-10 minutit mõjuda, seejärel see duši all maha pesta – pärast seda tundus nahk palju pehmem ja siledam. Mmmmm, mõnus! Lisaks käisin ära ka soolabasseinis ja soolakivisaunas, viimane pidavat eriti kasulik olema neile, kel probleeme hingamisteede, allergiate või astmaga. Kuna mind hetkel miski selline mure ei vaevanud, siis ma seal väga palju oma ajast ei veetnud.

Soolamaailmas kõik järgi proovinuna ja igat nurka nautinuna, suundusin ma Saunamaailma, kuhu tasub minu meelest juba minna ainuüksi interjööri pärast ja no see kadakasaun – see lihtsalt lõhnas niiiii hästi.

Lisaks on võimalus spaas kogeda midagi täiesti uut, eksootilist nahahooldusprotseduuri Kalateraapiat. Minu jaoks oli see uudne ja põnev kogemus – alguses on ikka väga naljakas tunne kui terve parv su jalgade külge sööstab 🙂 aga see on väga mõnus ja tõepoolest see on teraapia – juba üksnes nende kalade jälgimine – see kuidas nad nii usinasti jalgade küljes nokitsevad/toimetavad. Taaskord igati mõnus kogemus! 🙂

Aeg, mis antud spaaelamuste nautimiseks saigi läbi – nüüd oli aeg suunduda paketis sisaldunud hoolitsustesse. Mind ootas siis sel korral ekspresskätehoolitsus Flash Beauty (20 min) ja Jalamamassaaž (30 min). Personal, kes antud protseduure teostas, oli äärmiselt professionaalne ja sõbralik, mis kõik aitas kaasa sellise mõnusa ja vaba õhkkonna tekkimisele.

Kätehoolitsus oli mõnus. Kõigepealt teostati käte koorimine, seejärel kanti peale niisutav kreem ja kõige lõpuks seerum – kõik see kokku jättis käed väga pehmeks ja siidiseks.

Seejärel oli aeg suunduda järgmisele vahemere “saarele” just nimelt … sest igal ruumil oli mõne saare nimi ja ruumi seinal ilutses pilt konkreetsest saarest.

Jalamassaaž oli tõeliselt mõnus. Valida oli kolme erineva õli vahel – mina valisin punase mustika, tundus sel hetkel kõige õigem minu jaoks – just lõhna poolest. Kui kätehoolitsus oli lihtsalt hea ja naudingut pakkuv, siis jalamassaaž on just see, mida ilmselt iga lapseootel naine vajab. Sa lihtsalt oled ja lased end hellitada, rahulik muusika mõtteid saatmas. Jalamassaaž oli minu jaoks kindlasti see, et kui mul oleks hea haldjas, kellele saaks oma soove esitada, siis ma laseks oma jalgu hellitada igal hommikul ja õhtul. Tegelikult naersin seal, et nüüd ma peaks oma abikaasa samasse massaaži saatma, siis ta teaks, mida ma vajan 🙂 🙂 🙂

Mis seal salata, aeg möödus halastamatult kiiresti – sinna lihtsalt oleks veel ja veel jäänud. Igal juhul, armsad tulevased emad, leidke see aeg ja võimalus – minge ja võtke aeg iseendale, laske enda eest hoolitseda, endid hellitada. Kombineerige just endile sobiv pakett ja LIHTSALT NAUTIGE! Ilusat ootusaega kõikidele tulevastele emmedele!!! 🙂

Tekst ja fotod – Raili Eller Fotograafia

Hotelliveebis pakutavate V spaa- ja konverentsihotelli pakettidega, kus sisaldub ka majutus, saate tutvuda SIIN

10. apr. 2017
"V" nagu võrratu või vara veel?

V Spaahotelli ilmumist Tartusse oodati tõenäoliselt sama pikisilmi nagu me ootame jõule ja jaanipäeva. Mina kui Tartu tihe külaline ja endine tartlane, olin elevuses. Mulle meeldib Tartu, mulle meeldib, et see on hariduse- ja teaduselinn, mulle meeldivad siinsed “sallitallajate” öölokaalid, mulle meeldib Tartu juures palju asju, kuid ma ei ole kunagi mõistnud, miks siin pole üht korralikku spaad. Kui siis spaa lõpuks eelmise aasta detsembris avati, hakkasin ma siit ja sealt kuulma kiituse asemel hoopis kriitikat, see üllatas mind. Ligadi-logadi olla, lapsega pole seal midagi teha, põrandad on libedad, saunasid vähe, liiga vara avatud. Seega pean ma täiesti ausalt tunnistama, et ma ei oodanud sellest külaskäigust suurt midagi. Ma ei ole tegelikult üldse väga suur spaataja, selles mõttes, et mulle meeldivad väiksemad ja nö. intiimsemad boutique-spaad. Suured basseinid jätavad mind üldjuhul külmaks ja millegipärast olin ma endale nüüd loonud illusiooni, et V Spaahotelli just veekeskuse osa on lihtsalt üks suur bassein, kus midagi teha pole.

Jälle kord sain ma kinnitust, et eelarvamused on üks kole asi ja klišeena kõlavale vanasõnale, et oma silm on kuningas. V Spaahotell ruulib! Karavanituba, kus kesest kehva suusailma on võimalus põigata suvisele liivarannale (ei, see ei ole piltlik kujund, vaid teid ootabki Lõõgastusmaailmas ees päris liivarand), nö basseinibaar, kadakasaun ning soolamaailm said meie lemmikuteks, kanepiõliga kehahoolitsusest tahaksin ma lausa eraldi postituse kirjutada (ka see ei ole liialdus). Meie veetsime spaas umbes neli tundi ja mulle meeldis näha, kuidas spaa päeva jooksul oma nägu muutis – päikesepaiste asendus hämarusega ja näitas spaa mitmepalgelisust.Mina isiklikult soovitangi teil spaad külastada nii, et saate osa mõlemast näost. Nii aja- kui maailmataju kaob.
Aga alustame algusest. Hotellist. Mind ei üllata hotellide puhul enam suurt midagi, kõik on detailid ühel või teisel moel kipuvad korduma ja üldsegi mitte pahas mõttes, sest palju sa neid hotellitube siis ikka erinevaks teha saad, V Spaahotellil on see õnnestunud. Ja jällegi, piltidelt vaadates tundus mulle korraks, et võib olla on luksuse ihalusega mindud natuke liiga kaugele, et kulda ja erinevaid elemente on liiga palju ning et need võivad koormavalt mõjuda. Tegelikkus on aga see, et hästi palju on kasutatud puitu ja klaasi, mis mõjub üheaegselt nii mahedalt kui modernselt, sinna kõrvale erinevad luksuslikud detailid ja kokku ongi saadud midagi uudset.

Kindlasti on palju elevust pakkunud vannitubade klaasist sein, mida saab varjata vaid väljastpoolt ette tõmmatava kardinaga. Ma võin teile pea anda, et kui ma oleks seal toas olnud koos mehe ja lapsega, siis ühel või teisel hetkel oleks üks neist kardina eest ära tõmmanud nalja viluks. Pean samas ütlema, et ilmselt tekiks sama kiusatus ka mul. Nüüd olin ma lapsega kahekesi ja ta ei lubanud mul isegi kardinat ette tõmmata. Iseenesest mõjub see klaasist sein tõesti väga värskelt ja annab juurde nii ruumi kui valgust, duši all käies muutus vannituba toaga mõnusaks tervikuks ja päris omapärane tunne oli vaadata samal ajal läbi toaakna kardina paistvaid Tartu katuseid. Samas mulle ikkagi meeldiks, et mul oleks võimalus aken ka seestpoolt rulooga katta, lihtsalt igaks petteks.

Tuba oli ruumikas ja hästi läbimõeldud, mõnus mugav tugitool, mille mina töötegemiseks hõivasin, oli tegelikult lahtikäiv voodi. Ma olen hotellis lisavoodis maganud, ei saa öelda, et see oleks meeldiv kogemus olnud. Selles lisavoodis võiksin ma vabalt magada. Nüüd siis teate, et selles hotellis ei tasu lisavoodi ebamugavust karta. Toa puhul meeldisid mulle väikesed detailid. Complimentary vesi, kohv ja tee, triikimislaud ja triikraud – te ei kujuta ette, kui tihti ma olen kohvrist kortsu läinud riideid välja võttes mõelnud, et miks ometi ei võiks need kaks tarbeeset toas olemas olla ja väikese muige tõi mulle suule tuppa jäetud teade, kes toa korda seadsid meie jaoks ja kui meil peaks olema mõni väiksemgi presentsioon, siis andku me teada, sest nad tunnevad omanikke ja küll lahendus leitud saab. Ei, see ei olnud mingi ekstra personaalne kiri mulle, vaid selline humoorikas teade ootab toas igat külastajat.
Hotelli teisel korrusel paiknev V konverentsikeskus pakub äriklientidele konverentsi ja koolitusruume ning banketisaale, mis mahutavad ühtekokku kuni 700 inimest.

Kui jutt vaikselt töötajate peale sattus, siis mulle jäi eriliselt sümpaatselt silma see, kuidas vastuvõtu administraatorid uusi töötajaid välja koolitasid, nemad ei pannud ilmselt tähele, et ma neid silmanurgast jälgin, kuid seda oli meeldiv vaadata, kuidas töötajad tiimina töötasid. Muidugi tegi minu südame soojaks hotellipoolne vastutulek, et me võiksime check in’i teha varem kui kell kaks. Ma olen selle üle nii tänulik, sest väsinud kolme-aastane ei pruugi olla lillepidu, nii saime me kenasti lõunaune enne spaakülastust mugavas voodis ära teha. Järgmisel hommikul oli mul planeeritud üks kehahoolitsus ja ma lootsin natukene, et ehk saame me ka check out´iga venitada, kahjuks see enam võimalik ei olnud, sest hotell oli täiesti täis broneeritud. Tegu ei ole just väikese hotelliga – X tuba siiski ja selline täituvus on muljetavaldav. Kindlasti mängib rolli ka see, et tegu on uue ja huvitava hotelliga, kuid nüüd hotellis ka ise külastajana viibinud, siis ma saan sellest täituvusest aru.
Hotellis on olemas nii kohvik kui restoran, meie valisime õhtustamiseks restorani. Sõnu “õhtustama” ja “meie” on muidugi siinkohal natuke patt kasutada, sest peale mõnda ampsu oma lastemenüü roast avastas minu õnnetuseks laps kõige ägedama lastenurga, mida ma siiani näinud olin ja tema söömine jätkus mänguköögis. Ma ütlen hetkel õnnetuseks, aga tegelikult on see köök seal puhas õnnistus, te ei pea kartma, et lastega ei saa restorani tulla, et nad hakkavad ringi jooksma või et neil hakkab igav. Nad kaovad mängunurka ja te ei näegi neid. Mängunurk on tõepoolest lahe. Kõik mänguasjad on kvaliteetsed ja puidust ning lapsel kaob seal ajataju. Jällegi ühelt poolt nii õnn kui õnnetus. Kui tulla seltskonnaga õhtustama, siis on rõõm, et lapsel on restoranis midagi teha, sest ma ei ole näinud last, kes jaksaks mitu tundi laua taga istuda, kui aga oled üksi koos lapsega ja tahad ära minna, siis on vaja korralikku veenmisoskust, et laps oleks nõus mängunurgast lahkuma. Seda ei saa lapsele ette heita. Ma pean välja uurima, kust need mänguasjad pärit on, sest teate, isegi endal tui tahtmine selles köögis mängida.

Ka hommikusöök oli mõnus, kuid kui siis nüüd lõpuks ka natukene kriitikat, siis minu jaoks jäi see natukene liiga tavaliseks. Kõik oli küll olemas, kuid ma ootasin natukene rohkemat, eriti jäi minu jaoks puudu rohelise valikust. Sellele soovitaks ma hotellil tähelepanu pöörata, minusuguseid keskealisi, kes kaalu jälgivad, on aina rohkem. Muidugi sain ma kõhu täis ja toit maitses hästi, kuid kogu hotelli suursugususe juures jäi see natukene kahvatuks. Natukene.
Minu kogemus hotellipoolega V Spaahotellis oli kokkuvõttes nii hea, et tartlaste peale olen ma nüüd natuke kade. Fakt on aga see, et Tartu on end turismikaardile kinnitanud hoopis teisel tasemel kui siiani. Kes selles ise veenduda soovib, saab V Spaahotelli pakette näha ja broneerida läbi Hotelliveebi siit (LINK).
Spaast ja sealsetest hoolitsustest pikemalt juba järgmisel nädalal.

13. veebr. 2017
Siis kui mul oma kärsituse pärast piinlik oli

Nädalavahetusel oli mu vanaema 85. sünnipäev ja tundub, et hakkab juba tekkima omamoodi traditsioon sünnipäevi hotellides pidada. Seekord olime perega otsustanud õhtustada Antoniuse hotelli restoranis. Restoranist kirjutan ma eraldi postituse, sest kõige pealt tahan ma lihtsalt hotellist endast kirjutada. Ja natukene vastuvõtus olnud noormehe ees vabandada, et ma nii närviliselt kella tilistasin. “No aga ma pidin ju lapse ja kottidega lausa viis minutit ootama!” ajasin ma end sisimas keema ja olin peaaegu nähvamas kui noormees kusagilt välja tuli. “Ma väga vabandan, aga ma pidin ühe kliendi mure ära lahendama ja ei saanud kohe tulla,” vabandas ta. Mul hakkas piinlik. Ma ei suutnud viit minutit kannatada ja olin kärsitult kella kõlistanud nagu mingi diiva, kelle saabudes peab lahti olema rullitud punane vaip? Noormees vabandas veelkord, et tõesti, kliendi mure vajas lahendamist ja mul hakkas veel piinlikum. Miks ma olin end pidanud kellestki olulisemaks? Ühesõnaga. Minu suured kiidusõnad meid vastu võtnud noormehele, kes närviliste klientidega nii professionaalselt hakkama saab.

Antoniuse hotelli kohta olin ma eranditult vaid kiidusõnu kuulnud ja loomulikult tekkis mul siis huvi see hotell ka ise oma silmaga üle vaadata. Paar aastat tagasi ööbisid seal mu sugulased, kes olid samuti vaimustuses, et Tartus selline hotell on. Ma mõistsin nende vaimustust. Te ju teate, et kui mulle öelda “ajalugu”, siis ma olen juba müüdud. Nii juhtus ka Antoniuse hotelliga. Väärika ajalooga hoone, mida esmakordselt on mainitud juba 16. sajandi ürikutes, sai oma praeguse ehitusliku lahenduse 1811.a. Läbi aegade on siin tegutsenud kübarameistri töökoda, Liivimaa Aadlimõisade Krediidiselts, Püha Antoniuse Gild ja politseikontor. Hoone on arhitektuurimälestisena kaitse all ning seetõttu on hoole ja armastusega taastatud ajaloolisest interjöörist ja eksterjöörist nii palju kui võimalik. Vanimaks taastatud väärtuseks võib pidada keldris asuvaid 18.sajandist pärit ristvõlve. Mis mulle kohe silma hakkas oligi hool ja armastus, millega hotell on taastatud. Ei mingit odavat papist “antiiki”, vaid päris antiikmööbel, tubades on läbimõeldult ja hoolikalt sobitatud erilised värvilahendused, tapeedimustrid, seinamaalingud, kahhelkaminad-ahjud, samet- ja roosilise kangaga pehme mööbel ning ajastukohased aksessuaarid. Ma palusin endale teha ka majas väikese eksursiooni ja kuigi kõik toad on eriilmelised, siis on absoluutselt igas neis läbivad ühtsed detailid, mis moodustavad terves hotellis mõnusa terviku.

Meie tuba asus esimesel korrusel vaatega otse ülikoolile. Rohkem Tartus ja vanalinnas, keset ajalugu, ilmselt ööbida ei saakski. Mulle tuli lausa nostalgia peale, sest Tartu Ülikool on minu jaoks erilise tähendusega. Ma olen seal uksi kulutanud viis aastat, kuid juba 13 eluaastast teadsin ma, et see on see kool, kuhu mina õppima lähen. Mul oli vaja ka enne õhtusööki natuke tööd teha ja nii istutasin ma end pisikese lauakese taha, lükkasin aknalt eest kardinad ja nautisin vaadet Tartu Ülikoolile. Vaade Tartu sümbolile ja minu arvates ka Eesti ühele väärikaimale hoonele oli vapustav.

Kui veel rääkida töötegemisest, siis kindlasti oli suureks plussiks see, et hotellis oli võimalus tasuta printida. See on vähemalt minu jaoks näiteks komandeeringupakettide juures oluline. Mulle meeldib paberil joonlauaga järge ajada.

Õhtul kui ma uuesti tuppa tagasi tulin ja tööd tegin oli ülikool selga pannud öökuue ja säras tuledes, väljas oli pime ja vaikne.

Ma olin natukene kartnud, et esimene korrus, kesklinn ja laupäeva õhtu võivad tähendada lärmi, kuid öise vaikuse järele otsustades oleksin ma võinud öelda, et hotell asub kusagil kõrvatänavas. Hommikul rääkis mulle vastuvõtu administraator, et tegelikult ongi ülikooliesine tänav äärmiselt vaikne ja lisas, et 17.sajandil võis ülikooli ees aegajalt lärmi olla, sest seadus ei lubanud üliõpilastel tarbida alkoholi ja kui juhtus, et keegi linnas politseile purjutamisega vahele jäi, visatai ta ka kartsa ja heideti ülikoolist välja; kui aga tudengil õnnestus politsei eest põgeneda ülikooliesisele alale, oli see ülikooli siseasi, purjutanud tudeng visati küll kartsa, kuid ülikooli omasse ja kooliteed võis ka jätkata. Aasta 2017 laupäeva õhtul ei kuulnud mina igatahes kedagi ei politsei eest ära jooksmas ega isegi maja ees kõndimas ning uskuge mind, ma olen kerge unega. Ma kuulen asju. Väidetavalt olla majas ka oma kummitus, kes aegajalt pidavat majas ringi kolistama, kuid ka tema oli sel ööl kas sügavas unes või lausa linna peal. Koos Tartu vaimuga. Meie ei kohtunud temaga ei restoranis, toas ega ka kaminasaalis.

Õhtusöögist räägin ma eraldi ja nii jõuamegi me minu lemmikteemani. Hommikusöök! Ma julgeksin öelda, et mind on üsna raske hommikusöögiga üllatada, sest ma olen enda arvates juba söönud Eesti parimat hommikusööki, rääkimata siis veel sadadest väga headest ja headest hommikusöökidest, aga Antonius üllatas mind ja nüüd ütlen ma, et juba ainult hommikusöögi pärast tasub ööbimiseks see hotell valida. Atmosfäär, NÕUD, teenindus ja toit kokku 5+++ Pošeeritud munad hollandi kastmes ja värske kohv – midagi paremat on raske välja mõelda!

Järgmine kord kui ma siin ööbin (ma usun. et see saab olema üsna pea) tellin ma ka hommikusöögi voodisse ja tunnen end nagu kuninga kass. Selles hotellis on luksusega lihtne ära harjuda. Ma soovitan teil kindlasti Hotell Antoniust külastada, see on killuke kättesaadavat luksust argipäeva. Valentinipäev on saabumas – on täpselt õige aeg oma kaaslast ühe sellise puhkusega üllatada. Hotelliveebi kaudu saate seda teha SIIN

23. jaan. 2017
Presidendivääriline hostel

Nooremana olen ma ööbinud igat tüüpi hostelites, noortereisidel valiti ikka soodsaim ööbimisvariant. Ma ei saa öelda, et need oleksid olnud väga ebameeldivad kogemused, kuid siiski tunnen ma täna, 35-aastaselt, et sõna hostel tekitab minus mingit tõrget. Paar aastat tagasi pidime me olude sunnil ööbima ühes Oslo hostelis, mis oli küll võrratu asukohaga, kuid äärmiselt külm ja isikupäratu ning ma lubasin, et rohkem ma, kui vähegi võimalik, hosteleid ei külasta. Siis ma veel ei teadnud, et oma sõnade söömiseks ei lähegi teab kui kaua aega.
Nimelt avas Tartus selle aasta kevadel uksed butiikhostel nimega Hektor Design Hostel ning tahes tahtmata tõmbas selline nimi tähelepanu. Te jäite ju ka mõtlema, et mis see siis on? Uus Hektor Design Hostel Tartus on nagu sõõm värsket õhku – butiik, mis on loodud pakkuma uut sorti majutusteenust hotelli kvaliteedi ja hosteli hindadega. See on nutikas & lihtne kombinatsioon traditsioonilisest teenusest, moodsast & funktsionaalsest disainist ning taskukohasest ööbimisvõimalusest igat tüüpi reisija jaoks.

Visuaalsest perspektiivist on Hektor täis kunsti & disaini, sest nii väliselt kui sisemiselt on maja hästi läbimõeldud & planeeritud meisterlike artitektide poolt büroost KAMP Arhitektid, partneri & arhitekti Jan Skolimowski eestvedamisel. Graafilise ja sisedisaini elemendid on loodud talendika disaineri käe läbi stuudiost Tuumik Graphic Design, Hr. Martin Eelma, kes on pärit nende naabrusest – Aparaaditehasest.

Kaunis sisegraafika on kõrgeima kvaliteediga teostanud kunstnikud stuudiost Stencilit, samuti Aparaaditehasest. Nagu kirss tordi peal on geniaalsed tänavakunsnikud rühmitusest Multistab jätnud oma märgi Hektori keldrikorrusele. Ja veel, meie tubade seintel ripuvad Ahti Sepsivarti kunstiteosed ja mitmed unikaalsed mööblilahendused majas on toodetud Eesti iseseisvate mööblitegijate poolt spetsiaalselt Hektori jaoks.

See kõik ei kõla ju sugugi klassikalise hosteli moodi? Hostelis on 230 tuba, toa hinnad ühele inimesele algavad 15 eurost. On olemas nii ühe-kuni neljainimese toad, kui ka narivooditega toad gruppidele, kus hinnad samuti algavad 15 eurost. Kardate narivooditega tube nagu mina? Et on ebameeldivalt külmad ja kõledad? Ilmaasjata kardate. Siit tulebki välja Hektor Design Hosteli erinevus. See on butiikhostel, mis on mõnus ja hubane, kuid samaaegselt ka hostelile kohaselt soodne. Ilmselt ka omamoodi vaatamisväärsus, sest inimesed nii Eestist kui välismaalt tulevad uudistama, et millega ometi tegu on.
Lisaks tubadele on olemas ka külaliskorterid pikemaks peatumiseks. Multifunktsionaalses majas on lisaks majutusele palju mugavusi – moodne jõusaal ja joogaruum, et kasvatada füüsilist & vaimset jõudu; lounge lauajalgpalli & projektoriga filmiõhtute korraldamiseks; saun, pesuruum ja täisvarustusega ühisköök; ning täisteenindusega kohvik Hektor Cafe koos raamatukoguga maja esimesel korrusel.

Eelmisel nädalal üllatas Eesti avalikkust ka Tartu- ja Jõgevamaad külastanud president Kersti Kaljulaidi ööbimiskoha valik – valituks ostus just uus disainhostel. Hosteli 25 erineva toatüübi seas presidendisviiti küll ei leidu, kuid Kaljulaid kinnitas, et jäi oma ööbimisega disainhosteli kahetoalises külaliskorteris igati rahule. Minu arvates on äärmiselt kiiduväärt, et president sellise valikuga tunnustas uutmoodi ööbimiskogemuse pakkujaid Tartus.
Tartu on teadupärast heade mõtete linn. Hektor Design Hostel kinnitab seda. Hotelliveebis saadaolevate hosteli pakkumistega saate tutvuda SIIN

19. nov. 2016
Sallitallajate paradiisis

Kunagi kui ma olin saanud 20-aastaseks tundsin ma, et pean saama Tartust ära pealinna, muidu suren. Suurlinna tuled olid palju ahvatlevamad kui igav ja turvaline Tartu. Üleolevalt sai öeldud, et ” see on nii nõme linn, siin pole mitte midagi teha” ja tegelikult võib-olla laias laastus nii oligi. Sarnase suhtumisega olen ma üsna pikalt ringi käinud ning kuulnud väga paljudelt sarnaseid arvamusi Tartu kohta. Et pole seal midagi teha ja kuhugi minna ning üldse on Tartu selline linn, mis kohe kuidagi ei kutsu külastama.

Ma olen Tartust ära olnud peaaegu viisteist aastat, kuid mida aeg edasi, seda lähedamaks olen ma Tartuga saanud. Iga kord kui ma ületan Tartu linna piiri valdab mind kummaline rahulolu. Ma olen Tartut uuesti avastanud ning alateadlikult on mu hääles kõlamas uhkusenoot kui ma tutvustan teistele Tartu Ülikooli ja selle ajalugu, laulupidude traditsiooni algust, Toomemäge. Ma vean inimesi ühesuguse uhkusetundega jalutama nii Supilinna kui Annelinna. Annelinnas möödusid mu teismelise aastad. Mulle tulevad silme ette mängitud peitused ja trihvaad. Te ei tea, mis trihvaa on? Võib-olla te tunnete seda „uka-uka” nime all? „Too too tool sealt!” ütlen ma põhja-eestlasele ning üritan selgeks teha „selle” ja „tolle” erinevust. „Pürst” ja „putsu” ja„rõivistu” on minu sõnavaras tavapärased sõnad ning reedavad mu Lõuna-Eesti päritolu.

“Tartus on Mänguasjamuuseum, AHHAA keskus, Aura veekeskus, uuenenud Loodusmuuseum,” olen ma kõigile Tartut igavaks pidanud inimestele soovitanud kohti, mida külastada. Alati ikka perekeskseid tegevusi, öölokaalid ja pubid-klubid on jäänud mainimata, sest ma olen alati arvanud, et Tartu ööelu tähendab vaid “Maasikas” ja “Atlantis” ööklubisid, kus mina end väga hästi ei tunne. Mu täditütar võttis mu seekordsel Tartu külastusel endale pühaks eesmärgiks tutvustada Tartu ööelust seda poolt, mida ta hellitavalt nimetas “sallitallajate paradiisiks”. Kuna ma ise sattusin Tartu sellest avastamata küljest vaimustusse, siis seekord ma tahangi neid kohti ka teile tutvustada.

Õhtut alustasime me mitte-väga-sallitallajalikus kokteilibaaris Meat Market Cocktail Bar. Seda et Meat Market liharestoran Tartu veidike üheülbaliste toidukohtade seas äärmiselt positiivselt silma jääb ja maitsemeeli hellitab, teadsin ma juba ammusest ajast, kuid eelmisel aastal avatud kokteilibaari ei olnud ma veel jõudnud. Nüüd soovin ma, et mul oleks iga kord Tartus viibides võimalus sealt läbi astuda.

Vähe sellest, et sisekujundus ja live DJ (tol õhtul esines veel keegi saksofonil, mis oli ilma liialdamata ülišeff!) suutsid mind juba jalust rabada, võttis pakutavate kokteilide valik silme eest kirjuks. Unise Tartu asemel olin ma sattunud nagu teise maailma. Meat Market kokteilibaaris käis totaalne suurlinlik melu. Mul oli isegi natuke kahju edasi liikuda, kuid mu sugulane ütles, et öö on lühike ja Tartul veel palju näidata, nii me peale üht suurepärast Tom Collinsit Meat Marketist lahkusime.

Rüütli tänav on täis erinevale maitsele mõeldud öölokaale. Meie astusime sisse J.R.Schramm’i Kelleri nime kandvasse õllekeldrisse. Siit algas meie ringkäik nö “sallitallajate paradiisis”. Mind lõi oimetuks mulle ninna tungiv õllelõhn, mulle tulid lapsepõlvest meelde üks õllesaal, kust me aegajalt (palgapäeval) tädiga onu käisime otsimas(nagu paljud teised naised). Tugev õllelõhn ei paistnud sugugi heidutavat sealset klientuuri, kes meeleolukat reede õhtut nautisid. Ma mõistan, et see on kindlasti õllesõprade lemmikkoht. Mulle on meelde jäänud, et seal pakutakse üle 150 erineva õllesordi. Ma ei ole kõige suurem õllesõber, kuid ma tahaksin seda kohta kindlasti uuesti külastada. Mõnel mitte nii populaarsel õhtul. Reede õhtul oli selles õllesaalis vaba lauda võimatu märgata.

Vein ja Vine on üks minu lemmikuid Tartus. See on koht, kus igaüks võib ilma peenutsemata omale meelepärase veini valida, sõpradega mõnusalt juttu puhuda, koht, kus aeg jääb seisma. Ja kuigi sageli istekohti napib, tundub see lokaal olevat kummist. Tundub et no nüüd küll enam ei mahu, aga ikka leitakse kusagilt veel tool või kaks ning seltskond aina suureneb.

“Kas sa oled edasijõudnute leveliks valmis?” küsis mu sugulane kui me ka Küütri tänava selja taha jätsime ning liikusime edasi Vallikraavi tänaval asuvasse kultuuribaari Naiivi. Loomulikult ei olnud ma sellisest kohast midagi kuulnud. Koht oli tilluke kui tikutoos, rahvast palju, kuid mitte nii, et seal oleks olnud ebamugav olla. Mõnus oli. Mulle jäid ürituste alt meelde “Naiivi mälumäng” ja “Tartu muusikaviktoriin”. Kõlasid nii huvitavalt. Kui neljapäeval Tartusse satute, siis minge astuge läbi. Muusikaviktoriin toimub igal neljapäeval.

Me ei peatunud siin kauaks, sest ees ootas viimane, minu giidi sõnul, kõige veidram ja omanäolisem koht Tartus – Arhiiv. Kui ma oleks püüdnud seda kohta üksinda leida, siis ma oleks ilmselt alla andnud. Ma ei oleks osanud aimata, et Ülikooli raamatukogu kõrval ühes kõrvalises tagahoovis on peidus öölokaal, kus kõige kihvtimaid pidusid peetakse. Esinejate nimekiri oli muljetavaldav. See oli üks selline koht, kuhu ma skandinavistika tudengina oleksin kursakaaslastega tihti sattunud, kuid pean tunnistama, et ka ontlike koduperenaistena oli seal ääretult meeleolukas. Kui selle salajase tagahoovi üles leiate (vihjeks Tartu Kirjanduse Maja kelder), siis ma soovitan läbi astuda.

Meil jäid küll veel läbi käimata Genialistide klubi, Aparaat ja Skatetown rulluisukeskus (saate aru, seal toimuvad rulluisudiskod!), kuid see väikene giidiga tuur Tartu ööelus jättis mulle Tartust hoopis mitmekülgsema, kirevama ja ägedama mulje kui ma olin osanud oodata. Unisest provintsilinnast oli asi kaugel. Kirsiks tordil linna kompaktsus. Kui me tiiruga olime tagasi kesklinna “Vanemuise” ette jõudnud, paistsid sealt juba “Dorpat” hotelli tuled. Mul oli pehme voodini jäänud kõndida vaid mõned minutid.

Mina kutsun teid üles Tartut (taas)avastama. Ka ööbimiskohti jagub igale maitsele (vaata pakkumisi SIIT).

5. apr. 2016
Suur ja isikupäratu?

Ma olen Tartust pärit, mis tähendab omakorda, et Tartus ei ole mul hotellides liiga tihti ööbida tulnud. Ühelt poolt pluss – mis saaks veel olla parem kui hommikusöögiks vanaema küpsetatud pannkoogid, teiselt poolt miinus – tahaks ju teada, milline on kodulinna hotellide tase. Eks ma olen varemgi öelnud, et tuleb oma soovidega ettevaatlik olla ja nii ongi läinud, et viimaste aastate jooksul on mul Tartus viibides tulnud hotellides ööbida.
Seekord oli mul suurepärane võimalus puhata Dorpat hotellis Tartu südames. Ma olin just saanud valmis ühe kiireloomulise projektiga ning väikene lõõgastus kulus igati ära. Väikelapse emana võtan ma avasüli vastu kõik võimalused veidike auru välja lasta, mis minu puhul ei tähenda sugugi öö läbi pidutsemist, vaid rahu ja vaikuse nautimist. Hea raamatu ja hea veini seltsis. Ja see väikene puhkus Dorpatis oli tõeline virgutus hingele. Raamatut ma küll lugeda ei saanud, sest minu hotellitoast avanev vaade linnale oli ise nagu üks suur raamat. Tipptunni ajal üle silla vuravad autod; turu ja autobussi läheduses sagivad inimesed, kaugemal paistmas kesklinna siluett, vaade jõele, Jaani kirik…

“Aga teiselt poolt avaneb ju nõme vaade turule!” hüüatas mu sugulane, kes korraks mu hotellitoast läbi hüppas. Ma vaidlesin vastu. Mul oli õnnestunud piiluda ka hotelli sviiti, kust avanes vaade nii jõele ja kesklinnale ning “Atlantise” ööklubile, kui Annelinnale ja sinnaviivatele sildadele ning otseloomulikult ka turule. Hotelli müügijuht rääkis mulle, et inimesed on turule avanevast vaatest vaimustuses. See on midagi eksootilist ja teistsugust. Suvel täis lillemüüjaid ja värve, talvel külma lihtsalt sigimist ja sagimist, pealegi ei näe avatud turg sugugi kole välja. Vastupidi – see on korras ja seal keeb elu. Turg lähedus annab külastajatele võimalusele linnaga ühes rütmis ärgata. Ühest inimesest saab kaks, kahest kolm… Müüjad, ostjad, niisama bussi ootavad inimesed, ja ka “turuvarblased”. Kui te Dorpatis ööbite ja teil vähegi võimalik on, siis mina soovitan broneerida sviit. Vähe sellest, et tuba on väga hästi läbimõeldud planeeringuga, on sealt avanev vaade omaette väärtus.
Ma mäletan kunagi oli populaarne Tartus käia Estiko maja (Dorpati kõrval) katusekorruse saunas, saun ja bassein olid nagu ikka, aga seal käidi ka pigem vaate pärast. Võib olla on see saun ikka alles, ma ei tea, igatahes teate te nüüd, et parim vaade Tartule avaneb teile Dorpatist. Vabandan, et ma sellest nii pikalt peatun, aga uskuge mind, see on lummav! Kui ma hilisõhtul peale teatrikülastust tagasi hotelli jõudsin, istusin ma veel tunnikese akna ääres ja lihtsalt “lugesin” linna.

Teate ju küll, mida ma kipun suurtest hotellidest rääkima? Et nad kõik on ühesugused ja isikupäratud. Eks selles muidugi on killuke tõtt ka sees, aga ma pean ka tunnistama, et suuremaid hotelle isikupäratuks kutsuda ei ole aus. Tegelikult on igal hotellil ikkagi täiesti oma nägu olemas. Pisikesed detailid, mida ehk esimese hooga ei pane tähelegi, aga mis lõppkokkuvõttes on olulise tähtusega üldmulje jätmisel. Iseenesest- mõistetav on see, et Tartu ühe populaarsema hotelli toad on puhtad ja värsked, toas oli olemas kapselkohvimasin, hommikumantel ja sussid. Toad, mitte vaid sviidid, on ruumikad ja väga meeldiva neutraalse sisekujundusega, mis annab aknast paistval Tartul muuta iga tuba ainulaadseks. Ja toa numbrid mitte ustel, vaid põrandal. Müügijuht naeris sellest mulle rääkides, et nii mõnigi klient on tulnud tagasi alla vastuvõttu ja öelnud, et ei leia tuba, sest neil puuduvad numbrid. Ka ma ise jäin paar korda harjumuspäraselt numbreid otsima ukselt. Väike vahva vimka hotelli poolt.

Hotellis asub ka konverentsikeskus, mille kohta mina võin vaid kiidusõnu öelda, sest minu kooli kokkutulekud on just selles konverentsikeskuses toimunud ja ma ei ole kunagi kuulnud, et keegi poleks rahule jäänud. Võib-olla ma eksin, aga ma ise ei oskaks ka ühtegi teist konverentsikeskust Tartus ka soovitada.
Samuti on hotellil olemas spaa, pakkudes laias valikus erinevaid massaaže, spaa-kehahoolduseid ja iluhoolduseid. Terviseprobleemide korral aitavad taastusraviarstid, nahaarst, kaaniraviarst, füsioterapeudid jt. spetsialistid. Tervise taastamise ja lõõgastumise võimalusele lisaks ootavad ees kosmeetik, maniküür ja pediküür. Lisaks üksikprotseduuridele saab nautida mitmekülgseid, spetsiaalselt kliendi soovidele vastavaid hoolduste pakette. Kuna minu lõõgastuspakett sisaldus juba teatrikülastust ja väikest õhtust ringkäiku Tartus, siis spaasse ma ei jõunud (välja arvata kosmeetiku juurde, kes mu kulmud korda tegi), aga eranditult kõik tartlased, kes kuulsid, et ma Dorpatis ööbisin, olid pettunud kui kuulsid, et ma polnud Dorpati soolakambrit külastanud. Kui ma hiljem kodulehelt pilte vaatasin, siis oli mul endal ka kahju. Aga seekord ei jõudnud, järelikult on põhjust tagasi minna.

Te olete kindlasti saanud juba aru, et asukoht on hotellil oivaline. Täpselt nii see ongi. Mina tulin Tartusse bussiga, Dorpat hotell asub kohe bussijaama kõrval; “Väiksesse Vanemuisesse”, kuhu ma õhtul läksin, oli kümme minutit jalutamist; päeval kui mul oli tund aega vaba aega, jõudsin ma põigata Raekoja platsile, et kokku saada õega, käia läbi Kaubamajast, et parandada saapad, joosta turule, et osta lilled; peale väikest õhtust tiiru linna peal, oli ka kodutee lühike (ööklubi paistab ju kohe aknast, aga piisavas kauguses, et olla tuledesäras kaunis vaatepilt, mitte häiriv ja lärmakas). Kõik asus sõna otseses mõttes nagu peo peal.

Tartu on minu jaoks kodune ja hubane linn, kuid Dorpatis oli midagi suurlinnalikku. Seniks kuni teie broneerite endale toa Dorpatis SIIN, panen mina kokku järgmise artikli soovitustest, mida Tartus ette võtta. Ma ei mäletanud, et Tartul nii palju pakkuda on.

31. märts 2016
Kes see siis Annelinnas ööbib?

Ma olen päris arvestusväärse osa oma elust elanud Tartus Annelinnas. Selle maja ees, kus nüüd asub Starest hotell, olen ma sadu kordi bussi peale läinud ja bussi pealt maha tulnud. Näinud, kui selles majas tegutses lasteaed, siis pood, siis koolituskeskus, ma olen selles majas asuvas juuksuris lasknud lõigata oma esimese poisipea. Kui sellesse majja tekkis hotell, mõtlesin ma, et no jumala eest, kes see siis Annelinna ööbima tuleb. Nii olen ma mõelnud kõik need aastad, mis seal hotell on olnud. Ma ei ole leidnud ühtegi põhjust Annelinnas ööbimises, sest ma ju tean ja tunnen seda kanti. Annelinnas ei ole midagi vaadata ega ka teha. Õhtul majade vahel konnates võib ilmselt peksa saada, ütlen ma poolnaljatades. Vist. Sest vanasti igatahes võis.
Kui paar aastat tagasi mu kolleegid ööbimiseks just selle hotelli valisid, kirtsutasin ma nina ja otsustasin ööbida vanematekodus. Annelinn lihtsalt ei tundunud absoluutselt ahvatlev ööbimispaik. Ma ei tea, kas ma olin ehk isegi natukene pettunud, kui ma nende suust hiljem üldsegi nurinat ei kuulnud. Ei olnud nad pettunud asukohas, hotellis ega juhtunud nendega ka midagi “annelinnalikult koledat”. Sellest hoolimata jäin ma arvamusele, et pole mingit põhjust, miks mina kunagi seal ööbima peaks.
Ära iial ütle iial. Mõnda aega tagasi läks mul Tartus vaja ööbimiskohta. Soovitavalt väga soodsat. Ma guugeldasin läbi kõik pakkumised ja sõelale jäi Starest hotell Annelinnas. Täiesti vabatahtlikult broneerisin ma endale toa hotellis, kuhu ma olin lubanud mitte kunagi minna.

Oli see nii õudne kogemus nagu ma olin ette kujutanud?
Alustame siis sellest, et ma maksin ööbimise eest 40 eurot (ma ööbisin kaheinimesetoas) ja selle hinna eest oleks patt nuriseda. Hinna ja kvaliteedi suhe (jah, ma tean, et see kõlab nii klišeelikult kui veel saab) oli täiesti paigas. Olgugi et ma jään arvamusele, et hotell on kesklinnast veidike kaugel, võtsin ma linnamineku ette jalgsi. 35 minutit jalutuskäiku päikeselises sügispäevas oli muidugi ideaalne algus päevale, kuid ma pean ka tunnistama, et ma ei võtnud seda jalutuskäiku ette sugugi tervislikel kaalutlustel. Mul tuli vastupandamatu soov nö lapsepõlveradadel kõndida. Betoonmajade vahel. Esimese maja rõdu all kimusid kamp noori suitsu, suure tõenäosusega salaja. See viis mind mälestustes tagasi. Mitte et ma ise oleks salaja rõdu all suitsu kimunud. Meie mängisime trihvaad ja vaatasime oma peidupaigast rõdu alt, kuidas suured poisid “turnikatel” suitsu tõmbasid ja ägedad välja nägid. Hiljem, kui ma ise suuremaks sain, ei olnud need ägedad poisid sugugi enam nii ägedad, kuid see selleks, juba hakkan ma vaikselt teemast kõrvale kalduma. Ma tahan öelda, et hotelliümbrus ei ole ehk tõesti Tartu parim, sest noh…Annelinn. Kuid selles pole ka midagi traagilist ning samas kui soovite õhtul jalutama minna, siis Uus Ihaste metsatukad ning täiesti korralikud jalgrattateed/teerajad on kiviviske kaugusel.

Hommikusöök ja kohv jäid minu jaoks lahjaks. Nii maitselt kui valikult, aga ma pean käsi südamel ka ütlema, et olen selles suhtes natukene printsess herneteral. Kui ma õigesti aru sain, siis süüa hotellis õhtul ei saanud (võib olla oli see vaid sel õhtul nii, ma unustasin täpsustada), küll aga oli võimalus erinevatest Tartu toidukohtadest söögi tellimiseks. See väike lisateenus meeldis mulle. Mul oli isegi natuke kahju, et mul polnud aega õhtul seda teenust järele proovida.
Minu kõige suuremaks üllatuseks oli aga tuba. Täiesti korralik ja puhas tuba, kus kõik hädavajalik olemas. Ma ei tea kas põhjusel, et olles kogenud 1990-aastatel Annelinnas nii mõndagi alates prussakatest kuni sooja vee puudumiseni, oli ma ikka veel arvamusel, et see kõik on võimalik ka aastal 2015. Tobe ja rumal eelarvamus. Tegu oli igati hea ja mõistliku hinnaga variandiga ööbimiseks. Hotell ei pruugi küll olla minu esimese valik kui peaksin uuesti Tartus ööbimiskohta vajama, kuid samas pean ma tunnistama, et teinekord ei tasu kaks-kolm korda rohkem raha välja käia kui vaja on tõesti vaid ööbimiskohta. Teenindus oli hotellis väga meeldiv. Ja nad ei teadnud, et ma oma ööbimisest ka arvustuse kirjutan;)

Samas vaatasin, et ka nemad pakuvad perepakettides nii AHAA teadusekeskuse, AURA veepargi ning Jääajakeskuse pileteid, nii et tegelikult sobib hotell ka perepuhkuseks. Hotelliveebi pakettidega saate tutvuda klikates siia.

27. okt. 2015
Linnas, kuid siiski linnast väljas

Linnakärast eemal
Üheks perega puhkajate lemmikhotelliks on Tartus kindlasti Raadimõisa hotell. Hotell asub küll justkui linnas, kuid samas mõnusalt vaikses piirkonnas, linnaservas, eemal linnakärast. Raadimõisa Hotell pakub rahulikku puhkust. Lastega puhkusel viibides on plussiks kindlasti piiritletud suure õueala, kus lastel on võimalik mängida. Jalgrattaga sõitmiseks on olemas ideaalsed kergliiklusteed nii linna kui linnast välja.

Raadimõisa Hotelli ehitust alustati 2005.a. oktoobris ning hoone sai valmis 2006.a. augustis. Raadimõisa Hotell on ehitatud modernses stiilis ning 40-numbritoaline hotell pakub kohti kuni 78-le inimesele. Kõikides tubades on olemas katusega rõdu. Samuti on Raadimõisa Hotellis kaks peretuba, mis on ühendatud uksega. Hotellis asub ka saun, kuhu saab tellida ettetellimisel toitlustust.
Hotelli vastas asub imeilus Raadi järv ning Raadi Mõisapark, mis on avatud hommikutundidest hilisõhtuni. Suvekuudel toimuvad pargis erinevad üritused ning avatud on ka erinevad näitused. Näituse perepilet maksab kõigest viis eurot ja kuna see asub vaid kiviviske kaugusel hotellist, siis oleks patt sealt mitte läbi astuda. Varsti on valmimas on ka Eesti Rahva Muuseumi uus hoone, mis on plaanis avada külastajatele 2016. aasta lõpus.
Toad ja pakkumised
Raadimõisa Hotell pakub perepakette mõeldes pere pisemate peale. Selleks on koostöö AHHAA keskusega ja Aura Keskusega, mis asuvad 10-minutilise autosõidu kaugusel. Samuti on võimalik osta Mänguasjamuuseumi paketti, mis viib täiskasvanud tagasi lapsepõlve ning pakub lastele palju uut ja põnevat vaatamist. Loodusehuvilistele pakub Raadimõisa Hotell paketti, mis sisaldab Jääaja Keskuse külastust. Hotellis on lastel võimalik ka joonistada ning suurematel mängida legodega.
Hotelli peretoad on ruumikad, ühes toas on üks lai voodi ja teises toas on kaks eraldi voodit. Mõlemas toad on televiisor, eraldi vannitoad ning pakettide ostul on lapsi ees ootamas magus üllatus.
Restoranis on arvestatud ka pere pisematega. Olemas on lastetoolid, menüüde koostamisel arvestab toitlustusjuht Maia Mälk ka laste soovidega, lastele on võimalik tellida nii erinevaid mahlajooke, snäkke kui ka pearoogasid. Restorani saab paigaldada ka laste mängunurga.

Raadimõisa perepakettide hinnad algavad 105 eurost. Lähemalt saate Hotelliveebis pakkumistega tutvuda SIIN. Meie soovitame võtta aeg maha, leida endas lapsemeelsus ja külastada perega Tartu Mänguasjamuuseumi

9. juuni 2015