Blog

Lugu sellest, kuidas ma metsast pärli leidsin

Ma ei tea, miks see nii on, aga aasta lõpus läheb aeg nii kiiresti, et ootamatult ongi kätte jõudnud jõulueelne aeg. Enne kui on aeg teha kokkuvõtteid ja rääkida selle aasta lemmikutest, üllatajatest ja uutest tulijatest, tahaksin ma teiega jagada üht reisilugu. See meenutab natukene jõulujuttu ja kuigi tegu ei ole Eesti hotelliga, tahan ma teiega seda kogemust jagada.
Mul oli vaja eelmisel nädalal leida soodne ööbimiskoht Oslo lähedal. Surfasin internetis ja korraga hüppas mulle ette selline koht nagu „Gjedsjø Gaard”. Pildid olid ilusad (udused, aga ilusad), keskmine hinne väga kõrge ja hind soodne. Pani natuke muretsema, et kas saab ikka nii olla, ent kõhutunnet usaldades tegin ma broneeringu ära.
Päev venis pikaks ja ööbimiskohta hakkasin ma sõitma alles 9 paiku. Kitsal ja käänulisel ning pimedal külavaheteel sõites mõtlesin ma omaette, et see ikka meenutab liiga palju “Vale pööret”. Viimased kümme kilomeetrit olin ma ainus auto teel. GPS näitas, et ööbimiskoht läheneb. Ma olin põnevil. Maja, kuhu GPS mind juhatas oli imekaunis. Keset pimedat välja nagu väikene tuledesäras jõulumuna, valge, helge, vana talukoht. Kõrge raudväravaga. „Be aware of the dogs” seisis väraval silt. Millegi pärast hakkas mul silme ees jooksma „Ristiisa”. Helistasin kella. „Tere tulemast, tere tulemast, me oleme sind oodanud,” ütles hääl teisel pool. „Ole nii armas ja tee ise värav lahti, ära karda, koeri ei ole lahti.” Jällegi hakkasin ma korraga mõtlema „Valele pöördele”. Väga rumal minust muidugi.
Õues ootas mind juba 70+ härrasmees, kes mind nagu ammu kadunud sugulast ootas ja veelkord tervitas, juhatas mind majja ja siit, mu daamid ja härrad, sisenesin ma muinasjutumaailma. Jälle kord. Ärge unustage, et mul on Norras oma muinasjutt – Satu. Tundus nii sürreaalne kasutada sama võrdlust, aga kõik järgnev oli nagu muinasjutt. Või enne. Või märk. Või kokkusattmus. Või…Jumala eest, kutsuge mind hulluks, aga reis iseendasse, oma mõtetesse ja unistustesse.
Maja oli juba esimesest hetkest selline, millesse sa lihtsalt armud. Vana ja väärikas. Per Erik juhatas mind mu tuppa teisele korrusele ja kui ma olin oma imestamise lõpetanud, ütles ta, et neil pole traditsiooniline hotell ja veini nad kahjuks ei müü (mõtetelugeja? Ma olin just mõelnud, et issand kui hea oleks peale pikka päeva saada üks klaasike veini), kuid kõigile külalistele pakub ta allkorrusel hea meelega klaasi või paar veini. Tulgu ma vaid alla neile külla.

Selle majutusasutuse eripära ja võlu seisnes nimelt selles, et Per Erik ja tema naine Mouchy (Ahhhh, milline võrratu nimi! Ja veelgi võrratum prantsuse aktsent!) elavad selles samas majas. Nad on avanud oma elutoauksed sõna otseses mõttes kõikidele külalistele. Ja see maja oli täis soojust ja elu. Selles oli midagi erilist. „Countryliving” ütlesid nemad ja kui ma alguses vaidlesin sellele iseloomustusele vastu, sest maakodu asemel on mu meelest tegu väiksemat sorti paleega, siis tegelikult ma hiljem mõistsin, mida nad selle väljendiga silmas pidasid. Nende kodu ja B&B on maalähedane, aga hoopis teistsugusel moel. See on täis ajalugu, antiiki, kunsti Van Eyjk (koolkonna) maalidest Versace diivaniteni, kuid kogu see luksus on maalähedane, hubane, kodune. Elutoas praksus kaminas tuli, kroonlühtri kristallid peegeldusid küünlavalges mõnusalt paksude kardinatega ääristatud akendel. Mind tulid tervitama kaks sõbralikku koera – üks ajas end püsti hinnaliselt diivanilt, teine (veelgi hinnalisemalt?) vaibalt. Me ei luba oma koeral tulla tuppa nõukaajast pärit vaibale, siin aga tundus tavaline, et koerad pikutavad Pärsia vaibal.
TÄPSELT selline on minu unistuste maja!
Söögitoa suure laua taga istusid küünlavalgel kolm poola keelt kõnelevat ja Jack Danielsi joovat noormeest. Ei, nad ei olnud mingid kalevipojad, kes oleks purjuspäi 18. sajandist pärit mööbli keskel lällanud nii nagu stereotüüp ette näeb, nad olid sõbralikud, viisakad ja meeldivad. Mouchy vabandas, et peab minema lapselast magama panema, kallistas kõiki laua taga istuvaid inimesi ja mul oli tunne nagu oleksin ma sattunud perekondlikule koosviibimisele. Võhivõõrana, aga ikkagi oodatuna. Peremees valas mulle klaasi veini. Ma ühinesin perekondliku koosviibimisega.

Poola noormehed pidid hommikul vara ärkama ja lahkusid meie seltsist üsna pea, kell oli ka siiski juba palju üle kümne ja Per Erik hõikas neile järele, et hommikul täpselt kell seitse ootab neid petite hommikusöök. Etteruttavalt võin ma öelda, et petit ei ole sugugi see sõna, mida ma selle hommikusöögi jaoks kasutaksin. Kui juba jutt toidu peale läks, siis uskuge või mitte, omanikud valmistavad oma külalistele ka gurmee õhtusöögid. Hirveliha, põhjapõder, põder, tursk, lõhe…kõik omanike enda lemmikud, mida kirglikult ka oma külalisteke valmistatakse. Mina jõudsin kohale liiga hilja, kuid ma sain aimu, millist toitu selles majas pakutakse. See teeb silmad ette paljudele päris restoranidele.

Mina jäin Per Erikuga veel juttu rääkima. Ja SEE oli midagi eriskummalist. Täpselt nagu oleks ta päriselt ka mu mõtteid lugenud. Autoga nende poole sõites mõtlesin ma minevikus juhtunud asjade peale, ma arutlesin enda ja oma olemuse üle, kes ma olen, mida ma tahan, millised on mu unistused ja paar tundi hiljem selles omamoodi maalähedases luksuslikus majakeses arutlesime me just nende samade teemade üle. Kui see pole nüüd mingi muinasjutt, siis kaotas see perekond aastaid tagasi terve varanduse, õigemini peteti see neilt välja, lisaks haigused, mis meespoolt pikalt haiglas hoidsid. „Aga see kõik muutis mind,” ütles ta. „Enne olin ma pealiskaudne, aga nüüd ma väärtustan ELU. See mis oli eile, oli eile. Pöörame uue lehe ja mõtleme homsele, sest homme on see, mis meid huvitama peab.” Jaa, ma tean, kõlab jälle imalalt, kuid mõnikord on need kõige imalamad ja mainstreamteadmised just need, mis kohale jõuavad. Mõtlema panevad. Annavad energiat ja positiivsust. Ma nägin neid inimesi selles majas esimest korda oma elus, kuid mulle jäi tunne nagu nad teaksid mind läbi ja lõhki, mina neid ka, aga nemad mind siiski rohkem.
Kõik, mida ma tol päeval olin mõelnud, tuli meil selle põgusa pooleteise tunni jooksul jutuks. „Meie jaoks on kõige olulisem, et majas oleks elu, et siin oleks õige tunne, asjad on asjad, mille me oleme küll kindlustanud, kuid inimesed on need, kes on olulised. Elu on oluline. Elamine on oluline,” viskas Per Erik muretult õhku järgmise „klišee”. See õhtu poolteist tundi oli täis klišeesid, kuid nii mõtlemapanevaid, silmiavavaid. Ma pidin end paar korda näpistama, et olla kindel, et kogu see müstiline villa ja see vestlus ei ole minu fantaasia vili. Ei olnud. Per Erik rääkis oma tööst, mitte otse, kuid põnevate vihjete ja seikadena, ja ma leidsin end ikka ja jälle mõttelt, et mille paganaga see inimene siis tegelenud on kogu oma elu. Hiljem guugeldasin välja, et tegu oli muuhulgas Saint Lucia aukonsuli ja ärikonsultandiga.

„Mis kell ma hommikusööki serveerin?” küsis Per Erik kui ma end magama sättisin. Ma kuulsin ju et ta teeb Poola poistele hommikusööki kella seitsmeks, nii et ma arvasin, et ajan end samaks ajaks ülesse. „Ei, ei, see ei tule kõne allagi, et sa nii vara ärkaks, sul oli pikk päev ja sul tuleb uus pikk päev, teeme sulle hommikusöögi kell pool üheksa,” keelas ta mind. Ega ma vastu ei puigelnud. Mul oli hea meel veeta selles majas veel nii palju aega kui võimalik. Oleks ma teadnud millises kohas ma ööbin, oleks ma paar viimast klienti kiiremini külastanud, ja ma tundsin korraks end halva emana, et Ida ei saanud minuga seal kaasas olla. Ta oleks seda kohta ja neid inimesi nii nautinud! Ehk on see märk, et me PEAME sinna uuesti tagasi minema?
Hommikul ärkasin ma siiski üles kell seitse. Mul oli plaanis veidike tööd teha, sest oli ilmselge, et päeval mul selleks aega ei ole, liiga palju oli vaja korda saata (miks ma muidu vaid neli minutit enne laeva väljumist pileti ostsin), aga tegelikkus oli see, et ma veetsin kaks tundi lihtsalt heas seltskonnas FANTASTILIST hommikusööki süües ja aluspesust, ärist ja juhuste kokkulangemisest rääkides. Ma olin ikka veel lummatud sellest, et ma ööbimiseks sellise pärli olin leidnud pooljuhuslikult, ja natuke pahane, et ma seda päev varem ei olnud avastanud.
Mul oli lausa kahju oma asju kokku pakkida ja lahkuda, ma oleksin nii väga tahtnud kauemaks jääda. „Meil oleks hea meel kui sa oleksid lihtsalt meie külaline olnud, meil on nii huvitav olnud,” ütles Per Erik kui ma lahkuma hakkasin. Ma ei saanud sellest lausest täpselt aru, alles siis kui ma lahkumisel hakkasin rahakotti otsima, et ööbimise eest maksta, kordas Mouchy, et sa ju olid meie külaline, sa ei pea maksma. Veidike kohmetult ja natuke hämmingus panin ma oma rahakoti ära. „Kui meie külalised lahkuvad õnnelikult, oleme meie õnnelikud,” lisas Per Erik.
Väljas sadas paksu valget lund, Per Erik ja Mouchy lehvitasid mulle ukse pealt. „Pööra uus leht ja ära anna alla, sa saad sellega hakkama!” hõikas ta mulle järele. Ma lahkusin sellest muinasjutumajast täis enesekindlust ja energiat. Õhtul sain ma tööalaselt väga hea uudise.

11. dets. 2017
Emme, kuna me uuesti lossi läheme?

“Emme, kuna me sinna lossi tagasi läheme?” küsis mu tol hetkel veel viimaseid nädalaid kolme-aastane tütar, kui mu arvutis Kõue mõisa pilti nägi. Viimati käisime me seal tema kolmandat sünnipäeva tähistama (LINK) ja mul on tunne, et see külastus jäi pisikesele printsessile vägagi eredalt hinge. Aga miks mitte teha Kõue Mõisas sünnipäeva tähistamisest traditsioon, mõtlesin ma endamisi, vastasin tütrele, et küll me kunagi läheme ja asusin järgmisel hetkel tegema neljandaks sünnipäevaks uut broneeringut Kõue Mõisa.
“Tore kui Kõue Mõisas sünnipäeva tähistamisest saaks iga-aastane traditsioon,” olin ma aasta tagasi kirjutanud ja see kinnitas mu arvamust selle kohta, et oma soovidega tuleb osata ringi käia, neil on kombeks täide minna. Uue mõisasünnipäeva vastu, et kiirete ja oluliste tööde kõrvalt leida aega ka perel koosolemiseks, ei olnud mul absoluutselt mitte midagi. Te võite ka vaid ette kujutada kui elevusse läks väike printsess saades teada, et tema sünnipäevaks lähemegi uuesti “sinna ilusasse lossi”.

Eesti üks vanimaid mõisaid, mille omanik Mary Jordan on erakordsel viisil ellu äratatud, nii et igas pisemaski detailis on näha kui läbimõeldult ja hingest maja taastatud on saanud, on vaieldamatult minu (ja tundub, et kogu meie pere) lemmik puhkuse sihtkoht Eestis. Seekord oli mõisa sõites äärmiselt ilus sügisilm, mis muutis ka meie mõisas viibimise eriliselt päikeseliseks. Päike peegeldas sisse toa mõlemast aknast, nii et end peegli ees valmis sättides, paitasid meid päikese ja klaasi koosmängus väikesed vikerkaared. “See on nii ilus tuba!” ütles mu tütar ja nõudis, et ma talle printsessi kleidi selga paneks. Loomulikult. Vähem ei olekski “lossis” elades sobilik.
Kõue Mõisa fenomen minu enda jaoks seisneb lisaks luksuslikule ja äärmiselt huvitavale sisekujundusele ning romantilisele aurale selles, et töötajad suhtuvad sinusse nii nagu oleks me ammused tuttavad või lausa maja püsielanikud, ma ei tea, kuidas nad sellise tunde suudavad tekitada, kuid ausalt üheski teises hotellis ei ole me end nii koduselt tundnud. Mina tegin üleval raamatukogutoas tööd, samal ajal jooksis minu tütar mööda mõisa ringi, tutvus iga nurgatagusega ning rääkis tädidega juttu. Tädid olid nii lapsesõbralikud, et õhtul kui kätte oli jõudnud meie sünnipäeva pikniku aeg, lubati lapsel ka köögis kaasas käia ning sünnipäeva peoks vajalikud taldrikud ja noad-kahvlid ise tuppa tuua. See tundub nii väikene asi, aga väikestest asjadest peitubki võlujõud. Ja kokku saab suur ning meeldejääv hotellikülastus kohta, kust alati on raskusi lahkumisega ning kuhu alati tahad tagasi minna.

Meie oleme Kõue Mõisa valinud kohaks, kus tähistada meile kõigile olulist päeva. Lapse sünnipäeva. Ja nagu te aru saate, siis iga pisikese printsessi jaoks on see unistuste koht. Eelmisel aastal veetsime me suurema osa pidulikust õhtusöögist restorani põrandal mängides ning sellest tingituna otsustasime me sel aastal sünnipäeva tähistada piknikuga. Selleks ei ole sugugi vaja sooja suve. Piisab hubasest ruumist, mõnest tekist ja vaibast ning patjadest ning veidike teistmoodi sünnipäeva laud ongi olemas. Jällegi nii lihtne, aga sama meeldejääv. “Kutsusime” kõik mõisas leiduvad kaisukarud ja nukud ka peole ning pidasime ühe vahva peo maha. Hotelli plussiks on minu jaoks ka see, et seal ei ole tubades televiisorit, nii ei ole kellelgi kiusatust veeta aega koos helendava ekraaniga. Sõna “kvaliteetaeg” saab Kõue Mõisas selle õige tähenduse. Seega veelkord ideaalne koht, kus end argimürast välja lülitada.

Juba teist aastat järjest on mõisa restorani kokad meid üllatanud sünnipäevatordiga ja te ei oska isegi ette kujutada, kui suure naeratuse küünalde ja vulkaaniga kaunistatud tort lapse näole tõi. Ma ei oska seda ka sõnadega edasi anda, aga ma nägin seda rõõmu. Ja just ehedad emotsioonid, rõõm ning ühised mälestused ongi põhjus, miks me suurte kinkide asemel olema valinud sellised sünnipäevade tähistamised. See on palju rohkem väärt kui mõni ese. Kümne aasta pärast vaatame kõik koos perekonnaalbumit ning oleme tänulikud, et siinsamas, kodust mitte kaugel on peidus täiuslik paradiis. Muinasjutuloss. Kus meil on rõõm end nii koduselt tunda, et jääbki tunne, et oleme mõisa põliselanikud. Killuke kättesaadavat luksust argipäeva!

Ma ei tea, kas ma isegi pean seda mainima, aga kui iga väike tüdruk selles mõisas muutub koheselt printsessiks, siis teate, ka iga meeleheitel koduperenaine leiab endast üles kadunud kuninganna, sest see mõis lihtsalt mõjub niimoodi. Tahad kohe end kuidagi eriliselt tunda, paned selga kaunimad riided, kammid juuksed soengusse ning paned näkku make-up´i, mida sa muidu juba aastaid ei kanna. Ma tean, millest ma räägin.

Otseloomulikult on ka mõisa hommikusöök puhkuse üks kõrghetki. Mina olen hommikusöökide suhtes väga valiv, see tähendab, et mul on tegelikult lihtsad soovid, aga need toidud peavad olema hästi valmistatud. Kõlab ehk veidralt, aga seekord sõin ma kõige paremat kaerahelbeputru. Jah, ka nii lihtne asi võib oluline olla. Soojadest croissantidest, värskest mahlast, mahlasest peekonist ja kreemjast munapudrust ei hakka ma eraldi rääkimagi. Need olid täiuslikud nagu ikka.

Mõisast lahkumine on alati raske. Nagu läheks kodust ära. Aga uuesti tagasiminek on seda kiirem. Juba enne kui mõisaväravatest välja sõitsime, mõtlesime me, kuna uuesti tagasi minna. Kas kahekesi või kolmekesi, vahet ei ole. Romantiline on minipuhkus kindlasti. Hotelliveebis pakutava Kõue Mõisa romantikapaketiga saate tutvuda SIIN.

30. okt. 2017
Soodsad hotellid Oslos

Norrat peetakse kalliks reisisihtkohaks, kus hotellid maksavad hingehinda, kuid tegelikkuses ei ole asi sugugi nii hull. Seepärast toomegi vahelduseks Eesti hotellidele ära mõned soodsad ööbimissoovitused Oslos.
1. Citybox hotell. Tagasihoidlik, kuid äärmiselt korralik hotell otse Oslo südalinnas, viie minuti kaugusel raudteejaamast. Hinna sees ei ole hommikusööki, kuid seda saab juurde osta samas majas asuvast kohvikust. Ideaalse asukohaga, kui reisite autota. Auto parkimine Oslo kesklinnas ei ole just kõige lihtsam. Paljud tuntumad vaatamisväärsused – ooperimaja, kuningaloss, parlament ja peatänav Karl Johan – on sõna otseses mõttes kohe ukse taga.
2. Comfort Hotel Xpress Youngstorget. Samuti kesklinnas, raudteejaamast ja keskusest 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Hinna sees ei ole hommikusööki, kuid lihtsa hommikusöögipaki saab koha pealt osta. Esimesel korrusel on olemas ka avatud lounge, kus on lubatud kaasa võetud toitu süüa ja mõnusalt aega veeta. Suvisel ajal on eriti mõnus veeta aega katusel asuval terrassil, kust avaneb suurepärane vaade Oslole. Hotelli plussiks on pesu-ja triikimisruumi olemasolu.
3. City Apartments Oslo. Kampen linnaosas, väga hästi ligipääsetav nii auto kui metrooga, metroopeatus paarisaja meetri kaugusel. Hommikusöök ei ole hinna sees, aga apartmentides on olemas korralik kööginurk. Hotell on tagasihoidlik, kuid toad ruumikad ja puhtad ning väga hea valik, kui peatuda Oslos pikemalt. Auto parkimine hotelli territooriumil on lisatasu eest, kuid lähedal on võimalik leida ka soodsamaid parkimiskohti.
4. Soria Moria hotell. Kesklinnast eemal, Holmenkolleni suusahüppe mäe läheduses asuv väga sümpaatne hotell. Hinna sees on parkimine ja oivalise valikuga hommikusöök, hotellis on olemas väike spaaosa. Veidike kallima hinnaga kui kolm esimest soovitust, kuid kindlasti üks parim valikuid hinna ja kvaliteedi suhtes.

Fotod: Soria Moria hotell

3. okt. 2017
Ma ei ole turist, ma elan siin

Me ei ela Tallinnast kuigi kaugel, kuid siiski piisavalt, et argipäevale vahelduseks piisab ka vaid Tallinna külastamisest. Eriti kui üheks külastajaks on nelja-aastane reisisell, kellele üle kõige maailmas meeldib kohvrit pakkida, reisida ning erinevaid hotelle arvustada. Ma ei liialda. Meie nelja-aastane tütar on korralik hotellikriitik ja nagu te teate, siis lapsesuu ei valeta ega ilusta, vaid ütleb kohe välja, mida arvab. “Oi, nii väikene tuba!” hüüatas ta viimati kui Stockholmis ühes hotellis ööbisime või “Hmm, see tuba on päris hea!” kui me Oslos tuppa sisenesime. “Oh, see tuba küll ilus!” hüüatas ta seekord kui me oma kohvriga Go Shnelli hotellituppa sisenesime.

Ehk siis nagu te aru saite, sai meie Tallinna nädalavahetuse ööbimiskohaks valitud Go Shnelli hotell, aga alustame algusest. Ma olen selle hotelli kohta kuulnud väga vastakaid arvamusi, alustades sellest, et asukoht on nõme – otse Balti jaamas –, kus jotad akna taga “troinoid” joovad ja toad kulunud. Ma tahaksin selle arvamuse esimesena kummutada.
Go Shnelli on juba mitu aastat minu nö koduhotell, kus ma peaaegu kuus korra kohvikus hommikukohvi joomas käin. On selles siis põhjus, et on vaja teha mõni kiire kohtumine mõne koostööpartneriga või olen ma mõne kohtumise jaoks liiga vara linna sattunud. Suure osa ajast tulen ma linna rongiga ja siis on just selle hotelli kohvik olnud minu jaoks kõige loogilisem ja mugav valik. Ka autoga tulles on see hea asukohaga, kuna tasuta parkimine on kohe maja ees. Akna taga istuvaid jotasid pole ka kohanud, ilmselt jäid nemad siiski sinna aega, kus Balti jaam tunduski selline natuke kahtlane koht, kust igaks juhuks kiirendatud sammul läbi minna.

Aga ajad on muutunud. Balti jaama piirkond koos Telliskivi loomelinnakuga on minu arvates muutumas üheks Tallinna kõige ägedamaks piirkonnaks üldse. Kihvtid restoranid, hipsterkohvikud, veinibaarid, retro ja vintage poed ning nüüd ka uuenenud Balti jaama turg! Go Shnelli hotell ei saaks asuda paremas asukohas. Vanalinn on ka vaid kiviga visata.
Aga siis hotellist. Ma ei oodanud suurt midagi, sest mulle tundus, et ma tean seda hotelli piisavalt hästi. Siinkohal aga eksisin ma täiega. Peretuba, kus me ööbisime, oli täielik üllatus. See oli nii suur, et kui minult on tihti küsitud soovitusi hotellide kohta, kuhu mahuks ka rohkem kui kaks last ja kaks vanemat, siis sellesse tuppa mahub kenasti ära ka kuus inimest ning õhku ja ruumi liikumiseks jääb ikkagi piisavalt. Äärmiselt mõnus, lihtne, aga moodne tuba, kus olemas ka kööginurk, see oli minu viimaste hotellikülastuste kõige positiivsem üllatus.

Kuna samal õhtul toimus ka Balti jaama ööturg ning 30+ pidu, siis mõtlesin ma meie nädalavahetuse jaotada lapse-osaks ja ema-osaks ja muretsesin lapsele ka lapsehoidjad, sest “ema-osa” tähendas ka seal samas Balti jaamas toimuvale 30+ peole minekut. Ka lapsehoidjad olid toast äärmiselt positiivselt üllatunud ja leidsid, et see tuba ei jäänud kuidagi alla ühele Stockholmi kesklinnas asuvale hotellile, mis muide asus ka täpselt raudteejaama kõrval, lihtsalt hinnatase oli erinev. Standardtubade hinnad algavad Go Shnelli hotellis 47 eurost, peretoad 79 eurost -Hotelliveebis saadaolevaid pakette saate vaadata SIIT. Muide, mul on teile ka üks saladus avaldada. Kui te olete Tallinnasse jäänud liiga öö peale ning otsite ööbimiskohta, siis vabade tubade olemasolul saate te siin hotellis toa 35 euroga. Võrdluseks võin öelda, et minul läheks taksoga kojusõit maksma minimaalselt 35 eurot, rongipilet maksab 2,40. Igati hea põhjus öösel hotelli jääda!
“Lapse-osa” päevast veetsime me mööda Vanalinna turistitades ja Telliskivi loomelinnakus asuvaid ägedaid poode külastades (milliseid poode külastada, võite huvi korral lugeda Estonian With A Backpack blogist). Kuna teie viimati niimoodi aja maha võtsite ja lihtsalt turist olite, kasvõi oma kodulinnas? See on üks ütlemata mõnus minipuhkuse vorme, mida ma soojalt soovitan. Pole üldse vaja kaugele minna (nagu meie puhul kodust umbes 30 kilomeetri kaugusele), aga emotsioonid on vägevad.

Pealegi see natukene nostalgiline “rong Tallinn-Moskva väljub kolmandalt teelt kümne minuti pärast” valjuhäälditest, reisile või koju minevad kohvrite ja kottidega sagivad inimesed andsid minipuhkusele omamoodi vibe´i juurde. Ja mul tekkis peaaegu vastupandamatu soov istuda rongile ja põrutada korraks kasvõi Narvasse või Aegviidule, kuigi Moskvasse väljuv rong mõjus eriliselt kutsuvalt. Mul on kahtlane tunne, et me võtame ühe väikese rongireisi üsna pea ette.
Kui kätte oli saabunud “ema-osa” päevast/õhtust ja oli aeg laps lapsehoidjate kätesse usaldada ning end peole sättima hakata, oli ema (ehk mina) nii väsinud, et olukord pöördus selliseks, et hotellituppa jäid põõnama ema ja laps ning peole läksid hoopis lapsehoidjad. “Järgmine kord,” mõtlesin ma. Kella nelja-viie paiku ärkasin ma küll paar korda ja kuulsin ka 30+ peolt kostvat muusikat, kuid siiski vaid aimatavalt.
Kindlasti ei pea Go Shnelli hotellis ööbides kartma, et teid segab rongide müra või siis mõni pidu – hotellis oli täielik vaikus, olgugi et meie tuba oli kolmandal korrusel ning täpselt sinna poole, kus on rongid. Peale hommikusööki tegime me veel väikese tiiru turul, ostsime koju kaasa kukeseeni ning mustikaid ning istusime Tallinn-Paldiski rongile, et koju tagasi sõita. Kottide ja kohvrite järgi otsustades oleksime me nagu nädalasel reisil käinud.
Ma olen kindel, et me oleme üsna pea just selles samas hotellis tagasi. Põhjuseks ikka asukoht. Ideaalne, kui on vaja varahommikul lennukile jõuda, pealegi saab nüüd ju Balti jaamast praktiliselt otse trammiga lennujaama, ja ideaalne valik väikeseks minipuhkuseks kohalikus Hipsterville´is ehk Kalamajas. Mõnus! Lihtsalt mõnus!

13. sept. 2017
Viis hotellisoovitust hilissuviseks romantikaks

Tahame me seda või mitte, aga selleks korraks hakkab suvi läbi saama, aga kurvastamiseks pole tegelikult üldsegi põhjust. Soe september on veel õige aeg suvest viimast võtta, et sügis-talviseks perioodiks akud kenasti laetud saaks. Seepärast annamegi teile seekord soovitusi hilissuvisteks romantikapakettideks. Ei ole midagi mõnusamat kui teha esmalt väikene jalutuskäik ja kui külm näpistama hakkab minna tagasi hotelli, et mõnuleda saunas, süüa küünlavalgel õhtusööki või miks mitte lihtsalt pugeda hotellitoas teineteisele kaissu ning vaadata televiisorit.

1. Hotell Antonius Tartus. Väärika ajalooga hoone, mida esmakordselt on mainitud juba 16. sajandi ürikutes, sai oma praeguse ehitusliku lahenduse 1811.a. Läbi aegade on siin tegutsenud kübarameistri töökoda, Liivimaa Aadlimõisade Krediidiselts, Püha Antoniuse Gild ja politseikontor. Päris antiikmööbel, tubades läbimõeldult ja hoolikalt sobitatud erilised värvilahendused, tapeedimustrid, seinamaalingud, kahhelkaminad-ahjud, samet- ja roosilise kangaga pehme mööbel ning ajastukohased aksessuaarid äratavad teis automaatselt romantiku.

Asukoht Tartu südalinnas annab suurepärase võimaluse õhtuseks jalutuskäiguks Toomemäel. Ärge siis unustage Musumäele minna!

2. Hedon SPA & HOTEL Pärnus. Sisekujunduselt ilmselt üks kaunimaid moodsaid spaahotelle Eestis. Hotelli parim osa? Vaikne spaa. Koht, kuhu lapsed on lubatud alates vanusest 14+. Ei mingeid kilkeid ega kära. Ei, ärge saage valesti aru. Lapsed on vahvad, aga kui olete kaaslasega romantilisel puhkusel, siis on mõnus, et on olemas selline koht, kus saate mõnusalt koos aega veeta. Korrastada mõtteid.

3. V spaa- ja konverentsihotell Tartus. V Spaa on ideaalne koht, kuhu minna kaaslasega puhkust veetma. Te ei pea kartma, et tegu on suure ja rahvast täis spaahotelliga, spaa osa on nii mõnusalt liigendatud, et kõigile jagub piisavalt privaatsust. Kindlasti varuge selles spaas aega, sest tegu on lausa heaolu oaasiga, kus erinevaid sauna- ja veemõnusid nautides saate ilma liialdamata veeta terve päeva, nii et arugi ei saa.

4. Grand Hotel Viljandis. Hotell asub Viljandi elegantseimas hoones, mis valmis aastal 1938 ja sai endale nimeks Esimene Viljandi Esinduslokaal ehk EVE. Meie soovitame teil valida näiteks teatripaketi, mis sisaldab ka teatripileteid kahele. Millal Sa viimati Ugala teatris käisid?

5. Kõue Mõis Harjumaal. Taaselustage kallimaga romantika oma elus Kõue Mõisa romantikapaketiga. Õhtusöök küünlavalgel, õdus majutus ning meeli ergutav hommikusaun – tõeliselt eriline puhkus, mis lubab unustada kogu muu maailma ja keskenduda vaid teineteisele.

Kõikide Hotelliveebis pakutavate romantikapakettidega saate tutvuda SIIN!

6. sept. 2017
Jurmala Spa Hotel loosimise võitja on…

…Rita, kes kirjutas kommentaariks: “Jurmala on tõeliselt kaunis koht. Olen seal káinud kõigest kaks korda, kord talvel ja kord suvel. Sooviks võita, sest tahaks veel minna, seekord kaaslasega kahekesi, et saaks Jurmala ilu ja elu natuke teises võtmes nautida. Ja kusjuures, pole minu elukaaslane Jurmalas veel kordagi kâinud. See oleks kûll Super ûllatus!”

PALJU ÕNNE SULLE! Võtame Sinuga peagi ühendust!

1. aug. 2017
Milline vaade!

Me puhkasime sel nädalal Jurmalas. Ma olen seal ühe korra varem käinud, ka ööbinud samas hotellis, kus seegi kord, aga see oli 11 aastat tagasi ja ega ma suurt midagi enam ei mäletanud. Pealegi hindasin ma hotelle siis hoopis teiste kriteeriumite järgi.
Ma ei tea, miks ma eeldasin, et Jurmala on väga väike linn, kus kõik käe-jala juures. Meie tütrega ööbisime Hotel Jurmala Spa´s, teised ööbisid ühes teises mereäärses hotellis, mille nimi mulle hetkel meelde ei tule. Kui siis õhtul otsustasime “keskpõrandat kokku saada” selgus, et vahemaa meie hotellide vahel nii suur, et ainus mõistlik liikumisviis oli taksoga. Kui ma siis taksojuhile mainisin, et issand, ma arvasin, et see on väike linnake paari tuhande inimesega, vaatas ta mind nagu juhmi ja ütles, et mitte nii väga, siin on umbes 50 000 elanikku.
Jurmala on tõeliselt armas linn. Jah, võib olla tõesti mõne teise linnaga, nt Ventspils, palju kommertslikum, kuid samas ma ei saa öelda, et mind see häiris. Pigem käis kesklinnas mõnus melu. Samal ajal kui me seal viibisime toimus ka muusikafestival ja terve suvi on veel kontsert kontserdi järel toimumas.
Hetkel tahaksin ma aga meie hotellist rääkida. Sest nüüd ma tean, et Jurmalas on hotellide valik ikka väga suur ja ma usun, et soovitus kulub ära. Hotel Jurmala Spa asub täpselt peatänava kõrval, kus käis täielik melu ja elu, aga seda ei pane tähelegi, sest teine pool ehk peasissepääs asub vaikses tupiktänavas, nii et meie Idaga läksime kesklinna avastama suure ringiga (no miks minna otse kui saab ka ringiga) ja minu üllatus oli suur kui peatänaval jalutades me lõpuks end jälle oma hotelli ees leidsime. Ideaalne asukoht kesklinnas, aga samas siiski paarisaja meetri kaugusel mererannast.

Foto peatänavapoolsest otsast

Meie Idaga ööbisime superior toas üheksandal korrusel. Meie toa absoluutseks suurimaks plussiks oli TÕELISELT suur voodi ja VAADE.
Suurte tähtedega VAADE! Vaate nautimiseks on hotelli 11.korrusel ka Seaside baar, kus ma soovitan kindlasti kõigil selle hotelli külastajatel minna üht kokteili ja päikeseloojangut nautima.

Hotellis asub ka korralik spaa, basseiniosa on kompaktne – kahe basseini ja kahe mullivanniga, aga olemas on ka väga korralik saunakompleks. Mina ja Ida soovitame loomulikult jälle soola-aurusauna. Need on meie vaieldamatuteks lemmikuteks kujunenud. Spaaprotseduuride nimekiri oli väga pikk ning mul oli natukene kahju, et mul ei õnnestunud Wellness Oasis pakkumistega tutvuda. Mul oli plaanis kaks kehahoolitsust teisel päeval.

Ainsaks kriitikaks hotelli kohta ütleksin ma, et restorani töötajad oleksid võinud gramm paindlikumad ning keeleoskajamad olla. Kui me kümme minutit enne hommikusöögi algust Idaga lobby´s ootasime tuli Idal joogijanu. Ma küsisin HÄSTI viisakalt inglise keeles, et kas ma tohiks klaasi mahla võtta, kuni ootame. Esimene teenindaja vaatas mind nagu oleks ma kolme tilka verd nõudnud, teised kaks ei saanud aru, mida ma tahan ning kui lõpuks neljas tuli, kes mu soovist aru sai, ütles temagi, et mitte mingil juhul. Siis tuli minus diiva välja (päris ausalt ütlen, et olin pahane ja muutusin natuke ülbeks), kes ütles, et ta nüüd lihtsalt võtab klaasi mahla!
Kümnest punktist annaksin ma hotellile kaheksa punkti. Puhtalt keeleoskamatuse ja hommikusöögi pärast. Ma olen hotellihommikusöökidega natuke ära hellitatud ning ootan ilmselt ehk natuke rohkem juba kui tavapärane peekon ja munapuder + muu klassikaline hommikusöögimaterjal. Ärge saage valesti aru, kõik oli olemas ja maitsev. Mul on lihtsalt aastatega tekkinud oma kiiks, mille järgi ma hommikusööke hindan.

Me pidime hotelli jääma kaheks ööks. Kahjuks läks nii, et ma pidin töö pärast varem tagasi tulema. Õudselt kahju oli sellest teisest ööst loobuda. Sest no voodist sellist vaadet imetleda…
Et aga ööbimine raisku ei läheks, siis kingin ühe ööbimise kahele standardtoas (vahemikus 01.09.-30.12.2017) ka ühele blogilugejale. Osalemiseks kirjuta blogi kommentaaridesse, miks sina peaksid selle auhinna võitma. NB!Loosimine toimub koostöös Estonian With A Backpack blogiga. Võitja selgitatakse välja 1.08 mõlema blogi lugejate vahel!
Hotelliveebis pakutavate Jurmala Spa hotelli suvepakettidega saate tutvuda SIIN!

25. juuli 2017
Mis toimub, Laulasmaa?

Mida teie ütleksite, kui teie auto ootamatult katki läheks ja te oleksite läbimärjana, väikese lapsega, tühja telefoniga ja katkise autoga tee peal? Vannuksite oma ebaõnne maa põhja? Minuga juhtus eile just nii, et peale loodusmatka Keila-Joa kandis läks mu auto ootamatult Laulasmaal katki. Me jäime tütrega tee peale. Õnneks olime me jõudnud Laulasmaale ning mul õnnestus kuidagi Laulasmaa spaa parklasse sõita. Ja ma olen nii õnnelik selle väikese viperuse pärast ning tänulik ootamatule spaapuhkusele. Ma tahtsin esimese hooga küsida, mis toimub, Laulasmaa? Kuidas kõik nii täiuslik on?
Kohe räägin, miks ma nii küsida tahtsin.
Laulasmaaga on mul selline armastan-vihkan suhe olnud aastaid. Alati on midagi, millega ma seal rahule ei jää, kuid ikka ja jälle lähen ma sinna tagasi. See on minu arvates Eesti ühe ilusama (kui mitte kõige ilusama) asukohaga spaahotell ning sinna kohe tõmbab tagasi. Isegi siis, kui mõne pisiasja kallal nokkida ja puhkus pole võib-olla just 100% täiuslik olnud.
Viimati käisin ma Laulasmaal kaks-kolm aastat tagasi. Olin küll kuulnud, et hotell oli vahepeal uuenduskuuri läbi teinud, aga ikka polnud aega olnud seda ise oma silmaga kaema minna. Nüüd sattusime me sundolukorda. Ma mõtlesin parklas istudes, et vaatan huvi pärast, mis toad maksavad ning üllatusin täielikult, et suvisel kõrghooajal maksis tuba kahele 69 eurot. Muidugi ei kõhelnud ma sekunditki ja broneerisin meile toa. Laulasmaa Spa hotelli pakette saate valida SIIT.
Tuba oli klassikaline standardtuba – ei midagi erilist, kuid ka mitte midagi ei jäänud puudu. Ma saan aru, et kuna hotell on läbimas uuenduskuuri, siis ilmselt jõuab järg varsti ka tubadeni. Samas on tubade suurimateks plussideks vaated – kas siis merele või mõnusalt kohisevale männimetsale.
Kuna me ei olnud oma puhkust ette planeerinud ning meil ei olnud kaasas ujumistrikoosid, otsustasime me külastada Wiccat. Wicca toidud on alati tasemel olnud, kuid seekord tundus menüü eriliselt ahvatlev. Ma ei osanud valida. Vahelduseks teistest hotellidest pakkus Wicca menüü nii palju huvitavaid maitsekombinatsioone – kurgispagetid, oblika ja kartulisupp, kuusevõrsed ja hirvecarpaccio. Kas te teate kui raske oli valida? Laulasmaa üks reklaamlause on, et toit kui kunstiteos. Seda see tõepoolest on! Lisaks sellele on kõik valmistatud kohalikust ja värskest toorainest. Tõeline maitsete paraad! Minu laps on väga kehva söömisega, kuid siin ta ilma liialdamata limpsis taldriku tühjaks. See ütleb toidu kohta ilmselgelt nii mõndagi.
Mulle on ka Wicca interjöör alati meeldinud, kuid uuenduskuuri läbiteinuna oli see lausa imeline. Nii värske, hele ja moodne, kuid samas mõnusalt hubane. Sama ei ole ma varem saanud öelda söögisaali kohta. See on kuidagi ajast ja arust tundunud, kuigi söök on seal kahtlemata üks Eesti parimaid. Ma tunnen hotellides alati puudust värske valikust. Laulasmaal on hommikusöögi laual alati olnud värske salat, idud, redised, kurgid, tomatid, greip ja muud puuviljad, samuti ei ole laual vaid tavaline nisujahust sai, vaid näiteks tõeliselt maitsev tatrakeeks. See oli ka seekord olemas. Aga siis interjöör. Käsi südamel ütlen ma teile, et Laulasmaa spaa hommikusöögisaal on peale värskenduskuuri Eesti spaadest parim. Kui siia lisada veel ka parim ja tervislikum hommikusöögivalik, siis tundub, et Laulasmaal pakutakse Eesti parimat hommikusöögikogemust.
Ilmselt ma kordan end, kui ütlen, et ei ole suurim spaataja, aga lapse nimel vean ma end ikka spaadesse. Ma püüdsin küll ära vingerdada, et lähme hommikul ja nii edasi, kuid jumal tänatud, et mu laps nii järjekindel on ja et abikaasa meile kodust trikood järele tõi. Oleks olnud maru kahju, kui me poleks veekeskusesse läinud.
Veekeskuse plussid lapsevanema seisukohalt:
– Basseine ei ole palju – lastebassein, paar mullivanni, 110 cm sügavune bassein, atraktsioonibassein ja ujumisrajad. Hmm, nüüd neid loetledes tundus, et neid on seal ikka omajagu, aga siiski on veekeskus nii palju väike, et lapsega seal aega veetes ei ole tal väga võimalust silma alt ära kaduda.
– Mõnusad lebotoolid, mis asuvad ka lastebasseini lähedal. Teate ju küll, et lapsed ei taha basseinist välja tulla, aga vanematel kipub tüdimus peale tulema.
– Atraktsioonibassein, sügavusega 120 cm, kus lapsega koos kas vastuvoolu või vooluga kaasa ujuda. Mina võtsin tütre endale selga. Uskuge mind, see pakkus nii palju lusti, et terve veekeskus kõlas kilgetest.
Ma olen kuulnud, et veekeskuses on teinekord liiga palju rahvast. Hotell oli rahvast täiesti täis, kuid veekeskuses küünarnukitunnet ei tekkinud. Rahvast oli, kuid mitte ebameeldivalt palju. Veekeskus on avatud 22-ni ja mida lähemale sulgemiseajale kell jõudis seda vaiksemaks veekeskuses jäi.
Laulasmaa spaahotelli suurim eelis aga teiste spaade ees on minu jaoks nende saunakompleks. Saunakompleksis ootab teid kuus erinevat sauna – sanaarium, käbisaun, aroomisaun, mereline aurusaun, soola-aurusaun ja puuküttega välisaun. Meie käisime läbi kõik saunad, välja arvatud puuküttega sauna. Mereline aurusaun ning käbisaun olid need kaks kohta, kust me väga lahkuda ei tahtnud. Peale seda veel mõnus 41-kraadise veega Jaapani bassein ning täiuslik lõõgastus on garanteeritud.
Laulasmaa on läbi teinud fantastilise uuenduskuuri, nii et mul on äärmiselt hea meel, et me olime sunnitud eile ootamatu spaapuhkuse tegema. Ma ei oleks muidu teadnudki, kui kihvtiks minu vana lemmik ja koduspaa tegelikult muutunud on. Minge vaadake ise järgi! Eriti soovitan ma Laulasmaad lastega peredele, sest lisaks veekeskusele räägivad selle spaa kasuks mänguväljakud, männimets, liivarand. Aktiivseks puhkuseks on loomulikult võimalik laenutada jalgrattaid.
Kui te lugesite sellest postitusest välja nagu oleks selle kirjutanud elevil väike laps, siis täpselt nii ma end seekord seal tundsingi. Kõik oli nii suurepärane, eraldi tahaksin ma kiita hotelli vastuvõtus tööl olnud naisterahvaid, et…et…Esimest korda elus ei leia ma mitte ühtegi asja, mida kritiseerida!

28. juuni 2017
Suvi tuli ootamatult!

Nii nagu igal aastal tuleb talv ja lumi ootamatult, tuli minu jaoks sel aastal suvi nii ootamatult, et unustasin täiesti öelda, et teen blogis väikese suvevaheaja.
Terve aastakene on uudistatud Eestimaa hotellides ja nüüd on korraks aeg minna piiri taha seiklema. Mitte kaugele, aga lähinaabrite juurde. Soome, Rootsi, Läti, aga teele jäävad veel ka Norra ja Taani. Kas mõni riik veel ette jääb, sõltub juba tujust ja viitsimisest. Samas ega kaua ei saa ära olla, sest Eestimaa suvi on üürike ning ka seda tuleb täiel rinnal nautida. Minu suveplaanidesse peab veel mahtuma Pärnu, Haapsalu, Kärdla, Kassari, Alatskivi, Kihnu ja Prangli.
Aga, kallid lugejad, andke teada, kas teid huvitavad lood ka välismaa hotellidest. Saan teiega oma valikuid ja soovitusi jagada kui soovite:)

20. juuni 2017
Anna edasi ehk väikesed heateod

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et loen päris paljusid blogisid. Selle aasta alguses jäi mulle silma üks blogipostitus Kuue Sidruni argielu kirjeldavas blogis, kus blogija kutsus oma lugejaid üles tegema väikest heategu:
“/…/Ma tahaksin päästa nüüd Liisi, sest tal ei hakanud mu komplimendist eriti parem ja midagi ilusamat ma enam öelda ei oska.
Eile istusin sõbranna juures vannitoas ja mõtlesin, et kui ma pea väga kõvasti vastu seda portselanist kraanikaussi löön, kas sellest siis piisab, et end ära tappa.
See on lõik tema postitusest ja see pole niisama poolnaljaga kirja pandud, ma tean, me rääkisime pikemalt. Selle pika jutu sees tuli välja, et Liis ei ole kunagi ööbinud hotellis, rääkimata puhkamisest spaas, kuid viimasest on ta unistanud küll. Ma arvan, et praegu on see hetk, kus talle kuluks selline vaheldus ära ja kui mul oleks praegu nii palju raha, et talle seda võimaldada, siis ma võimaldaks, aga kuna meil on arvetel kokku alla 10 €, millest minu arvel on vaid 0.09 €, siis ma pean paluma teie abi – aidake mul saata Liis spaasse! Garanteerin, et iga viimanegi sent läheb Liisi spaafondi ja panen sinna kindlasti oma osa ka juurde.”
Liisi spaafond täitus kiiresti ning Liisi unistus spaapuhkusestki sai teoks. Aeg läks edasi, kuid minul ei läinud see pisikene üleskutse meelest. Mu meelest mõjus selline isetu heategu nii siiralt ja ma mõtlesin, kuidas saaks “Kuut Sidrunit” sellise algatuse eest tänada. Ma ei pidanud kaua mõtlema. Minuga võttis ühendust Viiking Spaa Pärnust, kellele samuti oli see heategu silma jäänud ning nad otsustasid omalt poolt tänutäheks “Kuuele sidrunile” ühe väikese puhkuse kinkida. Kas see ei olnud nendest mitte ütlemata armas? Ma tean, et see kõlab naiivselt, kuid sel hetkel tundus mulle, et vastab tõesti tõele, et headus tekitab headust. Väiksed pisiasjad, mis tegelikult polegi nii pisiasjad.

Viiking Spaad ei ole ma ise kahjuks jõudnud veel külastada, kuid mul oli ääretult hea meel, et heategu toetavaks partneriks sai just see spaahotell, sest eranditult kõik mu tuttavad ja sõbrannad, eriti need, kes on spaad lastega külastanud, on öelnud, et see on suurepärane koht, mida lihtsalt peab uuesti külastama. Kui ma peale Liivi külastust temalt uurisin, mida tema spaahotellist arvas, siis ta kinnitas täpselt sama, mida kõik mu sõbrad ja tuttavad on öelnud. Heas hinnaklassis mõnus hotell, superior tuba oli meeldiv ning jah, toad ei ole võib-olla sama luksuslikud kui neid võrrelda mõne mitmetärni hotelliga, kuid selline võrdlus oleks ka juba eos ebaaus.

Kindlaks plussiks on asukoht rannarajoonis ajaloolise Vallikraavi ääres, vaid mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel Pärnu südalinnast ja rannast.

Esmakordselt avas hotell külastajatele oma uksed 1993. aastal. Tänaseks päevaks koosneb hotell neljast kaasaegse ja modernse lahendusega hoonest, millest viimane, neljas korpus, valmis 2012. aastal. Kõik korpused on omavahel ühendatud klaasgaleriidega, mis võimaldab mugavalt liikuda eri korpuste vahel.
Neljas majutuskorpuses on 154 kaasaegse sisustusega numbrituba. Kõik toad on allergiavabad ja mittesuitsetajatele. Spaa ise on smedical spa, seega võib olla ei ole see esimene valik, kuhu abikaasaga kahekesi romantilist nädalavahetust veetma minna, kuid lastega, emaga, sõbrannadega või miks mitte ka vanaemaga, kellele võiks eriti pakkuda huvi spaa ravivõimaluste osa, on hotell äärmiselt hea valik. Mõnele külastajale võib esimese hooga tunduda harjumatu, et olemas on apteek ja arstid, kuid ootamatute haiguste, mis kahjuks ka Liivit hotelli külastades tabas, puhul on see eriliselt tänuväärne ja suureks plussiks. Samas ei jää tunne, et oleks kusagil polikliinikus ringi liikumas, sest hotell ja ravispaa osa on tehtud võimalikult hubaseks.

Uuenduskuuri on saanud hotelli söögisaal, mis on tagasihoidlik ja meeldivalt mahedates toonides ning mahutab lausa 200 külastajat. Kui mina olin kuulnud nurinat hommikusöögi kohta, siis Liivi abikaasa kiitis seda taevani (kahjuks Liivi ise oli eelpoolmainitud haiguse tõttu samal ajal hotellitoas) ning andis erilised kiidusõnad edasi kohvi osas. Hea kohvi tähtsus ühe hotelli hommikusöögi terviku juures ei ole sugugi väike, vastupidi, see võib muidu hea kogemuse lausa ära nullida. Mina ise olen kohvi suhtes väga valiv ja isegi pirtsakas ning seetõttu rõõmustas mind ääretult see, et hea kohv eraldi välja toodi.

Veekeskuse kohta kuulsin ma ka Liivi käest, nii nagu eranditult igalt seda spaahotelli külastanud sõbralt-tuttavalt, et veekeskus on selles hotellis lihtsalt ülim. “Veekeskus on neil viimase peal! Seda kiidan küll taevani, eriti meeldis õues olnud iglusaun!” kiitis Liivi ja lisas, et veekeskuse kohta ütleks ta, et see on külastatud veekeskustest kõige lahedam. Sopiline ruumijaotus ja siseviimistlus teevad selle juba omaette lahedaks, ka auru-soolasauna sopilisus oli lahe ja üldse oli see vist kõige avaram aurusaun, mida ta näinud oli. “Jaapani basseini asukoht oli meeldivalt peidus, seal saime kahekesi pikalt kuumas vees mõnuleda. Veekeskuse külastus oli juba iseenesest nii lõõgastav, et lõõgastavatest protseduuridest ei osanudki puudust tunda,” rääkis Liivi ja mulle tundus, et Viiking sobib siiski suurepäraselt ka romantiliseks nädalavahetuseks.

Kui ma Liiviga rääkides lõpetuseks küsisin, miks ta sellise üleskutse “Liis spaasse” tegi, vastas ta: “Ma kindlasti ei teinud seda selle mõttega, et teen head ja siis saan head. Lihtsalt hea meel oli, et inimene saab terve perega minna spaahotelli, mille jaoks ta poleks ise nii pea võimalusi leidnud. Siin kohal tänan mina siiralt ja südamest Viiking Spaa Hotelli, kes Liivi panust märkas ja talle puhkuse kinkis. Aitäh! Minu arvates ei ole sellised kingitused ja tähelepanekud kuigi tavalised meie hallis argipäevas ning seetõttu minu jaoks oli see nii tänuväärne ja armas žest nii Liivi kui Viiking Spaa Hotelli poolt.
Kutsun teidki üles rohkem ennast ümbritsevaid inimesi märkama! Ja spaahotell Viikingit külastama, mul endal tekkis vastupandamatu soov nädalavahetus just seal veeta.
Hotelliveebis pakutavate Viiking Spaa Hotell puhkusepakettidega saate tutvuda SIIN

17. mai 2017