Blog

Oh keeruta, lennuta…

“Oh, keeruta, lennuta, linalakk-neidu, kel silmist nii kelmikaid sädemeid lööb! Ei sellist küll maailmas kusagil leidu kui Saaremaa heinamaal juunikuu ööl,” lõõritasime me kõvasti ja valesti autoga Kuressaare poole sõites. Juunikuu ööst oli muidugi asi kaugel, sest auto temperatuurinäidik näitas väliseks õhutemepratuuriks miinus üks ning oli novembrikuu. Mind ajab tegelikult muigama, et kui tavaliselt kipuvad inimesed Saaremaad külastama pigem suvisel ajal, satume meie valdava osa ajast sinna just külmal ajal. Meile meeldib abikaasaga talvel Saaremaal patareisid laadimas käia. Kes käib päikeselises Tais, kes talvisel Saaremaal.
Seekord valisime me ööbimiseks vanalinnas asuva Johan Spa (vaata Hotelliveebis olevaid pakkumisi SIIT). Seekord saigi otsustavaks asukoht, sest kuigi Kuressaare on pisike koht ja kõik asub niikuinii käe-jala juures, siis meil oli plaan õhtul ka La Perlasse sööma minna ja me tahtsime, et saaksime seda teha autota.

Hotell ei ole suur – 48 toaga, kuid 1998.aastal avatud hotellile, lisandus 2007.aastal SPA osa koos saunade, basseinide, restorani, konverentsisaalide, ilu- ja kehahooldusalongi, välibasseini, väliterassi ja katuseterassiga. Johan SPA hotell võitis Kuressaare Arhitektuuri- ja sisekujunduse aastapreemia 2007.aastal ja kui hotellis ringi vaadata, siis te saate väga hästi aru, miks. Hotelli iseloomustab lihtsus, privaatsus, omanäolisus ja naturaalsus.
Spaa osa on tilluke, kuid absoluutselt mingit põhjust ei ole rahulolematuseks. Mulle meeldivad sellised väikesed spaad, kus saab vaikselt mullivannis liguneda, peale meie oli spaas veel kolm inimest, kellega saime niimoodi jutusoonele nagu oleks tegu vanade tuttavatega, nii et saunatamisest sai ootamatult tore seltskondlik õhtupoolik. Meil muide vedas täiega, ma ei olnud hotelli broneerides vaadanud, et just järgmisel päeval läks veekeskus paariks päevaks remonti.

Eraldi tahaksin ma aga kiita privaatsauna. Privaatsauna saab ühendada ka 25-kohalise kaminaruumiga, kust avaneb romantiline vaade Kuressaare vanalinnale. Hind 25 eurot/h ja igati seda hinda väärt. Istud mullivannis hotellikatusel, käes vahuveiniklaas ja mõnuled. Kui ööbite Johan SPA hotellis, siis ma kindlasti soovitan teil privaatsaun ära proovida. Ka snäkivalik, mille me sauna tellisime, oli täiesti okei. Ei midagi erilist ja võib olla mitte kõige luksuslikum valik vahuveini kõrvale, kuid siiski täiesti piisav, et midagi hamba alla pista. Mina ei nurise.
Ma ei olnud endale ammu lubanud ühtegi kehahoolitsust ja mul oli siiralt hea meel, et mul nüüd selleks võimalus oli. Ilumaailmas on kasutusel prantsuse spaabränd Sothys, looduslähedane Organique spaa-sari ja juuksehooldusteks kasutatakse Leonor Greyl tooteid. Minu valik langes 60-minutilise meelerahu massaži kasuks (hind 45 eurot). Kui ma siiani olen öelnud, et parima massaaži sain ma Grand Rose spaas, siis peale sea massaaži olen ma kahevahel, kumba siiski oma lemmikuks pidada. Väga heade kätega massöör oli. Piisavalt tugev, mulle pigem meeldib tugevam massaaž, kuid samas kuidagi õrn, nii et ma olin vahepeal lausa magama jäämas.

Samuti jäime me rahule nii toa kui hommikusöögiga. Teenindusega loomulikult ka, see oli sõbralik ja abivalmis, ning ei saa ka öelda, et keegi oleks pingutanud rohkem,sest teadsid, et oma külastusest ka väikese loo kirjutan. Nad nimelt keegi ei teadnud seda. Seega ma julgen Johan SPA hotelli vägagi soovitada.
Kuidas me aga jäime rahule ühes teises Kuressaare spaas, sellest juba varsti.

14. dets. 2016
Mis saab reisil viltu minna?

Mis saab reisil viltu minna kui olemas on rongipilet, lennupilet, hotelli broneering ja ka passid ning rahakott on olemas? Tundub, et suurt ei midagi, aga kui reisile satun mina ja ikka Skandinaaviasse ning koos oma kolme-aastase tütrega, siis ikka saab. Seda “Vale pöörde” (LINK) lugu mäletate? Siit võib aimu saada, et minuga reisile minnes ei ole kunagi igav.
Niisiis. Mina ja mu tütar reisimas. Kui lauses on need neli sõna, siis ilmselgelt saab viltu minna palju. Esiteks olin ma Lillehammerist Oslo lennujaama ostnud pileti hilisemale rongile kui planeeritud. Ei midagi traagilist iseenesest, me oleks võinud ka tund aega hiljem minna, kuid nii tobe oleks lihtsalt olnud oma saja koti ja kohvriga raudteejaamas oodata pisikese vea pärast. Mul läks hästi, konduktor lubas meid ka vale piletiga rongi peale
Ja siis jõudsime me hotelli. Ma hakkasin maksma. Mu kaart ei toiminud. Seal me siis seisime nagu kaks kurvakuju rüütlit. Korraks leidsin ma end mõttelt, et me veedame öö lennujaamas. Kusjuures algselt oligi mul see plaan, sest lennuk läheb homme nii vara, et Lillehammerist ei tule rongi. Aga ma sain nii hea pakkumise ühest Gardermoeni lähedal asuvast hotellist, et otsustasin selle kulutuse teha, et laps ei peaks kusagil põrandal magama. Mina oleks hakkama saanud. Siis tuli mulle meelde, et mul on ligipääs abikaasa kontole. Et ma võiks ju sealt “varastada”. Ma teadsin, et seal on raha. AGA selgus, et pool tundi enne oli ta sealt raha välja võtnud ja konto oli tühi. Tagasi lennujaamas põrandal magamise juures?
Ma ei tea, kas laps ja tuhat kompsu mõjus, aga hotelli vastuvõtus töötanud meesterahvas maksis toa eest ise ära. Täiesti uskumatu mu meelest, aga äärmiselt abivalmis.

Mis aga puutub hotelli, siis valituks sai Thon Hotel Gardermoen, mis asub lennujaamast mõne kilomeetri kaugusel ja kuhu viivad iga kümne minuti tagant shuttle-bussid. Lennujaama lähedal on palju hotelle, kuid see “budget-hotell” üllatas mind äärmiselt hea hinna ja kvaliteedi suhtega. Hinna eest ca 50 eurot öö ei oodanud ma kuigi palju, kuid üllatusin väga meeldivalt. Jah, tuba ei olnud teab mis hubane, kuid seal oli olemas korralik tv, suurepärane voodi ja väga kvaliteetsed tekid-padjad. Minu varasem kogemus “budget-hotellidega” ütleb, et just padjad ja tekid kipuvad sellistes hotellides nigelapoolsed olema. Varast hommikusööki pakuti juba kella neljast ning seegi tegi mu meelest silmad ette nii mõnegi hotelli tavahommikusöögile. Ma julgen seda hotelli soovitada teistelegi, kes Oslo lennujaama lähistel sobivat ööbimiskohta otsivad ning olen üsna kindel, et kui me peaksime isegi uuesti Gardermoenis ööbima, siis see hotell vastab absoluutselt kõikidele tingimustele, mida üks reisisell hotellist ootab.

7. dets. 2016
Presidendivääriline hostel

Nooremana olen ma ööbinud igat tüüpi hostelites, noortereisidel valiti ikka soodsaim ööbimisvariant. Ma ei saa öelda, et need oleksid olnud väga ebameeldivad kogemused, kuid siiski tunnen ma täna, 35-aastaselt, et sõna hostel tekitab minus mingit tõrget. Paar aastat tagasi pidime me olude sunnil ööbima ühes Oslo hostelis, mis oli küll võrratu asukohaga, kuid äärmiselt külm ja isikupäratu ning ma lubasin, et rohkem ma, kui vähegi võimalik, hosteleid ei külasta. Siis ma veel ei teadnud, et oma sõnade söömiseks ei lähegi teab kui kaua aega.
Nimelt avas Tartus selle aasta kevadel uksed butiikhostel nimega Hektor Design Hostel ning tahes tahtmata tõmbas selline nimi tähelepanu. Te jäite ju ka mõtlema, et mis see siis on? Uus Hektor Design Hostel Tartus on nagu sõõm värsket õhku – butiik, mis on loodud pakkuma uut sorti majutusteenust hotelli kvaliteedi ja hosteli hindadega. See on nutikas & lihtne kombinatsioon traditsioonilisest teenusest, moodsast & funktsionaalsest disainist ning taskukohasest ööbimisvõimalusest igat tüüpi reisija jaoks.

Visuaalsest perspektiivist on Hektor täis kunsti & disaini, sest nii väliselt kui sisemiselt on maja hästi läbimõeldud & planeeritud meisterlike artitektide poolt büroost KAMP Arhitektid, partneri & arhitekti Jan Skolimowski eestvedamisel. Graafilise ja sisedisaini elemendid on loodud talendika disaineri käe läbi stuudiost Tuumik Graphic Design, Hr. Martin Eelma, kes on pärit nende naabrusest – Aparaaditehasest.

Kaunis sisegraafika on kõrgeima kvaliteediga teostanud kunstnikud stuudiost Stencilit, samuti Aparaaditehasest. Nagu kirss tordi peal on geniaalsed tänavakunsnikud rühmitusest Multistab jätnud oma märgi Hektori keldrikorrusele. Ja veel, meie tubade seintel ripuvad Ahti Sepsivarti kunstiteosed ja mitmed unikaalsed mööblilahendused majas on toodetud Eesti iseseisvate mööblitegijate poolt spetsiaalselt Hektori jaoks.

See kõik ei kõla ju sugugi klassikalise hosteli moodi? Hostelis on 230 tuba, toa hinnad ühele inimesele algavad 15 eurost. On olemas nii ühe-kuni neljainimese toad, kui ka narivooditega toad gruppidele, kus hinnad samuti algavad 15 eurost. Kardate narivooditega tube nagu mina? Et on ebameeldivalt külmad ja kõledad? Ilmaasjata kardate. Siit tulebki välja Hektor Design Hosteli erinevus. See on butiikhostel, mis on mõnus ja hubane, kuid samaaegselt ka hostelile kohaselt soodne. Ilmselt ka omamoodi vaatamisväärsus, sest inimesed nii Eestist kui välismaalt tulevad uudistama, et millega ometi tegu on.
Lisaks tubadele on olemas ka külaliskorterid pikemaks peatumiseks. Multifunktsionaalses majas on lisaks majutusele palju mugavusi – moodne jõusaal ja joogaruum, et kasvatada füüsilist & vaimset jõudu; lounge lauajalgpalli & projektoriga filmiõhtute korraldamiseks; saun, pesuruum ja täisvarustusega ühisköök; ning täisteenindusega kohvik Hektor Cafe koos raamatukoguga maja esimesel korrusel.

Eelmisel nädalal üllatas Eesti avalikkust ka Tartu- ja Jõgevamaad külastanud president Kersti Kaljulaidi ööbimiskoha valik – valituks ostus just uus disainhostel. Hosteli 25 erineva toatüübi seas presidendisviiti küll ei leidu, kuid Kaljulaid kinnitas, et jäi oma ööbimisega disainhosteli kahetoalises külaliskorteris igati rahule. Minu arvates on äärmiselt kiiduväärt, et president sellise valikuga tunnustas uutmoodi ööbimiskogemuse pakkujaid Tartus.
Tartu on teadupärast heade mõtete linn. Hektor Design Hostel kinnitab seda. Hotelliveebis saadaolevate hosteli pakkumistega saate tutvuda SIIN

19. nov. 2016
Mõisapuhkus lapsega – kas romantika surm?

Mõisapuhkusega seostub enamikul meist ikka romantiline puhkus, meie aga läksime sinna terve perega ehk siis kaasas oli meil ka meie kolme-aastane tütar. Kui te nüüd mõtlete, et see peab ju küll romantika surm olema, siis meie avastasime seekordse külastuse käigus hoopis teistsuguse romantika. Õdusa pereromantika. Ma ei tea, kas selline asi termin tegelikult ka olemas on, kuid täpselt nii me tundsime. Meie külastuse mõte oligi tegelikult kolmekesi koos aega veeta, et niimoodi tähistada tütre sünnipäeva. Võib ju arvata, et kolme-aastane ei hinda veel seesugust sünnipäeva, kuid mina arvan, et olulised on ühised mälestused ning iga väiksem ja suurem tüdruk tahab kasvõi korra elus end printsessina tunda. Kõue mõis sobib selliseks printsessi-elamuseks lausa ideaalselt, sest tegu on justkui fantaasialossiga, kus avastamist jätkub igal sammul ja vahepeal oleks tunne nagu oleks sattunud kuhugi teise sajandisse või lausa muinasjuturaamatusse, lisaks veel natukene peidetud ja müstiline asukoht, keset metsa.

Ma olen nüüd natukene kahevahel, kui palju ja mida teile Kõue mõisast rääkida. Ühtepidi tahaksin ma lasta rääkida piltidel, mis teadupärast annavad edasi tuhat sõna, kuid teisalt ei tahaks ma teilt ära võtta avastamisrõõmu ning püüaks säilitada salapära. Teil on ju kindlasti mingi pilt vaimusilmas, milline võiks üks mõisahotell välja näha, kuid ma usun, et Kõue mõis lööb teid pahviks. Selle koha maagia, kus ühtseks tervikuks on sulandunud ajalugu, arhitektuur ja loodus, poeb teile sügavale sügavale hinge. Ka hinna osas on võimalik näiteks Hotelliveebist just endale sobiv pakett leida ning igal juhul end teretulnud ja luksuslikult tunda (LINK). Kõue mõis on üks Eesti vanimaid mõisaid ning on väga tugevalt seotud selle maa ajalooga. Mõisa on esmakordselt mainitud 1241. aastal Taani hindamisraamatus. Mõisa paksud ja korrapäratud seinad annavad alust arvata, et algselt võis see olla keskaegne vasallkindlus. Härrastemaja on ehitatud mitmes järgus, pillav ornamentika lisati barokiajastul. Mõisa rikkaliku ajaloopaatina on erakordsel viisil ellu äratanud filmilooja, kunstnik ja aktivist Mary Jordan. Igas toas ja pisemaski detailis on näha isiklikku puudutust ja äärmist läbimõtlemist, et siin tunneks end hästi igaüks, peatudes hotellis kas ühe ööpäeva või terve nädala.
Mina tean täpselt, kus me järgmise aasta augustis on 10. pulma-aastapäeva peame. Ma näitan teile paari põhjust.

Kõue mõisas on kokku 19 külalistetuba, mille nimed on inspireeritud mõisa kunagise omaniku Otto von Kotzebue eluloost ja maailmarännakutest. Mõisa kümme luksuslikumat tuba (sviidid, Deluxe ja Superior toad) asuvad peahoones ning ülejäänud üheksa Superior tuba kaasajastatud tall-tõllakuuris.Peamaja ajaloohõngulisi külalistetube iseloomustavad eksklusiivne antiikmööbel, uhked kangad, tube täiustavad hoolikalt valitud kunstiteosed ning raamatud. Tall-tõllakuuris asuvatel Superior tubadel on igaühel ruumikas klaasveranda vaatega mõisapargile. Tall-tõllakuur on renoveeritud modersemas stiilis, kuid siiski on säilitatud vanu originaaldetaile ja puittalade konstruktsioone.

Ma võiksin siin lõpetada, sest mulle tundub, et pildid on juba edasi andnud rohkem kui ma sõnadega suudaksin, kuid ma ei taha veel lõpetada. Ma tahan teile veel rääkida teenindusest. Me külastasime seda hotelli esmakordselt, kuid juba sellest hetkest kui me uksest sisse astusime, jäi mulle mulje nagu oleksime me siin varem käinud. See soojus ja sõbralikkus, mis meid selles majas ootas, oli imetlusväärne. Kui me varahommikul juba enne hommikusööki maja peal ringi jalutasime, küsiti mult, kas ma sooviksin kohvi. Mitte kordagi ei unustatud ära väikest külalist. Ka siis kui mina ise kippusin unustama, et talle juua tellida, küsiti meie tütrelt, mida tema sooviks. Iga töötaja, kellega me kohtusime, naeratas meile, just täpselt nii nagu me oleksime selle hotelli püsikliendid. Kuna meie külastuse eesmärk oli ju mõisaõhtusöök ühele toiduhuvilisele tüdrukutirtsule, siis õnnestus meil külastada ka kööki ja saada tuttavaks kokaga. Mõisarestorani menüü vajaks lausa omaette postitust. Metstuvi, foie gras, sea kõhuäär – kõik need ja teised road paitasid meie kõhtu, nii et riskides jälle kõlada klišeelikult, oleksin ma tahtnud nurru lüüa. Kui aga lapsele, kes on suur Elsa ja Anna fänn, toodi lauale spetsiaalset tema jaoks koostatud Elsa menüü ning hiljem suur šokolaaditort üllatusena tulid mul pisarad silma. Selles hotellis on kõik viimse detailini läbi mõeldud.

Enne kui ma lõpetan näitan ma teile veel, mida ma pean silmas, kui ma räägin detailidest. Ma ei pea siinkohal silmas hommikumantleid ja toasusse, mis toas olemas olid, või muid sarnaseid asju. Ma pean silmas detaile, mis toovad teieni lood maailmarännakutest, ajaloolistest sündmustest, detaile, mis teevadki Kõue mõisast Kõue mõisa. Selle nii erilise, omanäolise ja imelise butiikhotelli Tallinna lähistel.

Fotod: Kõue mõis

10. nov. 2016
Ruunawere Postipoiste maja – puhkus kõikidele romantikutele!

Ruunawere Postimõis on koht, mille nimi paljudele ehk esimese hooga väga palju ei ütle. Polnud minagi erand, ehkki teadsin paari tuttavat, kes teadsid rääkida, et 1824. aastast pärit koht metsaradade, soode ja rabade keskel pakub meeldivaid üllatusi ja rõõmsat avastamisrõõmu igaühele. Mmmm… kõlas ahvatlevalt! Ja ehkki laupäeva hommikul Ruunawerre teele asudes vihises tuul näkku ja külma vihmasabinaga kukkusid hoolikalt koolutatud juuksed nukralt lonti juba poole tunniga, oli meeleolu teele asudes ikkagi kuidagi pisut ülev.

Tere tulemast, me ootasime teid
Peagi olimegi Ruunawere Postimõisas kohal, kesk ümbritsevaid metsi ja uskumatult värsket sügist õhku. Vihm oli lakanud, tuul puhises kuskil mujal ja üleüldse tundus, nagu oleksime jõudnud kõigest neljakümne viie minutiga hästi hoitud salajasse kohta, millest keegi peale meie midagi ei teadnud. Ruunawere Postimõis säras õhtuhämaruses kutsuvalt pea- ja hotellihoonega täistuledes, mets kohises ning kuskil kaugel huikas lind. Olime puhkusepaketiks valinud majutuse koos õhtusöögiga romantilises Postipoiste majas, seega ootasime huviga, mis meid ees ootab. Esimese vastuvõtjana tervitas meid suur kollane kass. Meid nähes lõi ta saba tervituseks lipuna püsti ja astus sama otsustavalt peamaja poole nagu kunagi moodustasid inimesed üheskoos Balti keti. Võtsime igaks juhuks kärmelt kotid ja astusime tema järel hotelli sisse registreerimist tegema. Tuli välja, et meid juhatatigi õigesse kohta! Maja perenaine võitis meie südamed kohe oma siiruse ja sõbralikkusega. Kui olime tutvunud üksteisega, uudistanud ajaloolise hõnguga peamaja ning söögituba, oligi aeg suunduda Postipoiste majja.
Olime liigutatud. Mitte et antud olukorras oleks midagi erilist olnud aga just see külalislahkus ja soojus, mis õhkus nii maja perenaisest kui meid ümbritsevast, puudutas. Põhiasjad on põhiasjad. Iga külaline tahab tunda end oodatuna kohas, kus sind tervitab suurepärane vastuvõtt ning asjatundlik teenindus. Seda me ka saime. Tundsime, et olime tõesti oodatud.
Romantika alaku!
Triks-traks, keerasime Postipoiste maja ukse lahti ja… ahh! Meid tervitas mõnus soojus ja saunalõhn. Avar kaminaruum tugitoolide, diivan koos valmispandud tee ja kohvivaliku, tasside ja lusikatega, klaasist seinaga lavaruum, puust kümblusvann nagu vanas heas filmis, valge nahast diivan, millel hea kaasatoodud raamatut lugeda, soe naturaalne laudpõrand, lai sammastega voodi ja ääääärmiselt mõnus magamistuba koos suure teleka ja helisüsteemiga. Mõtlesime, pagan, selle biidiga saab vabalt kõikidele metsaelanikele ühe korraliku disko korraldada! Käisime toast tuppa ja avasime vahuveini. Ideaalne! Kõlistasime pokaale, panime sauna sooja, pikutasime, saunatasime, pikutasime, käisime vannis ning ajal polnud järsku enam mingit tähtsust. Kõik oli hästi. Ei, lausa suurepärane!

Kui hiljem õhtul restoranis veel hiiglasliku ja imemaitsva prae kahe peale peaaegu söödud saime, siis hoolimata algselt planeeritud metsaretkest (ja muust) ei jõudnud me neid ellu viia. Jah, see õhtusöök oli tõesti ei rohkem kui vähem kui hiiglaslik. Suur seakoot koos köögiviljade ja ahjukartulitega – nendest oleks saanud söönuks mitte kaks inimest, vaid pere! Lihtne, samas nii maitsev, kõike niiiiiii palju… ehh. Andsime oma parima aga siiski jäi peaaaegu pool alles. Tõesti, siinsamas oli võimalus minna matkarajale, käia püstkojas, nautida ajalugu Varbola linnuses, külastada Eestimaa Kivide Kuningat, ajada masinale hääled sisse ning pugeda Eesti suurimatesse karstikoobastesse. Huvitavat tegemist kuipalju! Piinlik tunnistada aga meie jõudsime… vaid oma majja tagasi. Läitsime kaminas tule ja ei teagi, kas oli see liiga heast saunast, vannimõnudest, headest kokteilidest või toiduelamustest- igatahes olime ilma selle kõigetagi rahulolust oimetud.

Me kohtume veel
Lahkumispäeval hommikusöögilauas arutasime kohvitassi taga, et kummaline, et hoolimata sellest, et Ruunawerest ei leia ülevoolavat glamuuri, luksuslikku spaad või veekeskust, on see koht oma lihtsuses ometi nii võluv ja romantiline. Jah, kui oleks väga otsinud, oleks kindlasti leidnud ka vigasid, mille peale kulmu kortsutada. Aga kas ikka olekski? Meie jaoks polnud peamajast eraldi asuv söögituba miinus, sest nii sai rahulikult sealasuvatest inimestest ja mürast hoolimata oma õhtut ja üksteist nautida. Jah, mõni nurk või koht oleks ehk vajanud värskendust, aga siis? Kõik oli puhas sellest hoolimata. Võtke sama Hotelliveebi romantikapakett (LINK) nagu meie, majutuge Postipoiste majas ning neid muresid pole.
Tõsi, hommikulaud polnud kõikvõimalikest erinevatest hõrgutistest just maani lookas, kuid see polnudki koht, kust seda peaks eeldama või ilmselgeks pidama. Eriti veel, kui kohv oli võrratu, kõik, mis buffet laual leidus, väga-väga maitsev, koduselt tuttav ning jätkus küllaga ka neile, kes saabusid uniste nägudega kohale alles loetud minutid enne hommikusöögi aja lõppu.
Milles siis küsimus?

Hiljem, jalutades veel ringi enne lahkumist, värsket maaõhku sisse hingates, sügisvärvides küütlevat metsaviirgu vaadates ja kuulates, kuidas eemal metsas haukusid paar sellesuvist noort rebast, teadsime sõnatult – nii peabki. Selline peabki olema üks päriselt üksteise jaoks võetud aeg, kus telefonid, arvutid, kõpskingad ja juukselakid ununevad kotti ja see ei loe. Noh, päriselt ei loe. Väga hea ja rahulik oli olla. Nii hea nagu oleksime saanud korraks pilgu visata omapärasesse muinasjutumaailma, mis jõudis just alata, kui juba oli lõppemise aeg.

Me tuleme siia kindlasti tagasi.
Aga ühte viga enam rohkem ei tee. Seda, et jääme vaid üheks ööks.

7. nov. 2016
Persoonilood: PK Ilmarine vastuvõtujuht Mariana

Alles sel kuul külastasin ma PK Ilmarine hotelli (LINK), kus ma sain väga meeldiva teendinduse osaliseks ja nii otsustasingi ma järgmise persooniloona tutvustada teile veidike lähemalt hotelli vastuvõtujuht Mariana Tomelit, paludes tal vastata mõnele lihtsale küsimusele. Palun saage tuttavaks!

Kaua oled töötanud PK’s?: Järgmisel aasta mais täitub neljas aasta.

Kuidas jõudsid PK’sse?: Õppisin EHTE kõrgkoolis ning üks õppejõud töötas hotelli restoranis Wiegand. Tema kaudu alustasin Wiegandis praktika ja tööga ning sealt edasi juba praktikaga hotelli vastuvõtus. Peale praktikat pakuti mulle vastuvõtuadministraatorina tööd, edasi sain vahetuse vanemaks ja nüüdseks olen olnud vastuvõtujuhi kohal alates 2016 aasta veebruarist.

Õppisid, kus ja mida?: Õppisin Eesti Hotelli-ja Turismikõrgkoolis hotellimajandust kolm aastat.

Kuhu tahad edasi liikuda? Pole päris kindel, aga hotellinduses karjääriredelil tõusimine on üks tõenäoline variant.

Mida/Keda mäletad oma esimesest tööpäevast? Mäletan seda, et olin pabinas, kas ikka saan kõikide klientidega hakkama ja kartsin telefonile vastata. Esimene tööpäev on alati natukene hirmutav.

2016 aasta suve kõige meeldejäävam tööpäev?: Kõige meeldejäävam oli päev, mil puhkuselt naasesin. Avades oma kontori ukse, sain suure üllatuse osaliseks – ei teadnudki, kas naerda või nutta. Minu kolleegid olid mu töölaua ja selle ümbruse pehmelt öeldes ümber kujundanud – õhupallid igal pool, kõik laual olevad esemed oli ära pakitud, laud oli täis veetopse, arvuti oli juhtmetest lahti ühendatud, tool oli kaetud paberiribadega, teipi oli igal pool. Mul läks natune üle tunni aja enne kui sain laua taha istuda ja tööle asuda.

Mis on Sinu ameti kõige raskem külg?: Eks paljud uued ülesanded tunduvad esmapilgul keerulised või rasked, aga õnneks kõik on õpitav. Vastutust on palju ja meeskonnal tuleb pidevalt silma peal hoida, et teenindustase oleks hea ja kliendid rahul.

Mida naudid oma töö juures kõige enam?: Naudin töö mitmekülgsust ja seda, et mul on au töötada koos suurepäraste kolleegidega.

TEKST: PK Ilmarine Hotel

25. okt. 2016
Käime katuseid mööda

Ma ei saa öelda, et ma oleksin kõige romantilisem inimene, kuid ometigi janunen ka mina aegajalt luksuse ja romantika järele. Nagu me kõik, kas pole nii? Ja nii sattusin ma romantikapaketi otsingutel Barons hotelli pakkumiste peale.
See hotell on mulle ammune tuttav, 2004. aastal töötasin ma vanalinnas ja liikusin iga päev sellest hotellist mööda. See jättis alati nii suursuguse ja majesteetliku mulje, tundus luksuslik ja kättesaamatu, aga ma unistasin ikka, et küll tuleb see päev kui ma seal ööbin. 12 aastat hiljem astusin ma Barons hotelli 1932.aastal valminud pöörduksest sisse ja ma tõdesin, et ei olnud eksinud. Hotell oli täpselt nii majesteetlik nagu ma arvanud olin. Ütlen kohe ka ära, et kui te ei armasta vana aja hõngu, siis see hotell ei ole teile, see on aga tõeline pärl ajaloo armastajatele.
Mulle tundus, et selle maja igal trepiastmel, seinal oli oma lugu rääkida. 1911.aastal siin asunud Vene kommertspangast, majas elanud pangatöötajate ja tavaliste inimeste korteritest, aga ka väikestest hävingutest. 70-ndatel aastatel tassisid poisikesed 4. ja 5. korruse elanikele mõeldud väikese lifti maast laeni pappkaste täis ning süütasid need põlema, lift sõitis keldrisse. Kuna suits tõusis liftišahti kaudu pööningule, ronisid tuletõrjujad kogu oma varustusega esmalt sinna. Nende askelduste tõttu kaotatud aja tulemusena hävis väike lift.

1977-78. aastail hakati 4. ja 5. korruse elanikke mujale asustama. Kolimise käigus selgus, et üks endine pensionärist pangatöötaja oli oma toas tammepuust parkettpõranda laevade värvimiseks kasutatava punase kruntvärviga üle värvinud. Samuti üritas tolleaegse ministrite nõukogu esimehe esimese asetäitja poeg remonttööde ajal 4. korruselt kahte juugendstiilis kaminat oma koju „hoiule“ viia. Õnneks tal see ei õnnestunud ja kaminad on siiani tubades olemas. Pealesõjaaegsel perioodil olid tammepuust peatrepi käsipuud kellegi käsul musta ahjulakiga kaetud, tänaseks on need oma originaalkujul taastatud.
Vältimaks selliseid juhtumeid, on hoone ja enamus selle sisustusest tänapäeval muinsuskaitse all.

Meie ööbisime viiendal korrusel asuvas Barons sviidis. Kui te tahate Tallinna vanalinna näha hoopis teise pilguga, siis see on ilmselt ainuõige hotellituba. Ma ei ööbinud hotellis esimest korda, kuid ometigi tekkis mul selline tunne, selline lapsik elevus, midagi sõnaseletamatut. Ma kõndisin ühest toast teise, imetlesin vanalinna tornidele avanevat vaadet vannitoast, elutoast, magamistoast ja siis jälle uuesti otsast peale. Mul oli tunne nagu ma käiksin katuseid mööda, suhtleksin Vana Toomasega. Ma kujutasin vaimusilmas ette, et on aasta 1911, tuba ja õhustik selles hotellis lasi mu fantaasial lennata. Ma tean, et see kõlab tobedalt, kuid mul ei ole isegi häbi tunnistada, et sellest sviidist lapselikku elevusse sattusin.
Hotellis on 33 tuba, väike konverentsiruum Talking Heads, sigariruum ning saun (nii leili- kui aurusaun). Maja sviidid on kas saunade või mullivannidega ning mõnes toas on võimalik vannis mõnuledes nautida vaadet vanalinnale. Ainulaadne on ka sigariruumi ja konverentsiruumi eraldav seifiuks – sellist näiteks Eesti Panga hoones pole.

Minu abikaasa suureks rõõmuks ööbisime meie sviidis, kus oli saun. Samuti oli vannitoas olemas kõik vajalik selleks kui midagi tualett-tarvetest maha ununes. Kusjuures ka kõrvatropid. Sest asub ju hotell ikkagi vanalinna tuiksoonel, pubide ja restoranide vahetus läheduses, kuid kõrvatroppe minul (kes ma olen väga kerge unega) igatahes küll vaja ei läinud.

Hotellis asub ka juugendstiilis restoran Margarita ja lobby-baar. Mõlemad mugavad kohtumispaik, kus pakutakse heatujulise teeninduse ja naeratuse saatel kas maitsvat ärilõunat või a la carte menüüst valitud gurmeeõhtusööki, kohvi, kokteile, erinevaid veini- ja viskisorte, sigareid ning suupisteid. Lobby-baari sisustab hea taustamuusika ja rahulik, sajanditagune juugendstiilis interjöör.
Heatujuline naeratav teenindus on kindlasti selle hotelli märksõnadeks. Enne kui ma suutsin märgata oli mulle avatud liftiuksed, naeratuse ja komplimentide saatel toodi tuppa vahuvein, hommikusöögilauas tundus laud end lausa ise koristavat, lahkudes ja mõnusa small talki saatel juhatas portjee meid parklasse, avas meile väravad ja seda kõike ikka naeratades. Seda, et ma oma kohvrit ise ei pidanud tassima, ei pea ma vist isegi mainima.
Mina ja mu abikaasa lahkusime hotellist värskete ja väljapuhanutena, laetud täis positiivset energiat ning romantikat. Kui te olete romantikapaketi otsingutel, siis minu soovitus on kindlasti vaadata üle Barons hotelli pakkumised SIIT. Sellest hotellist kohe õhkub romantikat. Isegi kui te ei ole hingelt kõige romantilisemad, vaid olete selline keskmine abielupaar nagu meie, siis siin hotellis muutub kõik. Minu sõna selle peale!

13. okt. 2016
Siis, kui ma esimest korda hotelli nähes ehmusin

Sel nädalal olin ma endale ööbimiseks valinud PK Ilmarine Hotelli Põhja puiesteel vägagi mitmel isiklikul põhjusel. Esiteks oli mul seal lähedal kohtumine ja mugav oli oma asjad hotelli visata, teiseks asub hotell paariminutlise jalutuskäigu kaugusel Balti jaamast (ma eelistan juba mõnda aega linna saamiseks elektrirongi autole), kolmandaks oli mul ootamatult kaasas ka laps, mistõttu väikesed vahemaad olid eriti olulised ja neljandaks kahetsesin ma natuke alati, et oma korterit Ilmarise kvartalisse ei soetanud. PK Ilmarine Hotel oli seega ideaalne variant. Piltidelt tundus ka ilus. Komandeeringu pakett (LINK) sobis samuti.

Kui ma siis Põhja puiestee maja nr 21B juurde jõudsin ehmusin ma. Sel aadressil asus vana ja väsinud ilmega maja, tundus lausa lagunenud ja maha jäetud, ma lootsin, et ma eksisin aadressiga, aga ei, kontrollisin aadressi meili pealt järele. Aga kuidas sinna sisse saada? Uks sel majal tundus olevat selline,et seda pole aastaid avatud. Aga aadress oli õige. Oma suureks ehmatuseks nägin ma maja kõrval keldrikorrusele minevat käiku, kus oli kirjas “pääs hotelli”. Jumal hoidku, mõtlesin ma. Kas tõesti võib olla, et esimest korda mu hotellides ööbimise ajaloos on tegu sellise kohaga, kus ma ööbida ei taha? Isegi hullem kui “Vale pöörde” (LINK) hotell? Kuna ka värav, kust oleks võinud sisse saada, oli lukus, liikusime me edasi, et püüda hotellile läheneda teiselt poolt.
Tegelikult ei olnud lugu muidugi hoopiski nii hirmuäratav kui tundub, sest Ilmarise kvartali peasissepääs ja ka sissepääs hotelli asubki teisel pool, kui et maja number tõesti on sel majal 21B, mis on hotelli aadress, siis korraks jäin ma mõttesse küll.
Aga nüüd siis hotelli juurde. On täiesti hämmastav, et mul ei olnud õrna aimugi, et Ilmarise kvartalis, millest ma olen mingil eluperioodil möödunud pea iga päev, on selline mõnus hotell peidus. Täiesti fantastilise asukohaga ja täiesti suurepärane hotell. Vanalinna piiril, mere ääres ning vaid mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel reisisadamast, raudteejaamast.

Mulle on alati eriliselt südamelähedased hotellid ja üldse hooned, mil mingi lugu rääkida ning mida uhkuse ja austusega eksponeeritakse. Varem asus hotelli hoones 1881. aastal ehitatud Friedrich Wiegland’i masinatehas, mis oli kord tuntud üle kogu Vene impeeriumi. 1920. aastal võttis ettevõte uueks nimeks Ilmarine, mis andis omakorda nime ka 1999. aastal samas hoones avatud hotellile. 2012 sai hotelli nimeks PK Ilmarine Hotel. Hotellis on 105 tuba, selle välimus ja interjöör meenutavad hoone tööstuslikku minevikku, pakkudes samal ajal diskreetset majutust ja erakordset mugavust.

Meie ööbisime kaheses standardtoas, mis oli üllatavalt ruumikas ja vaatega sisehoovi. Mööbel oli tubades ehk mõnevõrra kulunud, kuid hotellis olid väljas sildid, mis palusid külastajatelt vabandust remonttöödest tulenevatest võimalikest ebameeldivustest. See annab mulle aluse arvata, et ka tubade välimus saab värskenduse. Loomulikult on pisikesed kulumisjäljed riiulil või kirjutuslaual juba tegelikult norimine ja võib-olla isegi mitte mainimist väärt. Toa plussideks minu jaoks oli mahukas kapp esikus (mulle meeldib oma kotid ja kohvrid silma alt ära panna, et tekiks kodusem üldmulje) ja vannitoa dušikabiin. Viimane oli stiilne “klaaskapp”, mis välistas kogu vannitoa veega üle ujutamist.

Õhtul kui ma Wieglandi nime kandvast restoranist möödusin, nägin ma paljusid hotelli külalisi seal sülearvutites tööd tegemas. Kui ma oleksin lapseta olnud nii nagu mu komandeeringupakett ette nägi, siis oleks ka mina vist oma õhtupooliku restoranis tööd tehes veetnud. Tundus kuidagi nii hubane ja loogiline. Seekord piirdus minu restoranikülastus aga hommikusöögiga. Mu meelest on nii tore, et üheksal juhul kümnest on Eesti hotellide hommikusöögid sellised, mille kohta ei saa absoluutselt ühtegi halba sõna öelda. Nii jäin ma rahule hommikusöögivalikuga ka siin. Tegelikult olen ma hommikusöögi suhtes väheste soovidega ja kui maitsev kohv ja krõbe peekon on valikus olemas, olen ma juba rahul. Minu tütar on aga alati erakordselt rahul kui hommikusöögilauas on ka koogi-ja puuviljavalik ning need olid täiesti olemas. Ma loodan, et keegi ei pahandanud, et me hommikusöögilauast ka paar küpsist tuppa kaasa “varastasime”. Mina ise annan aga plusspunktid “Külluse” mahla eest. Ma olen teada-tuntud Rõngu Mahla fänn ja seepärast tegi see väikene detail mu südame eriti soojaks.

Kui me olime koju jõudnud, sain ma hotelli müügijuhilt etteheitva kirja – miks ma ei öelnud broneerides, et olen koos lapsega, sest neil olevat kombeks lastele aegajalt kingitusi teha. Ma ikka üldjuhul mainin kui laps kaasas on, puhtast viisakusest, kuid seekord toimus see tõesti nii ootamatult, et jäi mainimata. Hotelli müügijuht aga pakkus, et väikene külaline võiks siiski oma kingituse kätte saada, kasvõi posti teel. Titemamma minus sulas. Topeltplussid hotellile minu poolt. Perepakett (LINK) oleks minu järgmine valik.

3. okt. 2016
Lugu sellest, kuidas ma oma mehele valetasin

Ma alustan tihti lugusid sõnadega “selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama…”. See on üks nendest lugudest.
Kõik sai alguse sellest, et ühel suvepäeval valisime me ööbimiseks Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel’i (saate sellest lugeda SIIT) ja veelgi enam sellest, et mul õnnestus “vana hea mombie’na” saada natuke aega iseendale sealses spaas, lubades endale Anesi 45-minutilise kosutava intensiivhoolduse. Ma pean ausalt tunnistama, et peale emaks saamist olen ma oma näo natukene unarusse jätnud, sest spaaprotseduurid ei ole enam esimene asi, mille peale ma mõtlen ja kui siia lisada magamatus ja armastus päikese vastu, siis tegelikult minu 35+ näonahk karjub selliste hoolitsuste järele. Hinnaks on hoolitsusel 52 eurot ja nii nagu ikka, siis peale protseduuri tundsin ma tõepoolest end värskema ja “ülesklopituna”.
Mul on päris palju nõrkusi, kuid üks neist on sellised väikesed vaiksed hetked spaades, kus keegi sinu näonahka mudib, nii et mõnus rammestus peale tuleb ja mõnikord ma piinlikult oma norsatuse peale üles pean ärkama. Teate seda tunnet?

No igatahes.
Tookord jäi minul spaas käimata, kuid mul jäi see natuke hinge kripeldama. Mulle tundus, et mulle meeldiks see spaa. Ühel päeval kui ma jälle Meritonist möödusin ja mul piisavalt aega oli, mõtlesin ma, et mis seal siis ikka, ma lähen külastan selle spaa ära. Ma olin küll teel raamatukokku, kuid spaa tundus ahvatlevam. Ja pealegi, uskuge või mitte, mul oli kotis õe trikoo, sest ta oli selle minu poole unustanud ja ma pidin selle Cargosse panema. Veider kokkusattumus ja ilmselge märk sellest, et ma pidin spaasse minema. Ausalt, ma ei valeta!
Spaa mulle meeldis. See oli piisavalt suur, SOE ja peaaegu inimtühi. See viimane meeldis mulle veel eriti, sest mu jaoks on kõige hullemad kogemused alati seotud ülerahvastatud saunade-basseinidega. Aegajalt ikka juhtub, et satun spaasse samaaegselt mõne grupiga. Suure basseini vesi oli mu jaoks natuke liiga külm, kuid ma ei ole ka väga suur basseinitaja, pigem veedan ma natuke aega mullivannis (see oli siin mõnus!), käin läbi saunad (aroomisaun oli päriselt aroomisaun!) ja lebasklen lamamistoolidel. Nii ka seekord – ma ostsin kaasa paar ajakirja ja lihtsalt nautisin (veidike süümepiinu tundes) oma aega. Tõeliselt mõnus oli. Ma päris ausalt soovitan selle hotelli wellness osa läbi proovida. Nii hotelli külalisena kui lihtsalt niisama tänavalt sisse astudes. Nii nagu mina tegin 😉
Vee- ja saunakeskuses on kokku neli erinevat sauna, kaks basseini, kaks mullivanni ja kontrastjalavannid. Keskus on avatud 9:00-21:00 ja ühe korra hind täiskasvanule alates 8,00 eurot.
Peale saunatamist ja lebotamist lubasin (veel natuke rohkem süümepiinu tundes) Mademoiselle kohvikus paar saiakest ja suure tassi piimakohvi ning mõtlesin veel sammud raamatukogu poole seada. Korraga aga tundsin ma kehas nii mõnusat rammestust, et mingist töötegemisest ei olnud enam juttugi. Ma vedasin end autosse ja sõitsin koju. Kodus valetasin (süümepiinu tundes) abikaasale, et olin raamatukogus oma töö peaaegu valmis saanud ja kirusin end natukene (ÜLDSE MITTE süümepiinu tundes), et olin heaolu tööle valinud ning pidin homme uuesti linna minema.Lubasin endale, et ei sõida vähemalt Meritonist mööda. Et ahvatlust ei tekiks;) See võib nüüd vabalt uuesti tekkida, aga ma ei tahaks rohkem enam abikaasale valetada. Pigem peame me koos perega uuesti seda hotelli külastama. Toad nagu ma juba tean on minu teetassike, samuti ka oivaline hommikusöök.
Hotelli ööbimispakettidega saate tutvuda SIIN kui teil ka tekkis nüüd soov üks väike lühipuhkus keset linna asuvas heaoluoaasis veeta.

12. sept. 2016
Täna küsiks ma teilt nõu ja selgus 20-eurose kinkekaardi võitja!

Täna küsiksin ma (jällegi tuginedes ühele isiklikule kogemusel) teilt nõu. Minu tuttav on hetkel broneerimas puhkusereisi oma perele ja selleks, et leida absoluutselt parim hotell, mis vastaks kõigile tema ootustele ja tingimustele, on ta viimased kuus kuud teinud nö kodutööd. Jah, te lugesite õigesti. Viimased kuus kuud on ta guugeldanud läbi erinevad internetileheküljed alates Tripadvisorist kuni blogideni, et saada igast viimasest kui pakutud majutuskohast Mallorcal ette täielik pilt. Minu jaoks kõlas see hullumeelselt.

Kui ta lõpuks näitas pilte ühest võimalikust sobivast ööbimiskohast, siis ma muidugi mõistsin, et tema standardid ongi ehk keskmisest kõrgemad, kuid siiski. Ma olin siiani arvanud, et ma ise kulutan hotelle broneerides väga palju aega. Esmalt valin ma välja sobiva hinnaklassi, edasi sõelun ma ebasobivad välja piltide järgi, siis loen külastajate kommentaare ja arvustusi, seda kuidas/kas hotelli juht on vastanud ning kõige lõpuks vaatan, mida otsingumootorid veel välja toovad. Ma olen ka natukene mõjutatav ning pean ausalt tunnistama, et mõnikord satun ma hotelli valima ka mõne blogi või reisikirjelduse järgi. Vahel kohe on nii, et sõnade ja piltidega on edasi antud selline emotsioon ja atmosfäär, et mul on tunne, et pean ka sellest osa saama. Kas teil on ka nii?
Blogi paremal poolel on olnud ka väikene küsitlus, mille järgi ma ütleks, et keskmine hotellikülastaja käitub laias laastus minuga sarnaselt. Hind, asukoht, huvitav pakett ja informatsioon internetist, sh sotsiaalmeedia ja blogid ning lisaks tuttavate kogemused. Siit tulebki minu küsimus – millised on need leheküljed, kust teie infot majutuse kohta otsite? Nii Eestis kui välismaal. Kas otsustavaks kaalukausiks saab reisikirjeldus ajakirjas, arvutus blogis, pilt Instagramis, reklaam Facebookis või veel midagi?
Olge nii toredad ja jagage minuga oma kogemusi erinevate lehekülgedega? On need usaldusväärsed olnud? Kas olete rahule jäänud või pigem pettunud? Samuti tahaksin ma tänada teid meiega jagamast oma “hotellikiikse”.
PS. 20-eurose Hotelliveebi kinkekaardi saab seekord endale KARIN. PALJU ÕNNE! Võtame Sinuga ühendust.

1. sept. 2016