Kas perepaketid on mõeldud vaid kahele täiskasvanule ja kahele lapsele?
Laste tungival nõudmisel (kõik teised sõbrad on ju spa-s käinud, ainult nemad ei ole), otsustasime ka meie veeta ühe nädalavahetuse perega spa-s. Koha leidmine oli natuke keerukas, sest oleme ebatraditsiooniline pere ja ei vasta peremudelile 2+2. Oleme hoopis tehe 2+3 ehk kaks täiskasvanud ja kolm täiesti erinevas vanuses last.
Õnneks leidsime sõbra soovitusel Pühajärve Spa ja Puhkekeskust. Esimeseks katsetuseks tundus Hotelliveebi perepakett täitsa põnev olevat. Kuigi pean tunnistama, et ma ei kujutanud hästi ette, et mida teeb 3-aastane soolakambris või bowlingus? Ja kas tõesti saab üks pakett pakkuda midagi nii täiskasvanuile, 15-aastasele, 10-aastasele ja 3-aastasele? Broneerisime mehega endale lisaks ka hoolitsused. Teismelisele neiule ei osanud esimese hooga midagi valida, aga õnneks olid sealsed töötajad abiks ja talle sai kirja põnev laavakivi massaaž.
Vastuvõtt oli meeldiv ja sõbralik. Kerge ärevusega suundusime toa poole. Ma olin veendunud, et nüüd läheb ikkagi nii, et üks lastest, kes klassikalisse tehtesse ei mahu, saab koha kuskil lisavoodil või hoopis meie kaisus. Aga teate, see oli esimene positiivne üllatus, tuba, vabandust, toad olid suured ja ilusad. Lapsed said lausa voodeid valida, sest ühes toas oli lahtikäiv diivan ja teises toas voodi, kust alt sai veel teise voodi välja tõmmata. No ja värv oli meie keskmise arvates parim, ta nimelt on rohelise austaja. Perega võõras kohas ööbides mängib minu arvates koht väga suurt rolli. Siinses kohas oli palju ruumi mängimiseks, telekast sai multikaid vaadata, ka padjasõda sai edukalt maha pidada. Seega minu kiitus!
Lapsed jäidki tuba nautima, meie mehega ja suurema piigaga käisime hoolitsusi nautimas. Kõik tunnistasid, et jäid väga rahule. Meest olevat vaid imelikult vaadatud, et kas tõesti tema ongi Heily (hoolitsuste broneering läks minu nimele), aga sai oma massaaži siiski kätte. No ja edasi ootas meid ees see soolakamber… Leppisime mehega kokku, et kui pisipoeg enam ikka ei suuda seal olla, siis on tema see, kes lapsega välja läheb ja meie ülejäänud jääme nautima.
Kambrisse minnes tuli panna selga kitlid, et ennast ära ei määriks. 3-aastase suurust muidugi polnud, nii et tema oli oma riietega. Meil olid küll talle õnneks dressid selga pandud, aga seda oleks võinud tegelikult ette teada, sest kambrist väljudes oli ta üleni soolane. Minu hirm, et tal seal midagi teha pole, kadus kohe, sest käima pandi multikas ja pool tundi “Lammas Shaun’i” vaadata oli lapse arvates täitsa mõnus. Pärast nägin, et eesruumis olid olemas ka liivakasti mänguasjad, nii et ilmselt oleks võinud ta ka soolaga mängida, aga meie saime ka niisama hakkama. Teismeline surus varbad ka mõnusalt soola, kuni äkki… hakkas valus. Ega ju selle peale ei tulnud, et villidesse sattudes võib natuke (päris palju) valus olla.
Tilgake tõrva
Kuna soovisime kõik paketis sisalduva esimesel päeval ära teha, siis järgmisena läksime kohe ujuma. Teate, seal kogesime ainukest ebameeldivat hetke… Nimelt me ei lugenud reegleid seinal korralikult läbi ja suurel piigal olid juuksed lahti, aga reeglite järgi pidid kinni oleme. Ma üldse ei eita, et see oli meie viga, aga see, kuidas meile seda ujulas olev töötaja käratas, oli lausa uskumatu. Tundsin ennast kui esimese klassi laps, kes on midagi pööraselt valesti teinud. Teismeline läks muidugi täitsa pöördesse, et kust ta siin basseinis nüüd selle patsikummi võtab. Eks ma sidusin ta juuksed kuidagi ujumisriiete paeltega kinni, aga selline mõru maik jäi sellest kõigest suhu, et oleks ju võinud viisakalt öelda… Kui me pärast riietusruumis selle üle arutlesime, siis sekkus ka kõrval olev daam. Nimelt oli tema uurinud, et kust saada kapi võtit (otse hotellist tulles, ei läbinud me infolauda, kust võtmeid sai) ja seepeale korraliku peatäie sõimata saanud. Jõudsime ühiselt järeldusele, et ju siis oli inimesel väga paha päev ja oli vaja see kellegi peale välja elada.
Ujuda oli aga vahva, lapsed hullasid mõnuga (kuigi hirm oli ka, et äkki tuleb kuri tädi ja keelab naermise ja müramise ära). Lapsed oleksid isegi veel tahtnud, aga aeg oli edasi liikuda. Meid ootas riiete vahetamine ja bowling.
Väikemees hakkas vaikselt väsima ja ega me ette kujutanud, kuidas see bowlingumäng möödub, tal ju pole seal midagi teha. Aga see oli vale arvamus, väiksematele sai rajal piirded ette panna, nii et pall renni ei veereks. Väga lahe oli, väikemehe aeglane palli lükkamise tehnika oli täitsa tulemuslik ja ütleme nii, et viimaseks ta ei jäänud. Kahju ainult, et tund nii kiirelt möödus, oleks veel tahtnud. Järgmistel oli aga juba aeg broneeritud, nii et kahjuks kauemaks ei saanud jääda. Järgmiseks korraks endale teadmiseks, et tasuks võtta lisaaega.
Kui te arvate, et me nüüd magama läksime, siis ei, enne puhkama minekut läksime veel pubisse sööma. Sealsed pelmeenid, praetud leivad ja caesari salat kadusid meie kõhtu imekiirelt. Tüdrukud muidugi ei saanud aru sealsest elavast muusikast, nende jaoks oli see väga kummaline. Meie mehega aga laulsime äratundmisrõõmuga kaasa ja noogutasime omaette, et ja-jaa, kui meie veel noored olime. 😉
Öösel magas terve pere sügavat und, pisipoiss oleks tegelikult vist juba pubis uinunud, sest oli niiiiiii väsinud. Hommikul plaanisime küll veel ujuma minna, aga puhkus oli liiga kurnav olnud. Peale imelise valikuga (ja kohaliku toorainega) hommikusööki otsustasime hakata kodu poole liikuma. Teate, kui me kell 10 lahkusime, jäi 3-aastane autos kohe magama ja ärkas uuesti alles kell kolm. Vot nii väsitav puhkus oli!
Pühajärve spaa plussid
Miks ma soovitaks Pühajärve spa-d ka teistele? Kolmel põhjusel. Esiteks, seal on tegevust igas vanuses lastele (nägin ka mängutuba, kuid sinna me lihtsalt ei jõudnud) ja seal on see täiesti normaalne, et sa oled puhkamas koos lastega; teiseks on seal mõnusalt vaikne ja rahulik, aeg kulgeb kuidagi omasoodu; ning kolmandaks on tegemist justkui väikese omaette linnaga, kus on erinevad tegevused ühes hoones koos (ka restorani me ei jõudnud). Minge ja proovige järele, mina plaanin kindlasti kunagi veel tagasi minna!
Kõikide Hotelliveebis üleval olevate Pühajärve Spa ja Puhkekeskuse pakettidega saate tutvuda siin.
Blog
-
Kaks suurt, üks keskmine ja kaks väikest Pühajärvel
-
Postitee ja Morna City Grand Plaza
Veebruari lõpust alates oleme me püüdnud välja selgitada Lõuna-Eesti kõige peresõbralikumat hotelli. Seekord jõudsime otsapidi Põlvamaale, kus meie ööbimiskohaks sai hotell Pesa. Ma ei saa sinna mitte midagi parata, aga ilma, et ma oleks seda hotelli näinud kangastus mulle kohe silme ette “Õnne 13” tuntud Morna City Grand Plaza. Kui me kohale jõudsime, siis ma pean tunnistama, et hotell vastas sellele kujutluspildile.
Aga alustame algusest.
Kulgemine Eesti kõige kaunimat asfaltteed pidi MaantemuuseuminiVana Tartu-Võru maanteed ehk ajaloolist Postiteed on hinnatud Eesti kõige kaunimaks asfaltteeks. Sajandeid samadel radadel loogelnud teejoont palistavad kenad loodusvaated ja matkarajad; rikkalikust ajaloost pajatavad teetähised, kõrtsiasemed ja vanad sillad. Elavat ajalugu esitlevad siinsed muuseumid, sobiva peatuspaiga leiab nii väiksema seltskonnaga puhkaja kui ka suurema kokkutuleku korraldaja. Lahedaid, õpetlikke ja põnevaid tegevusi jagub nii maa peale kui pilvede alla. Ka ehedate maitseelamuste palett on Postiteel kirev – seda küll eelkõige suveperioodil. (www.postitee.ee)Olgugi et suveperioodini on veel natuke aega, otsustasime me oma Põlvamaa puhkust alustada just Postiteelt. Ma julgen öelda, et seda kanti külastades peaks Postitee lausa kohustuslik olema. See on elamus omaette. Käänuline teekond mööda ajalugu. Täiesti teine maailm. Ärge ehmuge ära sellest, et Maanteemuuseumini näitab silt Postitee algusest 22 km. Te naudite iga minutit ja iga kilomeetrit sellest teekonnast. Ja naudite ka teekonda tagasi. Postiteed ei anna sõnadesse panna. Soovitan soojalt tutvuda ka selle ajalooga. Kui tegu on perepuhkusega, kus kaasas ka suuremad lapsed kui pooleteise-aastane, siis on see just see koht, kus lastele põnevalt saab tutvustada ka ajalugu.
Maanteemuuseum väärib aga kohe eraldi aplausi. Isegi praegu, aprillis ehk veel madalhooajal oli seal nii huvitav jalutada, ma kujutan ette, et suvel on sealt lastega võimatu ära tulla. On rõõm tõdeda, et Eestis on nii palju ettevõtlikke inimesi, kes sellised asjad käigus hoiavad, ja seda pealinnast eemal. Ärge jätke Maanteemuuseumi külastamata.Kuigi meie väikese puhkuse ajal oli väga ilus ilm ja teoorias oli meil plaanis külastada ka Taevaskoda, siis selle jätsime me seekord siiski vahele. Mitte et seal midagi teha ei oleks, on ja alati, isegi kui te olete seal sada korda käinud, lummab Taevaskoja loodus teid, kuid väikse lapsega tuleb arvestada sellega, et mingil hetkel saab tal lihtsalt energia otsa. Ta ei jaksa rohkem. Nii pöördusimegi me peale niigi põnevaid seiklusi hotelli poole.Ahjaa, Postiteel sõidate te läbi ka Ihamaru külast, kus Pizza Olive’s pakutakse oivalist pitsat. See on killuke ehedat Itaaliat keset Põlvamaa metsi.Meie puhkusest võite juurde lugeda ka siit: http://diipkunstiinimene.blogspot.com/2015/04/koige-ilusam-tee.htmlMorna City Grand Plaza
Ma ei ole Põlvas väga palju käinud, seepärast arvasin ma esimese hooga, et olen eksinud kui siltide järgi elumajade piirkonda sattusin. Millegi pärast arvasin ma, et hotell Pesa asub kesklinnas. Hiljem muidugi selgus, et asuski (vist), aga esimese hooga arvasin ma, et olen sattunud Põlva äärelinna.
Hotelli sisenedes tahtsin ma korraks hüüatada: “Tere tulemast üheksakümnendad”, sest just seda ajajärku hotell mulle esmapilgul meenutas. Edasi tuli jälle silme ette Morna City Grand Plaza. Kottide ja lapsega vana elumaja koridoris trepist üles ronides, laisk ja mugav inimene ootab ju igal pool lifti olemasolu, kujutasin ma ette, kuidas ma sarkastiliselt arvustust kirjutan. Ka tuppa jõudes püsis see tunne. Laps oli koridorist avastanud tillukese laste mängunurga ja ta jooksis kohemaid selle suunas, mina jäin tema kõrvale koridoripõrandale istuma ja tegin oma peas sarkastilisi märkmeid.
Te ootate minult ilmselt nüüd hävitavat hinnangut “Pesa” hotellile. Sissejuhatusest hoolimata pean ma teile pettumuse valmistama, ma jäin väga rahule. Olgu, alustame lõpust ja ma ütlen ausalt, et hotellis on asju, mida kritiseerida, kuid on ka palju positiivset, millele keskenduda. See on meie enda valik, kuidas me otsustame mõelda. Mina valisin positiivse mõtlemise.
Nagu ma ütlesin asub hotell vanas elumajas, seega ka hotelli peretuba meenutab tavalist kahetoalist korterit. Mulle tuli nostalgia peale kui ma nägin nahkvoodriga tepitud ust. Millegi pärast tekitas see mõnusa äratundmisrõõmu. Mulle tulid silme ette vanatädi küpsetatud lihapirukad. Kõik mõjus kuidagi kodusena. Nostalgilisena. Meenutas aega, mil ma elasin Tartus Annelinnas ja see tore aeg mu lapsepõlves. Kuna hotellituba on nagu korter, siis ma oleksin tahtnud, et seal oleks olemas olnud mõned kodused detailid. Neutraalsete valgete rätikute asemel vannitoas oleksin ma tahtnud leida triibulisi ja lillelisi rätikuid – just nagu vanasti. Teate ju küll, milliseid ma silmas pean. Ma oleks tahtnud laual näha lilli. Diivanil sinna “kogemata” unustatud kaisukaru, mõnd lohakalt sinna asetatud patja. Kappi avades oleks ma oodanud punase-valge täpilist serviisi. Pisiasjad. Tuba muidu näeb välja täpselt selline nagu hotelli kodulehel, ainuke erinevus neis pisiasjades, mis loovad hubase tunde. Ma soovitan need päriselt ka tuppa lisada.
Restoran, kus au sees kohalik tooraine
Eelarvamused on ühed koledad asjad ja nii eeldasin ma, et küllap sellises väikelinna hotellis kasutatakse toiduvalmistamiseks poolfabrikaate. Mul on oma eelarvamuse pärast häbi. Tegelikult kasutab “Pesa” hotelli restoran kohalikku toorainet, kui mulle õigesti meelde jäi, siis mitte kaugemalt kui 40 km raadiuses. Selline suhtumine avaldas muljet. Kusjuures hommikusöögilaual oli tõepoolest kirjas, kust tulid sink, munad, sai-leib, piim, juurviljad ja muu. Suurepärane suhtumine, ma olin nii positiivselt üllatunud, et unustasin täielikult need mõned etteheited, mis mul restoranile olid. Sisekujunduslikult. Samas, kes ütleb, et minu maitse on kõige parem ja ainuõige? Niisiis ei oleks mul tegelikult üldse õigust norida, aga esimese hooga ikka oleks natukene tahtnud.
Ära ei tohi ka unustada, et hotellide külastuste eesmärk on testida hotellide lastesõbralikkust. Plusspunktid kindlasti personalile. Lapsel lubati restorani tuua muidu fuajees olev kiikhobune, talle anti pliiatsid ja paberid ja teenindajad tegid kõik endast oleneva, et ka väike päkapikk end restoranis hästi tunneks.
Töötajad olid selles hotellis üldse väga meeldivad, sellised kodused ja omad. Administraator meenutas mulle “Õnne 13” Almat, heas mõttes, sellist toredat ja jutukat naisterahvast, kes sind on igal moel nõus aitama. Peaasi, et sa end hotellis hästi tunneks. Ja kui pikemalt lobisema jääda, siis ma usun, et lobiseks mõne kohaliku saladuse ka välja. Äärmiselt sümpaatne naisterahvas.
Plussid ja miinused – mis jäi kokkuvõttes peale?
Hotelli miinuseks on see, et ta on natuke kulunud ja vajaks värskendust. Ma ei pea silmas üldse midagi suurt, vaid just pisiasju (ülal mainitud lilled ja padjad), mis muudaks üldmuljet palju vähem üheksakümnendateks. Aga mu meelest on see ehe näide sellest, kuidas väikeste linnade hotellid peavad hakkama saama ja saavadki. Kuid mis saab neist siis kui hotellide käibemaks tõstetakse 25%?
Miinuseks oli ka see, et toas polnud veekeetjat. Peretoas peaks see olemas olema.
Minult ei uuritud, kas soovin lapsevoodit.
Plussidena tõstan ma esile restorani ja kohaliku tooraine kasutamise, töötajate ääretult sümpaatse suhtumise ja sõbralikkuse.
Mina ise ei ole avalike ujulate fänn, kuid otse hotellist pääseb kõrvalasuvasse ujulasse.
2008 aastast on hotellil rahvusvaheline keskonnamärgis Roheline Võti. Võtmesõnadeks “keskkonnasõbralikkus” ja “rohelisem elu”.
Peretoad asuvad maja otstes, kus on rahulikum.
Mänguasjanurk koridoris oli meeldiv üllatus. Kuigi ka siin ootaks natuke värskendust.
Hinna ja kvaliteedisuhe on väga kenasti paigas. Soovitan teil hetkel ära kasutada nende eripakkumist Hotelliveebis üleval olevat Pesa hotelli paketti “Puhkus perele Lõuna-Eestis kaks ööd peretoas ühe hinnaga“. Võtke üks nädalavahetus ja minge avastage Põlvamaad. Uskuge, et ei kahetse. Ka sõit Tallinnast ei ole sugugi nii pikk nagu algul tundub.
Kuigi hotell “Pesa” ehk ei oleks mu esimene eelistus perepuhkuseks, aga kuna see asub Põlvamaal ja mul on kindlasti plaanis siia uuesti uitama tulla üheks suviseks nädalavahetuseks, siis täiesti kindlalt julgen ma öelda, et ma ööbin just selles hotellis. Pesas. Ma sain aru, miks hotellil selline nimi on.
Lastesõbralikkuse eest igal juhul hotellile hindeks “5”.
-
Korralikust peretoast vale pöördeni
Äpardusteta algus
Me kõik teame, et reisidel juhtub ikka äpardusi – lennud hilinevad, kohvrid ei jõua kohale, broneeringud ei ole kinnitatud, sihtkoha aadress on vale ja nii edasi ja edasi. Kõik need väikesed apsud kuuluvad reisimise juurde ja isegi kui juhtumise hetkel ei pruugi tegu olla naljakate seikadega, siis hiljem on need midagi sellist, mille üle koos lõbusalt nalja heita.
Kui mina oma perekonnaga reisile lähen, siis on teada, et üht või teist meiega ikka juhtub. Märtsi lõpus võtsin ma ema ja oma 1,5-aastase tütrega ette autoreisi Norrasse, Lillehammerisse. Kõik hoidsid hinge kinni ja mõtlesid, et mis siis seekord juhtub. Me valmistasime neile pettumuse, meie reis kulges viperusteta. Me ei eksinud kordagi ära, jõudsime õigeteks aegades sihtkohtadesse ja interneti teel broneeritud hotellituba oli tõeliselt meeldiv. 75 euro eest ootas meid ees piisavalt suur ja korralik twin-tuba koos kööginurga ja suure vannitoaga. Selliste odavate hotellipakkumiste miinuseks on tihti see, et vannituba ja wc on ühiskasutuses, pisikese lapsega reisides ei ole see kuigi mugav.
Ainsateks miinusteks olid suitsulõhn toas, kuigi tegu oli no-smoking-toaga, ja hommikusöögi puudumine. Samas ei saanud me kurta asukoha üle – 15 minutit jalutamist kesklinna ning huvitav kunstimuuseum (Munch-museet) vaid paari minuti kaugusel.
Me olime oma äpardusteta reisist ja heast hotellivalikust vaimustuses.
Ootamatu peatus
Tagasiteed Oslost Stockholmi alustasime me õhtul, tuju oli hea, laps magas rahulikult ning aeg läks lennates. “Vaid kolm tundi veel ja olemegi Stockholmis,” rõõmustasime me. Järgmisel hetkel turtsatas auto kahtlustäratavalt ning me tõmbasime auto kiiruga teetaskusse, et mitte keset kiirteed seisma jääda. See oli tark otsus, sest rohkem auto enam ei käivitunud. Meid ümbritses paks mets, väljas oli pime, ilm oli jahe ja hakkas lund sadama. Me mõtlesime hirmuga, et peame autosse ööbima jääma. Mida aeg edasi, seda rohkem puges külm kontidesse, me püüdsime vapralt seda mitte tähele panna ja mõtlesime, et peaasi, et lapsel külm ei hakkaks.
Kolm tundi hiljem (siis kui me plaanide järgi pidime juba Stockholmi jõudma) jõudsime me puksiirautos sõites 20 kilomeetri kaugusel asuvasse motelli. Tegu oli sellise tee-äärse motell/bensiinijaam/kohvik/kiirsöögikohaga, mis ilmselt ongi mõeldud väsinud autojuhtidele. 80 euro eest saime me kaheinimese toa keskpärases motellis, liigse luksusega see just ei hiilanud, ega ilmselt peagi, arvestades asukohta ja sihtrühma. Me olime õnnelikud, et ei pidanud ööd autos veetma ja ka see keskpärane toake tundus olevat maapealne paradiis. Motelli plussiks oli hinna sisse kuuluv rikkalik hommikusöök.
Vale pööre
Meie autoga olid lood üsna kehvad, lausa nii kehvad, et me pidime Eestist varuosadega appi kutsuma minu abikaasa. Me olime vahepeal küll ema ja tütrega tänu tuttavatele Stockholmi jõudnud, kuid paar päeva hiljem võtsime me mehe ja tütrega ette tagasi teekonna sellesse linna, kuhu olime sunnitud olnud auto maha jätma. 300 kilomeetrit Stockholmist. Kahjuks olime me naiivsed, lootes, et saame auto kohe samal päeval korda ja nii ei jäänud meil muud üle, kui jääda sellesse linnakesse ööbima.
Linna ainuke hotell jättis väljast üsna armsa mulje, ehk natuke küll ajahambast puretud, kuid siiski armas kahekordne telliskivimaja. Hotelli sisse astudes avanes meile teine pilt. Kõik lõhnas mustuse ja suitsu järgi, oli aru saada, et selles hotellis ei ole suurpuhastust aastakümneid tehtud, kardinad olid räpased ja lopendasid määrdunud akende ees. Hotellis valitses haudvaikus ja meie toani viis treppide ja koridoride labürint. Kas te olete näinud filmi “Vale pööre”? Veidike liialdades ütlen ma, et hotell tõi mulle kohe esimesena pähe selle õudusfilmi.
Trepikojas õnnestus meil kokku joosta pulstunud, habetunud ja totaalselt ebaadekvaatse meesisikuga, keda igal sajal juhul oleks pigem julgenud liigitada kodutuks kui hotellikülastajaks, meid tuppa juhatanud hotelli administraator, kes ei rääkinud ühtegi muud keelt peale hiina keele, kamandas ta oma tuppa ja naeratas meile vabandavalt. Meie võdistasime õlgu. Hiljem kui me poes süüa käisime ostmas, põrkasime me kokku ka kolme teise hotellielanikuga, kes teise korruse aknast prügikotte alla loopisid ja neid siis põõsastesse peitsid.
82 euro eest saime me toa tõelises kummituste hotellis. Tuba õnneks oli puhas ja isegi natuke hubane, kuid jääkülm, nii et magasime öösel kõik kolmekesi üksteise kaisus, et sooja saada. Ahjaa, radiaatori peal kuivas kellegi aluspesu, aga mis seal ikka nuriseda, ikka juhtub. Hommikusööki (singiviilud, päts saia, piima- ja mahlapakk ning kohvivärvi kuum vesi) sõime me haudvaikuses suures ja mahajäetud söögisaalis/restoraniosas.
Kusjuures nii palju kui me hotellis enne lahkumist ringi vaatasime, siis ilmselt oli kunagi tegu väga korraliku ja arvestades mööblit isegi natuke suursuguse hotelliga, mis lihtsalt ajapikku oli unarusse jäetud nii klientide kui omanike poolt. Ma ise loodan samuti siiralt, et ei pea selles hotellis enam kunagi ööbima.
Samal ajal Eestis
Üsna tavaline on, et me kritiseerime ja kirume Eesti hotelle, nende teenindust, toitu ja hindasid. Pean tunnistama, et ei ole ka ise patust puhas. Peale seda Norra-Rootsi reisi vaatan ma Eesti majutusasutustele hoopis teise pilguga. Jah, on paremaid ja halvemaid hotelle, on kehvemaid ja korralikemaid tubasid, hommikusööke ja lisateenuseid on igasuguseid, kuid väga suureks nurinaks ei ole põhjust. Eesti hotellide tase on väga hea, pakutavate pakettide hinnaja kvaliteedi suhe üldjuhul paigas ning kui vaadata kasvõi Hotelliveebi pakkumisi, siis võib leida ikka igasugu toredaid pakkumisi.
Mulle endale on hetkel silma jäänud sellised paketid:
–Valgete kevadööde romanss kahele Vihula mõisas, hind alates 65 eurot,
–Kahekesi Võrumaal, Kubija hotell-loodusspaa, hind alates 59 eurot,
– Majutuspakett Sagadi mõisas, hind alates 49 eurot.
-
Hedonistlik reis läbi viie maailma
Vana mudaravila uuestisünd
Viimasel ajal oleme me Hotelliveebi blogis keskendunud pigem lastesõbralike ja perepakettide tutvustamisele. Samas on tärkav kevad ning päikesepaistelised ilmad võib-olla just õige aeg võtta aega vaid iseendale, nautida rahu ja vaikust.
Meie soovitame üheks selliseks puhkuse kohaks Hedon Spa Pärnus. Kui teile meeldivad vanad hooned ja nendega seotud ajalugu, siis on Hedon ka teie “teetassike”. Neoklassitsistlik vana Pärnu mudaravila räägib teile kindlasti oma loo.
Pilt võrreldes 19.sajandi algusega oli muidugi muutunud, kuid etteruttavalt võin ma öelda, et mulle meeldis, kuidas spaa-osas on säilitatud vanad detailid. Ja kuigi meie külastasime spaad kõledal sügispäeval, siis vaadake seda imelist sisehoovi. Kas te ei tunne juba pelgalt pilti vaadates 1930. aasate hõngu? Kas te ei näe vaimusilmas triibulistes supelustrikoodes prouasid päikesevanne võtmas? Mina näen. Pole hullu kui teie ei näe. Ajalugu ei ole selle spaa ainuke väärtus.
Rahustav ja lõõgastav butiikspaa
Hedon Spad on kirjeldatud palju sõnaga “luksuslik” ja siis on pettumus lihtne tulema kui kulla ja karra asemel leitakse eest mahedad beežid, pruunid toonid ning selged vormid. Triibud on sisekujunduses läbiv teema.
Naisterahvas, kes meile maja tutvustas mainis, et spaa sai ehk liiga toon toonis, et ehk oleks vaja natuke värvi. Mina ütlen ausalt, et minu jaoks mõjusid need toonid rahustavalt ja lõõgastavalt. Argipäeva kära jäi spaa klaasuste taha.
Spaa osa oli hubane, intiimne ja tilluke. Tegu on butiikspaaga, mis tähendab et hotell ei suuda kümneid bussitäisi turiste korraga vastu võtta ja millegipärast ei usu ma ka, et kõik hotelli külastajad üheaegselt basseine ründaks. Meid oli basseinis neli. Mahtusime kenasti ära ja ruumi oleks veel teistelegi olnud. Kuna ma ise pole kunagi Surnumeres ujunud, siis minu jaoks oli äärmiselt tore kogemus Surnumere soola basseinis hõljumine.
Rännak läbi viie maailma
Ja nüüd spaa parim osa. Vaikne spaa. Koht, kuhu lapsed on lubatud alates vanusest 14+. Ei mingeid kilkeid ega kära. Ei, ärge saage minust valesti aru. Lapsed on vahvad (nagu ma aastaga olen aru saanud) aga olles aastase lapse ema, väsinud ja magamata, siis selline hetk vaikust on igati teretulnud. Mul on äärmiselt hea meel, et selline spaa olemas on. See on koht, kus veeta mõnusalt aega koos sõbranna või abikaasaga. Võtta aega iseendale. Korrastada mõtteid. Vaikuse ala on mõeldud vaikseks ja rahulikuks tegutsemiseks.Puhastav ja lõõgastav spaarituaal kestab 2-3 tundi olenevalt sellest, kui kaua on Teil soov spaas viibida. Soovitame, et võtaksite enesele kümbluseks piisavalt aega – küll argipäeval jõuab kiirustada. Igale Vaikse spaa külalisele anname kaasa komplekti Surnumerest pärit kehahooldustoodetega.
Massaaž oli imeline. Naine, kes mu valutavat selga mudis, tegi imet. Ma ei oleks tahtnud sealt lamamislaualt mitte püsti tõusta, tund möödus liiga kiiresti. Sellest, et ma tõepoolest lõõgastusin, andis aimu ka piinlik norse keset vaikust. Enne massaaži nautisime me kunstpäikest, mis ilma kahjuliku UV-kiirguseta andis korraliku annuse D-vitamiini. Peale massaaži rüüpasime teed ning lihtsalt mõnulesime. Ma olen käinud paljudes spaades, sealhulgas ka Solstrandi hotellis, mida peetakse Norra üheks parimaks spaaks, ja ma võin käsi südamel öelda, et Hedon Spa on minu uus lemmik. Tõsi, ei saa öelda, et see kõige odavam spaa oleks, kuid spaa on igati oma hinda väärt. Te tulete sealt välja uue inimesena. Puhanuna.
Samuti meeldis mulle spaa hoolitsuste kontseptsioon – “Rännak läbi viie maailma”. Väga palju on rõhku pandud sellele, et külastajad naudiksid spaas viibimist ja lahkuksid hea enesetundega (kui te ei tea, siis hedonism tuleb vanakreeka sõnast “hedone”, mis tähendab nautlemist), seda kõike toetavad hoolitsustes kasutatavad Cinq Monde (prantsuse keeles “viis maailma”) kehatooted. Põhja-Aafrika massaažirituaal, hedonistlikud rännakud Indiasse on vaid väike osa pakutavast.
Mul on natuke kahju, et otsustasime õhtustama minna Supelsakstesse, mitte hotelli restorani Raimond. Supelsakstes ma pettusin, millegipärast usun, et Raimond oleks suurema toidunaudingu pakkunud. Ma tean, et nende restorani peakokk on Nomas praktikal olnud. Pole paha reklaamiks, eks?
Kokkuvõtteks siis mida öelda? Kui planeerite perepuhkust, valige pigem mõni teine spaa. Kui tahate rahu ja vaikust nautida, siis Hedon Spa on vaieldamatult parim valik. Tõeline nauding.
Hedon SPA & HOTEL puhkusepaketid algavad 69 eurost kahele. Tutvu lähemalt pakutavate lõõgastuspakettidega siin: http://www.hotelliveeb.ee/et/hedon-spa-hotel/spaa-ja-loogastuspaketid-3/pakett
Hedon spaa külastusest võid lugeda veel ka Diip kunstiinimene blogist siit.
-
Teguderohke ajalooga Polpo Tartu südames
Kevadine puhkus Tartus
Hotelliveeb pakub lõõgastuspakette igale maitsele ja sihtgrupile. Nii perepuhkuseks kui üksinda lõõgastumiseks, teatrielamusteks ja restoranides toiduelamuste saamiseks. Paljude hotellide restoranid kuuluvad ka Eesti parimate restoranide hulka. Kui otsustate näiteks lõõgastumiseks valida ülikoolilinna Tartu, siis Tartu kesklinnas ootab teid hotell London, kus asub ka Tartu üks parim restoran Polpo. Praegu on õige aeg valida “Kevadine puhkus kahele”, et nautida seda, kuidas kevad Tartus tärkab.
Õllerestoranist Polponi
Restoran Polpo ja Hotell London maja ajalugu ulatub 16. sajandi teise poolde. Selle aja jooksul on maja tundnud nii Tartu tütarlastekooli hella kätt, maani mahapõlemist kui ka õllevabriku maiku. Teenides 20. sajandi alguses mõnda aega kohvik-veinibaari kliente, sai sajandi lõpu poole majast õllerestoran, mis muutus meelispaigaks paljudele.
Arvestades pikka ning teguderohket ajalugu üritab Polpo restoran Tartus hoida ajaloo hõngu lisades sellele „lihtsuses peitub võlu“ tänapäevast tooni. Restoran Polpo ammutab inspiratsiooni Eesti traditsioonist ja Lõuna-Euroopa temperamendist.
Tartu parimad söögikohad ja restoranid – Restoran Polpo eesmärgiks on alati olla nende nimistus!
Uus menüü
Aprillist tuleb Polpo välja uue menüüga ja sellepärast palusime Polpo toitlustusjuhil Maris Jõksil uusi roogi iseloomustada ning pakkuda omalt poolt välja kolmekäigulise õhtusöögi soovitus restorani külastajatele.
Eelroog: Lõuna-Eesti veise duo (Veisefilee tartar / veisefilee carpaccio / võis röstitud sai / estragon)
Kvaliteetne tooraine on Polpo kokkade jaoks väga oluline ja antud eelroog peegeldab just seda. Nii tartar kui ka carpaccio on restoranis kohapeal valmistatud Otepäält pärinevast veise sisefileest. Tartari maitsestamisel on kasutatud klassikalisi koostisosasid nagu kapparid, marineeritud kurk, anšoovis, punane sibul ning vutimuna. Carpaccio aga on maitsestatud tagasihoidlikumalt, et just kvaliteetse liha maitse ja tekstuur saaksid särada. Lõuna-Eesti veise duo sobib ka sõbraga jagamiseks.
Pearoog: Lammas a la Provence (Orsotto / punaveinikaste / ürdid)
Kuna Polpos armastatakse kohalikku toorainet, siis pärineb pearoa kangelane Hiiumaalt. Kodumaist lambaliha on koos köögiviljadega pikka aega hautatud ning seetõttu on liha pehme ja suussulav. Lisanditeks serveeritud odratangust valmistatud orsotto ja punaveinikaste täiendavad lamba maitset suurepäraselt.
Dessert: Polpo Pavlova
Klassikalisele Pavlovale on peakokk Ave jääger uue vormi ja sisu andnud ning maiusest on kujunenud klientide lemmik. Mascarpone-kreemi täidise, kirsikastme ja hooajaliste marjadega serveeritud magustoidule lisab omapära laimikoore mõrusus.
Lisaks on Polpos täienenud ka joogikaart ja seda nii veinide kui ka kangema alkoholi valikus. Šampanjasõpradele peaks see erilist rõõmu valmistama, kuna Polpos saab nüüd klaasiga tellida kahte erinevat šampanjat ning loomulikult vahuveini ka.
Polposse tasub sammud seada ka 9.aprillil kui toimub Austriõhtu. Lisainfot ürituse kohta leiate Polpo kodulehelt: http://polpo.ee/
Miks mitte lubada endale üks luksuslik puhkus ajaloolises keskkonnas? Kõikide Hotelliveebis pakutavate hotell Londoni pakettidega saate tutvuda siin. Hotell Londoni kohta loe lisa ka: http://blog.hotelliveeb.ee/blogi/london-mitte-ainult-inglismaal/ -
GMP Clubhotel eelis teiste hotellide ees
Kuidas lubada endale luksuslikku elukohta Otepääl?
See on väga lihtne. Selleks ei pea ostma korterit või suvemaja, piisab vaid sellest, et broneerida külaliskorter GMP Clubhotel’is. Kuna meie eesmärgiks on hetkel uurida kui peresõbralikud on Lõuna-Eesti hotellid ja spaad, siis valisime me puhkuseks luksusliku perepuhkuse Pühajärvel.
Kui nüüd üdini aus olla, siis üldjuhul kipun ma olema skeptiline kui paketi nimes sisalduvad omadussõnad nagu “suurepärane”, “luksuslik”, “imeline”, mingi kogemus ütleb, et sellisel juhul tahetakse sõnadega midagi ilustada, midagi mida on vaja varjata. Kui me oma toa (jah, ma arvasin et tegu on hotellitoaga, sest ma ei süvenenud paketikirjeldusse) ukse avasime, tahtsin ma ise “luksuslik”, “suurepärane” ja “imeline” hüüda. Meid juhatas tuppa hotelli juhataja Margus Mäll ja mulle tundus, et tema ees oleks seda kohatu teha, nii jätsin ma ovatsioonid kõrvale.
Kui te nüüd arvate, et me saime erikohtlemise osaliseks, siis te eksite. Hotelli juhataja on selles majas tõepoolest 24/7 olemas ja hoolitseb hotelli külaliste heaolu eest nagu oleks need tema isiklikud külalised, kes talle külla tulnud. Samamoodi suhtuvad teisse ka ka kõik teised töötajad – alates ettekandjast koristajani. Administraator naeratab teile sõbralikult kui temaga maja peal kokku jooksete ja küsib, kas kõik on ikka kenasti. Me ei ole esimesed ja ainsad, kes just töötajate pühendumist ja sõbralikku suhtumist on GMP Clubhotel’i puhul esile tõstnud.
Hotell pakub majutuseks ühe-, kahe- ja kolmetoalisi kõigi mugavustega ning kaunite vaadetega kortereid.
Ühe- ja kahetoalised korterid sobivad kuni nelja inimese majutamiseks – ideaalne perekonnale, kolmetoaline privaatsaunaga luksuskorter mahutab ka suurema perekonna.
Katusekorrusel asub erakordse vaatega saunakompleks ja terrass. Hotellis on lisaks kvaliteetne jõusaal, panipaigad ning ruum suuskade ja spordivahendite hooldamiseks.
Igas toas on kööginurk, WIFI, konditsioneer, SAT TV ja riietekuivatuskapp.
Mitte midagi ei anna teile aimu sellest, et te olete sattunud hotelli. Te olete nagu oma koju tulnud, sest täpselt selline tunne seal on.
Külaliskorteri elutuba. Minu telefoniga tehtud fotod ei tulnud just kõige paremad, seepärast kasutasin GMP hotelli kodulehel olevat pilti, aga võite uskuda, et see reklaamfoto ei valeta.
Asukoht Pühajärve kaldal ei anna muidugi eelist vaid GMP Clubhotel’ile, sama eelis on ka Pühajärve spaal, kuid kõigi teiste hotellide ees on see tugev pluss, mille peale tasub kade olla. Meie sattusime Otepääle päikeselisel ja soojal õhtupoolikul, nii et võtsime kohe ette ühe väikese matka ümber Pühajärve.
1,5-aastase lapsega ei jõudnud me küll kuigi kaugele (matkarajad on 3 ja 5km pikkused, meie matk sai kokku ehk 500 meetri pikkune), aga see ei tähenda sugugi, et me imelist loodust oleksime vähem saanud nautida. Lapsel oli lõbu laialt laululaval turnides ja rannas kiikudes, loomulikult ahvatles teda ka Pühajärv ise, kust teda väevõimuga eemal tuli hoida.
Hommikul tegime me jalutuskäigu teisele poole Pühajärve. Loodus lihtsalt kutsus toast välja. Ma ei tea, võib-olla see ongi Lõuna-Eestis tavaline, aga kõik möödujad naeratasid sõbralikult ning teretasid. See tegi tuju heaks.
Imeline kevadilm võttis selfitama
Ka tegevustest ei jää Otepääl puudu – talvel on võimalus harrastada talisporti. Kuutsemägi ja Tehvandi suusastaadion on kohe käe-jala juures, suviti pakub Otepää Golf võimalusi golfimängimiseks, jalgrattasõit, ujumine, jooksmine, rulluisutamine, piknikud – see kõik on suvel ilmselt iseenesestmõistetav.
Kas luksuslik on ka lapsesõbralik?
Jah, kindlasti jah! Külaliskorter on mõnusalt ruumikas, et lapski tunneb end koduselt ja mõnusalt. Loomulikult oli olemas ka lapsevoodi.
Kuigi me oleksime eelistanud õhtustada restoranis, mis kuulub ka Eesti 50 parima hulka, pidime me lapse uneaja tõttu sööma toas. Naeratava teeninduse saatel toodi õhtusöök meile tuppa ja ma ei pea tegelikult vist isegi ütlema, et see maitses ülihea. Ja tegelikult oli toas söömine jällegi mõnus ja privaatne, nagu me oleksimegi olnud oma kodus. Laps magas vaikselt magamistoas (suur pluss olid pimendavad rulood kogu korteris!) ja meie nautisime õhtut elutoas.
Hotelli restoranist veel nii palju vahemärkusena, et tegu on legendaarse Mai Roosna poolt projekteeritud restoraniga, mis avati algselt 1960 a. Ja juba siis oli see pikki aastaid Lõuna Eesti kõige populaarsem pidutsemiskoht.Vahepeal pikalt tühjana seisnud ja nüüdseks põhjalikult renoveeritud hoones avati restoran uuesti 2009.a.detsembris.
Paketti kuulub ka üks tund privaatsauna kasutamist katusekorrusel. Kui te sauna ei armasta, siis sinna tasub minna juba vaate pärast.
Katusekorruse sauna eesruum
Ka sauna külastades tundus meile nagu oleksime me oma kodusaunas, tõsi, selle luksuslikumas variandis, aga lapsega koos puhates on väga oluline tunda end koduselt. Mulle tundubki, et GMP hotellis on kokku pandud parim kombinatsioon luksuslikkusest, peresõbralikkusest, privaatsusest, turvalisusest ja mugavusest.
Muide, suvel pakub hotell võimalusel ka lapsehoidmise teenust. Selle eest kindlasti plusspunktid! Kokkuvõttes võibki tegelikult öelda, et hotell vaid plussidest koosnebki. Ma püüdsin leida mõne miinuse, midagi mis mulle ei meeldinud. Kui ma duši alt tulles vannitoas fööni ei leidnud, tahtsin ma hüüatada “ahhaaa! ikka on mõni miinus ka!”, avasin siis vannitoa sahtli ja avastasin sealt otseloomulikult fööni (seda kasutades tuli mul tahtmine enda oma prügikasti visata).
Hotellis ei ole küll spaad, kuid Pühajärve spaakeskus asub kahe sammu kaugusel, nii et talvisel ajal saab lastega sinna sulistama minna. Ma tõepoolest ei suutnud leida ühtegi miinust, seega tõstan esile need plussid, mis minu arvates sellele hotellile annavadki teiste ees eelise:
Privaatsus, hubane kodune keskkond
Palju võimalusi vabaaja veetmiseks
Suurepärane hommikusöök
Väga hea teenindus
Spordisõpradele on olemas jõusaali kasutamise võimalus (tundus VÄGA korralik ja hästi varustatud)
Tavapärasest kvaliteetsem interjöör ja tehnilised lahendused (nt on tubades DeDietrich köögitehnika, riiete kuivatuskapp!)
Rõhku on pandud pisiasjadele (näiteks lõhnapulgad, mis lõhnavad nii hästi, et mul tekkis tahtmine need vannitoast kaasa haarata )
PS. Kõigil, kel tekkis huvi Hotelliveebis üleval olevate GMP Clubhotelli pakettide kohta, saavad neid näha ja broneerida siit: bit.ly/GMP_paketid
-
London. Mitte ainult Inglismaal
Mille järgi valida perepuhkuseks hotelli?
Kui te hakkate perepuhkuseks hotelli valima, siis suure tõenäosusega otsustate te mõne spaa kasuks. Et lastel oleks mõnus basseinis mulistada ja et tegevusi jätkuks. Mida teha siis kui linnas ei ole uhke veekeskusega hotelli? Või kui spaa siiski ei ole teie esimene eelistus? Näiteks Tartus. Perepuhkus ei jää ju sellepärast ära. Eriti Tartus, kus hotellidel on väga hea ära kasutada Aura veekeskuse, AHHAA teaduskeskuse, Mänguasjamuuseumi, Jääaja Keskuse, Elistvere loomapargi olemasolu, et oma hotell muuta peresõbralikuks. Ja just nii täpselt nad teevadki. Seega tegevuste taha Tartus perepuhkuse jaoks hotelli leidmine ei jää.
Meie valisime Tartus pakutavatest välja hotell Londoni perepaketi. Valik sai tehtud asukoha järgi – hotell asub Tartu vanalinnas. Raekoja plats, Ülikool ja Toomemägi ning ka söögikohad on kohe käe-jala juures, nii et ilusa ilma puhul on lausa lust teha linnas väike jalutuskäik Toomemäele ning pärast leida einestamiseks just oma maitsele sobiv söögikoht. Muidugi ei saa etteruttavalt mainimata jätta ka hotell Londoni oma restorani Polpo, mis ka teist aastat järjest Eesti viiekümne parima restorani hulka kuulub.
AHAA teaduskeskuse ja Aura veekeskuse perepiletitest me loobusime, sest 1,4-aastase lapsega sõltub selliste kohtade külastamine tema tujust, mida on raske ette ennustada. Selle asemele pakuti meile võimalust Maitsev Tartu raames katsetada Polpo restorani erimenüüd.
Killuke luksust argipäeva
Teadlikult valisime me suurema toa, sest väikese lapsega kitsukeses hotellitoas ei ole kõige lihtsam olla ja puhkus võib kiiresti rikutud saada. Pealegi oli pidupäev – ikkagi vabariigi aastapäev – ja me soovisime lõõgastuda, juua rahus ja vaikuses klaasikese veini kui laps on magama läinud ja vaadata presidendi vastuvõtu ülekannet. Kuna meil oli võimalus sviit valida, siis seda me ka tegime. Meile tuli suure üllatusena sviidi suurus – 67m2 puhast luksust kesest Tartu vanalinna. Sellist asja ei luba endale iga päev, kuid aegajalt on hea tunda end kui kuninga kass.
Elutuba oli tagasihoidlik, aga stiilne, äärmiselt maitsekalt sisustatud. Mahedad toonid ja mugav mööbel. Olemas oli väike kontorinurgake ja suur söögilaud. Minibaar loomulikult ka. Seda, et lapsel igav võiks hakata, ei pidanud me kartma. Temal oli turnimist ja avastamist küllaga. Vaade Rüütli tänavale paelus teda pikaks ajaks ja uskuge 1,4-aastase lapse puhul on veerand tundi pikk aeg.
Ma saan aru, et mööbel ei olnud selles toas lapsesõbralik tahtlikult, kuid ma tänan hotelli sisekujundajat ümarate nurkatega diivanite ja toolide ning madala laua eest. Meie laps on sellises vanuses, kus ta peab igal pool turnima ja elu on tunduvalt lihtsam kui ei ole “vale” kõrgusega toole ja laudu, kust maha prantsatada. Tuba oli turvaline ja me ei pidanud kogu aeg lapsel järel jooksma, nii et saime isegi “Mandariinid” rahulikult ära vaadata.
Kui nüüd natuke naljatleda, siis tundus, et meie tütar leidis, et sviidis ei ole sobilik ilma kingadeta olla ja nõudis meilt kogu aeg, et talle kingad jalga paneksime. Sama nõudis ta meiltki, kuid andis siis lõpuks alla, sest vaatas, et täiskasvanud ei saa niikuinii millestki aru. Vaatas meile justkui etteheitvalt otsa, et miks tema ainus on, kes meie peres heade kommetega on.
Magamistuba kui lõbustuspark
Magamistoast leidsime me eest voodi, mis tõesõna oli suur nagu batuut. Lapse jaoks. Ja nii me lubasimegi tal seal veidike ringi hüpata. On naljakas mõelda, et väikestele lastele on rõõmuks nii vähe vaja – piisab vaid suurest voodist, et lõbu laialt oleks. Tegelikult kui nüüd üdini aus olla, siis ma pean tunnistama, et sellest voodist ei oleks enam tahtnud isegi püsti tulla. Ma ei ütle, et mujal hotellides halb magada oleks olnud, aga seekord magasin ma tõelist printsessi und. Voodi ja padjad (patjade paksus) olid täiuslikud, ühtlasi on see üks väheseid hotelle, kus voodist pikali asendis on olnud mugav telekat vaadata. Teate ju ise, et üldjuhul kipuvad hotellitubades telekad olema valel kõrgusel või on padjad liiga madalad pikali asendis vaatamiseks. Selles magamistoas oli kõik täiuslik.
Suur saunaga vannituba, kuhu otse magamistoast sai, lisas ainult ekstrapunkte. Ei ole mitte midagi mõnusamat, kui peale sauna tõmmata selga hommikumantel ja istuda mahedas vaikuses elutoas diivanil. Lihtsalt lülitada end argipäevast välja ja nautida hetke. Hotell Londoni sviidi plussiks oligi see, et see ei meenutanud sugugi hotellituba ja lihtne oli end väga koduselt tunda.
Restoranielamus presidendi vastuvõtu ajal
Natuke on mul kahju, et me ei saanud õhtusööki nautida Polpo restoranis, aga tundes oma lapse söömiskombeid ja kannatlikkust, otsustasime me einestada toas, et niimoodi mitte segada teisi restoranikülastajaid ega katta kogu restoran ühtlaselt väikeste toiduste käejälgedega. See oli meist tark tegu, sest toas saime me heleda mööbli katta ära käterätikutega. Hele mööbel oli selles mõttes ka selle toa ainus miinus, kuid käterätikuid päästsid toa kõige suuremast hävingust.
Õhtusöök toodi meile tuppa täpselt vabariigi aastapäeva piduliku kontserdi ajaks, nii et tegelikult oli võib olla isegi hea, et lapse pärast olime otsustanud toas õhtustada. Nii oli see pidulik perekondlik õhtusöök, kuigi kolmekäiguline õhtusöök ja lastepraad olid nii suured, et söönuks oleks saanud pool Tartut. Maitsva Tartu erimenüüst ma eraldi ei räägi, sest veebruarikuu lõpuga sai see kampaania läbi, küll aga võib mõista, miks Polpo 50 parima restorani seas on. Meil on plaanis sinna lähiajal tagasi minna. Siis juba lapseta.
Nii väikese lapsega pidulikul õhtusöögil olles lõppeb see ikka ühtemoodi nagu ka allolev pilt seda ilmestab. Muidugi tuleb jonn peale kui rumalad vanemad ei luba kartulipüreed vahuveiniklaasi panna või piima carpaccio peale valada. Kellel ei tuleks. Ma vabandan koristaja ees, kes need plätserdatud nõud toast eest leidis ja ajan kõik lapse kaela. Ausõna, meie sõime viisakalt, meie 1,4-aastane laps mitte nii viisakalt.
Puhkus, mis vääris tõepoolest puhkuse nime.
Hommikul magas ka laps, kes üldjuhul kipub enne kella kuut ärkama, kella seitsmeni ja lasi meil enne hommikusööki veidikene selles maailma kõige mõnusamas voodis laiselda. See oli puhkus selle kõige õigemas tähenduses!
Hommikusöögile läksime me värske ja puhanuna, kuigi öine intsident, kus üks tore seltskond arvas, et lähedal asuv kokteilibaar on drive-in ning sinna oma BMW-ga sisse sõitis, äratades meid kell üks öösel sellise pauguga nagu oleks pomm plahvatanud. Mis sa ikka teed. Ka selliseid asju tuleb ette.
Mingi ime läbi püsis ka laps suurema osa ajast hommikusöögilaua taga. Seda teeb ta vaid juhul kui toit talle tõeliselt meeldib, väikene diiva nagu ta on. Ju siis oli väärt toit. Mul oli selle üle nii hea meel, sest me saime rahulikult kohvi juua. Jälle kord tänan ma hotellipersonali, kes meie soovidele igati vastu tulid.
Plussid:
Aukoht (10/10). Asukoht vanalinnas, vaatamisväärsused käe-jala juures.
Teenindus (10/10). Lausa fantastiline. Ei olnud ühtegi küsimust, mille peale meile oleks viltu vaadatud, kõik meie soovid said rahuldatud.
Hinna ja kvaliteedi suhe (9/10). Absoluutselt iga kulutatud eurot väärt.
Hommikusöök (9/10). Kohv oli hea, munapuder oli hea, aga midagi jäi siiski puudu. Ma täpselt ei teagi, mis, võib-olla värske salatimaterjali valik, aga tegelikult on see juba norimine.
Peresõbralikkus (9/10). Nii väikese lapsega nagu meil ei saanud me kõike nautida nii nagu oleksime soovinud, mis ei tähenda, et hotell omalt poolt ei oleks teinud kõik selleks, et meil oleks mõnus ja mugav olnud. Samuti loobusime me ise AHHAA ja Aura keskuse piletitest, mis paketi juurde kuuluvad. Suurema lapsega oleks minu hinnang hotellile peresõbralikkuse eest kindlasti maksimum.
Miinused:
Miinuseid oli väga raske leida, tahaks isegi öelda, et miinuseid ei olnud. “Õnneks” tuli appi seesama pidutsev seltskond, kes meid öösel äratas, nii et saame miinusena tuua välja asukoha, mis samas on hotelli üks suurim pluss. Kuna hotell asub Tartu peatänaval, siis võib juhtuda, et mõnel pidupäeval nagu 24.02 võib mõni “tore” seltskond oma rumalusega teie öörahu häirida.
Hele mööbel. Loomulikult pole hotelli süü, et me pole suutnud oma last korralikult paigal istudes sööma õpetada ja pidime muretsema, et ta midagi ära ei määriks. Või lõhuks. Ühe lillega suutis ta natukene siiski pahandust teha. Vabandust!
-
Lõuna-Eesti kõige peresõbralikum hotell
AHHAA teadusekeskus ja seikluspark, Mänguasjamuuseum, Jääaja Keskus, Elistvere loomapark. Tartul ja Tartu maakonnal on lastega peredele palju pakkuda, avastamislusti ja mängurõõmu on kogu perele. Tartu hotellid on selle kõik kenasti ära kasutanud ning pakuvad peredele erinevaid pakette. Näiteks:
*Dorpat hotell ja konverentsikeskus võimaldab perepaketiga külastada AHHAA teaduskeskust. Rohkem infot leiad siit.
* Hotell Starest meelitab Jääaja Keskusega. Paketi info leiad siit.
*Hotell London saadab külalised Aura veekeskusesse lustima. Rohkem infot siit.
* Raadimõisa hotell pakub võimalust külastada kogu perega Mänguasjamuuseumi. Paketi info leiad siit.
Pakkumistega ei jää alla ka ülejäänud Lõuna-Eesti.
* Põlvas asuv hotell Pesa kasutab ära imelist loodust ja kutsub peresid külastama Taevaskoda ning Piusa koopaid. Maantemuuseum, Postitee ja pokud kõlavad samuti atraktiivselt kogu perele. Pakkumisega tee lähemalt tutvust siin.
Valgamaa meelitab spaadega.
* Pühajärve Spa ja Puhkekeskus pakub peredele erinevaid pakette, mis sisaldavad nii ujula kui sauna kasutamist kui bowlingumängu. Talvine aeg on võib olla parim aeg just Otepää külastamiseks. Suurepärased talispordi harrastamise võimalused on ju siin.
* Bernhard Spaa hotell on lisaks veekeskuse külastamisele lisanud paketti ka mõnusa massaaži.
* GMP Clubhotell lööb luksuslikkusega. Nende trumbiks on ka 50 parima restorani hulka kuuluv Pühajärve restoran. GMP Clubhotelli pakkumisega tutvu siin.
Lõuna- Eesti hotellidel on perega puhkuseks kõigil midagi toredat ja meeldejäävat pakkuda, aga milline on Lõuna-Eesti kõige peresõbralikum hotell? Selle selgitame üsna pea välja. Pane ka sina oma arvamus hotellide kohta kommentaaridesse kirja ning kõigi vastajate vahel läheb loosi Hotelliveebi 20-eurone kinkekaart.
-
Wicca peakokk Angelica Udeküll saadab kõik metsa
Ühel kenal talvepäeval, milles on juba tunda saabuva kevade hõngu, istun ma autosse ja sõidan Laulasmaa spaasse. Seekord lõunastama ja kohtuma Wicca peakoka Angelica Udekülliga. Mul on vedanud, et minu Keila lähistel asuvast kodust mitte rohkem kui kümneminutilise autosõidu kaugusel asub restoran, mis juba mitmendat aastat järjest kuulub ka Eesti viiekümne parima restorani hulka.
Ma ei ole siin restoranis esimest korda. Hea toit toob meid perega siia ikka ja jälle tagasi. Juba ainuüksi mõte smooritud koprast paneb mul suu vett jooksma. Kell 11 tundub selliseks roavalikuks siiski liiga varajane kellaaeg. Ma sätin end istuma mugavatesse tugitoolidesse, mis justkui eraldavad hotelli söögisaali Wicca restoranist (mõeldes veel, et miks ma neid tugitoole varem näinud ei ole) ja asun uudistama lounge’i menüüd. Jõuan praetud kruupidega salatini. Otsustatud! Just selle roa ma võtan.
Kui Angelica ise lauda jõuab tundub mulle, et päike hakkas veel rohkem paistma, terve ruum täitus mõnusa positiivse auraga.”Noh, kuidas sulle tunduvad need tugitoolid siin?” uurib ta minult. Saan aru, et ma ei pea oma mõistuses ega mälus kahtlema, toolid on sinna just kolitud alumiselt korruselt. “KohWiccas käib hetkel remont,” lisab ta. Seepärast siis ka võimalus KohWicca menüüst salat tellida oli. Pean tunnistama, et see ajutine lounge sobib sinna suurepäraselt.
Minge metsa!
Olles Angelica tegemistega tänu ajakirjandusele ja televisoonile kursis, ei tule see mulle sugugi üllatusena, et menüü on koostatud looduse rütmidega kooskõlas. Ma ei üllatu eriti kui Angelica soovitab mul rõdult kiigata nende maitsetaimede peenart, mida ta ise nüüd kevade ootuses juba igapäevaselt hoolikamalt jälgib. Hellitavalt on teda muide kutsutud lillelapseks, seda just põhjusel, et kõigile on teada tema armastus värskete ürtide ja lillede vastu.
Me jõuame vaid korraks rääkida Wicca menüüst, sest juba järgmisel hetkel oleme me sujuvalt üle läinud hoopis teistsugustele teemadele – Hiina meditsiin, positiivsed emotsioonid loodusest, hetked iseendale.
Laulasmaa spaa on populaarne koht puhkamiseks ka sügis-talvisel perioodil, kuigi võiks ju arvata, et mida siin ikka talvel teha. “Kas kliendid ei kurda, et talvel on igav keset metsa?” uurin ma. Angelica vangutab pead: “Ma ütlen alati inimestele, kes siia satuvad, ärge jääge tuppa istuma. Minge võtke tunnike või paar iseendale. Jalutage rannas ja metsas. See emotsioon, mis te siit metsast saate, on hindamatu!” Angelica silmad lähevad särama ja mul tekib soov kohe oma asjad sinna paika jätta (salati olen ma vahepeal ära jõudnud süüa) ning metsaalust uurima minna. Angelica jutu järgi on see midagi müstilist.
“Meid ümbritseb tänapäeval nii tohutult palju müra, kui me ei märka võtta seda hetke iseendale, seda hetke vaikuses, looduse rütmis, siis tekibki läbipõlemine. Mul on tunne, et tänu sellisele positiivsele suhtumisele ta jõuabki nii palju.
“Kuidas sul õnnestub alati nii positiivne ja särav olla?” uurin ma. Angelica mõtleb korraks ja vastab siis tõsiselt: “Tead, ma olen õppinud negatiivsust mitte endale ligi laskma ja mul on tunne, et mida aeg edasi, seda paremini ma seda oskan. Ma mõistan, et kõigile ei saa meeldida, ei saa olla prostituut (ma luban, et panen postituse pealkirjaks “Angelica Udeküll ütleb, et ei ole prostituut”, et see paremini müüks). Tõsi, ei saa ka teha asja, mis ainult endale meeldiks, küll aga saab teha asju, mis ka teistele korda lähevad ja kui end väljendada just nii hästi kui oskad ehk et annad endast parima, siis rohkem polegi vaja. Vahet ei ole, mida teha, kui seda tehakse hingega, siis on see õige asi.”
Ei tahagi normaalne olla
Täiesti arusaamatu kiirusega oleme me tund aega lobisenud. Me lõpetame oma vestluse aruteluga normaalsuse üle. “Ma ei tahagi päris normaalne olla,” ütleb Angelica naerdes, tema silmadest paistab see säde, mis peaks paistma iga inimese silmist, kes oma tööd üle kõige armastab. Ma noogutan Angelica jutule kaasa ning me kallistame hüvastijätuks. Ma istun autosse, et tagasi koju sõita ja jään korraks mõtlema, et mis siis nüüd juhtus. Mul on tunne, et ma ei söönud lõunaks mitte taldrikutäit kruubisalatit, vaid taldrikutäie positiivset energiat. Ma keeran automaki valjemaks ja laulan Robbie Williamsiga kaasa. Kõvasti ja valesti. “Let me-e-eee enterntain you!”
Päikeseliste tervitustega
Eveliis
-
Räpased toad ja ebaviisakad külastajad – ka see on osa toateenija tööst
Nagu lubatud toome teieni ka hotellitöötajate lugusid. Mõned neist saavad olema anonüümsed, teised nimega, mõned positiivsemad, teised negatiivsemad. Esimesena räägib oma tööst 26-aastane Mari (nimi muudetud), kes ühe konkreetses Tallinna hotellis toateenijana töötanud juba viis aastat.
Töö plussid ja miinused
Tööle asudes oli ta entusiasmi täis noor naine, kes lootus leida töö, kus ka edasi areneda, kuna selliste lubadustega ta tööle võeti, kuid aastate jooksul on plusside asemel kogunenud hoopis kuhjaga miinuseid.
Kõige väsitavamaks peab Mari töörohkust ning meeletult rasket tööd. 8-9 tundi tööd jalgadel ning tihti pole võimalust isegi lõunapausiks, väikesest jalasirutamisest rääkimata. Tube,mida üks inimene peab jõudma ära koristada on palju, ja see kasvab tihti just nädalavahetuseti, kui tihti keegi töökaaslastest „haigeks jääb”. Ühel suvel oli probleemiks ka see, et konditsioneerid ei töötanud ning tubade koristamine oli seetõttu nagu saunas, Mari imestabki, et ta kokku ei kukkunud. Samal põhjusel vahetasid inimesed tube ning juurde tuli veel lisatööd. Tubade koristuse kontroll on karm ning iga väikseim nurgatagune vaadatakse kriitiliselt üle. Mari mõistab, et puhas tuba on oluline, kuid on aastatega õppinud igat kriitikat mitte naha vahele laskma. Kui aega ja inimesi vähe, siis ikka juhtub, et kusagil jääb mõni nurk kahe silma vahele, kuid ega sel vahet pole kui hästi sa koristad, ütleb ta, kes norida tahab, norib iga pisiasja kallal.
Töö teeb raskeks ka ühtse tiimi puudumine, sest igaüks on vaid enda eest välja ning tihti püütakse leida moodus, kuidas räpasem tuba kolleegile jätta.
Loomulikult on töös ka plusse. Plussiks saab pidada seda, et saab suhelda erinevate inimestega ja ka keeleoskust parandada. Marile näiteks meeldib, kui vahel mõni klient jutukam on ja niisama lobisema tuleb, see toob naeratuse näole. Vahetevahel juhtub ka seda, et tööpäeva lõpuks on tasku näiteks kümne euro võrra raskem.
Kõige suurem pluss, mille tõttu ka Mari nii pikalt rasket tööd siiski teinud on, toredaid külastajad, kes vahest isegi kommikarbi/küpsiseid tuppa jätavad. Naeratuse toob natuke näole ka see, kui väike kiituskiri lauale jäetakse. Mõni klient isegi võtab omal toas voodipesu ise maha, ja see teeb meie tööd natuke lihtsamaks. On palju püsikliente, kes isegi nimepidi tervitavad ja küsivad, kuidas läheb. Isegi koridori peal öeldud kiitus mõjub positiivselt ja teeb tuju terveks päevaks heaks. “On üks püsiklient, kes alati kui meil ööbib annab tema tuba koristanud toateenijale stritsli, isegi sellisel juhul, kui ta mõnikord koristamist ei soovi, ” naerab Mari. Ning mõni jätab päevakoristuse eest padja peale euro või paar, heal juhul isegi viieeurose. Sellised inimesed tunduvad hindavat meie tööd.
Rahvuste erinevused
“Ausalt öeldes on ikka vahet märgata millised rahvused käivad,” tunnistab Mari, “ma ei taha üldistada või halvustada, aga millegi pärast on juhtunud nii, et minu tubadesse sattunud külalistest on just venelased-asiaadid pigem räpakad.” Alles hiljuti olid Maril ühes toas kliendid, kelle lahkudes põhimõtteliselt kõik pinnad ujusid ja olid igasuguseid toidujäänuseid täis. Laua all oli sein pooleldi punast veini täis pritsitud ja lastud väikestel lastel aknalauale sodida. Prügikasti olemasolu ka väga ei tunnistatud. Venelased näiteks ei tunne aega, nende viis minutit on pool tundi või 30 minutit kuskil tunnike. Vene rahvusest kliendid on kõige agaramad igasuguste asjade üle kurtma/kaebama. Mari ei taha üldistada, sest otseloomulikult on väga korralikke ja viisakaid vene kliente, kuid paraku kipub just selle rahvuse esindajate seas olema kõige rohkem ebameeldivamaid külastajaid. Vaid oma kogemusele toetudes ütlen, et nende järele on kõige rohkem koristada,” lisab Mari
Sakslased on väga korralikud, toas asjad alati omal kohal ja kui ära lähevad, siis enamasti üks või kaks eurot jootraha jäetud. Ka jaapanlased jätavad üldjuhul jootraha. Soome kliendid on suures osas sellised, kes näiteks päevakoristusi ei taha.
„Samas, nii väga keegi mind pahandanud ei ole, et tunneks kohe tahtmist kliendile midagi halvasti öelda,” ütleb Mari, „ja otseselt pole ka mulle endale halvasti öeldud.”
Külastajate suhtumine
Nagu ülal juba öeldud, on palju toredaid külastajaid, kes töö meeldivaks muudavad, aga on ka teisi. Hotelli külastajatega puutub Mari päris palju kokku. Suhtumist on igasugust. „Osad inimesed on kahjuks tõesti sellise suhtumisega, et see toateenija on kõige-kõige madalam inimene ja ta pole miskit väärt. Et jumala eest saaks selle toa võimalikult palju ära lagastada. Klient ju kuningas ning tema toa eest maksnud. Näiteks juhtub tihti ka seda, et oma kasutatud kondoome ei viitsita prügikasti visata, lebavad need kuskil voodi kõrval või padja all. Nii mõnigi nagu meelega läbustaks toas,” räägib Mari oma tööst.
Töös ettetulevad naljakad seigad
Maril endal ei ole nende aastatega liiga palju naljakaid või piinlikke seiku ette tulnud, küll aga tema kolleegil: „Näiteks kolleegil vaatas hiljuti kõrvaltoas üks soome härra lahtise toauksega pornot. Vahepeal oli isegi tuli kustus. Kolleeg ei julgenud väga seal kõrvaltoas olla ja põgenes kaugemale tööd tegema.”
„Üldse mitte pahatahtlikult, aga me ise natuke naerame nende inimeste üle, kes ei oska toauksi lahti teha, küll sikutavad neid väljapoole ja küll jätavad võtmekaardid ukselukku, oodates et uks ise lahti läheks,” jätkab Mari. Tuleb ka ette, et külastajad ei kuule kui uksele koputan ja kui siis tuppa sisenen, et tuba koristada, ehmuvad nad poolsurnuks kui võõrast inimest ühtäkki toas näevad. Hiljem ajab see muidugi naerma.
Nagu öeldud on töös ka plusse, kuid tänaseks tunneb Mari, et kuna lubatud võimalust karjääriredelil tõusta ilmselt siiski tulemas ei ole, on töö end ammendanud ja tal on aeg edasi liikuda.
Millised on teie kogemused toateenindusega? Jagage meiega oma kogemusi kas toateenija või hotelli külastajana. Kõige kommenteerijate vahel loosime välja kaks vabapääset ööklubisse Venus.
